Teisipäev, 22. juuli 2008

Koristamisest

Kord on tore asi. Aga üsna täitumatu unistus, kui kodus on väikseid lapsi. Kõik nende mängud on üks korratuseloomine, millest vahel sünnib ka imelisi korrastatusekillukesi, aga suur osa jääb lihtsalt korralageduseks. Ja kes siis peab seda koristama?
Tean, et mõnes lasteaias suunatakse lapsi juba maast madalast asju enda järelt ära panema. Ja mõnes kodus muidugi ka. Aga minul pole see eriti hästi õnnestunud. Võibla meil on mingi vähese koristamise geen peres liikvel. Tütar üldse ei taha koristada, kuigi midagi ta enda järelt ikka ära paneb, kui palun. Mina ka ei tahtnud lapsena üldse koristada. Ja mu ema olla ka selline olnud, et parem ainult loeks põnevaid raamatuid. Tema on küll minu täiskasvanupõlves suutnud kodu korras hoida, aga see on kaugele näha, et mitte rõõmu ja naudinguga.
Mina koristan vahel naudinguga küll. Siis selle naudinguga, et saan omaette midagi teha. Kui saan. Siis on väga mõnus omas tempos lihtsalt ringi kõndida ja asju ära panna või monotoonselt miskit pühkida-nühkida, meel vabalt ringi lippamas. Selleks, et sellest aru saada, pidin ma kõigepealt lapsed saama. Enne ei meeldinud koristamine mulle sugugi, sest kogu ülejäänud elu tundus huvitavam. Aga see huvitavam elu on praeguseks minu eest kuhugi pakku läinud. Jäänud on lapsed ja koristamine. Kah pole viga.
Küsisin siis ühe waldorfõpetaja käest, et kuidas nemad küll lapsi koristama õpetavad. Ja sain teada, et justkui ei õpetagi. õpetaja koristab ees ja laulab, et hakkame koristama. Suuremad lähevad kaasa, väiksemad mitte. Ja neid ei sunnita. Eesmärk on saavutada, et laps hakkaks välist jäljendades kaasa tegema. Ma arvan, et selleks on ülioluline, et õpetaja koristaks rõõmuga. Et laps tahaks selle rõõmuga kaasa minna. Meeleolu määrab, kas tahab. Või kas võiks tahta. Nad ei sunni lapsi koristama, sest sund lõhub lapses midagi ära. Nii ma olen sellest aru saanud.
Minu jaoks on olnud määrav, et pahura meeleoluga inimesest ma hoian eemale. Ja käsk ja keeld lõhuvad mõne meeleolu puhul veel eriti. Siin võib olla ka selle juur, miks koristamine mulle vastumeelne on (olnud).
Iseasi, et seda rõõmsat meeleolu ei jagu mul koristamise juures just kauaks, kui ma samal ajal ka titekarjas olen. Sest nii on väga väsitav ja edasi see töö suurt ei liigu. Ja kusagil on suur ja põnev maailm, millest mina osa ei saa, sest tegelen parajasti koristamisega. Nii et gurude jaoks on see värk, lihtinimesele tabamatu vist. Võibla ma kümne aasta pärast õpin selle nipi ära, kui hästi harjutan, aga siis on lapsed juba suured kah. Ja kas ma viitsingi nii hoolega harjutada, kui täpselt ei tea, mida ja kuidas.
Tipp Ja Täpp

