Kolmapäev, 29. august 2007

Tehnikaime

Minu tütar vaatas mahlapakki. Pime oli ja hästi ei saanud aru, kas seal on veel midagi sees. Ja arvas, et võiks olla sellised mahlapakid, kus on poole peal tuli sees. Et kui teed paki lahti, siis tuli süttib. Ja see tuli võiks olla mahlapaki poole peal, siis oleks ilus vaadata, kuidas mahl sädeleb. Tipp Ja Täpp

Hinnangutest

Ühe sõbraga tulid jutuks minu sisemised hoiakud. Et tahaksin elada vaba ja avatud inimese elu, aga ikka hüppavad ette negatiivsed suhtumised ühe ja teise suhtes. Eks mind ole maast madalast nii õpetatud. Nüüd ma püüan end ise ümber õpetada, aga töö on vaevaline ja aeganõudev.
Ja siis tuli jutuks, et waldorfpedagoogikas peetakse õigeks, et lapsele lugu jutustades on hääletoon rahulik ja üsna ühtlane, ilma eriliste põnevust tekitavate või hinnangut andvate lisadeta. Ja kui loo jutustamise juurde veel nö näitlikustamiseks nukke kasutatakse, siis liiguvad need nukud rahulikult ja aeglaselt ühest kohast teise, mitte ei hüppa tõmmeldes, nagu vene rahvusest uulitsapoisid (mitte et mul eriti midagi venelaste vastu oleks, aga kohati neil on väga vaja oma temperamenti väljendada, kes on näinud, saab aru).
Niisiis rahulik ja mahe on kõik see värk. Samas mitte tuim, igav ja kuiv, nagu võiks ehk arvata. Jutustaja ikka elab lugu ise seesmiselt läbi. Ja võib tõesti olla, et täiskasvanu selline olek aitab alust panna lapse rahulikule ja avatud ellusuhtumisele. Hinnangute asemel on soov mõista, empaatia. Laps õpib lisaks loo ivale selle suhtumise ka ära. Kogu aeg nad ju õpivad täiskasvanutelt suhtumist ka, muu hulgas.
Piret Pääri jutustamise laad meeldib mulle ka, kõigele jagub sooja kaasaelamist, ka koledale röövlile ja mõrtsukale. Tõesti, keda meist halvustamine või põlastamine paremaks teekski. Koledad inimesed (tõesti, täiesti hinnanguline ja halvustav suhtumine minu poolt siinkohal kedagi koledaks nimetada) võibla sellepärast ongi koledad, et neisse nõnda suhtutakse üha ja üha. Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 26. august 2007

Minu väljasõit

Suure lapse saatsin vanaema-vanaisa juurde. Väikse panin lõunaunele ja jätsin isa hoolde.
Siis panin asjad kokku siuh ja autosse ja minek!
Plaadi panin mängima. Laulsin hästi kõva häälega. Võibla isegi koledasti ja valesti, aga mõnus oli. Ära tüütab see ühelaadiline heljahea häälekasutus (heljahea kohta vt Ema vajadused). Tahaks ikka natuke karjuda ka vahel. Aga kussa saad. Lapsukesi ei tohtivat traumeerida, vähemalt mitte enne seitsmendat eluaastat (ma ikka püüan muidugi mitte traumeerida).
Läksin mere äärde. Mõnus! Lugesin. Kõndisin. Pildistasin. Helistasin. Vahtisin pilvi. Pikutasin. Sõin. Olin.
Haruharva, kui midagi sellist julgen endale lubada. Painab süütunne, et lapsed justkui jäävad millestki heast ilma. Mere ääres meeldib ju neile ka. Aga kõige kamba ja varustusega ma sinna eriti sageli ei jõua. Ja iialgi nõnda ei naudi. Ikka teeb ilm kellelegi liiga, kellelgi on kõht tühi, uni tulemas, liiv silmas jne. See annab pigem töö mõõdu välja. Olgugi toreda töö.
Seda enam hea oli üksi minna ja olla. Ja hea oli tagasi tulla.
Tipp Ja Täpp

Räpased lapsed

Ma kardan räpaseid lapsi. Tulevad oma väikeste ploomiste kätega, patsivad mu riideid ja tooli ja uksepiita. Ja siis ma pean muudkui koristama jälle. Väga tüütu. Ma palju parema meelega loeks või mängiks või oleks niisama issanda rahus. Aga see on vähehaavalgi võimalik ainult siis, kui ma näen ära iga katse, mis üks väike kavala näoga ploominäppaja teeb, et mu unelust ära kasutades tuppa plätserdama pääseda. Ja tassin ta armutult pessu. Kohe.
Teine võimalus on lõputu koristamine. Tipp Ja Täpp

Emme kalli

- Kas mina olen täiskasvanu? küsin ma oma tütrelt jutu lõpetuseks (ma mõnikord siiralt kahtlen selles).
- Jah, Sina oled.
- Kust sa tead, et olen?
- Sa elad omaette.
- Kas need, kes elavad omaette, on täiskasvanud?
- Jah. Lapsed ei taha omaette elada.
- Miks lapsed ei taha?
- Sest nad tahavad emme kalli saada!
Tipp Ja Täpp

