Meie 16-aastane tütar andis päev enne jõululaupäeva teada, et ta ei soovi osaleda minu vanemate juures peetaval jõuluõhtul, kus me alati oleme olnud. Ma sain temast täiesti aru, need koosviibimised on mulle ka aastaid rasked olnud ja ma ise õppisin selles olukorras end hästi tundma alles mõned aastad tagasi, neljakümnendates.
Nagu paljudes peredes, nii ka meil on suguvõsa kogunemistel tavaks arutada Eesti asju ja õige arvamus on see, mis tuleb õigest suust. Mina olen aastaid harjutanud vait olemist, kuulamist ja suunavate küsimuste esitamist. Ma ei muuda oma arvamust, aga ma ei taha valada õli tulle, kuigi vahel juhtub ka seda, kui hoolas ka ei oleks. (Nooruses oli ka suuri tülisid, mis arvamuste lahknemisse puutub, aga siiski mitte jõululauas, seal ma olen alati hoidnud madalat profiili ja jõulurahu, see on minu jaoks tõesti oluline.) Ja meie tütre jaoks pole küsimus ilmselt niivõrd õiges või vales ilmavaates (nagu minu jaoks, et kas ma tohin selline olla), vaid selles, millises emotsionaalses värvingus seda esitatakse. Meie tütar ei talu mingeid negatiivseid emotsioone, ammugi siis jõulisi negatiivseid emotsioone ükskõik kelle aadressil. Ei loe, et need keda kirutakse, pole üldse siin ja me neid isiklikult ei tunnegi. Ja suurem osa kirumist on umbisikuline, et mõned asjad on pahasti, mitte niivõrd kellegi konkreetse isiku tegemiste pihta suunatud.
Lisaks on meie tütar ka taimetoitlane ja kuigi ta on seda väga vaikselt ja omaette, ei esita ilmaski mingeid teadaandeid selle kohta, kuidas teised peavad elama (või no mulle kodus on vahel mõne asja öelnud, aga ma arvan, et sellega asi ka piirdub), siis ometi on see tema valik hoiduda kana, kala, liha sisaldavast toidust pidevalt teistel hambus (muna ja piimatooteid ta sööb). Nii ta tunneb end isiklikult rünnatuna, kuigi selle taga on parimad kavatsused, et laps ikka terve püsiks ja kunagi edaspidi endale normaalse kaaslase leiaks. Sest taimetoitlasega elavat selle vaate järgi ju ainult mingid hädised tüübid ja oma toitumiseelistusega määravat taimetoitlased end eraldatusse ja võõrduvad inimestest* ja kasvõi oma suguvõsast, nagu sellel pildil näha. Nüüd saab empaatiline lugeja ka aru, miks laps eelistab sellesse seltskonda mitte minna. Ja mul tuleb seda valikut toetada. Korra kaalusin, kas peaksin ka ise siis koju jääma, aga poeg tahaks ju minna ja mulle tundus õige olla jõulude ajal koos oma vanemate ja õe perega.
Ma olen aastaid proovinud oma vanematele hästi õrnalt selgitada, mis meie tütart nende suhtlusstiilis häirib, aga vastus on ikka see, et nendel on õigus olla selline nagu nad on ja teised peavad kohanema**. Eks ma seda juttu ole ise ka lapsena kuulnud ja mäletan, et otsustasin kümneaatasena, et 30+ eas inimesed enam ei ole arenemisvõimelised (ma ikka väga loodan säilitada arenemise võime kuni võiduka lõpuni, praegu on see minu hinnangul mul veel olemas, järelikult peaks olema võimena olemas ka kõigil teistel, igaüks ise valib, mida ta selle võimega teeb).
Ja selle jutuga ma üldse ei arva, et oh ma vaeseke, hakake nüüd mulle kõik kaasa tundma. Mul on aastaid pühade ja suguvõsa koosviibimiste aegu olnud võimalus tegelda oma varjuga (kakskümmend aastat tagasi ma seda küll nii ei osanud nimetada) ja ma olen selle võimaluse eest tänulik. Üle 22 aasta on mind õpetatud, et teisi inimesi ei saa muuta, nii ma olen pööranud tähelepanu enda sisse, keskendunud aegade jooksul igasugu asjadele ja õppinud oma emotsioonidega toime tulekut ja lihtsalt elu üle järele mõelnud. See on sedasorti kingitus suurelt elult ja ma olen selle eest tänulik. Ja see kingitus on tõesti võimalik igaühe jaoks, kuigi mõned inimesed on minust tõesti oluliselt raskemas olukorras. Mu ema osutas eile, kui rääkisime sellest, et meie tütar jõuluõhtule ei tule sellest, et mõnes peres on asjad palju hullemini. Ongi. Siis taipasin, milline õnn, et mina loen ajalehest, et kuskil on pühade aegu koduvägivald, inimesi lüüakse, naistel ja lastel tuleb enda kaitseks kodust lahkuda... Nii hullu asja minu teadvuses peagu et pole. Aga ma mõtlen praegu nende tuhandete peale, kelle jaoks normaalsus on selline ja soovin, et tuleks muutus paremuse poole. Võib-olla ma mõtlen selle peale ka täna õhtul, kui miski mind jõululauas kurvastab. Et hea, et niigi on. Tänan selle eest. Aga kui tundeid riivatakse, siis tuleb sellega ka midagi ette võtta.
Eks selles olukorras ole mul mõni pähkel veel lahendada: kuidas hoida aegade sidet tütre ja suguvõsa vahel, nagu see on minu arusaamises aegade algusest olnud naiste ülesanne? Kuidas lepitada oma vanemaid ja tütart, et nad saaksid rahumeelselt koos eksisteerida? Minu vanemad sooviksid väga, et lapselapsed nende juures käiksid ja tegelikult vajab ka tütar nende armastust. Vahel lihtsalt ajavad inimesed asjad keeruliseks. Praegu juhtus nii, aga see saab palju paremaks minna.
* Lisatud pärast järgmist märkust. Teise vaatekoha järgi tõrjutakse liiga teistsugused inimesed kogukonnast välja. Muidugi mitte ürgaja stiilis kividega pildudes, vaid vähehaaval haiget tegevaid lauseid öeldes, nt "sulle see toit ei sobi, siin on želatiin sees", mida siis kuulaja kogeb nagu "mine ära meie hulgast!". Jah, naiste töö on ka kogukonda ühtsena ja mingites piirides hoida. Anna, Jumal, mõistmist, kus ja mida muuta ja kus hoida end toetavas olemises! Palun õpeta tingimusteta armastust olukorras, kus see on kohane, ning enda piiride leebet kehtestamist seal, kus see on kohane.
** Lisatud. Selles asjas ma saan oma emast täielikult aru. Mitmes asjas ma ei oska olla enda parem väljalase, aga mitmes kohas ei taha olla teistsugune, sest mina olen see, kes mina olen, kuigi ma saan aru, et minu olemiste või väljenduste või käitumiste tõttu osa inimesi välistab minuga suhtluse. Siis lihtsalt nii on ja kõigile on parem, kui need teised inimesed leiavad üles enda õiged inimesed. Nüüd on lugu uuel tasemel keeruline. Ma ei püüa olla kuldmuna, kes kõigile meeldib, mis puutub lihtsalt tuttavaid, aga mulle on oluline, et mu suhted vanemate ja lastega oleks lähedased. Ja ma ei tea, kuidas seda saab, kui meil kõigil on soov ja õigus olla need, kes me oleme.
Igasse peresse, igasse südamesse jõulurahu ja mõistmist, hoolimist ja märkamist soovides
TJT
Lisatud esimese püha hommikul. Mis siis pärast sai? Mõtisklesin jõululaupäeval omaette ja vahepeal tütrega mõtteid vahetades kodus selle kogemuse üle, mida jõuluõhtud (ja ka teised suguvõsa kokkutulemised) mulle on andnud ja leidsin, et tänu sellele, et ma aasta(kümne)id visalt püüdlesin Bullerbyliku jõulumeeleolu poole iseendas olen ületanud palju suhtetakistusi ka ülejäänud ajal teiste inimestega suheldes. Kui tulla toime kõige lähedasemate inimestega koos olemisest tuleneva stressiga, siis kõrvalisemad isikud enam ei häiri. See on suur võit ja kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Mul on elus ikka väga hästi läinud, et see suur võit ära tuli. Väike jõuluime, võiks öelda. (Ja minu jaoks ka elamise mõte üleüldse, saada paremaks iseendaks.)
Nende mh ebameeldivate olukordade meenutuste peale polnud mul pärastlõunal sugugi enam isu vanematekoju minna, kodus oli ju nii mõnus, aga võtsin seda minekut nagu tööd, mis tuleb ära teha. Bussis tegelesin hoolega oma meeleolu seadmisega, et olla enda parim versioon. Ja bussis oligi juba teiste loodud jõulumeeleolu, võõrad inimesed soovisid oma peatuses väljudes kõigile häid pühi ja see oli nii armas, lõi sellist ühtsusetunnet, kui teised siis vastasid ka. Vanematekodus oli seekord täiesti teistmoodi soojus ja armastuse õhustik. Ja tundub raske uskuda, aga tõesti: sel õhtul ei võetud ühtegi pingelist teemat jutuks, tegime nalja ja meenutasime vanu aegu ja kõik kohal olnud teismelised lapsed olid ka väga mõnusad. Ma olin oma vanemate üle väga uhke ka, et nad sellises vanuses sellise muutuse tahtsid ja suutsid läbi viia, kuigi alles mõne nädala eest olid kinnitanud, et nemad küll ei planai ennast muuta. Võtan eeskuju. Selline jõuluime.