Mänguasjalaenutus

Olen sattunud kodus kappe ja nurgataguseid koristama. Kui osa pahna eest kõrvale lükata, jääb silma arutu hulk mänguasju. Kohati on tunne, et kõik kohad on neid täis ning kõik nurgatagused on eest ära pandud mänguasju täis. Ja mis siis teha. Oleks ju jabur hakata suuremat kodu rajama selleks, et laste mänguasjade kõrvale ära mahtuda. Kuigi see on vist tänapäeval tavaline lugu. Et võetakse suurem kodu, et oma asjadega paremini ära mahtuda. Minu jaoks pisut suurejooneline valik.
Ära visata neid ka ei raatsi - tüdruk on oma asju hästi hoidnud ja titamänguasjad ei kulugi nii ruttu. Aga ära tüütavad küll. Üks hea nipp on mänguasju mitte osta. Olen seda võimalust kaua kasutanud, aga ikka nad kusagilt tulevad. Ja me meisterdame ka hirmus palju.
Mõtlesin, et peaks hoopis mänguasjalaenutuse tegema. Viiks kõik mittekasutusel olevad mänguasjad sinna ja siis keegi teine laps võtaks sealt omale koju mängida. Ja meie võtaks midagi uut vahelduseks ja nt kuu aja pärast viiks tagasi.
Tegelikult ma nii palju jännata muidugi ei viitsi. Väga kulukas üritus pealegi. Odavam oleks uus suurem kodu rajada (mis on ka absurd). Hakkan vist hoopis külla oma mänguasju laenuks viima. Kui ei meeldi, toovad järgmine kord tagasi. Ja võibla annavad miski oma asja vastu. Aga vähemalt ehk keegi mängiks nendega. Asjad on kasutamiseks tehtud, mitte hunnikus seismiseks. Raamatukogud meeldivad mulle ka. Mul on ettekujutus, et need raamatud ei seisa seal asjata. Liikumises on elu.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 13. juuli 2008

Julgad rannas


Käisime perega rannas. Üks koeraomanik lasi oma koera teise koeraga mängima ja mänguhoos pudenes ühe koera tagumikust kakka. Üsna meie lähedal. Läksin koeraomaniku juurde ja ütlesin, et tema koera tagumikust tuli ja kas ta saaks selle korda teha. Ta esiti küll ei uskund, et tema koer selles osales, sest ta polnud kakamist märganud, aga kui ma julgad ette näitasin, jäi ta siiski mind uskuma ja mina tulin ära. Tegelesin vahepeal lastega ja siis küsisin mehelt, et kas ta korjas need ära. Mees ütles, et ei korjanud, ajas ainult liiva peale.
Läksin uuesti koeraomaniku juurde, rull kempsupaberit näpus ja ütlesin, et mul paremat abivahendit talle anda ei ole, aga ehk ta oleks nõus võtma mult kempsupaberit ja need julgad prügikasti viima. See on ikkagi avalik rand ja lapsed mängivad siin liivaga. Vastumeelselt, aga ta siiski jäi minuga nõusse, leidis ise oma varustuse hulgast väikse kilekoti ja korjas need julgad sealt liiva seest kokku, selline kena arusaaja naisterahvas.
Mees ütles, et olen mina ikka tubli rannavalve. Viitsin kaks korda suhtlemas käia. Minu meelest jälle on tegu elementaarse looga, et ühiskondlikku kohta ei sobi oma koera julki vedelema jätta. Ja veel ma arvan, et see peaks olema nii elementaarne lugu, et peaks olema lausa häbi nii teha. Ja mul oleks väga hea meel, kui kõik inimesed, kes sellist korratust märkavad, korrarikkuja ehk siis koera situtaja korrale kutsuks. Kui see oleks pidev ja normaalne käitumine, siis poleks meil neid julki kusagil näha. Jaapanis ei sobi väidetavalt isegi kohvi tänavale ajada. Ja puhas pidada olema. Rand võiks ka olla selline ilus ja puhas nagu siin pildil.

