Kooliküpsetamine

Ühel päeval arvas me laste isa, et mida see poiss seal koolis tegema hakkab, kui tal kõik juba selge on. (No teadagi mida, ulakust!) Ma märkasin, kuidas mus mingi judin läbi käis. Et ei-ei, kooli veel küll mitte, kuigi lugemise-kirjutamisega saaks poeg hakkama ja eeskiri lubaks vanuse poolest ka kooli minna. Siis mitte mingil juhul. No ja poissi aasta varem kooli panna oleks ju ilmselt vale, levinud seisukoht.

Mõtlesin siis ise ka, et mida meil veel kooliküpsetuseks oleks vaja teha. Sest Eestis on ikka parem, kui laps on kooli minnes igati kooliküps, kergem ja vähem traumeeriv äkki. Mina kooli peale ei looda. See on rohkem selline „uppuja päästmine on uppuja asi” koht minu meelest. Tuleb meelde, kuidas „Rakett 69” saates nooblid saatejuhid ei peljanud vahel otse kaamerasse naerda, kui mõni lõppvooru pääsenu kõva häälega mingi „rumala” lause ütles. Nt mingi tööversiooni või ideeuidu, millel polnud teaduslikku alust. Selle – ja äkki ütlejagi üle võis lausa avalikult irvitada. Mulle tegi see haiget. Nii armsad noored kõik ja jube nutikad ja no selge see, et mõni asi läheb vahel puusse, elus nii ongi. Selle üle minu meelest ei sobi naerda, see teeb haiget (tegelikult ma küll vahel ise naeran ka, iga lapski teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea). Aga ka meie tütre koolis on laste üle naermine lubatud. Vähemalt õpetajatele. Ironiseerida ja muud sellist. Me elame 2012. aastas ja see asi ei ole vist minu kooliajast saati palju muutunud.

Nii et kooliküpsetuseks on minu meelest hea plaan 1) õpetada lapsele koolis vajalikud asjad nagu lugemine, aga ka ujumine ja kaugushüpe selgeks, see annab sisemise kindluse; ja kuna ka oskustest alati siiski ei piisa, siis 2) tuleb kasvatada ka iseloomu, mis võimaldaks selliste olukordadega toime tulla. Sisemist kindlust, kaastunnet, andestamist jms. Eks need asjad kulu täiskasvanute maailmas ka ära.

Eks koolis ole peale lugemise-kirjutamise muudki, mida tuleb osata. Nagu tunnis vait olla ja mitte teisi segada ka siis, kui tõesti midagi teha ei ole (tütre klassijuhataja on küll kiirematele lisaülesandeid andnud, aga vahel ikka juhtub vahe sisse). Ja toime tulla olukorraga, kus samas ruumis väga lähedal on palju teisi inimesi oma seisukohtade, oma probleemide ja lastetoaga. Siin on ikka õppimist küllaga, kuidas sellises keskkonnas loovaks, avatuks ja õpihimuliseks jääda. Ja praegu on veel mängude aeg. Ja põhja ladumise aeg – mulle.

TJT

Koolitants

Käisime Koolitantsul laste-, vaba- ja eesti tantsude finaaletendusel. Tore laste tantsuüritus. Äratas mõtteid ja tundeid.

Vabatantsude poole peal märkasin end mõttes blogi kirjutamas, pealkirja panin ka ära: „Koolitants ja depressioon”. Järjest mitu vabatantsu oli minu meelest masendava sisuga. Eks teismeiga muidugi ole kole ka, enda elust mäletan, et mulle tollal üldse see keskkond ega minu võimalikud perspektiivid selles ei meeldinud. Väga abitu ja masendav aeg, samas teadmisega, et kuidagi tuleb end sinna ära paigutada. Ma ei kujuta ette, mis nende noorte põhiline masenduse teema oli, aga raske tundus. Ja see, et kas see on ikka nende endi masendus või pigem nende juhendajate ja koreograafide oma? Ja siis lisandus mõte, et kas nad tantsivad seda emotsionaalset raskust endast välja või vastupidi, kutsuvad masendust loitsides ligi? Tantsu harjutatakse ju kaua aega, otsitakse väljendusvahendeid, proovitakse üht ja teist, vähemalt vabatantsus. Kas see loob neid rõõmsamaks ja tasakaalukamaks või lootusetumaks ja heitunumaks? Mul endal käis vahepeal peast läbi, et nii me oma depressiivseid kultuuriinimesi maast madalast harjutamegi. 

