"Billy Elliott"

Käisime tütrega „Billy Elliotti” vaatamas ja jäime väga rahule. Üksi ma poleks seda vaatama läinudki, sest sisu tutvustuse järgi tundus, et äkki on lastekas. Äkki oligi (sellistele lastele, kes jaksavad ühe vaheajaga kaks ja pool tundi paigal istuda), aga minu jaoks oli teemasid ja puudutusi pilgeni.

Kõik tegelased olid pingestatud ja huvitavad ning rollilahendused niisamuti. Kaire Vilgats tantsuõpetajana või Mait Malmsten Billy isana, Reet Linna, Jaagup Kreem ja Jüri Vlassov pakkusid parimat, mida mina oskan neilt loota. Peategelane oli lihtsalt võluv poiss. Oma tegelase vääriliselt balletti tantsima õppida pole paari kuuga muidugi võimalik, aga see oli lavastuslikult imekaunilt lahendatud päris balletipoisi abil. Teadjamad räägivad, et välismaal valitakse sobivad Billy osatäitja kandidaadid välja mitu aastat varem ja nad jõuavad kõike põhjalikult harjutada. Samas oli Kaspar Kiisk Billyna peagu kogu aeg laval ja igas hetkes sisukas ja põhjendatud, tantsis ja laulis ja näitles loomulikult, kõik see liigutas ja jäi meelde.

Kaevurite massitseenides oli valu, energiat ja jõudu, mida ma just sellise olukorraga seostan (1984. aasta kaevurite streik Põhja-Inglismaal, kui 200 000 täisjõus meest ähvardab töötuks jäämine), Billy ja politseinike tantsunumber kirjeldas metafoorselt ka inimese meeleseisundit; samas järgmises numbris noorte baleriinide kergus ja elurõõm. Noored jätsid mulle väga hea mulje. Tugevad emotsioonid, pisarad ja naer. Eriti lõpus, kui balletiseelikus tulevad teiste seas lavale osatäitjad, Terminaator... ja Mait Trink.

Lilla teema ka. Mida erilisemad inimesed peavad läbi elama, et endaks jääda. Kui kerge on oma hinnangutes haiget teha. Ja kust läheb kellegi arusaam normaalsusest. (Kas ma ütlen liiga palju ette ära, kui mainin, et korduvalt rõhutatakse, et peategelane ei ole gay, talle lihtsalt meeldib tantsida?) Lavastuses oli liigutav hetk, kuidas jõrm kaevuriisa oma õrnahingelist poega toetama asus, tunnistagem, et lapse edu on vanema toetusest otseses sõltuvuses. Vaheldumisi pinget ja lõdvestust, arengut ja avardumise võimalusi. Konflikti võimalusi oli igas stseenis, aga mulle meeldis, et kõik tegelased olid ikkagi ainult head inimesed, kes otsivad oma piirangutest hoolimata õnne. Ja taustal kuri valitsus, kes on vastutav raskete olude eest. Üleni haarav, paljukihiline, sügav ja samas hoogne etendus.

Kurb oli ainult see, et meie meespool jäi koju. Üks arvas, et talle ei meeldi Elton John ega muusikalid ka kuigivõrd. Teine pidas sisu kahtlaseks (poiss, kes tahab tantsida...). Ma oleks väga tahtnud, et poeg oleks seda vaadanud ja oma maailma avardanud, aga ei hakanud siiski seda riski võtma, et ta oleks meie elamuse ka untsu keeranud.

TJT

"Tashi Delek!"

„Tashi Delek!” on 55-minutine Peeter Rebase 2015 valminud dokfilm 18-aastasest tiibeti noormehest, kes peab langetama oma elu valikud vaeses Nepaalis (Mustangi piirkond). Noormees, kes tahaks saada jalgpalluriks ja minna ärijuhtimist õppima USA-sse, peab tegelikkuses toime tulema oma võimalustega: kas jätkata elu kloostris või suunduda ilmalikule teele, aidates oma vanemaid igapäevaeluga  toime tulla. Küsimused, mis selle noormehe ees seisavad, on mulle ka juba tuttavad meie praegu 9-aastase poja suust. Juba paar aastat on ta mõelnud oma tee ja valikute üle ja teinud sellest lähtudes ka otsuseid.

Algklassilapsele oleks seda filmi vara vaadata, aga põhikooli lõpuklassis või gümnaasiumis käivale noorele soovitan! Haakumispunkte on vähemalt Eesti maapiirkondade noortel paljugi: materiaalselt piiravad olud – ja hea ju teada, et kusagil on ehk veel raskem toime tulla ja oma unistusi teostada kui meil. Muidu me võtame hirmus palju šnitti ju rikastest põhjamaadest ja Ameerikast. Ja mulle väga meeldivad need mägised maastikud oma võimsuse ja tundliku värvimänguga, silm puhkab peal. Igas kaadris sisukas, huvitav ja ilus film, mõni mõttetera oli mulle eakohane, nii et sobib alates u 14. eluaastast ja tagumist piiri vist polegi. Sobimatut pole nooremale eale ka, aga kui aru ei saa, võib lapsele igavaks jääda. Ilus, rahulik ja tark film.

TJT