Teisipäev, 20. detsember 2011

Poja toimekad päevad

Meie talvel kuueseks saav poeg teeb jätkuvalt katseid tuttavate esemete uute omaduste tundmaõppimiseks. Aga sekka ka mõne kasuliku ja vajaliku toimetuse. Mis tore vaheldus.

Hiljuti on ta tampinud haamriga sodiks kaks kuuseküünalt, et näha, kuidas need laiaks lähevad ja erivärvilist küünlavahapudi oli vaja. Aga see läks küll üsna joonelt ahjuhakatuseks.
Ja valanud vett vannitoa põrandale, et uisutada. Erinevate katsete käigus satub sageli üsna ohtralt vett põrandale, aga õnneks mängib ta ka voolikuga tuletõrjeautoga vannitoas ja koristab mõnel määral ise ära. Aga täna tahtis ta oma läbimärjaks saanud sokid kuusepuule kuivama panna. Kui ei õnnestunud, siis panime ikka ahju kulbirauale.
Kinnitanud peeglile kempsupaberist nutsakuid - seda on ilmselt lihtsalt huvitav vormida, aga võimalik, et ta tegi oma peegelpildile nt uue nina. XXXXXL suuruses.
Ka seepi saab voolimismaterjalina kasutada. Kuigi meil on klassikalisi tarbeid ka terve rida.
Ühel päeval tegi ise hambapastat. Selleks oli vaja törts hambapastat, millele lisati mulda, suhkrut, soola ja pipart. Mingeid kahtlasi segusid on alatihti siin-seal purkides leida, kes nende kõigi koostist võib teadagi. Popiks koostisosaks on kempsupaber. Näiteks selline segu, et hulk kempsupaberit vette topsi sisse ja vana vildikasüdamik annab kena värvilise möksi.
Mullused kuuseokkad koguti ka kõik hoolega tallele ja neist tehti sööki ja muid katseid.
Ja lõkse tehakse nii, et veetakse pikad nöörid mööda tube laiali. Kapiuksest uksehingeni või teise ukse käepidemeni. Eks elevantsid jäävad vahel lõksu ka, aga mulle need mängud eriti ei meeldi. Kui tuleb ette kiireid kasulikke liigutusi teha, siis selgub vahel, et kapiuksed ei avane ja üle toa liikumine nõuab äkki väga sportlikke ja loovaid lähenemisi.


Aga mitte ainult ulakusi! Poeg on teinud ka tikuvõileibu ja ise ära söönud (hea tegevus, laps ei sega kedagi ja vähemalt ei teki sellest mulle midagi koristamist vajavat).
Ja rassinud Kreegi metsa kaevikutes jalgrattakrossi sõita.
Ja aidanud küpsetiste juures. Ta oskab tainast segada, piparkooke välja lõigata ja määrida (rullib ka, aga mina aitan). Kartuliputru meeldib tampida. Vahel tükeldab köögivilju.

Kui ta parajasti neid huvitavaid ja kasulikke asju ei tee, siis painab mind, et loeksin talle. Lemmikud on autoajakiri (Disney Cars) ja erinevad jutud muidugi ka.
Ja me mängime nelja nuppu ritta ja Unot ja muid strateegiamänge. No hea seegi, et laps on mõistlike mängude ikka jõudnud. Reis ümber maailma tüütas mu juba enda lapsepõlves koledasti ära. Ja ega see pole vahepeal kõigist uuendustest ja täiendustest hoolimata huvitamaks läinud.

Omaette mängib näiteks autoteesid ehitades nii kütteks mõeldud puitlippidest kui A4 pabereid suureks kokku kleepides ja sinna peale joonistades. Ja kõikvõimalikud kaldteed klaaskuulide jm veeretamiseks.

TJT

Esmaspäev, 28. november 2011

Advendiaeg

Täna on waldorflasteaedades advendiring, kus iga laps süütab oma küünla ühisest suurest valgusest, olles kuuseokstest spiraali mööda liikunud ringi südamikku, mis sümboliseerib tema enda keset.

Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.

MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek

9. detsember 2010

Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.

Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.

Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.

Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.

ADVENT

Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.

Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.

Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.

Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.

Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.

Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.

Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.

Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.

Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.

Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.

Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.

Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.

Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.

JÕULUD

Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.

Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.

Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.

Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.

Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.

Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.

ILUSAT JÕULUAEGA!

Heli

Pühapäev, 27. november 2011

Liiga lohakas ja liiga korralik

Minu ema nägi kurja vaeva, et mind koristama õpetada ja ega tal see suuremat õnnestunud. Ma õppisin kodutöid tegema pigem teiste naiste käest ja aastaid pärast vanematekodust lahkumist. Ema töötegemise meeleolu mulle ei meeldinud ja ma keeldusin sellega haakumast.

Nüüd olen mina oma elus samas kohas, ainult teisel pool. Olen ikka arvanud, et vanemate ülesanne võiks olla last eluks ette valmistada ja koristamine on üks osa sellest. Ja mul pole aastate jooksul õnnestunud talvel kümneseks saavale tütrele kätte harjutada riiete sirgupanemist, kui need seljast ära on võetud. Olen kümneid kordi ette näidanud, kuidas nt kampsunit kokku panna, sealjuures teadlikult jälgides oma meeleolu ja hääletooni selle juures. Kui olen sisemiselt rahulik, ütleb ta jajah ja sinnapaika see jääbki. Kui olen natuke tülpinud, et jälle see riie siin sõlmes, siis tõmbub endasse ja tulemus on ikka sama. Olen arvanud, et ju on taevasemad asjad tema jaoks köitvamad ja sellevõrra raskem maistele asjadele tähelepanu pöörata. Aga tundub, et tütar läheb kõigele vaatamata ikka samas suunas, kuhu mina tema vanuses (aga pikemate sammudega). No ja millega ma siis rahul ei ole?

Poeg seevastu on väga korralik. Paneb oma riided alati kenasti ja selleks tuleb aega varuda. Ja hommikul võib sobivate pükste leidmisele kuluda pool tundi, ükski ei sobi - ja plekid tulevad ka kergesti peale ja selliseid ta ka jalga ei pane. Ja jälle ma pole rahul. Tema ületab mu piire lihtsalt teiselt poolt. Ilmselt on viga ikka minus ja minu piirides. Aga kuidas seda parandada?

TJT

Neljapäev, 24. november 2011

Kadrilaulud

Täna on kadrilaupäev. Aeg katri jooksma minna. Panen huvilistele üles ka mõned kadrilaulud, mis Lätte kooli kandleõpetaja käest sain.

Ukse taga laulavad
Laske kadrid sisse tulla, katri, katri,
Kadri küüned külmetavad, katri, katri,
Kadri varbad valutavad katri, katri,
Kadri on tulnud kauge´elta katri, katri,
Alta läbi halli ilma, katri, katri,
Pealta päikese punase katri, katri.

Siis uurivad Kadrid, kas poisid ka töid mõistavad

Kadri tuli Märti katsumaie, katri, katri,
Kas need Märdid tööd on teinud, katri, katri,
Kas on Peetred piirge toonud, katri, katri,
Kas on Hansud halge toonud, katri, katri,
Kas on riidad rinnastikku, katri, katri,
Vanad halud vastastikku, katri, katri.

Õnnesoovimine
Kadri tõi talul karjaõnne,
Kadri tõi põlles põrsaõnne,
Linikus tõi lehmaõnne,
Rätikuga härjaõnne.
Kadri tõi sukas suure lamba,
Kindas kirju talle õnne.
Kadri tõi põues poisteõnne,
Nisa all tõi neitsiõnne.

Selle järgi võib lasta tantsulaulud, laulumängud ja mõistatused

Katri ei kerja kannikaida,
Katri kerjab kapukaida,
nurub linanukkisida,
valge villa vetukaida,
sinivilla sormikaida.

Andepalumine

Pereinaine peenikene, katri, katri,
Otsi Kadril vorstikesta, katri, katri,
Katsu Kadril karaskida, katri, katri,
Kui sa ei tiia, ma juhatan, katri, katri
Vorst on ahju otsa peal, katri, katri
Karask kambrin kapi peal, katri, katri.

Tänamine ja soovid

Olge trve, pereisa, katri, katri,
Kes see maksab kadri vaeva, katri, katri
Maksab kadri kargamise, katri, katri,
Jalatalla tantsimise, katri, katri,
Kadri kontsa kopsimise, katri, katri,
Mis ma jätan pereisal: katri, katri,
Hoovitäie hobusida katri, katri,
Mis ma jätanpereemal: katri, katri,
Käed lehma lüpsikusse, katri, katri,
Käed nisu taigenesse katri, katri.

Kasutatud allikad:
Põlvast, Kuusalust, Suure-Jaanist kogutu ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

Laupäev, 19. november 2011

"Karjase päev"


Sellistel pimedatel novembriõhtutel nagu praegu on paras aeg raamatu- ja plaadiriiulist värske silmaga üle käia, midagi ikka leiab. Meie uus rõõm on rahvalauluplaat Vanalinna muusikamaja tütarlastekoori esituses: uuemaid ja vanemaid rahvalaule lihtviisil ja Cyrillus Kreegi ning Veljo Tormise seades.

Kunagi sai see tütrele kingitud, aga jäi tähelepanuta. Meie koolilapse muusika kuulamise huvi on üldse palju väiksem kui lasteaiapõlves: pärast kärarikast koolipäeva on vaikus kõige armsam muusika. Aga tänasel üksildasel novembriõhtul on ilus ja rikkalik rahvalaul just paras kaaslane. Meile rahvamuusika meeldib. Mh on see algajale sobiv õppida. Isegi väiksema muusikaanniga inimene (nagu mina) saab hakkama. Käepärane spirituaalne eduelamus igaühele. Ja jälle on mul kahju, et plaadiümbrisele pole laulusõnu mahtunud. Sõnad on kaasategemiseks väga olulised, kuidas küll tegijad sellest aru ei saa, et kõige suurem muusikarõõm on ikka tegemisest. Neid laule muidugi igaüks ära ei laulaks, aga muusikahuvilisem ikka.

Mäletan, kuidas tütar oli kord väiksena tuliõnnetu, et kassetti ei saa kindla laulu algusse korduma panna. Sest tal oli kindel plaan ühe kasseti pealt mingi laul ära õppida. Ja eks ta ikka õppis ka, järjekindel nagu ta on, aga see oli tülikam. Kuulmise järgi nagunii. Kui sõnad on juures, on see ikka palju kergem. Ma peagu et paluks noote ka, kasvõi viidet, kust neid leida. Meie aasta aega muusikakoolis haritud laps mängib kandlel ja viiulil kõiki lihtsamaid palasid, mis talle parasjagu huvi pakuvad, kui kuskilt noodi saab. See on ütlemata ilus ja armas mu meelest.

