Koht, kuhu jätta oma vanad väikseksjäänud mõtted lapsest ja last ümbritsevast keskkonnast, ning leida asemele uusi ja huvitavaid!
teisipäev, 27. oktoober 2009
Totoro
Käisime koolivaheaja puhul lastega Sõpruse kinos jaapani animet vaatamas: "Minu naaber Totoro". Meile meeldis väga hästi. Armas ja mulle sobivate väärtushinnangute järgi (vabadus, looduslähedus, hoolimine) tehtud ligi pooleteisttunnine film haaras minu ka kaasa. Tegelased on kaks õde, umbes meie laste vanused (neljane ja algkoolilaps) ja karakterid on hästi loomulikud, võiks peagu et meie pere lapsed olla. Vaated on ilusad jaapani maastikud ja muusika ei riiva kõrva. Sisu on sellest, kuidas pere läheb maale elama ja lapsed leiavad hea kontakti ümbritseva looduse ja sõbralike vaimudega, kes neid ka pärast hädas aitavad. Kõik tegelased on head ja üldse ei ole igav (kes küll mõtles välja, et muinasjutus peab olema hea ja kurja võitlus), kurjust esindab selles filmis ema haigus. Mulle meeldis, kuidas film oli ühelt poolt hästi realistlik – nagu päris elu, teisalt fantaasiarikas – lapsed lendasid vaimuga koos kõrgel üle maastiku ja käisid paljujalgse lendkassbussiga reisimas ja vahepeal oli päriselu ja muinasjutu vaheline hämar tsoon – vaimud tantsisid koos lastega seemned tärkama.
Mulle ega lapsele ei meeldinud, et pilt liiga kiiresti vaheldus – isegi kolme sekundit ei püsinud kaader ühe puu või sadava vihma juures, see võttis vahepeal silme ees virvendama. Kümme minutit aeglasemana oleks see film palju mõnusam olnud. Ja lapsele ei meeldinud, et tegelased suu liiga ammuli karjusid. Aga kõik muu meeldis meile mõlemale. Või veidi kurb oli minu jaoks see, et eesti keelt dubleeritud filmi vaatas peale meie veel ainult kolm peret.
See meeldis ka, et film hakkas välja hüütud ajal ning vaatajat säästeti märulifilmide treileritest, mis sageli on nii koledad, et hoia ainult silmi ja kõrvu kinni. Sõpruses selliseid vist ei näidatagi.
Samalt autorilt linastub praegu Sõpruses ka teine film.
Tipp Ja Täpp
reede, 23. oktoober 2009
Kellakeeramine
Lõpuks ometi saab kella õigeks keerata. Muus ma võiks veel kellakeeramisega leppida, aga see, et terve oktoober läheb nö vale aja nahka, mulle üldse ei meeldi. Et peab pimedas tõusma ja liikvele saama. Pärastpoole ju nagunii, aga õiges ajas elades praegu seda häda ei oleks. Last ka lohutasin juba mitu nädalat, et varsti saabub õige aeg ja saad hommikul kauem magada. Kuigi novembris saab öö jälle hommikul sabast kinni, nii et see võit on õigupoolest üürike enesepettus.
Mina ise lähen suveajale ikka pärast kevadist pööripäeva ja siis tundub kellakeeramine isegi asjaks olevat. Sest hommikud hakkavad nagunii varem, energiat on jälle rohkem ja siis saab veel pikad õhtud ka kingiks. Pärast sügisest pööripäeva peaks nagu talihooaeg algama, aga mingite lõunaeurooplaste pärast tuleb ikka teha suvist nägu. Ja näiteks sellel oktoobrikuul pole nende valgete õhtutega küll suurt peale hakata olnud, ilm ajab tuppa. Kuigi kased ja vahtrad ju lõõmavad toredasti. Uskumatult kollastena. Tallinn lausa põleb.
Kaks nädalat hiljem: ma ikka olen hädas nende kellakeeramistega. Päev läbi on pidev mõistatus, kuidas siis neid rutiine nüüd korraldada. Hommikused ja õhtused ajad on ju üsna täppistegevus saada kõik kenasti ja õigeks ajaks valmis, et lapsed jõuaks hommikul õigeks ajaks kooli-lasteaeda ja õhtul voodisse. Aga mis kell ma siis nüüd pean söögitegemisega pihta hakkama, kui neil kõht läheb tühjaks vana kella järgi? Aga muu elu käib ikka uue kella järgi. Kaks korda aastas sama jama.
Selles mõttes ma vanasti kellakeeramist ei pooldanud üldse, kuigi eks sügisel ja kevadel tule ju aastaaja vaheldumise pärast ka rutiinid ümber korraldada - kord tubasemaks, siis jälle vastupidi. Nüüd olen kellakeeramisega iseenesest leppinud, aga rutiinikorraldusega paar nädalat hädas. Samas on asjaks kevadel varem tõusta ja siis need pikad õhtud maitsevad hästi.
Tipp Ja Täpp
Mina ise lähen suveajale ikka pärast kevadist pööripäeva ja siis tundub kellakeeramine isegi asjaks olevat. Sest hommikud hakkavad nagunii varem, energiat on jälle rohkem ja siis saab veel pikad õhtud ka kingiks. Pärast sügisest pööripäeva peaks nagu talihooaeg algama, aga mingite lõunaeurooplaste pärast tuleb ikka teha suvist nägu. Ja näiteks sellel oktoobrikuul pole nende valgete õhtutega küll suurt peale hakata olnud, ilm ajab tuppa. Kuigi kased ja vahtrad ju lõõmavad toredasti. Uskumatult kollastena. Tallinn lausa põleb.
