Neljapäev, 30. juuni 2016

Toetusest

Ühel vihmasel päeval polnud paremat tegemist kui vaadata pojaga ETV-st Mulgimaa krõpsukuninga doksaadet (ma selle mehe nime ei tea ja polegi oluline, see mees, kes neid peedi ja hapukapsa krõpse teeb, oleme maitsnud ja mina hindan seda väga kõrgelt). Pärast ma tõin mõne punkti sellest loost välja. Et edu ei tule vahel kergelt – see mees pidi aasta aega ilma palgata päevad läbi tööd tegema ja tema maised vajadused kattis sel ajal ilmselt pigem keegi teine. Selle jätsin ütlemata, et kui teised seda toodet ei hinda, siis jääbki edu tulemata, raba palju tahes. Ja et toetava naise roll on hindamatu väärtusega mistahes eluolukorras. See annab mehele jõu. Krõpsukuningas rääkis, kuidas tema sõbrad alul juurviljakrõpsude tootmise mõtte üle ainult nalja viskasid, aga naine ja naise pere uskus temasse. Filmis see naine oli oma mehe üle väga uhke ja seda oli nii ilus vaadata. Väga oluline, et keegi toetaks. Siis võivad suured asjad teoks saada.

Igapäevaelus ma püüan lastele pidevalt nähtavaks teha, kui oluline on inimlik toetus. Ma tänan nende isa igasugu väikeste asjade eest, mis ta meie heaks teeb. Küsib, kas meil on poest midagi vaja või jagab mõne infokillu. Isegi, kui ma parajasti seda toetust ei vaja, siis ma tänan selle hoolimise eest, et ta meie peale mõtles ja oli valmis midagi meie heaolu tõstmiseks tegema. Vahel pärast segasemat päeva õhtuses tagasivaates räägin ühele või teisele lapsele, milline isa ja ema toetus selle toreda päeva või sündmuse võimalikuks tegi. Ennast pole meie kultuuris väga lubatud kiita, niisiis kiidan pigem teist. Ja lapsi ka: aitäh sinu panuse eest meie ühises ürituses, mis see konkreetne asi ka poleks (viisid kotid autosse, ootasid kannatlikult, kuni mina valmis sain vms). Enda järelt koristamine on loomulik, kuid mitte enesestmõistetav, saab teisiti ka ja minu meelest on põhjust tänada ka selle eest, kui asjad toimivad ja igaüks täidab oma osa. Ei ole liiga väikest asja, mille eest tänada. Iga päev ikka seitse asja võiks leida. See aitab endal hoida pilti ees, kui palju toetust meie elus on ja mis kõik tänu sellele võimalikuks saab. Kui mu elus on miskit valesti, siis esimene asi on hakata tänama kõiki kõige eest, mis on hästi. Tänutunne hoiab headele võimalustele ukse lahti.

Kuigi ma ei taha sellest mõelda ega kirjutada, siis ma ei taju meie praegust maailma ja ühiskonnakorraldust suures plaanis väga toetavana. Toetus on kogukonna sees, sõprade vahel, peres. Väljastpoolt "omasid" võib tulla erinevaid asju ja pigem lõikab see sisse nõrgematele, tähelepanematutele, neile, kes on ilma toetuseta. Ma arvan, et oluline on ümbritseda ennast heade inimeste toetusega ja olla ise toetav inimene teistele. (Mina püüan kehvade inimeste jaoks muutuda nähtamatuks. Oeh. Nüüd ma ütlesin, et mõned inimesed ongi kehvad, tahtnuks öelda seda, et häda tuleb pigem rumaluse ja kurjuse valikute kaudu ja seda on meis kõigis. Seda on meis ja meie ümber nii palju, et vahel häid valikuid ei näegi.) Teisalt ma arvan, et vähe toetust ja hoolimist panebki inimesed kehvasid hoolimatuid valikuid tegema ja selle all kannatavad kõik.

Toetuseta naise elu võib olla räbal. Me oleme lastega millalgi vaadanud „Hüljatuid” ja „Mamma Mia” filmi. Rääkisime „Hüljatute” Cosette’i loost, kuidas tema ema armus mehesse, kes lapseuudist kuuldes jalga lasi ja mis temast pärast sai. See on Eesti elus ka kui mitte tavaline, siis liiga sage ometi. Ma rääkisin oma naistuttavatest ja sellest, missuguses olukorras nemad on pidanud oma lapsi kasvatama. Meestuttavatest, kes neid olukordi põhjustavad, ei rääkinud. (Ka mitte sellest, kuidas naised ise põhjustavad oma halbu olukordi.) See oli filmis niigi selgelt välja toodud, et võib minna ka väga kehvasti. Väga väga oluline on teadvustada oma valikuid ja märgata maailma enda ümber. Siis on tänu kõige toetuse eest ju enesestmõistetav.

Toetust ja parimaid valikuid meile kõigile!

Hiljem lisatud: samal teemal Tiia Kõnnusaar Õhtulehes (koopia tekstist kommentaaris).

TJT

Teisipäev, 14. juuni 2016

Naise väärtus

Seekord algas tütre koolivaheaeg suure teatriskäiguga: käisime vaatamas „Pööriöö und”, „Viiuldajat katusel” ja „Armastusega ei tehta nalja", vahele veel Estonia balletitantsijate „Pööningtants”. Esimesed kolm on suured klassikalised tükid, hea meel oli neid tütrele tutvustada ja ise ka osa saada. Kõik saalid olid välja müüdud, eks nad igaüks omas vallas head ju olegi.