Tütar ütles "Karjase päeva" plaadi kohta, et "Karjapoiss on kuningas" oligi ta ära tüüdanud - see viimane on samuti väga hea plaat, aga kohane väiksemale lapsele. Rahvamuusikasõbrast 9-aastasele sobib "Karjase päev". Kontrollitud.

(Karjalapsele sobib selga üks rõõmus kollane vilditud vest, hurraa, ma sain selle selgapandavasse korda, kuigi üht-teist tuleks veel sättida. Soe ja mõnus ja meie meelest ilus ka.)

Olen laste CD-dest kirjutanud veel siin, siin ja siin.

TJT

Pühapäev, 13. november 2011

Mardijooks

Mardilaupäeval käisime tütrega marti jooksmas. Lätte kooli kandleõpetaja Helle oli mardiemaks ja meil olid kandled kaasas. See sai õppinud ja pühendunud inimese juhatusel üks õige ja tõeline mardijooks, rikastav ja tore kogemus ja ohooelamus, millist rõõm meenutada ja jagada.

Vanal ajal, kui mardijooksud alguse said (äkki XIX sajandil?), oli inimestel rohkem aega ja talude vahed pikad, siis oli hea ikka mõnda aega talus külaliseks olla ja end soojendada. Ja kavad olid pikemad kui praegu, mil praktilise meelega mardilapsed laulavad ühe laulu ja ruttu järgmisse majja. Meil oli ka õige mitmeosaline kava.

Mardisandid laulavad kohe mitu laulu s.t. kombestik näeb välja selline -

sisselaskmise laul
teretamise laul
õnnesoovimine
mangumislaul
uurimissõnad-mõistatamine
tantsulaul/pillilugu
tänulaul ja teeleminek

Sisselaskmise laul
Laske Mardid sisse tulla, marti, marti
Mardi küüned külmetavad, marti, marti
Mardi varbad valutavad, marti, marti
Mart on tulnud kaugelt maalt, marti, marti
Üle soo sipa sopa, marti, marti
Läbi laane lipa lopa, marti, marti,

Teretamise laul
Tere-tere, perekene, marti, marti,
Tere, pere pihlakane, marti, marti,
Tere, rehi remmelgane, marti, marti,
Sauna saare juurikane, marti, marti,
Talu taputeibaline, marti, marti,
Elu heinakõrreline, marti, marti,

Õnnesoov
Mardid toovad viljaõnne,
ettetuppa eideõnne,
tahatuppa taadiõnne,
nelja nurka neiuõnne,
põrandale poisiõnne.
(ja soovija viskas iga soovi juures vilja põrandale selle õnne tähistamiseks)

Mangumislaul
Perenaine naisukene, marti, marti,
Kepsi minna kelderisse, marti, marti,
Katsu minna kamberisse, marti, marti,
Too see mardisaiakene, marti, marti,

Siis oli mõistatuste kord. Mardid küsisid ja pere vastas.
(tänapäeva folkloor: miin, mis ei plahvata?)

Siis tuli õnned põrandale kinni tantsida, et need Martidega kaasa ei tuleks.

Meie tantsisime ja laulsime
Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse (paarikaupa, väiksed sammud ühes suunas)
Kus on minu roosiõitse? (väiksed sammud teises suunas)
Teda pole siin (kaks sammu esimeses suunas)
Teda pole seal (kaks sammu teises suunas)
Ta on Tartus Toomemäel (käevangus keerutamine)

Siis vahetasime paarilisi ja pererahvas tantsis ka.

Kõik oma kaks kandlelugu, mida enam-vähem hästi oskasime, kandsime ka ette.

Tänulaul ja teeleminek
Aitüma pereema, marti, marti
Aitüma pereisa, marti, marti
Laske Mardid teele minna, marti, marti
Mardi tee on teademata, marti, marti

Marte oli üldse palju liikvel. Ühel teeristil oli korraga näha peale meie veel kolme seltskonda. Ja eks neid olnud mujalgi.

Täiskuu paistis ja hirmus tore oli, muudkui laulsime tähtedeni välja. Noosi sai ka uhkelt, lapsed rõõmustasid sellegi üle ja tütar hakkas kohe kadrijooksu plaane pidama. Koju jõudes selgus, et meil olid ka mardid käinud.

TJT

Veel sobivaid tantsulugusid, mida vanal ajal on Mardid tantsinud. Ikka eeslaulja ees ja teised järele.
Mart tantsib, maa müriseb
Põllupeenrad põrisevad
Rahavakad varisevad
Kotisopid kolisevad
(ühelt jalalt teisele kareldes ümber oma telje)

Uups-uups mardikene,
Siie, siie sandikene
Hüppa marti üksipidi
Karga marti kaksipidi
Mart tantsib, maa müriseb
Tallinna koda kobiseb.

Laupäev, 12. november 2011

Tava- või waldorfkool?

Meil on kahe aasta pärast teine laps ka kooliteel. Ja tuleva aasta sügisel tuleb see selles mõttes ära vormistada, et kui kohalikku tavakooli, siis eelkooli. Sest muidu on konkurss kõva ja tobe, kui laps peaks kuhugi kaugele minema hakkama. (Mingit sisulist vajadust ma eelkooli järele tõesti ei näe: laps on mõõdukalt sotsialiseeritud ja normintellektiga, saaks ka ilma alushariduseta esimeses klassis hakkama.)

Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.

Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.

Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.

Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.

Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.

Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)

Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.

TJT

Neljapäev, 10. november 2011

Päheõppimisest

Meil oli tütrega üks paras rongisõit ees ja võtsime kodutööd kaasa. Muusikas oli vaja üks tekst pähe õppida. Vaatasin, et ahah, marssi tutvustav tekst. Ja vaja pähe õppida. Ma pakkusin, et aitan lapsel sellest aru saada ja selle üle mõtiskleda, aga see ainult ärritas teda. Pähe on vaja õppida. Kevadel tuleb mingi tasemetöö ja e-koolis oli ka niiviisi kirjas. Nojah. Mis mul siis ikka öelda. Eks ta siis õppis selle teksti pähe, iseasi, kas aru ka sai. Aga mälu on lapsel ju hea.

Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.

Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.

TJT

Pühapäev, 6. november 2011

Villatööd

Meid on tabanud villastamishooaeg. Innustusin tuttava viltjakki nähes ja tegin endale ühest vanast kampsunist ümber vildise vesti. Kodukampsuni varrukad olid nagunii tobedalt laiad ja paha oli nendega kodutöid teha, istusid ka halvasti. Lõikasin siis varrukad maha ja katsin vestiosa värvilise villaga, kinnitasin nõelaga e kuivviltisin. Just selline sai, nagu tuju oli. (Ja kui uus tuju tuleb, saab võibla osa villa maha võtta ja uuesti katta.) Ise olen väga rahul, nii soe ja mõnus siuhti hommikul peale võtta. Eest käib lahti ja hea pikk on ka. Mugav. Pehme ja armas nagu kallistaks kogu aeg. No ja soe. Tali võib tulla.

Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.

Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt. Ja eriti kehval päeval juhtub, et saab ka köha.)

Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.

Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!

2013 jaanuaris lisatud. Olen nüüd oma viltvesti aasta aega mõnuga kandnud. Ikka meeldib. Hiljuti viltisin ta küll üle, sest oli topiliseks ja muidu ripakile läinud. Tütre vest sai tookord valmis ja läks juba ka uuendamisele, tema kollasele vestile kinnitasin turja peale  ühe vildist meisterduse, mille ta kunagi kotiks oli mõelnud, aga sinna vesti selja peale sobis see meie arust paremini. Ja ilus ja mõnus sai. No eks ta lihtsalt viltimise lustist selle tüki teinudki, kotte on niigi piisavalt. Nii me siis magame talveund, igaüks oma vildist pesas - või no poeg mitte, tema on kuum eesti mees, kes endale villa ümber ei vaja.

Ja vilditud sallid on mul ja tütrel ka kasutusel. Pojale kudusin soonikkoes salli, ta on eriti tundlik kareduse suhtes ja eesti lamba villa ei tahtnud. Sai siis eriti pehme väljamaa lõng valitud ja seda salli ta on ikka nõus kandma - vähemalt köha ähvardusel. Sest köhaga ei saa ju kuhugi toredasse kohta ja peab kodus passima.

TJT

Koolivaheaeg ja kodutöö

Möödunud nädalal oli koolivaheaeg ja huvitav oli vaadata, kuidas meie koolilaps nagu närbunud lilleke jälle elujõuga täitus ja ümbritsevaga haakuma hakkas. Tulid tagasi loovad mängud ja meisterdused. Sama märkasin ka suvise koolivaheaja algul, kui joonistused said äkki täiesti uue kvaliteedi.

Kooli ajal on meie lapse joonistused muutunud räpakateks kritseldusteks ja muusuguseks emotsionaalseks väljaelamiseks, mil pole minu jaoks esteetilist ega loomingulist väärtust. Käekiri, mis esimeses klassis oli eriti kaunis, on ka mõnevõrra alla käinud. Kiirus ajab peale ja lööb kvaliteedi alla, mis parata.

Siis äkki, neljapäeval meenus talle, et õpetaja oli käskinud selleaastase loovtöö koolivaheajal valmis teha. Ja päev enne olin raamatukogus kohanud tema klassikaaslast koos emaga, kes end loovtöö tegemiseks hariva kirjandusega varustamas käisid ja selle üle veidi mõtlikud olid.

Meie puhkasime mõnusasti edasi ja jätsime koolitööd hilisemaks, esitamise tähtaeg alles tuleb. Täna siis tegime miskit ära ja tulevail päevil jääb natuke viimistleda. Eks see olnud omajagu peamurdmist mullegi, et kuidas siis: juhend oli sama kõigile põhikooli lastele ja selge, et vanematelt klassidelt oodataksegi enam. Ja see mõte oli asja juures, et vanemad koos lastega miskit kasulikku teeks. Kurb näha ainult, et ka algklassilapsed ja nende vanemad kalduvad arvama, nagu peaks nooremadki juba teadusliku kallakuga referaate tegema. Mina tegin esimese referaadi kuuendas klassis ja seegi oli ainult vähestele nutikamatele antud ülesanne. Mulle üksi tegemiseks liiga raske, ema aitas. Ja uhke tunne oli, et nii targa jutu kokku sain. Aga kolmandas klassis on see küll liiga vara mu meelest.

