esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõulurahu omaette

Meie 16-aastane tütar andis päev enne jõululaupäeva teada, et ta ei soovi osaleda minu vanemate juures peetaval jõuluõhtul, kus me alati oleme olnud. Ma sain temast täiesti aru, need koosviibimised on mulle ka aastaid rasked olnud ja ma ise õppisin selles olukorras end hästi tundma alles mõned aastad tagasi, neljakümnendates.

Nagu paljudes peredes, nii ka meil on suguvõsa kogunemistel tavaks arutada Eesti asju ja õige arvamus on see, mis tuleb õigest suust. Mina olen aastaid harjutanud vait olemist, kuulamist ja suunavate küsimuste esitamist. Ma ei muuda oma arvamust, aga ma ei taha valada õli tulle, kuigi vahel juhtub ka seda, kui hoolas ka ei oleks. (Nooruses oli ka suuri tülisid, mis arvamuste lahknemisse puutub, aga siiski mitte jõululauas, seal ma olen alati hoidnud madalat profiili ja jõulurahu, see on minu jaoks tõesti oluline.) Ja meie tütre jaoks pole küsimus ilmselt niivõrd õiges või vales ilmavaates (nagu minu jaoks, et kas ma tohin selline olla), vaid selles, millises emotsionaalses värvingus seda esitatakse. Meie tütar ei talu mingeid negatiivseid emotsioone, ammugi siis jõulisi negatiivseid emotsioone ükskõik kelle aadressil. Ei loe, et need keda kirutakse, pole üldse siin ja me neid isiklikult ei tunnegi. Ja suurem osa kirumist on umbisikuline, et mõned asjad on pahasti, mitte niivõrd kellegi konkreetse isiku tegemiste pihta suunatud.

Lisaks on meie tütar ka taimetoitlane ja kuigi ta on seda väga vaikselt ja omaette, ei esita ilmaski mingeid teadaandeid selle kohta, kuidas teised peavad elama (või no mulle kodus on vahel mõne asja öelnud, aga ma arvan, et sellega asi ka piirdub), siis ometi on see tema valik hoiduda kana, kala, liha  sisaldavast toidust pidevalt teistel hambus (muna ja piimatooteid ta sööb). Nii ta tunneb end isiklikult rünnatuna, kuigi selle taga on parimad kavatsused, et laps ikka terve püsiks ja kunagi edaspidi endale normaalse kaaslase leiaks. Sest taimetoitlasega elavat selle vaate järgi ju ainult mingid hädised tüübid ja oma toitumiseelistusega määravat taimetoitlased end eraldatusse ja võõrduvad inimestest* ja kasvõi oma suguvõsast, nagu sellel pildil näha. Nüüd saab empaatiline lugeja ka aru, miks laps eelistab sellesse seltskonda mitte minna. Ja mul tuleb seda valikut toetada. Korra kaalusin, kas peaksin ka ise siis koju jääma, aga poeg tahaks ju minna ja mulle tundus õige olla jõulude ajal koos oma vanemate ja õe perega.

Ma olen aastaid proovinud oma vanematele hästi õrnalt selgitada, mis meie tütart nende suhtlusstiilis häirib, aga vastus on ikka see, et nendel on õigus olla selline nagu nad on ja teised peavad kohanema**. Eks ma seda juttu ole ise ka lapsena kuulnud ja mäletan, et otsustasin kümneaatasena, et 30+ eas inimesed enam ei ole arenemisvõimelised (ma ikka väga loodan säilitada arenemise võime kuni võiduka lõpuni, praegu on see minu hinnangul mul veel olemas, järelikult peaks olema võimena olemas ka kõigil teistel, igaüks ise valib, mida ta selle võimega teeb).

Ja selle jutuga ma üldse ei arva, et oh ma vaeseke, hakake nüüd mulle kõik kaasa tundma. Mul on aastaid pühade ja suguvõsa koosviibimiste aegu olnud võimalus tegelda oma varjuga (kakskümmend aastat tagasi ma seda küll nii ei osanud nimetada) ja ma olen selle võimaluse eest tänulik. Üle 22 aasta on mind õpetatud, et teisi inimesi ei saa muuta, nii ma olen pööranud tähelepanu enda sisse, keskendunud aegade jooksul igasugu asjadele ja õppinud oma emotsioonidega toime tulekut ja lihtsalt elu üle järele mõelnud. See on sedasorti kingitus suurelt elult ja ma olen selle eest tänulik. Ja see kingitus on tõesti võimalik igaühe jaoks, kuigi mõned inimesed on minust tõesti oluliselt raskemas olukorras. Mu ema osutas eile, kui rääkisime sellest, et meie tütar jõuluõhtule ei tule sellest, et mõnes peres on asjad palju hullemini. Ongi. Siis taipasin, milline õnn, et mina loen ajalehest, et kuskil on pühade aegu koduvägivald, inimesi lüüakse, naistel ja lastel tuleb enda kaitseks kodust lahkuda... Nii hullu asja minu teadvuses peagu et pole. Aga ma mõtlen praegu nende tuhandete peale, kelle jaoks normaalsus on selline ja soovin, et tuleks muutus paremuse poole. Võib-olla ma mõtlen selle peale ka täna õhtul, kui miski mind jõululauas kurvastab. Et hea, et niigi on. Tänan selle eest. Aga kui tundeid riivatakse, siis tuleb sellega ka midagi ette võtta.

Eks selles olukorras ole mul mõni pähkel veel lahendada: kuidas hoida aegade sidet tütre ja suguvõsa vahel, nagu see on minu arusaamises aegade algusest olnud naiste ülesanne? Kuidas lepitada oma vanemaid ja tütart, et nad saaksid rahumeelselt koos eksisteerida? Minu vanemad sooviksid väga, et lapselapsed nende juures käiksid ja tegelikult vajab ka tütar nende armastust. Vahel lihtsalt ajavad inimesed asjad keeruliseks. Praegu juhtus nii, aga see saab palju paremaks minna.

* Lisatud pärast järgmist märkust. Teise vaatekoha järgi tõrjutakse liiga teistsugused inimesed kogukonnast välja. Muidugi mitte ürgaja stiilis kividega pildudes, vaid vähehaaval haiget tegevaid lauseid öeldes, nt "sulle see toit ei sobi, siin on želatiin sees", mida siis kuulaja kogeb nagu "mine ära meie hulgast!".  Jah, naiste töö on ka kogukonda ühtsena ja mingites piirides hoida. Anna, Jumal, mõistmist, kus ja mida muuta ja kus hoida end toetavas olemises! Palun õpeta tingimusteta armastust olukorras, kus see on kohane, ning enda piiride leebet kehtestamist seal, kus see on kohane.

** Lisatud. Selles asjas ma saan oma emast täielikult aru. Mitmes asjas ma ei oska olla enda parem väljalase, aga mitmes kohas ei taha olla teistsugune, sest mina olen see, kes mina olen, kuigi ma saan aru, et minu olemiste või väljenduste või käitumiste tõttu osa inimesi välistab minuga suhtluse. Siis lihtsalt nii on ja kõigile on parem, kui need teised inimesed leiavad üles enda õiged inimesed. Nüüd on lugu uuel tasemel keeruline. Ma ei püüa olla kuldmuna, kes kõigile meeldib, mis puutub lihtsalt tuttavaid, aga mulle on oluline, et mu suhted vanemate ja lastega oleks lähedased. Ja ma ei tea, kuidas seda saab, kui meil kõigil on soov ja õigus olla need, kes me oleme.

