esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Ema armastusest

Ma arvasin kaua, et mu ema ei armastanud mind. Vähemalt mitte nii palju kui mu õde. Mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud või väärinud. Ma olen olnud oma ema peale vihane ja teda süüdistanud. Valusalt. Ise haiget saades ja emale haiget tehes.

Ma sündisin kohe pärast vanemate kooli lõpetamist, kui neil polnud veel oma kodu (elasime minu vanavanemate pool) ja kui oma kodu pool aastat hiljem saadi, polnud seal peagu ühtegi asja, ainult pulmakingiks saadud voodi ja riiul. Ei külmkappi ega diivanit. Kõike tuli otsast soetama hakata. Mu vanemad on nutikad, hea haridusega, kokkuhoidlikud ja väga töökad, nii et see kodu, mida mina mäletan, oli juba täitsa piisavalt sisustatud ja hubane, puhas ja maitsekas. Aga tööd tuli teha siis ja hiljemgi kõvasti ja lapsed pidid oma kasvamise ja valudega ise hakkama saama.

Viiendas klassi sattusin koolis saadud peapõrutusega nädalaks haiglasse. Mind jäeti seal omapäi, keegi midagi ei kõnelnud, nagu tollal kombeks oli ja vanemad ka vaatamas ei käinud. Toodi lihtsalt nigelat toitu ja pidin seal kuidagi oma päevi veetma. Minuga samas palatis oli veel paariaastane laps, kes väga koduseid igatses ja teise omaealise lapsega arvasime, et ju ta vanemad siis ei hooli, kui kordagi vaatama ei tule. Mul oli sellest väiksest armsast poisist nii kahju. Et ta vanemad teda ei armasta. Endast muidugi ka, hale lugu. Lugesin „Pal tänava poisse” ja veel haledam hakkas, mäletan sellest raamatust lohutamatut vaesuse ja üksiolemise tunnet. Hiljuti sain teada, et mu ema oli kohe samal päeval, kui koolist helistati, et mind kiirabiga haiglasse oli viidud, tahtnud mind vaatama tulla. Ta oli saanud ukse pealt arstiga kõnelda ja pigem hurjutada, et mis ta tülitab, pole ette nähtud. Nii ta siis rohkem ei proovinudki. Ja kui ma koju sain, polnud meil sellest juttu. Küllap ma olin liiga kibe, et midagi selle kohta küsida. (Senimaale ma ei saa Aino Perviku „Paula läheb haiglasse” mõnda kohta lugeda, ilma et nutma hakkaks; armastusest lahutamise kogemus on lihtsalt nii valus ja seda annab tükk aega tervendada.) Mina olin üksi oma mõttedeemonitega ja süvendasin arvamist, et mu vanemad ei armasta mind.

Teismeeas olin kohutav inimene, pikalt ja põhjalikult. Jõudsin oma väga pikaleveninud puberteedi jooksul olla resigneerunud ja mässaja ja depressioonis ja kõiksugu negatiivsete emotsioonide küüsis (ah jaa, seda juhtub praegugi, võib-olla on hoopis iseloomu omapära). Sellise lapsega on raske toime tulla, armastamisest rääkimata. Ma hakkasin arvama, et ma polegi armastust väärt ja mu käitumine oli selle väärikaks tõestuseks.
Hiljem rahunesin maha, leidsin oma elu ja teed ning arvasin, et me oleme emaga lihtsalt liiga erinevad, et üksteist mõista. Käisin gestaltteraapias ja sain paari aasta jooksul kõik oma emaga seotud pahameeled lahti lasta. Alles mõni aeg tagasi arvasin, et vahest ongi hea, et me oleme eelmise põlvkonnaga sidemed katkestanud / läbi lõiganud ja saame vabana minna maailma oma õnne otsima. Kui tore on leida, et see on rumal arvamine. Tegin küll hiljem pingutusi, et emaga lepitust leida ja suhteid soojendada, aga eks tal olnud oma armid ja jahedaks me jäime. Ja ma arvasin, et kõik jääbki nii, sest ega selles eas inimene enam muutu.