Depressiivsus on ju kuidagi intelligentsem olemise viis kui rõõm? (Pole minu seisukoht, aga midagi sellist olen nö kultuursematelt inimestelt kuulnud.) Üks tants nt oli narko teemal, atraktiivselt liikuv noormees puhkis valget pulbrit. Seltsiks kaks atraktiivset neidu ja lõpus tugev aplaus publikult. Sellele järgnev naljateemaline – vabateema rõõmsameelseim – tants sellise intensiivsuseni ei küündinud (mulle tundus nali olevat pigem äravajuva peputäienduse teemal).

Meil vist on mingeid stamparusaamu, et sportlased on alatihti haiged ja vigastatud ja kultuuriinimesed valutavad oma südant maailma pärast ja õige kunst käibki kuidagi valutamisega. Mulle ei meeldi neist arusaamadest eriti kumbki. Ma valiks kuntsi teemaks pigem ilu läbi maailma kaunimaks loomise, enda tasakaalustamise (valu on tegelikult seal alguses paratamatult olemas: ettekujutuses ikkagi maailm on kole ja vaja kaunimaks luua ja ennast tasakaalustada, et seda valu taluda). Ega üle oma varju ikka ei hüppa.

Osa vabateemalisi tantse meeldis mulle väga. Sellised Pepeljajevi sissetoodud stiili arendused need eestlaste omad suurelt jaolt (žürii näis ka hästi sellise suunitlusega olevat - kas teistsugused tantsud ei pääse läbi tiheda sõela lõppvõistlusele?). Venelastel on täitsa teine stiil, juhinduvad klassikalisematest tantsustiilidest (ja justkui lähemal minu ideaalidele). Aga vähemalt kogu tantsuetendusel ei mingit alaealiste Lolita-värki, mis minule vastumeelt. Kas ma muidu oleks neutraalsem, aga kui omal tütar kasvamas, siis sellist eeskuju pigem ei tahaks talle pakkuda – tuleb kergesti jama kaela, kahtlustan. Ma eelistan näha naist muul viisil kui seksiobjektina. Ja need eeskujud olid kindlasti inimlikult sisukamad. Selles mõttes kindlasti hea etendus – kõigi ligi kolme tunniga ette kantud 33 tantsu poolest.

Lastetantsud olid lihtsalt armsad ja inspireerivad. Põhiliselt sellega, et lapsed on armsad.

Etenduse lõpetanud Eesti teemalised tantsud olid keskeltläbi rõõmsad ja humoorikad ja meeldisid mulle kõige rohkem. Põhiteemaks näis eestlusega seoses olevat töö. Üks tants oli kirjanduse teemadel (mõnus humoorikas mehine tants suurte poiste esituses), üks laulust, üks kasutas lihtsalt Eesti teemalist muusikat, ju siis pidi kirjeldama olemise viisi või midagi (taas suht depressiivne).

Aga ikka tasub minna ja telekast vaadata ja aitäh korraldamast!

TJT

Kuueaastane

Meie noorem laps sai talvel kuueseks. See on iga, milleni ida arusaamade järgi laps on põhiliselt ema hoole all, edaspidi algab isa aeg, mil tema töö on laps n-ö maailma viia. Antroposoofid räägivad organite moodustumisest esimesel kuuel aastal ja soovitavad intellektuaalset arengut hiljem, alles pärast hammaste vahetumise algust. Nii ühed kui teised arvavad, et esimesed kuus aastat lapse arengus on lapsepõlve ja mänguaeg. 