Me siis pajatame kodulooainelises töös laste toimetustest 1950.-60. aastatel. Kusjuures mul on ka kõhklusi, et võibla kantakse see n-ö valede kilda, sest sündmusi seal eriti ei ole. No et millal miski asi rajati või nii. Aga minu meelest ei peagi kodulugu nii maskuliinne distsipliin olema. Mind on ikka huvitanud tavaliste inimeste elu kõigi nende ajaloosündmuste keskel ja loodevasti sobib selline naiselikum lähenemine ka.

Aga Keila waldorfpedagoogikal põhinevas erakoolis Lättes on kolmanda klassi laste kodutööks teha iga päeva õhtul koos vanemaga oma päeva tagasivaade. Selle mõttekuses ei ole mind vaja harida, päeva tagasivaade on kasulik oma mina tundmaõppimiseks ja minatunde tugevdamiseks.

TJT

Laupäev, 5. november 2011

Jõehobud minu sees

Keegi armas inimene tegi Tommy Hellsteni raamatust „Jõehobu töökohal” kokkuvõtte ja saatis mulle ka (vt all). Lugesin ja leidsin end mitmes kohas.

Kodus olin sageli patuoina rollis, sest keegi ju peab süüdi olema, kui päevatööst väsinud vanematel miski viltu läheb. Ja eks ma ole vähe vastalise loomuga ka muidugi. No mitte ei isuta elada nii, nagu mingi norm ette näeb. Keskkooliajal proovisin natuke joodikupõlve ka, nagu paljud noored. Ja valusat üksindust. Seda aega ma küll taga ei igatse.

(Ja oma vanemate juures näen kiirustava valesangari rolli, aga eks see ole eestlastel üldse väga tavaline olemise viis, mida ma isegi olen noores põlves läbi elanud – võibla on noorena lihtsalt vaja ringi tuuseldada ja end kuidagi teistest õigemaks ja eriliseks pidada?)

Koolis nägin-kuulsin, kuidas kõvema peaga poisile ikka alatasa korrutati, et kui ta seda või toda ära ei õpi, kõlbab ainult kraavikaevajaks. Olin siis vast algklassilaps ja mõtlesin, et kui õpetaja ikka nii ütleb, siis küllap see nii on ja lisasin oma panuse sellele negatiivsete mõtete kuhjale, mis teda niigi kattis. Ja omandasin ühtlasi nähtamatu lapse rolli, mida rakendasin hiljemgi hirmutavate õpetajatega ühes ruumis viibides ja edasi töökohal, kus naisi verbaalselt seksuaalselt väärkoheldi (no sealt ma lasin küll esimesel võimalusel jalga, niisugust asja on paha kuulata ja Tallinnas on ikka töökohti valida). Eks see nähtamatu laps annab minus siiamaale endast teada.

Taagakandja rolli olen ka proovinud, partnerlussuhetes ja mujal. Sest vahel ei tundu ma endale üldse olulisena, vähemalt võrreldes oma sugulaste ambitsioonikate töökohtadega ei ole mul karjääri mõttes midagi erilist ette näidata. Võttes ümbritsevalt vastutust kanda, saab end kindlasti tähtsamalt tunda (aga kuskilt otsast ma arvangi, et täiskasvanu ikka peabki vastutama oma ümbruse eest ka, vähemalt selles mõttes, et võtta vastu otsusi jõukohaseid asju muuta ja neid siis ellu viia). Oma vajaduste ja tunnetega hakkasin tegelema alles esimese lapse sünni järel. Meie mõlemad lapsed on mulle õpetanud mh enda eest seismist ja piiride pidamist, sest muidu nad paneks mu lihtsalt üleni „nahka”.

Ja naerutaja ikka ka. Turvalisem tundub naerda kui tunnistada oma valu.

TJT

Tommy Hellsten „Jõehobu töökohal“
Inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama olevikus.

VALESANGAR – kogub kangelastegusid. Teeb ohjeldamatult tööd, tal pole mitte kunagi vaba aega. Ta on sunnitud olema edukas, sest muidu pole ta mitte keegi. Ta jätab hooletusse enda, oma abikaasa, perekonna ja püüdleb edu poole. Väline on tema elu sisust olulisem, ise ta seda ei mõista.Ta valib kiirustamise, et poleks tarvis peatuda. Ta ei tea, mida tähendab olemine. Teiste edus ja kuulsuses näeb ta ohtu endale, st et ta valib alluvateks inimesi, kes oma ande ja võimetega teda ei ähvarda. Inimene ei saa täituda enne, kui ta ei ole kohanud oma tühjust, ega terveneda enne, kui ta puruneb. Valu kohtamine tähendab seda, et ta näeb oma pingutuste asjatust. Abielus ei anna ta endast midagi ja seepärast on ka temale raske endast midagi anda ja lähedus jääb tekkimata.Kuna lähedus hirmutab, siis parim strateegia, kuidas teisi endast eemal hoida on kiirustamine, sest see vabastab häirivast vastastikusest suhtlusest. Ta peab õppima enda tavalisust taluma, et ta on inimene, kes vajab perekonda, kes väsib ja vajab puhkust. Niisiis vajab ta armastust. Et inimene saaks armastust vastu võtta, peab ta alanduma. Oma nõrkuse tunnistamine vabastab muutuma. Armastama tingimusteta ja uskuma, et ka teda tingimusteta armastatakse. Kui ta toibub, siis hakkab ta nägema inimesi enda ümber, ta kuulab ja on ka tegelikult kohal.

TAAGAKANDJA – võtab enda peale vastutuse vanemate ülesannete eest. Mõtleb alati kuidas teistel parem oleks, ning nõnda hülgab enda. Pidev süütunne, et ta üldse olemas võib olla. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta, tegelikult otsib ta ennast ja oma tõelist identiteeti. Tavaliselt leiab ta üles need inimesed, kes ei suuda oma asjade eest vastu-tada ja ta usub, et nad ei saa ilma tema abita hakkama. Ta pole võimeline aru saama, et teised on juba täiskasvanud ning suudavad oma asjade eest ise hoolt kanda. Teisi valitsedes kasutab ta võimu. Ta takerdub aastateks olukorda, kus tema saab olla tugev ja teine on nõrk. Tal on raske vahet teha, kus ta ise lõpeb ja kus algavad teised. Ta ei ole eriti oskuslik, vaid tuleb teise inimese sisse, rikub tema piire ning mürgeldab teise hingemaailmas, saamata ise aru, mida ta teeb. Ta on täielikult teistele keskendunud ning otsib neis ennast ja oma olulisust, siis üritab ta anda teistele seda, mida tal endal ei ole. Teiste eest vastutust kandes jõuab ta eesmärgile: tal pole tarvis kanda vastutust enda ja oma elu eest. Toibudes saab temast tervel moel isekas ja ta annab loa ka oma vajadustele. Temas leiduv loovus jääb talle kättesaamatuks ja loovuse võiks ta leida viha tagant. Paranemine toimub, kui ta hakkab tunnustama iseennast, kellel on oma vajadused, tunded ja tegelikkus. Ta hakkab tajuma enda tühjust ja seda, et tal siiani pole olnud üldse oma elu ja see teeb valu, sellepärast lükatakse seda aina edasi. Kuid nähes, et valu tähendab arengut ja kasvu, jõuab ta eluterve isekuseni. Kui ta õpib piire tõmbama ja ei ütlema, riskib ta hüljatuks saada, kuid ta ei kahetse kunagi, kui on tegutsenud endale truuks jäädes. Ta suudab vahet teha, kus lõpeb tema ja algavad teised, ta on hakanud elama enda elu.

PATUOINAS – tema kaela veeretatakse perekonna probleemid. Temast saab perekonna-väline, normidega mittekohanenud indiviid. Häbi abil üritatakse panna laps oma ebaõiget tegu mõistma ja selle eest vastutust kandma. Ta ei liitu sisimas teiste inimestega, siis ei liitu ta ka oma kolleegidega. Vähehaaval toob ta joovastavate jookide juurde oma pettumuse, kurbuse ja mure. Kuid kuna tal ei ole kellegagi oma eluprobleeme käsitleda, siis ei soovi ta oma sõbrast loobuda. Ta hakkab ennast ja teisi veenma, et joomine ei ole talle probleem. Ta eitab sõltuvust, et säilitada ettekujutus oma tervemõistlikkusest, et tal poleks tarvis oma probleemi kohata. Ta ei ole lähedastes inimsuhetes tema ise, vaid keerutab, trikitab ja põikleb, sest tema isiksus on nii häbi täis. Tal on võimetus teistega arvestada, sest teda ei ole kunagi frustreeritud. Talle on antud liiga palju ning talle pole kunagi ei öeldud. Ta ei suuda ise endale silma vaadata, st ta ei suuda vaadata oma hinge, ta elab vales. Tema toibumine seisneb selles, et ta liitub teiste inimestega. Ta võtab omaks oma sõltuvuse alkoholist ja tunnistab, et ta vajab abi. Ta vabaneb, kui häbi hakkab süüks muutuma. Häbi räägib inimese väärtusetusest, süü aga, et inimene on midagi valesti teinud. Lõpuks andeks saades ja endale andeks andma õppides ta vabaneb.

NÄHTAMATU LAPS – ei taha kellelegi tüliks olla, vanematel ei ole tema pärast kunagi muret. Ta tajub vaistlikult, et ta saab olemas olla vaid siis, kui teda olemas ei ole. Maailmas ei ole tema jaoks kohta. Ta ei kuulu mitte kuhugi. Ta ei kuulu rühma, vaid on sellest väljaspool. Ta on ääretult hea ja tubli, ta ei taha tüli teha. Ta kardab oma viha ja kardab ka teiste viha, ei julge oma tundeid väljendada. Ta teeb teistele ruumi, tõmbub tagasi, kui tema huvid lähevad vastuollu teiste huvidega. Ta matab oma talendi nagu hõberaha maa sisse, selle asemel et see tulu teenima panna. Tulu teenimine tähendaks nähtavaks saamist, riskimist olla loov ja uue proovimist. Hirmul olev laps-täiskasvanu ei julge nähtavaks saada muul moel kui täiuslikuna, st et ei jääda vahele ebatäiuslikkusega ehk vigadega. Seevastu loovus eeldab vigade lubamist, kuid see on liiga ohtlik. Ta ei ole nii silmapaistev, et võiks taluda vigade tegemist. Ta saboteerib oma edukust, ise takistades oma heaolu ja kasvamist. Ta suhtub oma tunnetesse dramaatiliselt, suurendab või moonutab nende tähendust ja tõlgendab neid nõnda, et nad pole vastavuses oma sotsiaalse sisuga. Ta vahel ka ise ei mõista enda reageeringuid tunnetele. Viha on võõras komponent, mis hirmutab ja tekitab hämmingut. Viha on peidus headuse all. Ta on krooniliselt solvunud, kuid ei näita seda välja. Ta juskui ootaks, et teised teda tähele paneksid ja teaksid, mis tema sees liigub. Ta kannab enda sees suurt häbi, kui inimene ei saa armasta-tuks, siis saab ta häbistatuks. Ta igatseb saada nähtuks, tähele panduks, mõistetuks ja ühine-nuks, eelkõige tema oma isiksuse nähtavakssaamist. Tunnete tunnistamine ja väljendamine on turvaline ja normaalne. Ta peab julgema ennast piisavalt sageli blameerida, riskida, et üle saada häbist. Tegema läbi taassünni valu, enne läbi teiste pilkude surres. Tema tegelike tunnete ja mõtete avalikuks ja nähtavaks tegemine. Teda hüljatakse seal, kus on esikohal kiirus, ja hinnatakse seal, kus valitsevad tundlikkus, turvalisus, loovus ja vaimsus.

