Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Rasedate imelikud mõtted

Üks lapseootel naine ütles, et tal on imelikud mõtted. Mulle tundus see täiesti normaalne, et lapseootuse ajal tulevad teistsugused mõtted kui muidu. Kui mina oma lapsi ootasin, siis nii üks kui teine võttis oma isiksusega mind mõneks ajaks üle ja ma mõtlesingi justkui selle inimesega koos neid tema mõtteid. Praeguseks on mul näha, kuhu ühe ilujanu ning teise võitlejameel neid on toonud, aga see ei ole uudis ega üllatus. Ma olen ise raseduste aegu selliste inimesetena elanud ja pärast sünnitust siis mõne aja jooksul mõnevõrra uuenenud iseendaks tagasi saanud. Kui on aega ja soovi märgata, siis ma arvan, et see juhtub teiste naistega ka.

Minu esimese lapseootuse ajal rohkem kui 17 a tagasi ütles üks tark naine, et lapse hing tuleb kehasse millalgi raseduse keskel ja sealtmaale saab lapsega telepaatilisel viisil otse suhelda. Eks suhelda saab muidugi enne eostamist ka, kui soovi on. Kui meie tütar oli umbes viiene, siis me rääkisime neist asjust, mida ta enne enda eostamist mõtles ja milliseid ühiseid elusid meil varem on olnud. Kui ema jaoks on see normaalsus, siis on lapse jaoks ka. Minu jaoks on see toonud selgust ja rahu ja mõistmist ja seda ma sooviksin igaühele, kes siin maailmas oma asjadega pusib.

TJT

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Tunnetusest ja teadusest ja sidemest iseendaga

Kui mu eelmine postitus ehk midagi täienduseks küsib, siis seda, et mul on usaldus, et inimene, kelle side algenergiatega on puhas, teab, mis talle hea on. Nt inimene tunnetab ära, milline ravim või toit teda antud olukorras toetab. Seda tunnetamist saab tänapäeval ka Youtube´i vahendusel õppida, tunnetusekasvatus läheb hooga massidesse (ja kindlasti see on kellelegi tulus äri).

Hea tunnetusega inimesed saavad ka nt haldjatega rääkida. Ma olen seda meie laste lapsepõlves küllalt kogenud. Mina olen viimase paarikümne aasta jooksul saanud kinnitust, et haldjad on päriselt olemas. Mina tajun neid kui loodusobjektide hingestatud osa. Inimene "koosneb" kehast ja hingest ja vaimust ja elujõust, miks siis mitte ka puu... isiklikku vaimu taimel võib-olla tõesti pole, kuid hing ikka on, võimalik, et see on väljendunud liigiliselt (nagu antroposoofid väidavad) ja asub väljaspool keha. Hinge kaudu saame meie, inimesed, omavahel suhelda ja samavõrd saame ka suhelda teiste olenditega, tunnetuse kaudu. Hinge kaudu saame võtta vastu taimemaailmast tulevat tervendust (enamik teaduseusku eestlasi usub, et köha korral mõni tee aitab ja mina arvan, et see ei ole ainult füüsiliste aineosakeste tulem, vaid ka nähtamatute osade puudutus, mis meid aitab).

Ja see nähtamatu teise olendi hingeosa võib soovida inimesega suhelda. Ja inimeses võib olla see vastuvõtlikuse võime. Lapses pigem on, ma arvan, et see on sünnipärane antus väga paljudele. Täiskasvanul tuleb seda võimalust teadvustada ning sellist kontakti toetada, hoida. Ma arvan, et kanali vabana hoidmiseks oluline on hoida end ka puhtal toidul, nt vältida suhkru ja lisaainete söömist. Hoiduda liigsest infost, püsida vaikuses, et plinkivad tuled ei eksitaks. Teismelistel seetõttu neid kanaleid nii väga lahti enam pole - nagunii vahivad sotsiaalmeediat ja söövad mingit jama kusagil, ja elukaar tingib teised huvid. Teismeeas on maise maailmaga tutvumine normaalne ja arusaadav, et siis enam loodusolendite jaoks aega ei jää. Aga see võib hiljem muutuda. Hea, kui oleks kogemus, et suhtlemine nähtamatu maailmaga on võimalik, ja teadmine, et selline maailm ikka eksisteerib. (Mina olen pärit teaduseusku perekonnast ja materjalism oli nõukaajal minu kasvades kogu ühiskonnas valdav, aga ma lihtsalt ei läinud sellele liimile.)

Lapse tunnetuse avali hoidmine on minu meelest üks olulisemaid asju kasvatuses üldse, see on inimese side iseenda ja kogu ülejäänud maailmaga. Täiskasvanu enesekasvatuses on see side sama oluline. Ja minu jaoks on see ka üks keerulisemaid asju. Ei tahaks nii otse öelda, aga pidevalt on süda mingit sitta täis ja kanalid umbes. No ela siis sellise endana. Aga paremat ka pole võtta.

TJT

Homöopaatiast rahulikult

Tollessamas Eesti Päevalehe artiklis, kus rasedate oksendamise teemal midagi arvati (vt mu eelmist postitust), oli teiseks teemaks homöopaatia tutvustamine tollessamas tasuta jagavas väljaandes. Lehes toodud näited olid kõige leebemad, et võib-olla aitab sellises olukorras last selline tera. Ja taustal ikka see mure, et oioi, pole teaduslikult tõendatud, kas homöopaatia aitab või ei aita.

Homöopaatia on Eestis lubatud, väikest viisi tegutsevad vähemalt Tallinnas ja Tartus arsti väljaõppega homöopaadid, lisaks veel lihtrahvale suunatud terviseklubid. Ma rõhutaksin siinkohal arsti haridust. Ma olen ise kolmega (või äkki neljaga?) neist kohtunud ja olen veendunud, et selles mõttes on tegemist tavaliste arstidega, et neil on teadmised, oskused ja kogemused ning nad siiralt püüavad inimest aidata, kasutades alternatiivseid meetodeid. Mina suhtun arstidesse suurima lugupidamisega. Tore, et igasugu muud tervisehuvilised ka alternatiivsete tervenduste vastu huvi tunnevad, aga arstid teevad seda ikka täiesti teiselt tasandilt. Just rohkem oleks vaja erinevaid alternatiivseid meetodeid kasutavaid arste, sest tavaravimitel on kõrvaltoimed ja nii aktiivset sekkumist ma püüan vältida. Vähemalt esimeseks asjaks peaks minu veendumuste kohaselt olema mingi muu kui tavaline apteegiravim, mina olen ise nii elanud ja meie lapsed on siiamaale peagu täiesti ilma apteegiravimiteta üles kasvanud (saavad kohe 13 ja 17 aastat). Eks nad ole õnneks terved ka olnud muidugi.

Mina olen ise ka homöopaatiat kasutanud. Ma arvan, et terad aitavad taastuda suurema kolaka korral (sain kunagi ammu autoõnnetusse sattudes mõõdukalt põrutada) ja aitab väikseid terviseprobleeme sättida. Meie tütar nt kannatas väiksena kõhukinnisuse all (ja meie kannatasime tema käitumiste pärast). Kaks aastat oli laps peamiselt rinnapiimatoidul, kuni homöopaatia tuli ja paari nädalaga olukorra lahendas. Kusjuures imetabane oli see, et kui lapse isa soostus samu teri võtma, siis kadus üldse vajadus lapsele neid teri anda (isal kehaliselt väljendunud terviseprobleeme polnud, aga hingetasandil midagi ikka oli, mille laps endale võttis ja me kõik kannatasime). See juhtus ligi 15 a tagasi, aga õnnetunne tuleb siiani meelde, kui tagasi mõtlen. Aitäh, homöopaatilised terad ja inimesed, kes meid juhendasid!

Minu usaldus homöopaatia vastu on isegi nii suur, et kui ma kunagi kaheaastase tütrega Prantsusmaal pargis jalutades kinnise puhta homöopaatiapakendi leidsin, võtsin selle üles. Tütar oli väga huviline seda kasutama, niisiis helistasin Eestisse ja uurisin tuttavalt teratargalt järele, mis ainega tegu. Oli just selline aine, mis meie tütart toetas (ega kaheaastasele tera määramine just kõige lihtsam ei ole, meil laps ise valis, mis teda toetab - madala potentsiga terad on minu kogemuse järgi väikelapsele ohutud). Ostsime neid mitu pakki koju kaasa ka. Prantsusmaal saab homöopaatiat suvalisest äärelinnaapteegist osta nagu meil nohurohtu. Milleks siis meil kogu see tsirkus selle asja ümber? Las need tarvitavad, keda see aitab.