Veidi enne kuueseks saamist läks poja esimene hammas liikuma – ja samal ajal tekkis tal ka huvi lugemise vastu. Nüüd on ta ikka usinasti silmapuutuvaid sõnu kokku veerinud ja kui ma juttu ette loen, siis püüab sealt sõnu kinni. Varsti peangi vist „päriselt” lugema hakkama, seni hoidsin raamatut käes ja muutsin teksti vabalt oma parema äranägemise järgi. Aga poja loomust teades võib karta, et see mõnus aeg on varsti läbi. Talle meeldib, kui asjad on täpilt õiged. Ja kui ema jutt ja raamatu tekst lahku läheb, võib arvata, et õigus on raamatul.

Eks ta ole mõnes muuski asjas suuremaks ja iseseisvamaks saanud. Ja intellektuaalsed tegevused pakuvad suurt huvi. Isaga mängivad malet ja muid mõtlemismänge. Mingi asjalikkus on temasse lisandunud. Ja tasakaalukust samuti.

See on minu jaoks rõõmus vabanemise aeg. Tunne, nagu oleks suurem töö tehtud. Väidetavalt edaspidi ju lapse loomuses midagi väga muuta ei õnnestu, lihtsalt hoida ja toetada – ja olukorraga ise toime tulla.

Hiljem lisatud. See üks asi ka, et nii suurtest lastest kirjutades tekib jälle see eetiline probleem. Et mida üldse võib kolmandate isikute kohta avalikus kohas öelda. Isegi kui nimesid lausa ei ole. Kes mind tunnevad, tunnevad mu ka siit blogist ära ja teavad mu lapsi. Ja samas on ju neil õigus oma elule, mida kõrvaliste mõtted alati ei toeta.

Aga samas nii väga ju tahaks kiita, et ühel hommikupoolikul, kui mina tükk aega arvutis oma tööd tegin, valmistas poeg paki mängukaarte, ikka üsna mitukümmend tükki. Igal peal väike pildike - selline skemaatiline nagu kuueaastastel poistel sageli, kus mõte on suurem kui teostus, ja all kolm numbrit, kiiruse, võimsuse ja tugevuse arvväärtused (ühest sajani). Ja pärast lõunat me siis mängisime nende kaartidega linnade põletamist: võitis see, kelle kaart oli tugevam, kolme arvu summa oli suurem. Mina ka rõõmustasin, "roosid" olid nt tugevam kaart kui "naelad". Ja "pimedus" ja "ratastega vangla" ja tundmatud loomalaadset olendid ja õhupallipuhuja ja sabadega ketas ja need teised olid lihtsalt inspireerivad. Lapsed on vaimustavad.

TJT

Kodused emad

Mind valdas ikka vastupandamatu kiusatus panna kirja, mida ma seitse päeva nädalas teen, et seda siis suurejooneliselt imetleda (ebameeldivamaid asju ma kirja ei pannud). Aga ma ei julge seda siia avalikku kohta välja panna, kartes, et „õiged” eestlased mind selle eest hukka mõistavad, nagu minagi hukka mõistan neid, kes „valesti” elavad. Sest selles kirjapanus on palju õhku, mõtisklemist ja ma kardan, et see kvalifitseeritakse laiskuseks. Siis tuli mul veel parem mõte panna siia kirja mõned head asjad, millega teised kodused emad tegelevad. Ja mida ma neilt õppinud olen. Ja ma arvan, et see nähtamatu ja igapäevane, mis nad kodus teevad, on väga väärtuslik.

Üks ema – kunagine silmapaistev noorteadlane – on tervisehuviline, ta loeb pidevalt juhtivaid ingliskeelseid tervisefoorumeid ja -saite ja jälgib gurude videoloenguid. Ta on seda teinud aastaid (oma lapse terviseteemaga seoses). Vahel puistab ta mullegi käigu pealt oma teadmisi ja vahel peab korraliku loengu ja mina olen tänulik kuulaja ja püüan meelde jätta. Olen teda aastaid keelitanud neid teadmisi blogisse üles panema, et oleks kasvõi kinnine koht heade asjade ülevaatamiseks tal endal ka. Aga ta ei tunne end turvaliselt (sest osa teadmisi on alternatiivset laadi – USA-s toetatakse ka selliseid teadusuuringuid ja alternatiivsete asjadega tegelevad inimesed langevad meil aeg-ajalt rünnaku ohvriks, olgu või mõttetasandil), nii seda blogi pole. Selles kodus süüakse väga tervislikult, sellest on ka õppida.