Aga muidu oli tore. Suurem laps mängis potilille ja istutas end isa abiga sügavale liiva sisse. Vend ja isa pidid siis talle ämbritega merest vett vedama – lillele see on muide elu ja surma küsimus. Ma saan aru, et see on kah üks vastutuse õppetund: kui oled taime istutanud, siis pead tema eest hoolt ka kandma.
Mina rookisin oma hinge sogast puhtaks – elu oli hakanud kuidagi koledaks kätte ära minema. Aga nüüd on jälle täitsa tore olla – maailm särab iga nurga pealt vastu.
Rõõmsat suve teile ka!
Tipp Ja Täpp

Emapalgast

Olen tähele pannud, et asjalikud noored seadust tundvad naised arvutavad üsna täpselt, millal tasub titeootele jääda. Ja millal ei tasu kuidagi.
Sest pole ju mõtet saada emapalka kümme tuhat krooni, kui uuel töökohal kalendriaastase töötamise järel võiks saada viisteist või kakskümmend. Ainus hea asi selle juures on see, et isegi kui tal õnnestuks veel kõrgemapalgalisem koht saada, siis enam rohkem emapalka saada pole lootust ja seega pole mõtet titendusetööd enam edasi lükata. Aga seni küll.
Tundub küll sinnakanti, et see on üks kiusliku moori jutt, sest mina pole neid emapalku nii väga saanud. Kuus aastat tagasi seda veel ei olnud ja paar aastat tagasi polnud mul erilist palganumbrit ette näidata. Ja vaesust pole ka kurta.
Lihtsalt mõtlen, et kas see praegune on nüüd miski asjalik viis noort peret ja lapsi toetada või mitte. Sest mõnel noorel naisel võib kuluda hea mitu-mitu aastat, enne kui pärast kõrge kooli lõpetamist emapalga või oma rahateenimisvõimete lagi kätte saada, ja siis võib lapsesaamisega juba raske olla. Võibla mitte esimese, aga näiteks teisega küll. Aeg teeb oma töö. Nii et ei ole üldse kindel, et see meede iivet tõstab, kui pikemas perspektiivis vaadata. Aga teisalt - võibla ongi parem, kui lapsi on vähem, aga nende jaoks on paremad tingimused. Kui see on meie valik, siis olgu nii. Ainult poleks siis põhjust kurta ega kurvastada, kui me rahvana välja sureme. Meil on vaba valik seda teha.
PS Ma tean küll, et inimestel on kodumaksud ja autoliisingud ja elada ka vaja. Ja et vaja ikka hästi elada, sellest ma saan ka aru. Vabalt, muide :-)
Jupp aega hiljem lisatud: mu tähelepanu juhiti asjaolule, et tulevast aastast tõuseb maksimaalne võimalik vanemapalk 28 tuhande kroonini ja ülejärgmisel võib see tõusta 35 tuhande kroonini, sest vanemapalk on seotud keskmise palgaga, mis ikka kenasti tõuseb. Ja vanemapalka saavad ikka isad ka võtta, neil ongi rohkem eeldusi suurt palka teenida. Nii et põhjust lapse sündi materiaalsetel kaalutlustel edasi lükata tuleb nendel tingimustel üksjagu juurde, rikkuse soovist, mitte vaesuse kartusest.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 12. juuli 2008

Lastelauluplaat


Kui siin juba kultuuriteema võimust võtab, siis mulle meeldib üks lastelauluplaat - "Karjapoiss on kuningas". Kvaliteetne, maitsekas ja mõõdukalt tänapäevane teostus Eesti Raadio laululastelt.
Sisuks on saja aasta tagused lastelaulud nagu "Teele, teele, kurekesed" või "Ei saa mitte vaiki olla". Minu jaoks loob see muusikasilla üle minu lapsepõlve ja üle veel paari eelmise sugupõlve vanadesse aegadesse. See on sedasorti side meie juurtega, mis toetab püsimist, et me iga tuule käes nii kergesti kõikuma ei lööks.
Meie tütrele meeldib see plaat ka väga. Ainuke paha asi, et sõnu ei ole ära trükitud, kergem oleks lapsele neid laule õpetada, kui sõnad oleks juures.
Tipp Ja Täpp