Mida ma koolis õppisin

Me kõik õppisime koolis palju asju, eks mina ka. Me kõik oleme nii suure osa oma elust koolis veetnud ja seda ajal, mil intellektuaalsed protsessid kõige kiiremini arenevad. Nii et õppimine on selles eas lausa paratamatus.
Paratamatus pole see, mida õpitakse. See sõltub koolist ja õpetajast ja õppekavast muidugi ka. Praegu jupp aega pärast keskkooli lõpetamist mulle tundub, et õppekava justkui polegi nii tähtis. Suurem osa sellest haridusest voolab mööda külgi maha (kas Sina oskad veel mõnda teoreemi tõestada? kas Sa mäletad midagi selgrootute klassidest? kuidas Sinu koolis Teist maailmasõda käsitleti? milline kohustuslikuna loetud raamatu tegelane Sulle enim meeldis ja miks?). Ma arvan, et kahetsusväärselt suur osa sellest, mida täiskasvanu teab, on teda loomulikult huvitavad asjad.
Ma arvan, et koolis me õpime samas märkimisväärse osa teadmistest oma isiksuse kohta. Koolil on minapildi kujunemises suur roll. Kodul muidugi ka. Kas on nii, et kodu annab sisemise teadmise endast kui isiksusest ja kool välise, ühiskonnaga seotud pild? Mitte et see nii väga selgelt piiritletav oleks, mis on sees- ja mis väljaspool.

Ma arvan, et mina õppisin koolis vaikselt istuma ja kätt mittetõstma (kaasõpilased pidasid seda pugejalikuks ja ega liigne aktiivsus meeldi õpetajatele ka, nad on sellega pigem hädas). Õppisin oma aega hästi kasutama: õppisin kodus ära esimese koolitunni tükid ja nende koolitundide tükid, mis järgnesid nt kehalisele kasvatusele ja söögivahetundidele. Ülejäänud koduülesanded tegin eelmiste tundide ajal. Niisiis õppisin ma ka oma tähelepanu jagama tunni tegevuse ja oma tegevuse vahel, lisaks veel oskus teha seda nii, et õpetaja ei märkaks või minu tegevust aktsepteeriks (suhtlemisoskus). Ja muidugi ka koolipäeva analüüs: millisteks tundideks ma saan teistes tundides valmistuda ja millisteks mitte. Ning isiksuse analüüs: milliste õpetajatega kuidas majandada, et hundid söönud ja lambad terved oleksid, mõnikord oli otstarbekas näiteks mõnda laadi aktiivsust üles näidata, et kompenseerida mu mõnetine osavõtmatus tunni tegevusest.
Põhikooli teise poole istusin tagumises pingis, minu ees istusid rahulikud poisid (rahutumad olid eespool) ja mul oli oma aja ja tegevuse üle otsustamisel üsna suur vabadus. Keskkoolis anti meile üsna vabad käed õppida ja mitteõppida, ning mina kasutasin seda täiel määral.
Veel õppisin ma optimeerimist ja pikaajalist analüüsi. Loomulikult sain ma aeg-ajalt tegemata kodutöö eest kahtesid ja nood õppeveerandid tuli nendes ainetes vastu võtta neli. Muidu oleks vast hinne viis olnud. Samas oli mul koduste soovil eesmärk lõpetada iga veerand ja klass võimalikult väheste neljadega, miska ma näiteks kevadel mõnikord suhtusin hoolsamalt nendesse ainetesse, kus mul üks või kaks nelja eelmistest õppeveeranditest juba ees olid. Sest tavaliselt pandi aastahinne välja viimase veerandi järgi ja üldiste teadmiste järgi. Need vast olid mul klassi keskmisega võrreldes head. Ei põhikoolis ega keskkoolis polnud mul juhust sattuda keskkonda, kus õppimist ja teadmisi oleks suuremat väärtustatud. Niisiis õppisin mina optimeerimist ja hinnete planeerimist sel ajal, kui oleks võinud õppida seda, mis õppekava ette nägi. Aga ma arvan, et omandatud oskus oli ka seda väärt. Ja selgrootute kohta võin raamatutest lugeda. Aga ei loe.
Integraalist ei tea ma seniajani midagi, ainult see kummaline korraga kahele poole sõitva suusa kujuline märk tuleb meelde. Tipp Ja Täpp

Meeleolu loeb

Mis on lapse nö kasvatamisel olulisim? Rutiin, kindlus ja stabiilsus? Arendavad tegevused ja lelud? Kõigi vajaduste pidev rahuldatuna hoidmine?
Mulle tundub, et lapse suunamisel, üldse igasugusel lapsega olemisel on kõige tähtsam täiskasvanu meeleolu. Võib-olla mulle tundub sellepärast nii, et minul on seda kõige raskem saavutada. Võib-olla sellepärast, et sellest ma tean kõige vähem või see on minu jaoks kõige raskem.
Rutiin on vajalik tahte kujunemiseks ja üldse igakülgseks kehaliseks toimimiseks. Arendav tegevus toetab intellekti arengut. Last saatva täiskasvanu õige meeleolu aitab kujuneda emotsionaalselt küpseks ja tasakaalukaks inimeseks. Mul on jäänud mulje, et nendest on meie praeguses ühiskonnas kõige suurem põud. Minule vähemalt on see kõige raskem: püsida rõõmus ja rahulik, alati, sõltumatult sellest, et väikesest avastajad vajavad pidevat kaasakõndimist, enda toimetused tegemist ja enda vajadused rahuldamist. Kindlasti tuleb see kõik paremini välja rõõmsas ja rahulikus meeleolus olles.
Kurb on vaadata ülikontrollivaid emasid, kelle meeleolu raiub lapse kasvõi tükkideks, et oma saada. Parem pole lugu ka minnalaskvate emadega. Aga raske on leida seda õiget sisemiselt kindlat ja väliselt leebet meeleolu, millelt toimides laps rõõmuga kõike vajalikku teeb.
Sellise meeleolu leidmine ja hoidmine on suur kunst ja jõukulu. Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 23. august 2007