Ma ei ütle, et tehke nii, nagu mina. Tehke ikka nii, nagu teie jaoks õige on. Võib-olla ma olen üldse peast soe, et sellise jutu siia kirja panen. Seni olen uhuumaid jutte pigem endale hoidnud, et seda blogi siin rahuliku ja vaiksena hoida. Samas on see varjamine ära ka tüüdanud. Miks teaduseusku inimesed võivad kõigile teistele oma eluviisi peale suruda ja tunnetuslikuma eluvalikuga inimesed peavad kuidagi põranda all elama ja tagantuksest käima? Et palun vabandust, et me nii oleme ja arvame.

Kordan üle, et meie perel homöopaatiaga halbu kogemusi pole, aga need kogemused on siiski mitmetised. Kui mu poeg oli väike, veel rinnalaps, siis proovisin oma keerulisemat terviseolukorda keerulisema protokolliga tervendada ning poeg sai sellest kas siis läbi rinnapiima vm moel mingid probleemid, nii et jätsin kõrgesti haritud tohtri välja kirjutatud terade võtmise pooleli. Hiljem tõdes teine arst, et ei oska mind aidata ja sellega tuli leppida. Aga midagi hullu sellest nüüd kindlasti sündinud ei ole. Kui keegi loodab ainult terade peale ja jätab vajadusel lapsele muu abi andmata, siis see on hoopis teine teema. Luumurdude korral on ikka kips esmatähtis (tera võib olla toetavas rollis)! Tavalisi väikseid terviseprobleeme on terade abil võimalik kenasti leevendada.

Hiljem lisatud. Kui vihane olemisel oleks mingit mõtet, siis ma oleksin vihane, et see teadus meil kogu elu tahab üle võtta. Et ei tohi enam apteegis müügil oleval taimeteepakile kirjutada köhatee või seedimise tee, sest pole teaduslikku kinnitust, et need taimed selle häda korral aitavad. Mina tean, et mind ja minu lapsi mõni taimetee mõnes olukorras aitab. Nad on enamasti alati koduste vahenditega tervisehädadele leevendust saanud ja peagu terve lasteaia- ja kooliaasta rivis olnud. Aga see pole muidugi teaduslikult tõendatud. Ja erinevaid inimesi erinevates olukordades aitavad erinevad taimed, see on ka päevselge, isegi ühe pere piires. Aga ikkagi oleks nii tore, kui teepaki peal tohiks kirjas olla, et salvei või raudrohi aitab nende hädade korral. Haige peaga ei jaksa raamatuid uurida ega internetti läbi lugeda.

Head tervist meile kõigile, ja usku võimaluste rohkusesse!
TJT

Laupäev, 26. jaanuar 2019

Miks rasedad oksendavad?

Päevalehes oli hiljuti pealugu, et ühes sünnitusmajades tasuta jagatavas väljaandes oli kirjas, et  raseda oksendamine võib olla seotud asjaoluga, et keegi ei soovi sündivat last - võib-olla mitte lapse ema, vaid isa või vanaema. Ja et kuidas selliseid väljaandeid võib meditsiiniasutuses jagada, kus midagi nii teaduslikult põhjendamatut kirjas. Päh, ma ütleks, kui seda väidet kasvõi ainult tolles artiklis nii tõsiselt ei võetaks.

Mõtlesin selle üle, et eks minagi omal ajal oksendanud nii umbes sada korda - kolme esimese raseduskuu ajal iga jumala päev alustasin päeva oksendamisega ja nii see oli mõlema lapseootuse algusaegu. Mõlemad lapsed olid väga oodatud ja laste isaga oli ka laste saamine kokku lepitud (vanavanemad ja teised said sellest tõesti hiljem teada, nii et nende ootused minu olukorda kindlasti mõjutada ei saanud). Päevalehes pakutut ma seega endale kasutada ei võtaks. Mina ise leidsin asjale omal ajal targemate abil sellise seletuse, et kuna minu ootused mu emarollile on väga kõrged (siis kohe kindlasti olid, pärastpoole olen pidanud kohanema oma reaalse võimekusega) ja minu arusaamises on igal lapsel täielik õigus saada kõrgeimat, puhtaimat, parimat energiat, mida nende keskkond saab neile pakkuda, siis seda ma tahtsingi neile anda. Aga see, mida minul oli ja on pakkuda, pole sugugi alati nii kõrge ja puhas. Ma olen lihtsalt inimene.