Pille-Riin ja põlvkonnad


Täna lugesime lapsega "Pille-Riini lugusid". Natuke naljakas lugemine. Sukad käivad trippidega kinni ja laps arutab selle üle, kas jäljed lumel võiks olla märk sellest, et sõda ei tule. Naljakas selles mõttes, et oli selline aeg, kus nii oligi. Aga raamat ise on hea, mitmendat korda juba loeme, vahel ma loen mõne koha teiseks ka. Vahel ütlen mõne lause täienduseks. Tollased lasteraamatud ju kah poliitkallakuga.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid sellest, et mõnus on lugeda neid nõuka-aegseid lasteraamatuid, kus lapsed kuulasid sõna ja tegutsesid oma maailma ja sotsialistliku reaalsuse piirimail. Rahu ja kord valitseb neis lugudes. Minu põlvkond on paljus selle valguses kasvanud. Kunagi ühe emaga itsitasime, et kui tulevased emad teaks, missugused need tänapäeva lapsed on, siis nad seda tööd küll ette ei võtaks. Meie nimelt arvame, et praegused lapsed on teistsugused kui 1960.-70. aastatel sündinud. Ärksamad, vaimsemad ja mässulisemad. Tugevamad ja iseteadlikumad ka. Äkki isegi targemad. Neid on raske kasvatada, sest neil on paljus õigus. Ja nende vanemad on kasvanud aegadel, mil lapse käest ei küsitud ja kõige üle valitses miski omamoodi kord (isegi kui see kord nägi lapsele ette vaikiva ja sõna kuulava olendi positsiooni). Praeguse elu segadiku keskel on raske aru saada, mismoodi see emaksolemine siis peaks käima. Seda enam, et meid pole ju kasvatatud muuks kui sõnakuulmiseks, aga see nende uute laste juures ei toimi sugugi. Proovitakse nii ja naa, ja kellegi arust on alati kõik valesti. Kas ma nüüd neid vanu aegu taga igatsen, aga targem tahaks küll olla. Proovin siis endale teistsugust lapsepõlve kasvatada, aga ikka jääb lipp ja lapp puudu.
(Teema jätkub kommentaarides.)
Hääd tervist Pille-Riini autorile Ellen Niidule ka, tal on homme, 13. juulil suur juubel.
Tipp Ja Täpp

Reede, 11. juuli 2008

Maasikakuninganna

Eelmise, sinivereliste teema lisanduseks nimetan, et selles vallas on mu mõtlemises aegade jooksul mitu muudatust olnud. Lapsena joonistasin kuldkroonidega printsesse nagu väiksed tüdrukud ikka.
Natuke hiljem jõudis mu teadvusse, et nõidu pole päriselt olemas ja siis ma tükk aega kahtlesin, kas kuningannasid ja printse on või mitte. Mulle öeldi küll, et Rootsis ja Inglismaal on kuninglikku rahvast, aga ma hästi ikka ei uskunud. Minu jaoks need olid muinasjuttude tegelased ja päriselu midagi muud.
Veel vanemana hakkas siniverelisus mulle üldse vastumeelseks muutuma, kuigi kuningate olemasolu aktseptimine polnud enam probleemiks. Mulle tundus, et siniverelised (juba see sõna kõlab minu jaoks ülbelt) on ennast teistest paremaks pidavad inimesed, ja tegelikult pole paremaid inimesi olemas. Et see on mingi tobe inimeste leiutatud fiktsioon. Võibla on selle arusaama kujunemises oma osa ka sotsialistlikel ideaalidel (mitte küll sotsialistlikul tegelikkusel, kus paremad inimesed olid täiesti enesestmõistetavalt olemas), mis mu murdeiga saatsid ning loomulik kohastumissoov leidis sellele sellise väljundi?
Aga läks veel aega ja ma hakkasin valitsemisse uuel viisil suhtuma. Enese ja oma elu valitsemise tipuks tundus võimalus olla oma elu kuningannaks - selles väljendus soov olla ise oma elu meister ja oma õnne sepp. Ja midagi sellest suhtumisest on tänini alles. Üks kord aastas tahan ma olla kuninganna. Siis, kui ma kolm kuud järjepanu moosi keedan.
Kui ma tõstan pliidile potitäie punaseid maasikaid, mis lõhnavad nagu maasikad, siis ma tõesti tunnen end kuningannana. Potitäies maasikates on mingi tohutu rikkus ja vägi ja võim. Puulusikaga moosi segada, seda purki tõsta. Milline võimalus. Ma tunnen end tõesti maasikakuningannnana.
Nii et natuke ikka saavad unistused teoks!
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 5. juuli 2008