Kaks nädalat hiljem: ma ikka olen hädas nende kellakeeramistega. Päev läbi on pidev mõistatus, kuidas siis neid rutiine nüüd korraldada. Hommikused ja õhtused ajad on ju üsna täppistegevus saada kõik kenasti ja õigeks ajaks valmis, et lapsed jõuaks hommikul õigeks ajaks kooli-lasteaeda ja õhtul voodisse. Aga mis kell ma siis nüüd pean söögitegemisega pihta hakkama, kui neil kõht läheb tühjaks vana kella järgi? Aga muu elu käib ikka uue kella järgi. Kaks korda aastas sama jama.
Selles mõttes ma vanasti kellakeeramist ei pooldanud üldse, kuigi eks sügisel ja kevadel tule ju aastaaja vaheldumise pärast ka rutiinid ümber korraldada - kord tubasemaks, siis jälle vastupidi. Nüüd olen kellakeeramisega iseenesest leppinud, aga rutiinikorraldusega paar nädalat hädas. Samas on asjaks kevadel varem tõusta ja siis need pikad õhtud maitsevad hästi.
Tipp Ja Täpp
neljapäev, 22. oktoober 2009
Koolis ja lasteaias
Tütar on meil nüüd hommikuti virge koolilaps, tõuseb üles, kraps riide ja valmis. Kuigi kurdab, et vara peab tõusma ja hämaras välja minema. Aga poeg, kes on eluaeg olnud hommikune tõusja, tahab nüüd äkki kaua magada. Mitte just väga kaua siiski, aga enne kaheksat parem ei ärkaks. Ja õhtul ei taha magama ka minna. Vastupidiselt õele, kes enne pole kunagi tahtnud, aga nüüd läheb nagu niuh.
Ja lasteaias poeg ka nii väga käia ei taha. Mõtlesin, et kas on asi selles, et laps ei taha eriti lasteaias käia ja siis kuidagi üritab kauem magada? Meenus, et enda kohustusliku koolihariduse e ülikooli lõpuni olin mina ka hommikuse unega. Olin öösi üleval ja siis koolis magasin ja tukkusin. Uimasena tundus kuidagi vähem igav, sest mõte nagunii ei liikunud - olen märganud, et praegu kasutan sellist taktikat teadlikult. Igavas kohas üritan end välja lülitada, tukkuda. Samas kui inspireeriva ja huvitava töö pärast olen valmis ka kell viis üles tõusma ja kohe pihta hakkama. Ja loomulikult hoolitsen ma siis hästi selle eest, saaksin parimat toitu, vajalikku liikumist ja kosutavaimat puhkust. Et olla enda parimas vormis. Kooliajal olin takkajärgi mõeldes pigem pidevas alameeleolus. Selline talveunine. Pidi ju liikumatult ja vait olema. Ärksus koolis polnud minu kooliajal kuskilt otsast aktseptitav. Ei õpetajate ega õpilaste poolt. Et kas siis minu poeg on nüüd sama strateegia avastanud?
Õnneks käib ta liitrühmas, kus on umbes neli kooliminejat tüdrukut, kes teda vahel oma mängudesse võtavad ja kelle seltsis talle meeldib olla. Üks temavanune poiss on ka, kes talle meeldib ja kellega tal on tore. Ja veel mõned sõbrad, iseenesest on ta seltsiv laps. Aga lasteaiaskäimine meil enam nii ludinal ei käi kui õega koos. Kuigi kõik on ju kevadest tuttav ja õpetajad hoolivad. Iseolemine tahab veel harjumist.
Selles mõttes olen siiralt tänulik, et mu tütrel on koolis nii toredad õpetajad, et kooliskäimine on tore ja inspireeriv. Ma vist ei julgenud seda loota. Annaks Jumal, et nii jääbki.
Tipp Ja Täpp
Ja lasteaias poeg ka nii väga käia ei taha. Mõtlesin, et kas on asi selles, et laps ei taha eriti lasteaias käia ja siis kuidagi üritab kauem magada? Meenus, et enda kohustusliku koolihariduse e ülikooli lõpuni olin mina ka hommikuse unega. Olin öösi üleval ja siis koolis magasin ja tukkusin. Uimasena tundus kuidagi vähem igav, sest mõte nagunii ei liikunud - olen märganud, et praegu kasutan sellist taktikat teadlikult. Igavas kohas üritan end välja lülitada, tukkuda. Samas kui inspireeriva ja huvitava töö pärast olen valmis ka kell viis üles tõusma ja kohe pihta hakkama. Ja loomulikult hoolitsen ma siis hästi selle eest, saaksin parimat toitu, vajalikku liikumist ja kosutavaimat puhkust. Et olla enda parimas vormis. Kooliajal olin takkajärgi mõeldes pigem pidevas alameeleolus. Selline talveunine. Pidi ju liikumatult ja vait olema. Ärksus koolis polnud minu kooliajal kuskilt otsast aktseptitav. Ei õpetajate ega õpilaste poolt. Et kas siis minu poeg on nüüd sama strateegia avastanud?
Õnneks käib ta liitrühmas, kus on umbes neli kooliminejat tüdrukut, kes teda vahel oma mängudesse võtavad ja kelle seltsis talle meeldib olla. Üks temavanune poiss on ka, kes talle meeldib ja kellega tal on tore. Ja veel mõned sõbrad, iseenesest on ta seltsiv laps. Aga lasteaiaskäimine meil enam nii ludinal ei käi kui õega koos. Kuigi kõik on ju kevadest tuttav ja õpetajad hoolivad. Iseolemine tahab veel harjumist.
Selles mõttes olen siiralt tänulik, et mu tütrel on koolis nii toredad õpetajad, et kooliskäimine on tore ja inspireeriv. Ma vist ei julgenud seda loota. Annaks Jumal, et nii jääbki.
Tipp Ja Täpp
Naistesse
Sõitsin lastega kodu poole, kui mu poeg ütles, et vanaema ja vanaisa ei käi selles akna tagant möödalipsavas bensiinijaamas, sest seal on väga kallis bensiin ja peab palju raha maksma. Tütar selle peale täiendas, et vanaisa läheb Nestesse. Ei lähe naistesse, teatas poeg mõtlikult. Vanaisa läheb ikka meeste bensiinijaama.
[Tähelepanu! Ka selle blogi suhtes kehtivad autoriõigused, piiramatult kasutada võib ainult isiklikuks otstarbeks :-)]
Pojale meeldib tundmatuid sõnu enda omadega asendada. Nt raamatus nähtud paaviani nimetab pammutiseks. Lapsed on võimsad loojad.
Ja mõõtühikutega käib ta hästi vabalt ümber. Nt räägib karumõmmist, kellel oli nii suur kõht, et kui ta uksest välja läks, siis ulatus viis korda ümber maja. Aga juhtub, et ka aja ja pikkuse mõõtühikuid omavahel vahetatakse. Nojah, selles vanuses nad ei peaks ju loogilises maailmas veel tegutsema sugugi, aga kuskilt on kuulnud ja kasutab.
Üldse on pojal selline armas täiskasvanu loogikaga võrreldes ümberpööratud maailmavaade - aga võib-olla on hoopis meil maailmavaade millalgi ümberpöördunud, sest kõigil oli ju algul nii? Naba hoiab nabanööri kinni.
Jõuaks ainult kõik üles kirjutada. Meelde jätta küll ei jõua. Jääb ainult armas mälestus, et midagi toredat oli.
Tipp Ja Täpp
[Tähelepanu! Ka selle blogi suhtes kehtivad autoriõigused, piiramatult kasutada võib ainult isiklikuks otstarbeks :-)]
Pojale meeldib tundmatuid sõnu enda omadega asendada. Nt raamatus nähtud paaviani nimetab pammutiseks. Lapsed on võimsad loojad.
Ja mõõtühikutega käib ta hästi vabalt ümber. Nt räägib karumõmmist, kellel oli nii suur kõht, et kui ta uksest välja läks, siis ulatus viis korda ümber maja. Aga juhtub, et ka aja ja pikkuse mõõtühikuid omavahel vahetatakse. Nojah, selles vanuses nad ei peaks ju loogilises maailmas veel tegutsema sugugi, aga kuskilt on kuulnud ja kasutab.
Üldse on pojal selline armas täiskasvanu loogikaga võrreldes ümberpööratud maailmavaade - aga võib-olla on hoopis meil maailmavaade millalgi ümberpöördunud, sest kõigil oli ju algul nii? Naba hoiab nabanööri kinni.
Jõuaks ainult kõik üles kirjutada. Meelde jätta küll ei jõua. Jääb ainult armas mälestus, et midagi toredat oli.
Tipp Ja Täpp
pühapäev, 18. oktoober 2009
Lahendused
Lahendused on alati kusagil olemas. Kui nad ei ole siin, on nad mõnel teisel tasandil. Sinna on vaja jõuda. Diivanil lesides ja aknast välja vaadates, ammugi lihtsalt omaette või kellegi seltsis kaeveldes ja oma hädas püherdades ei selgu kogu tõde.
Mulle on abiks olnud looduses kõndimine ja vaatlemine ja tunnetamine.
Liikumise kaudu vabaneb kehast infot, mida sealt muidu kätte ei saaks. Sest kogu info on kehasse salvestatud. Kõndides meenub mulle sageli asju, mida ma muidu ei mäleta.
Loodus aitab näha. Kui mul on peas formuleerunud selge küsimus ja taotlus sellele vastus leida, siis võib vastus tulla mõne kujundi kaudu.
Kunagi kümmekond aastat tagasi näitas mu tollane töökaaslane mulle ambientmuusikat. Mulle meeldis ambientmuusikat kuulata, kuid ma polnud kunagi tulnud selle peale, et seda võiks näha. See töökaaslane punus suvistest põllulilledest pärja ja viskas selle laastukatusele, millelt alla libisedes nägime nagu raamistuses filmilinti üha korduvatest mustritest. Tõepoolest, see nägi välja nagu ambientmuusika. See väike vahepala õpetas mind kujundeid helideks ja helisid sõnumiteks tõlkima. Ma olen selle õpetuse eest kõik need aastad väga väga tänulik olnud. See on üks neid paljusid häid asju, mis on muutnud mu elu.
Ja loodus võib oma kujundite ja tervendavate energiate kaudu aidata ka selget küsimust leida, sest vahel on palju segadust, millest tuleb läbi minna.
Aga kui on leitud see küsimus, võib tulla ka vastus. Lihtsalt äkki on põõsalehti hea vaadata. Või kivikesi rannal. Tuleb rahunemine. Ja vastus. Aga kõigepealt on taotlus.
Taotlus mõista või taotlus vabaneda. Taotlusest algab kõik. Selgusest.
Kirjutamine aitab ka leida selgust. Ja lugejate selge mõte. Ma tänan teid!
Tipp Ja Täpp
Mulle on abiks olnud looduses kõndimine ja vaatlemine ja tunnetamine.
Liikumise kaudu vabaneb kehast infot, mida sealt muidu kätte ei saaks. Sest kogu info on kehasse salvestatud. Kõndides meenub mulle sageli asju, mida ma muidu ei mäleta.
Loodus aitab näha. Kui mul on peas formuleerunud selge küsimus ja taotlus sellele vastus leida, siis võib vastus tulla mõne kujundi kaudu.
Kunagi kümmekond aastat tagasi näitas mu tollane töökaaslane mulle ambientmuusikat. Mulle meeldis ambientmuusikat kuulata, kuid ma polnud kunagi tulnud selle peale, et seda võiks näha. See töökaaslane punus suvistest põllulilledest pärja ja viskas selle laastukatusele, millelt alla libisedes nägime nagu raamistuses filmilinti üha korduvatest mustritest. Tõepoolest, see nägi välja nagu ambientmuusika. See väike vahepala õpetas mind kujundeid helideks ja helisid sõnumiteks tõlkima. Ma olen selle õpetuse eest kõik need aastad väga väga tänulik olnud. See on üks neid paljusid häid asju, mis on muutnud mu elu.
Ja loodus võib oma kujundite ja tervendavate energiate kaudu aidata ka selget küsimust leida, sest vahel on palju segadust, millest tuleb läbi minna.
Aga kui on leitud see küsimus, võib tulla ka vastus. Lihtsalt äkki on põõsalehti hea vaadata. Või kivikesi rannal. Tuleb rahunemine. Ja vastus. Aga kõigepealt on taotlus.
Taotlus mõista või taotlus vabaneda. Taotlusest algab kõik. Selgusest.
Kirjutamine aitab ka leida selgust. Ja lugejate selge mõte. Ma tänan teid!
Tipp Ja Täpp
Programmeerimisest
Kui ma viiendas klassis käisin, hakkas mu isa mulle rääkima sellest, et ma olen varsti keskkoolitüdruk ja mis iganes sellest veel järeldus. Mind see hirmsasti vihastas - seesmine solvumine ülekohtu pärast on siiamaale meeles, kuigi ma vast otsesõnu mingit aktsiooni taoliste sõnavõttude peale ei korraldanudki. Et mida on kellelgi õigust arvata sellest, kuhu ma õppima lähen või ei lähe. Aga muidugi ma läksin keskkooli ja siis hakati mulle rääkima sellest, et ainus koht, kus Eestis haridust saab, on Tartu Ülikool (ja tol hallil ajal veel väljamaa ülikoolidest ei unistatudki).
Kole on siis asja juures see, et ma löntsisin kõrvad löntis ka selle kooli läbi, ilma suurema huvita, kuigi mind prooviti ka kodust juhendada, mida ma võiks taose erialaga peale hakata. No ja hakkasingi. Tegin jälle isa soovituste järgi. Aga mis te arvate, kas ma selle juures õnnelik ka olin? Õige vastus on, et ei olnud tühjagi. Mida vanemaks sain, seda enam mõtlesin, et mida ma oma eluga peale hakkan. Tegelikult. Siis, kui suureks saan. Ja ma hakkasin juba kolmekümnele liginema, kui ikka veel oma vanemate etteräägitud teed pidi käisin, nagu miski rong, kelle jaoks ettemääratuse rööbastelt maha astumine tähendab katastroofi.
Selline tavaline lugu ja mis sellest siia kirja pannagi, kui mind nii väga ei kurvastaks see, et ma ikka veel neid rööpaid mööda kõnnin. Vahest ehk mitte elukutse mõttes niiväga (eriala ja töökohad valisin ju ikka ise, see aitas mul mõnda oma annet välja arendada ja midagi seal kahtlemata oli ka hinge jaoks olulist).
Mind kurvastab see, kui ma kuulen ennast oma lapsele taoseid asju ütlemas. See on väga väga valus. Väga vale. Väga vägivaldne teise ellu sekkumine. Kui ma saaks, ma võtaks need sõnad tagasi. Kui ma saaks, ma enam mitte kunagi ei ütleks. Aga kas ma üldse alati arugi saan, mida kõike ma tema elu programmeerimiseks teen? Kas takkajärelegi? Ja kas tema peab ka nüüd neidsamu rööpaid pidi hakkama käima, mis mina talle oma piiratuses ette panen? Justkui hoolides ja hoolitsedes - tegelikult muretsedes eelkõige enda turvatunde pärast, et ei peaks lapse pärast tulevikus piinlikkust tundma või teda liiga raskes eluolukorras nägema...
Sellistel päevadel ma mõtlen, et näe, ikka sain emaks liiga vara. Enne, kui suutsin asjade olemust mõista. Kuigi ma tean, et ega ma ei oleks suutnud mõista ilma selle peegelduseta, mis mul praegu oma lapse kaudu tuleb. Iseasi, mis on selle hind.
Ja raske on andestada. Mitte vanematele, kelle piiratust mul on enda olukorra kaudu kerge mõista. Enda pärast on kurb. Ma olen ju enda teismeeast saati proovinud teadlikult ja süsteemselt sellest ettemääratusest vabaneda ja kus ma praegu olen.
Tipp Ja Täpp
Kole on siis asja juures see, et ma löntsisin kõrvad löntis ka selle kooli läbi, ilma suurema huvita, kuigi mind prooviti ka kodust juhendada, mida ma võiks taose erialaga peale hakata. No ja hakkasingi. Tegin jälle isa soovituste järgi. Aga mis te arvate, kas ma selle juures õnnelik ka olin? Õige vastus on, et ei olnud tühjagi. Mida vanemaks sain, seda enam mõtlesin, et mida ma oma eluga peale hakkan. Tegelikult. Siis, kui suureks saan. Ja ma hakkasin juba kolmekümnele liginema, kui ikka veel oma vanemate etteräägitud teed pidi käisin, nagu miski rong, kelle jaoks ettemääratuse rööbastelt maha astumine tähendab katastroofi.