Eesti on mees

Kui Eesti oleks elusolend - tegelikult ta ju mõnetigi on seda, siis ta oleks meessoost. Eesti tahab vallutada mäetippe, ronida kõigi teadaolevate edetabelite tippu. Eesti armastab neid oma lastest, kel on hästi läinud - edukaid sportlasi ja muusikuid ja poliitikuid. Eesti toetab oma tublisid lapsi ja annab neile ehk veelgi paremad võimalused - ikka selleks, et nad läheks kaugemale ja viiks Eesti nime endaga kaasa. Eesti tahab olla suur, kiire ja tuntud. Noor isane, selge.
Eesti tahab rääkida tugevatega, olla võrdne vanade Euroopa riikidega, vaadata silma ja suruda kätt nagu mees mehega. Eesti tahab kõnelda maailma vägevatega. Sest siis on ta ise ka vägev! Kui maailma vägev on temaga rääkinud.

Väikesest ja nõrgast vaatab Eesti üle. Vaatab üle nendest lastest, kel pole tingimusi, et oma potentsiaali avada. Vaatab üle nendest inimestest, kes ka täiskasvanuna oma eluga hästi toime ei tule. Neid pole talle vaja. Tema ihkab ainult suurust, mida oleks tal väikeselt ja nõrgalt õppida? Tipp Ja Täpp

Miinusiibe põhjus

22. augusti Postimehes oli Jüri Sepa arvamus negatiivse iibe põhjustest. Nii palju, kui mina lugupeetavast aru sain, on "häda" selles, et naiste töö on läinud "hinda". Et kuna naiste tööd hinnatakse nüüd ka trollijuhi ja spetsialistina, siis nad enam ei taha kodust tööd teha.
Minu meelest on siin teine ja olulisem pool nimetamata. Naiste tööd kodus laste juures ei hinnata. Seda ei väärtustata, selle eest ei maksta palka. Emasid ei toetata moraalselt ka. Rahvakeeli vanemapalgaks nimetatav tasu on siiski hüvitis, mis peaks kompenseerima saamata töötasu. Selle maksmine lõpeb varases väikelapseeas, siis kui kulutused lapse kvaliteetsele kasvatamisele on veel suured (et ema võiks lapsele pühenduda, loobudes samal ajal enda teenistusest). Samas on suured ja möödapääsmatud kulutused lapse kasvatamisele veel ees: alates suurema lapse suuremast isust ja lõpetades teismeliste vajaduste või noore täiskasvanu elluastumisega. Igat eluetappi võiks saata ema hool ja armastus, mis praegu paraku kulub enamjaolt elamiseks vajaliku raha teenimisele. Laste ja naiste vajaduste rahuldamine sõltub ikka peaasjalikult pereisa olemasolust, tema teenimisvõimalustest ja heast tahtest oma teenistust perega jagada.
Ma arvan, et iive saaks muutuda positiivseks siis, kui naise praegu sunniviisiliselt vabatahtlikku kodust panust hakataks tõesti rahaliselt tasustama. Kui lapsega tehtav töö oleks tasustatav, võiks pere selle teenuse ka sisse osta mõnelt teiselt naiselt, kes saaks sedakaudu siis haigekassa kindlustuse ja pensionitagatise. Oleks elukutselised emad (kes ei peaks olema lapse bioloogilised emad; iga naine saaks võimaluse valida, kas soovib eneseteostust kodus või väljaspool) ja ükski laps ei jääks hoidmata. Ükski laps ei peaks jääma sündimata selle pärast, et emal ei õnnestu palga teenimise kõrvalt teha lapse suureks kasvatamise tööd.

Praegu sõltub abitus eas lapse elu taustaolukorrast väga palju (kas ainelised tingimused on soodsad, milline on isa panus, kas emal on jõudu töö ja pereelu ühitamiseks, kas ema palga-asutus toetab ema-tööd).