Eks kodused emad tee enamasti üldse tervislikumaid toite, neil lihtsalt on selleks enam aega ja võimalust. Mullaste köögiviljadega jändamine ja ökode hankimine võtab ju omajagu aega. Aga ega mahesus ja tervislikkus ole ainus toidu hääduse näitaja. Üks ema teeb alalõpmata imelisi torte ja pakub neid teistele ka. Sellest on lihtsalt palju rõõmu. Ja mitmed teevad maitsvat leiba, puhtast jahust, kuhu pole „parandamise” sildi all üldse seenemürki lisatud.

Üks ema võlub mind oma ääretu rahu ja tasakaaluga, ma oletan, et ta pole kunagi ühegi lapse peale häält tõstnud ega vist ka suuremat ärritunud (no ikka eriti vähe võrreldes enamuse teiste emadega, tundub). Ja tema kodu on väga korras, kusjuures lapsed ise koristavad. Ma olen näinud, kuidas neid suunatakse. Ja see veenab mind, et ka meelerahul võib olla tohutu vägi. Ja eks ta küpseta veel leiba ja ole muidu tubli perenaine ka, aed kõik korras ja puha. Selles kodus on palju külalapsi ka liikvel ja paistab, nagu jaguks pereemal jaksu kõige ja kõigi jaoks.

Üks ema tahtis oma nelja väikse lapse kõrvalt tööle hakata ja võttis erivajadusega lapse oma kodus hoidmise töö – viis täispäeva nädalas, lisaks kursused ja kirjandusest uurimine, et kuidas seda last parimal viisil toetada. Oma lapsed oma tähelepanuväärsete andidega on ka hästi hoitud.

Üks ema on õppinud paljudel alternatiivsete teraapiate kursustel, loeb sedasorti kirjandust – mitte ainult ei loe, vaid töötab sügavuti läbi – ja on alati toeks, kui mul on endaga mingi jama lahti. Vahel juhtub seda üsna sageli. Inimene, kes oskab kuulata ja leiab aega. Ma arvan, et selliseid inimesi on väga vaja, sest nad rahustavad maailma, tilkhaaval, terahaaval, üks inimene korraga. Ja aeg-ajalt võtab ta koos teiste samasugustega ette suuri asju korraldada. Neid suuri asju on maailmale veel eriti palju vaja – nagu näiteks see meie lasteaedki, kus väga paljud pered on hingele tuge saanud. Selliseid kohti on maailmale vaja, ja selliste kohtade aluseks olevaid struktuure nagu perepäevahoiusüsteem. Ja sellist pühendumust. Miskipärast pole ta endale sobivat palgatööd leidnud, sellist, kus ei peaks tegelema kõrvalisega – ja võib-olla just nii ongi parim, sest kogu tähelepanu ja energia on suunatud otse sinna, kuhu seda kõige enam vaja, mitte millegi näilise peale. Ja inimene on täiesti vaba oma valikutes, mida oma energia ja ajaga peale hakata.

TJT

Naise rollid

Aeg-ajalt tuleb mul tahtmine kirjutada siia sellest, kuhu kaob koduemade aeg. Nt siis, kui vanasti Perest ja Kodust lugesin usinate tööl käivate emade päevast. Ja siis, kui meedia räägib sellest, kuidas inimesed end närviliseks ja tigedaks ja hoolimatuks kiirustavad. Ja just siis on mul ka hirm seda teha: hirm erineda. Sest tundub, nagu meil oleks vaikimisi heakskiidetud see kiirustav närviline eluviis ja rahulikum ja tasakaalukam kuuluks justkui luuseritele.

