Jäävhambad

Mul on ähmane mälestus teadmisest, et piimahammaste vahetumisega saab inimene emast iseseisvaks. Viimase piimahamba vahetusemisega kaob inimesest viimane emaihu kaudu tulnud molekul ja sedalaadi sidemeid enam ei ole. Ma ei tea, mis vanuses see tavaliselt juhtub, aga selge, et 14-aastasel piimahambaid enam ei ole. Ja eks ta vahel teatab, et ta on juba suur. Ongi muidugi, suure osa rutiinsest elust saab täitsa iseseisvalt ära korraldatud. Mis on tore, sest kahe lapse eest hoolitsemine ongi juba parasjagu ära tüüdanud.

Ja siis juhtub midagi. Ei midagi kohutavat. Nt saapalukk läheb katki. Ta vahetab meeleolu. Mina ütlen, et selle saab kingsepa juures ära parandada (pealegi on koolivaheaeg ja kingsepp jalutatavas läheduses) ja tegelen oma asjadega edasi. Päevad lähevad, saapalukk ise ennast ka korda ei sea ja mina ju suure lapse saapaid ei paranda. Lõppes see asi ikka sellega, et jalutasime koos kingsepa juurde (nojah, noorema lapse sandaal vajas ka kohendamist). Lõpuks hakkas see mulle ikka minu tööna tunduma. Sest talv ju jälle ja ta vahepeal käis soojemate ilmadega juba ketsidega. Ja eks mina need jalanõud sealt ära toonud ka, sest kingsepa juures ma olin žetooni enda rahakotti libistanud ja see oli asjade loomulik käik. Mõnikord ma ei tea, kuidas neid asju peaks ajama. Või mida teha, kui tütrel juhtub jälle, et pole midagi selga panna (mitte et tal kapis riideid ei oleks, vaid see, et nad ei meeldi enam). Ja poodi minna ka ei viitsi. Meile poodlemine ei meeldi jah, kohutavas koguses meile mittevajalikke asju. Vahel vist on inimesel lihtsalt vaja emotsioone kuhugi kanaliseerida, aga ma pole veel aru saanud, mis ma sellega peaks peale hakkama. Mina selles vanuses õmblesin ise oma riided. Ja kangapoes käisin ka vist juba ilma emata. Aga eks see olnud ka ennemuistne aeg. 

Elu vist lihtsalt on selline ja tuleb sellega kuidagi olla. Käin siis siin blogis podisemas. 

Hiljem lisatud. Pärast olin enda peale pahane, et miks ma sellise mõttetu sissekande postitasin (ma tegelikult tahtsin ju kusagile mujale jõuda ja hoopis teistest asjadest kirjutada, aga ei tule välja, ei oska, ei julge). Kerjan siin lugejate  poolehoidu või, pakkudes lihtsat samastumise võimalust? Selline odav populaarsus mulle pigem ei meeldi ja usun, et lugejatel on oma ajale paremat kasutust. Ma üritan nii pigem mitte teha.

Veel hiljem uurisin targast raamatust Bachi õietilkade kohta. Kui mind selles loos miski puudutas, on tegemist Chicory e hariliku siguriga, taimega, kes aitab inimesel vabaneda liigsest hoolitsusest ning toime tulla solvumisega, kui tema hoolitsust pole piisavalt kõrgelt hinnatud. Veidi hiljem juhtus samalaadse emotsionaalse mõjuga episood ja võtsingi kohe siguri õietilka. Paari järgmise hetke ajal märkasin, kuidas mu emotsioon lahustus ja olin jälle võimeline lugupidavaks ja armastavaks suhtluseks.

Võib-olla siis see oli selle postituse kirjutamise tegelik mõte ja avaldamise põhjus (kui ma parema puudusel neist teistest ja enda jaoks palju olulisematest asjadest ei suuda avalikult kirjutada). Lasta esimene emotsioon lendu ja vaadata, kuhu see viib. Üks minu suuremaid omandatud vanemlikke tarkusi on lasta asjadel ilmneda (ma õpin seda muidugi veel edasi) ja nii saab see blogi ka pidevalt sissekannetele täiendusi, sedamööda, kuidas need mulle endale selgeks ja avaldamisküpseks saavad.  Ja selle asemel, et kurvastada, et ma pidevalt avaldan poolikuid sissekandeid, võin ka rõõmustada, et pärast kirjutamist, avaldamist ja armsate lugejate mõttejõu mõjul saavad need lõpetatud ning minu jaoks see kogemus fikseeritud.