Soovid jõuluimesid igasse peresse, igale inimesele! Soovin usku, et imed on üldse võimalikud!
TJT
Koht, kuhu jätta oma vanad väikseksjäänud mõtted lapsest ja last ümbritsevast keskkonnast, ning leida asemele uusi ja huvitavaid!
esmaspäev, 24. detsember 2018
esmaspäev, 3. detsember 2018
Iseenda päkapikud
"Kas meil sel aastal päkapikud ka tulevad?" uurisid mu 12-aastane poeg ja 16-aastane tütar. Kui ma protestisin, et mina küll sellesse ametisse ei taha, see luuramine on ikka hirmus tüütu ja mul läheb meelest ära ka. Selgus, et vaja oleks ikka hommikuti kommi pakkuda ja võib täitsa avalikult. Pojaga valisime poes kommid välja ja koos nad panid kommid kaussi. Ma olen nõus, et pimedal ajal on kommist tuge. Ise ka vahel võtan šokolaadi.
Kingid nad valisid ka endale ise. Pojaga käisime koos poes ja tütar ostis endale internetist kunstitarbeid. Poeg vormistas selle kohe imekauniks pakiks ja andis mulle tallele, tütar hakkas oma kingitust kasutama, kuigi ma energiaväheselt protestisin. Ei kõla võibla üldse ägedalt, aga kõik on rahul. Mina olen tänulik, et pole liigseid asju. Lihtsalt paki saamise kombe pärast tehtud kingitusi. Ja vajalikud asjad on nagunii olemas. Otsustasin, et ma vist sel aastal endale midagi ei kingigi (varem ma panin endale pakki mingi köögitarbe vms, et oleks pakk mul ka). Lihtsalt rõõmustan selle üle, et mul on kõik juba olemas ja et ma saan siis osta, kui just vaja on ja kohe kasutama hakata. Õe pere lastele olen aastaid elamusi kinkinud ja vahel teistele ka. Ma lihtsalt olen sedasorti öko ja tasapisi hakkab ka mu asjamaias poeg sellega leppima, tütar pole kunagi asjadest suuremat pidanud, pigem tühjast ruumist. Mõlemad saavad aru, et asjade hoidmisega tuleb tegelda isegi siis, kui neid ei kasutata (neilt tolmu pühkida või jalust ära tõsta või...)
Me oleme lastega sellest ka rääkinud, et asjade jaoks on mh ruumi vaja ja seda meie väikses kodus eriti pole. Juurde saab ruumi tulla igatahes ainult selle arvelt, et midagi välja saadetakse, aga seda on ka nii raske teha (vahel koristuste aegu ju nagunii saadan asju ringlusse või viskan ära, aga selleks et kingituste jaoks ruumi teha ei viitsi seda tööd ette võtta). Lihtsam on koristada ka, kui on vähem asju. Sellest nad saavad aru küll.
Jõulud võivad tulla.
Ma olen päkapikunduse teemadel varem ka kirjutanud ("Kes on päkapikk" ja "Päkapikuaeg sai läbi").
Hiljem lisatud. Kommikulu on küll ilmselt kõigi aegade suurim, aga tühja kah. Nii suur laps võib korra aastas oma tervist suhkruga rikkuda kah, eks see aitab pimedal ajal end vormi ajada. Suurem laps oma tervist suhkruga enam ei riku, oskab ise end hoida. Või siis sööb kommi kuskil mujal, nii et mina ei tea.
TJT
Kingid nad valisid ka endale ise. Pojaga käisime koos poes ja tütar ostis endale internetist kunstitarbeid. Poeg vormistas selle kohe imekauniks pakiks ja andis mulle tallele, tütar hakkas oma kingitust kasutama, kuigi ma energiaväheselt protestisin. Ei kõla võibla üldse ägedalt, aga kõik on rahul. Mina olen tänulik, et pole liigseid asju. Lihtsalt paki saamise kombe pärast tehtud kingitusi. Ja vajalikud asjad on nagunii olemas. Otsustasin, et ma vist sel aastal endale midagi ei kingigi (varem ma panin endale pakki mingi köögitarbe vms, et oleks pakk mul ka). Lihtsalt rõõmustan selle üle, et mul on kõik juba olemas ja et ma saan siis osta, kui just vaja on ja kohe kasutama hakata. Õe pere lastele olen aastaid elamusi kinkinud ja vahel teistele ka. Ma lihtsalt olen sedasorti öko ja tasapisi hakkab ka mu asjamaias poeg sellega leppima, tütar pole kunagi asjadest suuremat pidanud, pigem tühjast ruumist. Mõlemad saavad aru, et asjade hoidmisega tuleb tegelda isegi siis, kui neid ei kasutata (neilt tolmu pühkida või jalust ära tõsta või...)
Me oleme lastega sellest ka rääkinud, et asjade jaoks on mh ruumi vaja ja seda meie väikses kodus eriti pole. Juurde saab ruumi tulla igatahes ainult selle arvelt, et midagi välja saadetakse, aga seda on ka nii raske teha (vahel koristuste aegu ju nagunii saadan asju ringlusse või viskan ära, aga selleks et kingituste jaoks ruumi teha ei viitsi seda tööd ette võtta). Lihtsam on koristada ka, kui on vähem asju. Sellest nad saavad aru küll.
Jõulud võivad tulla.
Ma olen päkapikunduse teemadel varem ka kirjutanud ("Kes on päkapikk" ja "Päkapikuaeg sai läbi").
Hiljem lisatud. Kommikulu on küll ilmselt kõigi aegade suurim, aga tühja kah. Nii suur laps võib korra aastas oma tervist suhkruga rikkuda kah, eks see aitab pimedal ajal end vormi ajada. Suurem laps oma tervist suhkruga enam ei riku, oskab ise end hoida. Või siis sööb kommi kuskil mujal, nii et mina ei tea.
TJT
Ametlikult ja tunnetuslikult
„Kas talv on ametlikult juba
alanud?” küsis mu poeg mõni aeg tagasi. Talve ametliku alguseni
oli veel aega. Aga tunne on täitsa talv ju tõesti: ammu pole
kraadiklaasi näit üle nulli olnud, õhk on karge, maa kergelt
valge, tänav libe ja päev enam palju lühemaks minna ei saa. See ju
ongi talv.
Lapsena
tekitas minus see kevade ja talve ja suve alguse asi segadust,
lasteaias ja koolis õpetati „talvekuusid” ja „kevadkuusid”,
mis eesti loodusega üldse kokku ei läinud. Täiskasvanueas
aktseptisin määratlust, et kevad algab siis, kui Päike läbib
kevadpunkti e läheb Jäära päikesemärki ning et talv algab siis,
kui Päike läheb Kaljukitse märki, aga maalooduses on asi ikka
hoopis midagi muud, tunnetuslikult ka. Mulle väga meeldis avastada,
et hiinlaste jaoks on november juba talvekuu ja jaapanlastel on vist
väike talv ja suur talv. Ja vanade eestlaste jaoks ka – talv algas
vist kadripäeva kandis. See on kooskõlas minu tõetunnetusega.
Söömine ja muu elukorraldus muutuvad ka talviseks millalgi
novembris.
Mulle
meeldiks, kui koolitarkused saaks ka olla enam ühenduses inimese
sisemise tõetunnetusega. Praegu tuleb õppida, kellele millist tõde
esitada ja nii võib inimesel endal segaseks jääda, kuidas ja mille
järgi elada. See on mõnel juhul ikka üsna keeruline (ja inimestel
on endaga hakkama saada ka kohati üsna keeruline). Ju on selline
aeg. Kui see aeg kord lõpeb, kas siis tuleb jälle lihtsate üheste
tõdede ajastu? Ainult et milliste...
TJT
Hinnasildiga inimesed
Lugesin päevalehe LP-st, et
Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune
väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus,
ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski,
seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse
ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu
mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga
naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi.
[Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste
jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga
ikkagi...]
Kui
ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas
tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu
hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd
olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole
sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd,
et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks,
palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud
küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes
rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi,
siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud
(muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga
see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka
praeguses maailmas ja mitte vähe).
Tegelikult
on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga
mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on.
Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud
koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi
inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!
TJT
neljapäev, 15. november 2018
Isadepäeva järel
Lugesin
esmaspäevasest Päevalehest isadepäevateemalisi artikleid ja ohkama
võttis, et inimesed ei saa laste hooldusõigust jagatud (ja et
homoseksuaalsetel on see veel eriti keeruline). Et emad ei lase oma
lastel isadega kohtuda ja polegi nendega siis midagi ette võtta.
