Selline kõneainet pakkuv kampaania siis Tallinna
prügikastidel: jälle raamat?, jälle sokid?, jälle tass?, jälle küünal?. Ja tahtsin
sõnakse toetuseks kosta.
Mina saan küll aru selle lapse tundest, kes jõulupakist
välja tuleva raamatu vastu suuremat huvi ei tunne, pigem pettumust. Et jälle
raamat? Neid on ju niigi ja need on ju ka kohustuslik osa väga paljude laste
lapsepõlvest (sest vanemad suunavad lugema, lähtudes oma hirmust, et kui lapsel korralikku
laiapõhjalist haridust ei ole, jääb ta elus hätta). Ja viimase häda
igavusepeletaja. Ja kohustuslik kirjandus ja.
See meenutab mulle Lindgreni, et pehmetes jõulupakkides olid
sokid ja vajalikud asjad, aga teistmoodi pakkides need asjad, mis elu
elamisväärseks muudavad. Toona ennemuiste võis selleks hästi olla raamat, mida
siis huviga loeti ja pärast omavahel näitemänguna lavastati. Tänapäeval lihtsalt
on asjalood teised, kui ligi saja aasta tagusel Rootsimaal Lindgreni
lapsepõlves. Raamatuid on väga palju. Meil on neid raamatukogulaenutusest ikka
vahel kümnete viisi olnud. Emana ma muidugi rõõmustasin, kui pojal oli
Potteri-telliste lugemise aeg ja kodu püsis tükk aega vaikne, aga selliseid
hitte ma pole kuigivõrd suutnud leida ja enamik kirjandust teda sugugi ei
huvita ka. Tütar on varasematel aastatel palju lugenud, aga kuhu me selle
koguse kõik ära mahutaksime ja mis mõte on üldse koju osta raamatut, mille ühe
korra läbi loed? Väga üksikuid ainult tasub omada.
Meie kodus on liiga palju raamatuid, nõukaaegset pahna,
oleks ausam öelda ja mul on selle pärast häbi, et ma pole neid ikka veel jalust
ära korraldanud. Olen ise nende varal üles kasvanud ja kinnitan, et ei ole
väärt lugemine. Igavus oli juba toona leiutatud ja nii ma siis lugesin ja
mõtlesin vennasrahvaste laste haletsusväärsele elule kusagil lähikaugustes. Sellist
lugemist tõesti oma lastele ei soovi ja paremaid asju – ma igatahes olen
püüdnud otsida (raamatu teemasildi all on suur osa minu leidudest kirjas ka),
aga ega neid ka enamasti korduvalt ei loeta. Selles mõttes on raamat tõesti
sama mage kingitus kui õun või mandariin päkapiku üllatusena: need asjad peaks
olema vabalt saadaval iga päev. Ja sellisel juhul need enam elevust ei tekita. Muusikaga
sama lugu. Mõni aasta tagasi palus tütar, et ta enam kingiks plaate ei saaks. Kuigi
seni oli iga päev tundide viisi cd-sid kuulanud. Lihtsalt seegi aeg sai ümber.
Aga mida siis kinkida... Ma olen igal aastal sellega hädas
ja lastele räägin seda juttu, et kui tore, et meil on kõik vajalikud ja head
asjad aastaringi olemas, ei pea kord aastas peetavaid pühi ootama, et midagi
saada. Võib niisama rõõmustada. Ja mina olen selle asjakorralduse eest tänulik
ega ootagi enam ühtki asja. Lastele püüan
ikka midagi välja higistada, aga ega ma suurt aplausi enamasti ei kuule. Mõne
hea tarbeasja olen ikka leidnud ka (ja need tuleb kingisoovitustena leida ka
vanavanematele ja laste tädile, õnneks meil suvalist pahna ei kingita).
Tavalised asjad tunduvad ägedad ainult puuduse tingimustes. Raamat võiks olla tavaline asi ka vaesemas peres, sest raamatukogust saab võtta tasuta. Selle tee võiks küll lapsele selgeks õpetada. Igaks juhuks, ma olen päri, et raamatutest on mitu kasu. (Ja tänapäeval ka need elektroonilised võimalused, et las loeb siis pealegi taskutelefonist e-laenutusest võetut, kui talle nii rohkem meeldib.)
Tavalised asjad tunduvad ägedad ainult puuduse tingimustes. Raamat võiks olla tavaline asi ka vaesemas peres, sest raamatukogust saab võtta tasuta. Selle tee võiks küll lapsele selgeks õpetada. Igaks juhuks, ma olen päri, et raamatutest on mitu kasu. (Ja tänapäeval ka need elektroonilised võimalused, et las loeb siis pealegi taskutelefonist e-laenutusest võetut, kui talle nii rohkem meeldib.)
TJT