reede, 23. mai 2014

Helde puu ja muu

Kooli kõrval ühes aias kasvab kaks kuuske. Üks on tavaline, teine eriline. Ta oksad ulatuvad üle aia peagu maani ja värsked võrsed neis on pikad, paksud ja lausa sädelevad elujõust ja rõõmust. Lapsed käivad neid vahetunni ja kehalise tunni ajal noppimas. Ilus inimese ja looduse harmoonia.

Ma nii rõõmustan teisi omasuguseid murusööjaid kohates – ja neid on üha rohkem. Kujutan ette, kuidas varsti hakkavad tädikesed turul ka värsket naati ja võilillelehti pakkuma ja miks mitte ka nõgest, kortslehte, nurmenukulehte, põdrakanepit... väike punt euro eest või nii. Ja korteriinimesed ostavad ja panevad seda oma smuuti sisse ja teevad salatit. Minu meelest annab selline klorofüll palju enam jõudu kui tavaline lehtsalat (mida ma pole kunagi armastanud, praegune poeoma on pealegi jumal teab mis keemia peal kasvanud).

Ma siin endamisi juurdlen, kas panna umbrohud talveks lillepotti kasvama ka, aga eks sügiseks on naadiisu ju üle läinud ja seni ei ole jõudnud niikaugele. Kevadel ei jõua värsket rohelist aga ära oodata.

Hiljem lisatud. Nõgesesuppi tegi minu lapsepõlves vanaema. Arvasin siis, et odavuse pärast, aga maitses küll. Üks tädi õpetas nurmenukulehti sööma. Täiskasvanud suhtusid sellesse väheke ullilt, aga mina võtsin tõsiselt. Hiljem on mulle õpetatud nõgeselehtede söömist ja umbrohust toidu tegemist. Olgu nad kõik tänatud1 Mulle see sobib. Mu vanemad ei pea sellest midagi, aga jätavad oma aia maltsad mulle süüa ja panevad väljarohitud võililled kõrvale. Olgu ka nemad tuhandeks tänatud.

Minu lapsed muidugi kõike seda muru ei söö ja ma ei sunni ka, üldse mitte. Mõni asi ei sobigi - mina nt ei ole kunagi armastanud lehtsalatit (lapsepõlves tehti seda äädika ja hapukoorega, ikka väga õudne toit siiamaani). Peaasi, et igaüks leiaks oma ja oskaks teiste suhtes salliv olla.



Veel hiljem lisatud. Naadipesto võileiba süües arvasid lapsed, et võiks olla esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti need taimetoidud, mis neile meeldivad ja teisipäeviti-neljapäeviti lihatoidud. Reedeti võiks olla midagi magusat, nagu makaronid. Nädalavahetusel ükskõik, mida.

Kaunist rohelist aega!
TJT

"Kättemaksukontori" väärtusmaailma mõjust



Vaatan tütrekesega koos vahel „Kättemaksukontorit” – selles eas tüdrukute kohustuslikku programmi (tal on muide kõik hooajad ära vaadatud, aitäh, kes järelvaatamise leiutas ja kes kogu toodangu aastateks internetti üles pani). Mis mulle viimasel ajal on „kordusse” jäänud, on Kadri Adamsoni tegelase Marioni pidevad rikka mehe otsingud (need on vist selle tegelasega kogu aeg kaasas käinud, aga minu vaatamine on olnud harv ja juhuslik). Et kuidas see kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid – kellele kuidas mõjub ja mida mina sellest arvan. 

Ühelt poolt mulle muidugi selline suhtumine ei meeldi – inimese asjastamine või tema mõõtmine materiaalsete väärtuste skaalal. Inimlikkuse skaalal on see ju kaotus. Teisalt selline kergelt huumori valdkonda kaldumine ja väike vint annab avaramaid arusaamise võimalusi. Ja kolmandamalt.

Mina ise ka ju ei vaadanud omal ajal selliseid mehi, kelle võimekus materiaalset heaolu tagada jäi alla keskmise. Nad võisid olla toredad sõbrad, aga ma ei pidanud nendega kooselu (ja sellega kaasnevalt lapsesaamise) plaane. Ja ühtegi sedasorti hullu armumist ka lihtsalt ei juhtunud. Võibla minus tiksuv väikekodanlikkus aitas seda ära hoida, mine võta kinni. Me oleme nii paljukihilised.