NAERUTAJA – peidab oma rolli taha perekonna probleemid. Teda vajatakse pingeid vallandama. Kui ise ta kannab neid tundeid enda sees, kujundades nende ümber vastandi: naeru ja lõbususe. Mida valusam probleem, seda suurem paistab olevat naer. Tal ei ole ühendust oma keskpunktiga, kus ta on tõsi ja tõeline. Tema unistuste amet on müüja. Ta ei kujuta ette, et keegi võiks soovida vait olla. Ta põgeneb oma valu eest, mistõttu on saanud temast oma kasvamise eest põgeneja. Üks ebapiisavuse tunne on, et teda ei vaja mitte keegi. Ainuke tunnustus on tulnud tola mängides. Tegelikult on ta väga kartlik ja ebakindel. Teda hirmutavad viha ja kurbus. Talle on töökoht lõbustuspark, kuid keegi ei jaksa ühe ja sama nalja peale mitu korda naerda. Vahel paneb ta ka teised uskuma, et just naeruga saadakse eluraskustega hakkama. Ta peab õppima, mis on siirus ja ehtsus. Ennast avades on ta väga haavatav ja häbi suhtes vastuvõtlik. Tema suurimaks probleemiks on nähtamatus, rambivalgus on nii ere, et see peletab pimeduse, elust saab karneval ja pimeduse salajane sõnum läheb kaduma. Seda, kes pääseb nägema naerutaja valu, valdab seletamatu hardus, tekib tohutu austus ja õrnus selle hüljatud lapse suhtes. See surmaheitlus on tegelikult sünnitusvalu. Ta muutub tõsiseks ja enne kui saabub tasakaal, peab ta ära käima ka selles äärmuses. Ta toibub, kui ta nõustub olema valuline, alandlikkus on enesetundmine.


Toibumine ei ole mitte kunagi täielik, see on elukestev protsess. Vanad rollid elustuvad, kui minna näit vanematekoju, kohtudes oma emaga. Kuid ajutised käigud vanadesse mallidesse ei ole tagasilangus.

Küsimus surmast seondub küsimusega elu väärtustest ja see omakorda inimese tõelisest identiteedist. Kes ma täiesti paljana surma ees seistes lõpuks olen? Kust olen ma tulnud ja kuhu ma lähen, või kas ma üldse olen olnud kuhugi minemas? Millised on minu sügavamad väärtused?

Tähendamissõna

Viimasel oktoobripäeval, mil mingite arvutuste kohaselt seitsme miljardes inimene maale sündis, pajatas meie viiene sellise hingedeajale sobiva loo.

Kui inimesed üldse ära ei sureks ja kogu aeg juurde sünniks, saaks varsti kõik kohad neid täis. Ja tuhandeaastased roniksid puude otsa ja kuuri katusele ja muudkui jätkaksid redeleid, kuni kukuksid taevasse. Ja pärast visataks nooremaid neile taevasse järele.

(Ei, me ei rääkinud seitsmest miljardist, minul polnud see tol hommikutunnil veel üldse meeleski.)

Tark seletas mulle ära, mis lapse jutt tähendab.

Hoidku Looja meie lapsi oma vanemate piiratuse eest, küll kõrvaliste piiratustega on kergem hakkama saada.

TJT

Teisipäev, 25. oktoober 2011

Koolituspäev hingedeaja teemal

TARTU WALDORFPEDAGOOGIKA SEMINARI KOOLITUSPÄEV
LAUPÄEVAL, 5. NOVEMBRIL 2011 TALLINNAS TUULEMAA 12
KELL 10.00 – 18.00
Laupäeval, 5. novembril kell 10-18 toimub Tallinna Vabas Waldorfkoolis (Tuulemaa 12) kaks waldorfseminari koolitust:

"Eurütmia, liikumise kunst"

Eurütmistid Katrin Vaik ja Karmen Püü tutvustavad eurütmia olemust.

"Hingedeaeg. Isevalmistatud mänguasjad"
Heli Kudu räägib hingedeaja tähendusest ja tähistamisest lasteaias. Praktilises osas õpetab Lavi Raamat-Boeke lavastusmänguks lauanuku valmistamist ja kõneleb muinasjuttude ja lasteraamatute tähendusest lapse arengus. Vt. lisa: http://www.erakoollate.ee/et/news?news_id=115

Registreerimine hiljemalt 3-5 päeva enne kursust eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus,ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks: merje.malkki@waldorf.ee, tel. 5108294. Osalemine 25 eurot, korraga kahe või enam kursuse eest tasudes 22 eurot. Waldorfkoolide ja -lasteaedade vanematele on osalemine 5 eurot, õpetajatele tasuta.

See hakkab mulle juba nalja tegema, nüüd siis kolmandast allikast sama teema kolmandal kujul.

• Hingedeaeg, selle tähendus, tähistamine lasteaias. Heli Kudu

• Muinasjutud. Lasteraamatud. Lavastused. Valmistame lavastusnuku.
Laivi Raamat-Boeke

Lektoriteks on Johannese Kool ja Lasteaed Rosmal kogenud lasteaiaõpetajad

Teemaks on aastapühade mõju ja neis peituvad arenguvõimalused täiskasvanule.
Kuidas on seotud loodusringkäik inimeseks kasvamisega? Sügise erinev mõju lastele
ja täiskasvanule. Väline liikumine muutub sisemiseks. Hingedeaeg, tegevused
waldorflasteaias. Mardipäeva, laternapeo tähistamine. Laste sisemise kindluse,
sallivuse ja abivalmiduse toetamine. Igapäevane laste aktiivse siseelu äratamine läbi juttude, mängude, koos liigutustega laulude ja salmide jne abil. Millised on tänapäeva ohud ja takistused iseendaga kohtumisel täiskasvanul ja lapsel. Rahust ja soojusest.

Praktilises osas valmistame lavastusmänguks lauanuku. Kõneleme muinasjuttude ja
lasteraamatute lapse arengut toetavast mõjust, lavastusmängudest. Toome hulgaliselt
näiteid waldorflasteaiast.

Loeng on mõeldud eelkooliealiste laste vanematele, lasteaiaõpetajatele
ja kõigile waldorfpedagoogika huvilistele.

Palume eelregistreerida hiljemalt 3-5 päeva enne kursust, kursuse paremaks
korraldamiseks ja kursuse kohta vajaliku eelinfo (sisukirjeldus, soovituslik kirjandus, ettevalmistatavad teemad jm) saatmiseks.
Küsimusi ja eelregistreerimisi ootame aadressil merje.malkki@waldorf.ee
(tel. 5108294).

Ühe kursuse maksumus on 25 eurot, rohkem kui kahe kursuse eest korraga makstes
a 22 eurot. Kursused on waldorfkoolide ja –lasteaedade õpetajatele tasuta,
lapsevanematele 5 eurot.

TERE TULEMAST!

Pühapäev, 18. september 2011

Pärast raamatukogus käimist


Meil oli sisukas raamatukogus käik. Viimasel ajal juhtub neid käike sageli, sest poeg on avastanud laste autoajakirjad ja need peab kahe nädala pärast tagasi viima. Ja eks tütrel jälle kulu lugemiseks palju raamatuid ja selle pärast tuleb sageli käia.

Tütar leidis ühe „Kaheksa lapse” sarja loo, mis tal veel lugemata oli. „Vanaema ja kaheksa last metsas” on lugu kunagi ammu Norramaal toimetavast raamatuperekonnast, minu lapsepõlves oli ka üks raamat sellest eesti keeles, nüüd on neid palju. Rõõmus ja toimekas suurpere elu. Nauditav lugemine mulle ka. Ja õpetlik: no vaata, kui väheste asjadega need inimesed õnnelikud olid.

Sellega haakub veidi „Väike maja preerias”, samalt autorilt on eesti keeles kolm raamatut umbes sajanditagusest Ameerikast. Saime just pojaga läbitud (tütar luges ise). Tegelasteks on kolme tütrega maal elav pere, kes kasvatab kogu oma söögi ise ja elab väga kristlikult. Kuuluvad mingisse usulahku, kus pühapäeviti ei tohi ilmalikke laulda ega mängida. Aga samas muus osas need väärtused meile meeldisid. Hingeliselt toeks ja eeskujuks, kuidas raskete aegadega toime tulla ja vaesuses väärikas ja õnnelik olla (mulle on meediast jäänud mulje, et Eesti vaesus on depressiivne). Huvitaval kombel oli see raamat ühteviisi huvitav nii üheksasele tütrele (kelle eakaaslased on kaks raamatutegelast, kaks vanemat õde) kui pojale, keda vist võlus see ise kõigi oludega toimetulek, mis minu jaoks on selle raamatu läbiv teema. Lapsele sobivas pildistuses ja lausestuses pealegi.

Eriti meeldis meile kuningas Arturi lugude raamat „Ümarlaua rüütlid”, mille tütar leidis. Imeilusate (või no kitšilike, kuidas võtta) piltidega raamat vanadest legendidest. Ma ise pole ka nendega varem kokku puutunud ja see on tundunud tõsise lüngana mu hariduses. Müüte ja kangelaslaule tahaks ikka tunda. Neis avaldub rahva hing ja tarkus. (Enamik tänapäevast kirjandust tundub mulle selle kõrval ausalt öelda ajaviidu ja tilu-liluna.) Ja ma arvan, et igati asjaks, kui viiene poiss rüütlite lugusid kuuleb ja hinges läbi elab. Tütar tuleb ka kuulama, kui neid õhtul pojale ette loen (kuigi tal on endal loetud). Nende lugude vägi puudutab midagi sügavat.
(Hiljem lisatud. Lugesime läbi. Meie lastele meeldis ka väga. Imeline, kuidas suured lood kõnetavad aegade tagant. Ümarlaud hävib, sest inimesed usuvad valesid sõnumeid, mida toovad valelikud ja omakasupüüdlikud sõnumitoojad. Ja heade kavatsustega inimesed eksivad, tulles vastu kurja soovidele ja jättes nende hämarate tegude kohta info edastamata.)

Veel sai üks ilus autoraamat, mille poeg leidis: „Meistri-Märten ehitab auto”. Natuke mutionu pükste saamise loo moodi raamat ühest masinaosi koguvast vennikesest, kes ise omale auto ehitab, et teada saada, mis asub selle tee teises otsas, mille üks ots tema juurde lõpeb. Pildid on lihtsalt imelised. Rauakolu romantika! Värvipritsi või roostetanud plekirulli elutruu portree on võrratu akvarell, samuti kui puhtad ja siredad Rootsimaised maastikud, mida mõnel pildil näha. Mind inspireeris see auto ehitusest rääkima. Ma olen seda kooli ajal kaks ja pool aastat õppinud. Päris auto kapotti pole eriti kunagi lahti teinud, sellega õiendab mees, aga need pildid lausa kutsusid auto töö põhimõtteid kirjeldama. Tekst oli üsna lühike, lihtne ja lakooniline. Kolmene saaks ka aru. Ja meie pojale meeldib ka igasugu värke ehitada nagu paljudele väikestele poistele. Ja päris asi on ikka kõige ägedam!

„Meistri-Märteni...” pildid meenutasid mõneti Pettsoni ja Finduse lugusid, mis meile ka väga meeldisid, aitäh, kes kunagi soovitas! Laenutasime ja lugesime neid ka. Need olid lood vanamehest ja kassist ja muhedast elust Rootsi maakolkas. Taaskord selline ilus idealiseeritud elulaad, aga ma arvan, et lapse kasvamise ajal on headus ja ilu olulised. Samas on neis mingi elulisus ikka ka.

Kujunduse pärast võtsin ka "Puhevil pruudi", sisu ajab ka asja ära.

Tütar valis veel paar Reeli Reinausi lasteromaani (võistlusel auhinnatud ka veel), neid pole mina lugenud ja ühe Ketlin Priilinna noorteloo: „Mustlasplikad”. See viimane on kolmest õest, kuue-, kolmeteist- ja 20-aastasest, kes lähevad pikaks nädalavahetuseks Londoni. Jälle eluliselt kirjutatud, nagu varemgi olen siin blogis Priilinnast kirjutanud („Lugemispäevikus” tagapool). Piisavalt väikesed ja minu kui täiskasvanu vaatenurgast õnnelikult kulgevad sekeldused, et mitte olla lapsele hirmutavad, kuid siiski tõesed ja asjakohased, ja rõhk on 13-aastase peategelase tunnetel. Tervikuna positiivne raamat ja vast ehk asjaks lugemine enne, kui ise maailma avastama minna. Tütrel on praegu, kümnenda eluaasta kriisis Rubiconis üldse huvi hingeasjade vastu. Veel võttis ta raamatukogust sarja „Õnnetuid lugusid” viimase, seitsmenda raamatu. Ühte varasemat vaatasin, no ikka eriti kurb raamat lastest, kel läheb ikka nii koledasti, et annab imestada. Mingi eriti ilge täiskasvanud alandab ja kiusab. Aga ju on neid selliseid ka vaja lugeda, väga põnevad pidid olema. Peaks tütrele vist Dickensit soovitama järgmine kord, kui jälle tuleb kaeblus, et pole midagi lugeda. Või äkki juba „Jane Eyre’i”.

(Hiljem lisatud. Lugesin natuke ühte Reinausi ka. Auhindajad olid ilmselt tänulikud lapsevanemad, sest no nii ilusat ja "õiget" lugu annab ikka tikutulega otsida. 11-aastane hakkab ise perele süüa tegema, teri idandama ja muud eriti tervislikku sealjuures, sest ema tehtud tavaline toit polnud küllalt hea. Ja kaksikutest õde-venda suhtuvad teineteisesse eriti hästi. Ja ülekasvatud range vanaema kasvatab end ise ühe õhtuga ümber, kusjuures selleks ei peagi midagi koledat juhtuma. No kõik on nii positiivne, et mul hakkas vähe imelik seda lugeda ja minu tavalise reaalsusega see eriti ei haakunud, aga samas on raamat mingis mõttes hästi kirjutatud - vähemalt on autor oma tugevaid külgi hästi esitlenud ja nõrgad kenasti varju pannud. Tegevus on parajalt huvitav kogu aeg. Lapsele meeldis ka väga. Jah, imedesse peab uskuma, muidu nad ei juhtugi. Nii et ei muud, kui tuld! Rohkem selliseid raamatuid!)

Poeg valis veel paar mõmmiraamatut ja muidugi autoajakirju. Disney „Autod” sisaldab palju kolme- kuni kuueaastastele sobivaid lihtsaid mõtlemis- ja arvutamisülesandeid (liidetavate suurus on ühest kolmeni, aga neid liidetavaid võib ikka väga palju olla), mänge ka. Suur osa mõistatusi on talle juba liiga lihtsad, aga mõnega saab ikka pead ka murda. Ja koomiksid. Ja selleealistele meeldib lähenemine, et autod on ka isiksused, kes räägivad ja mõtlevad. Ja hea ja kurja teema on n-ö kasvatuslik. Lähenemine on muidugi ameerikalik, teadagi.

Tütar valis veel paar „Tommy ja Jerryt”, aga no neid mina ette ei loe. Lihtsalt ei meeldi. Hullu beibekirjandust ka mitte (tütar kunagi tundis huvi, laenutasime, aga ma lihtsalt ei suutnud lugeda, hääl lihtsalt sureb välja, kui tekst on selline sisuvaba jama). Õppigu lugema ja lugegu ise, kui väga vaja on (aga näe, tütar valib ikka sisukamaid asju, õnneks; ja poeg veel lugemise vastu huvi ei tunne, mis on minu meelest normaalne ja eakohane, koolini on veel kaks aastat). Samas on palju lasteraamatuid, mis mulle ikka tõesti meeldivad ja igapäevased-õhtused ühised ettelugemised on minu väike koogitükk igas päevas! Just need raamatud, kuhu saab üleni sisse minna ja täiega kaasa elada, toovad enda jaoks kättesaadavale ka enda siseelu.

Üks looduseteemaline õpetlik pildiraamat sai ka, "Avastusretk piltides. Loodus. Ebatavalised nähtused". Tütar valis. Tavaliselt vaatab selliseid asju pigem poeg ja tütrel loodusejuttude vast huvi pole. Kui siis loodusjuttude huvilisele pojale seda raamatut pakkusin, ütles ta, et seal polevat juttu, aga tema tahab juttu saada. Eks siis loen kuningas Arthuri lugusid, kuniks neid jagub. Mulle meeldib, et loovmängu ja kujutlusvõime arenemise vanuses tema eelistus selline on. Nende teaduslikumate käsitlustega jõuab kooliajal veel tegelda küll ja küll.

Ja Juhan Jaigi "Valitud tondijutte". Mulle tundus lapsena igav, aga võibla lapsele meeldib.

Endale laenutasin „Külmad tordid”. Ma ei viitsi eriti retseptide järgi süüa teha, pigem loen kokaraamatuid, teen endale mingi toidu valmistamise süsteemi selgeks, jätan mõne põhiasja meelde ja siis teen tunde järgi (nojah, želatiiniga ümberkäimist peab ikka täpselt uurima ja doseerima muidugi, aga neid retsepte on mul mujal ka). Igal juhul sai sealt ka avardavaid ideid. Sügiseti nagu tahaks midagi head (kuigi ma mingi tortsepp pole seni olnud, aga sedasorti asjad nagu toorjuustukoogid tõesti maitsevad). Seni veel maiustan küll mõttes.

TJT

Teisipäev, 30. august 2011

R saabus

Meil oli tore päev. Nooremale lapsele jõudis R kohale. Nüüd siis, viie ja poole aastaselt. Vahel see R veel ununeb ja jääb hommikuti vahel magama, aga muidu on olemas ja põriseb kenasti. Eks seda olnud vahel mõne sõjamängu aegu ka tärisemas ja automängus põrisemas, aga nüüd on igal pool mujal ka, kus asjaks. Mõnda sõna peab lausa ümber õppima, sest R-tu versioon on nii harjumuspäraseks saanud.

R-hääliku saabumine on kergendus. Et ikka toimib nii, nagu ette nähtud. Mu isa jõudis mulle juba rääkida kui kohutav võiks olla, kui poega ei võetaks R-hääliku puudumise tõttu kohalikku külakooli. Ma ise poleks selle peale tulnud, et sellist asja karta, aga kui isa jagas oma arvamust, siis mõningase mõtlemise peale päris jabur ka ei tundunud. Siinkandis on ju koolikohti vähem kui kooliminejaid lapsi ja tavalisteski koolides koledad konkursid. Ja lihtsalt vaja kedagi mingil põhjusel välja jätta, sest kõik ei mahu majja ära. No et siis võiks muidu ontlikul lapsel olla R-puue nagu heaks põhj(end)useks? Tõesti ei tea, aga seda koledat mõtet ma loodan mu pea enam ei külasta.

Esimese lapsega oli ka R-jama. Temale saabus R nelja ja pooleselt, kah nagu hiljavõitu tavaarusaamade mõistes. Tütar käis neljaselt kolm kuud tavalasteaias ja seal ka logopeedi juures, et R seada. Ja teine vanaema jõudis ka mind igasugu koledustega hirmutada, mis kõik ühe kena inimesega juhtuda võib, kui ta korralikult ei errita. No umbes selleni välja, et kes sihukest naist ikka tahab. Pani meile isegi miski kirurgi juurde aja kinni, et äkki miskit suus valesti. Ja ma ei julenud minemata ka jätta, kartuses hoolimatu ema silti tugevdada. No see silt on mul kõvasti küljes niigi, mis parata. Kui ei tee neid asju, mis õiged emad peaks (nõukaaegsete arusaamade järgi) tegema. Tegelikult lausa põhimõtteliselt ei tee. Laps hakkas ikka R ütlema siis, kui hakkas. Ma püüan neid vähem hirmutada. Vanavanemad õnneks pöörduvad põhiliselt ikka minu poole, kui lapsega miskit "valesti".

Suu- ja keeleharjutusi me ka ei teinud. Aga ronitame lapsi küll algusest peale (kui juhendada, kuidas seda teha, siis on turvaline ka). Waldorfpedagoogid ütlevad, et keha igakülgne liigutamine peaks ka suu hästi liikuma saama, sest kehas on kõik omavahel ühendatud ja ühte liigutades liigutad ka teist. Eriti lapse puhul, kes pole veel nii palju blokeeringuid oma kehasse seadnud kui täiskasvanud. Mitte ei tea, kas kividel ronimisest oli R tulekuks abi või mitte. Ma ise arvan, et kividel ronimine on lapse arengus enam-vähem kõigeks hea.