Kui vaadata, millistest solgitorudest on eesti ajalugu ja meie isiklikud esivanemad viimased sada aastat läbi tulnud, siis need roppused elavad meis paratamatult edasi, see rüvedus ja tülgastus aktiveerub igal sünnitusel ema ja lapse vereliinides, DNA-s, edaspidi kasvatuslikes mustrites jne jne. See ka. Kuigi me kavatsused enamasti on ikka need parimad. Ja kuidagi me püüame end ju puhastada. Mina olen tubli oksendaja. Ma oksendan üsna kergesti ka väikeste tervisehäirete korral või emotsionaalsetel põhjustel (alkoholi ma pole nii palju tarvitanud, et see võiks kõne alla tulla), nii et see on minu jaoks tuttav ja turvaline viis end puhastada. Ma arvan, et see oligi minu rasedusaegsete oksendamiste põhjus. Selline seletus mulle sobib. Ja mõnele võib sobida ka päevalehes toodu - igal juhul ma tervitan, et keegi on söandanud sellise võimaluse avalikult välja pakkuda ja sellega algatada mõttevahetuse.

Ja ma loodan, et kõik need tublid maakonnahaiglate õendusjuhid, kes on sellest väljaandest teadlikud olnud ja seda tasuta jaganud, saavad oma tööd ikka issanda rahus edasi teha. Midagi pole ju hullu juhtunud ja vahest ehk sellelgi ajendil mõni noor ema on läinud otsima enda enesetunde probleemide põhjust, leidnud vastuse enda jaoks (mina liiga maiseid ja läbini teaduspõhiseid vastuseid ei usu ja ega ma ainuke selline ole). Kogu maailma ei saa mitte kunagi teaduse meetoditega ära seletada. Teadus on selleks liiga väike. Ja inimene suur. Isegi sündimata inimene on suur nagu terve maailm. Ja meil on lubatud oksendada, kui see õige tundub. Elagu vabadus!

TJT

Teisipäev, 15. jaanuar 2019

Mälupildike

Laps viskas palli õhku ja see tabas laelampi, mis lõi ohtlikult kõikuma. Minu peas läks kaagutamine lahti, et vaata mis kõik juhtus ja vaata, mis kõik veel oleks võinud juhtuda (minu lapsepõlves oli selline suhtlusviis norm -- ja ma olen paljus vanavanemate kasvatatud, oma lasteaiaõpetajaid meenutan heldimusega kui tundetarku ja kogenud kasvatajaid). Lasteaiaõpetaja jäi kõigutamatult rahulikuks, püüdis lapse tähelepanu (kes oli natuke ehmunud, et mis oleks võinud juhtuda ja mis nüüd saab) ja vaatles temaga rahulikult olukorda: viskasid toas palli, pall tabas lampi, lamp võib katki minna, killud kellelegi viga teha, parem oleks mängida õues. Ja nüüd lähemegi õue. See oli täiesti hinnanguvaba lugupidav suhtumine. Ma olin tunnistajaks imele, mis mu hinge senimaale meenutades liigutab.
See lugu juhtus ammu, kui mu lapsed veel lasteaias käisid ja ma olin riietusruumist lahkuma asutamas. Ma otsustasin, et mina tahan ka ainult niimoodi käituda. Eks ma olnud püüdlik ennegi, raamatuid lugenud ja gestaltteraapias oma asju uurinud ja puha. (Jah, ma tõesti soovitaksin enne vanemaks saamist selliste asjadega tegelda, et olla teadlikum, targem, parem. Me kõik saame inimesena areneda.)

Veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et meie lapsed käisid enamjaolt waldorfpedagoogikat kasutavas lastehoius on see, et kuna need vanemad pidid maksma tavalasteaiast rohkem, siis sinna juhuslikke peresid* ei sattunud. Kõik olid huvitatud oma lapse parimast arengukeskkonnast ja said aru, et see algab perest, kodust, vanemate isiklikust enesekasvatusest -- see on waldorfpedagoogika alus: täiskasvanu enesekasvatus. Tunnistan häbenemata, pigem tänutundes, et mul oli paljudelt vanematelt palju õppida ja ma tegin seda nii usinalt kui sain, ühtegi võimalust mööda laskmata.

