Kolmapäev, 17. aprill 2013

Oma maitse

Meie poeg sööb kohupiimakooki tšillikastme või majoneesiga.
Rabarbri-maasikakissell ei sobi riisipudru juurde absoluutselt.

TJT

Pühapäev, 14. aprill 2013

Kiirkohting

"Mul on emmega kiirkohting," ütles mu seitsmeaastane poeg.
Me läksime hambaid pesema.

TJT

Kuidas kasvatada lapsi kooskõlas vaimsuse ja allika energiaga?


Keegi hea inimene saatis mulle selle video ja teine hea inimene aitas eesti keelde panna, olgu nad mõlemad tänatud! Pikk jutt sai, peateemaks siis see, mida laps vanemalt vajab – seekord veidi teisest vaatenurgast kui suur osa lapsekasvatuslugusid, mis mulle mujal silma on jäänud. Ja ma tahtsin seda jagada – sest arvan, et kuigi lapsed justkui ise ka kasvavad, on täiskasvanul piiramatud võimalused talle paremat keskkonda pakkuda – kuigi see on väga nipikas küsimus, et mis on millekski hea või parem veel. Ja nagu autor ütleb: täiuslikult ikka ei õnnestu, nii et arenguvõimalused ka iga vanema jaoks on tõesti piiritud. 
TJT


Video tõlge (mul miskipärast ei õnnestunud seda siia saada, aga youtube'st leiab:

Parenting 101 - Ask Teal Episode about Raising Children in 2012) :


Tahan teile öelda, vanemad, ärge üldse põdege, sest: pole võimalik lapsi täiuslikult kasvatada. Kui keegi väidab, et laste kasvatamine on kerge, siis ta valetab endale. See polegi mõeldud olema kerge protsess, see on mõeldud olema lõbus. Ja vanematena saame me just need lapsed, keda me vajame.

Vanematena teeme vigu, ja palju. Me näeme lapsi süütute ja abitutena/ebaküpsetena. Me ei näe neid igavikuliste/jumalike loojatena, kes nad on. See, et nad sündisid siia ilma pärast meid, ei tee neid meist erinevaks. Me sündisime siia ilma selleks, et kolmemõõtmelise reaalsuse kogemus aitaks meil kasvada ja avarduda. Ja täpselt samamooda on see ka meie laste puhul.

Me arvame ennast olevat see vahejaam, mille kaudu küllus lasteni voolab. Me usume isegi, et meie oleme laste elu ja külluse loojad. Ja me paneme nad uskuma (võib-olla ka ise seda uskudes), et oma tegude ja käitumisega nad vastutavad meie õnne eest. Me näeme neid omaenda lastena, selle asemel, et näha neid universumi lastena.

Need ongi peamised vead, mida me lastekasvatuses teeme.

Me oleme ekslikult asetanud ennast täitma universumi rolli. Me kohtleme end oma laste eludes jumalatena. Me ei peaks olema laste eludes jumalad, vaid teejuhid. Meie lapsed on võimsad loojad nagu meiegi, kes on elanud palju elusid. Nad tulid siia elult õppima. Lapsepõlves vanemate käest õppimine on ainult üks väike osa kogu selles protsessist.

Meie peamine ülesanne pole tegelikult lapsi õpetada, toita ega katta, see lihtsalt annab meile hea tunde, misläbi saame end tunda joondatuna (rahulolevana). Kuid see pole meie tegelik ülesanne lapsevanemana.

Meie töö on kaheosaline protsess. Esiteks: toetada neid väga varases eas nende teekonnal iseseisvuseni, teiseks näidata, milline on üldse joondatus (iseendaga kooskõlas olemine). "Ainus viis õpetada on läbi eeskuju!" Ainult sellelt lähtekohalt (kui oleme ise eluga ja iseendaga kooskõlas) oleme võimelised lapsele õpetama, mis on talle kasulik, mis mitte.

Kui me ise ei ela kooskõlas oma sisetundega, õpetame lastele sedasama - kuidas elada oma elu olemata ühenduses oma rõõmu, vabaduse ja sisemise tõega. Ainult inimene, kes on ühenduses oma sisemise juhatuse, oma rõõmu, oma vabaduse ja oma tõelise minaga, saab õpetada lapsele sedasama. Ja see laps teeb oma elu otsused sellelt põhjalt, usaldades oma sisetunnet, mitte mõne meie "õpetuse" pinnalt, mille oleme temasse tahtmatult istutanud.

