Reede, 12. märts 2010

Mainekujundus

Tütar sai sünnipäevaks sõbrasalmiku. Sellise, kuhu saab 30 sõbralt küsida, et mis su lemmiksöök ja -jook on ja kõik need teised tähtsad asjad. Lugesime seda koos ja mõtlesime, mida sinna panna. Enamiku vastustega läks libedalt.
Lemmiksöögiks teatas laps, et friikartulid ja coca-cola! Meie mehega pööritasime selle peale silmi. Mina ütlesin, et issand, kui kurb, et sul selline lemmiksöök on, ma ei tahaks isegi sellist asja süüa, ammu siis veel lapsele anda. (Tõde on küll see, et paar korda aastas on ta väljas söömas käies neid siiski saanud ja ma ise olen ka söönud; vahel täitsa maitseb tõesti.) Et miks see sulle meeldib? - Seal on nii hea maitseaine. - Aga see naatriumglutamaat ei ole üldse tervisele hea. Kuigi tal tundub hea maitse olevat. Laps mõtles järele ja ütles, et siis ta lemmiksöök on hoopis köögiviljapirukas.
Mina muidugi rõõmustasin selle üle, mis hirmus, sest mina olen köögiviljatoiduline ja hirmsasti vaeva näinud, et see laps ka natukenegi mingit köögivilja sööks. No natuke ikka sööb, aga vaevaliselt. Tolles köögiviljapirukas on heal juhul põhjas võid ja täidises vahukoort ja vahel juustu. Piimarasvade maitsestuses läheb meie lapsele isegi porgand ja spargelkapsas (siiralt, ta armastab võid ja vahukoort ja ega me neid ei piira ka). Aga muidugi teab laps ka minu toitumiseelistusi.
Ja lemmikjoogiks pakkus ta teisel katsel porgandi toormahla. Kuigi magusad puuviljamahlad lähevad talle ilmselgelt paremini ja ega me neid ka ei keela. Vanematele meele järele olemine on ikka veel oluline ja porgandi toormahla me tõesti peame oluliseks ja tervislikuks.
Pärast kuulsin meest toitude tervislikkuse üle talle omasel väga taktitundelisel viisil kõnelemas. Paistis, et laps leppis oma "tervistatud" lemmiktoitudega.
Teine hädaorg saabus suurima saavutuse kohal. Nimetatagu see saavutus N siinkohal nt käbikorjamiseks. Ma olen ise elus kogenud, kuidas mõnda sorti saavutustega on parem laua all istuda ja lapsele ju sellist saatust ei tahaks. Niisiis tegin võimalikult taktitundeliselt maha tema arusaama tema suurimast saavutusest ja ütlesin, et minu meelest on see palju kõvem sõna, et ta oskab pannkoogid otsast lõpuni ise valmis teha. Gaasitulel ja puha. Ma ei pea ise köögiski olema. Väga korralikult tõesti teeb ja ma siiralt arvangi, et see on tegelik saavutus. Ja et mh ehk müüb paremini.

Pärast siis mõtlesin, et millega ma nüüd õieti hakkama saingi. Kujundasin lapse mainet või lõhestasin tema isiksust? Selles laadis on ju mindki omal ajal kasvatatud. Tee nii, kuidas on teiste meelest õige. Õpetus ilmale meele järele olemisest on siiani mu olulisi õppetükke, samal ajal kui üha olulisem on leida see tõeliselt oma ja õige nende meelditatahtmiste alt üles. Iseennast leida ja ära tunda. Iseendaks saada. Väga tahaks, et mu laps saaks iseendana üles kasvada, aga see on nii keeruline. Minu jaoks siis, kes ma üritan ilma tuulte järgi end seada.
Lapse sõbrasalmik seisab sahtlis. Laps pole tahtnud seda teistele anda, kuigi sõbrad on tal kindlasti olemas.
TJT

