Hiljuti rääkisin ühe emaga, kes valmistab oma last ette Tallinna kesklinna kooli katsete jaoks. Kuidas nad teevad lapsega süsteemselt ja arukalt tööd ja õpivad igasugu asju. Ja mida kõike on vaja, et sinna kooli sisse saada, kuhu nemad soovivad.
Mind haaras äkki hirm. Et kas meie laps ikka saab sisse meie kodu lähedal asuvasse äärelinnakooli. Sinna on ka igal aastal soovijaid paar korda rohkem kui vastu võetakse. Jah, ta on tubli lugeja ja arvutab väga hästi, minuga koos tuhande piires (minu töö selle juures on siis hoida sobivat keskendunud meeleolu) - talle lihtsalt meeldib lugeda ja arvutada ja emaga koos midagi asjalikku teha (vat köögitoimkond ei paku talle kohe mingit huvi, see on meie poisi valdkond, tainast segada ja köögivilja tükeldada ja koristada). Aga ta ei suhtle vahel inimestega, kui ta ei taha. No tädi tuleb ja meelitab, et missu nimi ja timbulimbu, aga tema tuiutab nagu kala, ühtegi sõna ei kosta vastu. Ja mis siis saab, kui ta koolikatsetel ka nii peaks tegema. Ise mäletan oma lapsepõlvest, kuidas mina lasteaia lõpus ei vaevunud lihtsalt vastama võõra tädi tobedale küsimusele. Sest mulle ei meeldinud see hääletoon, millega ta mu käest midagi mõttetult iseenesestmõistetavat küsis. Kiusuuss tuli sisse (aga ma ikka sain tollesse eriklassi, kuhu mu vanemad soovisid mind panna). Ma olin lapsena selline omamoodi valiv ja ülbe, kuigi üsna suhtlemisaldis.
Aga õnneks on meie tütar oma kooli õpetajatega eelkooli aja jooksul ära harjunud. Suhtleb, vastab küsimustele ja tunnustab. Küsisin igaks juhuks õpetajalt ka üle. Kõik on korras. Omad tublid eelkoolilapsed lapsed võetakse siis ka vastu, kui neil katsete ajal peaks midagi valesti minema (nt ema hirm nakkab). Ja minu rahustas see õpetaja maha. No et ei pea muretsema, sinna kuulu järgi toredasse tavakooli ikka saab. Ja näe, isegi nagu mingit ülbet rahulolu tundsin, et mõned nõrgema taustaga lapsed praagitakse välja - et äkki on sotsiaalseid probleeme või käitumishäiretega lapsi siis klassis vähem.
Kunagi enne lapsi ma mõtlesin, et kõige tavalisemasse tavakooli tahan lapsed panna. Et las kogevad elu kõiges selle liigirikkuses. Aga mees pani mu suu kinni, arvates, et las nad õppida ikka kusagil heas koolis. Sellega olen ma üha enam nõus. Tänapäeval on osa koole vist liiga hullud. Kui kuulata, mida räägitakse käitumisraskustega lastest ja üleküpsenud pedagoogidest. Ma tahaks sellest oma lapsi hoida. Jõuavad veel elu ja liigirikkust kogeda küll ja küll, kui jumal nii tahab.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar