Pühapäev, 26. juuni 2011

Porgandist ja hambapastast

Ema ametis on minu jaoks hirmutavalt tõsine võimu küsimus. Lapse esimestel eluaastatel tema täieliku või suure abituse aegadel läheb väidetavalt kõik, mida laps kogeb, otse tema rakumällu, alateadvusse ja mul on tunne, et tavalise inimliku piiratuse tõttu on tavalise inimese alateadvus igasugu jama täis. Vaatan enda toimimist ja reaktsioone ja oma lapse reaktsioone ja mõni asi ei meeldi sugugi.

Aga pole nagu kellelegi midagi ette ka heita, eks me kõik ole teinud nii hästi kui oleme osanud, vähemalt minu vanemad ja nende vanemad on küll teadlikult püüdnud anda oma parima, et lastest tublisid inimesi kasvatada. Siin ongi minu jaoks peidus üks võimukonflikti koht kasvatuses. Et püütakse kasvatada. Kuigi ilma ju ka ei saa. Seda eriti ei juhtu lihtsalt. (Sõnade ja tähendustega võib mängida, aga tavaliselt tähendab lapse mittekasvatamine minu jaoks pigem seda, et täiskasvanu ei võta vastutust kasvava lapse keskkonna sobivana hoidmise ees, vaid laseb asjadel suvaliselt ja pigem allamäge minna; kuigi mõnes olukorras on inimliku väega mittejuhtimine kahtlemata parim, mis meiega juhtuda saab.)

Mulle on paarikuisest saati joodetud porgandimahla, heas usus, et see teeb beebile head. Ja ma ise olen oma kuuekuist ja vanemat esiklast söötnud porgandit sisaldava püreega, usus, et see teeb talle head. Praeguseks teavad kõik hoolivad ja huvitatud emad, et enne poolt aastat pole lapsel üldiselt lisatoitu vaja ja oma tütre kolmandal eluaastal sain ka mina lõpuks aru, et tal on porgandi suhtes varjatud toidutalumatus. Praegu, üheksasena ta võib porgandit toidu sees süüa küll. Aga võimalik, et see ei tee talle head. Võimalik, et ta sööb porgandit selle pärast, et mina olen tema esimestel aastatel seda lapsele heaks toiduks pidanud ja ta selliselt arvama programmeerinud, mitte selle pärast, et ta ise tunneks, et tal porgandisöömisest hea on (ja kehatunne on alati õige). Porgandimure on muide täitsa tavaline – millalgi loendasin oma tutvuskonnas viis last, kes varases eas erineval viisil porgandit ei talunud. Teatud juhtudel tavaarusaamad ei toimi.

Üldversiooni järgi on vaja hambaid pesta kaks korda päevas, aga ühe arusaama järgi on hambad seotud tundeeluga ja tundlikule inimesele võib tunnete liigne aktiveerimine olla kurnav. Fluor on üldarusaama järgi hammastele hea, aga alternatiivse arusaama järgi inimese teadvuse allutamisele suunatud mürk, mida vabaks saada/jääda soovival hingel tuleks igal kujul vältida.

Emana mulle tundub, et meie elu on pilgeni täis nii- ja teistsuguseid (mitte)standardseid probleeme, mis lähemal vaatlusel on paljudes peredes täiesti tavalised ja mulle tundub, et paratamatud. Kuigi neist millegipärast pole tavaks rääkida – või kui, siis omade vahel, justkui oleks tegemist millegi piinliku ja imelikuga. Vähemalt mina tunnen, et mure jagamisega tasub olla väga ettevaatlik – sest halvemal juhul võib see lausa mitmekordistuda ja kes seda siis lõpuks kandma hakkab?

Sedalaadi juhtumid teevad lapse igasuguse mõjutamise keeruliseks. Ja päris mõjutamata ei ole justkui ka võimalik olla – inimesega, kes oma varase ea tõttu on täiesti abitu, on mõjutatud ka hääletoonist, millega temaga kõneldakse (ammugi siis selle hääletooni puudumisest, mida võib tõlgendada ka väärkohtlemisena).

Noh, ega me polegi ellu astunud selleks, et probleeme vältida, vaid pigem selleks, et mh ka probleemide kaudu elu kogeda, ütlevad ühed sedalaadi mõtteavalduste vastu. Ja ma olen nendega nõus. Aga mulle ei tundu kuskiltki kaudu praktiline kogeda põlvkondade kaupu sama jama (vahest ehk suurenevas astmes). Minu esivanemad on ju palju vaeva näinud, et pärandada oma lastele materiaalses mõttes kergem maailm kui neil oli. Ja maisemate probleemide lahenemisega avanevad minu jaoks peenemad ja huvitavamad probleemid kui need, mis üksiti eksistentsi puudutavad. Aga mida meie põlv sedalaadi kasvatusküsimustega ette võtab – suure hooga avarduvas maailmas...

Sarnasel teemal "Teeme raamatuid" kommentaariumis ja sellele järgnevates postitustes.

TJT