Printsessipõlv või mitte


Seisin nõutult raamatupoes ja vaatasin Valguse kirjastuse "Printside ja printsesside" raamatut. Kas kinkida see lapsele, kelle peres printsessikultusest eemalduda püütakse ja nt barbied on keelatud?
Ühelt poolt ma mõistan, et barbiendus on välja mõeldud tibikultuse aluspõhjaks ja tibindus ei meeldi mulle ka. Ma lihtsalt ei toeta asjadekeskset eluviisi ja püüan oma lapsi ka sellest eemal hoida.
Aga printsessiiga on minu jaoks midagi muud. Oma tütre haldja- ja printsessipõlve jagades ma näen, et see on arhetüüpsete naiselike rollide läbitunnetamise aeg. Ma ei osanud sellest ennemini ise ka suurt pidada, sest ega minu lapsepõlves peetud seda rolli ju mikski. Õige tüdruk tegi kõiki asju koos poistega, ja muidugi natuke paremini. Emaroll oli kodumängus tüdrukute pärusmaa, kuhu poistel asja polnud, sõjamängud oid poiste mängud, ning sellega sooline eraldamine ka piirdus.
Praegu ma vaatan neid haldja- ja printsessimänge ja leian, et need on ka soolise eneseteadvuse leidmisel väga väärtuslikud. Sedasorti mängudes avaldub üsna teistlaadi naiselik alge kui emarolli kaudu. Naine kui valguse kandja ja truu armastaja. Ema kui hoolitseja. Mulle tundub, et minus on midagi puudu, et mina neid mänge omal ajal mängida pole saanud ja mul on hea meel, et mu tütar saab selle kogemuse.
Aga mõnes peres nähakse sedasorti naiserolli ka allaheitliku ja vähe läbilöögivõimelisena. Minu arusaamise järgi teiste inimeste arusaamast. Emantsipeerunud naine teeb ju igal alal meestele tuule alla ja muusuguste naiselikuks peetavate kvaliteetide harjutamine võib seda hoogu maha võtta. Või tundub see ehk lihtsalt nõme naisele, kes ise elab oma toimekat tööelu paljude inimeste suunajana ja peab seetõttu pealikuelu soovitatavaks ka oma tütrele?
Kas nt "Metsluikede" lugu õpetab universaalseid naiselikke väärtusi nagu armastus, truudus ja pühendumine või räägib see pimedast eneseohverdusest, mis võib halvasti lõppeda (kui vennad poleks luikede kujul Elisale appi rutanud - tehes sellega ise väga ennastohverdava teo, siis oleks nende armas õde tuleriidal nõiana põletatud)? Sama võib küsida "Pöial-Liisi" kohta.
Ja nii ma seisin seal raamatupoes ja mõtlesin, kas selle raamatu kinkimine sellisesse perre täiendaks nende kasvatuspõhimõtteid või seisaks sellele risti vastu? Sest ühest ja samast loost kuulevad eri inimesed sootuks erinevaid asju, igaüks oma kõrvade järgi.
Veel printsesside teemal.
Tipp Ja Täpp