Jah, ega ma ei ole igatsenud, et mu lapsed midagi jube varakult teeksid - ma pole ise neid suuremat takka kiirustanud ja nad ei ole ise kiirustajad tüübid ka, kes 9-kuuselt kõndinud oleks ja muud taolist. Eks ma siis ole rõõmustanud selle sügavuse üle, mis aeglasema ja tasakaalukama arenguga kaasneb. Aga kui mõni asi hiljema peale jääb, küll on ikka hea meel, et ikka tuli. Esimene laps näiteks joonistas tükk aega ainult abstraktseid pilte. Siis enne kolmandat sünnipäeva tegi paari nädala jooksul mõned väga selged taiesed ka ja vabastas mind sellega pingetest, et kas kõik on ikka korras. Siis lasi veel paar aastat abstraktseid taieseid edasi. Pärast ma sain tema piltidest aru küll, hoopis enam ikka kui alul, aga see oli palju hiljem, kui teise lapse pildid võrdluseks olid. Mul ikka jah tagantjärele tarkused on põhilised ahaa-elamused.

Hirmud on ikka nurga taga varitsemas, olgu ma siis nii teadlik nende halvast mõjust, kui just oskan olla. Minu ümbrus on neid täis ja ma ise ka.

TJT

Pühapäev, 31. juuli 2011

Elu nagu arvutimäng

Minu mõningate avalduste peale võiks ju arvata, et meie lapsed arvutit ei puutu, aga päris nii see pole. Eks meilgi ole mõnikord arvuti lapsehoidjaks (aga harva). Ja kui lapsed on isaga omapäi, siis on arvutis ja internetis tegelemine üsna tavaline. Vaatavad seal lastekat ja mängivad toredaid eakohaseid mänge ja vaatavad youtube’ist asjalikke ja ilusaid klippe. Näiteks seda, kuidas apelsinimahla tehakse või kuidas hambapasta tuubi sisse pannakse (ja need triibud sinna sisse) ja kunstilisi lastele sobivaid asju ja klassikalist ja moodsat muusikat. Mehe maitse on minu meelest väga hea ja ma usaldan, et ta lastele midagi sobimatut ei näita. See osa, mida mina olen juhtunud nägema, on tõesti põnev ja hariv. Mulle ka. Või kui mulle ei peakski meeldima, siis ma aktseptin, et lapsed selliseid asju vaatavad. Sellega pole probleeme. Pealegi juhtub seda mõõdetud määral.

Ja tagajärjena on nad sageli joonistanud paberile arvutimänge, et siit tuleb see pall ja põrkab siia ja nende nooltega juhime ja siis nii ja naa. Pliiatsitega võiduajamine on ka natuke sarnane mäng. Joonistatakse paberile sinka-vonka autotee. Võetakse pliiats kätte ja pannakse teravik vastu paberit, see on auto, siis lükatakse teed mööda liikuma. Nii kaugele kui joont on näha, auto sõitis. Siis on teise kord. Kes saab enne finišisse, on võitja.

Ja hiljuti kleepus mul männikoore tükike autoakna esiklaasile. Siis nad mängisid, et on vaja seda liiklusmärkidest ja muudest objektidest „mööda juhtida” (st et ühe silmaga vaadates ei satuks liiklusmärk männikoore tükiga kohakutti).

Ja veapunkte määratakse meil ka. Kiuslemise eest saab nt miinuse ja löömise eest kolm. Kui ühel päeval seitse miinust täis, ei saa külla või muud head, mis päevakorral (juhtub ka suhkrukeelde, põhjendusega, et see annab energiat pahade asjade tegemiseks nagu vahel tõesti on juhtunud). Heapunktide eest saab miinusi kustutada. Aitamise ja muu hoolivuse ülesnäitamise eest saab plusse. Need aitavad ikka hädast välja, kui miinusi kipub palju kogunema.

Minu jaoks on see punktivärk hea selle poolest, et saab ühe sõnaga oma seisukohta avaldada, et selline käitumine läks üle piiri (kiusikuga pikka juttu rääkida pole kerge ja keerulisest ta ei saa ju aru ka sellises meeleolus, pealegi tükib endal ka ärritus peale). Enne miinust annan vahel hoiatuse ka, et kui sa sellega jätkad, siis tuleb miinus. Siis on justkui tema enda valik. Kahe vanemaga on võimalik ühte last koju jätta päriselt ka ja seda vahel juhtub. Aga üldiselt ikka harva. Eks ma ikka püüan aidata lapsel head tuju üles leida, kui see väga kaduma on läinud. Alati ei jaksa ja ei viitsi. Ja vahel tõesti ei oska.

TJT

Laupäev, 30. juuli 2011

Reisipohmelus

Vene ajal ikka räägiti, et kes pikemalt kapmaale pääses, sattus pärast seda sageli joomatsüklisse. Et vahe kohaliku ja lääne tegelikkuse pärast ajas masendusse ja jooma. Mina jätsin joomise vahel ja astusin otse pohmakasse.

Reisilt tulles pöörasime kuuma ilmaga sinnasamasse Paldiski kõrvale Kloogaranda. Ja mina märkasin palju hoolimatuse ja vägivaldse käitumise avaldusi. Ebaviisakad nimed kaaslasele, kõrvaliste inimeste pritsimine ja mis seal olidki. Õigupoolest märkasin ma neid vägivaldse käitumise avaldusi juba laevas, kus oli palju eesti peresid. Väga endastmõistetav on lastega kärkida, nende peale ärrituda ja teha seda avalikult iseenesesestmõistetavusega, mida ainult lugupeetud ühiskonnaliikmed võivad endale lubada. Jah, ma täitsa usun, et tegu oli tööl hästi edasi jõudvate pereemadega.

Ja masendus tuli siis, kui ma äkki aru sain, et mina ju kuulun ka siia. Mitte ainult elukoha, vaid ka automaatse käitumislaadi poolest. Eks minagi ole selle omal ajal omandanud ja ainult täieliku tähelepanu ja keskenduse olukorras valin midagi paremat. Väsinuna mitte. Ja ärritun ka. Ja siis nt näägutan. Vanem laps ütleb selle kohta pahandamise tuju. Mina siis püüan selgitada, et tema justkui tegi midagi valesti. No võibla tegigi. Eks ma ise ka ju teen asju valesti. Kõik teevad. (Vähemalt niikaua, kuni õige ja vale üldse olemas on.) Aga ei pea näägutama ega pahandama ega karistama. Nii arvab minu parem mina. Teine osa teeb, kuis juhtub, kui parem mina enne jaole ei saa: ütleb ja käitub halvasti ja elab end laste peal välja.

Rääkisin targemate inimestega, et millest see tuleb. See ärrituvus ja pinge ja nende tagajärjel vägivaldsed käitumised. Ja jõudsin arusaamisele, et need on „nii käib” (see peab olema selline) mõtteviisi tagajärg, mida edukultus omalt poolt toidab. Saavutus on tähtsam kui iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas olemine. Teatavat sorti edu juurde käivad teatavad atribuudid ja mõned kohe üldse ei sobi. Ja tulemuse nimel vahendeid väga ei valita.

Püüan selle „nii käib” asemel öelda „nii on”: nüüd on siis selline olukord. Kui laps viskab palli vastu lampi või ajab vaasi ümber, võib ka öelda lihtsalt: ahah, sul juhtus nii, vaatame, kuidas selle tagajärjed on. Kõikepealt tuleb muidugi endas rahu leida, maandada meel ja lõõgastada keha. Seda ma olen ka nende waldorfiinimeste käest õppinud. Et on olemas ka mittenäägutamise võimalus. Ausõna, see oli minu jaoks millalgi väga uus ja imeline kogemus, siiani mäletan oma ahaa-elamust, et ka nii võib. Ja mulle meeldib sellist käitumist harjutada. Kuigi see alati välja ei tule.

Aga oli ikka mõtet reisima minna, et sellest asjast vähe selgemalt aru saada.

Hiljem lisatud. Eks ma saanud end ikka rea peale teagasi, poputan hea toiduga (hooajal nt suvikõrvits tomati ja sibula ja küüslaugu ja õliga pannil), käin looduses. Annan endale puhkust ja hoian mürast eemal. Tavaline värk. Toimib alati. Tasakaalus inime ei lähe teiste kallal ka võtma.

Aga see äratas seekord kuidagi eriti tähelepanu, kuidas nt Rootsis on kõiksugu asjaolud seatud nii, et inimesel on hea olla. Kui on vaja tund aega gondlijärjekorras seista ja oodata – väikeste lastega, siis tehakse selleks järjekorramaja, kus saba vonkleb sinka-vonka ja iga paari meetri pärast on midagi vaadata (egüptoloogiline väljapanek). Kogu aeg on tunne, et elu edeneb ja on huvitav. Eks mina muidugi vaadand inimesi, nagu ikka.

Ja kui teed Rootsis raadio lahti, tundub hääletooni järgi, nagu oleks kõik raadiohääled viisakad ja hoolivad. See äratas tähelepanu tõesti. Sama tundub mulle soome- ja venekeelsete jaamade juures ka (neid keeli ma mõistan hästi erinevalt rootsi keelest). Eestikeelsest raadiost kuulen kergesti lamedat mõmisemist või irooniat ja sarkasmi, mis on kõik lugupidamatuse ja vägivalla avaldused, kuigi meil pole kombeks neid sellena võtta. Ilkumist peetakse meie ühiskonnas miskipärast avalikult lubatavaks. Olen isegi mõelnud, et kas Eesti elu muutuks hoolivamaks, kui tuntav osa meediat koliks Tallinnast ära paremasse keskkonda. Sest mulle tundub, et just Tallinnas on jama kontsentratsioon suhteliselt suur ja see mõjutab inimesi, kes siin elavad ja töötavad. Kes sellele jamasusele ümbritsevas keskkonnas tähelepanu ei pööra, satub paratamatult selle mõju alla. Ja hakkab ise oma jamamisega teisi mõjutama. Meedia mõju on suurem kui tahame võibla tunnistada.

Ja üldse on keskkonnas igal pool palju pisiasju, mis kõik kogu aeg mõjutavad seda, kuidas inimene end tunneb. Lapse kasvatamine algab tema (vanavana)vanemate kasvatamisest. Seda teadsid juba vanad inglased (väidetavalt saab aadlikku kasvatada ainult vähemalt kolm põlve aadlik olnu, mudu tuleb ikka mats välja, püüa palju tahad). Aga kuniks keskkond järele jõuab, eks senimaale saab iga ema ise end aidata, jälgides enda tundeid ja hoides enda vajadused rahuldatuna. Annaks jumal, et on keegi, kes aitab ka seda ema.

