Igapäevaelus ma püüan lastele pidevalt nähtavaks teha,
kui oluline on inimlik toetus. Ma tänan nende isa igasugu väikeste asjade eest,
mis ta meie heaks teeb. Küsib, kas meil on poest midagi vaja või jagab mõne
infokillu. Isegi, kui ma parajasti seda toetust ei vaja, siis ma tänan selle
hoolimise eest, et ta meie peale mõtles ja oli valmis midagi meie heaolu
tõstmiseks tegema. Vahel pärast segasemat päeva õhtuses tagasivaates
räägin ühele või teisele lapsele, milline isa ja ema toetus selle toreda päeva või sündmuse
võimalikuks tegi. Ennast pole meie kultuuris väga lubatud kiita, niisiis kiidan
pigem teist. Ja lapsi ka: aitäh sinu panuse eest meie ühises ürituses, mis see
konkreetne asi ka poleks (viisid kotid autosse, ootasid kannatlikult, kuni mina
valmis sain vms). Enda järelt koristamine on loomulik, kuid mitte enesestmõistetav, saab teisiti ka ja minu meelest on põhjust tänada ka selle eest, kui asjad toimivad ja igaüks täidab oma osa. Ei ole liiga väikest asja, mille eest tänada. Iga päev ikka
seitse asja võiks leida. See aitab endal hoida pilti ees, kui palju toetust
meie elus on ja mis kõik tänu sellele võimalikuks saab. Kui mu elus on miskit valesti, siis esimene asi on hakata
tänama kõiki kõige eest, mis on hästi. Tänutunne hoiab headele võimalustele ukse lahti.
Kuigi ma ei taha sellest mõelda ega kirjutada, siis ma ei
taju meie praegust maailma ja ühiskonnakorraldust suures plaanis väga toetavana.
Toetus on kogukonna sees, sõprade vahel, peres. Väljastpoolt "omasid" võib tulla
erinevaid asju ja pigem lõikab see sisse nõrgematele, tähelepanematutele,
neile, kes on ilma toetuseta. Ma arvan, et oluline on ümbritseda ennast heade
inimeste toetusega ja olla ise toetav inimene teistele. (Mina püüan kehvade
inimeste jaoks muutuda nähtamatuks. Oeh. Nüüd ma ütlesin, et mõned inimesed
ongi kehvad, tahtnuks öelda seda, et häda tuleb pigem rumaluse ja kurjuse
valikute kaudu ja seda on meis kõigis. Seda on meis ja meie ümber nii palju, et
vahel häid valikuid ei näegi.) Teisalt ma arvan, et vähe toetust ja hoolimist panebki
inimesed kehvasid hoolimatuid valikuid tegema ja selle all kannatavad kõik.
Toetuseta naise elu võib olla räbal. Me oleme lastega
millalgi vaadanud „Hüljatuid” ja „Mamma Mia” filmi. Rääkisime „Hüljatute” Cosette’i
loost, kuidas tema ema armus mehesse, kes lapseuudist kuuldes jalga lasi ja mis
temast pärast sai. See on Eesti elus ka kui mitte tavaline, siis liiga sage
ometi. Ma rääkisin oma naistuttavatest ja sellest, missuguses olukorras nemad
on pidanud oma lapsi kasvatama. Meestuttavatest, kes neid olukordi põhjustavad,
ei rääkinud. (Ka mitte sellest, kuidas naised ise põhjustavad oma halbu olukordi.) See oli filmis niigi selgelt välja toodud, et võib minna ka väga
kehvasti. Väga väga oluline on teadvustada oma valikuid ja märgata maailma enda
ümber. Siis on tänu kõige toetuse eest ju enesestmõistetav.
Toetust ja parimaid valikuid meile kõigile!
Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).
Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).
TJT