Lasin pilgu üle selle pika rea, mida meie laste isa on neile andnud
ja mida ma ise olen oma isa käest saanud ja mida minu vanemad on oma
isadelt saanud.... seda kõike on väga palju. Need loetud isad on
kõik saanud oma lastega koos olla ja me kõik oleme sellest palju
rikkamad juba mitmendat põlve. Meie oleme isadelt saanud ka
turvatunnet ja see pärandub põlvest põlve (mina laste emana olen
ka turvatunnet saanud sellest, et laste isa meid igat moodi toetab).
Koos on parem.
Isadelt
tuleb annete sügavamat mõistmist ja toetust nende annete
ellurakendamisele. Andeid tuleb hooldada ja minu kogemuses on see
just pigem isade töö. Minu kogemuses on emade töö hoida lapsed
tervena tervisliku toidu, mõistliku päevakava jms kaudu. Isad on
need, kes viivad lapsi liikuma, innustavad maailma sügavamalt
mõistma, süvenevad nende annete omapärasse ja vaatavad, mida nende
annete hooldamiseks on vaja teha – ükski anne ei puhke õitsele
ilma sobiva keskkonna ja mõtestatud sihipärase tegevuseta.
Mitte et emad ka ei võiks seda kõike teha, aga emad üksi kõike ei
jõua ja ei peagi jõudma (või ei jõua nad selle kõrvalt enam enda
elu elada).
Isade
olulisusest räägitakse liiga vähe. Kuidagi on juurdunud see
arusaam, et ema on lapse jaoks a ja o. Minu kogemuses on isad
vanemana sama väärtuslikud ja võimekad kui emad. Selle võrra veel
eriti väärtuslikud, et ühiskondlik stereotüüp neid vanemarollist
kuidagi kõrvale tõrjub ja vähemalt varem pidid isad tegema
ekstrapingutuse, et oma vanemlikke andeid rakendada, sest ühiskondlik
eelistus on emade poole kaldu. [Kui mina selles blogis siin isadusest
liiga vähe räägin, siis selle pärast, et meie laste isa ei soovi,
et ma tema tegemisi kajastaksin. Ma hindan väga seda, mida ta teeb
ja olen iga päev paljude väikeste asjade eest väga, väga
tänulik.]
Eesti
meediat lugedes võib meel ikka nukraks muutuda: kui palju ära
tundmata ja lahendamata valu maailmas ringleb ja kui palju uut jama
see sünnitab. Tegelikult on elu palju ilusam... nende jaoks, kel
kuidagi on õnnestunud jamade ringist välja murda. Mulle tundub, et
just see enda jamade lahendamine, valu muutmine kerguseks võiks olla
mõistlik sihtpunkt või ajaviide, kui üldse peab mingi sihtpunkt ja
ajaviide olema. Ma
olen tänulik kõigile isadele, kes oma lapsi ja nende emasid
toetavad. See juba iseenesest tähendab, et edaspidi on meil siin
vähem jama ja rohkem kergust ja rõõmu ja rahu ja koostööd ja
kõike muud toredat. Sest ühes pajas mitut suppi ei keeda. Ühiskonna
mõju puudutab kõiki inimesi.
Jõudu, edu ja rõõmu meile kõigile sellel teel!
TJT
Kuulamisi-taipamisi
Mu
tütar heitis mulle ette, et miks ma tema peale pahane olen. Mulle
tundus, et mu pahameel on õigustatud, sest asjad peavad olema nii,
nagu mina arvan ja et tema korraldab segadusi, mis on mind kurnanud
ja ära tüüdanud. Mitu päeva arvasin, et ma võingi pahane olla.
Siis mulle tuli meelde, mida ma kunagi olin otsustanud. Kui mu tütar
alles päris väike oli, lugesin „Targa lapsevanema” raamatust,
et laps tajub pahameelt karistusena (ja muidugi paljud vanemad
kasutavadki meelega pahameelt karistuse ja kasvatusvahendina). No ja
et karistus ei vii elu edasi, ei aita last oma tegevuse tagajärgi
ega teiste inimeste tundeid ega olukordi mõista ja kui laps ei
mõista, siis ta ju ei saagi teine kord paremini käituda. Siis
kunagi 15+ aastat tagasi ma igatahes arvasin, et mina küll lapse
peale pahaseks ei saa. Tegelikult muidugi sain. Isegi kui püüdsin,
ikka juhtus, et sain pahaseks. Aga niikaua, kui mu tähelepanu püsis
emarollil, ma enamjaolt siiski suutsin seda vältida. Nüüd, kui
mulle on sageli tundunud, et aitab küll sellest vanemlusest, oli see
mul isegi meelest ära läinud. Enda lapsepõlvest saadud programmid
on ikka nii palju enda soovidest üle.
Nüüd
lugesin seda pikka ingliskeelset juttu ka ja panen siia lingi.
Äkki kedagi aitab. Artikkel on
sellest, et teismelised ei vaja kontrolli enda tegevuse üle, vaid
toetust ja ühendust, ka siis, kui asjad untsu lähevad (ja siis veel
eriti). Ja et ärgu vanemad võtku isiklikult, asjade untsukeeramine
on täiskasvanuks saamise osa nagu kukkumine käis kunagi
kõndimaõppimise juurde. Igas vanuses inimesel on abiks, kui keegi
aitab neil vaadata, kuidas nad elavad ja mismoodi nad oma maailma
loovad. Ja mida nad tegelikult sooviksid luua ja mida selleks
tegelikult tuleks teha. Vahel mulle tundub, et emad peaks
terapeutideks ka hakkama. Vähemalt iseendale küll. Et see kuulamine
tuleks välja just nii tervislikult, nagu selles pikas artiklis
kirjas on ja inimeste vahel saaks olla sellised suhted, nagu me
tegelikult ju kõik sooviksime.
Mul
ikka väga pikaliselt tuleb see taipamine, et vanemlus ei lõpe laste
kooliminekuga, vist isegi mitte ülikooli minekuga (või mis iganes
see ellu astumise verstapost kellelgi on).
Kokkuvõtteks.
Igatahes mina sain selgeks, et pahameel on alati kohatu. Inimestel,
eriti veel täiskasvanuikka samme astuvail inimestel on täielik
õigus teha oma katsetusi ja eksida. Inimestel on õigus teistele
eesmärkidele ja lähtekohtadele ja sellest lähtuvalt ka teistele
valikutele ja eelistustele kui minul. Kõigil inimestel on õigus
unistustele ja oma lahenduskäikudele. Ja meil kõigil on õigus oma
tegemistega ebaõnnestuda, olgu siis enda või teiste vaatenurgast.
Inimestel on rahuldamata vajadused, mis neid liikuma panevad. Inimesi
käivitavad emotsioonid. Selles segapudrus on paratamatu, et
inimesed, eriti lähisuhetes üksteist häirivad (kui nad on sellisel
arengutasemel nagu mina praegu). Ja pahameel ei ole mitte kunagi
mitte kellegi suhtes õigustatud, aga see on inimlik ja minul ka
juhtub (ja ma saan aru, et ma ebaõnnestusin seekord ja proovin
uuesti). Selline taipamine tuli selle pikaleveninud protsessi käigus,
mille kohta on siin blogiski üht-teist lugeda.
Vanemaroll
pakub lõputult arenguvõimalusi ja impulsse ja ma tänan selle eest.
Ja ma tänan võimaluse eest siin lugejaskonna kaasabil selgemalt ja
täpsemalt mõelda kui ma oma peas iialgi viitsiksin.
Hiljem
lisatud. Kui ma veel vaatasin oma tundeid ja mõtteid teismelise
tütre emana, siis ma taipasin ehmatusega, et need polnud mitte minu,
vaid mingid rollitunded ja -mõtted. Ma olin meediast võtnud vastu
teismelise tütre ema rolli, programmeerinud end selle järgi ja
hakanud tundma ja mõtlema nii, nagu teismelise tütre emal on „ette
nähtud” – ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Igasugust
meediat tuleks tarbida väga ettevaatlikult, tunnetades, mis on õige
minu jaoks ja mis on vastavuses suure tõega. Kui mu tähelepanu
läheb kuhugi mujale, siis käivituvad need automaatsed programmid,
mis on hajameelsuse hetkedel minusse sisenenud. Neid programme on
väga palju, eks ma ole suure osa oma elust hajameelne ja
tähelepanematu, eraldatud endast ja suurest tõest. Nagu suur osa
inimkonnast, kahjuks. See teebki meid manipuleeritavaks. Eks
suhteteemalisi kirjutisi kirjutavad ka ju sellised inimesed, kes ei
anna enda kallutatusest endale aru või lähtuvad kellegi välisest
juhisest. Palju õnne meile sellises maailmas elamise puhul!
Veel hiljem lisatud. Ikka vaatan ja vaatan oma pahameelesid. Et neid tõesti on nii palju! Jah, eks ma omal ajal tekitand paljudes täiskasvanutes pahameelt ja nii on pahameel saanud mu sisekõne oluliseks osaks. Ma soovin selle ära muuta. Aitäh, et teada sain ja taipasin.