TJT

Laupäev, 23. juuli 2011

Rootsis reisimas: Kolmårdeni loomapark

Reisi lõppu jäi meil veel Kolmårdeni loomapargis käik. See on taaskord hiiglaslik lustiasutus, kus sissepääsumaksu eest saab rohkelt igasugu meelelahutust. Sissepääs viiele maksab 1625 SEK (2800 EEK) + parkimine 50 SEK. Saaks osta ka kahe päeva pileti või esimese päeva lõpus enne kassade sulgemist piletit lisatasu eest pikendada. Seal oli juulikuu keskel ka nädala sees ikka väga palju rahvast. Rohkem kui Lindgreni maailmas. Aga need inimesed oskasid olla ja mahtusid ära.

Loomade vaatamiseks on kahtlemata paremaid kohti, Tallinnas näeb neid palju lähemalt, Kolmårdenis on palju muud lusti lisaks. Näiteks delfiinide ja hüljeste etendus, safari: vagunetiga üle lõvide ja kaelkirjakute lendamine (tund aega ootamist ja pool tundi sõitu) audiogiidiga; samuti kaamelisõit, karussellid, Ameerika mäed, turnimislinnak (Bamse), väike tiir elektriautoga. Ole ainult mees ja jaksa järjekord ära seista.

Delfiinid meeldivad mulle väga, aga see etendus oli nii ja naa, Särkänniemi oma meeldis mulle rohkem, haakus enam minu ettekujutusega delfiinide olemusest. Eks ta oli ikka meeleolukas, valgusmängud ja muu disko. Sekka video pealt peerunalja ja mõnda muud labast. Aga rahvale vist meeldis see ka. Delfiinid hüppasid igasugu vigureid ja pritsisid esimestes ridades istujaid. Tõstsid oma inimese nina peale püsti ja võtsid selga ja tegid sõitu. Delfiinid ise on jube armsad.

Tropicarium oli eraldi tasu eest (100/60 SEK) ja sinna me läksime teisel päeval. Maod, skorpionid, sisalikud, korallid, kalad, hai ja rai, papagoi ja väike ahviline. Helsinki veemaailm jättis mulle parema mulje, aga võibla ma olin seekord reisimuljetest natuke üleküllastunud. Eks oma osa ole ka sellel, et ma rootsi keelt mõistan ainult nii palju kui hea inglise ja soome keele oskusega inimene võib tuletada (soome keele slängis ja murretes on palju rootsi laene, sellest on sõnade äraarvamisel sageli abi), jutust ei saa midagi aru. Enamik silte on kohalikus keeles.

Edaspidi läheme vist väiksematesse loomaaedadesse, aga hea oli Kolmårdenis ka ära käia. Poeg oleks tahtnud sinna veel ja veel.

TJT

Rootsis reisimas: Astrid Lindgreni maailm Vimmerbys

Meil oli mehega üksjagu kahtlust, kas see Vimmerby atraktsioon väärib kohale minemist ja käimist (selle pileti vääringus) või mitte. Ühe päeva hind kahele täiskasvanule ja kolmele lapsele on u 1900 eesti kroonides (vist 1065 SEK + parkimine 40 SEK). Aga eks ma ole üksjagu Lindgreni-fänn ja lapsed just parimas eas, nii siis ikka läksime. Ja et mida me üldse neist disniländidest arvame. Astrid Lindgren Världi saab osta ka kahe päeva pileti, kusjuures võib osta hommikul ühe päeva pileti ja enne kassa sulgemist pikendada seda teiseks päevaks. Teise päeva hind on alla poole esimese päeva omast ja seda teise päeva piletit saab kasutada kolme järgneva päeva jooksul. Ette rutates võin öelda, et meist keegi sinna teiseks päevaks minna ei soovinud ja et me olime pärast seda ühte päeva ka puruväsinud. Ülestimuleerimiseks on seal võimalusi igaühele ja suuremad huvilised võivad kindlasti ka mitu päeva sisukalt mööda saata. Rahvast oli ka väga palju, aga ikka mahtus ära.

Astrid Lindgreni maailma teemapargis on tema tuntumate lugude keskkonnad ja paljudes neist etendatakse ka tükke Lindgreni loomingust. Enne lõunat kõndisime ringi ja vaatasime niisama (lapsed küll pigem tuiskasid ja tormasid ja turnisid). Tore koht oli ära puuduta maad mäng: sai puust-kivist rajal turnida ja veekogu ületada. Ja vitstest labürint. Paljudesse majadesse saab sisse minna ja ringi vaadata, osa tillukesi maju on lihtsalt vaatamiseks, mõned on suurema mängumaja mõõtu. Lastele meeldis üle kõige parv, mida sai nöörist vedades ühest kaldast teise tõmmata. Sekka on elusaid koduloomi ja mänguväljakuid.

Kõik välisilmed olid hästi läbimõeldult kujundatud. Mulle tegi isegi nalja see täpselt väljamõõdetud disainlohakus – no nunnu on see kahtlemata ka, aga eelkõige ikka ajas muigama. Rootsis on ju kõik nii üliväga korralik, et ka Pipi maja hooletu piirdeaed ja viltune rõduserv on täpselt välja mõõdetud. Aga ma saan aru, kui üliväga laps vajab mõningast korratust – minul oleks küll Rootsis raske elada – selline valdav lauskorralikkus murraks mu vist maha, ahistaks igal juhul, kui seal peakski elama. Et olgu siis vähemalt niigi palju segasumma. Majakesed olid seestpoolt pealiskaudsemalt lahendatud, rohkem väljastpoolt kasutamiseks ja läbi traavimiseks. Aga mõni sisekujundus oli ka nummi. No ei tule rohkem sobivaid sõnu pähe selle stiili kohta.

Pärastlõunal saabus esimene väsimus ja hakkasime etendusi vaatama. Meie pere jagunes kaheks. Mina vaatasin rohkem keskenduda sooviva pojaga Ronja etendust ja mees meie aktiivsemate tüdrukutega samal ajal Karlssonit ja Madlikest. Ronja lava on alles kuu aega tagasi valminud ja omamoodi tähelepanuväärne esituskoht. Etenduse ajal hakkab kosest rohkelt vett tulema ja Ronja ja ta isa ratsutavad hobustega. Röövlid laulavad ilusti mitmehäälselt.

Etenduste alla ja peale sehkendavad tegelased tükk aega kohapeal ja neid on võimalik lähedalt jälgida. Ronja röövlid on lihtsameelsed tobukesed, aga ikkagi 40. aastates mehed: kõik looduslikult habetunud (ja see habe on taaskord väga kaunilt kujundatud), hästi ilusates ja puhastes (triigitud-tärgeldatud) riietes. Üks paariaastane laps hõikus meie lähedal pärast etenduse lõppu röövlitel aa-aa. Ja neli röövlit vastas talle sarnasel intonatsioonil, hästi soojalt ja siiralt. Tükk aega hõikusid vastastikku, hästi nunnu. Väga soojad ja ilusad röövlid. Karlsson mängis pärast oma etenduse lõppu oma loo tegelastega kaarte. Hulkur Rasmuse etendusel oli palju laulu ja tantsu ja emotsioon oli täiesti rahvusvahelises keeles taharitta välja kehaliselt tunda. Kuigi väidetavalt on kolmandik Astrid Lindgreni maailma külastajaist välismaalased, käib kõik ikka rootsi keeles loomulikult. Emili etendus meeldis lastele kõige rohkem. Lihtne ja arusaadav – vähemalt meile, kes me neid lugusid teame. Üsna palju oli laulu ja ka tantsu. Südamlik, lihtne ja ilus. See haakus minu ettekujutusega Lindgreni maailmast.

Eriliselt torkas silma näitlejate kohalolu. Hästi tugev ja intensiivne olemine ja samas mitte kuidagi dramaatiline, vaid just loomulik ja õigeid meeleolusid loov. Intensiivne kohalolu pisiasjades sai minu jaoks keskseks veel mitmel pool selle reisi ajal. Rootsi ajalugu ja asukoht, mis võimaldavad süvenemist, pisiasja ja üldise plaani tunnetamist, on andnud võimalust kujuneda mingil sisemisel rahul ja väärikusel. Eks seda ole teistel skandinaavlastel ju ka. Seda ma ikka naudin ja ihaldan ennast sellisemaks luua ja minu meelest on mõtet sellist meeleolu põhjamaades õppimas käia ja pärast kodus omaette harjutada.

Mulle meeldis Astrid Lindgreni maailmas veel mitugi asja. Nt WC-de rohkus ja puhtus ja see, et neis polnud enamasti järjekorda, pikka kindlasti mitte. Ja paberit jagus päeva lõpuni. See, et oli palju erinevaid kohti, kus oma kaasavõetud toitu süüa, kuigi väidetavalt on neil kohapeal valmistatud ja tervislik toit. Tee-kohv-saiake-jäätis maksis 15-20 SEK. Koht pakkus võimalust puhata, enamik teemapargist oli puud-põõsad ja tehislikud veesilmad ning nende vahel Lindgreni lugude kohad nagu saarekesed. Ja vaatamata inimeste rohkusele ei saa öelda, et koht oleks olnud lärmine – Eestis ma väldin palju väiksemaidki rahvakogunemisi, sest laatade valjuhäälditest kostev lämin häirib mind. ALM teemapargis oli võimalust tunnetada ennast ja teisi ja siiski kostis etenduste heli kvaliteetselt ka taharitta välja. Ümberringi kasvavad suured puud summutasid liigse müra. Inimesed ise olid vaiksed ja rahulikud, neid mahtus palju ligistikku ja nad oskasid teisi märgata ja mitte häirida. Neil vist oligi hea olla. Jah, seda meeleolu ma kahtlemata naudin.

TJT

Rootsis reisimas: toit

Reisil on lapsed kogu aeg näljased ja söövad peagu lakkamatult, ikka 5-6 korda päevas. Vaatasin, et toidus oleks piisavalt rasva (lisaks õlile läks umbes pool pakki võid päevas), liha ja piimatooteid kulus ka palju. Aga eks nad kulutasid palju energiat ka. Ja midagi värsket ja köögiviljalist ikka ka iga päev. (Suhkrut ma ei tahaks lastele sööta, aga hommikupudru peale seda ikka sai.)

Mida me reisil sõime?

Hommikusöögiks putru või eelmisest päevast jäänud toitu.

