Neljapäev, 30. september 2010

Mittesuitsetamise vabadusest

Soome saab varsti endale maailma karmima tubakaseaduse: tubakatooted ei või poodides nähtaval olla, alla 18aastased ei või sigarette omada, ka eraisikust täiskasvanu ei või lapsele sigarette müüa. Minu meelest on see hea mõte, et tubakatooted pannakse silma alt ära.
Meie mittesuitsetavas peres on abi sellestki, et avalikes söögikohtades enam suitsetada ei või. Mäletan hästi, kui see seadus kehtestati. Ütlesin mehele, et läheme välja sööma. Ja mees vastas, et miks sa alati just laupäeva õhtul tahad välja sööma minna, siis on kõik kohad nii suitsused. Ja lastega siis ju ei lähe (eks suitsuhais häiris meid endid ka muidugi - aga kuidagi iseenesestmõistetavalt pidi vanasti mittesuitsetaja suitsetaja valikute all kannatama). Aga just oli suitsetamiskeeluseadus jõustunud ja kui meile see meenus, läksime ikka ja saime mõnusasti lastega koos väljas süüa. See tundus siis uudne ja mõnus. Pereemale on mittesöögitegemine vahel äärmiselt teretulnud vaheldus. Meie peres teised (veel) süüa ei tee.
Ja nüüd meil on vaba voli käia väljas söömas siis, kui ise tahame, ja seal, kus meeldib. Seda on ikka hea tükk vabadust. Millest küll suitsetajal on võib-olla raske aru saada.

Mul on hea meel ka sellest, kui Soomes varsti suitsupakid silma alt ära korjatakse küsida ja osta täisealine neid ikka saab, Postimehe artikli kommentaariumist lugesin, et Kanadas kehtib see juba mitu aastat. Lastel ikkagi hea hulk halba eeskuju vähem.
Ma olen selle poolt, et ka nt alkoholireklaamid keelustada (TV-s enne kella 22). Ma teen igapäevaselt pidevalt täiesti nähtamatut ja üsna energiamahukat tööd selle nimel, et õpetada oma lapsi ja vahel ka nende sõpru mõnusalt ja sisukalt aega veetma ilma teleka, arvuti ja pikemas perspektiivis ka mõnuaineteta.
Ja kogu aeg töötab suur osa ülejäänud ühiskonnast minu vastu, meelitades just noori ja väheteadlikke igasugu rämpsu tarbima. Miks peaks ühiskonnal see õigus olema? Aga on, sest me oleme nii sallivad. Ja minu asi on sellega leppida ja nurisemata oma tööd teha. Sest ma ju tahan, et mu lapsed õpiks elama iseenda jõust, kogeks neid teisi, minu meelest väärtuslikumaid asju, õpiks tarbimise asemel loojateks. Ma väidan, et mul kulub selleks märkimisväärne hulk tähelepanu- ja muid jõude, aga kes pole ise seda kogenud, ei pruugi sellest lihtsalt aru saada (mida need naised õigupoolest päevad läbi kodus teevad?). Ma ei jaksaks seda tööd kindlasti täistöökoha kõrvalt samas mahus teha. Mistõttu enamikus peredes neid asju nii palju ei tehtagi. Ja ometi on töötav naine justkui õigem kui kodune naine, tarbija seisus on meie ühiskonnas eelistatud seisus looja seisuse ees.

Seepärast mul on siiralt hea meel, et meie naabermaal mittesuitsetamise vabadus suureneb, vähendades tähelepanu tarbimisele, andes sellega enam jõudu loomisele. Mulle tundub, et see toetab minu väärtusi.
TJT

Süütundest ja kadedusest

Paar päeva tagasi kirjutas Tiina Laanem artikli soorollidest: kuidas naised hoiavad naisi vanades rollides kinni. See oli hea lugemine ja ma olen autoriga paljus nõus. Jah, mõni asi sealt puudutas mind ka.
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.

Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.

[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]

Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT

Tahan ja vajan

Meie pojal on alailma liiga vähe asju. Ta käib vanaemadele kaeblemas, kuidas neid on liiga vähe ja meile räägib, mis toredaid asju ta küla peal on näinud. Et neid kõiki on talle ka vaja. Praegu nt vaatas Apollo ajakirjast, et ta tahaks mingeid puslesid. Ma ütlesin, et no sul on jälle kõiki asju vaja ja siis ta parandas, et neid ja neid ei ole.
Tõesti, täiskasvanutele mõeldud atlasi ja sõnaraamatuid ta veel ei vaja. Vaatasin, et näe, arukas inimene, saab aru ja teeb märkuse, et ma liialdan, tehes üksikolukorrast alati-olukorra. Ja pärast ise imestan, et kust see laps tuleb selle peale, et öelda: „Mina ei saa kunagi... või miks mina pean alati... (käsi pesema / oma jopi nagisse riputama ja muid koledusi, mida lapsed ikka alati peavad)”.
Kui mu esimene argument läks vett vedama, rõhusin üha enam ärritudes sellele, et ma ei jõua sulle kõiki asju osta. Selle peale sai jälle tema vihaseks ja laamendas natuke (viskas väikse kuumanõu aluse maha). Ja mina ärritusin ja läksin köögist minema, koristamisega hakkas ühele poole saama ka juba.
Ma lausa ärritusin ja läksin telefonitsi targemale emale kaeblema, et näe, kus ahvatluste ohver, muudkui tahab midagi. Ja see teine ja targem ema ütles, et ära kunagi ütle lapsele, et ma ei saa seda osta. See ainult toidab tema ego ja ta tahab ikka rohkem ja rohkem. Teismeeas läheb veel päris lolliks oma tahtmistega. Lapsele tuleb selles vanuses selgeks teha, mis vahe on tahtmistel ja vajadustel. Ja tuleb öelda, et ma ei osta sulle seda, sest sul pole seda vaja. Ja siis see tark ema aitas mul oma ärritusega ka toime tulla. On ikka maailma õnnistatud heade inimestega.
Mulle tundub see tahtmiste ja vajaduste vahel vahettegemine praeguses ajas eriti oluline ja õige ning ma katsungi edaspidi selle soovituse järgi teha – ise ju arvangi teadvat ja tegevat, aga lapse puhul läheb kuidagi meelest ära. Ja kui jälle meelest ära läheb, käin siit üle lugemas. Aga need pusled ma võib-olla ostan talle ikka. Jõulu- või sünnipäevakingiks. Vähemalt on asi, mis talle rõõmu teeks.
(Siia juurde illustratsiooni otsides seda puslet ei leidnud, pani hoopis imestama, kui palju inetuid puslesid nt Rahva Raamatus müügil on - mingid surmainglid ja vampiirid. Jah, see lapse valitu oli täitsa ostetav.)
TJT