Sellest, et traditsioonilised naistetööd nagu kultuuritöö, mõned näputööd, haigete hooldus või laste kasvatamine-õpetamine on meil lootusetult alarahastatud, pole mõtet siinkohal kõneldagi. Pole mõtet nimetada ka seda, et osa nende naiste laste isadest ei toeta oma peret ei moraalselt ega rahaga.
Ma arvan, et naiste töö väärtustamiseni on meil veel pikk maa minna. Aga hea, et sellega on algust tehtud, tunnustades (küll mitte tasustades) naise ametitööd sarnaselt mehe omaga. Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 22. august 2007

Ema armastusest

Nüüd on see õnnetus siis käes. Liiklusõnnetus. Laps läks isaga natukeseks vanaemale-vanaisale külla lilli istutama. Mina jäin väiksega koju.
Kõrvalteelt keeras auto meie pere autole ette ja tuli väike kõks. Keegi viga ei saanud. Ette sõitnud auto juht, sõbralik noor poiss, võttis süü omaks ja rääkis muretult, et tal on kasko kindlustus ja laseb kohe uued jupid panna. Nojah. Hea, et minu lapsel ühtki uut juppi vaja ei läinud. Ta on mul unikaalne, teist sellist ei olegi.

Küsisin pärast targalt naiselt, kuidas ma saan oma lapsi kaitsta. Ta ütles, et emaarmastus on kõige tugevam kaitse.
Mõtlen, et kui palju ma peaksin oma lapsi armastama, et ka tonn sõgedat plekki ei saaks neile midagi teha. Uhh. Tunnen end väikse ja abituna. Ja väsinud ja nõrgana. Just nüüd, kui oleks vaja seda müütilise heljahea ema läbitungimatut kvaliteeti. Tipp Ja Täpp

Õigekirjast

Laps lahendab laste ristsõna. Palju on K-tähega sõnu. Ütlen talle, et on jah eesti keeles palju K-tähega sõnu. „Nt kõrand,” pakub ta. Ja lisab veel joru mulle tundmatuid K-tähega eesti keele sõnu.
Veidi hiljem seletan, et sõnas „kuu” kirjutatakse kaks U-d, sest see U on seal pikk. Siis ta mõtleb ja küsib, mitu U-d on sõnas KUUUUUUUUUUKUUUUUUUUUUUUU. Ja laulab kohe pika joru U-sid sinna. Kuni sada tükki kohe. Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 20. august 2007

Vaesusest

Vaesus on halb - võimaluste puudusel jäävad inimeste vajadused* rahuldamata. Inimene, kelle vajadused on rahuldamata, ei suuda tõenäoselt anda terviku heaks seda, milleks tal muidu ehk oleks andi ja kutsumust. Suured head asjad jäävad sündimata, kui suure hea asja tegemise kutsumusega inimesed ei saa end realiseerida. See on vaesuse juures minu meelest kõige hullem.
Eestis on lihtne hästi teenida rahaga seotud valdkonnis (turundus, pangandus, reklaam, seni ka kinnisvara). Tunduvalt raskem on saada head teenistust näiteks hariduse vallas. Samas on haridus ja selle kvaliteet nii riigi kui üksikisiku jaoks minu meelest kordades tähtsam lihtsast oskusest mingit järjekordset suht mõttetut vidinat kellelegi maha müüa. (On teine teema, et raha üksi ei taga kõigi vajaduste rahuldamist, nt armastuse ja ühtsustunde kogemiseks või eneseteostuseks on vaja midagi muud.)
Eriti kole, et vaesuse all kannatavad meil eelkõige lapsed (vt Katrin Saksa artikkel päevalehes): neil jääb tundlikus eas saamata võimalus oma andeid avastada ja arendada. See kahju võib olla pöördumatu. Tulemuseks võib olla inimene, kes elab mõttetut elu. Riigis, kus tegijate arv on niigi juba kriitilise piiri lähedal (ei tea ainult, kummal pool piiri).
Kolmas, mis vaesuse juures on halb, on see, et ta loob ennast juurde. Kõik, mis on, püüab end taasluua. Nii loob õnnetuolek juurde õnnetut olekut ja vaesus vaesust. Vaeste lapsed jäävad suure tõenäosusega vaesteks, sest neil pole olnud tingimusi, et oma andeid arendada. Ja lisaks osalt ka vaesus põhjustab kriminaalset käitumist. See on ka jõukatele otseseks ohuks ja viimases järjekorras see peaks olema põhjus, miks me kõik peaksime tegema kõik võimaliku, et vaesus väheneks.
Vaesus tuleks lõpetada.
Tipp Ja Täpp
* Ma üldse ei pea silmas, et igaüks peaks saama, mis tahab. Tahtmine ja vajadus on täiesti ise asjad. Tahtmine lähtub egost - sellele ei pea liigselt tähelepanu pöörama. Vajadus on loomulik, paratamatu ja kõigile inimestele ühine. Maslow tõi välja terve rea vajadusi, mis on igal inimesel. Need vajadused said kirjeldatud püramiidikujuliselt: allpool keha elushoidmise vajadused nagu toit, soojus jne, keskel vist kuulumise ja armastuse vajadus ning üleval eneseteostuse vajadus (vahepeal veel üht-teist). Ja kõrgemate vajaduste rahuldamiseni ei jõuta enne, kui püramiidi alumise otsaga on probleemid lahendatud. Ehk teisisõnu: kõik algab söögist.