Linnale kuuluvas lasteaias on meie lapsed ka lühikest aega käinud ning õpetajate ega muu personali üle mina ei kurda, sain aru, et nad teevad oma tööd südamega ja on andekad ja kogenud inimesed, kes  teavad, mida teevad ning annavad oma parima, mida selles keskkonnas saab teha. Peredes oli vahe kahjuks tuntav. Nii palju laste kallal kaagutamist kui selles keskkonnas olen ma kuulnud ainult kohtades, kus tallinlased oma lastega aega veedavad. Üldiselt ma hoian sellistest kohtadest senimaale eemale. Ega stereotüübid ei ole tühja koha pealt tekkinud, mingil põhjusel on lõunaeestlaste ja saarlaste olek teistsugune. Keskkonnad kah. Aga elupõlise tallinlasena on ka minul selle keskkonna loomise eest oma vastutus. Me kõik saame paremini: seada silmale nähtamatud asjad kõrgemale katsutavatest.

* Need pered muide ei olnud sugugi puha rikkuripered. Meie päevahoidu võeti lapsi ka päevakaupa lepingut tehes ja enamik lapsi käiski oma päevadel, kohtudes seal siis igal päeval nendesamade lastega, kes veel sellel päeval käisid, ja selle päeva õpetajaga (ametlikus keeles perepäevahoidjaga). Meie lapsed käisid enamasti kaks-kolm päeva nädalas hoius hooaja alguses kokku lepitud päevadel. Ma arvan, et üsna tavaliste Tallinna sissetulekutega olid need pered (normaalne, et ka emad said riideid teiselt ringilt ja igal perel polnud autot). Väärtushinnangud olid Tallinna tavapärasest erinevad.

TJT

Esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Koos ja eraldi


Kui palju peab laps tulema ühiskonna (pere, suguvõsa, kogukonna) reeglitesse ja kust maalt me tohime olla need, kes me oleme? Kui palju teistsugust me suudame ära taluda? Kas teismeline laps peab vanavanematega suhtlema? Kuidas noort toetada, et ta oma eluga iseseisvalt toime tuleks – ja kuidas ta selle iseseisva elu peale saada? Ja kuidas tagauks ikkagi lahti jätta, et ta julgeks tulla abi paluma, kui asjad untsu lähevad...

Poeg rääkis hiljuti, et koolis oli õpetaja rääkinud sellest noormehest, kes aastaid tagasi keldris surnuks külmus ja nüüd hiljuti leiti (ajalehes oli kirjas, et noormees oli vanemate lahutuse järel läinud isa juurde elama, 19-aastaselt isaga liigse arvutikasutuse ja kodutööde tegematajätmise pärast tülli läinud ja edasi elanud aastajagu tänaval, kuni kadus, leiti mumifitseerununa tema ema tollase elumaja keldrist).

Poes rääkisin müüjaga noorte elluastumisest: jutt algas sellest, millisel viisil noor võiks või peaks end talvel soojas pidada. Keskealistena me pooldaks soojemat varustust kui see, mida meie noored on nõus kandma (meie tütar käib ka suvetossudes, madalates sokkides ja paljas ihu välgub õhukeste pükste vahelt ka krõbedama külmaga).

Minu vanemad olid nördinud, et meie 16-aastane tütar ei soovi nendega suhelda (küsimustele vastab liiga lühidalt ja viimasel ajal ei tule minuga kaasa, kui ma seal käin). Minu vanemate arvates teevad nemad suuremaid pingutusi ja lapselaps ei käitu vastutulelikult (ta on alati viisakalt vait olnud või teise tuppa läinud, kui miski ei meeldi). No ja siis see ka, et mina kui lapse ema pean lapsele mingid asjad selgeks tegema ja vist ka nõudma nende täitmist, vist midagi oli sel teemal ka, et kuna ma seda ei tee, siis on minu kasvatus minu isa hinnangul ebaõnnestunud. Nojah, eks mina ole omal ajal seda palju kordi nende kasvatuse kohta väitnud, meil ongi erinevad arusaamad ja kuigi ma olen ajaga õppinud vait olema, siis minu veendumused ikkagi ainult süvenevad. Teismelisena ma lihtsalt ei saanud sellest nii üksikasjaliselt ja sügavuti aru kui praegu, mil ma võin siin tundide viisi heietada. Probleemide korral oma vanematega kenasti käituda ei osanud noores eas kohe üldse mitte. Seekord lõppes meie vestlus ärritunud vaikimisega.