Selles on suur vahe. Laps, kes usaldab oma sisetunnet, ei istu teismeeas sõpradega autosse, mille juht on purjus ja kuhu kõik teised sisetunnet mitte kuulama õpetatud lapsed istuvad, ega hukku niimoodi õnnetuses.

Kui me õpetame lapse usaldama oma sisetunnet, kui õpetame talle vabadust valida, selle asemel et võidelda, teeb ta otsused lähtuvalt sellest, mis on tema jaoks õige ja oluline ja see on kõige tähtsam asi, mida saame oma lapse heaks teha. Ära sea oma lapse käitumist oma õnne või ebaõnne eelduseks! Selliste ootustega seame neile lõksu, see paneb nad täiskasvanuna uskuma, et õnn on miski, mis sõltub teisest inimesest. Et nende õnn sõltub kellestki teisest, ja et nemad vastutavad kellegi teise õnne eest. See on krooniliselt õnnetu täiskasvanuelu täiuslik retsept. Aga me ju soovime kõik, et meie laste elu oleks nüüd ja edaspidi õnnelik.

Vanemad, kes kasvatavad oma lapsi piitsa ja prääniku meetodil, on tõeline probleem: nad on loonud praeguse ühiskonna, mis tugineb karistusele ja preemiale.

Õpetades oma lapsi, olles ise kooskõlast väljas, juhatame nad vastupanu ja võitluse teele, ja iialgi pole võimalik kedagi karistada heaolusse, kooskõlla, headusse. Siin on vibratsiooniline vastuolu. Karistusega on võimatu saavutada seisundit, mis neile lõpuks kasu toob. Ainus, milleni selline kasvatus viib, on see, et laps kaotab ühenduse oma sisemise juhatusega.

Kuidas lapsi hästi kasvatada?
Kõige tähtsam: ära lõhu nende elutervet minapilti!!!

Mida me teha EI TOHI?

1. Ära leia neis vigu ega kritiseeri neid.

2. Ära tee kõike nende eest ära. Lase neil teha oma valikuid. Lase neil endil mõelda. Vaid nii saavad nad luua toimiva elu ja terve ühiskonna.

3. Ära kultiveeri/soodusta/julgusta sõltuvust. See loob ainult rahulolematust ja abituid/edutuid täiskasvanuid. Tihti peame sõltumist ekslikult armastuseks, kuigi need kaks on teineteise vastandid. Nii muudame oma lapsed jalutuks.

4. Ära aja tagajärge segamini karistusega, ära asenda seda loengupidamise, tänitamise ja ähvardustega! Karistuse asemel tuleks lapsel lasta kohtuda oma teo tagajärjega ja sellest õppida. Nt kui väikelaps sõidab oma autoga pere lemmikule otsa, siis ütleb vanem empaatiliselt, et oi, kui kahju, see auto on nüüd läinud ja paneb selle auto kiiresti lapse ulatusest ära, loobudest igasugusest jutlusest. Karistust kasutav vanem ei pruugi seda autot ära võtta, kuid ta saab väga vihaseks, paneb lapse nurka ja taandab kogu asja "vanema-lapse" vaheliseks võimuvõitluseks, mitte "teo-tagajärje" kogemuseks, mis õpetab, et kui nii teha, saab lemmikloom haiget.

5. Ära päästa lapsi nende probleemide küüsist. See röövib neilt nende vabaduse, võtab neilt võime asjadest õppida. Probleemid on suurepärane võimalus aidata neil õppida olukordi ise lahendama – see toob kaasa enesekindluse, enese väärtustamise. Kui armastavad vanemad kõik probleemid lapse eest ära lahendavad, muutub ta hiljem vanemate suhtes rahulolematuks, kasvab abituks ega oska ise oma probleeme lahendada. Me võime aidata lastel probleeme lahendada, aga me ei tohi teha seda nende eest.