Veel hiljem lisatud. Ikka vaatan ja vaatan oma pahameelesid. Et neid tõesti on nii palju! Jah, eks ma omal ajal tekitand paljudes täiskasvanutes pahameelt ja nii on pahameel saanud mu sisekõne oluliseks osaks. Ma soovin selle ära muuta. Aitäh, et teada sain ja taipasin.
TJT
neljapäev, 18. oktoober 2018
Virtuaalse maailma lood
Vaatasin,
kuidas meie poeg arvutis ühte tapamängu mängib. Jookseb väga
seksika naise kujulisena, püss käes, tulistab, vahepeal lehvitab
kirvest ja lõhub paari hoobiga suure kuuse pilbasteks, tormab
kaunilt kujundatud maastikul või majas edasi, tulistab vasakule ja
paremale teisi tegelasi e kusagil mujal teistes arvutites istuvaid
mängijaid...
Nojah.
Mehed peavad natuke võitlejad vist ikka olema. Poisid vist on
sellised. Väiksena mängis meie poeg puumõõkadega ja tegi
harjutusi vanalinna päevadelt ostetud hellebardiga, siis tulid
plastmassist püssid. Siis arvutimängud.
Nüüd
ta siis jookseb virtuaalsetel maastikel ja tapab teisi võitlejaid,
kellest osa on naise kehaga. Seeskin e väljanägemine
selles mängus lihtsalt antakse mängu alguses, seda ei saa ise
valida. Kord oled mees roosal barbiehobusel, kord naine.
Mind
häirib, et selles mängus on kasutusel ka nais-skinid.
Sellega on loodud pretsedent, sündinud on uus normaalsus tappa
naisi. Ma olen üsna palju üksi ringi kolanud ja tundnud end selles
suhtes turvaliselt, et naisi ei lööda. Muud ohud on, aga tappa ikka
ei anta. Minu põlvkonna jaoks oli see kuidagi nii
iseenesestmõistetav ja mulle andis see paljudes olukordades
turvatunde. Ma saan aru, et koduvägivald ikka on ja muud pahad asjad
ka, aga üksi ringi kõndivat naist sellised asjad seni justkui ei
ohustanud, sest tundus nii enesestmõistetav, et mehed kaklevad
meestega, kui on vaja kellegagi kakelda. Uus virtuaalsest ruumist
väljakasvav normaalsus on see, et iga vaenlast võib tappa. Pole
vahet, kummast soost ta on. Peatumata pikemalt sellel, mille alusel
sellistes mängudes vaenlase staatusse satutakse.
Mängudest
saab elu. Meie puumõõgaga vehkivast lasteaialapsest sirgus vägev
võitleja spordiradadel – tema vaim on ikka üsna murdmatu ka siis,
kui keha võimalused alati järele ei tule ja tuleb tugevamale
vastasele alla vanduda. Spordis võtavad mehed ikka meestega mõõtu
ja poisid poistega. Milliseks kujuneb edaspidi päriselu, kui paljude
poiste virtuaalne maailm on selline? (Ja mis on üldse nende loojate
peas, kes selliseid mänge loovad?)
„Kuidas
ma siia sain, no kuidas ma siia sain...,” ümiseb Silver Sepp ühes
laulus. Ma ümisen ka nüüd. Igal juhul on see hoop mu kohati üsna
androgüünsele mõtlemisele (vt seda lugu).
Mingi piir sai ületatud ja see teeb haiget.
TJT
Meie rikutud lapsed
"Ise
me rikume oma lapsi," lõpetas oma jutu minuealine meesterahvas.
Ta oli kuulanud, kuidas pealinna peenema kooli tütarlapsed oma
tulevikuplaane arutasid. Üks arvas, et alla nelja tuhande tema küll
midagi tegema ei hakka. Teine arvas, et tema üldse ei hakka midagi
tegema, parem leiab rikka mehe. Kolmas arvanud selle peale, et mees
võib ära minna, laps tuleb selle mehega saada. No ja siis see
viiekümnele lähenev, oma elu ise üles ehitanud meesterahvas kuulas
vaikselt pealt ja imestas, et kust sellised soovid tulevad. Tema on
paarkümmend aastat pingutanud, enne kui võib endale ja oma perele
midagi rohkem lubama hakata. Ja firmal on ikka veel võlad (ja sellel
perel läheb materiaalselt tegelikult päris hästi).
Hiljuti
kuulsin bussis, kuidas inimesed arutasid, et noored tahavad 1400
eurot kuus kätte saada. Esimese tööotsa eest. Et üldse midagi
teeks.
Mõtlesin,
et eks ju meiegi ole oma lapsi rikkunud. Ja et kuidas me omal ajal
ise kasvasime. Ja mis see hea oleks. Tänapäeval on internet täis
neid õpetusi, kuidas tuleb end väärtustada ja kohe palju tahta.
Kõike ja kohe ja palju. Ja küllus on kõigi jaoks olemas, tuleb
ainult see vastu võtta. Lihtsalt pea end selle vääriliseks ja raha
tuleb (ja need teised, vaesed, on ise end sellisele elule määranud,
neist pole vaja midagi arvata, las arenevad omasoodu.) Selline n-ö
vaimseks peetav lähenemine maisusest. Aga ikka et kohe ja palju ja
elu on maiste mõnude nautimiseks.
Maistel
väärtustel põhinev maailm on suur ja lärmakas. Tegelikud vaimsed
väärtused nagu kaastunne, hoolimine, ausus, meelerahu... ei paista
esmapilgul nii väga välja. Neid loosungite lehvides ei levitata.
Jäin
mõtlema. Et kui oleme oma lapsed ära rikkunud, eks me ole siis vähe
juhatust andnud või sellist juhatust pakkunud (vähemalt keskkonna
loomise mõttes). Ja miks nii? Kas oleme ise samasugused? Vähe
juhatust saanud, kuidas vaimsemalt elada? Kas seda tahab elu meile
(praegu nt mulle) näidata? Ma olen nõutu.
Hiljem lisatud. Pärast ma
mõtlesin seda ka, et ega seda paari episoodi pole vaja
üledramatiseerida. Eks me kõik ole mõelnud, mida raha saamiseks
teha ja võibla ka seda, mida suure rahaga teha – kui selleks peaks
juhust olema. Pigem ma näen sedasorti rahanumbrite ihaldamises
ohtlikku lõksu (räägitakse, et mida rohkem seda on, seda rohkem
seda tundub puudu olevat, kuni kogu elu keskendub raha saamise või
kulutamise peale mõtlemisele ja nendele tegudele... aga see on pigem
raha orjuses elamine kui enda inimliku potentsiaali realiseerimine).
Pigem ma suunaks lapsi külluse mõtteviisile – mul on piisavalt
ressursse, et tunda end hästi ja teha seda, mis on minu tegemine
siin ilmas.
Endas
ma leidsin lapsepõlves kuuldud-loetud muinasjuttudest pärineva
vaesuse idealiseerimise ja see pole kah õige. Vaesus ei anna
võimalust oma potentsiaali välja arendada ega realiseerida, sest ka
see sunnib liiga palju kõrvalisele keskenduma. Ma arvan, et parem
oleks keskenduda sellele, mis on minu jaoks õige. Nii ma püüan oma
lapsi ka suunata, aidata neil mõista, mis on nende jaoks õige. Ja
see võib olla päris raske ülesanne.
TJT
kolmapäev, 22. august 2018
Emarolli muutumised
Viimasel ajal meil on kodus jutuks, et ma pole seda ja teist
– mis emarolli puutub. Vahel kuuleb seda ka, et ma pidada lausa nõme olema (seda
ma pean noorte inimeste ealiseks iseärasuseks ja väga tõsiselt ei võta). Mis
laiemalt emarolli puutub, siis on kriitika mõnes mõttes õige, ma olen üsna
palju muude asjadega tegelnud ja koduste asjadega pigem vähevõitu. Teisalt. Ma olen
jätkuvalt arvamises, et suured lapsed peavad ise kodus oma panuse andma ja kui
midagi on tegemata, siis tehku ära. Ise. Ilma minu kallal vingumata. [Seaduses
on ka kirjas, et laps peab andma oma jõukohase panuse kodustes töödes.] Nojah. Üks
suurem arvaja on nende isa, nii et eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Parimal juhul
on see võimuvõitluse olukord, halvemal juhul lõhnab revolutsiooni järele. Ebameeldiv
igal juhul.
Minu jaoks äärmiselt frustreeriv olukord. Nii hull, et ma
üle pika aja tulin siia avalikku kohta podisema, selmet omaette pabereid täis
kirjutada, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Sest mulle hakkab tunduma, et see olukord
on laiem kui ainult meie kodus. Ja laiem ka, kui ainult lastekasvatuses. Lähtekohaks
võetaks mingi ideaal ja kui siis miskit ideaalile ei vasta, võetakse jutuks
see, mis on mitte nii hästi ja lausa valesti (kuskilt maalt on see õige,
kriitika võib olla edasiviiv jõud, aga ainult teatud piires).