Veel hiljem lisatud.  Muidugi ei ole rahu ja selguse leidmiseks iseenesest minged tilku vaja, piisab, kui sellised kogemused tosinakaupa kokku siduda ja allavett saata. Õietilk on lihtsalt abivahend, mis muudab selle protsessi ka suure häda korral nauditavaks.

TJT

Arvuti

Pärast kestvaid sooviavaldusi ja pikki mõtisklusi lubasime pojal tahvelarvuti osta. Ta pole oma mitme aasta sünnipäevakingirahade eest midagi ostnud. Ja midagi muud pole ta ka tahtnud. Enne oli sooviks küll nutitelefon, aga kuna selle põhiliseks funktsiooniks olnuks ikka mängimine, siis otsustasime tahvelarvuti kasuks – suurema ekraani pärast.

Enne tegime minu meelest põhjaliku kokkuleppe, mis sai ka kirja pandud. Et enne mängimist peab koolitöö tehtud olema ning trennis või õues käima ja ema aitama ja kasvõi lugema, kui ükski muu variant parajasti ei sobi. Ja et on mänguaja piirang. Ja mängimise peab lõpetama vähemalt tund enne koolitundide algust, et jõuaks tähelepanuga jälle maisesse ilma tagasi ja kõigega õigeks ajaks valmis.

Aga poja soov elektronmänge mängida on nagu vesi, mis ikka leiab tee. Seekord sai auguks minu lahke lubadus mäng lõpuni mängida, kui taimeris aeg otsa saab. Varsti leiutas poeg, et tuleb lihtsalt mängida lühikeste lõikude kaupa, siis saab mängu alustada ja peale mänguaja lõppu ikka lõpuni mängida. Siis veidi vahet pidada ja sama asi mahub päeva sisse mitmendat korda.

Ja see ei jäta mõju avaldamata. Mõju on kehv. Ütlematagi selge, et suur osa mu tähelepanust on hõivatud poja valvamise ja mänguaja piiramisega. 

Sellest perspektiivist vaadates tundub, et parem oleks olnud võtta koer.

Hiljem lisatud. Lugu sellekst, miks Steve Jobs ei luba oma lastele arvutit.

TJT

Külaskäimised

Vahel juhtub, et tütrele tuleb külalisi ja pojale tuleb külalisi. Suvel mahub õue palju lapsi ja vahel on eri seltskonnad koos täitsa sõbralikud. Samas jäävad nad vahel  terveks päevaks. Ja tahavad süüa. Kui ma õigel ajal sobivat sööki ei paku, minnakse poodi rämpstoitu tooma (pigem lahke pererahva rahakotist, sest lapskülalistel ei pruugi raha kaasas ollagi ja ikka parem enne noorema venna moonakott tühjaks süüa, teadis juba vanarahvas). Ja kui rahvast rohkem, võib juhtuda, et hakkavad üksteist kiusama. Seda viimast võib muidugi ka väikses seltskonnas juhtuda, aga suuremas on erimeelsuste võimalus suurem. Ja muu jama võimalus ka. Siis ma igaks juhuks passin ligi, kodust ära ei lähe. Vahepeal pakun suhtlemisabi.

Ükskord sooja ilmaga arvati, et tore oleks veesõda teha, kõigile leiti rannariided ja puha. See tegevus nägi paraku välja selline, et paljajalu joosti üle mulla tuppa ämbreid täitma. Põrand sai väga poriseks. Vaiba jõudsin veel ära päästa, seda küll ei oleks viitsind pesta. Ja põrandat nad pesid vahepeal ise ka, aga pori muudkui tuli ja tuli juurde ja pesemist jagus mullegi. Tuppa jooma ja kempsu minek toob sama palju pori sisse, kui paljajalu liigutakse.