6. Ära võta tagajärgi vastu vihaga, see toob kaasa vaid vanema-lapse vastuseisu ja nii jääb lapsel oma tegevuse tagajärgedest õppimata. Lapsele on kasulik mõista põhjuse ja tagajärje seost kohe algusest, see on üks asi, mida tuldi kolmandasse mõõtmesse õppima.

7.  Ära arva, et su laps on liiga väike, et aru saada. Nad õpivad sünnist alates. Sageli me vaatame kuuekuust last ja mõtleme, et ta on liiga väike, et aru saada. On liiga vara talle piire seada. See on suur viga. Me loome aluse nende turvalisusele, nende arusaamale oma tulevasest elust ja väljavaadetest ammu enne mudilaseiga.

8. Väikese kõrvalepõikena räägin veidi imiku üksinda magamaharjutamisest. See kontseptsioon toetub nö arusaamale, et juba vastsündinud õpivad kärmelt selgeks "manipuleerimise": kui ma nutan, saabub lohutus. See kontseptsioon on kõige lõhkuvam asi hinge seisukohast! Kuni aastaseks saamiseni nutab laps ainult vajaduse pärast (olgu tegu siis läheduse, toidu või kuiva vajadusega). Kui sa ei rahulda siis lapse vajadusi, lõikad sa usalduse teie vahel igaveseks läbi. Lapse eraldamise ja tema vajaduste ignoreerimise teooria manipulatsiooni hirmus on kõige hullem asi, mida sa lapse usaldusega siin planeedil teha saad! Sa õpid oma lapse käitumist aina paremini mõistma, edaspidi sa tunnetad, kas laps on tõesti hädas või nö "manipuleerib". Inimesed sünnivad väga abitutena ja täiesti võimetutena oma vajadusi rahuldama – me ei saa omal jõul enam isegi sünnikanalist välja – võrreldes paljude loomadega. Me oleme sündides kolm kuud arengust maas, ja sel perioodil ei saa manipulatsioonist juttugi olla.

9. Ära saa oma lapsele jalamatiks ega diktaatoriks. Sa tahad saada teejuhiks. Nii see, kes päästab oma lapse kõigest, kui see, kes sunnib teda kohanduma, muudab lapse jõuetuks. Oma väest ilma jäämine on meie ühiskonna suurim probleem, nii inimese sisemaailmas, inimestevahelistes kui ülemaailmsetes suhetes.

10. Ära toida lapsi kasutute uskumustega. Üks võimsamaid asju vanemarollis on see, et sul tuleb üle vaadata oma piiravad ja kasulikud uskumused. Sa ei saa panna last uskuma millessegi, mida sa ise ei usu. Kuid kui sa tahad panna oma last uskuma, et ta suudab midagi teha, siis ära veena teda, et ta ei saa. Korrutades, et sa ei saa teha seda või teist, istutad sa tema uskumuste süsteemi tugeva "ei saa". Meie rajada on lapse uskumuste süsteem, mida ta hakkab kasutama täiskasvanuna. Nii et peaks andma ainult kasulikke uskumusi. AGA... selleks et kasulikud uskumused põlistuksid, tuleb neisse ise lõpuni uskuda ja kindlalt nii ka toimida. Ei saa rääkida põhimõtetest ja siis ise risti vastupidi käituda. Nt. ütled lapsele, et sina oled oma külluse looja, aga samal ajal viljeled suhtumist, et ega raha puu otsas kasva! Me peaksime pidevalt teadlikult jälgima, mida me ütleme ja oma kahjulikud, kasutud või iganenud uskumused ära muutma.  

11. Südamesoov ja uskumine peavad olema täpselt sama sagedusega, et midagi manifesteeruks. Seega ei piisa, kui õhutad last vaid unistama ja soovima, tugevdada tuleb ka tema usku. Kõigepealt julgustad last soovima ja siis aitad tal sellesse sama tugevusega uskuda, et lapsest võiks kasvada omeenese elu looja.


Kuidas aidata lapsel luua tugev ja eluterve minapilt?

Mida me teha SAAME?

1. Luba neil ise mõelda. Sageli me ütleme lapsele, mida ta mingis olukorras peaks mõtlema, selle asemel, et lasta neil endil mõelda. Kasvõi lase tal sussidega välja minna, kui ta arvab, et see on hea mõte – las kogeb, mis tunne on. Tavaliselt ta mõtleb järele ja paneb kingad.