Ma tean, et ma olen olnud äärmiselt pühendunud ema – siis,
kui lapsed olid väikesed ja minu arusaamise järgi seda vajasid. Nüüd ma arvan,
et meil kõigil on aeg iseseisvust õppida ja ma jätangi mõned otsad lahtiseks. Kuigi
see vahel tähendab ka hallitama läinud nõusid. On kole tõesti, aga vahel on
nii. Muudmoodi ei ole osanud. Ma tahan, et kui neil keskkooliaeg läbi, on
selge, kuidas need asjad käivad ja siis tuleb lihtsalt harjutada ja katsetada,
mis saab, kui ei tee.
Ma ei tunne, et sellisena see kriitika minu emaksolemise puuduste kallal midagi edasi viiks. Ma
tunnen, et ma üldse ei taha midagi teha, kui minu kallal vingutakse. Sama käib
muidugi meeste ja laste kohta ka: mitte keegi ei taha, et tema kallal
vingutaks. Ma püüan öelda ühe korra ja lasta sel asjal siis olla. Võib olla, et
mõni teine taktika oleks parema tulemuse toonud. Kui liiga pikalt põhjendada,
miks asjad peaks minu meelest just nii minema, tuleb väga tõenäoselt
emotsionaalne vastasseis ja üsna tõenäoselt tegemata see jääbki. Võib-olla mõnda asja nad vanematekodus selgeks ei
õpigi, alles siis, kui tõesti on olukorraga omaette jäänud. Ma igatahes püüdsin.
Kuigi see näeb vahel välja, nagu ma oleks üldse vanemlikest kohustustest
loobunud. Võibla natuke olen ka.
Tükk aega juba mõtlen, kuidas seda olukorda muuta. Kust see muster
pärit on, pole vaja kaugelt otsida. Ma olin lapsena täitsa tubli: neljad-viied,
erinevate aineolümpiaadide tulemused, keeltekoolid, trennid, igapäevased koerajalutamised
(ikka kolm korda iga päev 11-aastasest alates) ja kodu koristamised oli
elementaarsus, mille eest kiita ei saanud eriti kunagi. Tänada nüüd ammugi
mitte. Ei sallinud ma lapsena tubliolemist, nüüd veel ammugi. Tahaks lihtsalt
teha neid oma toredaid asju, puhata ja mängida. Aga mingi vastutus on
kogunenud. Kohustused. Kumminaalmaksud. Kuidas need asjad korda saavad – et hundid
söönud ja lambad terved?
Ma saan aru, et esiteks ei ole endal õige kelleltki
tublidust eeldada, kui ise tubli olla ei taha. Nii. Aga kes siis ikkagi peaks
selle köögi korda tegema?
Teiseks ma saan aru, et kui ma ise soovin olla pigem
tunnustatud kui kritiseeritud, peaksin ise rohkem tunnustama. Tunnustan siis ja püüan kõiksugu asju märgata
ja tänada, kui keegi on midagi teinud. Aga ikka on mõned asjad tegemata ka. Ja rahulolematus
suundub kuidagi minu suunas. Kas lahendus on leppimises / rahulolus olukorraga,
mis üldse ei meeldi? Rahulolus sellise endaga, kes ei ole osanud asju paremini ajada? Mingi nipp on siin ikka veel, mida ma praegu ära ei noki. See on kuidagi seotud minu emaksolemise algmustriga. Sellega, milline ema ma kunagi tahtsin olla. Kusagil tuleb midagi teiseks teha, et saaks jälle rahus ja koostöömeeles elada. Ja äkki siis püsib köök ka korras, kuidagi iseenesest?
TJT
teisipäev, 24. aprill 2018
Lastega kunstinäitusele!
Konrad Mägi, Capri motiiv (1922–1923) |
Tänapäeval inimesed väga ei julge kunstinäitusele minna, et
mine tea, mis sitta seal kalli raha eest näidatakse (ok, näitusepiletid on
pigem soodsad, aga kui ei meeldi, siis oma raha on ikka kallis). Suur osa
tänapäeva kunsti ongi minu meelest lastele mittesoovitav (täiskasvanu võib
sealt saada mõnda laadi pidepunkte enda ja keskkonna mõistmiseks, puhastuseks,
enesearenguks, aga lapse otseselt vaatekohalt on need lihtsalt mingid käkid). Mina
käisin lapsena palju näitustel, vanemad arvasid, et nii on kultuurne ja käidagu
ja laste käest ei küsitud, kas nad tahavad. Ja ma ei kurda, mõnikord mulle
täitsa meeldis. Mõnikord mulle meeldib praegugi, kui sada aastat vana kunsti
näidatakse. 1. maini on Tallinna raekojas üks rõõmus näitus Enn Kunila kogudest
ja seda ma soovitan küll lastega vaatama minna. (Ette rutates võin kinnitada,
et meie kunsti suhtes leigetele lastele meeldis.)
Kunila on valinud oma kogusse pildid, mis on hästi
värvilised ja kõnelevad rõõmust. Selle pärast ma tahaks, et palju inimesi seda
näitust näeb, ja eriti just lapsed. Meie oma ettekujutus eestlusest ja kunstist
on seotud lõputute kannatuste, vaesuse ja viletsusega ja eks me sellist
ettekujutust tikume edasi andma ka oma lastele (kuigi ma püüan teadlikult, et
seda oleks vähem, siis ikka juhtub). Rõõm ja kergus on ka olemas. Nendel piltidel
on see sulaselge, ühtki morni ega rusuvat tööd ei ole. Nagu Konrad Mägi ühes
kirjas ütles: „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on
täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal,
kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“
Paul Raud, Pargitee (1910) |
Mõni mõte, kuidas lastega kunstinäitusel käia, nii et kõik
oleks õnnelikud.
- Kui lapsed ei taha näitusele minna, siis võib lapsele sõbra kaasa võtta. Või minna koos teise perega, kus on lapsi, kellega kohtumise üle lapsed rõõmustaksid. See ei tähenda, et näitusesaalis oleks sobiv hullata või kõva häälega juttu ajada, lihtsalt lapsed tahavad ka omasuguste seltsi. Meie lapsed käisid sellel näitusel ühe teise perega (kusjuures perepilet ei piira, mitu last kaasas võib olla, väga armas kultuurisõbralik suhtumine). Ja me ise võtame sellistesse kohtadesse hea meelega laste sõpru kaasa. Meie peres see nipp toimib alati (aga eks ole ka ootamatuid olukordi vahel).
- Me ei sunni lapsi mingit kindlat pilti vaatama. Mina ütlen, et leia mõni pilt, mis sulle meeldib ja vaata seda.
- Mõni laps ei taha niisama vahtida. Lapsele võib anda fotoka, ilma välguta võib enamasti igal pool pilti teha. Siis ta saab osaleda ja asi on palju põnevam.
- Raekojas on praegu ka joonistustuba, kus saab Konrad Mäe moodi pilte värvida ja pärast Eero Epneri koostatud värvimisraamatu kaasa ka osta. Vt lisaks kunilaart.ee (aga minge ikka kohale ka, ükski foto ei asenda kaunilt eksponeeritud teosest otse saadavat naudingut).
Ado Vabbe, Järve kaldal (1945) |
- Mõni laps tahab omaette rahus vaadata, mõni teine jälle suhtlemist. Ma vahel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida ja suunan selles laadis, et vaata, mitu värvitooni sa sellel majakatusel näed. Nooremale lapsele võib meeldida otsimismäng stiilis kus on punase kleidiga naine (see toimib pigem sada aastat vana kunsti puhul). Vaata pilti erinevalt kauguselt, pane tähele, kuidas pilt selle juures justkui muutub (mida sa ühest või teisest kaugusest vaadates näed?). See on täiskasvanu enesekasvatuse koht ka, et milliseid piiranguid me lastele sedasorti juhendamisega kaasa anname.
- Liiga normeeriva kunstiõpetaja või lapse töödele antud negatiivse tagasiside mõju aitab tasakaalustada ka just selliste piltide nägemine: kuidas inimese figuur on antud mõne pintslilöögiga (polegi vaja kõike välja nikerdada). Ja lähedalt vaadates on mõni koht neil maalidel natuke plätserduse moodi, aga see just ongi äge.
Ilu ja harmooniat, rõõmu ja kergust!
TJT
reede, 13. aprill 2018
Märkmik tulevikku
Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi nägin poes imeilusat
märkmikku ja ostsin ta ära, teadmata, milleks seda kasutada. Aga ilus oli. Varsti
hakkasin sinna kirja panema kirju oma tütrele sellesse aega, kui ta on suur. Märkmik
jäi vahepeal pikaks ajaks unarusse, aga mõni aeg tagasi leidsin selle uuesti ja
küllalt on, mida öelda.