Muutus tuli hoopis teistkaudu. Käisin liblikmassaaži kursusel ja tahtsin väga seda harjutada. Mu vanemad olid nõus, et nende peal võib küll. Pikkamisi hakkasid suhted emaga soojenema. Aga enne tuli pikema aja jooksul ikka kümneid kordi talle liblikmassaaži teha (sellel tehnikal on imepärane mõju ka tegijale: ma vabanesin ise ka üha enam oma ema vastu armastust tundma). Saime üha rohkematel teemadel rahulikult rääkida (varem tuli väga paljudes kohtades pinge sisse, sest minu teismeeas oli väga palju haigettegemise ja haigetsaamise kohti, mis iseenesest ära ei tervenenud). Kasvas usaldus ja turvatunne. Tasapisi. Enam ei tee meile iga teise arvamine ja olemine haiget ning saame rääkida ka palju tundlikumatel ja keerulisematel teemadel.

Mõni aeg tagasi lugesin oma lemmikraamatust „The Encyclopedia of Bach Flower Therapy” koer-kibuvitsa (Wild Rose) kohta, et see taim aitab neid, kes on pärast sündi pikka aega üksinduses ema järele nutnud, tundnud end täiesti mahajäetuna ja siis elutahtest loobunud, arvates, et kogu sündimine oli viga ja elu ongi juba läbi. See pilt kirjeldab väga suurt osa praeguse Eesti keskealisi, sest nõukogude meditsiini tingimustes oli laste pärast sündi pikaks ajaks emast lahutamine tavaline praktika. Terved põlvkonnad alates u 1950. aastatest on sündinud kõledates sünnitusmajades, vastsündinud on kohe emast pikaks ajaks eraldatud (mind viidi emale alles mitu päeva hiljem näha, kuidas ema ka ei küsinud ja loomulikult kannatas ka tema valusa teadmatuse all, kas tema lapsega on kõik korras) ja me oleme sellest trauma saanud. Ma hakkasin oma traumast lähtuvalt valesid järeldusi tegema – ja lumepall läks veerema. Kusjuures – kuivõrd need otsused olid ilmselt tehtud varsti pärast sündi, kõne eelsel perioodil, siis ma neid niisama lihtsalt ei mäletanud ka.

Võtsin koer-kibuvitsa õietilku kaua. Lisaks olen ma aastaid teinud kurdlehisest roosist endale kehaõlisid ja neid igapäevaselt kasutanud. Pikkamisi, terakesehaaval hakkas tulema mõistmine, et asjad võivad olla ka hoopis teisiti, kui mina olen arvanud. Hakkasin nägema, kui palju on mittemõistmise kihte ja arusaamise vigasid minu ja ema suhetes. Kui palju ülekohut ja piiratust. Ja kui palju on selle jama all armastust.

Praegu ma olen veendunud, et armastavad suhted ema ja isaga on üliolulised, sest nende kaudu tuleb terve suguvõsa jõud ja armastus, mis saab läbi minu mu lastele edasi voolata (seda teades punnitasin aastaid, hambad ristis, oma vanematega suhteid parandada, aga kasutegur oli tibatilluke). Kui ma oma laste käest kuulen, et ma ei armasta neid (jumal tänatud, et nad selle välja ütlevad!), siis uurin kohe, millest selline järeldus. Arutame kohe või veidi aja pärast rahulikult, kus keegi teisest valesti aru sai ja ma räägin, miks mina asjadest nii aru saan, nagu ma saan (ja mu lapsed teavad, et neil on lubatud kõike omamoodi mõista) ja miks ma nii teen, nagu ma teen (vahel juhtub jah, et kukub kehvasti välja). Kui nad mind ja mu piiratust mõistavad, siis nad enam ei arva, et ma ei armasta. Inimeste vahel on vahel arusaamatused ja see on normaalne. Kõnelda tuleb. (Bachi õietilkade raamatu järgi peaks alõtša õietilku vajavaid inimesi julgustama oma tunnetest kõnelema kohe, kui need endast märku annavad, et edasisi pingeid vältida.)