Igasse peresse, igasse südamesse jõulurahu ja mõistmist, hoolimist ja märkamist soovides
TJT

Lisatud esimese püha hommikul. Mis siis pärast sai? Mõtisklesin jõululaupäeval omaette ja vahepeal tütrega mõtteid vahetades kodus selle kogemuse üle, mida jõuluõhtud (ja ka teised suguvõsa kokkutulemised) mulle on andnud ja leidsin, et tänu sellele, et ma aasta(kümne)id visalt püüdlesin Bullerbyliku jõulumeeleolu poole iseendas olen ületanud palju suhtetakistusi ka ülejäänud ajal teiste inimestega suheldes. Kui tulla toime kõige lähedasemate inimestega koos olemisest tuleneva stressiga, siis kõrvalisemad isikud enam ei häiri. See on suur võit ja kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Mul on elus ikka väga hästi läinud, et see suur võit ära tuli. Väike jõuluime, võiks öelda. (Ja minu jaoks ka elamise mõte üleüldse, saada paremaks iseendaks.)
Nende mh ebameeldivate olukordade meenutuste peale polnud mul pärastlõunal sugugi enam isu vanematekoju minna, kodus oli ju nii mõnus, aga võtsin seda minekut nagu tööd, mis tuleb ära teha. Bussis tegelesin hoolega oma meeleolu seadmisega, et olla enda parim versioon. Ja bussis oligi juba teiste loodud jõulumeeleolu, võõrad inimesed soovisid oma peatuses väljudes kõigile häid pühi ja see oli nii armas, lõi sellist ühtsusetunnet, kui teised siis vastasid ka. Vanematekodus oli seekord täiesti teistmoodi soojus ja armastuse õhustik. Ja tundub raske uskuda, aga tõesti: sel õhtul ei võetud ühtegi pingelist teemat jutuks, tegime nalja ja meenutasime vanu aegu ja kõik kohal olnud teismelised lapsed olid ka väga mõnusad. Ma olin oma vanemate üle väga uhke ka, et nad sellises vanuses sellise muutuse tahtsid ja suutsid läbi viia, kuigi alles mõne nädala eest olid kinnitanud, et nemad küll ei planai ennast muuta. Võtan eeskuju. Selline jõuluime.

Soovid jõuluimesid igasse peresse, igale inimesele! Soovin usku, et imed on üldse võimalikud!

TJT

esmaspäev, 3. detsember 2018

Iseenda päkapikud

"Kas meil sel aastal päkapikud ka tulevad?" uurisid mu 12-aastane poeg ja 16-aastane tütar. Kui ma protestisin, et mina küll sellesse ametisse ei taha, see luuramine on ikka hirmus tüütu ja mul läheb meelest ära ka. Selgus, et vaja oleks ikka hommikuti kommi pakkuda ja võib täitsa avalikult. Pojaga valisime poes kommid välja ja koos nad panid kommid kaussi. Ma olen nõus, et pimedal ajal on kommist tuge. Ise ka vahel võtan šokolaadi.

Kingid nad valisid ka endale ise. Pojaga käisime koos poes ja tütar ostis endale internetist kunstitarbeid. Poeg vormistas selle kohe imekauniks pakiks ja andis mulle tallele, tütar hakkas oma kingitust kasutama, kuigi ma energiaväheselt protestisin. Ei kõla võibla üldse ägedalt, aga kõik on rahul. Mina olen tänulik, et pole liigseid asju. Lihtsalt paki saamise kombe pärast tehtud kingitusi. Ja vajalikud asjad on nagunii olemas. Otsustasin, et ma vist sel aastal endale midagi ei kingigi (varem ma panin endale pakki mingi köögitarbe vms, et oleks pakk mul ka). Lihtsalt rõõmustan selle üle, et mul on kõik juba olemas ja et ma saan siis osta, kui just vaja on ja kohe kasutama hakata. Õe pere lastele olen aastaid elamusi kinkinud ja vahel teistele ka. Ma lihtsalt olen sedasorti öko ja tasapisi hakkab ka mu asjamaias poeg sellega leppima, tütar pole kunagi asjadest suuremat pidanud, pigem tühjast ruumist. Mõlemad saavad aru, et asjade hoidmisega tuleb tegelda isegi siis, kui neid ei kasutata (neilt tolmu pühkida või jalust ära tõsta või...)

Me oleme lastega sellest ka rääkinud, et asjade jaoks on mh ruumi vaja ja seda meie väikses kodus eriti pole. Juurde saab ruumi tulla igatahes ainult selle arvelt, et midagi välja saadetakse, aga seda on ka nii raske teha (vahel koristuste aegu ju nagunii saadan asju ringlusse või viskan ära, aga selleks et kingituste jaoks ruumi teha ei viitsi seda tööd ette võtta). Lihtsam on koristada ka, kui on vähem asju. Sellest nad saavad aru küll.

Jõulud võivad tulla.
Ma olen päkapikunduse teemadel varem ka kirjutanud ("Kes on päkapikk" ja "Päkapikuaeg sai läbi").

Hiljem lisatud. Kommikulu on küll ilmselt kõigi aegade suurim, aga tühja kah. Nii suur laps võib korra aastas oma tervist suhkruga rikkuda kah, eks see aitab pimedal ajal end vormi ajada. Suurem laps oma tervist suhkruga enam ei riku, oskab ise end hoida. Või siis sööb kommi kuskil mujal, nii et mina ei tea.

TJT

Ametlikult ja tunnetuslikult


Kas talv on ametlikult juba alanud?” küsis mu poeg mõni aeg tagasi. Talve ametliku alguseni oli veel aega. Aga tunne on täitsa talv ju tõesti: ammu pole kraadiklaasi näit üle nulli olnud, õhk on karge, maa kergelt valge, tänav libe ja päev enam palju lühemaks minna ei saa. See ju ongi talv.

Lapsena tekitas minus see kevade ja talve ja suve alguse asi segadust, lasteaias ja koolis õpetati „talvekuusid” ja „kevadkuusid”, mis eesti loodusega üldse kokku ei läinud. Täiskasvanueas aktseptisin määratlust, et kevad algab siis, kui Päike läbib kevadpunkti e läheb Jäära päikesemärki ning et talv algab siis, kui Päike läheb Kaljukitse märki, aga maalooduses on asi ikka hoopis midagi muud, tunnetuslikult ka. Mulle väga meeldis avastada, et hiinlaste jaoks on november juba talvekuu ja jaapanlastel on vist väike talv ja suur talv. Ja vanade eestlaste jaoks ka – talv algas vist kadripäeva kandis. See on kooskõlas minu tõetunnetusega. Söömine ja muu elukorraldus muutuvad ka talviseks millalgi novembris.

Mulle meeldiks, kui koolitarkused saaks ka olla enam ühenduses inimese sisemise tõetunnetusega. Praegu tuleb õppida, kellele millist tõde esitada ja nii võib inimesel endal segaseks jääda, kuidas ja mille järgi elada. See on mõnel juhul ikka üsna keeruline (ja inimestel on endaga hakkama saada ka kohati üsna keeruline). Ju on selline aeg. Kui see aeg kord lõpeb, kas siis tuleb jälle lihtsate üheste tõdede ajastu? Ainult et milliste...

TJT


Hinnasildiga inimesed


Lugesin päevalehe LP-st, et Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus, ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski, seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi. [Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga ikkagi...]

Kui ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd, et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks, palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi, siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud (muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka praeguses maailmas ja mitte vähe).

Tegelikult on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on. Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!

TJT

neljapäev, 15. november 2018

Isadepäeva järel

Lugesin esmaspäevasest Päevalehest isadepäevateemalisi artikleid ja ohkama võttis, et inimesed ei saa laste hooldusõigust jagatud (ja et homoseksuaalsetel on see veel eriti keeruline). Et emad ei lase oma lastel isadega kohtuda ja polegi nendega siis midagi ette võtta. Lasin pilgu üle selle pika rea, mida meie laste isa on neile andnud ja mida ma ise olen oma isa käest saanud ja mida minu vanemad on oma isadelt saanud.... seda kõike on väga palju. Need loetud isad on kõik saanud oma lastega koos olla ja me kõik oleme sellest palju rikkamad juba mitmendat põlve. Meie oleme isadelt saanud ka turvatunnet ja see pärandub põlvest põlve (mina laste emana olen ka turvatunnet saanud sellest, et laste isa meid igat moodi toetab). Koos on parem.