Selline tavaline lugu ja mis sellest siia kirja pannagi, kui mind nii väga ei kurvastaks see, et ma ikka veel neid rööpaid mööda kõnnin. Vahest ehk mitte elukutse mõttes niiväga (eriala ja töökohad valisin ju ikka ise, see aitas mul mõnda oma annet välja arendada ja midagi seal kahtlemata oli ka hinge jaoks olulist).
Mind kurvastab see, kui ma kuulen ennast oma lapsele taoseid asju ütlemas. See on väga väga valus. Väga vale. Väga vägivaldne teise ellu sekkumine. Kui ma saaks, ma võtaks need sõnad tagasi. Kui ma saaks, ma enam mitte kunagi ei ütleks. Aga kas ma üldse alati arugi saan, mida kõike ma tema elu programmeerimiseks teen? Kas takkajärelegi? Ja kas tema peab ka nüüd neidsamu rööpaid pidi hakkama käima, mis mina talle oma piiratuses ette panen? Justkui hoolides ja hoolitsedes - tegelikult muretsedes eelkõige enda turvatunde pärast, et ei peaks lapse pärast tulevikus piinlikkust tundma või teda liiga raskes eluolukorras nägema...
Sellistel päevadel ma mõtlen, et näe, ikka sain emaks liiga vara. Enne, kui suutsin asjade olemust mõista. Kuigi ma tean, et ega ma ei oleks suutnud mõista ilma selle peegelduseta, mis mul praegu oma lapse kaudu tuleb. Iseasi, mis on selle hind.
Ja raske on andestada. Mitte vanematele, kelle piiratust mul on enda olukorra kaudu kerge mõista. Enda pärast on kurb. Ma olen ju enda teismeeast saati proovinud teadlikult ja süsteemselt sellest ettemääratusest vabaneda ja kus ma praegu olen.
Tipp Ja Täpp
Minu sügis
Minu sügis algab siis, kui suurem vaarikasaak korjatud. Vaarikalehed on esimesed, mis pruuniks hakkavad tõmbuma ja oma suvist lopsakust kaotavad. Siis tulevad mädaõunte järele lõhnavad pimedad augustiööd ja septembrivihmad. Varasügis on mõnus aeg. Hämarus on inimese sõber, mis lubab elu rahulikumalt võtta. Ja samas on suve lõpuks energiat nii palju, et inspiratsiooni jagub kõiksugu ettevõtmisteks. Mulle on meeldinud, et sügisel algab jälle peale sisemine elu, mis suvel välise lõõmamise varju oli jäänud. Suured muutused justkui tuleks ka minu ellu sügisel.
Sügis korrastab suvega segamini paisatud rutiinid jälle korrapärasemaks ja see on hea võimalus kõiksugu uute tervislike asjade alustamiseks. Suured muutused võivad ju kahtlased olla, aga uued algused mulle meeldivad. Alguses on alati nii palju unistusi, nii palju ärarikkumata võimalusi. Ja takistused on alles tulemata. Neid pole isegi meeles veel. Nende uute asjade täidesaatmine pole sugugi alati nii mõnus kui esmapilgul võiks mõelda. Ja lõpetamine võib vahel tõeline koera sabast ülesaamise pingutus olla. Aga alguses on ainult algus, puhaste soovide aeg.
Siis, pärast sügisest pööripäeva algab küünaldamise aeg. Ja ahjukütmine. Elus tuli, mis soojendab hinge ja keha. Ja siis, alguses, tundub see tore. Pärast muutub see kõik tavaliseks ja isegi tüütuks, sageli pisut varem kui jõuab otsa saada. Seepärast ma arvan, et Eesti asupaik on õnnistus. Alati on midagi, mida oodata. Midagi on alati muutumas ja miski alati inspireerib.
Sügisel on ikka olnud vihma ja tuult, kõik, kes siin elavad, teavad seda. Need kuuluvad sügise juurde. Ma ei igatse soojemaid maid. Võtan sellest viimast, mis tasuta käes on. Vihmal ja tuulel on ka sellel aastal olnud mulle hulganisti sõnumeid tuua. Aga vihma ja tuule vaheaegadel naudin värvidemängu.
Sügis lõppeb minu jaoks siis, kui puud on raagus. Loodus jääb vaikseks. Vahel võib-olla sajab lund, aga siin linnas ja rannikul üldiselt alati vähem kui sisemaal. Enamasti on lihtsalt hämar või pime. Minu elu jääb ka hulga rahulikumaks ja tubasemaks. Hoidistamise ja sekeldamisega on nüüd tükiks ajaks ühel pool. Suvi möödub mul enamasti ringikolamise tähe all ja väikeste lastega on see üks lõputu pakkimine. Sügisel ma naudin võimalust mitte mõelda, kuhu sel vabal päeval minna ja mitu päeva meil on võimalik seal olla, võimalust mitte asju pakkida.
Lasteeelsel perioodil nautisin lihtsalt kontsertidel käimist, lugemist, külaskäimist. See kõik on sügisel palju sügavam ja sisukam kui muul ajal. Mulle tundub, et sügis annab suhetele uue võimaluse. Kõik võib väliste sekeldamiste lakkades muutuda sügavamaks ja sisukamaks. Seiklustevaesemat aega on kevadeni muidugi üsna mitu kuud, kuid talve südames on energiavarud mõnevõrra väiksemaks jäänud ja eluks mittevajalikke tegevusi võtan vähem ette. Talvel ma lihtsalt magan.
