Laupäev, 28. märts 2015

„Vehkleja” ja „Mandariinid”

Kaks uut eesti filmi. Sõja ja selle järellainetuse teemal.

Käisin ka „Vehklejat” vaatamas, koos tütrega, kes soovis seda uuesti näha. Talle nii väga meeldis. Hästi puhas ja ilus film hästi koledatest asjadest. Tundub, et see võib olla parim viis noortele meie lähiajalugu tutvustada. Sündmused ja kontekstid on õiged, lugu just parajalt filmilik ja välja näeb ilus. Pojale meeldis kangesti võistluste stseen, kus väike eesti tüdruk võidab vehklemises pikka kasvu Moskva poissi. Oli emotsionaalselt vägev jah. Mõnda asja vanaema rääkis juurde ja mõnest asjast ta ei saanud päris aru, aga eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Täiskasvanud vaatajat võib häirida, et vehkleja Endel tuleb vangilaagrist tagasi nagu kahenädalaselt komandeeringult, ja et lapsed on nii ilusas riides kogu aeg (sündmustik toimub 1952.–53. aastal Haapsalus ja Leningradis). Minule nii sobib. Enam-vähem. Ongi juba aeg lasta mõni koledus tolmu koguma.

„Mandariine” vaatasime mõni nädal tagasi telekast. Võimas film ja puudutas ka poega, kes muidu kangesti innukalt internetis sõjamänge mängib. Laps peaks mingis vanuses ikka natuke aduma, mida sõda päriselt kaasa toob. Nojah. Maailmas praegu käimas olevatest sõdadest mina pole neile eriti rääkinud, sellist filmi näitan hea meelega. Mulle tundub, et uudistest ei saa laps neid perspektiive, mida ta hinge arengus selles vanuses vajab. Sellisest filmist võib saada küll. Pealegi on see film lihtsalt väga hästi tehtud. Ilusaid inimesi on hea vaadata ja neile on kerge kaasa tunda.

Soovitan kooliõpilastega vaadata nii ühte kui ka teist, meie lastele (9 ja 13) olid arusaadavad ja meeldisid väga.Täiskasvanu võiks ka ligi olla. Lastega on ju nii tore mõtteid vahetada.

TJT

Teisipäev, 24. märts 2015

Jälle kodused koolitööd

Arst: Tere! Räägi, mille üle sa kaebad.
Mina: Igav on.
Arst: Millal ja kuidas see juhtus?
Mina: Oh arst, kas sa ei tea, kuidas igav hakkab?

See on kahekõne mu poja töövihikust, arsti osa on ette kirjutatud ja teine pool tuleb ise täita. Meil oli lõbus (temal seda omaette teha ja minul pärast lugeda). Vahel meil on pojaga ka lõbus koolitöid teha. Vahel ei ole. Rohkem tundub see sõnnikuveona, selle emotsionaalse raskuse pärast. Tänan siis võimaluse eest aidata pojal tema emotsionaalse puhastuse tööd teha. (Kui seda igapäevaselt ei tee, lähevad probleemid kuhja ja ongi ühel päeval depressioon platsis.)

Ma olen siin varem kirjutanud, et tore on lapsega koos kodutöid teha. Mingi eesmärgipärane piiritletud lühiajaline tegevus. Tegelikult see ei ole tore, et noorel lapsel on vaja kodus koolitöid teha. Enamasti ei ole emadel-isadel vaba puhanud ärksat aega, et lastega koolitööde tegemist nautida. Siis on see kohustus ja piin. Ja see teeb laste vahele ka väga suure vahe sisse. Osa lapsi saab kodus abi, teise osa vanemad on tööl, liiga väsinud, või ka töötud ja depressioonis (purjus). Ja millalgi peaks kõik lapsed saama puhata ja mängida, huviringis käia ja vabalt maailma avastada.

TJT

Samal teemal on selline artikkel, kopin selle siia, kui ehk tohib. Ott Anari mõtisklus on ka internetis selle viite alt leitav.