Isadelt tuleb annete sügavamat mõistmist ja toetust nende annete ellurakendamisele. Andeid tuleb hooldada ja minu kogemuses on see just pigem isade töö. Minu kogemuses on emade töö hoida lapsed tervena tervisliku toidu, mõistliku päevakava jms kaudu. Isad on need, kes viivad lapsi liikuma, innustavad maailma sügavamalt mõistma, süvenevad nende annete omapärasse ja vaatavad, mida nende annete hooldamiseks on vaja teha – ükski anne ei puhke õitsele ilma sobiva keskkonna ja mõtestatud sihipärase tegevuseta.  Mitte et emad ka ei võiks seda kõike teha, aga emad üksi kõike ei jõua ja ei peagi jõudma (või ei jõua nad selle kõrvalt enam enda elu elada). 

Isade olulisusest räägitakse liiga vähe. Kuidagi on juurdunud see arusaam, et ema on lapse jaoks a ja o. Minu kogemuses on isad vanemana sama väärtuslikud ja võimekad kui emad. Selle võrra veel eriti väärtuslikud, et ühiskondlik stereotüüp neid vanemarollist kuidagi kõrvale tõrjub ja vähemalt varem pidid isad tegema ekstrapingutuse, et oma vanemlikke andeid rakendada, sest ühiskondlik eelistus on emade poole kaldu. [Kui mina selles blogis siin isadusest liiga vähe räägin, siis selle pärast, et meie laste isa ei soovi, et ma tema tegemisi kajastaksin. Ma hindan väga seda, mida ta teeb ja olen iga päev paljude väikeste asjade eest väga, väga tänulik.]

Eesti meediat lugedes võib meel ikka nukraks muutuda: kui palju ära tundmata ja lahendamata valu maailmas ringleb ja kui palju uut jama see sünnitab. Tegelikult on elu palju ilusam... nende jaoks, kel kuidagi on õnnestunud jamade ringist välja murda. Mulle tundub, et just see enda jamade lahendamine, valu muutmine kerguseks võiks olla mõistlik sihtpunkt või ajaviide, kui üldse peab mingi sihtpunkt ja ajaviide olema. Ma olen tänulik kõigile isadele, kes oma lapsi ja nende emasid toetavad. See juba iseenesest tähendab, et edaspidi on meil siin vähem jama ja rohkem kergust ja rõõmu ja rahu ja koostööd ja kõike muud toredat. Sest ühes pajas mitut suppi ei keeda. Ühiskonna mõju puudutab kõiki inimesi.
Jõudu, edu ja rõõmu meile kõigile sellel teel!

TJT




Kuulamisi-taipamisi

Mu tütar heitis mulle ette, et miks ma tema peale pahane olen. Mulle tundus, et mu pahameel on õigustatud, sest asjad peavad olema nii, nagu mina arvan ja et tema korraldab segadusi, mis on mind kurnanud ja ära tüüdanud. Mitu päeva arvasin, et ma võingi pahane olla. Siis mulle tuli meelde, mida ma kunagi olin otsustanud. Kui mu tütar alles päris väike oli, lugesin „Targa lapsevanema” raamatust, et laps tajub pahameelt karistusena (ja muidugi paljud vanemad kasutavadki meelega pahameelt karistuse ja kasvatusvahendina). No ja et karistus ei vii elu edasi, ei aita last oma tegevuse tagajärgi ega teiste inimeste tundeid ega olukordi mõista ja kui laps ei mõista, siis ta ju ei saagi teine kord paremini käituda. Siis kunagi 15+ aastat tagasi ma igatahes arvasin, et mina küll lapse peale pahaseks ei saa. Tegelikult muidugi sain. Isegi kui püüdsin, ikka juhtus, et sain pahaseks. Aga niikaua, kui mu tähelepanu püsis emarollil, ma enamjaolt siiski suutsin seda vältida. Nüüd, kui mulle on sageli tundunud, et aitab küll sellest vanemlusest, oli see mul isegi meelest ära läinud. Enda lapsepõlvest saadud programmid on ikka nii palju enda soovidest üle.

Nüüd lugesin seda pikka ingliskeelset juttu ka ja panen siia lingi. Äkki kedagi aitab. Artikkel on sellest, et teismelised ei vaja kontrolli enda tegevuse üle, vaid toetust ja ühendust, ka siis, kui asjad untsu lähevad (ja siis veel eriti). Ja et ärgu vanemad võtku isiklikult, asjade untsukeeramine on täiskasvanuks saamise osa nagu kukkumine käis kunagi kõndimaõppimise juurde. Igas vanuses inimesel on abiks, kui keegi aitab neil vaadata, kuidas nad elavad ja mismoodi nad oma maailma loovad. Ja mida nad tegelikult sooviksid luua ja mida selleks tegelikult tuleks teha. Vahel mulle tundub, et emad peaks terapeutideks ka hakkama. Vähemalt iseendale küll. Et see kuulamine tuleks välja just nii tervislikult, nagu selles pikas artiklis kirjas on ja inimeste vahel saaks olla sellised suhted, nagu me tegelikult ju kõik sooviksime.

Mul ikka väga pikaliselt tuleb see taipamine, et vanemlus ei lõpe laste kooliminekuga, vist isegi mitte ülikooli minekuga (või mis iganes see ellu astumise verstapost kellelgi on).

Kokkuvõtteks. Igatahes mina sain selgeks, et pahameel on alati kohatu. Inimestel, eriti veel täiskasvanuikka samme astuvail inimestel on täielik õigus teha oma katsetusi ja eksida. Inimestel on õigus teistele eesmärkidele ja lähtekohtadele ja sellest lähtuvalt ka teistele valikutele ja eelistustele kui minul. Kõigil inimestel on õigus unistustele ja oma lahenduskäikudele. Ja meil kõigil on õigus oma tegemistega ebaõnnestuda, olgu siis enda või teiste vaatenurgast. Inimestel on rahuldamata vajadused, mis neid liikuma panevad. Inimesi käivitavad emotsioonid. Selles segapudrus on paratamatu, et inimesed, eriti lähisuhetes üksteist häirivad (kui nad on sellisel arengutasemel nagu mina praegu). Ja pahameel ei ole mitte kunagi mitte kellegi suhtes õigustatud, aga see on inimlik ja minul ka juhtub (ja ma saan aru, et ma ebaõnnestusin seekord ja proovin uuesti). Selline taipamine tuli selle pikaleveninud protsessi käigus, mille kohta on siin blogiski üht-teist lugeda.
Vanemaroll pakub lõputult arenguvõimalusi ja impulsse ja ma tänan selle eest. Ja ma tänan võimaluse eest siin lugejaskonna kaasabil selgemalt ja täpsemalt mõelda kui ma oma peas iialgi viitsiksin. 

Hiljem lisatud. Kui ma veel vaatasin oma tundeid ja mõtteid teismelise tütre emana, siis ma taipasin ehmatusega, et need polnud mitte minu, vaid mingid rollitunded ja -mõtted. Ma olin meediast võtnud vastu teismelise tütre ema rolli, programmeerinud end selle järgi ja hakanud tundma ja mõtlema nii, nagu teismelise tütre emal on „ette nähtud” – ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Igasugust meediat tuleks tarbida väga ettevaatlikult, tunnetades, mis on õige minu jaoks ja mis on vastavuses suure tõega. Kui mu tähelepanu läheb kuhugi mujale, siis käivituvad need automaatsed programmid, mis on hajameelsuse hetkedel minusse sisenenud. Neid programme on väga palju, eks ma ole suure osa oma elust hajameelne ja tähelepanematu, eraldatud endast ja suurest tõest. Nagu suur osa inimkonnast, kahjuks. See teebki meid manipuleeritavaks. Eks suhteteemalisi kirjutisi kirjutavad ka ju sellised inimesed, kes ei anna enda kallutatusest endale aru või lähtuvad kellegi välisest juhisest. Palju õnne meile sellises maailmas elamise puhul!

Veel hiljem lisatud. Ikka vaatan ja vaatan oma pahameelesid. Et neid tõesti on nii palju! Jah, eks ma omal ajal tekitand paljudes täiskasvanutes pahameelt ja nii on pahameel saanud mu sisekõne oluliseks osaks. Ma soovin selle ära muuta. Aitäh, et teada sain ja taipasin.