Olid ajad, mil arvasin, et ma ütlen lapsele kõik ära enne,
kui ta saab kümme ja piltlikult ületab Rubiconi jõe. Arvasin, et ega pärast ei
tule eriti võimalust talle midagi öelda, kui puberteet juhtub ja et siis enam
noored vanematega ei suhtle. Jumal tänatud, aga mul on jätkuvalt võimalik oma
lastega suhelda ja olulistest asjadest kõnelda (tegelikult on laste kasvatamine
palju toredam kui klišeedes, mille on loonud inimesed, kes ei saa või ei viitsi
sellesse töhe eriti panustada). Enamasti näeb meie suhtlus välja küll selline,
et nemad räägivad ja mina kuulan, aga on esinenud ka vastupidiseid näiteid. Häirivalt
vähe, tuleb tõdeda, selle pärast ma jälle kirjutama hakkasingi. Meil on praegu
küllalt teemasid ripakil, mida ma sellest teadvuse punktist, kus ma olen,
lahendada ei oska. Siis ma panen oma arvamise sinna kirja. Võib-olla see kunagi
leitakse ja seda loetakse – ja kui mitte, siis ma vähemalt andsin endale
võimaluse, üritasin.
Veel olen ma olen aru saanud, et 12- või 16-aastasele ei saa
paljusid asju rääkida, sest nad on enda elu ja arengu ja huvidega teises kohas
kui mina oma keskealisuses. Neid asju, mida nad praegu ei ole valmis kuulama
või mõistma, ma panen sinna märkmikusse kirja. Pojale ostsin ka hiljem sellise
märkmiku, kuigi ilmselgelt need naisteasjad teda ei huvita. „Naisteasjad“ on
siis need asjad, mida mina maailmast arvan, see on üsna helitapeet talle, näeb/kuuleb,
aga ei märka ega tunneta. Ja mis meestejutte mul temaga nii väga ajada ongi,
kui ma ise mees pole. Võibla see pojale märkmiku kirjutamine on mul lihtsalt
mingist võrdsuse taotlusest, et kui juba, olgu siis mõlemale. No et ehk siis ei
tule seda olukorda, et eit teadis, aga eit suri ära, nüüd pole enam kelleltki
küsida. Tütrele kirjutan nt raseduse ja sündimise teemasid lahti. Äkki ma
pärast enam ei mäleta või. Ja kui on need asjad kord kirja pandud ja loetud,
eks siis saab juurde küsida, kui vajalik tundub.
Võib-olla ei ole see minevikuga jändamine üldse vajalik, aga
tegelikult me nagunii ei oska hetkes elada ja hetkes kõiki olukordi lahendada. See
on siis minu kohtumine enda surmaga. Soov kõike lõpetatuseni viia ja n-ö puhas
tuba endast maha jätta. Kui jumal annab, siis muidugi alles tüki aja pärast.
(Surmateadlikkusest pidas Argo Moor kunagi põlluakadeemias populaarse loengusarja
ja sealt jäi meelde mõte, et oma surmaga igapäevaselt kohtudes saame endalt
küsida, kas mu elu on mõtestatud. Aegade jooksul asju vaagides olen leidnud, et
minu jaoks on lõpetatus oluline.)
Imelist elu!
TJT
„Seltsimees laps“
Härra laps soovis seltsimees last näha ja nii me lastega kinno
läksime. Kõigile meile meeldis väga ja soovitan kõigile filmi vaatama minna (lugeda soovitan ka, mulle meeldivad raamatud sageli rohkemgi, kuigi seekord film äkki isegi ületas raamatut). Mind tõesti üllatas, et nii raske
sisuga film on märgitud perefilmiks, aga maailmale avatum nutikam 5–6-ne saab
ilmselt juba aru (ma pigem soovitaksin küll kooliealisele). Sügavsisukas,
asjalik, ilus ja helge film. Teemad on rasked, aga meid nutma ei ajanud. Inimlik
headus oli igas hetkes kurjusest üle ja minu meelest annab see pigem rahu- ja
kindlusetunnet ja imetlust nende aegade inimeste tugevuse üle ja loob endas sellist tugevust, mida raha eest ei osta. Headuse ja kurjuse
teemad meil siin tulevad vahel jutuks muu elu vahele ka. Ma arvan, et maailm
püsib headusel ja seda võib lastele tuhandel eri viisil korrata.
Ma olen rahul, et see film andis meie perekondlikkele
juttudele suurema plaani. Ma ise kuulasin lapsena vanaisa jutte, aga kildudest
tervikut kokku ei suutnud panna. Eks meiegi lapsed ole mingeid kilde perekonnaloost
kuulnud. Hea on näha, milline on selle taustal rahva lugu. Ja ehk ka meenutada
neid, kellel neil rasketel aegadel kuidas on läinud.
TJT
kolmapäev, 4. aprill 2018
Keeruline protsess
Üks asi, mis on jätkuvalt minu jaoks keeruline, on öelda
õigel määral ja õigel viisil. Et saada ära kuulatud ja arvestatud. Kui ma ütlen
liiga lühidalt – tee seda või ära tee seda, siis nad ei pea seda oluliseks, kui
nad asja mõttest aru ei saa. Kui ma liiga pikalt oma suunise mõtet ja võimalikke
tagajärgi selgitan, tuleb pahameel, mis rikub suhteid ja tulemust ei pruugi
ikka tulla. No et mis ma seletan nii palju või piiran nende elu. Kokkuvõttes jälle see sama iseseisvuse teema, et kui palju last ja noort mingis eluetapis toetada ja kuidas ta vabaks lasta.
TJT
Vastutuse vanemalt lapsele üleandmine on keeruline protsess
mõlema jaoks. Kui 16 a tütar küsib, mida ta mingis olukorras võiks teha, siis
ma küsin küsimusi vastu, et aidata tal mõista, mis on tema vajadused ja selle
hetke prioriteedid. No mul pole isiklikku eelistust, kas ta läheb pererogainile*
või mitte, kui mitte arvestada, et noore kunstiinimese väiksed, aga seda sügavamad draamad mind päris
puutumata ikka ei jäta ja mõni olukord on mulle puht korralduslikult mugavam
kui teine. Aga jälle sama lugu. Minu suunavad mõttearendused tunduvad talle
kord liiga ebamäärased, kord takistavad. Mulle tundub see suht arusaamatu, sest
mina olen eluaeg teiste arvamusi küsinud ja siis omatahtsi teinud. Nt väiksena
ma küsisin ema käest, kas ma värvin tüdruku kleidi roheliseks või siniseks ja kui
ema ütles, et no värvi siniseks (tal ilmselgelt oli ükskõik, mis ma valin),
siis värvisin hoopis lillaks. Ema siis torises, et miks ma tema käest üldse
küsin (= teda tülitan), kui ma nagunii ise valin, aga see on minu jaoks
päevselge, et täies pliiatsikarbis on valikuid liiga palju. Kui mingi eelvalik
ära teha, siis just selgub, mis see õige värv on. Nii ma kuulan tänini, mis
teised mind puudutavatel teemadel arvavad, sest nende sõnade vahelt tuleb see
tunne, mis on minu jaoks õige. Ja teiste arvamus mõnes mõttes ei puutu üldse
asjasse. Aga see lähtekoht ei toimi meie tütre puhul. Inimestel lihtsalt on
erinevad strateegiad oma asju ajada ja ma pole veel aru saanud, kuidas ma
saaksin teda toetada nii, et see kõigile parim oleks. Kohati mulle tundub, et
ta lihtsalt peab saama minu peale ärrituda – lihtsalt selleks, et oma päevaga
kogutud pinged välja lasta. (Ja küllap on põhjust olla tänulik, et ta väljaspool kodu nii kenasti käitub.) Aga see muidugi on mulle ebamugav ja vahel teeb
haiget ka. Nõutuid olukordi ikka koguneb. Ma saan aru, et minu peateema on õppida
enda tundeid paremini juhtima. Eks see ole tütre emana mu teadlikke põhitegevusi
olnud 15–16 aastat.
Hirmus varast ja suurt iseseisvust ma üldiselt pigem ei
poolda. Tundub hea, kui noor saaks Kuusõlmede ringi jagu (18 a ja 7 kuud) pere
turvalises pesas maailma tunnetada, enne kui kõik vana seljataha jätab ja oma teed
läheb. Ja kaudsemat tuge võiks saada ikka Saturni tiiru jagu e
ligemale 30 aastat.
Küll oleks tore, kui nad ise hakkaks oma päeva ette- ja
tahavaateid tegema, aga seni ma lihtsalt kuulan, millest nad räägivad. Suunamist
nad ei taha ja olgu siis nii. Eks teadlikkus tuleb omal ajal. Loodetavasti. Lähen
tegelen parem oma asjadega.
*Rogain on orienteerumisjooks, kus etteantud aja piires
tuleb kontrollpunkte leida. Perevõistkonna ajapiirang on kaks tundi. Päris rogainid
on pikad või ülipikad (nt 8, 24 tundi), aga ka neid võib rahulikult omas matkatempos
teha ja vahepeal end mõnusalt tunda. Keegi pole kohustatud võitma (selleks tuleb palju kümneid kilomeetreid läbida vööni mudas jms). Muidugi ei
pruugi paari soojakraadiga tuule käes märgade jalgadega kuigi mugav olla. Või siis
tühja kah, kui on õigesti valitud riided. Suhtumise asi. Aga mulle igal juhul
sobib see, mis ta ise valib. Minu elus on küllalt asjaolusid, mida mõni teine
võiks ebamugavaks pidada ja samas hoian ma end hoolega mõnda teist sorti
ebamugavuste eest, mis mulle tunduvad liiga hullud, aga samas on rahvalikult üldlevinud.