Tipp Ja Täpp
Sügis korrastab suvega segamini paisatud rutiinid jälle korrapärasemaks ja see on hea võimalus kõiksugu uute tervislike asjade alustamiseks. Suured muutused võivad ju kahtlased olla, aga uued algused mulle meeldivad. Alguses on alati nii palju unistusi, nii palju ärarikkumata võimalusi. Ja takistused on alles tulemata. Neid pole isegi meeles veel. Nende uute asjade täidesaatmine pole sugugi alati nii mõnus kui esmapilgul võiks mõelda. Ja lõpetamine võib vahel tõeline koera sabast ülesaamise pingutus olla. Aga alguses on ainult algus, puhaste soovide aeg.
Siis, pärast sügisest pööripäeva algab küünaldamise aeg. Ja ahjukütmine. Elus tuli, mis soojendab hinge ja keha. Ja siis, alguses, tundub see tore. Pärast muutub see kõik tavaliseks ja isegi tüütuks, sageli pisut varem kui jõuab otsa saada. Seepärast ma arvan, et Eesti asupaik on õnnistus. Alati on midagi, mida oodata. Midagi on alati muutumas ja miski alati inspireerib.
Sügisel on ikka olnud vihma ja tuult, kõik, kes siin elavad, teavad seda. Need kuuluvad sügise juurde. Ma ei igatse soojemaid maid. Võtan sellest viimast, mis tasuta käes on. Vihmal ja tuulel on ka sellel aastal olnud mulle hulganisti sõnumeid tuua. Aga vihma ja tuule vaheaegadel naudin värvidemängu.
Sügis lõppeb minu jaoks siis, kui puud on raagus. Loodus jääb vaikseks. Vahel võib-olla sajab lund, aga siin linnas ja rannikul üldiselt alati vähem kui sisemaal. Enamasti on lihtsalt hämar või pime. Minu elu jääb ka hulga rahulikumaks ja tubasemaks. Hoidistamise ja sekeldamisega on nüüd tükiks ajaks ühel pool. Suvi möödub mul enamasti ringikolamise tähe all ja väikeste lastega on see üks lõputu pakkimine. Sügisel ma naudin võimalust mitte mõelda, kuhu sel vabal päeval minna ja mitu päeva meil on võimalik seal olla, võimalust mitte asju pakkida.
Lasteeelsel perioodil nautisin lihtsalt kontsertidel käimist, lugemist, külaskäimist. See kõik on sügisel palju sügavam ja sisukam kui muul ajal. Mulle tundub, et sügis annab suhetele uue võimaluse. Kõik võib väliste sekeldamiste lakkades muutuda sügavamaks ja sisukamaks. Seiklustevaesemat aega on kevadeni muidugi üsna mitu kuud, kuid talve südames on energiavarud mõnevõrra väiksemaks jäänud ja eluks mittevajalikke tegevusi võtan vähem ette. Talvel ma lihtsalt magan.
Tipp Ja Täpp
teisipäev, 13. oktoober 2009
Kui vaim on vardas
Ma olen mõelnud, kas ja kuidas siin blogis kirjutada n-ö negatiivsetel teemadel, nt ebaõnnestunud lasteraamatutest. Kas pigem üldse mitte kirjutada, sest meedia üldise negatiivsuse taustal me ilmselt rohkem halbu uudiseid ei vaja ja ma ei tahaks oma tähelepanuga ebavoorustele jõudu juurde anda. Teisalt on mõni asi, nt kehvad lasteraamatud, reaalsus, miski, mis lihtsalt on. Ja keskpärasus on igal ajal igal pool valdav olnud, nii et see nüüd mingi uudis ka ei ole.
Seekord siis kirjutan. Laps käis vanavanematega raamatukogus ja laenutas sealt "Puru kuningriigi lood". Jõudsin enne last raamatuga lähemalt tutvuda ja mulle see üldse ei meeldinud. Ma oletan, et autor on püüdnud muinasjutu vormi kaasajastada või väljamõeldud tegelasi praegusele lapsele lähedasemaks, igatahes tavapärasemaks teha ja asju teise vaatenurga alt näidata. Seepärast siis kasvatab Lumivalgeke vanaks jäänud lohe jaoks porgandeid, et ta saaks porgandimahla teha ja see võiks ju tore olla. Aga kui printsessi kosilased on kõik eranditult erisorti tropid, siis see enam tore ei tundu. Sest milliseks muudab see lapse maailmataju, kui muinasjuttudes on kõik meestegelased mingid tropid? Lugu on mitut pidi nõrk muidu ka.
Mina olen vist ise muinasjuttude järgi kasvanud, aga elan loodetavasti veel eriti kõrges vanuseski arusaama järgi, et inimestes on alati midagi väärtuslikku ja kaunist. Kui muud mitte, siis on see puhtalt praktiline maailmavaade, sest inimesed ongi ilusad, kui neisse nii suhtuda. Me muudame enda ümber maailma kogu aeg, olgu siis teadlikult või mitte.
Seepärast peaks minu meelest ikka püüdma hoida lapsepõlve positiivsena ja lastele suunatud kultuuritooted võiks kah sellised olla. Muinasjutu vääriline töö on rääkida ideaalidest, mis inimesse juurdudes hakkavad mõjutama tema käitumist ka täiskasvanupõlves. Mina elan osalt veel muinasjuttude järgi ja loon neid enda ümber jõudumööda juurde. Ja see teeb mu õnnelikumaks, miska soovitan teistele ka.
Nii et selle raamatu panin ära - seda oli kerge teha, sest õnnelik juhus tuli appi. Laps ei viitsinud sugugi koristada ja mina ka mitte, mispeale kasutasin seda üsna äärmuslikku võtet, et ütlesin, et viskan/panen ära kõik, mis vedeleb. Ja korjasingi selle raamatu ise ära, et ruttu raamatukokku tagasi viia.