TJT

neljapäev, 18. oktoober 2018

Virtuaalse maailma lood


Vaatasin, kuidas meie poeg arvutis ühte tapamängu mängib. Jookseb väga seksika naise kujulisena, püss käes, tulistab, vahepeal lehvitab kirvest ja lõhub paari hoobiga suure kuuse pilbasteks, tormab kaunilt kujundatud maastikul või majas edasi, tulistab vasakule ja paremale teisi tegelasi e kusagil mujal teistes arvutites istuvaid mängijaid...

Nojah. Mehed peavad natuke võitlejad vist ikka olema. Poisid vist on sellised. Väiksena mängis meie poeg puumõõkadega ja tegi harjutusi vanalinna päevadelt ostetud hellebardiga, siis tulid plastmassist püssid. Siis arvutimängud.
Nüüd ta siis jookseb virtuaalsetel maastikel ja tapab teisi võitlejaid, kellest osa on naise kehaga. Seeskin e väljanägemine selles mängus lihtsalt antakse mängu alguses, seda ei saa ise valida. Kord oled mees roosal barbiehobusel, kord naine.

Mind häirib, et selles mängus on kasutusel ka nais-skinid. Sellega on loodud pretsedent, sündinud on uus normaalsus tappa naisi. Ma olen üsna palju üksi ringi kolanud ja tundnud end selles suhtes turvaliselt, et naisi ei lööda. Muud ohud on, aga tappa ikka ei anta. Minu põlvkonna jaoks oli see kuidagi nii iseenesestmõistetav ja mulle andis see paljudes olukordades turvatunde. Ma saan aru, et koduvägivald ikka on ja muud pahad asjad ka, aga üksi ringi kõndivat naist sellised asjad seni justkui ei ohustanud, sest tundus nii enesestmõistetav, et mehed kaklevad meestega, kui on vaja kellegagi kakelda. Uus virtuaalsest ruumist väljakasvav normaalsus on see, et iga vaenlast võib tappa. Pole vahet, kummast soost ta on. Peatumata pikemalt sellel, mille alusel sellistes mängudes vaenlase staatusse satutakse.

Mängudest saab elu. Meie puumõõgaga vehkivast lasteaialapsest sirgus vägev võitleja spordiradadel – tema vaim on ikka üsna murdmatu ka siis, kui keha võimalused alati järele ei tule ja tuleb tugevamale vastasele alla vanduda. Spordis võtavad mehed ikka meestega mõõtu ja poisid poistega. Milliseks kujuneb edaspidi päriselu, kui paljude poiste virtuaalne maailm on selline? (Ja mis on üldse nende loojate peas, kes selliseid mänge loovad?)

Kuidas ma siia sain, no kuidas ma siia sain...,” ümiseb Silver Sepp ühes laulus. Ma ümisen ka nüüd. Igal juhul on see hoop mu kohati üsna androgüünsele mõtlemisele (vt seda lugu). Mingi piir sai ületatud ja see teeb haiget.

TJT




Meie rikutud lapsed

"Ise me rikume oma lapsi," lõpetas oma jutu minuealine meesterahvas. Ta oli kuulanud, kuidas pealinna peenema kooli tütarlapsed oma tulevikuplaane arutasid. Üks arvas, et alla nelja tuhande tema küll midagi tegema ei hakka. Teine arvas, et tema üldse ei hakka midagi tegema, parem leiab rikka mehe. Kolmas arvanud selle peale, et mees võib ära minna, laps tuleb selle mehega saada. No ja siis see viiekümnele lähenev, oma elu ise üles ehitanud meesterahvas kuulas vaikselt pealt ja imestas, et kust sellised soovid tulevad. Tema on paarkümmend aastat pingutanud, enne kui võib endale ja oma perele midagi rohkem lubama hakata. Ja firmal on ikka veel võlad (ja sellel perel läheb materiaalselt tegelikult päris hästi).

Hiljuti kuulsin bussis, kuidas inimesed arutasid, et noored tahavad 1400 eurot kuus kätte saada. Esimese tööotsa eest. Et üldse midagi teeks.

Mõtlesin, et eks ju meiegi ole oma lapsi rikkunud. Ja et kuidas me omal ajal ise kasvasime. Ja mis see hea oleks. Tänapäeval on internet täis neid õpetusi, kuidas tuleb end väärtustada ja kohe palju tahta. Kõike ja kohe ja palju. Ja küllus on kõigi jaoks olemas, tuleb ainult see vastu võtta. Lihtsalt pea end selle vääriliseks ja raha tuleb (ja need teised, vaesed, on ise end sellisele elule määranud, neist pole vaja midagi arvata, las arenevad omasoodu.) Selline n-ö vaimseks peetav lähenemine maisusest. Aga ikka et kohe ja palju ja elu on maiste mõnude nautimiseks.

Maistel väärtustel põhinev maailm on suur ja lärmakas. Tegelikud vaimsed väärtused nagu kaastunne, hoolimine, ausus, meelerahu... ei paista esmapilgul nii väga välja. Neid loosungite lehvides ei levitata.
Jäin mõtlema. Et kui oleme oma lapsed ära rikkunud, eks me ole siis vähe juhatust andnud või sellist juhatust pakkunud (vähemalt keskkonna loomise mõttes). Ja miks nii? Kas oleme ise samasugused? Vähe juhatust saanud, kuidas vaimsemalt elada? Kas seda tahab elu meile (praegu nt mulle) näidata? Ma olen nõutu.

Hiljem lisatud. Pärast ma mõtlesin seda ka, et ega seda paari episoodi pole vaja üledramatiseerida. Eks me kõik ole mõelnud, mida raha saamiseks teha ja võibla ka seda, mida suure rahaga teha – kui selleks peaks juhust olema. Pigem ma näen sedasorti rahanumbrite ihaldamises ohtlikku lõksu (räägitakse, et mida rohkem seda on, seda rohkem seda tundub puudu olevat, kuni kogu elu keskendub raha saamise või kulutamise peale mõtlemisele ja nendele tegudele... aga see on pigem raha orjuses elamine kui enda inimliku potentsiaali realiseerimine). Pigem ma suunaks lapsi külluse mõtteviisile – mul on piisavalt ressursse, et tunda end hästi ja teha seda, mis on minu tegemine siin ilmas.
Endas ma leidsin lapsepõlves kuuldud-loetud muinasjuttudest pärineva vaesuse idealiseerimise ja see pole kah õige. Vaesus ei anna võimalust oma potentsiaali välja arendada ega realiseerida, sest ka see sunnib liiga palju kõrvalisele keskenduma. Ma arvan, et parem oleks keskenduda sellele, mis on minu jaoks õige. Nii ma püüan oma lapsi ka suunata, aidata neil mõista, mis on nende jaoks õige. Ja see võib olla päris raske ülesanne.

TJT


kolmapäev, 22. august 2018

Emarolli muutumised

Viimasel ajal meil on kodus jutuks, et ma pole seda ja teist – mis emarolli puutub. Vahel kuuleb seda ka, et ma pidada lausa nõme olema (seda ma pean noorte inimeste ealiseks iseärasuseks ja väga tõsiselt ei võta). Mis laiemalt emarolli puutub, siis on kriitika mõnes mõttes õige, ma olen üsna palju muude asjadega tegelnud ja koduste asjadega pigem vähevõitu. Teisalt. Ma olen jätkuvalt arvamises, et suured lapsed peavad ise kodus oma panuse andma ja kui midagi on tegemata, siis tehku ära. Ise. Ilma minu kallal vingumata. [Seaduses on ka kirjas, et laps peab andma oma jõukohase panuse kodustes töödes.] Nojah. Üks suurem arvaja on nende isa, nii et eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Parimal juhul on see võimuvõitluse olukord, halvemal juhul lõhnab revolutsiooni järele. Ebameeldiv igal juhul.

Minu jaoks äärmiselt frustreeriv olukord. Nii hull, et ma üle pika aja tulin siia avalikku kohta podisema, selmet omaette pabereid täis kirjutada, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Sest mulle hakkab tunduma, et see olukord on laiem kui ainult meie kodus. Ja laiem ka, kui ainult lastekasvatuses. Lähtekohaks võetaks mingi ideaal ja kui siis miskit ideaalile ei vasta, võetakse jutuks see, mis on mitte nii hästi ja lausa valesti (kuskilt maalt on see õige, kriitika võib olla edasiviiv jõud, aga ainult teatud piires).