Ujumise juurde ja autosõitudel võileibu, õuna, porgandit, maisihelbeid ja müslit (avalikes randades on lauad-toolid), küpsist.

Paar korda sai jäätist.

Matkaelu juurde (pidev jahedas vees lobistamine ja ronimine-turnimine) kulub lastel lisaks näksimisele ka kaks korralikku toidukorda päevas. Mul oli kaasas priimus ja kaks potti, üks toidu, teine vee keetmiseks. Kodust võtsin kaasa soola-suhkrut, õli, maitseaineid ja erinevaid toiduaineid. Riknevaid asju ostsime umbes ülepäeviti kohalikust poest.

Sõime hakklihaga köögivilja; hakklihaga tatraputru (liha praetakse õli ja sibulaga ära ja tehakse puder peale); makarone juustu ja pesto ja ketšupi ja hakklihaga; hakklihaga köögiviljasuppi; kodujuustu, kartulit; köögiviljaga riisitoitu; kinoatoitu (porgand, sibul, kinoa, lillkapsas). Valmistoite ega pakisuppe ei söönud, ainsaks erandiks kalakonserv.

Toitudele lisasin sibulat ja küüslauku, soovijad sõid seda toorelt ka. Aitab ehk tervist hoida. Igatahes püsisime terved. Kõhuabiks olin kaasa teinud värsket hapukurki.

Joogiks oli tee, taimedega vesi, piim, keefir.

Toidu hoidmiseks olid kaasas suured plastkastid, mis kaitsesid toiduaineid vihma eest ja hoidsid autos korda. Lisaks külmkast, mis ka hiljem, kui elemendid üles sulanud, hoidis mõnevõrra paremini jahedust. Selle külmkastiga sai vahepeal ka sooja pesuvett veetud, sest joogivett kasutasime ainult söögi tegemiseks ja joomiseks. Ja ööbisime enamasti veest eemal.

Hindu: 1 kg karp hakkliha 99 SEK (170 EEK), 3% piim 9-10 SEK (17 EEK), keefir, hapupiim (filmjölk) 14 SEK, või-juust-pakijäätis natuke kallim kui Eestis, sibul 20 SEK, õun-pirn 20-24 SEK, kohalik imevärske spargelkapsas u 40 SEK/kg, puuvili-köögivili üldse kallis, aga väga värske. Makaron, pesto, kinoa veidi odavam kui Eestis.

TJT

Rootsis reisimas

Seekord juhtus nii, et mees leidis soodushinnaga Paldiski-Kapellskäri-Paldiski laevapiletid ja me käisime kümme päeva Rootsimaal ringi.

Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.

Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.

Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.

Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.

Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.

Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.

Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.

Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.

Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.

Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.

Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.

Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.

TJT

Pühapäev, 10. juuli 2011

Maale!

Sattusin ühe tuttava kolme lapse emaga meile vahetama. Ta kirjutab, kuidas nende pere suveks maale elama asus ja lambad võttis. Eveli loal jagan seda inspireerivat lugemist blogi lugejatega. Kaunist suve! TJT

Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.

Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.

Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.

Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.

Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.

Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.

Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.

Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.

Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.

Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..

Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.

Püüa päeva...
Eveli

Pühapäev, 26. juuni 2011

Porgandist ja hambapastast

Ema ametis on minu jaoks hirmutavalt tõsine võimu küsimus. Lapse esimestel eluaastatel tema täieliku või suure abituse aegadel läheb väidetavalt kõik, mida laps kogeb, otse tema rakumällu, alateadvusse ja mul on tunne, et tavalise inimliku piiratuse tõttu on tavalise inimese alateadvus igasugu jama täis. Vaatan enda toimimist ja reaktsioone ja oma lapse reaktsioone ja mõni asi ei meeldi sugugi.

Aga pole nagu kellelegi midagi ette ka heita, eks me kõik ole teinud nii hästi kui oleme osanud, vähemalt minu vanemad ja nende vanemad on küll teadlikult püüdnud anda oma parima, et lastest tublisid inimesi kasvatada. Siin ongi minu jaoks peidus üks võimukonflikti koht kasvatuses. Et püütakse kasvatada. Kuigi ilma ju ka ei saa. Seda eriti ei juhtu lihtsalt. (Sõnade ja tähendustega võib mängida, aga tavaliselt tähendab lapse mittekasvatamine minu jaoks pigem seda, et täiskasvanu ei võta vastutust kasvava lapse keskkonna sobivana hoidmise ees, vaid laseb asjadel suvaliselt ja pigem allamäge minna; kuigi mõnes olukorras on inimliku väega mittejuhtimine kahtlemata parim, mis meiega juhtuda saab.)

Mulle on paarikuisest saati joodetud porgandimahla, heas usus, et see teeb beebile head. Ja ma ise olen oma kuuekuist ja vanemat esiklast söötnud porgandit sisaldava püreega, usus, et see teeb talle head. Praeguseks teavad kõik hoolivad ja huvitatud emad, et enne poolt aastat pole lapsel üldiselt lisatoitu vaja ja oma tütre kolmandal eluaastal sain ka mina lõpuks aru, et tal on porgandi suhtes varjatud toidutalumatus. Praegu, üheksasena ta võib porgandit toidu sees süüa küll. Aga võimalik, et see ei tee talle head. Võimalik, et ta sööb porgandit selle pärast, et mina olen tema esimestel aastatel seda lapsele heaks toiduks pidanud ja ta selliselt arvama programmeerinud, mitte selle pärast, et ta ise tunneks, et tal porgandisöömisest hea on (ja kehatunne on alati õige). Porgandimure on muide täitsa tavaline – millalgi loendasin oma tutvuskonnas viis last, kes varases eas erineval viisil porgandit ei talunud. Teatud juhtudel tavaarusaamad ei toimi.

Üldversiooni järgi on vaja hambaid pesta kaks korda päevas, aga ühe arusaama järgi on hambad seotud tundeeluga ja tundlikule inimesele võib tunnete liigne aktiveerimine olla kurnav. Fluor on üldarusaama järgi hammastele hea, aga alternatiivse arusaama järgi inimese teadvuse allutamisele suunatud mürk, mida vabaks saada/jääda soovival hingel tuleks igal kujul vältida.

Emana mulle tundub, et meie elu on pilgeni täis nii- ja teistsuguseid (mitte)standardseid probleeme, mis lähemal vaatlusel on paljudes peredes täiesti tavalised ja mulle tundub, et paratamatud. Kuigi neist millegipärast pole tavaks rääkida – või kui, siis omade vahel, justkui oleks tegemist millegi piinliku ja imelikuga. Vähemalt mina tunnen, et mure jagamisega tasub olla väga ettevaatlik – sest halvemal juhul võib see lausa mitmekordistuda ja kes seda siis lõpuks kandma hakkab?

Sedalaadi juhtumid teevad lapse igasuguse mõjutamise keeruliseks. Ja päris mõjutamata ei ole justkui ka võimalik olla – inimesega, kes oma varase ea tõttu on täiesti abitu, on mõjutatud ka hääletoonist, millega temaga kõneldakse (ammugi siis selle hääletooni puudumisest, mida võib tõlgendada ka väärkohtlemisena).

Noh, ega me polegi ellu astunud selleks, et probleeme vältida, vaid pigem selleks, et mh ka probleemide kaudu elu kogeda, ütlevad ühed sedalaadi mõtteavalduste vastu. Ja ma olen nendega nõus. Aga mulle ei tundu kuskiltki kaudu praktiline kogeda põlvkondade kaupu sama jama (vahest ehk suurenevas astmes). Minu esivanemad on ju palju vaeva näinud, et pärandada oma lastele materiaalses mõttes kergem maailm kui neil oli. Ja maisemate probleemide lahenemisega avanevad minu jaoks peenemad ja huvitavamad probleemid kui need, mis üksiti eksistentsi puudutavad. Aga mida meie põlv sedalaadi kasvatusküsimustega ette võtab – suure hooga avarduvas maailmas...

Sarnasel teemal "Teeme raamatuid" kommentaariumis ja sellele järgnevates postitustes.

TJT

Pühapäev, 15. mai 2011

Veel üks haldjaraamat

Meile puutus ette üks Ameerikas välja antud haldjaraamat, "Spiderwicki kroonika". Tegelasteks on 9-aastased kaksikud poisid ja nende 13-aastane õde. Loo sisuks on New Yorgist maakohta elama sattunud pere, mille lapsed puutuvad kokku haldjamaailmaga. Võiks olla tore raamat, kui see poleks nii stereotüüpne hea ja kurja võitlus – nagu keskpärases ameerika filmis. Kusjuures headeks on seekord tavalised lapsed, kes omavahel nääklevad mis hirmus (pärast isa pere juurest lahkumist, mis laste hinge haava rebis - taas üks klišee, mida kõige klišeelikumalt ka kirjeldatakse). Ja pahadeks? Nähtamatud olendid: majahaldjad, päkapikud, sookollid, isegi elfid ja õhuhaldjad saavad rohkelt negatiivseid iseloomustusi, sest võitlevad mingi inimese kirjutatud raamatu pärast. Ainus läbini positiivne olend oli vist ükssarv. Väga kõrvaline tegelane kahjuks. Need nähtamatud olendid on üldjoontes halvad ja lapsed panevad kõik kaalule, et oma olukorrast eluga välja tulla. Nad on tõesti kõik viimseni (ja nende ema kaasa arvatud) kordamööda ja korraga ülisuures ohus. Selline põnevik.

Mul on kurb seda sellisena nooremale lapsele ette lugeda, seepärast jätan nii mõnegi negatiivse epiteedi ära. Minu isiklikus usundis ei ole nähtamatu maailm nii kuri ja ebausaldusväärne. Aga ameeriklastel on vaja oma eneseteadvust ükskõik mille varal upitada ja haldjamaailm kõlbab selleks ka, umbes samahästi nagu tulnukadki. Eks need lapsed seal raamatus siis võtavad ette ühe võimatu missiooni ja võidavadki. Kirjastus skoorib. Aga lapsed, kes loevad / kellele loetakse?
Meie lastele meeldis see raamat hästi. Tekst on ladus ja pildid ilusad. Ise lugesin endamisi ka põnevusega juba ette, mis edasi saab ja kuidas see lõpeb (mida ma tavaliselt ei tee). Kuigi kohe oli aru saada, et hästi. See valem lihtsalt töötab. Ja seda enam on mul kahju, et need nähtamatud olendid seal nii ohtlikud ja kurjad olid.

Mulle tundub, et see võib kaasa tuua alusetuid hirme looduse ees ja kahjustab laste loomulikku ja õnnelikuks eluks möödapääsmatult vajalikku usku headusse.

TJT