Õpetaja: ma pole kusagil näinud nii üleväsinud, tüdinud ja õnnetuid lapsi kui Eestis

Riina Kangur, kirjanik-pedagoog
Delfi Rahva hääl
21. veebruar 2015 15:21
Kooliõpetaja ja kirjaniku Riina Kanguri sõnul ei ole ta kusagil näinud nii üleväsinud, tüdinud ja õnnetuid lapsi kui Eestis. Kanguri hinnangul on selles süüdi Eesti koolisüsteem, mis nõuab lastelt praegu liiga vara liiga palju.
Vastuseks Ott Anari mõtisklusele:
Hoiatus: võib isegi mõtlema panna.
Ma olen nüüd omas mõttes vahutanud juba kolm nädalat selle Ott Anari artikli peale mõeldes. Ilmselt hakkas vaht üle ääre tungima, sest tunnen, et pean ka midagi sellest vahust paberile panema.
Kõigepealt - ma olen töötanud koolis Kanadas, Soomes ja Prantsusmaal ja mitte kusagil pole näinud nii üleväsinud, tüdinud, õnnetuid lapsi kui Eestis. Töö, töö ja veelkord töö, soovitab noor õpetaja. Ah et eluks ettevalmistus? Ah et selline see elu siis ongi, töö, töö ja veelkord töö? Ma ei tea, kas ma tahangi siis enam elada, mõtleb üks noor inimene. Teine maitseb narkootikumi ja leiab – ah sa poiss, nii tundub elu vähe ilusam! Kolmas valab oma tüdimuse ja viha teiste peal välja.
Seitsmendas-kaheksandas klassis ei taheta enam kooli minna, kibedus ja tüdimus elu suhtes on üle pea kasvanud. Ja siis nad lõugavadki, sest kõik on üle visanud. Vanemad, õpetajad, kool, ühiskond. Mida nad kõik tahavad?! Ettevalmistada mind - milleks? Millekski veel hullemaks, mis tulemas on? Persse, ma võtan siis veel mis võtta annab, lõugan ja näpin nutitelefoni, vaatan FB-s pilte ja laigin, sest varsti on sel kõigel nagunii lõpp. Näe, ema ja isa tirivad veel töö koju kaasa, minu jaoks neil aega pole... aga õnneks on mul sõbrad ja nutitelefon. Muidugi ma tahaks ema ja isaga mägedesse suusatama minna, või jalutama, või lihtsalt nendega koos olla, diivanil lösutada ja teineteise lähedust nautida. Aga emal-isal pole aega, töö on tähtsam. Mina küll sellist elu ei taha, ma katsun kuidagi selle põhikooli lõpuni venitada ja siis tõmban ma siit nahhui, Soome, Rootsi või Norrasse, seal makstakse töö eest korralikku palka ja mul jääb aega ka oma tulevasele perekonnale, lastele. Sest oma lastele ma küll sellist elu ei taha.
Neli huviringi? – küsib Ott Anari.
Ma küsin selle peale – Miks ainult neli? Laps peaks tegelema spordiga – ta peaks oskama ujuda, tennist mängida ja oleks tore, kui ta vähe suurema palliga ka vastu pead ei saaks; siis peaks ta oskama ka mingit pilli mängida – klaverit, viiulit, kontrabassi; ka peaks ta oskama tantsida, joonistada... Niimoodi kasvab harmooniliselt arenenud, õnnelik inimene, kes oskab tulevikus seda traditsiooni jätkata, ja nii kasvab peale järjest õnnelikke põlvkondi ja ühiskond õitseb.
Ott Anari tahab selle aga juba eos maha materdada. À la – ei saanud mina seda ja miks siis tänapäeva lapsed peaksid saama?! Mul oli karm ja raske, aga näe – elus olen! Kurat, elu ongi üks suur sõnnikuvedu, saage aru juba!
Ei, mina Ott Anariga nõus ei ole. Lastel peab olema ka lapsepõlv. Lapsepõlv peaks sisaldama ka huviringe, minu pärast olgu või iga päev üks huviring, laps peab harmooniliselt arenema ja see tähendab seda, et tema päeva kuulub nii õppimist, sporti, kauneid kunste kui lihtsalt lõbu.
Kui minu lapsed Kanadas kooli läksid, siis olid seal algkoolis kodutööd keelatud. Jumal tänatud, et olid (on praegugi, Jumal tänatud). Nad said käia balletitundides, ujumas, tennist mängimas ja suusatamas. Ma käisin lastega pargis jalutamas. Lapsed tahtsid kooli minna, sest koolis oli huvitav ja lõbus.