Ma tean, et ma olen olnud äärmiselt pühendunud ema – siis, kui lapsed olid väikesed ja minu arusaamise järgi seda vajasid. Nüüd ma arvan, et meil kõigil on aeg iseseisvust õppida ja ma jätangi mõned otsad lahtiseks. Kuigi see vahel tähendab ka hallitama läinud nõusid. On kole tõesti, aga vahel on nii. Muudmoodi ei ole osanud. Ma tahan, et kui neil keskkooliaeg läbi, on selge, kuidas need asjad käivad ja siis tuleb lihtsalt harjutada ja katsetada, mis saab, kui ei tee.

Ma ei tunne, et sellisena see kriitika minu emaksolemise puuduste kallal midagi edasi viiks. Ma tunnen, et ma üldse ei taha midagi teha, kui minu kallal vingutakse. Sama käib muidugi meeste ja laste kohta ka: mitte keegi ei taha, et tema kallal vingutaks. Ma püüan öelda ühe korra ja lasta sel asjal siis olla. Võib olla, et mõni teine taktika oleks parema tulemuse toonud. Kui liiga pikalt põhjendada, miks asjad peaks minu meelest just nii minema, tuleb väga tõenäoselt emotsionaalne vastasseis ja üsna tõenäoselt tegemata see jääbki. Võib-olla mõnda asja nad vanematekodus selgeks ei õpigi, alles siis, kui tõesti on olukorraga omaette jäänud. Ma igatahes püüdsin. Kuigi see näeb vahel välja, nagu ma oleks üldse vanemlikest kohustustest loobunud. Võibla natuke olen ka.

Tükk aega juba mõtlen, kuidas seda olukorda muuta. Kust see muster pärit on, pole vaja kaugelt otsida. Ma olin lapsena täitsa tubli: neljad-viied, erinevate aineolümpiaadide tulemused, keeltekoolid, trennid, igapäevased koerajalutamised (ikka kolm korda iga päev 11-aastasest alates) ja kodu koristamised oli elementaarsus, mille eest kiita ei saanud eriti kunagi. Tänada nüüd ammugi mitte. Ei sallinud ma lapsena tubliolemist, nüüd veel ammugi. Tahaks lihtsalt teha neid oma toredaid asju, puhata ja mängida. Aga mingi vastutus on kogunenud. Kohustused. Kumminaalmaksud. Kuidas need asjad korda saavad – et hundid söönud ja lambad terved?

Ma saan aru, et esiteks ei ole endal õige kelleltki tublidust eeldada, kui ise tubli olla ei taha. Nii. Aga kes siis ikkagi peaks selle köögi korda tegema?

Teiseks ma saan aru, et kui ma ise soovin olla pigem tunnustatud kui kritiseeritud, peaksin ise rohkem tunnustama.  Tunnustan siis ja püüan kõiksugu asju märgata ja tänada, kui keegi on midagi teinud. Aga ikka on mõned asjad tegemata ka. Ja rahulolematus suundub kuidagi minu suunas. Kas lahendus on leppimises / rahulolus olukorraga, mis üldse ei meeldi? Rahulolus sellise endaga, kes ei ole osanud asju paremini ajada? Mingi nipp on siin ikka veel, mida ma praegu ära ei noki. See on kuidagi seotud minu emaksolemise algmustriga. Sellega, milline ema ma kunagi tahtsin olla. Kusagil tuleb midagi teiseks teha, et saaks jälle rahus ja koostöömeeles elada. Ja äkki siis püsib köök ka korras, kuidagi iseenesest?

TJT

teisipäev, 24. aprill 2018

Lastega kunstinäitusele!

Konrad Mägi, Capri motiiv (1922–1923)

Tänapäeval inimesed väga ei julge kunstinäitusele minna, et mine tea, mis sitta seal kalli raha eest näidatakse (ok, näitusepiletid on pigem soodsad, aga kui ei meeldi, siis oma raha on ikka kallis). Suur osa tänapäeva kunsti ongi minu meelest lastele mittesoovitav (täiskasvanu võib sealt saada mõnda laadi pidepunkte enda ja keskkonna mõistmiseks, puhastuseks, enesearenguks, aga lapse otseselt vaatekohalt on need lihtsalt mingid käkid). Mina käisin lapsena palju näitustel, vanemad arvasid, et nii on kultuurne ja käidagu ja laste käest ei küsitud, kas nad tahavad. Ja ma ei kurda, mõnikord mulle täitsa meeldis. Mõnikord mulle meeldib praegugi, kui sada aastat vana kunsti näidatakse. 1. maini on Tallinna raekojas üks rõõmus näitus Enn Kunila kogudest ja seda ma soovitan küll lastega vaatama minna. (Ette rutates võin kinnitada, et meie kunsti suhtes leigetele lastele meeldis.)

Kunila on valinud oma kogusse pildid, mis on hästi värvilised ja kõnelevad rõõmust. Selle pärast ma tahaks, et palju inimesi seda näitust näeb, ja eriti just lapsed. Meie oma ettekujutus eestlusest ja kunstist on seotud lõputute kannatuste, vaesuse ja viletsusega ja eks me sellist ettekujutust tikume edasi andma ka oma lastele (kuigi ma püüan teadlikult, et seda oleks vähem, siis ikka juhtub). Rõõm ja kergus on ka olemas. Nendel piltidel on see sulaselge, ühtki morni ega rusuvat tööd ei ole. Nagu Konrad Mägi ühes kirjas ütles: „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“

Paul Raud, Pargitee (1910)
Mõni mõte, kuidas lastega kunstinäitusel käia, nii et kõik oleks õnnelikud.
  • Kui lapsed ei taha näitusele minna, siis võib lapsele sõbra kaasa võtta. Või minna koos teise perega, kus on lapsi, kellega kohtumise üle lapsed rõõmustaksid. See ei tähenda, et näitusesaalis oleks sobiv hullata või kõva häälega juttu ajada, lihtsalt lapsed tahavad ka omasuguste seltsi. Meie lapsed käisid sellel näitusel ühe teise perega (kusjuures perepilet ei piira, mitu last kaasas võib olla, väga armas kultuurisõbralik suhtumine). Ja me ise võtame sellistesse kohtadesse hea meelega laste sõpru kaasa. Meie peres see nipp toimib alati (aga eks ole ka ootamatuid olukordi vahel).
  • Me ei sunni lapsi mingit kindlat pilti vaatama. Mina ütlen, et leia mõni pilt, mis sulle meeldib ja vaata seda.
  • Mõni laps ei taha niisama vahtida. Lapsele võib anda fotoka, ilma välguta võib enamasti igal pool pilti teha. Siis ta saab osaleda ja asi on palju põnevam.
  • Raekojas on praegu ka joonistustuba, kus saab Konrad Mäe moodi pilte värvida ja pärast Eero Epneri koostatud värvimisraamatu kaasa ka osta. Vt lisaks kunilaart.ee (aga minge ikka kohale ka, ükski foto ei asenda kaunilt eksponeeritud teosest otse saadavat naudingut).
Ado Vabbe, Järve kaldal (1945)
  • Mõni laps tahab omaette rahus vaadata, mõni teine jälle suhtlemist. Ma vahel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida ja suunan selles laadis, et vaata, mitu värvitooni sa sellel majakatusel näed. Nooremale lapsele võib meeldida otsimismäng stiilis kus on punase kleidiga naine (see toimib pigem sada aastat vana kunsti puhul). Vaata pilti erinevalt kauguselt, pane tähele, kuidas pilt selle juures justkui muutub (mida sa ühest või teisest kaugusest vaadates näed?). See on täiskasvanu enesekasvatuse koht ka, et milliseid piiranguid me lastele sedasorti juhendamisega kaasa anname.
  • Liiga normeeriva kunstiõpetaja või lapse töödele antud negatiivse tagasiside mõju aitab tasakaalustada ka just selliste piltide nägemine: kuidas inimese figuur on antud mõne pintslilöögiga (polegi vaja kõike välja nikerdada). Ja lähedalt vaadates on mõni koht neil maalidel natuke plätserduse moodi, aga see just ongi äge.
Ilu ja harmooniat, rõõmu ja kergust!
TJT


reede, 13. aprill 2018

Märkmik tulevikku


Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi nägin poes imeilusat märkmikku ja ostsin ta ära, teadmata, milleks seda kasutada. Aga ilus oli. Varsti hakkasin sinna kirja panema kirju oma tütrele sellesse aega, kui ta on suur. Märkmik jäi vahepeal pikaks ajaks unarusse, aga mõni aeg tagasi leidsin selle uuesti ja küllalt on, mida öelda.