Kolmapäev, 29. september 2010

Muusikast

Muusikalise kuulmise arenguks ei oska mina suurt midagi ette võtta. Väiksega oleme kuulanud erinevaid hääli, mis kodus tekitada annab. Tütrele on looduse hääled ilmset huvi pakkunud.
Paariaastaselt oli tütar ka raadiotümpsu fänn, aga siis ma hakkasin talle otsima lastelaulude plaate - kasvõi selleks, et ennast kaitsta tüütu neljakandilise muusika eest (mis minu ettekujutuses ei mõju kellelegi hästi, aga on vähemalt sama ahvatlev nagu rämpstoit). Plaatide järgi hakkas tütar usinasti laule õppima, ühte lugu tundide kaupa kuulates ja kaasa laulda püüdes. Mäletan, kuidas ta oli täiesti nördinud, kui kassetilindil polnud võimalik niimoodi ühte laulu kordusse panna nagu CD-l.
Eks ma kuulnud ja teadnud, et parim muusika lapse kõrvadele on ema laul, aga vanasti mul laulda ei lubatud, ju siis oli liiga mööda. Kuidagi juhtus, et ma sain enda jaoks tunde kätte, mis tähendab laulmine. Kuidas see hinge ülendab. Harjutasin, kuni tütar juba tahab minuga koos laulda. Kuigi ta aeg-ajalt parandab mind leebelt, et pidada teistmoodi olema. Ja küllap tal on õigus, sest teda on mitmed muusikaharidusega inimesed musikaalseks tunnistanud. Minuga pole seda seni juhtunud. Aga ma tahaks küll osata hästi laulda ja pilli mängida. Võib-olla kunagi. Igatahes olen ma lapsele muusika tegemise mõjule tähelepanu osutamise eest tänulik.
Mõnel korral oleme kontserdil käinud. Tütar eriti ei tüki, aga pojale meeldib. Huvitav, kuidas poeg suudab tunde klassikalist muusikat kuulata - võiks arvata, et tema olemusega klapib teistsugusem muusika.
Selle teemaga pole jah osanud midagi targemat peale hakata kui suunata laps proffide käe alla. Kel on ideid, mida minusugune saaks kodus teha, oleksin väga tänulik!
TJT

Teisipäev, 28. september 2010

Liikumisest


Kirjutan eelmise kirjatüki kommentaarist inspireeritult, mida meie oleme oma laste liikumise arengu soodustamiseks teinud. Alustades tagantpoolt, siis meie teises klassis käiv tütar hüppab kaugust üle kolme meetri. Mina olin ka omal ajal heade lennuomadustega, aga üle kolme meetri hüppasin kolmanda klassi lõpus. Jookseb ta ka hästi kiiresti ja on üsna vastupidav. Kuidas see on juhtunud lapsega, kes ei taha mingit sundi (ja vanemad on tal kah samasugused - ei poolda sundimist)?
Meie tütar oli juba minu kõhus väga aktiivne. Lausa tülikas oli sellega alailma, eriti võrreldes pojaga, kes liigutas end täpselt nii vähe, et ma võiksin veenduda, et tal on jätkuvalt kõik hästi. Nii ka esimestel elukuudel oli tütar väga aktiivne, läksin tema ühekuuseks saades ka titade võimlemisringi - peamiselt soovist õppida massaaživõtteid, mis aitaks gaasivalude korral. Vahelduva eduga me käisime seal võimlemisringis üle kahe aasta. Vahepeal paar kuud ei käinud ja siis jälle käisime. Kuigi me tütar üldiselt keeldus seal kaasa tegemast.
Titade akrobaatikaraamatut (Vello Vaheri "Võimlemine väikelapsega") uurisin ka ja tegin üht-teist järele. Kuna see laps nagunii nõudis pidevat tegelemist, sai temaga üsna iga päev võimeldud. Kahe ja poole aastaselt hakkasime ka basseinis käima, algul mõne korra juhendajaga koos (paarikuise lapsega ka proovisime, aga siis ei sobinud meie tundlikule tütrele see lärmine keskkond). Edaspidi ise.
Meie poeg oli algul nagu noor buda. Lebas, õnnis naeratus näol nii ehk naa ja liikumine teda suuremat ei huvitanud. Arst vaatas, et laisavõitu laps ja saatis massaaži. Tegelikult saatis arst mingite valede toonuste pärast ka tütre massaaži ja ujuma, aga laps ise keeldus sellest. Ta lihtsalt ei talunud võõra inimese puudutusi. Õppisin siis poja kõrvalt ise ka natuke masseerimist ("Beebimassaaž") ja võimlesime ka, aga oluliselt vähem kui tütrega, sest laps ise ei olnud nii huviline. Ja kuhugi tundi ei jõudnud me ammugi. Selleks polnud lihtsalt kummalgi tahtmist.
Ronima hakkasid mõlemad enne kui kõndima ja mina pole neid selles peagu kunagi takistanud. Kummuti sahtlite ronimiseks kasutamise keelasin ära, pärast seda, kui oleks võinud juhtuda suurem õnnetus (pääsesime ehmatuse ja maiste kuludega, kui kummut ümber kukkus). Aga muidu olen seisnud kõrval ja juhendanud, kuidas seda turvaliselt teha. Minu meelest on ronimine suurepärane võimalus harjutada tasakaalu ja oma keha tundma õppida.
Ronimise ja akrobaatika juures on väga oluline, et turvav täiskasvanu oleks toetav, rahulik ja keskendunud, hirmunud ema võib kaasa aidata õnnetuse tekkele.