Lastega liikluses

Meenub naljalugu kirikuõpetajast, kes paradiisi väraval aru ei saanud, miks autojuht enne teda sisse lasti, ja temal lasti oodata. Kui ta Peetruselt aru päris, vastanud too, et siis, kui kirikuõpetaja jutlust pidas, kõik tukkusid. Siis, kui too autojuht sõitis, kõik palvetasid.
Hullud eesti autojuhid on teinud minust religioosse inimese, vähemalt süvendanud seda kallakut. Kui ma rooli istun, eriti kui laps autos, ma pöördun kõrgemate jõudude poole ja palun, et meid aidataks tervelt kohale jõuda. Tallinna liiklus on raskesti haige. Kohale jõudes tunnen vahel siirast ja sügavat tänu.
Seni oleme ikka tervise juures. Tänu jumalale!
Tipp Ja Täpp

Kaitseinglitest

See sama tark naine õpetas mind ka suhtlema laste kaitseinglitega. Neid ingleid võib olla ka mitu, aga vähemalt üks olla alati. Nõutul hetkel pöördun mõttes lapse ingli poole ja küsin nõu. Ja mulle tuleb pähe mõte, mis on üks hea mõte. Seda võib nimetada ka ema intuitsiooniks, aga mulle meeldib mõelda, et ma küsin inglilt nõu, ja ta annab seda mulle.
Ja siis ma tänan alati inglit selle nõu eest. Ja siis ka, kui ta on mind hoiatanud ohu eest, mis last varitses, mida ma ehk ise poleks märganud. Vahel õhtuti ma tänan lihtsalt selle eest, et lapsed on terved ja meie päev on läinud hästi. Seda võiks ju lausa igal õhtul teha, kui ainult meelest ei läheks - see, mis hea, tundub enesestmõistetav.
Hoopis alatine tänu kõige hea eest võiks olla enesestmõistetav.
Tipp Ja Täpp

Toidu nipp

Üks tark naine õpetas mulle, et toitu tehes peab hoidma oma meeled puhta, rõõmsa ja rahulikuna. Sest see, mis on kokal mõttes ja tundes, läheb kõik otse toidu sisse.
Toitu peab segama ikka päripäeva ja võib ka sekka lugeda mõne palve või soovi, mis sööjate päeva toetab, kaitseb või kaunistab.
Ma püüan nii teha ja ma arvan, et see kaunistab meie kõigi elu.
Tipp Ja Täpp

Laps mõnuvahendiks

Lapsed on armsad. Titad kohe eriti armsad. Puhas ja selge silmavaade, kust kõik tunded otse ja avalikult näha. Ümarad pehmed käekesed ja õrnad jalakesed liigutavad oma ilus ka kõrvalisi vanemaid inimesi, peake justkui kutsub paitama, pehme nahk silitama.
Miskipärast just vanemad inimesed on need, kes arvavad, et nemad võivad. Nende lapsepõlves kehtis reegel, et laps räägib siis, kui kana pissib ja täiskasvanu teab, kuidas asjad on. Nooremad inimesed elavad teistsuguses maailmas, kus on enesestmõistetav, et ka veel väga noores kehas on isiksus, inimene oma tunnetusega.
Mulle tundub, et enne, kui käsi sirutada, peaks ikka lapselt luba küsima – ka siis, kui ta veel ise rääkida ei oska. Sageli tundub, et väikeste laste õrnuse ja soojuse abil püüab osa inimesi rahuldada enda vajadust soojuse ja õrnuse järele.
Kui nad täiskasvanu või teismelisega nii teeks, nimetataks seda käperdamiseks. Mina olen ka ilus tüdruk, aga see ei tähenda, et igaüks võib mind silitada. Aga lapsed ju vajavad puudutusi ja neid siis justkui tohib? Üks stressis ja elust tüdinud täiskasvanu tohib puudutada väikest last, sest ta ju vajab seda?
Tuleks vahet teha, et suur osa neist puudutustest on nendesamade täiskasvanute enda vajaduste rahuldamiseks. Ja ühe väsinud ja katkise hingega inimese puudutust ei pruugi see noor ja õrn sugugi tahta, ammugi mitte vajada. Ammugi ei tohi oma katkist hinge ravida väikse lapse silitamisega vastu tema tahtmist. Täiesti lubamatu peaks olema sealjuures sellele lapsele kinnitada, et too täiskasvanu teeb seda lapse heaolu nimel. See on täielik vale ja koletu manipulatsioon. Pedofiilia leebem, kuid ülisage ja miskipärast ühiskondlikult aktsepteeritud vorm. Emadel-isadel peaks olema julgust sellele vastu seista. Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 15. august 2007

Lugudest

Waldorfpedagoogika õpetab, et lastele ei peaks lugusid loetama, vaid jutustatama. Vahe on selles, mis toimub lugeja/jutustaja hinges. Lugeja enamasti loeb kirja pandud sõnu. Püüab end seostada kirjutaja rütmiga, mõtleb ehk kaasagi. Jutustaja on võtnud loo oma hinge. Ta jutustab ise sellest, mida tunneb. Iga sõna saab nii sisukama tähenduse.
Ütlen kohe ausalt ära, et jutustamine on minu jaoks väga raske. Olen püüdnud mõnd lugu ära õppida – see võtab palju aega. Ja suur pingutus on seda ette kanda. Nii eelistab minu laps lugemist. Aga ma püüan alati lugu hinges läbi elada. Ja jutustan oma sõnadega, raamat ees, lisades ja mõnd lõiku vahele jättes, lauseid lühendades, tunnetades, tunnetades, tunnetades. Meie naudime seda nii.
Pealegi vajab laps ju pause, et lugu endasse hingata. Lugedes neid pause ei teki – kiirus ajab takka, järgmine rida ootab lugemist. Ja peakski jutustama kordades sama lugu jälle. Ühe korraga ei jää kellelegi lugu meelde. Heas loos leidub midagi uut ja põnevat ka kümnendal korral. Vähemalt on jutustajal iga päev mingi erinev tunne ja mõte. Tipp Ja Täpp