Jah, olen kuulnud sedasorti arvamusi, nagu kõrgharidusega naine peaks olema kohustatud oma haridusele vastavat tööd tegema, sest selleks talle ju see haridus on tasuta antud (minuvanustel enamasti ikka riigi raha eest). Ja et kui naine ei tee laste kõrvalt tööd, siis ta lihtsalt ei oska oma aega jagada. Sellised väärtushinnangud tunduvad olevat ametlikult valdavad (ma arvan, et minu seisukohtade eelistajaid on väga palju, aga need inimesed on vait, vähemalt meediasse ei lähe seda jagama). Ja sinnajuurde muidugi aktsepteerimine, et jah, loomulikult on lasteaialastel haigused – see on ju iseenesestmõistetav, sest nende immuunsüsteem on nõrgem, isegi keegi tohtriproua arvas sedasi Postimehes talvel (ma olen nõus, et laps on õrnem, mulle on lihtsalt arusaamatu, miks me peame loomulikuks, et laps kannab ülejõu käivat koormat ja haigestub). Ja koolilastel stress. Ja et lastel on allergiaprobleemid ja keskendumishäired ja käitumishäired, mida vahel ka kasvatamatuseks peetakse. Ja emadel pinged pühade korraldamisega, sest miskipärast mehed ei osalevat selles piisavalt.Hädad oleks justkui iseenesestmõistetavad ja paratamatud. Nagu loodusseadus.

Kahtlemata on osa peredele hädapärase elamisraha saamiseks naise töötamine ainus võimalus. Jah, sageli ongi. Ja kahtlemata aitab see mingil moel turvariske hajutada ja mõnel naisel on seotud töise kutsumusega ja mõnel kodustressiga ja mõni tahab lihtsalt rohkem kulutada jms. Aga vähemalt Tallinnas mulle tundub, et sageli ei ole väikeste laste emadel töötamiseks olulisi muid põhjusi kui see, et naistele näib, et ühiskond neilt seda nõuab. Neile on see oma vaba valik alluda vaikimisi ettekujutusele sellest, missugune on tubli naine: tubli nii töö- kui kodurindel. Mulle tundub see olevat paljuski alateadvusse kinnistunud nõukaaegne pärand. Ja nõukaajal juhtis inimeste normidele vastamise püüdlusi teadagi hirm. (Tegelikult aktsepteeris juba nõukaaegne riigikord lapsega kodusolemist kuni kaheksanda eluaastani. Siis tuli küll tööle minna, muidu tuli jama.)

Ja pika kodusolemisega kaasneb mitmesuguseid riske praegugi. Kes üldse oma erialaga kokku pole puutunud, kaotab mõne aja jooksul võime ja oskused ja üsna võimatu on uuesti karjääriree peale saada.

Minusse see viimane nii väga ei puutu, sest ma pole oma lasteeelse kümne tööaasta jooksul ühtegi töökohta kiindunud. Neid on olnud üsna mitu, sest ma alati vahetasin tööd, kui parema leidsin. Ja kui miski ei meeldinud, läksin kohe parema jahile. Aga ma jätsin nad alati kerge südamega selja taha ja sama kergelt alustasin uut. Ega ma liiga nõudlik ka olnud, selline tavaline naistevärk. Kontoritööd. Mulle tundus see elu tühi ja sisutu.

Sellisele naisele tundub kodune perega seotud töö sisukas ja mõttekas. Aeg on täidetud kõigi nende probleemide lahendamisega, mis tõepoolest kõigi inimeste elus on paratamatuks kaaslaseks. Lastega tuleb probleeme ikka tublisti juurde – vist paratamatult. Aga seitsmest päevast nädalas enamasti ka piisab, et need saaks lahendatud – siis, kui mured on veel väikesed. Ja sellest tööst vabal hetkel saab tegelda enese arendamise ja tasakaalustamisega. Ema on ju inimene ja naine ka ja nendel on oma vajadused. Minu hingelised ja vaimsed vajadused on vist alati suureldased olnud. Selle peale läheb juppi aega. (Kas tagasihoidlikkus on alati voorus? Loobumine enda elust ja valikutest, vajalike vastuste otsimisest? Kas ei vii see sageli ohvrirolli ja võimaluste kasutamatajätmiseni, elamata jäänud eluni?)