2. Lase neil õppida oma kogemusest, oma valikutest. Pole halbu valikuid ega läbikukkumist, edukas inimene pöörab kõik tarkuseks. Ära tee halvast valikust vaenlast.

3. Lase neil oma probleeme lahendada. Me võime neid aidata, jagades häid kogemusi, aga lahenduseni jõudku nad ise. Kui lapsel on usk, et ta saab ise hakkama, loob see väga tugeva minapildi ja aitab tunda end vabana.

4. Ole lapse apsude suhtes mõistev ja empaatiline, lase neil õppida ilma „ma ju ütlesin“ saagata. Lapsed on võimelised õppima oma tegude tagajärgedest, mitte sinu tänitamisest. On loomulik reaktsioon sõdida millegi vastu, mis saadab sinu poole negatiivsust. Kui nad on sinu arusaama kohaselt teinud vale valiku, eksinud, läbi kukkunud, siis kui sa pakud neile selles olukorras mõistvat ja empaatilist suhtumist, muutud sa seeläbi äkki hoopis liitlaseks. Ja kui on valida vaenlase või liitlase vahel, eelistatakse alati liitlast.

5. Lase neil valida. See on äärmiselt oluline juba väikelapseeas – nad ei tunne end vabana, aga tahaksid tunda vabadust. Nad on eas, mil neil on oluline kogeda iseseisvumist ja mil nad hakkavad ennast teile vastandama, tunnetades end esmakordselt eraldiseisva üksusena. Kui me võimaldame teha neil ise otsuseid, mis on ka meie jaoks aktsepteeritavad, saavad nad kogeda vajalikku vabaduse tunnet. Nt küsi, kas sa soovid pargist ära minna kohe või kahe minuti pärast. See on lapsele turvaline piir, samas saab ta nautida vabadust.

6. Luba neil teha palju vigu. Me ei õpi muidu, kui vaid oma nahal kogedes. Väikelapseeas tehtud vead on suhteliselt väikese kahjuga võrreldes nendega, mis tehakse hilisemas eas. Isegi kui sulle tundub, et olukord läheb liiga ohtlikuks, lase see viga, nt. jalgrattaga kukkumine, ära teha, mida varem, seda parem.

7. Kasuta ainult mittekontrollivaid seisukohavõtte. Sul pole tegelikult lapse tegude üle kontrolli, väikse lapse võib küll süles ära viia, kuid kokkuvõttes meil pole kontrolli teise inimese üle, ainult enda üle. Nt võid öelda, et kui kahju, et sa ei taha hambaid pesta, ema loeb ainult neile lastele raamatut, kes pesevad hambaid. Nii sa ei püüa last kontrollida, pigem annad talle valikuvabaduse. Kui kasutad kontrollivat kõneviisi, saad väga vastuhakulise lapse, sest nad saavad väga varakult aru, et tegelikult pole võimalik neid kontrollida ja nad tegelikult ei pea kellegi sõna kuulama. Aga nad näevad, et sina saad ja suudad kontrollida ennast.

8. Leia oma meetodid, et püsida rahulik ja enda keskmes. Et mitte liialt pöördesse ega viha keerisesse sattuda. Sellest saab laps pildi, et kui tema elu kõige võimsamad inimesed teda kasvatades niimoodi endast välja lähevad, peab ta küll väga paha inimene olema. Kui annad väga selgelt mõista, et lapse kasvatamine käib sulle täiesti üle jõu, lööd sa sellega lapse minapilti sügava mõra – ta hakkab uskuma, et temaga on midagi tõsiselt valesti. Laps võtab seda isiklikult ja peab kõike enda süüks. Seega on äärmiselt tähtis kasutada kõiki võimalusi ja oskusi oma stressi maandamiseks, oma pingete adekvaatseks väljaelamiseks. Mida enam sa suudad olukordi rõõmsalt ja vabalt võtta, seda enam on lootust tekitada lapses hoopis selline minapilt: kui minu elu kõige tähtsamad inimesed mind tõesti armastavad ja ma olen nende meelest üks ütlemata tore laps ja nad naudivad minu kasvatamist, siis järelikult olen ma midagi väärt!