Miks waldorfpedagoogika

Mulle meeldib waldorfpedagoogika. Palju ma sellest ei tea, aga palju sellest, mida tean, on sümpaatne.
Miks? Minu esimesi kontakte waldorfpedagoogikaga oli läbi inimeste, kes olid seda haridust saanud. Kohtusin Soomes 21aastase neiuga, kes hämmastas mind oma küpsuse ja eneseteadlikkusega. Ta oli selleks ajaks juba mõndagi kogenud. Jätnud kooli 16aastaselt pooleli, läinud Šveitsi lapsehoidjaks, seal sunniti talle peale tingimusi, mida tööleping ei lubanud, ta kaebas oma pere kohtusse ja kui tema advokaat osutus pere advokaadiks, kes üritas lugu kinni mätsida, siis ka tolle. Ja võitis. Lõpetas suhted selle perega ning töötas ülejäänud aja ettekandjana. Kui palju selliseid noori Sina oled kohanud? Mina rohkem ei tea.
Edukas oli ta hiljem ka. Pääses läbi väga tiheda sõela ühte ärikooli, leidis endale väga sümpaatse mehe (välimus oli pigem takistuseks), sai toredad pojad ja sai iga asjaga kenasti hakkama. Tema intellektuaalsed ja isiksuslikud võimed võivad olla päritud, aga nende rakendamise laad on suuresti õpitud.
Teine kogemus on Eestist. Ka noor neiu, kes oma eakaaslaste hulgas torkab silma tasakaalukuse, sümpaatseimat sorti kodanikujulguse ja veel millegagi, millele raske nime anda. Kas see on teadlikkust endast ja maailmast ja oma kohast selles? Suur osa noori jookseb ringi nagu sõgedad kanad. Mina ka selles vanuses. Miski kogu aeg valutas, aga ei tea, mis. Otsisin rohtu, ei tea millist ega ei tea, kust.
Need inimesed sellist häda ei tundnud.
Keila-Joale tahetakse rajada waldorf-sugemetega lasteaeda ja kooli, loe artiklit.
Samal teemal vt Lühidalt (kommentaarides)
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 13. august 2007

Sünnitamise masinast

Mart Laar ja teisedki meespoliitikud on artiklites arutanud, kuidas naisi sünnitama saada, lausa sünnitamise masinat olen lugenud mainitavat.
Kasutavad ikka viisakamaid sõnu, aga mulle on tundunud, et lugupeetavate arust on meie iibeasja viga naistes. Et nad ei sünnita.
Minul võttis esimene sünnitus 12 tundi, teine poole vähem aega. Väsitav ja valus on sünnitus küll, aga mitte see pole takistuseks laste saamisel. Kui kogu laste saamine sünnitusega piirduks, siis võiks neid ikka teha küll. Kas just masina kombel, aga korra-paar aastas võtaksin ette. Mulle lapsed meeldivad, nad on jube armsad.
„Häda” on selles, et kui laps on valmis sünnitatud, siis suurem töö alles algab. Ja väga sageli peab naine seda tööd tegema üksi. Paremal juhul mehega kaksi, või ehk on keegi kena inimene abiks.
Aga riigi ja ülejäänud ühiskonna silmis on vastne titemamma pigem mingi priileivasööja – öeldakse, et titepuhkusel. Puhkus või asi, ma ütleks. Süüa ja magadagi pole vahel aega, muust lustist rääkimata. Alailma ja vahetpidamata tuleb titenduse tööd teha. Ressurssi kulub sellise inimese peale palju (tuba olgu soe, ema toit kvaliteetne ja titeasjad ka veel), tulu on vähe.
Inimene ei maksa meil ju midagi.
Tipp Ja Täpp