Mul on natuke kurblik kuulda, kui kurdetakse Eesti halli tänavapildi üle. Mitte porine ilm ega hallid jopid pole selles süüdi (vaata porisel ajal autosid, sellised on jopid ka). See hallus tuleb inimeste seest, nendest vanadest traumadest, mis me suurelt jaolt juba sündides meditsiini käest kaasa saime. See on vana kurja süsteemi hallus, mis otsib väljapääsu. Ma arvan, et meie endi sisemine valgus lükkab seda välja, sest tegelikult me tahame elada armastuses.

Nojah. Selle talve seitsmes esimene lumi muudab mu meeleolu pühalikuks ja see väljendub kõiges, mis meeles mõlgub.



Hiljem lisatud. Mul on neist meditsiinitöötajatest ka väga kahju, kes pidid aastakümneid nägema ema järele nutvaid vastsündinuid ega tohtinud nende heaks midagi teha. Selline olukord teeb inimesed tuimaks ja kaledaks, sest kuidas muidu on üldse võimalik seda välja kannatada? Ma arvan, et ükski inimene ei lähe meditsiiniõeks õppima selleks, et inimvihkajalikku režiimi toetada, kuid tolles olukorras toimimiseks vajalike eeskirjade järgimiseks tuli oma süda kivistada ja nad tegid sellega endale palju kurja. Totalitaarsed režiimid on kõigis oma avaldustes saatanast. 

2022 juulis e viis aastat hiljem lisatud. Nüüd on ilmunud selline raamat ja ma kirjutasin sellest väikse jutu ka. https://lapseestis.blogspot.com/2022/07/kuidas-pariselt-on.html

(2021 lõpus jõudsin minagi sellesse punkti, kus võin öelda, et mul on emaga suhetes peagu ainult armastus ja mõistmine. Võttis aega ja kerge ei olnud, aga vist olen kohale jõudnud. See on võimalik.)

TJT

reede, 20. jaanuar 2017

Koolisüsteemist

Taivo Pungas mõtiskleb eesti koolisüsteemi võimaluste üle, kommentaariumis teema arutamine jätkub.

Ma olen arvamusel, et mingist vanusest alates (10?) võiks õpilased koolis vähemalt osas ainetes õpirühmadesse paigutada pigem huvi ja taseme kui vanuse järgi. Siis ei pea andekamad endal pidevalt nö pead maha võtma ja neil on ka huvitav, vähem andekatel on turvalisem keskkond ja neile sobiv tempo.
Minule isiklikult video järgi õppimine ei meeldi, mulle meeldib päris inimesega südamest südamesse kontakt.  
Samas diferentseerituma lähenemisega kulub pigem rohkem mentori tüüpi õpetajaid, nii et võib-olla on tasakaal täiesti leitav.

TJT

Noateral

NB! See on mitu nädalat vana sissekanne, mis seni ootas mustandites oma aega, kirjutatud esinemise teema jätkuks. Oletasin, et see maandub detsembri postituste hulka, kus mustand salvestatud oli (ja kust eriti keegi seda nagunii poleks märganud) ning nagu blogger seni on käitunud, aga tuli hoopis värskeimaks (ilmselt selle pärast, et ma polnud seda salvestanud pealkirja all, vaid niisama tekstina). Olgu siis.

Eelmise postituse teema on selline noateral kõndimine minu jaoks. Kuidas elu üle kaeblemata ja saavutuste üle uhkustamata anda endale ja kõigile teistele naistele lihtsalt võimalus koduseks eneseväljenduseks e emarolliks. Kuidas anda neutraalselt märku, et see naise loomuomane roll on meie ühiskonnas ja vist suures osas (valges? lääne?) maailmas alahinnatud ja paljudele kättesaamatu? Emaroll on lihtsalt meie loomulik osa elust ja kui see võimalus oleks avatud kõigile soovijatele, st kõik naised saaksid end pühendada emarolli kvaliteetsele täitmisele, vajadusel targemaid nõuandjaid kaasates, laheneks paljud probleemid. 