Me kolisime tagasi Eestisse ja nad alustasid oma õpinguid Tallinna eliitkoolis. Mu väike üheteistaastane tütar tegi koduseid töid õhtul poole kaheteistkümneni välja. Poole kaheteistkümneni öösel! Tuli koolist, alustas kohe koduste tööde tegemisega ja istus laua taga poole ööni välja! Ei mingeid balleti- ega klaveritunde enam! Ei mingeid ujumis- ega vettehüpete treeninguid! Töö, töö ja veelkord töö! Kuu ajaga sain ma aru, et sellist elu ma küll oma lastele ei taha ja me kolisime ära Soome. Lapsed said lapsepõlve tagasi. Ja neil oli jälle aega harmooniliselt areneda.
Mu kaks vanemat tütart on end ise ülikoolist läbi koolitanud, cum laudega lõpetanud, Brüsselisse tööle saanud.
Mu kahel teisel lapsel nii hästi ei läinud, sest me olime sunnitud tagasi Eestisse kolima, neil tuli oma õpinguid Eesti koolisüsteemis jätkata. Ja see on kõige hullem, mis ühele teismelisele pärast normaalset Soome kooli juhtuda võib. Üks mu noorematest lastest võitleb siiani sügava depressiooniga.
Eluks ettevalmistus peab olema nauditav, selline, et ma tahan elus püsida, edasi õppima minna, ühiskonnale kasulik olla. Lapsi teha ja kodu luua.
Õppetund koolis peab olema niimoodi ülesehitatud, et koduseks tööks polegi enam midagi jätta, või kui, siis õige vähe ja õige harva. Eesti koolisüsteem ja ühiskond nõuab lastelt praegu liiga vara liiga palju.
Miks sa oma aega ei planeeri? – küsib Ott Anari.
Laps ei peagi oskama oma aega planeerida, selleks on tal vanemad olemas. Laps ei pea veel 14-aastaselt mõtlema, et see elu üks suur töörügamine vaid ongi. See tekitab temas hirmu, stressi, nõutust – selleks ta sinna nutitelefoni imbub, seal saab aja maha võtta, seal ei ähvarda keegi koleda, töörügamist täis tulevikuga.
Ei maksa minust valesti aru saada – nutitelefone koolis ma ei õigusta. Igasugused nuti-mänguasjad, ka telefonid, tuleks juba hommikul kooli sisenedes lastelt ära korjata. Aga mitte selleks, et nad saaks paremini tööd rügada, vaid selleks, et need pisikesed kuradid neid huvitava koolipäeva jooksul ei segaks, sest koolis on niigi tore ja vahva olla, milleks veel nuti-mänguasju vaja on!?
Me ei kasvata lastes ei vastutustunnet ega armastust teadmiste vastu, kui laseme neil vabalt nuti-vahendid kooli kaasa võtta ja siis pahandame nendega sellepärast, et nad seda teevadki! Ka ei kasvata me ei huvi ega armastust tarkuse vastu, kui me neid selle tarkusega enneaegu üle koormame, kui ei nende füüsis ega vaim veel selleks valmis pole.
Kui me tahame ehitada õnnelikku, sõbralikku ja helget tulevikku, siis tuleb meil tõepoolest mõningad väärtused ümber hinnata. Eriti laste kasvatuse ja koolisüsteemi osas.
Ott Anari virutab vihaselt: elu ongi karm, tööd tuleb rügada kogu aeg ning seda isegi koju kaasa võtta. Ja minul tekib küsimus: kelle peale ta õieti vihane on? Mulle tundub, et oma karmi ja näruse elu peale, sest selline mõte jookseb nagu artiklist läbi, et miks ainult mina?! Las teised ka kannatavad! Ja mida varem need lapsed kannatama hakkavad, seda parem. Läbi raskuste tähtede poole...
Aga tähtede poole saab teistmoodi ka, ilma viha ja parastamiseta. Hoopis rõõmsalt, sõbralikult, heatahtlikult ja targalt. Võiks ju proovida? Kuhu see selline arulage rügamine meid inimestena seni viinud on?
 
