Jälle raamat?

Selline kõneainet pakkuv kampaania siis Tallinna prügikastidel: jälle raamat?, jälle sokid?, jälle tass?, jälle küünal?. Ja tahtsin sõnakse toetuseks kosta.

Mina saan küll aru selle lapse tundest, kes jõulupakist välja tuleva raamatu vastu suuremat huvi ei tunne, pigem pettumust. Et jälle raamat? Neid on ju niigi ja need on ju ka kohustuslik osa väga paljude laste lapsepõlvest (sest vanemad suunavad lugema, lähtudes oma hirmust, et kui lapsel korralikku laiapõhjalist haridust ei ole, jääb ta elus hätta). Ja viimase häda igavusepeletaja. Ja kohustuslik kirjandus ja. 

See meenutab mulle Lindgreni, et pehmetes jõulupakkides olid sokid ja vajalikud asjad, aga teistmoodi pakkides need asjad, mis elu elamisväärseks muudavad. Toona ennemuiste võis selleks hästi olla raamat, mida siis huviga loeti ja pärast omavahel näitemänguna lavastati. Tänapäeval lihtsalt on asjalood teised, kui ligi saja aasta tagusel Rootsimaal Lindgreni lapsepõlves. Raamatuid on väga palju. Meil on neid raamatukogulaenutusest ikka vahel kümnete viisi olnud. Emana ma muidugi rõõmustasin, kui pojal oli Potteri-telliste lugemise aeg ja kodu püsis tükk aega vaikne, aga selliseid hitte ma pole kuigivõrd suutnud leida ja enamik kirjandust teda sugugi ei huvita ka. Tütar on varasematel aastatel palju lugenud, aga kuhu me selle koguse kõik ära mahutaksime ja mis mõte on üldse koju osta raamatut, mille ühe korra läbi loed? Väga üksikuid ainult tasub omada.

Meie kodus on liiga palju raamatuid, nõukaaegset pahna, oleks ausam öelda ja mul on selle pärast häbi, et ma pole neid ikka veel jalust ära korraldanud. Olen ise nende varal üles kasvanud ja kinnitan, et ei ole väärt lugemine. Igavus oli juba toona leiutatud ja nii ma siis lugesin ja mõtlesin vennasrahvaste laste haletsusväärsele elule kusagil lähikaugustes. Sellist lugemist tõesti oma lastele ei soovi ja paremaid asju – ma igatahes olen püüdnud otsida (raamatu teemasildi all on suur osa minu leidudest kirjas ka), aga ega neid ka enamasti korduvalt ei loeta. Selles mõttes on raamat tõesti sama mage kingitus kui õun või mandariin päkapiku üllatusena: need asjad peaks olema vabalt saadaval iga päev. Ja sellisel juhul need enam elevust ei tekita. Muusikaga sama lugu. Mõni aasta tagasi palus tütar, et ta enam kingiks plaate ei saaks. Kuigi seni oli iga päev tundide viisi cd-sid kuulanud. Lihtsalt seegi aeg sai ümber.

Aga mida siis kinkida... Ma olen igal aastal sellega hädas ja lastele räägin seda juttu, et kui tore, et meil on kõik vajalikud ja head asjad aastaringi olemas, ei pea kord aastas peetavaid pühi ootama, et midagi saada. Võib niisama rõõmustada. Ja mina olen selle asjakorralduse eest tänulik ega ootagi enam ühtki asja.  Lastele püüan ikka midagi välja higistada, aga ega ma suurt aplausi enamasti ei kuule. Mõne hea tarbeasja olen ikka leidnud ka (ja need tuleb kingisoovitustena leida ka vanavanematele ja laste tädile, õnneks meil suvalist pahna ei kingita).

Tavalised asjad tunduvad ägedad ainult puuduse tingimustes. Raamat võiks olla tavaline asi ka vaesemas peres, sest raamatukogust saab võtta tasuta. Selle tee võiks küll lapsele selgeks õpetada. Igaks juhuks, ma olen päri, et raamatutest on mitu kasu. (Ja tänapäeval ka need elektroonilised võimalused, et las loeb siis pealegi taskutelefonist e-laenutusest võetut, kui talle nii rohkem meeldib.)

TJT