Kas ongi niii väga liialdus väita, et kui kõigil lastel oleks tark ja õnnelik lapsepõlv*, kaoksid sõjad ja suurem osa muudest hädadest? Sest sõjad on ikka rohkete hulkade frustratsiooni väljendus. Pole sisepingeid, pole ka vaja sõdu pidada, ei väikseid ega suuri. Hüva, mõned algtingimused on ülikarmid ja vahel on õnnetunnet väga raske leida, olgu siis püüd milline tahes ja toetajad-nõuandjad kuitahes head. Aga enamasti on see ikka täitsa tehtav, kas pole? Kui see on suure hulga inimeste tegevuse siht, siis koos me õpiksime ülikiiresti seda saavutama.  

Kui eesmärk on sisemajanduse kogutoodangu kasv ja PISA testi tulemus ja erinevate mikro- ja makromajanduse näitajate parandamine ja millest kõigest meil ajalehed kirjutavadki, siis... kõige jaoks auru lihtsalt ei jagu. Siililegi selge. Siis parandame mikrot ja makrot ja oleme omadega soos edasi.



Hiljem lisatud. Võimalik, et mul on siin natuke omakasupüüdlik mõte ka selle kirjatüki juures. Kui oleks rohkem koduseid emasid, oleks ka rohkem toredaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta sel ajal, kui lapsed koolis (ma ei käi ilumajades ega ostlemas rohkem kui hädatarvilik, ikka ühist loomist ja jagamist pean silmas, erinevaid ettevõtmisi, ega siis võimekus kõike teha lastega koju jäämise paugust kuhugi ei kao). Ja kui naiste kodus olemine oleks normaalsus, siis mina ei oleks nii marginaalne, tunnen end vahel tõrjutuna ja meie kultuuris käib selle juurde automaatselt mõte, et „asja eest, ole siis korralik ja käi tööl”. Aga see on puhtalt mugavusmõte juba.
Naiseks olemise juurde käib ka koos istumine või toimetamine ja omavaheline kogemuste jagamine, see on meie viis end maandada, areneda, armastust kogeda – koos olemise kaudu. Kui nii palju naisi on karjääritöiselt hõivatud, kes siis enesearengu tööga enam tegelda jõuab – tore,  kui kodu saab kasitud ja lapsed toidetud ja muuks mingil (pikal) eluperioodil aega eriti üle ei jää. Suur osa mu korralikke naissoost sõpru saab teiste naistega kokku ainult sünnipäeviti ja vahel harva, sest õhtusel ajal pärast tööd enam ei jaksa või on vaja laste juures olla. Mina eelistan ka õhtuti kodus laste jaoks olemas olla, aga mu inimlikud ja naiseks olemise vajadused ju ikka jäävad. Ma olen südamest tänulik kõigi oma võimaluste eest ja soovin neid võimalikult paljudele.

* Veel hiljem lisatud. Õnneliku lapsepõlve eelduseks on muidugi, et lapse emal on enam-vähem õnnelik elu. Mõnel pool maailmas pole suurel hulgal naistel mingeid õigusi isegi oma kehale, mis õnnest ja õnnelikkuse kasvatamisest siin saabki rääkida. Aga väikseid samme selles suunas astuda on igaühel ikka võimalik.