Talviti oleme püüdnud lastele jooksuvõimalusi leida. Näiteks käinud kogu perega spordihallis (vanemad kordamööda jooksevad ringi peal ja laps saab ka oma isu täis joosta ja lisaks liivakastis mängida). Tühjas raamatukogus või näitusesaalis nad muidugi tahaks ka joosta, aga sellega peab piiri pidama.
Muidugi on lapsed ka lihtsalt looduses kaasas olnud. Vanemale meeldib kohe väga. Kividel ja puu otsas ronimine on ikka ülevalpool igasugust arvestust. Isa on tütrega kaugushüpet ka harjutanud. Kõik, mida saab isaga koos teha, on ka ülevalpool muud arvestust. Neil on vahel igasugu naljakaid ja kasulikke mänge ka.
Batuut on meil ka, see on tasakaalu ja koordinatsiooni arenguks eriti hea. Üks ameerika batuudiguru väidab, et iga päev kuluks igale inimesele natuke hüppamist ära, see olla hea ka kõiksugu haiguste raviks, sest hüppamise ajal peavad kõik keharakud tööd tegema ja end igal sekundi murdosal uuesti paigutama. Sedasorti virgutus kulub ikka ära. Hüppamise kasulikkust teavad kõik lapsed, kes batuudi puudusel hüppavad oma vanemate voodis (meie voodis tohtisid nad väiksest peast hüpata, pärast sai batuut ostetud).
Väidetavalt peaks laps õppima keerulisemad liigutused nagu jalgrattasõit ja uisutamine-suusatamine selgeks enne kooli. Nii ma vähemalt olen püüdnud neile võimalusi pakkuda. Ma olen selleks targemate käest nõu ja juhatust ka saanud - ikka ja igal alal on inimesi, kes minust praegu paremini teavad. Ja enamasti jagatakse oma teadmisi ikka rõõmuga.

Nii et midagi keerulist ja väga peeneid teadmisi nõudvaid asju me polegi teinud. Aga neid väga lihtsaid ja tavalisi asju oleme püüdnud teha pidevalt, sedamööda, mis parasjagu endale ja lapsele rohkem huvi pakub. Kui täiskasvanul peaks olema paar trenni nädalas, siis lapsel seda enam. Me oleme muide ka öelnud oma väikestele lastele, et nüüd pole parata, aga emme/issi tahab väga trenni minna ja sul tuleb sellega leppida. Vanemate enda suhtumine on ka kindlasti üks mõjutajaid.
Praegu on meie tütar huvitatud põhiliselt tubastest väheliikuvatest tegevustest ja poeg pingutab kõigest väest, et õele ja teistele suurematele lastele igas asjas järele jõuda. Sööb hea meelega putru, sest see teeb ju tugevaks. Temal jälle on sellist spordimehe vaimu. Kahtlemata on ta paljude väikeste poiste kombel ka maadleja. Ja kodus vahel tantsitakse muusika saatel. Balletimuusika on selleks kohe eriti kutsuv.
Muidugi mõned lapsed ongi liikuvamad ja oma osa võib olla ka geneetilistel eeldustel, aga kasvatuse ja oma suhtumisega saavad kõik vanemad oma lastele midagi pakkuda. Ja ma arvan jätkuvalt, et rõõm võiks olla peamine liikumapanev jõud.
TJT

Matemaatikast

Lugesin eile Hannes Rummi blogi, kes muretses nende laste pärast, kes on masu tõttu töö kaotanud vanemate rahapuuduse tõttu lasteaiast ära võetud. Et nad vaesekesed jäävad nüüd alushariduseta ja kuidas neil siis koolis hakkab minema – kindlasti halvasti.
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.

Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT

Esmaspäev, 27. september 2010

Väiksed asjad

Vahel mult küsitakse, et mida ma päevad läbi teen. Kui suurem laps on koolis ja väiksem pooled pikad päevad lasteaias. Siis ma teen oma asju. Mis üllatavalt sageli on pereasjad nagu suurem poeskäimine või koristamine. Need on meie peres minu asjad.
Ja ega ma muidu ka midagi erilist ja kõneväärset ei teegi. Kui väiksem on kodus, teeme koos kodutöid ja ajame sinna kõrvale juttu. Ja kui laps tööteost ära tüdineb ja mängima läheb, teen üksi edasi.
Kui suur laps on kodus, ajan temaga juttu. Talle on vaja suurt tühja tähelepanuruumi, et ta saaks end sisukalt väljendada. Nii möödaminnes kuulamiseks tema suud lahti teha ei pruugi. Ja veel on tal vaja abi keeruliste meisterduste, kasvõi nukuriiete õmblemise juures.
Ja muidu. Mul on lihtsalt hea meel, et mul on võimalust ise süüa teha, ise ahjusid kütta, ise moose keeta. Ise oma lastega koos olla. Ise kuulata nende juttu ja ise vaadata nende tegemisi. Mh ka läbi töötada enda tunded ja mõtted. See on minu arusaam kvaliteetsest elust.
Muidugi võib tegelda ka tähtsate suurte inimeste asjadega ja jätta need väikesed asjad teiste teha või tegemata. Üldse terve elu võib teistele ära kinkida ja pööritada oma meeli vaid selle ümber, mis TV seebikanalitelt tuleb. Aga kust ma siis enam üldse teaks, et see on üldse enam minu elu, mida ma elan?
TJT

Muusikast ja spordist

Meie tütreke käib nüüd muusikakoolis viiulit õppimas ja talle meeldib seal väga. Möödunud kevadel vaatasime, et lapsel jääb aega üle. Peaks tal mingit huvitegevust olema. Kuigi raamatulugemine on ka kahtlemata hea viis aega täita, said vist talle sobivad eakohased head raamatud läbi loetud, mõned mitugi korda.
Minu eelistus oli muusika ja mehel spordi vallast. Laps on minu meelest hingelt pigem muusik kui sportlane. Vähemalt ei ilmutanud ta ühegi spordi vastu suuremat huvi, täpsemalt keeldus trennindusest.
Nojah. Ujulates ma olen vahel õudusega kuulanud, kuidas treenerid lastega räägivad. Karjuvad. Ma saan aru küll, et ujulas kajab ja vahemaad on pikad ja laste lärm ja kõik, aga ikkagi on sellist suhtlust kole kuulata. Ma ei tahaks, et mu laps selle suhtumise osaliseks saab (kõigi lastega võiks muidugi kenasti kõnelda, aga eks keegi pea ju noorsportlane ka olema). Kuigi ta tõesti on kehaliselt tugev ja ujub päris hästi. Eks me käime koos ujumas edasi. Laps ise vist ei taha, et teda sunnitaks. Ja me vist ei kujuta ette sporti ilma sundimiseta (kui just pole tegemist nt Kristina Šmiguniga, keda väidetavalt pole keegi kunagi pidanud sundima - aga tema intervjuusid kuulates tundub mulle, et ta sunnib end ise hirmsasti takka --- ikka see sund-sund-sund ja enesepiitsutamine - see ei sobi kõigile).
Pealegi on meil spordindusest endal rohkem ettekujutust kui muusikast. Minu jaoks oli see määrav. Ujumas ja uisutamas me ikka käime, aga vat pillimängu õpetajat meist küll ei ole. Samas on koos musitseerimine üks meeliülendavamaid kogemusi, mida mina suudan ette kujutada. Ja sport on üks kole asi juba algklassieas - kui teiste vanemate jutte kuulata. Sunnitakse võistlema ja palju treenima. (Mina tegin lapsena muide sporti ja muusikaga ei tegelnud. Ja seda viimast kahetsen. Ja püüan viga parandada.)
Mees võibla pärast parandab mind, et sport on ka ikka väga tore. Mõneks asjaks on. Kui ise ja mõnuga teha ja nii, et vigastusi ei tule - olen nõus (ja käin vabatahtlikult joogatrennis ja ujumas ja suusatamas ja sõidan rattaga jne).
Õnneks on tänapäeval muusikaõpetajad toredad, vähemalt meie lapsel küll. Sõbralikud õpetajad ja mängulised tunnid. Ja minu süda on rahul, et ikka lapse muusikaanded saavad ka ehk välja areneda. Ja tema hing saab ühe kauni kogemuse võrra rikkamaks.
TJT