Aga kui tütar pärast tolle raamatu järele küsis, lugesime "Torupilli, haldjaid ja hiiglasi". Mõnuga ja pikalt. Iiri ja Šoti lood meeldivad meile palju rohkem, sest need räägivad tõelistest väärtustest, mis ülendab ka minu hinge. Rohkem päris muinasjutte teie ellu ka!
Veel muinasjutust vt siit blogist.
Tipp Ja Täpp
Magusameistrid
Koolisügis on meile toonud ka magusateema uuel viisil. Seni algas meil magusahooaeg kusagil vist novembris ja sai erilise hoo sisse päkapikuajal, aga uuel aastal tõmbasime sellega jälle tagasi. Nüüd on juba näha, et kooliskäimine väsitab last (nädalavahetusel juhtus vist aastate jooksul esimest korda, et ta ei tahtnud kuhugi minna ega midagi teha - lihtsalt kaks päeva kodus mängida). Ja ühelt poolt väsimust tõrjuda, teiselt poolt mingeid muid vajadusi rahuldada püüab ta suhkru abil. See on selle lapse elus midagi täiesti uut ja minu jaoks mõtlemapanevat.
Tütar on täiesti iseseisvalt leidnud kusagilt magusaretsepte ning ise kooki ja kommi teinud. Mina olin köögis kõrval, aga tegin muid toimetusi ja vahepeal ulatasin kõrgemal paiknevaid tarbeid kätte ja mõtlesin lihtsalt kaasa.
Ühelt poolt muidugi tore, et suurem laps ka köögis midagi meisterdab. Selles ma toetan teda igati ja paistab, et me hakkame nüüd varasemast hoopis rohkem kooke ja muid koduseid maiustusi saama. Sest mina suur magusasõber pole (kui peet ja porgand, moos ja mesi välja arvata) ega viitsi siis ka eriti tihti magusaid toite teha. Ja laps meisterdab midagi, mis "ära kulub", selmet nt paberist pudi toota ja pärast pole nende meisterduste jaoks hästi kohta, aga ära ka ei saa visata, sest need on ju nii armsad. Ja meil on üks asjalik ühine tegevus juures: magusameisterdamine.
Teisalt muidugi vaja endal järele mõelda, mis selle koolilapse toitmisega tuleks ette võtta, et ta liiga suhkrutoitlaseks ei hakkaks. Ma arvan, et suhkrusöömine tekitab sõltuvust ja kokkuvõttes nõrgestab organismi jne. Ma arvan, et täisväärtusliku toidu sööjal pole tehismagusat vaja. Nt ohtralt köögivilja-puuvilja ja juuretisega täisteraleiba süües ning piisavalt puhates ei tule sellist isugi, sest mineraalained ja vitamiinid on kehas kogu aeg olemas ja mõnda sorti energiapuudust ei teki. Aga tema toidueelistused on sellised nagu paljudel lastel. Makaronid hakkliha või juustuga. Rohkem liha ja võimalikult vähe köögivilja. Mõtlen, kas tal võiks olla mingi aine puudus, kui ta sel aastal juba septembris suhkrut tahtis? Või on see seotud koolistressiga? Või aju vajadustega? Või on see lihtsalt ealine iseärasus (millist minul pole kunagi olnud, mina igatsesin mälu järgi lapsena ka porgandit, mitte kommi süüa, aga võibla ma olen mingi kõrvalekalle)?
Ja poekoogid-kommid ei meeldi mulle ka. Kas just nüüd nende transrasvade pärast, mis praegu nii pop teema ajakirjanduses, aga millegipärast ei tundu need olevat õige toit, vaid kahtlane keemia (olgu nende kommidega veel kuidagi, aga nt koogid koosnevad viimasel ajal üha enam taimset päritolu möksidest, lisaks tosinat sorti e-aineid). On küll šeff väita, et nt Ameerikas surra aastas 30 000 inimest transrasvadega liialdamise tõttu, kuid sama hästi võiks väita, et nad surid vale mõtlemise, geneetilise eelsoodumuse, stressi, surnukstöötamise, abikaasaga tülitsemise jms tagajärjel. Ma võiks veerand tunniga veel sadakond põhjust leiutada, millest miskit mõni vastava eelarvamusega teadlasterühm ka ära suudaks tõestada. Taoliste propagandade abitusele vaatamata tunduvad need kampaaniad õiged ka. Sest lihtsalt poekoogid maitsevad kodustega võrreldes imelikult, nende söömise järel ei ole kehatunne hea ja sellest piisab. Järelikult tulebki ise teha.
Eks siin ole juba kirjas mitmel pool, et minu eelarvamus on süüa võimalikult looduslikku toitu. Aga kuidas tervislikult toita lapsi, see on vist iga ema jaoks paras pähkel.
Tipp Ja Täpp
Tütar on täiesti iseseisvalt leidnud kusagilt magusaretsepte ning ise kooki ja kommi teinud. Mina olin köögis kõrval, aga tegin muid toimetusi ja vahepeal ulatasin kõrgemal paiknevaid tarbeid kätte ja mõtlesin lihtsalt kaasa.
Ühelt poolt muidugi tore, et suurem laps ka köögis midagi meisterdab. Selles ma toetan teda igati ja paistab, et me hakkame nüüd varasemast hoopis rohkem kooke ja muid koduseid maiustusi saama. Sest mina suur magusasõber pole (kui peet ja porgand, moos ja mesi välja arvata) ega viitsi siis ka eriti tihti magusaid toite teha. Ja laps meisterdab midagi, mis "ära kulub", selmet nt paberist pudi toota ja pärast pole nende meisterduste jaoks hästi kohta, aga ära ka ei saa visata, sest need on ju nii armsad. Ja meil on üks asjalik ühine tegevus juures: magusameisterdamine.