TJT

Arengu programmeerimisest

Kui ma vaimusilmas oma iseseisvumise teemalisele sissekandele tagasi vaatan, siis näen, et mul oleks laste kasvatamisel nagu 18,5 või 21 aasta programm. (Küpsus saabub tegelikult alles 30-selt ja sinnani võiks ikka täiskasvanud noori toetada, nii et mingi punktiir läheb sinnani.) Umbes nagu haridussüsteemis, kus lasteaednikud teevad tööd, lähtudes eeldustest, mida on üliõpilaskandidaadil vaja osata, et neid asju minna siis lasteaias vaikselt arendama, et anda koolile juba etteküpsetatud laps kätte (tundub kole ja vägivaldne, uhh). Pädevused ja osaoskused koos vastavate vanustega pannakse tabelisse ja nii tekib lehekülgede kaupa eeskirja, milliseks vanuseks laps mingit asja peaks oskama (ma olen kunagi selliseid papreid näinud, need on päriselt olemas, ma ei mõtle seda välja, ainult tõlgendan). Hull tundub see ka, et tasapisi hakkab inimesi hariduse ree pealt pudenema ja mind on kasvatatud arusaamas, et need, kes kõrghariduseni ei küüni, pole justkui päris täisväärtuslikud inimesed.


Minu laste arendamise programm näeb siis välja selline, et keskkooli lõpuks võiks inimene olla iseseisev ja sellest lähtuvalt 7-aastaselt teha ise võileiba, 10-aastaselt enda järelt koristada (midagi muidugi varem ka) ja 14-aastaselt kõigi oma lihtsamate asjadega toime tulla. Minul muidugi paberi peal eeskirja pole, aga sees midagi sellist ikka tiksub. Tegelikkuses on lapsed muidugi erinevad. Ja selline masinlikult ühtlustav saavutustele orienteeritud lähenemine mulle teoorias üldse ei meeldi, aga praktikas ma justkui elan selle järgi. See on lihtsalt nii rakuteadvusse sisse kasvatatud ja nii me kodeerime oma järgmisi põlvkondi. Isegi, kui ma aru saan, et selline lähenemine lõikab maha nii mõnegi õie ja vilja, on väga raske sellelt teelt kõrvale astuda, sest ma päriselt ei tunnegi muud võimalust. Ainult unistan ja oletan, kuidas ka võiks olla, aga eks see ole üsna üksi udus tuhnimine. Kui ei tea sihtpunkti, on raske sinna teed leida.(Kuidagi on kõige võimatumad asjad ka ikka võimalikud, selleks ongi ju imed olemas.)

Päris elus tasub tund-tunnilt tunnetades sammhaaval edasi liikuda. Aga ikka ma ei saa teisiti, kui kirjeldan neile nende täiskasvanuelu selles võtmes, et nad saavad seal iseseisvalt hakkama. Ja mina olen vaba. Isegi praegu, mil mu noorem laps saab varsti 11, ei tunne ma end veel vabana, vaid olen oma päevad suht palju selle järgi kokku pannud, et ma oleksin vajalikul hetkel oma parimas emakvaliteedis olemas, söögi tegemist juhendamas, aitamas olukordi lahendada, olme ja tervise eest hoolitsemas nagunii.

Sarnasel teemal ka siin.

TJT

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Lugemist teismelistele

Waldorfpedagoogid soovitavad teismelistele jutustada tõsielulugusid sellest, kuidas inimene on rasketest oludest võitjana välja tulnud, et anda erinevaid häid eeskujusid päriseluga toimetulekuks. Mulle see lähtekoht sobib. Eestikeelsest kirjandusest ma just kohutavalt palju sobivaid raamatuid ei tea, aga mõned ikka, teisel maal toimetulemise lood, mis on avaldatud „Minu...” sarjas. Need on pealegi enamasti üsna jutustavas vormis ka. See jutustav vorm on oluline minu jaoks ka, parimal juhul kirjalik südamest südamesse suhtlus autori ja lugeja vahel.