TJT
esmaspäev, 19. märts 2018
Jälle iseseisvumisest
Käisin „Lady Birdi“ vaatamas, see ema ja tütre teema kõnetas.
Tütar on 17–18-aastane, lõpetab keskkooli ja eks sel ajal ole ju igasugu
küsimusi. Põhiliteema paistab olevat iseseisvumine. Ema teeb kohati kaks
vahetust psühhiaatriahaiglas, et peret toita, kuna pereisa lastakse parajasti töölt
lahti. Ja vanem poeg töötab vaatamata heale iseloomule ja korralikule haridusele
supermarketi kassas, koos oma teist nahavärvi pruudiga, kes elab ka selles peres,
sest neil pole kuhugi minna. Ja lõpuks nad võtavad kodule hüpoteegi, et tütre vingeid
ülikoolikulusid katta (kusjuures see tütar pole just kuigi tubli õppija). Nii et
muresid neil jagub. Nii-öelda tavaline tore pere, kus lihtsalt olukorrad on
filmile omaselt mõnevõrra võimendatud või siis ongi mõnes maailmanurgas selline
elu.
Tore, et minu elu on praegu kergem, aga teemad on veidi
tuttavad ikka (meie 16-aastane tütar lõpetab põhikooli ja tema iseseisvumise küsimused
võtavad üllataval kombel minult rohkem tähelepanu ja energiat, kui mulle
meeldiks; mõni asi teeb pahameelt ka). Filmis on ema üsna tõre ja suhtub tütre
igasse ettevõtmisse negatiivselt: kord on kleit liiga roosa, kord pole tütar
küllalt tubli, et paremasse kooli minna (ja mis see kõik Ameerikas maksab). Ma oletan,
et filmiemale tundub, et tema pingutusi ei hinnata, sest tema enda kasvukogemused
olid karmid ja tunnustus tundubki siis vaevaliselt tulevat või seda lihtsalt ei
võeta vastu.
Ema justkui tahaks lähtuvalt enda turvatunde ja puhkuse vajadusest
pidevalt tütre elu piirata ja vormi seada, tütar jälle nõuab avardumise ja
laienemise õigust. Selline vastandlikes suundades, paisumises ja
kokkutõmbumises liikumine tekitab vältimatult ebakõlasid. Mul endal on ka vahel
tunne, nagu tuleks meie tütre tahtmised minu seljanahast. Et need nagu võtaks
mul tüki välja – ja mingit tasu selle eest ei tule. Selles mõttes on minul
hästi lihtne filmiemale kaasa tunda. Me lihtsalt ei suuda ühest punktist neid
noorte laienemisi enam kinni maksta. Ja et need iseseisvumise ponnistused vastastikku
lämmatama ei hakkaks, meil tuleb üksteisest lahti lasta.
Kunagi ma tundsin kaasa emadele, kelle tütred elavad kaugel.
Tundus kurb, et nad harva näevad ja noortel pole ju oma vanemate jaoks aega. Ma
arvasin, et ma tahaksin oma laste lähedal elada hiljem ka, kui nad on
täiskasvanud. Praegu mulle tundub, et kui tal lihtsalt hästi läheks, mul oleks
hea meel, kus ilmanurgas see siis ka ei juhtuks. Aga mitte veel. Praegu me peame sellega kuidagi hakkama saama, mis siin on. Vahel üldse ei meeldi.
Hiljem lisatud. Mõtlesin järele, et need viha ja vimma teemad sealt filmist ema ja tütre vahelt on mulle ju isiklikult ka tuttavad. Koristamise teema. Miks mina pean nii palju koristama, kui lapsed on suured.... Miks need riided niiviisi nutsakusse jäetakse.... Märkasin enda hoiakus seda sama süüdistust, et te ei ole piisavad ja võtsin Bachi süütunde teemalist õietilka. Plaan on seda kuurina teha, kuni ma sellist süüdistust endas enam ei leia.
Aga see teine asi ikka jääb. Ma arvan, et noored peaksidki rohkem koristama selles vanuses (12 ja 16) ja ma ei suuda seda kehtestada - enda meelest täiesti objektiivsetel põhjustel. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa.
Kolmandalt poolt olen mina kolmkümmend aastat koristamist harjutanud - vanasti pandi lapsed varakult tööle ja minu vanemad olid minu hilisteismeeast väga hõivatud, neil oli abi vaja ja peeti enesesestmõistetavaks, et noor inimene teebki perele süüa ja rohib ja koristab ja osaleb ehitustöödel, enda ja koera eest hoolitsemisest rääkimata. Ja nüüd on minul kolmkümmend aastat kogemust ja ettekujutust, kuidas asjad peaks käima ja nendel on mingi teine ettekujutus ja need ei lähe üldse kokku. Kohati. Mõnes punktis ikka läheb ka, aga vimm tuleb sellest, kus ei lähe. Ma reaalselt ei saa elada ainult selles maailmas, mis on - kui see pigistab, mida ei ole. Ma ei taha nii palju kodutöid teha, mul on ka muud tegemised. Kuigi võiks ju olla tänulik, mida kõike jama ma ei pea läbi tegema. Nagunii on lapsed ainult külalised, kes ühel päeval minu elust suures plaanis ikkagi lahkuvad.
Kui ma seda teksti siin vaatan, siis ma ei saa aru, miks mina ka selles olukorras teismeliseks muutun, kuigi mul ju on privileeg olla keskeas? Nagu ka filmist oli näha, siis täiskasvanul on kogemuse kaudu võimalus teist inimest mõista. Ta peab selleks ainult enda piiratusest ja kivistunud arusaamadest välja astuma. Lapsel ja noorel on kogemusi vähem ja tal on äärmiselt raske end teise inimese kingadesse asetada. Nii et mõistmise töö tuleb ikka endal ära teha. No ja siis kuidagi nagu need muud asjad ka. Saada nad koristama ja. (Aga millal? Me oleme toetanud tütre valikuid kogu ärkveloleku aja intensiivselt muusikaga tegelda. Ja ta peab ju saama süüa ja magada ka. See ühe inimese tasakaalustamata elu viib terve pere tasakaalust välja. Kusjuures maailmas kõlab loosung, et ainult nii üldse midagi saabki. Saavutada. Muusikuks muudmoodi ei saa jah, seda ma näen isegi. Kusjuures meil siin keegi ei aja taga suurt kuulsust ega raha, ainult eneseteostust, mis vahel tahab lämmatada kõik muu.) Mõni asi vist lihtsalt ongi jama ja sellega tuleb elada. Et siis vaadaku ma ise, kuidas oma vimmaga paremini ümber käia, et see nii väga ei segaks. Aitäh selle filmi eest! Sain võimalust asju üle vaadata.
Palju hiljem lisatud. Vastasseisud on muidugi vajalikud ja edasiviivad. Sellest ma saan nii aru, et kui poleks suuremaid vastasseise ema ja tütre vahel, ei tahaks ema võibla kunagi oma lastest lahti lasta ja siis nad ei saakski oma elu peale. Mind on minu ja tütre vahelised suhtlemisraskused igal juhul viinud sinna punkti, et ma olen tänulik kõige eest, mis annab mulle rahu tagasi. Las ta siis elab kusagil mujal nii, nagu ise õigeks peab. Peaasi, et mina saaks oma asjadega toimetada nii, nagu mina soovin. Siin on see üks punkt ainult juures, et kas ma saan talle sellesse oma ellu kaasa anda oma õnnistuse – nagu muinasjuttudes. Ja kas ta selle vastu võtab.
TJT
Aga see teine asi ikka jääb. Ma arvan, et noored peaksidki rohkem koristama selles vanuses (12 ja 16) ja ma ei suuda seda kehtestada - enda meelest täiesti objektiivsetel põhjustel. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa.
Kolmandalt poolt olen mina kolmkümmend aastat koristamist harjutanud - vanasti pandi lapsed varakult tööle ja minu vanemad olid minu hilisteismeeast väga hõivatud, neil oli abi vaja ja peeti enesesestmõistetavaks, et noor inimene teebki perele süüa ja rohib ja koristab ja osaleb ehitustöödel, enda ja koera eest hoolitsemisest rääkimata. Ja nüüd on minul kolmkümmend aastat kogemust ja ettekujutust, kuidas asjad peaks käima ja nendel on mingi teine ettekujutus ja need ei lähe üldse kokku. Kohati. Mõnes punktis ikka läheb ka, aga vimm tuleb sellest, kus ei lähe. Ma reaalselt ei saa elada ainult selles maailmas, mis on - kui see pigistab, mida ei ole. Ma ei taha nii palju kodutöid teha, mul on ka muud tegemised. Kuigi võiks ju olla tänulik, mida kõike jama ma ei pea läbi tegema. Nagunii on lapsed ainult külalised, kes ühel päeval minu elust suures plaanis ikkagi lahkuvad.