Ja veel üks muhe lugemine üheksandikult, kes ei soovi eliitkooli minna. Selle ma saadan oma tütrele meili peale, et ta näeks, kuidas ka võib.

Ja veel üks gümnaarsiuminoore artikkel koolist: istumisest, mediteerimisest ja algklassilaste eneseabist.

TJT

Pühapäev, 22. märts 2015

Kevad ja riided

„Kas ma võin lühikeste pükstega minna?” küsis mu tütar, asutades minu vanematega kinno minema. Vastasin, et see ei oleks hea mõte. Sest soojakraade oli mõni üksik ainult. Ja kuigi mu vanemad ei karda, et laps külmetub (nende jaoks on normaalsus, et laps on terve ja nad on harjunud meie laste napi riietusega), on neile siiski oluline teiste inimeste arvamus. Vähemalt nii mina sellest aru saan. Nii ma tütrele seletasin. Et kui täiskasvanu näeb sellises napis riietuses last, siis ta arvab, et see laps on hoolitsuseta ja me ju ei taha, et meist niimoodi arvataks. Eks see üks trikiga teema ole, kui palju riideid on õige ja mida keegi millises olukorras vajab.


Mina muidu luban küll tütrel väheses riides käia. Sest tema immuunsüsteem on tugev. Ma ise olen arvanud, et kes iga päev kümme minutit külmetab, see ei haigestu naljalt kunagi külmetushaigustesse, sest immuunsüsteem on harjunud ja tuleb sellega toime (eeldusel, et inimene saab väärtuslikku toitu, meel on enamjaolt rõõmus ja rahulik ja ülejäänud ajal saab keha olla mõnusas soojuses). Minu ja tütre puhul see nii on. Võime külmas vees solberdada (mina küll ei taha) ja ei nohupoegagi. Tuul on meie sõber.

Aga võibla see pole ka nii päris ühene. Laste teine vanaema on rääkinud, et liigesed kardavad külma ja võivad külmast nõrgaks jääda, seepärast ei tohiks lühikeste pükstega jahedas olla. Tookord oli jutt õues trenni tegemisest. Ma ei tea, kas see liigeste jutt võib nii olla või on see negatiivse mõtte jõud (nagu see, et „külmetud ja jääd haigeks”). Ta kardab tuuleõhku ka ja ongi põhjust karta. Samas selge, et külm lihas on vigastustele vastuvõtlikum. Ma olen lootnud, et kui laps on oma kehaga kontaktis, siis ta teeb õiged otsused.

Aga „Vehkleja” meie lastele igatahes meeldis. (Sellest pisut pikemalt veidi hiljem eraldi.)

TJT

Kolmapäev, 18. märts 2015

Viide

Hea ja huvitav artikkel ohvrimeelsusest. Sedalaadi emadusega käib vältimatult kokku oht enda vajadusi laste omadele ohvriks tuua. Kellega meist poleks nii juhtunud?

Ja samal lehel on veel palju lugemisväärset, igale oma. Nt järgmine lugu on sellest, kui oluline on järgida oma eluplaani, vaatamata sellele, mida teised arvavad. Oma elu ei peaks oma vanematele, abikaasale ega ka lastele ohvriks tooma.

Aitäh, kes juhatas!

TJT

Kolmapäev, 11. märts 2015

Arvutist, piiridest ja jõuluvanast

Ma poleks arvanud, et ma meie pojale tahvelarvuti ostmisega pikema peale nii rahule jään. Aga poole aastaga on sellel ilmnenud hulga positiivseid külgi.

Me sõlmisime pojaga juba enne tahvli ostu kirjaliku kokkuleppe, kus on sees, et muud asjad peavad tehtud olema ja ikka saab arvutimängu ainult piiratud ajaks päevas. Selle kokkuleppe sõlmimine võttis meil ka mitu kuud läbirääkimisi. Hea, et oli aega järele mõelda. Ja pärast tuli veel hulka asju üle täpsustada, aga praeguseks ma olen sellega enam-vähem rahul. Ikka tänu sellele, et mul on jõudu pojale piire seada ja visadust neid hoida. Kui mu jõud jääks palgatöhe, siis seda jõudu ei oleks.