Suhtumise asi

Lugesin Päevalehe artiklit ja see riivas minu turvatunnet. Autor kirjutab mh, et loll pole mitte see, kes raha küsib, vaid see, kes raha maksab asjakohast teenust vastu saamata. Ja kirjeldab, kuidas tema Bremi majas elades ühe ja teise häda all kannatas (raha küsiti palju, aga lepingus lubatud! teenus jäi saamata). Ja abi pole paluda kelleltki.
See lugu riivas minu turvatunnet, sest taaskord oli tegemist näitega, kus peavoolu meedias õigustatakse jokitamist (suhtumine, et loll on see, kes maksab). Inimene valib kodu enamasti muude asjaolude kui majahooldaja järgi. Ja veel paar kuud tagasi polnud mina nt Bremist midagi kuulnud. Inimene satub pahaaimamatult sellisesse jamasse ja tal pole eriti midagi võimalik ette võtta. Kui üks juuksur ei meeldi, saab minna teise juurde; kui ühe tootja leib ei maitse, osta teist. Kodu nii kergesti ei vaheta, sellesse on palju panustatud. Sellistesse asjadesse ei tohiks nii kergekäeliselt suhtuda (märkan, et juuksuri töö suhtes olen ma leplikum kui kodusse puutuvas).
Ma olen päri artikli autoriga, et inimestel võiks olla rohkem koostööoskusi, aga igas majas ei pruugi elada ükt-aktivisti, kes ühistu asjade korraldamise enda peale võtaks. Ja igas majas võib elada väga hõivatuid, haigeid või vanainimesi, kellele ka koridori koristamine käib üle jõu, muru niitmisest rääkimata (terve ja tugev ei pruugi aru saadagi, et ka see töö nõuab kehalisi eeldusi).
Eetikareeglid peaks kehtima siiski alati, igas olukorras ja kõigile. See oleks minu turvatunde alus. Ma soovin elada riigis, kus ka väetimatele on tagatud väärikas ja võrdne kohtlemine. Ja seepärast mõistan ma hukka sedasorti noorte ja edukate suhtumise (et loll, kes kannatab). Kui eetikat väärtustav suhtumine oleks valdav, ei saaks keegi endale jokitamist lubada.
Tegelikult ma arvan, et selline suhtumine ongi valdav. Ma ei tea oma tutvuskonnas just palju inimesi, kellest ma sellist ebamoraalset käitumist usuksin. Ja kui juhtubki? Siis me oleme vait ja teeme ka halva mängu juurde hea näo, lootuses, et häda ennast ei taba ja rebane kodu lähedalt ei murra. Kas see on mingi äraspidine koostööotsing?
TJT