Teisel korral läks asi suuremaks kiuslemiseks, kuni sülitamiseni välja. Ja keegi viskas kedagi võtmetega. Ja koledad sõnad. Ja enam kunagi ma teda külla ei kutsu. Ütlesin siis külalisele, et meie kodus ei ole sellised sõnad lubatud ega inimese pihta sülitamine ka, isegi oma lastele mitte. Ja kodu algab väravast. Kuulas ja sai aru küll. Ja helistas teisel päeval lapsele ja nad leppisid ära jälle.  Mõtisklesin omaette, kas peaks teise lapse perega suhtlema, aga siis otsustasin, et mitte. Ma väga ei taha teada, kas see on neil perekondlik arusaam või on vanemad ka üllatunud, et nii tehakse. Ma vist väga ei taha seda ka teada, mida mu oma lapsed mujal võivad korda saata (tean küll, et minu ligiolus ollakse kukud, ja muidu vahel mitte). Eks mulle endale ju ka meeldib nõmedalt käituda („Iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea.”). Ei saa siis teistele ka seda lõbu keelata.

Igal juhul on see üks omamoodi kohaloleku harjutus, piire panna ja mitte emotsioonidega kaasa minna. Üks selge mõistusega inimene kulub alati ära. Keetmise ja koristamise harjutus on koduema töö nagunii.

Selles mõttes ma olen rahul, et ma vähemalt tean, mis toimub ja mul on võimalus olukordadesse sekkuda. Seni ma ei ole kellegi kohta öelnud, et seda last külla kutsuda ei või (ühe lapse kohta olen öelnud, et mõtle järele, kas see on hea plaan, kui ta tuleb ja siis pärast kõigi ees räägib, kui vaene sa oled – nii on tema tavaline käitumine koolis, kui kellelgi pole raha nt puhvetis müüdava hamburgeri jaoks). Eks nad vajavad ka neid kogemusi. Ja ilmselt on ka minu jaoks arenguvõimalus sellistes olukordades enda tunnetega töötada. Ma tänan selle eest.

Söögi teemal on meil tore kogemus ka. Tütre klassiõde kutsus kuus klassikaaslast ööpäevaks külla, jagas ise ära, kes mida võtab ja siis nad koos keetsid ja küpsetasid. Ja magasid telkides, niivõrd-kuivõrd. Selles vanuses on küla peal magamine ju nii äge, et ei magatagi.

TJT

Kodutööd

Vaatasin eile filmi „Race to nowhere“ – see on haridusteemaline dokfilm Ameerika koolist ja selle puudustest, sellest, kuidas lapsed maast-madalast pingutavad, et saada mainekasse kõrgkooli, kurnavad end ära ja jõuavad „tööturule” tühjakspigistatud sidrunitena. Selline töötaja pole motiveeritud ega suuda leida loovaid lahendusi, mida igapäevaelu mistahes valdkonnas nõuab.

Pärast 2001. aasta haridusreformi, kui Ameerikas kehtestati hariduses oluliselt kõrgemad standardid, on sealsetes koolides keskendutud testideks õppimisele. Õppija põhiküsimuseks on millised on testi küsimused ja millisesse kasti tuleb linnuke teha. Sisulisi teadmisi ei omandata ja teistsugusel viisil esitatud küsimusele ei oska sellisel viisil treenitud õpilane üldse vastata. Õpetajad lähevad välisel survel lihtsalt vooluga kaasa, sest nende palk sõltub testitulemustest. Inimestena saavad nad muidugi aru, et see süsteem hävitab inimlikkuse, loovuse ja toob tegelikult kaasa puudulikud teadmised. Samuti on sellisest uuendatud koolisüsteemist tulnud töötajatega hädas tööandjad.

Filmis nimetati, et uuringute tulemusel ei toeta palju kodutööd tegelikult õpitulemuste paranemist, lausa vastupidi. Põhikoolis on pärast seitsmetunnist koolipäeva paras teha kuni tund aega kodutöid, keskkooliõpilastel kuni kaks tundi. Nii jääb aega ka elamiseks: harrastusteks ja piisavaks ööuneks. Aega igavleda ja iseennast leida. Aega rõõmu ja armastust kogeda ning jagada. Paljud lapsed armastaks kooli, kui neil poleks kodutöid.