9. Ära karda näidata oma tundeid. Võib näida, et see on eelöelduga vastuolus, aga ei ole. Näidates oma tundeid välja, on sul võimalus anda eeskuju nendega toimetulekuks. Võtame nt piinlikkustunde. Kui laps poes lamenti lööb, võid hiilida nurga taha ja teda eirata – ta mõistab peagi, et nii ta oma tahtmist ei saa. Aga sa tunned siiski tohutut piinlikkust ja see teeb su väga vihaseks. Siis võid kohe pärast poest väljumist lapsele seletada, miks sa oled nii vihane. Stiilis: ema on hirmsasti vihane sellepärast, et emal on piinlik. Emal on piinlik sellepärast, et kui sa sedasi käitud, peavad inimesed mind pahaks emaks ja siis ma tunnen ennast halvasti. Aga kuna ma soovin olla hea ema, siis ma istun ja räägin sulle, miks ma ennast pahasti tunnen. Ja kui laps reaalselt näeb, kuidas sa tuled "mustast august" välja ja jõuad rõõmu ja sisemise tasakaaluni, salvestub see tarkus tema ajusse aastateks. Ta ei karda negatiivseid tundeid ja teab, et neist on võimalik rahulikult läbi minna.

10. Veeda koos lastega palju aega, nautige ja lustige niisama, jagades ühiseid taipamisi ja kogemusi, selle asemel et mõelda vaid tagajärgedele. See õpetab neid liikuma positiivse suunas, mitte negatiivse juurest ära. Need kaks on täiesti erinevad asjad. Samuti õpetab see last mitte oma negatiivsusega tähelepanu pälvima.

11. Sea piire. Me kasvatame nad ühiskonda, mis usub piiridesse. Ilma piirideta kasvanud laps on hiljem õnnetu. See ei murra nende hinge, vaid aitab hiljem õnnelikult ühiskonda sulanduda, tunda end turvalisemalt ja armastatuna. Õpeta lapsi end piiride sees loovalt tundma, selle asemel, et piiride vastu sõdida.

12. Õpeta lapsi, et nemad loovad oma elu külluse, mitte et sina selle lood. See on raske, sest alul oled sina kogu külluse allikas (toit, kehakate, õpetused). Aga nad peavad mõistma hakkama, et sina ei ole nende küllusesarv, muidu jäävad nad hiljem hätta. Kui sul nt pole piisavalt raha mõne lapse palve teostamiseks, siis ära ütle lapsele, et see on võimatu! Võid õelda, et emal ei ole nii kõrge vibratsioon, et ma suudaksin hetkel seda sulle anda, aga mina pole su ainuke võimalus seda saada. Sa võid õpetada, kuidas ta ise saab seda luua, kuidas terve maailm on kui küllusesarv. Ja kui see ei tule sinu kaudu ja nad keskenduvad piisavalt, tuleb see kellegi teise, mõne muu võimaluse kaudu. Siis nad ei pea sinu peale vaatama nagu suure piirangu peale, mis nende võimalusi ahendab.

13. Oota neilt parimat, vaatamata sellele, mis on minevikus juhtunud. Sa ei saa seada lapsele ootusi, et ta hakkaks iseenesest käituma nii, nagu sulle meeldiks, ja eeldada, et nii peabki juhtuma. Sul tuleb neile selgitada, mida sa soovid ja et soovid neile parimat. Pööra tähelepanu nende parimatele omadustele ja varsti muutubki nende käitumine selliseks, nagu sina seda näha soovid.

14. Aita neil mõista oma sisemaailma ja usaldada oma sisetunnet. Paljud meist kasvavad üles enda emotsioone mõistmata. Kui sa õpetad last oma tundeid mõistma, neid mõtete abil juhtima ning oma mõtteid ja seeläbi ka tundeid valdama, kasvatad üles lapse, kes liigub rõõmu poole. Nii annad talle hindamatu võtme – oskuse püsida enesega kooskõlas, ja see on ainus tõeliselt väärtuslik asi. Alates kaheteistkümnendast eluaastast pole sul lapse üle enam mingit kontrolli. Seepärast on väga oluline, et enne seda sa viiks lapse ühendusse tema enda sisemise keskmega. Nad peavad läbi elu loovimiseks iseennast usaldama ja ise oma otsused tegema. Sa ei saa nagunii neid läbi elu juhatada.