Mõte ja tunne


Vaatasin oma lapse eelmise poolaasta töövihikuid, mis jõuludeks läbi said, et mida nad seal matemaatikas ja eesti keeles teevad. Eks ma pisteliselt ole teisi töövihikuid ka näinud. Palju põnevaid ülesandeid oli, nuputamist ja mängulisi vahendeid erinevate matemaatiliste seaduspärade kirjeldamiseks. Hästi loovalt tehtud vihikud, meie kirglikule mõistatuste lahendajale lapsele meeldivad, ilusad värvilised ka (ja heal paberil). Nutikas laps saab põneva tegevuse käigus asjad selgeks, hea mäluga lapsele ehk jäävad tänu puust ja punaseks metoodikale ka asjad meelde. Aju läheb kohe kiirematele pööretele ja intellektuaalsus areneb, mis mühiseb. Kujutlesin õhku särtsuvat, kui klassitäis lapsi töövihikuga ametis on.
Mõtlesin siis järele, mida ma waldorfkooli matemaatikatunnis olen näinud (eelmisel aastal käisin vaatamas - praegu märtsis on siitkandi w-koolides lahtiste uste päevad, astuge läbi ja tundke huvi, kes tahab; Keila w-koolis on nt homme). Lapsed joonistasid poolteist tundi kestvas koolitunnis A3 formaadis vihikusse suurt kollast nelinurka (eelmistes tundides oli tehtud ring ja kolmnurk vist) ja värvisid seda; arvutasid peast; tegid ilukirjas vastavat rooma numbrit ja ühte väga keerulist, kuigi täiesti loogilist liikumisharjutust, kus pidi õigesti edasi ja tagasi sammuma.
Esimese hooga mõtlesin nüüd lapse töövihikut vaadates, et mida see kollase kasti tegemine neile annab. Siis sain pihta: see annab tunnetuse. Nelja tunnetuse.
Ma arvan, et tunnetus on tähtis asi. Mõistus ei suuda hoomata paljut, kuhu võib küündida tunnetus. Näiteks kui naeruväärsed tunduvad mulle kõik jumala kirjeldused ja seletused sel teemal. Lapsikud. Ja mõistusekesksele inimesele tundub nii kogu religioossus.
Samas on tunnetusega võimalik tajuda asju, mis lähevad mõtlemisest palju palju kaugemale. Paljud on kogenud midagi endast suuremat, millele nime anda ei julge ja millest me suurt ei räägi ka, või kui, siis väga mõistu, iga hetk enda piiratust kogedes. Olgu see siis religioosne kogemus või looduselamus - meie tunnetus saab selle kätte. Ehk vahel harva ka kunstiteosest (nii harva, kui inimene küünib seda looma!). Mida arenenum on tunnetus, seda avaram maailm. Mõtlemine avardab maailma ka, kahtlemata. Kuid tema võimalused jäävad tunnetuse omadele minu meelest kordades alla. Minul küll.
Ma nüüd mõtlen, kuidas oma laste tunnetuse arenguks sobilikke tingimusi luua (või vähemalt ära hoida selle tee kinniminek, kui elu pakub nii palju intellektualiseerivaid võimalusi). Oma piiratuses, kes ma võib-olla tunnetan kordades vähem kui nemad oma suhteliselt varases ja väheses rikutuses.
TJT

Erakool Läte ootab täna, reedel, 12. märtsil huvilisi avatud uste päevale Keilasse Kruusa tn. 23.

Kavas:
15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.15 Tutvustav ringkäik koolimajas I
15.30-16.45 Viltimise töötuba
16.30 Tutvustav ringkäik koolimajas II
17.00-17.45 Erakool Läte I ja II klassi õpilaste kontsert
18.00-19.30 Loeng ja vestlusring "Kas koolivalik on elu küsimus?" Kai Mets, klassiõpetaja waldorfkoolis ja sotsiaalpedagoog.

Avatud kohvik küpsetiste ja suupistetega.