Ma olen raamatukogus vahel vaadanud eesti ilukirjanduse väljapanekuid, lugenud siit-sealt ja pannud siis need raamatud tagasi, pole tahtnud rohkem lugeda, liiga sünged, lootusetud, trööstitud. Kahtlemata võib ka päriselu selline olla ja vahel on hea endale tunnistada, et see nüüd on paha lugu küll, aga sellisesse olukorda ja rasketesse tunnetesse ei ole hea pikalt marineerima jääda. Kahtlustan, et suur osa tänapäevasest eesti kirjandusest ongi masendav, lood ei lõpe sugugi helgemalt kui need kohad, mis ma raamatut juhuslikust kohast avades olen leidnud. Nii ma olen need raamatud lugemata tagasi pannud, et sealt mitte kogemata midagi vastumeelset üles noppida. Selles mõttes on Minu-sari positiivne erand, et suures osas neist raamatutest, mida mina olen lugenud, on ikka midagi meeldivat ja silmiavavat. Mina otsin raamatutest pigem inspiratsiooni ja avardumise võimalust.

„Minu Las Vegase” avasin kohalt, kus jutustaja läheb esimest korda kõhutantsu tundi, see kirjeldus on kahtlemata üks raamatu armsamaid, aga ülejäänud raamat on ka väga hea – meeldis mulle ja 14-aastasele tütrele. Ma täitsa soovitasin tal seda lugeda kui head eeskuju, kuidas ka võib olla. Jutustaja on Lõuna-Eestist pärit meditsiiniõe haridusega noor naine, kes läheb Ameerikasse lapsehoidjaks, et inglise keelt õppida. Võrreldes paljude teiste Minu-sarja raamatuga on juba see minemise põhjus minu jaoks sümpaatne (osa Minu-sarja jutustajaid on vingused kliimapagulased; mulle Eesti üle vingumine ei meeldi). Ta ei põgene millegi (Eesti ilma ja n-ö koledate eesti inimeste) eest, vaid läheb millegi järele ja saab palju rohkem, kui kunagi tahta lootis (jah, sellesse ma usun ise ka).

Nagu kaanelt võib lugeda, on see tuhkatriinulugu ja jutustajal on tõesti tuhkatriinulikud voorused. Ma nautisin just seda naiselikku armsust, mida tõesti igal leheküljel tunda oli, ning muidugi mehelikku toetust ja suuremeelsust, mis talle pidevalt osaks sai; sellist mehekuju võiks lugemisvaras rohkem olla, et need noormehed, kes veel ei ole suuremeelsed, teaks end selliseks kasvatada. Ja et naisterahvad saaks seda  nautida ja hinnata, igal juhul minul oli väga mõnus sellise tööka, ausa ja armastusrikka printsessiga samastuda. Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et see armas inimene jäigi kaugele võõrale maale ja siin teda enam ei ole. Tuhkatriinu katsumused olid selles raamatus ka, kust ma muidu mõistaks neid voorusi näha, isegi kuri võõrasema oli olemas.

Pärast tütrega raamatust rääkides ma tõstsin muu hulgas esile veel jutustaja meelekindlust: et ta ei läinud kooliraha maksmiseks postitantsijaks, kui see oli tema põhimõtete vastu, vaid suutis töökuse ja hea õnne varal ikkagi ka oma koolirahad kokku saada (see oli vältimatult vajalik selleks, et ta saaks USA-s edasi olla; kui ta oleks koolist õppemaksu tasumata jätmise pärast välja visatud, oleks kogu edasine võimalus ära jäänud). Ja see on suur võimaluste ärakasutamise ja vastuvõtmise õppetükk. Eestlased ei ole kuigi julged elult kingitusi vastu võtma, ikka kahtlustatakse, et mis ta selle eest tahab. Mulle tundub, et kui me kasutaks oma võimalused ära ja saavutaksime oma lae, oleks tervel maailmal sellest parem; samal põhjusel tuleks meil endil kõiki teisi toetada, et kõik teised jõuaks oma võimaluste tippu (kes muidu tasuta lõunatesse ei usu, võib ehk selle avansina siiski vastu võtta ja hilisemas elus tugevana ise maailmale tagasi anda?). See naine võttis oma võimaluse vastu ja see on hea eeskuju, arvan, et rohkem avatust ja erinevat energiavahetust kuluks meile ära. Samas ei ole väärtusta ta ennast kusagil teiste arvelt, jutustaja suhtub lugupidavalt (kuigi arusaadava ettevaatusega) ka liinibussis kohatud lihtrahvasse. Ja kõigisse rohketesse meestesse, kellega elu teda kokku viib. Sellise isikuga on lihtsalt rõõm kirjasõna vahendusel kohtuda. Lugupidamine teiste inimeste vastu, ausus, avatus ja enda õnne vastuvõtmine teeb minul lugejana südame soojaks.