15. Õpeta eeskuju kaudu. See on ainus viis laste õpetamiseks. Näiteks kui sa soovid, et laps hakkaks nautima koristamist, tuleb sul endal koristamist nautida. Kui soovid neile eeskuju anda, kuidas lahendada probleeme, kuidas käituda jne, kuidas olla ühenduses rõõmu ja iseendaga, tuleb sul ise see eeskuju olla ja nii elada. Kui nt oma käitumisega signaliseerid, et teise õnn on tähtsam kui sinu oma, kasvatad ka sarnaselt mõtleva lapse. Tee endale selgeks, mida sa soovid lapsele edastada ja saa selle ehedaks näiteks. Lapsevanemaks olemine on üks suuremaid kogemusi ja kasvamise võimalusi siin universumis. Sa ei mõista armastust lõpuni enne, kui oled saanud lapsevanemaks. Sa ei pea olema täiuslik ja sinu laps ei pea olema täiuslik. Laps ei vaja seda niikuinii. Nad teavad täpselt, kuhu, kelle juurde ja miks nad sündisid. Nad kasutavad teie suhet, et avardada oma maailmatunnetust – nii et ära tunne süüd. Ligipääs oma väele asub ainult praeguses hetkes, nii et kasuta seda. Pole kunagi hilja muuta mängutaktikat. Vaatamata sellele, kas tegid vea viis aastat või viis minutit tagasi, saad sa alati valida olla just selline lapsevanem, kes sa tahaksid olla just praegu. Lapsed õpivad oma õppetunnid selgeks vaatamata sellele, kas oled hea või kohutav lapsevanem, sest mõlemal juhul kasvavad nad läbi suhte.

16. Küsimus on, millisena sa tahad näha nende arusaama maailmast ja iseendast. Saa selle täpseks eeskujuks. Seetõttu on lapsed sinu parim põhjus kasvada ja sirutuda. Milline suurepärane põhjus püüelda sisemise kooskõla poole, püsida keskmes! Lapsed on meie parimad õpetajad, meie parim põhjus saada iseenda parimaks manifestatsiooniks.

Parim, mis sa oma lapse heaks teha saad, on uskuda lapsesse ja usaldada ta iseenda hooleks, usaldada tema sisemist väge ja jumalikku plaani. Miski ei lõhu lapse minapilti rohkem kui lause: ma tean paremini, mis on sinu jaoks õige. Vaata lapsele silma ja ütle hoopis nii: ma usun sinusse, ma usaldan sind ja usun, et sa tead, mis on sinu jaoks õige või vale. Ma usun, et sa oled kõigeks võimeline, ja ma usaldan ning toetan sinu teekonda. Sellega annad talle väärtusliku arusaama, et ta on vaba ise oma elu looma kooskõlas oma tõelise mina ja oma eluplaaniga, juhindudes hinge kutsumusest, mis oli tema sündimise tõeline eesmärk. Ja kui sa hakkad seda tegema, siis näed, kuidas nad otse su silme all õide puhkevad...


Esmaspäev, 8. aprill 2013

Koolitants 2013


Käisime jälle koolitantsul ja olime jälle selle võimaluse eest väga tänulikud. Seda võib vist juba traditsiooniks nimetada – meie  tütar käis koolitantsul esimest korda viieaastaselt ja mäletan, et ka nii noorele oli  see hea kogemus, laps ei väsinud pika etendusega liiga ära. Seekord vaatasime esimest etendust, kus olid lastetantsud ja vabad tantsud. Just see mulle koolitantsul kõige  rohkem meeldibki. Lapsed on armsad ja vaba tants haakub  minu  arusaamisega inimese olemusest.  Ja seda muusikat meeldib mulle kuulata, neid erinevaid rütme ja võimalusi maailma kirjeldada ja kogeda.