Palgast ja väärtustest

Lasteaiaõpetaja palk on alati olnud väike. Ja see on alati olnud vale.
Ma arvan, et praegu on see valusam kui varem, mil elu ei olnud nii suures sõltuvuses rahast. Noor inimene, kel on vaja oma elu alustada, oma pere jaoks kodu soetada, ei saa isegi kodulaenu võtta. Selle palgaga pank lihtsalt ei anna.
Ma arvasin kunagi, et lasteaiaõpetajad on rumalad inimesed. Täiskasvanud, kes oskavad ainult lastega aeglaselt ja lihtsalt rääkida, neid käsivad ja keelavad, heal juhul ehk ka mängivad ja silitavad pead. Praegu emana vaatan lasteaiaõpetajaid sootuks teise pilguga.
Laste õpetaja peaks olema väga tark. Õrnas eas maksab iga viga, ka nt liiga terav sõna, valusasti kätte hilisemas eas. Mõndagi viga saab noorel inimesel hellalt suunates parandada. Hilisemas eas on need vead juba kinnistunud ja rasked muuta. Siis võime vaid jõuetult ohkida, et noorus jälle hukas. Õpetaja peaks suutma vahet teha, mis õige, mis väär ja oskuslikult sekkuma. See on suur kunst, mida enamik lapsevanemaid ei valda.
Laste õpetaja peaks olema armastav inimene. Armastuse jõuga tehtud töö kannab armastuse vilja. Armastuses kasvanud lapsed ei lähe hukka.
Selline inimene, kes suudab, oskab ja tahab seda tööd sellisel moel teha, on parimat väärt. No vähemasti seda, et tema ja tema pere vajadused on rahuldatud. Jagub süüa-juua, võimalust väärtuslikult puhata ja kõike muud. Kodu on tal ka ikka olemas. Me peaksime oma laste õpetajate eest paremini hoolitsema. Sest nad on seda väärt ja nad on parimad, kes meil on.
Samal teemal: Postimehe artikkel ja kõrval haridusminister Lukase arvamus, et võiks rohkem palka maksta.
Tipp Ja Täpp

Lasteaia kvaliteet

Hariduse hinnast on rohkem rääkima hakatud, põhiliselt siis õpetajate palgast. See on hea. Ma arvan, et ka lasteaia pearaha peaks tublisti tõstma. Väike pearaha tingib lasteaia, nagu ka kooli kehva kvaliteedi.
Miks ma arvan, et lasteaias on selle pearaha eest raske kvaliteetset hoidu pakkuda? Sellest pearahast tuleb väike palgafond ja väikese palga eest võib, kuid ei pruugi leida motiveeritud töötajat. Tallinnas oli veel paar aastat tagasi õpetaja abisid, kes töötasid miinimumpalga eest (ma kardan, et see pole muutunud). Viis päeva nädalas.
Aga ka õpetaja abi on inimene, kellel on oma inimlikud vajadused. Süüa-juua ja üüri maksta. Ka õpetaja abil võib olla lapsi. Ja võib mitte olla meest, kes toetaks. Riiklik tugi on tilluke nii üksikemale kui lesele. Sellise palga eest pole võimalik oma elementaarseidki vajadusi rahuldada.
Rahuldamata vajadustega inimene võib kibestuda. Kibestunud inimene ei peaks laste ees olema. Aga kibestumata inimest pole võtta. Õnnelikud ja endaga rahul olevad inimesed, kes sobiks laste ette, on valinud töö, mille eest makstav tasu võimaldab neil oma vajadusi rahuldada.
Väike pearaha on paljude hariduse hädade allikas.
Rahvastikuminister Urve Palo artikkel Postimehes.
Tipp Ja Täpp

Pearaha suurusest

Perepäevahoiul on üks häda: ta on kallis. Kui laps on viis päeva nädalas hoida, siis selle hind on vähemalt viis-kuus tuhat krooni kuus. Lasteaiakoht läheb palju vähem maksma.
Tallinna linn kompenseerib perepäevahoiu koha 1790 krooni suuruses summas vanema avalduse ja kuludokumentide alusel. Ja ainult siis, kui hoidja ja hoiukoht on vastava litsentsiga. Nõuded on ranged, aga loodetavasti enamuses asjakohased.
See 1790 krooni peaks olema suurusjärk sama raha, mis lasteaiaski lapse pearaha. Mulle tundub, et see summa on ajast ja arust. Kümme aastat tagasi oli see enam-vähem tegija summa, aga mitte enam. Seda enam, et meie soovid laste hoiule on elujärje edenedes kasvanud. Ja võibla on ka praeguse aja laste vajadused suuremad kui vanasti (indigolaste ja ehk ka kristalllaste vajadustest on kirjutatud raamatuid).
Mulle tundub, et lasteaia pearaha suurus on ajale jalgu jäänud. Selle eest ei saa kvaliteetset hoidu ei lasteaias ega ka perepäevahoius.
Tipp Ja Täpp

Alternatiive lapsehoius

Ma olen nõus, et emal on vaja vaheldust ja pidevast lapsega olemise tööst puhkust. Palgatöö on ema jaoks sageli stressivabam kui väikesega kodus olemine. Paljudel peredel on vaja ka ema teenitud raha. Aga lahenduseks panna laps lastesõime ei ole sugugi hea, ammugi mitte ainus võimalus.
Mis võimalusi veel on?
* Vanavanemad. Ühel töötaval vanavanemal on küll üsna raske aidata, aga mitme peale – kui veel mõni tädi saab appi tulla - ehk saab hakkama.
* Perepäevahoid. Ikkagi vähem lapsi ühel inimesel hoida. Tallinnas on perepäevahoidusid, mis on üsna sarnased lasteaiaga. Põhierinevuseks ongi see, et lapsi on ühel hoidjal vähem kui lasteaias. Hinnaerinevus muidugi ka.
* Hoida lapsi kordamööda mõne läheduses elava emaga. Pikemat vaba aega on raske korraldada, aga paariks tunniks ehk õnnestub? Alla-aastasega võib keeruline olla, aga kaheaastastega võib juba olla lihtsamgi kui ühega: kui lapsed omavahel sobivad ja mõne minuti mängivad koos. Vähemalt saad teinekord ise tunni või paar vabaks.
Tipp Ja Täpp

