pühapäev, 28. juuni 2009

Piimast ja eelarvest

Hakkasin pühapäevahommikuste pannkookide tainast kokku segama ja leidsin külmkapist piimapakilõpu. Just sellest pakist ma tahtsin jaaniväljasõidul kohupiimakoogi kõrvale piima võtta, aga siis loobusin, arvates, et kellelgi on seda rohkem vaja. Ja nüüd leidsin selle siis oma külmkapist, mitu päeva hiljem, sest tookord jõid janused pigem mahla ja vett. Ja kirusin, et ma ei õpi ka midagi. Asju on täpselt nii palju kui vaja ja siis, kui vaja ning kaotatud võimalusi enam tagasi ei saa. See piim ei ole kunagi enam värske siis, kui ma seda juua tahaks. Ja säästu ei mingit.

Millegipärast meenutavad mõned säästueelarved mulle seda minu lolli käitumist. Näiteks arvab Tallinna linn, et võiks ära kaotada ülekolmeaastaste laste lapsehoiutoetuse, mis justkui on linnale mõttetu kulu (Eesti Päevalehe uudis). Et pandagu lapsed lasteaeda. Lapsehoiutoetust saavad lapsed, kes käivad litsentsitud perepäevahoius või litsentsitud hoidja juures ja tavalasteaias kohta ei oma. Samas on üldteada, et tavalasteaias on lapsed alailma haiged - paljude arust on see normaalne, et kui laps läheb lasteaeda, siis esimestel aastatel ta on pidevalt haige, see on üldistus väga paljude perede kogemusest. Muul viisil hoitud lapsed on tervemad.
Perepäevahoiusüsteemi loomisel on kaasa löönud kümned inimesed, panustades selleks sadu töötunde. Ja nüüd lihtsalt otsustame kokku hoida? Hoida kokku töötajate ausalt makstud palga ja laste tervise arvelt, "luues" lasteaiakohti nii, et suurendame tavalasteaias laste arvu 26ni (Eesti Päevalehe uudis)? Veel rohkem probleemidega lapsi ja õnnetuid vanemaid? Kus on terve mõistus? Kus on loogika?

Mis toob mulle meelde ühe teise kogemuse kaugest tudengipõlvest, kui ma kolmeliitrist maapiima purki üksi tühjaks juua ei jaksanud ja piim läks hapuks. Mõtlesin siis teha sellest pannkooke, sest ära ei tohi ju midagi visata. Ja tegingi, ja neid sai nii palju, et ma ei jaksanud neid isegi sõprade abiga ära süüa, muist tainast (või pannkooke?) tuli ära visata. See on juba lausa raiskamine. Vähemalt muna, suhkru ja jahu oleks võinud kokku hoida, töövaevast rääkimata.
Tipp Ja Täpp

Jeesk ja teska

Kord maa poole sõites pidasin auto kinni kopli juures, kus hobused rohtu sõid. Tulime autost välja ja läksime hobuseid vaatama. Üks hobune pruuskas ja poiss küsis, mis ta tegi. Ütlesin, et pruuskas. Poiss väitis, et jeeskas. Tal on mingi loomusund asju ja nähtusi oma sõnadega ümber nimetada, sest minu pakutav teda millegipärast ei rahulda. Ja sellel ja järgnevatel päevadel kuulsime palju jeeskadest. Jeesk on näiteks sääre ümber keeratud ajakiri "Täheke" ja mitmed senitundmatud tööriistad - kuidas sa hing neid ikka paremini nimetad. Jeesale on veel iseloomulik, et seda vajatakse ujumisel, aga uisutamiseks mitte.
Mis see teska on, on veel raskem öelda. Ja mul on kahju, et ma pole kõiki selle tähendusi üles kirjutanud. Tundub, et ka see on sõna, mida kasutatakse erinevate nähtuste kirjeldamiseks. See teska on igal juhul üks tähtis asi, poiss on seda oma tähtedega üles kirjutanud ja palunud minul ladina tähestiku abil talle kirjutada.
Pinnitama on sääse heli kaudu tulnud sõna, lapse sõnutsi üks nõelamise asi.
Tipp Ja Täpp

Tähed ja numbrid

Meie lapsed olid kordamööda tuulerõugetes, eks nad lasteaiast said. Kui suurem oli terveks saanud, jäi väiksem. Üksi kodus igavledes (selles tähenduses, et õde oli lasteaias) leidis ta ühe õe nimesildi ja tahtis endale samasugust. Silti, kus oleks tema nimi peal. Aitasin tal seda teha: punktiiritasin tähed suurelt ette. Ta maalis mitu silditäit oma nimetähti ja oli sellega hea tükk aega ametis.
Ja kõiksugu teisi tähti ja numbreid ka, täites nendega kunstiliselt ühe A4 teise järel. Ühel paberil näiteks olid kõndivad ja jooksvad R-id. Lapsel ju kõik elab ja hingab. Mänguautod moodustavad meil ka perekondi, kus on emad-isad-lapsed ja nii ka tähed ajavad paberil oma asju.
Veel oli tal selline mäng, et puistas pliiatsid põrandal hunnikusse ja võttis neid siis ükshaaval ära. Iga kord moodustus sellest uus täht. Ühe nimi oli teevevee. Üks on ekt vms. Mul ei seisa need tema tähtede nimed kahjuks hästi meeles, uute tähtede õppimine on minu vanuses juba raske.
Ja numbreid on ka tore teha. Meil on lastel mänguks erineva geomeetrilise kujuga külmkapimagnetid, neist saab igasugu pilte ja mustreid teha (väga vajalik abivahend emale, kes tahab köögis vahel natuke aega rahulikult süüa teha). Pulkadest saab ka nt numbreid järele teha. Pliidil on elektrooniline kell, mille viimane number kogu aeg muutub ja poiss teeb neid tohutu innuga järele: rõõmustab, kui uus number ette tuleb, uurib ja siis laob pulkadest samasuguse. Ja rõõmustab, kui valmis saab.
Tüdruk õppis ka tähed pooleteistaastaselt ära - sest mina tahtsin vahel rahu ja püüdsin ajalehte lugeda ja siis ta küsis, et mis need on, need tähed. Lugema õppis ta korralikult küll alles sel sügisel kuue ja pooleselt, aga see-eest nüüd kogu aeg loeb, palju ja süvenenult. Ja saab loetust aru.
Ma tahan selle jutuga ainult seda öelda, et senimaale ma pole oma lapsi üldse lugema sundinud ega meelitanud ja kõik sujub nii, nagu vaja. Nad ise tahavad, kui aeg küps. Ja siis juba kogu selle teadmiste ja uute oskuste omandamise kire jõuga, mis lapses on.
Viive-Riina Ruus kirjutab EPL Möttes, kuidas meil lapsi liiga palju arendada tahetakse ja tagajärjed on kurvad: õppimine ei paku enam huvi. Minu ema jälle imestas, et meie kodulähedasse tavakooli on katsed (sest piirkonnas on lihtsalt palju selleealisi lapsi ja tuleb ju keegi välja jätta, et klassis ikka 30 ja mitte 50 last oleks). Et tema olnud omal ajal ainus laps, kes esimeses klassis lugeda oskas ja nüüd on kooli minnes lugemisoskus enam-vähem kohustuslik.
Tipp Ja Täpp