Kõik need teemad põimuvad üheks segapudruks, mille teema on üks: mida me võime noorte käest nõuda ja kus me peame laskma neil olla need, kes nad on. Mulle ka meeldiks, kui asjad oleks nii, nagu minu meelest on hea ja et kõik oleks üksteisega heas läbisaamises. Seda läbisaamist ei saa aga kuidagi sündida, kui ühel poolel on teisele nõudmisi*. Ühepoolsed nõudmised näitavad, et tegemist on allutava suhtega ja normaalne, et inimene sellisega ei lepi. (Samas vajab teismeline ikkagi vanematelt sooja tuba ja riiet selga, aga kas sellega kaasneb kohustus nendega suhelda, kui see suhtlus ei tundu toetav?) Mina olen seisukohal, et laste kasvatusele pannakse alus kolme aastaga ja kasvatamine lõpeb nende kooliminekuga. Edasi saab peamiselt infot jagada, suunata, toetada, aga ei enamat. Ei saa nõuda, et ta teeks nii, nagu mina tahan. Kuigi ausõna, ma vahel unistan ajast, mil nad on välja kolinud ega korralda minu ellu mingit segadust, asjad on seal, kuhu mina nad jätsin. Keskkooli lõpp on just paras aeg iseseisva elu pääle minna. Siis on selleks kõige rohkem energiat ja ehk kont juba nii palju kannab. Mina ka tõesti ei sooviks, et mul oleks kodus laps, kes ainult ekraane vahib ja muud elu ei olegi, süüa saab seda, mis vanemad on koju toonud. Jaapanis on väidetavalt selliseid miljoneid. Seni veel vanemad toidavad neid, aga mis siis ükskord saab, kui see enam võimalikuks ei osutu? Parem ikka õppigu kohe omadega toime tulema, kui Kuusõlmede ring täis (18 a ja 7 kuud e parajasti varsti pärast keskkooli lõpetamist).
Samas ei tahaks kedagi nii karmilt minema saata, et ta peaks valima hädas ja üksinduses virelemise kasvõi õnnetu lõpuni, kui ma saaksin teda aidata.

Kõige targem, mis ma olen osanud, on vaikselt oma elu peale siirduda ja püüda olemas olla, kui nad seda vajavad (tegelikkuses ma alati ei ole, aga üldisemalt on lapsed siiski esmane valik), vaadata vaikselt pealt, kuidas ta oma käru kummuli ajab ja vajadusel aidata siis jälle asi joone peale saada (eriti heal juhul ma keskendun enda tasakaalule ja aitan tal vaadata, mis siis seekord juhtus, mis oli enne, mis pärast, mis millest sõltub, eelkõige lihtsalt hoides oma tähelepanu ja kuulates, meie lapsed üldiselt soovivad oma muresid jagada). Soovitus häirivatest inimestest eemale hoida on päriselus vahel väga valus, aga mõnes olukorras paremat lahendust pole. Vaatasin sügisel Astrid Lindgreni filmi – tema isiklik Bullerby sai valusa lõpu, kui vanemad ta hülgasid, kui ta noorena abielumehelt lapse sai. Lindgreni võrratud raamatud said kirja pandud aastaid hiljem, kui ta oma eluga järje peale oli saanud ja valu läbi tunnetanud. Seda tausta teadmata ei saa tegelikult Bullerbyst ka täit kogemust kätte: sellisel ühtsusel on oma hind.

*... ja täiesti paratamatult on teistel inimestel heast teine arusaam kui minul

Järgmisel päeval saabus taipamine. Olen siin endamisi mõlgutanud, miks mu tütre väiksed valikud mu vanemaid nii palju häirivad. Nüüd sain aru, et see meenutab neile minu omal ajal tehtud valikuid ja siis läbi põdemata stress ja muud tunded tulevad selle päästiku mõjul pinnale ja otsivad väljapääsu. Eks minagi ole taimetoitlane olnud ja neid teisi asju. Tütar on mulle kohati üsna sarnane (vist maailma ainus inimene, kes täielikult mu huumorimeelt mõistab just nii, nagu mina olin mõelnud) ja siis see on ju arusaadav. Nüüd on mul hea pähkel välja mõelda, kuidas nendes olukordades 30 aasta võrra küpsemana käituda kui omal ajal teismelisena õnnestus. Selline kingitus. Ja proov. Ja samal ajal muidugi elan mina uuesti üle vanu olukordi ja kogen uusi vaatenurki ka endas. Ma tänan, ma tänan, ma tänan.

TJT