Kui ma seda teksti siin vaatan, siis ma ei saa aru, miks mina ka selles olukorras teismeliseks muutun, kuigi mul ju on privileeg olla keskeas? Nagu ka filmist oli näha, siis täiskasvanul on kogemuse kaudu võimalus teist inimest mõista. Ta peab selleks ainult enda piiratusest ja kivistunud arusaamadest välja astuma. Lapsel ja noorel on kogemusi vähem ja tal on äärmiselt raske end teise inimese kingadesse asetada. Nii et mõistmise töö tuleb ikka endal ära teha. No ja siis kuidagi nagu need muud asjad ka. Saada nad koristama ja. (Aga millal? Me oleme toetanud tütre valikuid kogu ärkveloleku aja intensiivselt muusikaga tegelda. Ja ta peab ju saama süüa ja magada ka. See ühe inimese tasakaalustamata elu viib terve pere tasakaalust välja. Kusjuures maailmas kõlab loosung, et ainult nii üldse midagi saabki. Saavutada. Muusikuks muudmoodi ei saa jah, seda ma näen isegi. Kusjuures meil siin keegi ei aja taga suurt kuulsust ega raha, ainult eneseteostust, mis vahel tahab lämmatada kõik muu.) Mõni asi vist lihtsalt ongi jama ja sellega tuleb elada. Et siis vaadaku ma ise, kuidas oma vimmaga paremini ümber käia, et see nii väga ei segaks. Aitäh selle filmi eest! Sain võimalust asju üle vaadata.
Samal teemal veel hiljem lisatud.
Mulle sattus pihku üks teismelise kasvatamise raskusest kirjutatud ajaviiteraamat. Autor kasutab noorte kohta selliseid väljendeid nagu pubeloom, hüsteeriline amatsoon, haisev koletis. Olukordade kirjeldused on ka samas stiilis ikka üle võlli. Mõtlesin, et see, kuidas teismelist sageli ameerikalikus meedias ja populaarsetes kultuuritoodetes kujutatakse, ei tee noortele ega nende suhetele täiskasvanutega üldse head. Teismeline pannakse puuri ja näidatakse tema poole näpuga (unustades, et üks sõrm näitab osutatud suunas, neli näitaja poole).
Mulle meeldib waldorfpedagoogide lähenemine. Antroposoofid väidavad, et inimene sünnib mitu korda. Esimesena sünnib inimese keha (see on see tavaline sündimine), siis umbes seitsmeaastaselt sünnib inimese mõte ja 14-aastaselt tema tundeelu. Ja see tundeelu on siis 14-aastaselt sama õrn nagu vastsündinu keha, mida tuleb alles õppida kasutama. Tunded võivad olla suured ja mõnevõrra juhitamatud nagu vastsündinu liigutused. Aga igal ajahetkel on tegemist ikkagi inimesega, kes on ära teeninud lugupidava suhtumise. Jäin mõtlema ja tunnistan, et ma oma tutvuskonnas pole kohutavate teismelistega seni kohtunud. Kuulnud mõnest olen. (No ja meie lapsed võivad ka omade vahel täitsa kohutavalt käituda. Aga enamuse ajast nad on ikka toredad.) Minu tutvuskonna emad on üldiselt pigem väga kaua lastega kodus ja tegelevad ise erinevate enesearengu teemadega (kus ma nende hõivatud karjäärinaistega kohtukski). Nende üsna koduste emade lapsed on üldiselt väga meeldivad inimesed igas eas. Mitte et meil raskusi ei oleks. Kui ikka noor tahab oma ema šokeerida, siis ta seda teeb. Mina olen ka mõne emotsionaalse laksu saanud. Siis ma võtangi seda kui ebaküpse tundeelu väljendust (no tegelikult ma ikka olen šokeeritud ka ja võin häält tõsta ja ebaadekvaatselt käituda ja juhtub, et ka mõnda aega pärast siin vinguda – aga see kõik läheb mööda, pärast räägime asjad läbi ja oleme sõbralikud ja lugupidavad edasi). Mõned meist otsivad suuremate probleemide korral koduvälist abi. Nii olen minagi teinud, rääkimata teiste emade kogemuste kuulamisest. Ja ma olen tänulik, et mina olen meie probleemidele üldiselt abi leidnud ja asjad on jälle talutavasse korda saanud. Vahel see lihtsalt tundub võtvat liiga kaua aega.
„Lady Birdi“ filmis on muidugi äärmiselt palju muudki peale ema ja tütre suhete ja suhtlemisprobleemide. Mulle see film meeldis, sest andis vaatajale võimaluse mõlemale poolele pöialt hoida ja kellelegi ei osutatud näpuga. Ma lihtsalt ei saa ühes väikses blogisissekandes kõigest kirjutada (mul kulub niigi mitu tundi või mitu päeva, et enda jaoks mingi teema läbi mõelda, et see siis poole tunniga blogi sissekandeks vormistada). Liiga pikki sissekandeid ei viitsita lugeda ja mitme fookusega lugu teeb sellega suhestumise veel keerulisemaks. Nii et seal filmis oli mõndagi muudki nagu heas filmis ikka.
Palju hiljem lisatud. Vastasseisud on muidugi vajalikud ja edasiviivad. Sellest ma saan nii aru, et kui poleks suuremaid vastasseise ema ja tütre vahel, ei tahaks ema võibla kunagi oma lastest lahti lasta ja siis nad ei saakski oma elu peale. Mind on minu ja tütre vahelised suhtlemisraskused igal juhul viinud sinna punkti, et ma olen tänulik kõige eest, mis annab mulle rahu tagasi. Las ta siis elab kusagil mujal nii, nagu ise õigeks peab. Peaasi, et mina saaks oma asjadega toimetada nii, nagu mina soovin. Siin on see üks punkt ainult juures, et kas ma saan talle sellesse oma ellu kaasa anda oma õnnistuse – nagu muinasjuttudes. Ja kas ta selle vastu võtab.
Murest ja kergusest
Ühe emaga tuli jutuks laste pärast muretsemine. Ma väitsin,
et ei muretse. Põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et kellegi pärast
muretsemine on üks halb asi, mida teisele teha, nagu koorem, mis teisele selga laotakse (ja mida ka endal kanda tuleb). Parem, kui vanemad ei muretseks
oma laste pärast ja jätaks need halva õnne veskikivid neile kaela veeretamata,
et lapsed saaks vabalt oma elu elada ja oma õnne sepistada. Pigem ma olen
tänulik, et Eesti ja Tallinn on turvalised ja siin on palju häid inimesi,
kellelt vajadusel abi paluda. Seepärast, kui ma märkan muremõtet lapse pärast,
siis ma tühistan selle mõtte ja rahutumal hetkel püüan palvetada, et neil hästi
läheks.
Teine ema saatis mulle Hedvig Hansoni artikli. Hm. Ma ei saa
öelda, et üldse ei puudutaks. Kas ma teen äkki paljusid asju selle pärast, et enda tähelepanu muretsemiselt kõrvale juhtida? Et siis taustal ja alateadvuses ikkagi muretsen? Ja kas sel juhul oleks parem pigem muretsemisega kord põhjas ära käia, et siis uues teadmises selginenult ja ehk ka uues rahus edasi elada?
Kui kolmas ema ka laste pärast muretsemise jutuks võttis,
siis see pani juba mõtlema. Miks mulle kolm korda järjest see teema sõltumatute
allikate kaudu vastu tuleb? Vaatasin siis hoolega, mis mulle muret teeb. Nii üldisemas
plaanis mõni asi ikka. Kas neil on küllalt hea iseloom, et leida kaaslane, kes
nendega pikemalt koos olla tahab, kas neil on õnne ja tervist ja oskusi rajada
endale selline kodu, mis poleks lihtsalt mingi hädapärane ulualune, vaid endale ka meeldiks? Kas nad oskavad endale vajalikul
määral küllust luua? Kas nad leiavad üles oma anded ja rakendavad neid? Kas nad leiavad selle ala, mis neid huvitab – kas nad
leiavad oma koha elus? Jah. Ei saa öelda, et ei muretse. Elus on ikka jube
palju tööd ja õnne ja teadlikkust vaja, et kõik hästi läheks. Ja need väiksed asjad ka. Et kas poeg ikka läheb trenni ja kas tütar jaksab oma asjadega toime saada ja kas ta jõuab bussi peale. Ja kas nad panevad pärast söögikorra lõpetamist toiduasjad külma ja. Lisaks veel sisemised asjad ka.
Kuidas neist asjust siis mõelda. Ma arvan, et teisele –
eriti veel noorele inimesele tulevikku ette mõelda on sama halb kui muretseda. Kuidas
ma siis peaksin mõtlema nii noortest inimestest, kes ise ka veel ei tea, kes
nad tahavad olla ja mida homselt tahta? [See on üks põhjusi, miks ma ei saa seda blogi enam kirjutada: kuidas kirjutada noori puudutavaist asjust neid endid mitte puudutades? No ja lapsed nad ju enam polegi, 12 a ja 16 a on juba midagi enamat.] Kas see ongi üks järjekordne kohaolu harjutus –
hoida oma tähelepanu ainult praeguses hetkes?
Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.
Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)