Olid ajad, mil arvasin, et ma ütlen lapsele kõik ära enne, kui ta saab kümme ja piltlikult ületab Rubiconi jõe. Arvasin, et ega pärast ei tule eriti võimalust talle midagi öelda, kui puberteet juhtub ja et siis enam noored vanematega ei suhtle. Jumal tänatud, aga mul on jätkuvalt võimalik oma lastega suhelda ja olulistest asjadest kõnelda (tegelikult on laste kasvatamine palju toredam kui klišeedes, mille on loonud inimesed, kes ei saa või ei viitsi sellesse töhe eriti panustada). Enamasti näeb meie suhtlus välja küll selline, et nemad räägivad ja mina kuulan, aga on esinenud ka vastupidiseid näiteid. Häirivalt vähe, tuleb tõdeda, selle pärast ma jälle kirjutama hakkasingi. Meil on praegu küllalt teemasid ripakil, mida ma sellest teadvuse punktist, kus ma olen, lahendada ei oska. Siis ma panen oma arvamise sinna kirja. Võib-olla see kunagi leitakse ja seda loetakse – ja kui mitte, siis ma vähemalt andsin endale võimaluse, üritasin.

Veel olen ma olen aru saanud, et 12- või 16-aastasele ei saa paljusid asju rääkida, sest nad on enda elu ja arengu ja huvidega teises kohas kui mina oma keskealisuses. Neid asju, mida nad praegu ei ole valmis kuulama või mõistma, ma panen sinna märkmikusse kirja. Pojale ostsin ka hiljem sellise märkmiku, kuigi ilmselgelt need naisteasjad teda ei huvita. „Naisteasjad“ on siis need asjad, mida mina maailmast arvan, see on üsna helitapeet talle, näeb/kuuleb, aga ei märka ega tunneta. Ja mis meestejutte mul temaga nii väga ajada ongi, kui ma ise mees pole. Võibla see pojale märkmiku kirjutamine on mul lihtsalt mingist võrdsuse taotlusest, et kui juba, olgu siis mõlemale. No et ehk siis ei tule seda olukorda, et eit teadis, aga eit suri ära, nüüd pole enam kelleltki küsida. Tütrele kirjutan nt raseduse ja sündimise teemasid lahti. Äkki ma pärast enam ei mäleta või. Ja kui on need asjad kord kirja pandud ja loetud, eks siis saab juurde küsida, kui vajalik tundub.

Võib-olla ei ole see minevikuga jändamine üldse vajalik, aga tegelikult me nagunii ei oska hetkes elada ja hetkes kõiki olukordi lahendada. See on siis minu kohtumine enda surmaga. Soov kõike lõpetatuseni viia ja n-ö puhas tuba endast maha jätta. Kui jumal annab, siis muidugi alles tüki aja pärast. (Surmateadlikkusest pidas Argo Moor kunagi põlluakadeemias populaarse loengusarja ja sealt jäi meelde mõte, et oma surmaga igapäevaselt kohtudes saame endalt küsida, kas mu elu on mõtestatud. Aegade jooksul asju vaagides olen leidnud, et minu jaoks on lõpetatus oluline.)

Imelist elu!
TJT


„Seltsimees laps“

Härra laps soovis seltsimees last näha ja nii me lastega kinno läksime. Kõigile meile meeldis väga ja soovitan kõigile filmi vaatama minna (lugeda soovitan ka, mulle meeldivad raamatud sageli rohkemgi, kuigi seekord film äkki isegi ületas raamatut). Mind tõesti üllatas, et nii raske sisuga film on märgitud perefilmiks, aga maailmale avatum nutikam 5–6-ne saab ilmselt juba aru (ma pigem soovitaksin küll kooliealisele). Sügavsisukas, asjalik, ilus ja helge film. Teemad on rasked, aga meid nutma ei ajanud. Inimlik headus oli igas hetkes kurjusest üle ja minu meelest annab see pigem rahu- ja kindlusetunnet ja imetlust nende aegade inimeste tugevuse üle ja loob endas sellist tugevust, mida raha eest ei osta. Headuse ja kurjuse teemad meil siin tulevad vahel jutuks muu elu vahele ka. Ma arvan, et maailm püsib headusel ja seda võib lastele tuhandel eri viisil korrata.

Ma olen rahul, et see film andis meie perekondlikkele juttudele suurema plaani. Ma ise kuulasin lapsena vanaisa jutte, aga kildudest tervikut kokku ei suutnud panna. Eks meiegi lapsed ole mingeid kilde perekonnaloost kuulnud. Hea on näha, milline on selle taustal rahva lugu. Ja ehk ka meenutada neid, kellel neil rasketel aegadel kuidas on läinud. 

TJT

kolmapäev, 4. aprill 2018

Keeruline protsess

Üks asi, mis on jätkuvalt minu jaoks keeruline, on öelda õigel määral ja õigel viisil. Et saada ära kuulatud ja arvestatud. Kui ma ütlen liiga lühidalt – tee seda või ära tee seda, siis nad ei pea seda oluliseks, kui nad asja mõttest aru ei saa. Kui ma liiga pikalt oma suunise mõtet ja võimalikke tagajärgi selgitan, tuleb pahameel, mis rikub suhteid ja tulemust ei pruugi ikka tulla. No et mis ma seletan nii palju või piiran nende elu. Kokkuvõttes jälle see sama iseseisvuse teema, et kui palju last ja noort mingis eluetapis toetada ja kuidas ta vabaks lasta.

Vastutuse vanemalt lapsele üleandmine on keeruline protsess mõlema jaoks. Kui 16 a tütar küsib, mida ta mingis olukorras võiks teha, siis ma küsin küsimusi vastu, et aidata tal mõista, mis on tema vajadused ja selle hetke prioriteedid. No mul pole isiklikku eelistust, kas ta läheb pererogainile* või mitte, kui mitte arvestada, et noore kunstiinimese väiksed, aga seda sügavamad draamad mind päris puutumata ikka ei jäta ja mõni olukord on mulle puht korralduslikult mugavam kui teine. Aga jälle sama lugu. Minu suunavad mõttearendused tunduvad talle kord liiga ebamäärased, kord takistavad. Mulle tundub see suht arusaamatu, sest mina olen eluaeg teiste arvamusi küsinud ja siis omatahtsi teinud. Nt väiksena ma küsisin ema käest, kas ma värvin tüdruku kleidi roheliseks või siniseks ja kui ema ütles, et no värvi siniseks (tal ilmselgelt oli ükskõik, mis ma valin), siis värvisin hoopis lillaks. Ema siis torises, et miks ma tema käest üldse küsin (= teda tülitan), kui ma nagunii ise valin, aga see on minu jaoks päevselge, et täies pliiatsikarbis on valikuid liiga palju. Kui mingi eelvalik ära teha, siis just selgub, mis see õige värv on. Nii ma kuulan tänini, mis teised mind puudutavatel teemadel arvavad, sest nende sõnade vahelt tuleb see tunne, mis on minu jaoks õige. Ja teiste arvamus mõnes mõttes ei puutu üldse asjasse. Aga see lähtekoht ei toimi meie tütre puhul. Inimestel lihtsalt on erinevad strateegiad oma asju ajada ja ma pole veel aru saanud, kuidas ma saaksin teda toetada nii, et see kõigile parim oleks. Kohati mulle tundub, et ta lihtsalt peab saama minu peale ärrituda – lihtsalt selleks, et oma päevaga kogutud pinged välja lasta. (Ja küllap on põhjust olla tänulik, et ta väljaspool kodu nii kenasti käitub.) Aga see muidugi on mulle ebamugav ja vahel teeb haiget ka. Nõutuid olukordi ikka koguneb. Ma saan aru, et minu peateema on õppida enda tundeid paremini juhtima. Eks see ole tütre emana mu teadlikke põhitegevusi olnud 15–16 aastat.