Teistel kontsertidel olid estraaditantsud jms populaarsem kultuur, mis mulle võõram. Ja sageli lärmine muusika, mida mina üldse muusikaks ei pea (küll aga meeldib hirmsasti me pojale ja paljudele teistele). Ma lausa natuke kardan neid tantse, kuigi loodan samas lõppvooru pääsenute üle otsustanud žürii heale maitsele (alaealiste tantsunumbrites ma ei tahaks erootikat näha, see tundub kuidagi väga vale, aga mõnel pool siiski tavaline). Koolitantsu kokkuvõtet saab vaadata ETV-s 13. aprillil, saateid on vist ka Tallinna TV-s ja mujal.

Niisiis lastetantsud. Lasteaialastest kolmanda klassini paistsid selle vanuserühma alla käivat. Suur osa laval olnud lapsi tundus küll vanemad olevat. Aga mõni väiksem oli ikka ka hulgas. Sellevõrra olid numbrid ilusamad, haaravamad, sügavamaid elamusi pakkuvamad. Armsad sõpruse ja putukate teemad. Sillamäe laste uskumatu painduvus. Mulle meeldis, kuidas mitmes numbris väikeste laste loomulik olek kavaks oli vormistatud. Ja et väljavalitud lastetantsudes oli palju vaba tantsu elemente – sedasorti maitsekasvatusega olen väga päri. See oli juhendajale pühendatud koolitants ja finaali pääsenud tantsude ühine nimetaja on kindlasti mingi vaimsus ja sisukus.

Minu  arusaamise järgi on keha inimesele antud ühelt poolt võimalusena elu kogeda, teisalt liigutamiseks ja eneseväljendamiseks. Vaba tants pakub võimaluse väljendada iga tantsija individuaalsust. Neis tantsudes on sügavust, mida mina elus igalt poolt otsin. Tantsunumbrite hingelisest ja vaimsest nõudlikkusest räägib ka valitud muusika: väikesed lapsed tantsimas Griegi mäekollide tantsu järgi või 4.-6. klassi lapsed Tormise „Raua needmise“ ja Kirile Loo järgi.  Vaimukad, ilusad, huvitavad kostüümid on oluline osa terviku loomises – need ettekantud tantsunumbrid olid kõik kolme-neljaminutilised terviklikud etendused – ja see pikkus on just paras ka meie lastele jälgida.  Paras inspireerima ja järele tegema. Mulle meeldib, kuidas sellisele etendusele kaasaelamine sirutab peegeldusena ennast ka hingeliselt ja vaimselt enamat kogema, oma olemust otsima. 

„Igavik“, „Nõiutud mets“, „Samma hiis“, „Halleluuja“ jt räägivad erinevatest vaimsetest kogemustest. Seekord tundus, et tantsude teemad olid pigem helged, aga mitte ainult, eks elul ole ka hämaramaid varjundeid, nii kanti ette ka hullusärgiteemaline tants, vene laste mõtlik „Võõrasse kodusse saatmine“, unenäoline „Sireenid“. Sekka tõesti väga peene ja keeruka hingelis-vaimse kihistusega tantse, mis mind oma kõrge teostuse ja sisu poolest ikka veel üllatasid ja vaimustasid (eks ma olingi lootnud häid kogemusi saada). Meie lastele meeldis väga „Aeg“ – internetist leitud vaimse teksti illustratsioon. Vabaduse ja vangistuse teemat märkasin mitmes numbris.

Medalil on alati teine külg ka. Olen sellise tantsurühma proovi vaadanud. Ja leidnud, et see, mismoodi lapsi selllisel viisil – vabalt – tantsuliselt mõtlema pannakse, ei ole ilmtingimata kõige terviklikum viis lapse seisukohast (siinkohal siis sean võrdluseks waldorfpedagoogikast omandatud arusaama sellest, mis on lapsele hea; suur osa tavaharidussüsteemist ei  kannata võrdlust välja). Ja kujutan ette, et nende numbrite taga oli nii laste kui juhendajate meeletu töö. Võib-olla taaskord koguses, mida ma terviklikuks ei pea, aga tulemus oli äärmiselt inspireeriv ja nauditav ja loodetavasti meeldis lastele koolitantsul esineda. Keskteed käia ongi siin elus vist kõige keerulisem. Ja keskteed käies tippu jõuda vist veelgi raskem. Igatahes keskpärasust koolitantsul ei leia, otsi või tikutulega. Puha tipud kõik.

TJT