Potentsiaalselt rikast ma ka ei otsinud, sest neil kulub minu arusaamise järgi liiga palju aega ja jõudu mammona tagaajamisele. Ma oletan, et rikaste meeste naised peavad suure osa oma elust tegelema mingite standardite hoidmisega, selle asemel, et lihtsalt elu nautida. Või siis on kohustuslik seda elu nautida mingil teatud viisil (kallid riided ja teatud viisil peened toidud). Sest neid brände tarbides n-ö kutsud raha ligi, saad kõrgepalgalisi töökohti ja parema teeninduse osaliseks. Sellise mulje jättis tollane meedia – ega ma tegelikult ei tea, kuidas see klass päriselt elab. Aga ma arvan, et kas oled rikas või vaene, ma ikka ei tahaks kulutada oma elu ainult maistele küsimustele.

Siis mulle tuli meelde, et nojah. Meil kõigil on omad mugavusstsoonid, kus meil hea on. Mingite tingimuste mittetäitmisel on minul ka paha (euroremonti pole vaja, telk on tore, aga lärm ja inetus häirib). Seepärast nt uurib mees enne väljasõitu üsna hoolega järele majutustingimused, sest kogemus õpetab, et kui mulle ei meeldi, siis on kõigil paha (hea naine on alati hea naine, tavaline naine jaksab hea olla ainult heades tingimustes). Selles kontekstis ma saan „Kättemaksukontori” Marionist täitsa aru. Ja nendest naistest, keda see tegelane esindab. Igaüks loob oma standardid ikka ise ja hea, kui on valikuvõimalust. Sedasorti rikkust – võimalust valida endale sobiv soovin meile kõigile nüüd ja alati. Ja tänan „Kättemaksukontorit” lastele ühe võimaluse tutvustamise eest.

Hiljem lisatud. Viimased kaks osa on Marion oma miljonäridega hädas olnud, et kõik tulevad kosja. Ma tahaks, et mu poeg seda ei näeks (viimast osa, kus Kättemaksukontor kokkukutsutud kosjatulnud miljonäride eest põgeneb, nägi ikka, eelviimast, kus neid abieluettepanekuid sadas, mitte). Mulle tundub see mehe esemestamisena ja tema väärtuse vähendamisena. Kui laps näeb meest sellises rollis, siis teeb ta sellest järeldusi enda kohta, et see ongi, mida temalt oodatakse. Kindlasti ei igatse ma ju endale sellist miniat. Tütre puhul olen "Kättemaksukontori" vaatamisega ammu pidanud leppima - see on nii sügavalt (tüdruk)lastekultuuri osa, et teisiti ei kujuta ettegi.

Veel hiljem lisatud. Toimetamiste vahele küsis poeg, kas mina otsisin endale miljonärist meest. Ikka hea olla kursis, mida nad telest vaatavad. Ma sain talle puhta südamega kinnitada, et ei otsinud, mul olid üsna teised väärtused. Ja see paistis teda rahustavat, et on ikka teistsugune vaade ka olemas. Mul oli hea meel talle rääkida, mis mulle oluline oli. Nagunii ta aeg-ajalt muretseb, et kas peaks enne auto või kodu ostma, kui suureks saab ja milliseid muid koormisi ühiskond talle peale paneb.Ma ei tea, kust need jutud tulevad. Aga tundub, et see on midagi üldisemat, selle ühiskonna meestele omast. Muretseda maiste asjade pärast, nii et vaimseks ja hingeliseks jaksu ei jää.Või peetakse neid viimaseid koguni ebamehelikeks ja soorolliga sobimatuteks (mitte vast pindmistes kihtides, aga sügavamas hingesopis ikka)?

TJT

pühapäev, 11. mai 2014

Minu emadepäev



See blogi on siin väheke roosamannaks läinud. Kirjutan vahelduseks ühe teistsuguse loo ka, oma tänasest emadepäevast. Nagunii ei viitsi keegi seda idülli enam lugeda, üheülbaseks läheb. Ja ega ju ei usu ka, et kellelgi võiks elu kogu aeg lill olla. Mina küll ei usu.

Tänane hommik algas juba eile õhtul. Minul algavad hommikud sageli eelmisel õhtul. Käisime poja ja tema sõbraga kinos metsafilmi vaatamas. Mul oli kange isu see ära näha ja võtsin siis ettekäändeks lapsed kaasa. Oligi sellist sorti loodusfilm, nagu neid võiks rohkem olla, koostööst ja tasakaalust (vrd "Elu ja võitlused"). Pärast küsisin poiste käest, kas nad pigem oleks tahtnud linnas kinos käia või selle kolm tundi mängida. Naabripoiss arvas, et filmi näha, oma poiss, et oleks pigem tahtnud mängida. Selle peale arvas naabripoiss, et homme saab ka ju mängida. Nojah, helistame siis hommikul. Õhtu lõppes varakult, lugesin pojale unejuttu („Minu maailmameri” on tore, meeldib mõlemale lapsele) ja jäin ise ka kohe magama.