„Pööriöö uni” on Shakespeare’i järgi Mendelssohni muusikaga NO-teatri tükk ERSO ja Ellerheina toel. „Armastusega ei tehta nalja” on Lembit Petersoni lavastatud Pedro Calderóni komöödia Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide esituses (imeilusad klassikalised kostüümid, suurepärane liikumine, tore muusika). „Viiuldaja” on vana hea „Viiuldaja”. „Pööningtants” on noorte balletitantsijate lavastuskatsetused.

Mulle meeldis tütrele tänapäeva maailmale vahelduseks pakkuda 400 a tagust ajalugu, vanu kombeid ja suhtumisi – hispaania aumõiste on tase omaette. Ma olen tükk aega juurelnud, kuidas edastada tütrele sõnumit, et noor naine on midagi väga imelist ja väärtuslikku. Meie aeg ei soosi selle arusaama tekkimist, mõnigi reklaam töötab inimilu labastades ja madaldades otse vastu. Nüüd siis palusin klassikutelt abi, kõik need kolm sõna kasutavat lavastust keskenduvad ühel või teisel moel naise rolli ja väärtuse teemadele (saja aasta tagune olukord juudi kogukonnas selles plaanis muidugi enam nii palju rõõmu ei paku). Tütrele meeldis ja ise jäin ka väga rahule. Nautisin klassikalist värssi ja klassikute suurepäraseid tõlkeid, muusikat, esitusi.

Hiljem lisatud. Märkan, et Theatrum annab ka kaks lisaetendust, "Armastusega ei tehta nalja" saab vaadata ka 16. ja 20. juunil. Soovitan. VHK lõpetajad on armsad ja tublid, tükk suurepärane ja esitajaile igati võimetekohane.

Neljapäev, 2. juuni 2016

Ilust


Mida ma kõnelen ilust oma teismelise tütrega? Ametlikke ettekandeid päris ei peagi, aga muu jutu vahele mõne teadaande ikka poetan.

Kuni 20. eluaastani on kõik inimesed kenad. Edaspidi sõltub kenadus üha enam iseloomust ja eluviisist. Kõige kiiremini panevad ilule põntsu kahjulikud ained (alko ja narko ja suitsetamine) ja keha saastumine. Selle vastu aitab puhta ja keha puhastava toidu valimine ning liikumine. Keha puhastamise teemade vastu me tütar arusaadavatel põhjustel veel suuremat huvi ei tunne ja taimeteesid pigem ei soovi, aga ma mõnikord ikka jagan oma arusaamisi ja õpitut-kogetut. Selles eas jääb kõik meelde ja eks kasutada või siis, kui vajadus tekib. Keha ka mäletab, kui on kord proovinud (nt võilillekohvi tunnet). Tütar ise kiidab, et ma olen ta tervislikult toituma õpetanud. Eks see tervislik toitumine ole alati nii mitme otsaga, me oleme kõik erinevad ja vajame erinevat. Suhkur on valge surm kõigi jaoks, kuigi mitte ühtemoodi. Mingi roheline taim on ikka hea ära süüa ja midagi peaks toidulaual värsket olema. Otse loodusest ja mahedamalt ja liigirikkamalt (rohkem erinevaid köögivilju, puuvilju, muid taimi) on parem. Vähem liha on ka parem, aga ma ei piira tema söömisi.

Samal põhjusel on oluline ka liikumine ja värske õhk: keha puhastamiseks, toonuse hoidmiseks ja kudede hapnikuga varustamiseks. Kui toidu, liikumise, mõtlemise, hormonaalsüsteemi ja muude alusasjadega on kõik korras, siis tõenäoselt ei ole ka kaaluprobleeme karta. Pole vaja tegelda probleemide lahendamisega, kui lihtsalt teed mõned õiged valikud. Mõne asjaga peab vahel vist lihtsalt vedama ka.

Uni on ka väga oluline. Ja muidugi mitte ainult ilu pärast, aga ilu on hea nupp, millele vajutades õnnestub vahel muid asju ka maha müüa. Kui ainult piire pidada. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma üldse pean vajalikuks midagi kõnelda. Eks igaüks peab oma arusaamised ju ise ka leidma (päris ise leida pole mõeldav, sest meedia ja kaaslaste ja mõned negatiivsed mõjud on nagunii). 

Mannekeeni tüüpi ilu on täitsa ebaoluline, aga energia ja harmoonia koostöö välise peegeldusena sündiv ilu aitab elus uksi avada ja edukas olla. Ma ei jaga ilu sisemiseks ja väliseks, sest tegelikkuses ma eriti neid ei erista, vaid tajun inimest pigem tervikuna. Lahkus ja sõbralikkus, nagu ka enesekindlus ja teotahe paistavad ju olekust välja. Sealt ma jõuan meelerahuni. Minu jaoks on see ka uus teema ja arusaam, mida kõike võimaldab meelerahu. Ise avastan ja jagan oma avastusi lastega. Kuidas info jõuab õigel ajal kohale ja asjad sujuvad, ärajäänud arusaamatustest ja tülidest rääkimata. Meelerahust sünnib ilus elu.

Mõned riided kaunistavad inimest ja mõned pigem mitte. Samas on minu jaoks olulisem olla endaga kooskõlas kui olla mingite üldkehtivate standardite järgi ilus. See on ka põhjus, miks naistel pole vahel midagi selga panna: nende tundeelu on jälle muutunud ja selle uuenenud isiku jaoks pole veel midagi kappi soetatud. Uued riided teevad uue tunde ja mõjutavad ka maailma tunnetamise viisi. Nagu ka vastupidi: uues meeleolus vanad riided lihtsalt enam ei sobi.

Prille ja soengumoode ma lihtsalt ei märka ja sellistest asjadest ma ei arvagi midagi. Seni on meie tütrel ka olnud muud ja paremat tegemist kui moetuuli taga ajada.

TJT