Hirmus varast ja suurt iseseisvust ma üldiselt pigem ei poolda. Tundub hea, kui noor saaks Kuusõlmede ringi jagu (18 a ja 7 kuud) pere turvalises pesas maailma tunnetada, enne kui kõik vana seljataha jätab ja oma teed läheb. Ja kaudsemat tuge võiks saada ikka Saturni tiiru jagu e ligemale 30 aastat.

Küll oleks tore, kui nad ise hakkaks oma päeva ette- ja tahavaateid tegema, aga seni ma lihtsalt kuulan, millest nad räägivad. Suunamist nad ei taha ja olgu siis nii. Eks teadlikkus tuleb omal ajal. Loodetavasti. Lähen tegelen parem oma asjadega.

*Rogain on orienteerumisjooks, kus etteantud aja piires tuleb kontrollpunkte leida. Perevõistkonna ajapiirang on kaks tundi. Päris rogainid on pikad või ülipikad (nt 8, 24 tundi), aga ka neid võib rahulikult omas matkatempos teha ja vahepeal end mõnusalt tunda. Keegi pole kohustatud võitma (selleks tuleb palju kümneid kilomeetreid läbida vööni mudas jms). Muidugi ei pruugi paari soojakraadiga tuule käes märgade jalgadega kuigi mugav olla. Või siis tühja kah, kui on õigesti valitud riided. Suhtumise asi. Aga mulle igal juhul sobib see, mis ta ise valib. Minu elus on küllalt asjaolusid, mida mõni teine võiks ebamugavaks pidada ja samas hoian ma end hoolega mõnda teist sorti ebamugavuste eest, mis mulle tunduvad liiga hullud, aga samas on rahvalikult üldlevinud.


TJT

esmaspäev, 19. märts 2018

Jälle iseseisvumisest

Käisin „Lady Birdi“ vaatamas, see ema ja tütre teema kõnetas. Tütar on 17–18-aastane, lõpetab keskkooli ja eks sel ajal ole ju igasugu küsimusi. Põhiliteema paistab olevat iseseisvumine. Ema teeb kohati kaks vahetust psühhiaatriahaiglas, et peret toita, kuna pereisa lastakse parajasti töölt lahti. Ja vanem poeg töötab vaatamata heale iseloomule ja korralikule haridusele supermarketi kassas, koos oma teist nahavärvi pruudiga, kes elab ka selles peres, sest neil pole kuhugi minna. Ja lõpuks nad võtavad kodule hüpoteegi, et tütre vingeid ülikoolikulusid katta (kusjuures see tütar pole just kuigi tubli õppija). Nii et muresid neil jagub. Nii-öelda tavaline tore pere, kus lihtsalt olukorrad on filmile omaselt mõnevõrra võimendatud või siis ongi mõnes maailmanurgas selline elu.

Tore, et minu elu on praegu kergem, aga teemad on veidi tuttavad ikka (meie 16-aastane tütar lõpetab põhikooli ja tema iseseisvumise küsimused võtavad üllataval kombel minult rohkem tähelepanu ja energiat, kui mulle meeldiks; mõni asi teeb pahameelt ka). Filmis on ema üsna tõre ja suhtub tütre igasse ettevõtmisse negatiivselt: kord on kleit liiga roosa, kord pole tütar küllalt tubli, et paremasse kooli minna (ja mis see kõik Ameerikas maksab). Ma oletan, et filmiemale tundub, et tema pingutusi ei hinnata, sest tema enda kasvukogemused olid karmid ja tunnustus tundubki siis vaevaliselt tulevat või seda lihtsalt ei võeta vastu.

Ema justkui tahaks lähtuvalt enda turvatunde ja puhkuse vajadusest pidevalt tütre elu piirata ja vormi seada, tütar jälle nõuab avardumise ja laienemise õigust. Selline vastandlikes suundades, paisumises ja kokkutõmbumises liikumine tekitab vältimatult ebakõlasid. Mul endal on ka vahel tunne, nagu tuleks meie tütre tahtmised minu seljanahast. Et need nagu võtaks mul tüki välja – ja mingit tasu selle eest ei tule. Selles mõttes on minul hästi lihtne filmiemale kaasa tunda. Me lihtsalt ei suuda ühest punktist neid noorte laienemisi enam kinni maksta. Ja et need iseseisvumise ponnistused vastastikku lämmatama ei hakkaks, meil tuleb üksteisest lahti lasta.

Kunagi ma tundsin kaasa emadele, kelle tütred elavad kaugel. Tundus kurb, et nad harva näevad ja noortel pole ju oma vanemate jaoks aega. Ma arvasin, et ma tahaksin oma laste lähedal elada hiljem ka, kui nad on täiskasvanud. Praegu mulle tundub, et kui tal lihtsalt hästi läheks, mul oleks hea meel, kus ilmanurgas see siis ka ei juhtuks. Aga mitte veel. Praegu me peame sellega kuidagi hakkama saama, mis siin on. Vahel üldse ei meeldi.

Iseseisvumisest olen kirjutanud veel siin ja siin.

Hiljem lisatud. Mõtlesin järele, et need viha ja vimma teemad sealt filmist ema ja tütre vahelt on mulle ju isiklikult ka tuttavad. Koristamise teema. Miks mina pean nii palju koristama, kui lapsed on suured.... Miks need riided niiviisi nutsakusse jäetakse.... Märkasin enda hoiakus seda sama süüdistust, et te ei ole piisavad ja võtsin Bachi süütunde teemalist õietilka. Plaan on seda kuurina teha, kuni ma sellist süüdistust endas enam ei leia.
Aga see teine asi ikka jääb. Ma arvan, et noored peaksidki rohkem koristama selles vanuses (12 ja 16) ja ma ei suuda seda kehtestada - enda meelest täiesti objektiivsetel põhjustel. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa.
Kolmandalt poolt olen mina kolmkümmend aastat koristamist harjutanud - vanasti pandi lapsed varakult tööle ja minu vanemad olid minu hilisteismeeast väga hõivatud, neil oli abi vaja ja peeti enesesestmõistetavaks, et noor inimene teebki perele süüa ja rohib ja koristab ja osaleb ehitustöödel, enda ja koera eest hoolitsemisest rääkimata. Ja nüüd on minul kolmkümmend aastat kogemust ja ettekujutust, kuidas asjad peaks käima ja nendel on mingi teine ettekujutus ja need ei lähe üldse kokku. Kohati. Mõnes punktis ikka läheb ka, aga vimm tuleb sellest, kus ei lähe. Ma reaalselt ei saa elada ainult selles maailmas, mis on - kui see pigistab, mida ei ole. Ma ei taha nii palju kodutöid teha, mul on ka muud tegemised. Kuigi võiks ju olla tänulik, mida kõike jama ma ei pea läbi tegema. Nagunii on lapsed ainult külalised, kes ühel päeval minu elust suures plaanis ikkagi lahkuvad.

Kui ma seda teksti siin vaatan, siis ma ei saa aru, miks mina ka selles olukorras teismeliseks muutun, kuigi mul ju on privileeg olla keskeas? Nagu ka filmist oli näha, siis täiskasvanul on kogemuse kaudu võimalus teist inimest mõista. Ta peab selleks ainult enda piiratusest ja kivistunud arusaamadest välja astuma. Lapsel ja noorel on kogemusi vähem ja tal on äärmiselt raske end teise inimese kingadesse asetada. Nii et mõistmise töö tuleb ikka endal ära teha. No ja siis kuidagi nagu need muud asjad ka. Saada nad koristama ja. (Aga millal? Me oleme toetanud tütre valikuid kogu ärkveloleku aja intensiivselt muusikaga tegelda. Ja ta peab ju saama süüa ja magada ka. See ühe inimese tasakaalustamata elu viib terve pere tasakaalust välja. Kusjuures maailmas kõlab loosung, et ainult nii üldse midagi saabki. Saavutada. Muusikuks muudmoodi ei saa jah, seda ma näen isegi. Kusjuures meil siin keegi ei aja taga suurt kuulsust ega raha, ainult eneseteostust, mis vahel tahab lämmatada kõik muu.) Mõni asi vist lihtsalt ongi jama ja sellega tuleb elada. Et siis vaadaku ma ise, kuidas oma vimmaga paremini ümber käia, et see nii väga ei segaks. Aitäh selle filmi eest! Sain võimalust asju üle vaadata.