Nagu selle kõige kohta ütleb üks kodune ema: ega kodused tööd, toiduvalmistamine ja koristamine ja laste vajadustega tegelemine ei kao kuhugi ka siis, kui ma tööle läheksin.

Eks ma vist vajaksin enam tunnustamist kõige selle eest, mida ma igapäevaselt teen. Aga ega ma oma kontorihiire ametis tunnustustki rohkem saaks. Nii kodus kui kontoris harjutakse, et asjad toimivad ja mehed vist enamasti ei märkagi, mis nn naistetöid üldse on vaja teha ja siis et kes need ära teeb. Kodus on kallimad inimesed ja mind motiveerib nende lähedus enam kui hoolitsemine kümnete pooltuttavate või ka sadade täiesti tundmatute inimeste heaolu eest.

Aga kahtlemata ma imetlen naisi, kes on nii jõulised, targad, sügavad ja tasakaalukad, et tulevad töö- ja pereelu ühitamisega tõesti hästi toime, tõele au andes ka siis enamasti väljastpoolt abi kaasates. Ja kahtlemata teevad need naised vahel tööalaselt ühiskonnale üliolulisi asju. Tunnustan neid selle eest ka!

TJT

Waldorflastehoid Keilasse

Rõõm teada, et Keilasse luuakse uus waldorflastehoid. Huvilised on oodatud kaaslooma ja lapsi registreerima. Kõik waldorfasutused luuakse vanemate initsiatiivi kaasates ja ma kinnitan, et oma laste hoiu sünni juures olla on olnud minu elus suuri ja imelisi kogemusi. See oli neid asju, millest ma omal kombel juba lapsena unistasin, hiljem jäi üle ainult omandada teadmisi asjade struktuurist.

Kas Sinul on ka suuri lapsepõlveunistusi? Aga Sinu lastel?

TJT

Lisan Pille Kelleri kirja

Head sõbrad,

Kodanikuühiskonna Sihtkapital andis oma toetuse Haridus- ja
Kultuuriseltsi Läte projektile "Waldorflastehoiu käivitamine Keila
linnas". Plaan avada Keila linnas väike kaherühmaline waldorfhoid on
seega saamas reaalsuseks.

Loodavas lastehoius pannakse rõhk lapse isikupära arendamisele ning
soojale läbisaamisele kasvatajate ja perede vahel. Kasvamiseks
turvalise ümbruse tagamiseks saab nii pisikeste rühmas (pooleteist-
kuni kolmeaastased lapsed) kui suurte rühmas (4-7 a.) olema kuni kümme
last. Oma kogemusega toetavad loodavat hoidu MTÜ Rosma Haridusselts ja
Viljandi Vaba Waldorfkooli Ühing.

Waldorflastehoiu loomisel on just lastevanematel suur roll ning on
väga oluline, et impulss lastehoiu loomiseks tuleb vanematelt endilt.
Lastehoiust huvitatud vanemate järgmine kokkusaamine toimub
19.aprillil kell 19.00 Erakoolis Läte, Kruusa 23 Keilas.

Kuigi Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusel käivitatava lastehoiu
avamiseni on veel mitu kuud tihedat tööd, saavad pered, kes tahavad
loodavasse waldorflastehoidu tulla hakata lapsi kirja panema.

Nimekirja registreerimiseks saata lapse nimi, sünniaeg, lastehoiu
vajadus: mis kuust/aastast, mitu päeva nädalas, vanemate nimi,
kontaktid: tel., e-post ja märge lapse elukohajärgse kohaliku
omavalitsuse kohta Haridus- ja Kultuuriseltsi Läte e-postile:
waldorf.keila@gmail.com


Kevadiste tervitustega,
Pille Keller
Haridus- ja Kultuuriselts Läte
Seltsi koordineerija
5193 6673