Hommik algas vara. Poeg oli ka enne poolt kaheksat ärkvel. Ja tal oli mulle äge kaart, mille ta varsti märkaski mulle üle anda. Tütar seevastu oli öösel euroviisut vahtind ja ma tahtsin, et ta saaks välja magada. Niisiis tegelesin ja mängisin pojaga peagu kümneni välja. See oli ka üsna viimane piir, ma ei viitsi eriti lastega mängida. Mängimiseks on neil isa ja vanaema ja vanaisa, jumal tänatud. Hommikusel tunnil on kuld suus, tahaks omi asju teha. Panin pudru pojale kaussi, ütlesin, et söögu ja mingu välja mängima ning läksin suurde poodi. Olin üsna  kaua ära. Tagasi tulles oli puder kausis alles ja poeg nördinud, et tahab sooja putru ja üldse on miski pahasti. Sai siis see külm puder mujale ja soe puder tema kaussi ja minul paha meel, et ta sellise asjaga ise ära ei tegele, kuigi saaks ju hakkama küll (miskipärast nad eelistavad, et mina neile toidu serveeriksin ja enamasti see meeldib mulle ka, aga eks ma olnud ka näljane ja pahur, et asjad ei edene nii, nagu mulle meeldiks). Kuigi lilled olid vahepeal lauale saanud. Ütlesin enne poodiminekut, et nad võiks mulle aiast paar tulpi tuua, need on praegu nii väga ilusad. Nojah, kust nad ikka ise peaks seikse asja peale tulema, keegi peab ütlema. Tavaliselt ma ei tahagi, et mulle lõikelilli kingitaks, aga täna just tahtsin. (Jonnin nagu väike laps, mõnikord on lihtsalt selline tuju.)

Lapsed pidanuks selleks ajaks juba mu vanemate pool olema. Aga poeg eelistas sõbraga mängida ja tütrel oli homseks kaks referaati teha. Tulevaks nädalaks on tal kokku kolm referaati ja kolm muusikakooli eksamit, neist viiuli eksamiks võiks harjutada ka, igapäevaselt. Pakkusin juba varem, et teen ta arvutitööd ise ära, et saab ikka nädalavahetusel välja ja puhata ja elada, aga tütar polnud sellega päri. Nüüd siis ohkab ühes ja teises kohas ja töö ei edene. Mul on tast jube kahju – õitsev maikuu on ümberringi ja vihale ajab ka. Mina ka ei saa niimoodi päeva nautida ega omi asju teha.  Vähemalt rahus mitte. Helistasin siis emale ja ütlesin, et nad praegu ei tule. Ja rikkusin sellega oma ema päeva ka. Ta küll lausa ei ütle, aga vahel mulle tundub, et ta ikka tahaks, et lapsed tulevad. Vähemalt ei meeldi talle ootamatud muudatused. Võib-olla tal oli mingi parem lõunasöök plaanis nt.

Läksin siis pahase meelega kodupoodi, et vaadata, kas seal on mõistlikus konditsioonis suvekõrvitsat – ei olnud. See mu päästiski. Tavaliselt lepin sellega, mis ühes poes on, aga seekord tahtsin kindlasti suvekõrvitsat ja läksin siis jala kolmandasse ja kaugemasse poodi. Tee peal tükkis ikka haledus kangesti peale. No kas ma siis sellist emadepäeva tahtsin. Lasteraamatutes on ikka täitsa teistsugused emadepäevad. Lapsed teevad kooki ja koristavad tuba. Tuba võiks meil tõesti koristada. Olen paar päeva end kehvasti tundnud ja tuba on, nagu üks koristamata tuba ikka. Köögis mees miskit toimetas (aga...). See haledus kõige selle emadepäevanduse üle läks päris suureks ja naljakaks kätte ära. Kui illusioonide ja ideaalide kütkes üks inimene ikka olla võib. Läheks sõidaks minema kõige selle koleda maailma, eelkõige siis iseenda eest, aga ei saa ka, pean ikka pärastpoole oma emale külla minema. Nii et ära sõita ka ei saa. Selline üksikvangistus iseenda sees.

Kolmandast poest sain lisaks ka talutavat porgandit ja maasikaid ja mureleid ja kõndimine aitas rahu tagasi. Asun siis esimese referaadi kallale. Ja tütar hakkas viiulit mängima. Seda on nii väga hea kuulata, iga mu keharakk ohkab õnnelikult ja rahuneb.

Aga teile ilusat emadepäeva! Igaühel on ju kuskil ema.

TJT