Samal teemal veel hiljem lisatud.
Mulle sattus pihku üks teismelise kasvatamise raskusest kirjutatud ajaviiteraamat. Autor kasutab noorte kohta selliseid väljendeid nagu pubeloom, hüsteeriline amatsoon, haisev koletis. Olukordade kirjeldused on ka samas stiilis ikka üle võlli. Mõtlesin, et see, kuidas teismelist sageli ameerikalikus meedias ja populaarsetes kultuuritoodetes kujutatakse, ei tee noortele ega nende suhetele täiskasvanutega üldse head. Teismeline pannakse puuri ja näidatakse tema poole näpuga (unustades, et üks sõrm näitab osutatud suunas, neli näitaja poole).

Mulle meeldib waldorfpedagoogide lähenemine. Antroposoofid väidavad, et inimene sünnib mitu korda. Esimesena sünnib inimese keha (see on see tavaline sündimine), siis umbes seitsmeaastaselt sünnib inimese mõte ja 14-aastaselt tema tundeelu. Ja see tundeelu on siis 14-aastaselt sama õrn nagu vastsündinu keha, mida tuleb alles õppida kasutama. Tunded võivad olla suured ja mõnevõrra juhitamatud nagu vastsündinu liigutused. Aga igal ajahetkel on tegemist ikkagi inimesega, kes on ära teeninud lugupidava suhtumise. Jäin mõtlema ja tunnistan, et ma oma tutvuskonnas pole kohutavate teismelistega seni kohtunud. Kuulnud mõnest olen. (No ja meie lapsed võivad ka omade vahel täitsa kohutavalt käituda. Aga enamuse ajast nad on ikka toredad.) Minu tutvuskonna emad on üldiselt pigem väga kaua lastega kodus ja tegelevad ise erinevate enesearengu teemadega (kus ma nende hõivatud karjäärinaistega kohtukski). Nende üsna koduste emade lapsed on üldiselt väga meeldivad inimesed igas eas. Mitte et meil raskusi ei oleks. Kui ikka noor tahab oma ema šokeerida, siis ta seda teeb. Mina olen ka mõne emotsionaalse laksu saanud. Siis ma võtangi seda kui ebaküpse tundeelu väljendust (no tegelikult ma ikka olen šokeeritud ka ja võin häält tõsta ja ebaadekvaatselt käituda ja juhtub, et ka mõnda aega pärast siin vinguda – aga see kõik läheb mööda, pärast räägime asjad läbi ja oleme sõbralikud ja lugupidavad edasi). Mõned meist otsivad suuremate probleemide korral koduvälist abi. Nii olen minagi teinud, rääkimata teiste emade kogemuste kuulamisest. Ja ma olen tänulik, et mina olen meie probleemidele üldiselt abi leidnud ja asjad on jälle talutavasse korda saanud. Vahel see lihtsalt tundub võtvat liiga kaua aega.


„Lady Birdi“ filmis on muidugi äärmiselt palju muudki peale ema ja tütre suhete ja suhtlemisprobleemide. Mulle see film meeldis, sest andis vaatajale võimaluse mõlemale poolele pöialt hoida ja kellelegi ei osutatud näpuga. Ma lihtsalt ei saa ühes väikses blogisissekandes kõigest kirjutada (mul kulub niigi mitu tundi või mitu päeva, et enda jaoks mingi teema läbi mõelda, et see siis poole tunniga blogi sissekandeks vormistada). Liiga pikki sissekandeid ei viitsita lugeda ja mitme fookusega lugu teeb sellega suhestumise veel keerulisemaks. Nii et seal filmis oli mõndagi muudki nagu heas filmis ikka.

Palju hiljem lisatud. Vastasseisud on muidugi vajalikud ja edasiviivad. Sellest ma saan nii aru, et kui poleks suuremaid vastasseise ema ja tütre vahel, ei tahaks ema võibla kunagi oma lastest lahti lasta ja siis nad ei saakski oma elu peale. Mind on minu ja tütre vahelised suhtlemisraskused igal juhul viinud sinna punkti, et ma olen tänulik kõige eest, mis annab mulle rahu tagasi. Las ta siis elab kusagil mujal nii, nagu ise õigeks peab. Peaasi, et mina saaks oma asjadega toimetada nii, nagu mina soovin. Siin on see üks punkt ainult juures, et kas ma saan talle sellesse oma ellu kaasa anda oma õnnistuse  nagu muinasjuttudes. Ja kas ta selle vastu võtab.

TJT

Murest ja kergusest


Ühe emaga tuli jutuks laste pärast muretsemine. Ma väitsin, et ei muretse. Põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et kellegi pärast muretsemine on üks halb asi, mida teisele teha, nagu koorem, mis teisele selga laotakse (ja mida ka endal kanda tuleb). Parem, kui vanemad ei muretseks oma laste pärast ja jätaks need halva õnne veskikivid neile kaela veeretamata, et lapsed saaks vabalt oma elu elada ja oma õnne sepistada. Pigem ma olen tänulik, et Eesti ja Tallinn on turvalised ja siin on palju häid inimesi, kellelt vajadusel abi paluda. Seepärast, kui ma märkan muremõtet lapse pärast, siis ma tühistan selle mõtte ja rahutumal hetkel püüan palvetada, et neil hästi läheks.

Teine ema saatis mulle Hedvig Hansoni artikli. Hm. Ma ei saa öelda, et üldse ei puudutaks. Kas ma teen äkki paljusid asju selle pärast, et enda tähelepanu muretsemiselt kõrvale juhtida? Et siis taustal ja alateadvuses ikkagi muretsen? Ja kas sel juhul oleks parem pigem muretsemisega kord põhjas ära käia, et siis uues teadmises selginenult ja ehk ka uues rahus edasi elada?

Kui kolmas ema ka laste pärast muretsemise jutuks võttis, siis see pani juba mõtlema. Miks mulle kolm korda järjest see teema sõltumatute allikate kaudu vastu tuleb? Vaatasin siis hoolega, mis mulle muret teeb. Nii üldisemas plaanis mõni asi ikka. Kas neil on küllalt hea iseloom, et leida kaaslane, kes nendega pikemalt koos olla tahab, kas neil on õnne ja tervist ja oskusi rajada endale selline kodu, mis poleks lihtsalt mingi hädapärane ulualune, vaid endale ka meeldiks? Kas nad oskavad endale vajalikul määral küllust luua? Kas nad leiavad üles oma anded ja rakendavad neid? Kas nad leiavad selle ala, mis neid huvitab – kas nad leiavad oma koha elus? Jah. Ei saa öelda, et ei muretse. Elus on ikka jube palju tööd ja õnne ja teadlikkust vaja, et kõik hästi läheks. Ja need väiksed asjad ka. Et kas poeg ikka läheb trenni ja kas tütar jaksab oma asjadega toime saada ja kas ta jõuab bussi peale. Ja kas nad panevad pärast söögikorra lõpetamist toiduasjad külma ja. Lisaks veel sisemised asjad ka.

Kuidas neist asjust siis mõelda. Ma arvan, et teisele – eriti veel noorele inimesele tulevikku ette mõelda on sama halb kui muretseda. Kuidas ma siis peaksin mõtlema nii noortest inimestest, kes ise ka veel ei tea, kes nad tahavad olla ja mida homselt tahta? [See on üks põhjusi, miks ma ei saa seda blogi enam kirjutada: kuidas kirjutada noori puudutavaist asjust neid endid mitte puudutades? No ja lapsed nad ju enam polegi, 12 a ja 16 a on juba midagi enamat.] Kas see ongi üks järjekordne kohaolu harjutus – hoida oma tähelepanu ainult praeguses hetkes?

Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.


TJT