Veel olen tütrele soovitanud või soovitaksin sellest sarjast lugeda raamatuid „Minu Reykjavík”, „Minu Shanghai”, „Minu Tokyo”, „Minu Amazonas” (seda lugesin ette ka, meeldis nii pojale kui tütrele, pikemalt siin), „Minu Brasiilia” (meeldis vist mõlemale), „Minu Toba”, "Minu Alaska", „Minu Keenia”, „Minu Vietnam” (võib-olla), „Minu Suriname” (tütrele kindlasti meeldis), „Minu Jaapanist” nt Fuji vallutused meeldisid, muidu asjahuvitule noorele pisut liiga palju ja liiga elitaarseid kirjeldusi; „Minu Horvaatia” meeldis, ma loodan, et ta ükspäev tahab lugeda ka „Minu ugri-mugrit” ja äkki isegi "Minu Neenetsimaad", aga ilmselt mitte veel, võib-olla edaspidi soovitaksin ka „Minu Ibizat”, „Minu Maroko” võiks mõnelt osalt meeldida, kunagi ehk ka „Minu Nepaal”. „Minu Tšiili” on liiga noore autori kirjutatud, oma lapsele ei soovitaks, aga see võib huvi pakkuda vahetusõpilaseks minemist kaaluvale noorele. Unejutuks lugesime „Minu maailmamerd”, see meeldis pojale ka. Ülejäänud selle sarja raamatud, mida mina olen lugenud, tundusid endale ebahuvitavad või arvan, et teismelisele on ebahuvitav või liiga vara lugeda. Ja enamasti loevad nad enda valitud raamatuid, mida mina enamasti ei viitsi lugeda. "Minu Guatemala" ka meeldis, soe ja põnev, arendav ja hariv lugemine.

Selle üle jäin ka mõttesse, et need Minu sarja raamatud on enamjaolt naiste kirjutatud, naljaga pooleks pakun, et harva, kui mehed raamatutäie mõtteid korraga kokku mõtlevad. Mulle tundub naiste kultuur üldse palju rikkam olevat ja pidevalt tunnen, et pojale ei ole mul nagu eriti midagi pakkuda. Tema huvid on minule ka võõrad, aga huvitavaid raamatuid ta ikka loeks. Nimetatutest „Minu maailmameri” ja „Minu Brasiilia” ja „Minu Amazonas” haarasid ta pikaks ajaks. Kust ma veel selliseid raamatuid leiaks, mida varateismelisele pojale võiks soovitada? Ta on lugemisvara suhtes väga nõudlik ja enamik asju ei meeldi („Harry Potterid” jt sellised võluraamatud, ka nt noortekas nagu "Percy Jackson ja välguvaras" meeldisid, aga ma pean nüüd silmas just sedasorti päriseluga seotud raamatuid; siinkohal mulle meenub, et ega teda vist päriselu veel eriti huvitagi). Ilmselt on asi ka selles, et mina oma teistlaadi huvidega ei leia neid raamatuid lihtsalt üles või ei tunne ära, meeste maailm lihtsalt ei köida mind.

Kaks toredat kassiraamatut on ka. "Kuulus raaatukogukass Dewey" Kesk-Ameerika väikelinna töötavast kassist meeldis mulle väga, aga lastele jäi kaugeks. "Tänavakass Bob" narkomaani naasmisest tavaellu meeldis mulle ja tütrele. Parim narkoteema käsitlus, mida olen noortekirjanduses kohanud.

TJT