Reede, 4. juuli 2008

Nagu Lenin

Ma ütlesin perele, et mul on hädasti vaja jalutama minna. Mees noogutas ja võttis lapsed oma peale. Panin ilusa kleidi selga ja ukse enda järel kinni.
Läksin aeda. Võtsin jalad lahti ja seisin paljajalu maa peal. Panin ühe taime mulda ja siis kitkusin mõnda aega naate. Hea oli rahus kitkuda. Keegi ei roninud samal ajal kuhugi posti otsa kõõluma ega vajanud muud moodi mu tähelepanu. Mõnus.
Ma loodan, et kõik said seda lugu lugedes aru, kui hädasti on vaja noorel emal väljas patseerimas käia. Ja uskumatu endalegi, kui väga mulle on pärast emaks saamist hakanud kodutööd meeldima. Kasvõi need kõige tüütumad.
Meenus see vana Lenini anekdoot, kuidas Lenin ütles Krupskajale, et läheb armukese juurde, ja armukesele, et on Krupskaja juures. Ise aga läks raamatukokku ja muudkui kirjutas.
Veel ma olen mõelnud, kui mõnus on täiega olla laste juures. Või süvenenult koristada või süüa teha. Kui on vahel võimalik ühte asja korraga teha. Internetis kolamine ja toksimine lõhub selle idülli juures midagi olulist. Aga midagi selles on. Et peab siin toksima.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 3. juuli 2008

Tahte suunamisest

Pere ja Kodu (PK) juulinumbris oli juttu lapse tahte arengust ja selle suunamisest. Meil on see ka igapäevane teema, küll veidi teise nurga alt. Kuidas suunata väikelast, kel on tugev tahe korda saata sobimatuid tegusid. Pigem siis sobimatult suunatud tahtega toimetulek kui tahtekasvatus.
PK soovitab ise tahtejõudu välja näidata. Küllap see on väärt soovitus neile, kes soovivad last tahtejõulisemaks kasvatada. Mina pidin oma tahtejõulise lapsega toimetulekuks kõigepealt ise endale tugeva tahte kasvatama. Sest mu lapse oma jääks muidu alailma peale (jah, eks seda vahel juhtu nüüdki) ja siis juhtub miski suur jama. Selleks tuli harjutada tunnetama oma keset. Ma lõin endas tunnetuse, et ma ei ole umbes nagu põhku täis topitud nukk või keedumakaron, vaid olend, kelle sees on telg. Minu teljes on minu olemuse tähtsamad tahud - seal on teadmine, kes, miks ja mille jaoks ma olen. Seal valitseb puhtus ja kord. Iga kord, kui ma oma väikest marakratti keelan, püüan kõigepealt leida üles enda telje. Heidan korraks pilgu korrale enda sees ning sellest jõudu ammutades võtan ühendust lapsega. Loon ühenduse lapsega ja alles siis ütlen, et selline tegu, millist ta plaanis või ehk ka korda jõudis saata, mulle ei sobi. Ühendus on siis olek, kus minu ja lapse tunnetus on koos, nagu üksteise peale pandud, niisama keelamisel pole minu meelest mõtet, see mõjub lihtsalt mürana ja sellisele keelule ta tõenäoselt ei allu. "Mulle ei sobi" võib kõlada füürerlikult, kuid see on ainus, mis kaheaastasele mõjub. Keerulised seletused tulevad hiljem. Lihtsa seletuse annan praegu ka, aga alles pärast seda, kui laps on vastu võtnud keelu põhjendusega "mulle ei sobi". Mõnestki asjast saab ka kahene aru.
Minu tahe tükkis olema ebapuhas, on siiamaale. Nagu kodused emad ikka, tegelen ka mina sageli kolme asjaga korraga. Keedan putru, suhtlen lapsega ja kõrvalt veel panen asju oma kohale või sirvan silmaga ajalehte. Sellise inimesega läheb laps ka segadusse. Ei suuda oma eakohase toiminguga ühele poole saada, sest tema meel on samuti hajevil. Hakkab riide panema ja unub mängima. Ma olen hakanud asju tähtsuse järgi kirja panema, see aitab mul end olulisele suunata ja ülejäänu kõrvale jätta.
Tahte arengus on waldorfpedagoogide sõnul oluline sõna öelda ka rütmil. Päeva, nädala ja aastaringi rütmid tugevdavad lapse tahet. Kindel järgnevus loob korra ja struktuuri, millelt saab toimida tahe.
Enamasti ta esimese ütlemise peale muidugi ei kuula ja ma lihtsalt tõstan ta pahanduse pealt ära või võtan ohtliku relva ära. Waldorfpedagoogid ütlevad seda ka, et ainult sõnaliseks suhtluseks on laps valmis vist kümneaastaselt. Sinnamaale on eeskuju määrav. Ehk siis tegu loeb.
Samal teemal: "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp

Elatisest ja valust

Mõtlesin hommikul Postimeest lugedes, kas elatisraha teemal oma blogis kirjutada. Ja otsustasin mittekirjutada.
Mehed mängivad mäkra maksmisest hoidudes ja oma kohustusi mitte täites, naised mängivad mäkra meestele käkki keerates ja lapsed kannatavad. Valu on väga palju. Inimesed tunnevad enamasti omaette seda, mida nad ise tunnevad, ja sageli nad ei teadvusta endalegi, et neil on valus. Nad lihtsalt reageerivad. Teevad midagi oma valu mõjul, lihtsalt reaktsioonina sellele. Seda valu, mida nad põhjustavad oma kaasale või lastele, inimesed kahetsusväärselt sageli ei märka. Nii on suur osa inimesi oma valu ja oma õigust täis ja maailm valutab nende hooletute tegude tagajärgedest. Aga keegi ei vastuta. Ei iseenda ega oma tegude eest.
Ma mõtlesin, kas kirjutada siin blogis sellest valust. Ja otsustasin, et ei kirjuta. See valu hakkaks paljudes inimestes kaasa kõlama ja sissekande kommentaarium saaks varsti karjatusi täis ja hakkaks üle ajama. Ma mõtlesin, et pigem mitte. Las mu blogi olla parem selline vaikne rahulik kohake, kus ma saan käia mõtteid mõlgutamas ja mõne mõttekaaslasega vahel ka mõne mõtte vahetada. Valutamise jaoks on terve maailm ja internet lai. Küllap see valu saab mind nii ehk naa kätte, kui vaja. Kui miski minus ootab välja valutamist.
Mina tahaks pigem ikka kirjutada sellest, et naise töö on armastada. Oma meest ja oma lapsi ja ennekõike ikka iseennast. Naise töö on luua toetav keskkond, kus nii temal kui mehel ja lastel saaks mõnus olla. Kus inimeste vajadused saaks rahuldatud. Kus saaks toimida koostöö. Mehel on ka selles loos miski asi ajada, aga neid meesteasju ma suuremat ei jaga - puudub kogemus.
Kui armastuse töö on tehtud, soodus keskkond loodud, vallutab armastus varsti kogu planeedi ja pole vaja arutella elatisraha maksmise üle, sest mees tahab olla suuremeelne ja toetav - see on tema võimalus selles projektis osaleda. Ok, meestega on miskid lood, mida ma täpselt ei jaga, olgu see veel kord üle korratud. Aga kuni armastuse töö on tegemata, tuleb meil ilmselt kohtuda selle valuga, mida armastusest lahus olemine nii meie endi kui meie lähedaste jaoks tähendab.
Jah, mõneti on lugu nii ka, et ega söönu näljast ei mõista. Kui ma peaks puuduses vaevlema ja nägema oma laste kannatusi, siis ma neid lugusid siin ei kirjutaks. Ma võibla vihkaksin kogu maailma, kes mulle selliseid kannatusi valmistab. Ja selle vihkamise läbi läheks mu elu veel palju koledamaks. Vaesus teeb inimesi tigedaks, olen kogenud.
Ega ma oskagi muud midagi selle kohta öelda. Kui sedagi. Pigem mitte.
Tipp Ja Täpp