Kolmapäev, 22. juuli 2015

Valust ja vägivallast



See raamat tuli meie juurde tasapisi. Kahes suvises lastelaagris jutustas jutuvestja seda lugu. Ja lugu oli nii haarav, et minagi tahtsin seda järmisel suvel uuesti kuulata. Nii me istusime tihedasti lõkke ümber koos, lapsed ja mõned täiskasvanud ja mina lootsin teisel korral jälle nagu esimeselgi, et kõik läheks hästi. See on õnneliku lõpuga raamat, kuigi mu lapsed ütlevad selle kohta kurb raamat.

Hiljuti juhatas tütar, et sama raamat on ka eesti keeles olemas, „Kõrbelill”, autoriks Somaaliast pärit supermodell ja lugu ongi tema enda elust (valgete kaantega Sinisuka sari). Laenutasin selle, et ise ka kõik üksikasjad oma silmaga üle vaadata. Ja nüüd olen seda ette lugenud. Enamasti pojale, aga vahel tuleb tütar ka. Tema luges selle vist juba kiiresti läbi. 

Ma olen valge sarja raamatute suhtes mitmetisi tundeid tundnud. Ühte olen varem ka lugenud („Mina, Nojoud, kümneaastane ja lahutatud”) ja oletan, et kõik selle sarja raamatud räägivad Aasia ja Aafrika naiste kohutavast elust ja õudsest lapsepõlvest. Et kas ma ikka tahan lastele selliseid raamatuid, mis kirjeldavad kohati üsna üksikasjalikult (aga ikka talutavuse piires) nt laste vägistamist. Sest ma ju tahan kasvatada lapsi usus, et maailm on ilus ja hea. (Tegelikult ma ju tean ise ka, et maailm on vahel ja mõne jaoks väga kole.) Hiljuti oli meil kodus üks tavaline lasteraamat, mida tütar vaatas ega tahtnud lugeda. See oli rohkem isa ja poja unejuturaamat. Korra sattusin ka mina sellest ühe peatüki lugema. Lugesin selle õhtu peatüki püüdlikult ära ja rohkem pole nõustunud. Milleks lugeda väljamõeldud ilgustest, kui päris elus on päris ilgused ka olemas. Teismelisena kuulasin ise igal laupäeval-pühapäeval raadiosaateid „Need aastad ei unune”, kus küüditamisi ja Siberi aastaid meenutasid vanad inimesed, kes kõiksugu koledusi meenutasid. Neis olid kohutavad kirjeldused nt kaeviku serval maha laskmistest – ja üks neist tulistatutest ei saanud korralikult surma ning tal õnnestus hiljem laipade vahelt välja pugeda ja lõpuks ka kodumaale jõuda. Sellised asjad panevad mõtlema ja annavad elule avarama perspektiivi. Minu jaoks on kuidagi väga kohustuslik neid asju teada. Nii ma siis otsustasin, et mu lapsed on ka juba selles eas (tütar 13, poeg 9) ja loen neile ise „Kõrbelille” ette. 

Pojale ma tüdrukute ümberlõikamise peatükki ei lugenud. See oli liiga kohutav, lugesin seda omaette ja olin vapustatud. Tütrega rääkisin sellest pärast. Et miljonid tüdrukud surevad selliste protseduuride kätte. Pojaga rääkisin veel vähem. Sest mul on raske toime tulla enda valuga nende võõraste väikeste neegrilaste pärast. 

Ja vägistamise teemad. Nendel mõnusatel lõkkeõhtutel lastelaagris ma ei mäleta, et vägistamise teema oleks mind puudutanud. Arvan, et jutuvestja lihtsalt jättis hullemad kohad vahele ja eks aeg olnud ka piiratud. Nüüd pidasin endaga aru, midagi jätsin ikka ise ka vahele, aga võtsin end kokku ja ülejäänut ikka lugesin. Kohutavalt piinlik ja häbi on. Me hoiatame lapsi kommionude eest, aga see on selline umbmäärane hoiatus, keegi ju täpselt ei ütle, mida me kardame. Selle väljaütlemine ongi tabu. Kuidas sellest lapsega kõnelda? Kuidas sellest siin kirjutada, teades, et iga lugeja mõte mõjutab mind ja meie lapsi? Kuidas luua endale, meile kõigile (ei ole ju koledust, mis meisse ei puutuks!) iga hingetõmbega ilusat maailma olukorras, kus mõned asjad on väga valesti?

Ja rääkimata jätta pole ka õige. See on just see olukord, millest kirjutatakse ka raamatus – naiivsus ja teadmatus, ettevaatlikkuse puudus on see, mis noore peategelase ja raamatu autori halbadesse olukordadesse viib. Nagu mu tütar ütles: õnneks ta teab, mis edasi saab, et lõpuks ta saab elu haljale oksale (ja mind puudutab lisaks see, et ta teeb jõupingutusi naiste olukorra teadvustamiseks ja muutmiseks). Me oleme õdusatel lõkkeõhtutel seda korduvalt kuulnud ja jutustaja hääl sisendas meile kõigile, et hea elu on ka sellises olukorras võimalik.

Selle raamatu kaudu sain mõlema lapsega ühekaupa rääkida seksuaalsest väärkohtlemisest. Tütrele ütlen, et sellised mehed on Eestis ka olemas. Ja pojale, et sellised tuleb vangi panna. Ma ei pea midagi otse ütlema (energeetiliselt oleks väga halb niisuguseid asju otse nimetada, hunti ei pea kohale kutsuma, teadis juba vanarahvas) ja samas oskavad nad siis ehk terased olla ja end vajadusel hoida ja kaitsta. Aga see raamat on enamjaolt ikka muust kui seksuaalvägivallast, põhiliselt somaali rahva kultuurist ja uskumustest ja eluviisist ja milliseid pingutusi tuli sellel inimesel teha, et oma elule uus suund anda. Sedasorti edulugu, mis praeguses hetkes jälle uuel viisil kõnetab.



Hiljem lisatud. Waris Dirie puhul ei seisne tema edu minu silmis mitte niivõrd selles, et ta sai paljasjalgsest näljasest noomadilapsukesest valgete maailma esikaanemodelliks, kui selles, mida ta selle tuntusega peale hakkas: teadvustas (sadadele?) miljonitele Ameerika ja Euroopa inimestele Aafrika naiste olukorda. Miljonite teadvuse muutmine muudab kindlasti ka konkreetsete inimeste olukorda, annab teisi valikuvõimalusi. Olen ise korduvalt kogenud, kuidas selle blogi lugejate mõttejõud minu elu muudab – ja neid lugejaid on vahest paarsada. Piisav hulk teadvustatud mõtet muudab olukorra ka välises maailmas (sest keegi, kes tunneb end olevat selleks kutsutud, viib need muutused ellu).

Aga seda raamatut võib lugeda ka ajaviitena ja keskenduda muudele põnevatele elulooseikadele, mida on valu ja vägivalla teemaga võrreldes ikka valdavas enamuses.

TJT