Praegu mul praktiliselt puudub vajadus pojaga pahandada. Tegelikult ei ole ju karistustest ja pahandamistest kunagi head loota, aga kui kuidagi muud moodi ei saa, siis jõuetus vihas me nii ju ikka teeme – pahandame ja karistame, sest ei saa lasta kodust elu ja lapse saatust päris ilma meelevalda. Nüüd on mul võimalik öelda, et kui selleks ajaks voodis ei ole, siis tulevad arvutiaja miinused. Enne ma võisin rääkida, et meie kodus kehtib öörahu (tütar, kes peab vara ärkama, peab saama pimeda vaikse toa puhkamiseks), töörahu (nt koolitükkide tegemiseks ja viiuli harjutamiseks) ja söögirahu (söögilauas arvutimängu jutte ei räägita ja kogu muu jutt püsigu viisakas, vaikne ja sõbralik). Ühegiga neist piiridest pole kunagi varem nii lihtne olnud. Probleemid muidugi jäävad. Nagu enamasti kõigil inimestel on mured, nii ka meie lastel. Kool ja elu ei ole alati sellised, nagu sooviks, meil kõigil on isiksuslikke pingeid, paha tuju ja meid omakorda mõjutavad ümbritsevate inimeste probleemid, nende paha tuju ja muu piiratus. Probleemidega me tegeleme eraldi. Räägime, palvetame, käime looduses jm. Aga lõpuks ometi hakkab nooremale ka kohale jõudma, et ka tema peab oma käitumist piirama. Sest – nagu ma olen ka pojale korduvalt öelnud, kui me ise end ei piira, piiratakse meid väljastpoolt, sest oleks ikka kohutav küll, kui kõik inimesed lubaks endale mida iganes.

Mulle meenus ühe ämmaemanda jutt. Käisin esimest last oodates beebikoolis ja too tundi läbi viiv ämmaemand rääkis, et kui me tahame, et laps hakkaks edaspidi silmi pesema, siis tuleb sellega alustada varsti pärast sündi. Varases eas ta harjub sellega ära. Millega iganes harjub. Internetis on videosid vene isasdest, kes oma titasid külmakraadidega vette kastavad ja nendega õues paljalt harjutusi teevad. Selles eas võtab keha seda normaalse kogemusena ja töötab välja toimetuleku mehhanismid. Nii näen ka, et 8-aastasele (ehk enne Rubiconi murret) arvuti ostmise lubamisel on veel üks eelis: praegu minu reeglid ja piirid veel peavad, kuigi neid muidugi pannakse proovile. Samas soovin, et ma varsti enam eriti mingeid piire panema ei peaks, lapsed on juba piisavalt suured, et teavad ise, mis ja kuidas. Nii ma loodan ka seda, et poeg õpib ära, kuidas oma elu korraldada, et ma viie aasta pärast ei peaks sellega enam tegelema. Siis on nagunii igasugu mõjutusvahendeid üliväheseks jäänud ja vanemlik sekkumine tuleb lõpetada.

Kusjuures ma ise olen selliste arengutega rahul (tegelikult see ikka üllatab mind). Ma pole kunagi tahtnud lapsi jõuluvanade ja päkkapikkudega ähvardada (et kui sa hea laps ei ole, siis ta kinki või kommi ei too, laps ise on alati hea laps, ainult tema tegu võib olla tülikas ja ebamugav) ja hoidunud igasugu sedalaadi kirjandusest (waldorflasteaedades õnneks on sama arusaam, neid vanu seal ei käi). Esimesed seitse aastat oleme hoidnud oma lapsi tavameediast eemal, nad on suhelnud põhiliselt teiste waldorfi perede lastega ja seetõttu on neil mõnevõrra teine taust. Nii ei olnud mul varem selliseid mõjutusvahendeid nagu praegu arvutipiirang, mis pealegi on aastaringne. See teeb elu ikka palju lihtsamaks ja tulemus on mõnus kõigile. Koolitükid saavad ruttu tehtud ja tuba korda, kui siis saab arvutisse mängima. Tegelikult on ju ka lapsel paha, kui ta elu kaosesse läheb, nii et tema on minu meelest esimene võitjate seas.



Hiljem lisatud. Teise päeva hommikul mõtlesin sellele loole siin tagasi, et uh, kui palju kontrolli energiat – kas ma siis selline ema tahtsingi olla? (Ei tahtnud. Ja selliseid olukordi ka ei tahtnud.)
Pärastpoole jälle mõtlesin, et arvuti põhjustab muutusi ajus ja käitumises ja nii noore inimese kogu olemuses, ja mitte inimlikkuse suunas. Seda ma ka ju ei taha. Kuidas siis?
 
TJT