Teisalt muidugi vaja endal järele mõelda, mis selle koolilapse toitmisega tuleks ette võtta, et ta liiga suhkrutoitlaseks ei hakkaks. Ma arvan, et suhkrusöömine tekitab sõltuvust ja kokkuvõttes nõrgestab organismi jne. Ma arvan, et täisväärtusliku toidu sööjal pole tehismagusat vaja. Nt ohtralt köögivilja-puuvilja ja juuretisega täisteraleiba süües ning piisavalt puhates ei tule sellist isugi, sest mineraalained ja vitamiinid on kehas kogu aeg olemas ja mõnda sorti energiapuudust ei teki. Aga tema toidueelistused on sellised nagu paljudel lastel. Makaronid hakkliha või juustuga. Rohkem liha ja võimalikult vähe köögivilja. Mõtlen, kas tal võiks olla mingi aine puudus, kui ta sel aastal juba septembris suhkrut tahtis? Või on see seotud koolistressiga? Või aju vajadustega? Või on see lihtsalt ealine iseärasus (millist minul pole kunagi olnud, mina igatsesin mälu järgi lapsena ka porgandit, mitte kommi süüa, aga võibla ma olen mingi kõrvalekalle)?
Ja poekoogid-kommid ei meeldi mulle ka. Kas just nüüd nende transrasvade pärast, mis praegu nii pop teema ajakirjanduses, aga millegipärast ei tundu need olevat õige toit, vaid kahtlane keemia (olgu nende kommidega veel kuidagi, aga nt koogid koosnevad viimasel ajal üha enam taimset päritolu möksidest, lisaks tosinat sorti e-aineid). On küll šeff väita, et nt Ameerikas surra aastas 30 000 inimest transrasvadega liialdamise tõttu, kuid sama hästi võiks väita, et nad surid vale mõtlemise, geneetilise eelsoodumuse, stressi, surnukstöötamise, abikaasaga tülitsemise jms tagajärjel. Ma võiks veerand tunniga veel sadakond põhjust leiutada, millest miskit mõni vastava eelarvamusega teadlasterühm ka ära suudaks tõestada. Taoliste propagandade abitusele vaatamata tunduvad need kampaaniad õiged ka. Sest lihtsalt poekoogid maitsevad kodustega võrreldes imelikult, nende söömise järel ei ole kehatunne hea ja sellest piisab. Järelikult tulebki ise teha.
Eks siin ole juba kirjas mitmel pool, et minu eelarvamus on süüa võimalikult looduslikku toitu. Aga kuidas tervislikult toita lapsi, see on vist iga ema jaoks paras pähkel.
Tipp Ja Täpp
neljapäev, 1. oktoober 2009
Jõemehike
Kohtusime toreda raamatuga. Tiia Soasepp on taaskord Urmas Viigi kujundusel ilmutanud toreda loodusjuturaamatu "Jõemehike". Väike tüdruk kohtub isaga kalale minnes Jõemehikesega, kes jääb tema sõbraks elu lõpuni.
Mu lapsele ja mulle see raamat meeldis, lugesime kohe hooga läbi. Ma ei tea, kui palju on selliseid loodusesõbralikke unistajaid, kes ühtlasi lugemisega sina peal, aga kõigile neile soovitan seda raamatut lugeda! Meie loodusretked saavad edaspidi põnevust juurde. Sest mine tea, äkki kohtume meiegi mõne Jõe- või Soomehikesega. Ja teisalt vastupidi, just tänu sellele, et meie laps on loodusega suur sõber, oskab ta neid lugusid hinnata, end neisse sisse lugeda.
Selles raamatus on põnevust ja elu. See raamat on kohe eriti elus, vahel ehmataval viisil: kas tõesti ka nii on juhtunud, küsisin mina lugejana mitu korda. Ja miks ka mitte, elus juhtubki igasugu asju. Aga kes meid hädas aitavad, kes meiega vingerpussi mängivad? Kas Jõemehikesed on päriselt ka olemas?
Mulle meeldis see meeleolude vikerkaar ka, mis vaoshoitud ja rahulikul viisil oli ometi rikkalikult edasi antud. Lühikesed olulisele keskendunud jutud kutsuvad algajat lugejat edasi. Kirjeldusi on ka just parasjagu. Mulle meeldib, kui sisu on põhiline ja vorm on sisu teenistuses. Täpselt nii, nagu selles raamatus.
Mulle meeldib kirjutaja viis juhendada lugejat loodusega suhtlemisel: vaatlema, seoseid märkama, jälgima ja tänama. Sekkumist mitteõpetav suhtumine oli mulle hariv kogemus. Ma hindan kirjutaja loodusetunnetust ja tundlikkust oma kogemuste vahendamisel.
See on just aeglaselt lugemise raamat, lühikesed lood nagu luuletused mõjuvad ainult siis, kui neid tunnetusega lugeda. Poes kiirel sirvimisel ja silmadega ülelibistades ma sellist elamust ei saanud, aga lapsega koos autori kogetut läbi elada oli väga sisukas.
Pildid on võrratud, nagu Urmas Viigil ikka. Ainult kaanekujundus on veidi imelik. Imelisi värvilahendusi ja tõetruusid veepeegelduste kujutusi, mida sügisõhtul soojas toas hea vaadata.
Tipp Ja Täpp
Tellimine:
Postitused (Atom)