Ema on üksi

Isa on päevad läbi tööl (loodetavasti ikka on), ema lapsega kodus. Vabal hetkel võiks ema siis kodutööd ka ära teha. Millal see vaba hetk tuleb?
Tegelikkuses on ema ja lapse vajaduste rahuldatuna hoidmine üks suur kunst. Ma tõesti tahaks teada, kuidas kõik teised sellega hakkama saavad – suht üksikasjalikult, palun! Tipp Ja Täpp

Lastesõimekohti napib

Viimastel aastatel sünnib jälle rohkem lapsi. See on ju tore! Armas! Mina rõõmustan alati, kui tuttavatel tita sünnib. Lausa härdus tikub ligi, mis seal salata.
Aga kohe varsti on häda ka majas – pole lastesõimi! Vahepeal on lasteaiakohtade arvu vähendatud ja nüüd pole äkki kusagilt juurde võtta. Paha?
Ma vahel mõtlen, et miks meil nii sügavalt kurvastatakse selle üle, et ei saa last sõime viia. Lastesõim nii nagu ta meil enamasti on pole lapsele suurem asi koht. 14, 16 või ka 18 väikelast ühes, heal juhul kahes suures toas. Kas Sina tahaksid jagada oma ruumi veel 15 inimesega? Mulle oleks see väsitav.
Need aasta-paarised inimesed vajavad abi nii riidepanekul kui potilkäimisel, mõni ei oska ise süüa. Ja tavalises lasteaias on nende päralt ainult kaks inimest, kellest teine, õpetaja abi, on sageli hõivatud koristamise, lauakatmise või muu askeldusega, osa pole lihtsalt motiveeritud tööd tegema.
Eelkõige vajavad need üks-kaks aastat noored inimesed lähedust – puudutusi, kallistusi, koos olemist. Mitmele lapsele suudaksid Sina seda korraga pakkuda?
Võibla on hoopis paljudel lastel vedanud, et neid pole kuidagi võimalik lastesõime viia?
Tipp Ja Täpp

Ema vajadused

Ema on inimene. Ma arvan isegi, et üsna tavaline inimene – naine, kes on lapse saanud. Mind on häirinud, kui emast tahetakse kujundada mingit mütoloogilist olendit, kellel on kuus kätt ja kaheksa silma, suurest südamest rääkimata. Ja kes suudab kõigega toime tulla. Ja on alati heljahea nagu ma lasteaias ise kunagi laulsin ja sealjuures juurdlesin, mida see võiks tähendada. Minu meelest igatahes midagi imelist. Minu ema oli tavaline. Riidles ka vahel. Tema igatahes küll heljahea polnud.
Kui ma ise emaks sain, avastasin, mida kõike üks tavaline naine vajab, isegi kui ta on emaks saanud: süüa ja juua. Pigem korralikku toitu sealjuures. Pikka ja sügavat und. Ja seltsi, mõtte-, tunde- ja energiavahetust. Üksiolemise rahu. Puhast tuba. Tähelepanu. Puhkust. Koosolemise tunnet. Seotust – eraldatus on paljudele kõige raskem karistus. Jne. Armastust on ka vaja. Emadel veel eriti palju. Et ikka jaksaks jagada.
Punnitasin, et kõiki oma vajadusi rahuldatud saada ja kui mulle lõpuks tundus, et mul on kõik need olemas, leidsin, et ikka pole hea. Siis üks tark ütles mulle, et eneseteostust on kah veel vaja. Maitsesin seda asja ja tundub, et tõesti, ilma pole elul õiget mekki.
Nojah, enne laste sündi olid need head asjad mul olemas – ja mul oli ikka kogu aeg tegemist. Ei olnud sellist muret, et mis ma küll täna oma päeva, kuu, aastaga peale hakkan. Kõik aeg kulus ära ja tuli puudugi.
Aga väike laps tahab pidevalt kogu ema tähelepanu ja abi oma vajaduste rahuldamisel. Tema vajadused on enam-vähem need samad, mis emalgi. Siin on mingi konks. Kas Sulle ei tundu?
Tipp Ja Täpp

Teretus

Tere, hea inimene!
Märkan, et mul on palju mõtteid ühel teemal, lapsest. Enda lastest (neid on kaks) ja tuttavate lastest ja täitsa võõrastest lastest. Kasvatamisest ja keskkonnast. Lapsest isiksusena ja lapsest ühiskonnas. Ja ühiskonnast endast ka, see on meie kõigi elu lahutamatu osa. Ma tahaksin neid mõtteid jagada.
Veel enam, ma tahaksin neid mõtteid vahetada (nojah, eks minu mõtted ole ka kusagilt saadud). Lapse teemal on ju igaüks ekspert :-). Me oleme kõik lapsed olnud ja paljudel meist on endal ka laps(ed). Või tahaksime, et oleks, või mõtleme, et kunagi nad ju tulevad.
Mul oleks hea meel lugeda Sinu seisukohti nendel teemadel – eriti meeldivad mulle pikemad arutelud, põhjendused või ka lihtsalt tundelised pildikesed, mis avavad tausta – iga seisukoht on õige oma kontekstis.
Tänan, kui jagad oma vaateid!
Tipp Ja Täpp