Mõtlesin selle üle. Meie tütar on varasematel aastatel pääsenud üsna vähese kodutööga, esimestel aastatel sai poole tunniga nädala kodutööd tehtud (selle poolest on mitteeliitkoolid head ja küllap on meil ka õpetajaga vedanud, õppimisega üle ei pingutata). Sel aastal, viiendas klassis tekkis äkki rohkem igapäevaseid kodutöid. Ja näen, et see valmistab stressi.

Mõtlesin, et tund päevas kodutöödele tundub mulle mõistlik mõõt – ilmselt aitan edaspidi tal ülejäänu ise ära teha. Igale ainele kuni paarkümmend minutit peaks olema piisav, et olulisim omandada. Peaks mul ainult õnnestuma tütart veenda, et ei ole vaja kõike nii jube hästi teha. Olulisem on püsida tasakaalus, rõõmus ja terve.

Tegelikult mind kurvastab, et pean seetõttu oma last õpetama vähem korralikult töötama, sest korralikult tehtud töö on esimesi rõõmu ja rahu allikaid minu elus. Kui nad viimast aastat lasteaias käisid, õpetasin neile kirjatähti – sest nad ise tahtsid, kirjatähed on ilusad ja nende kirjutamisest saan mina täitsa omamoodi naudingu. Esimese klassi laste vihikud on puhtad ja selged. Mu tütre vihikud enam ei ole. Nüüd on uueks eesmärgiks saanud kiirus, mitte see terviklikkuse tunne, mida annab kauni ja puhta vihiku täitmine.

Elu on selline, iga päev tuleb valida.

Koolist antud kodutööde teemal üks ammune koolilapse artikkel Saarte Hääles ja sajad kommentaarid.

TJT

Koolivaheaeg!

Tundub, nagu olekski koolivaheaeg juba käes. Tegelikult pakub kool veel nädalakese lapsehoiuabi erinevate lustiürituste korraldamise näol (seda nimetatakse aktiivõppeks – tore nimi ja tore, et lusti saab). Seekord ohkan ise ka kergendustundega (tavaliselt tähendab koolivaheaeg mulle kui nooremate laste vanemale pigem lisakohustusi lapse aega sisustada ja tema kõhutäitega tegelda). Õppimist on viimasel ajal palju saanud (sel viiendikul ikka, esimese klassi laps elab rahulikus lapsepõlves edasi). Ja uneaega tikkus nappima. Tundsin kohustust teda maksimaalselt toetada.

Tegin unisele lapsele hommikuti vahel äratavat massaaži – kord pea-, kord selja-, kord jalatalla-. Või aroomimassaaži bergamotiõliga. Olen ise kogenud, et bergamotiõli aitab hästi vaimse väsimuse korral. (Segan paar tilka eeterlikku õli baasõliga ja määrin lapse käsivartele, rohkem ta ei taha teki alt hommikusse jahedasse tuppa välja lasta.) Sama õli olen ise kasutanud nt eksamite ajal – niisutanud basiilikuõliga taskurätti ja seda siis sisse hinganud, lööb mõistuse selgeks, rahustav lavendel toeks aitab püsida sügavaimas rahus ja meenutada seda, mida hästi pole kunagi mäletanudki (nojah, ebahuvitavate või „valede” asjade õppimisele ma ei soovi jätkuvalt oma energiat kulutada, niisiis tuleb muul viisil olukordi lahendada).

Ja toit. Vanema lapse toidukogused on pigem väikesed, seda enam peavad need olema sisukad. Viimasel ajal on ta hommikusöögiks tahtnud smuutit või mahla. Koolist trenni või muusikakooli lipates on tal üsna loetud minutid aega, selle ajaga peab kindlasti midagi jooma (sööb ta koolis). Vesi palju jõudu annab, vesi suuri laevu kannab. Veepuudus toob kaasa väsimuse, mälupuuduse ja minu meelest on seda vaja ka ajutööks (mina õppisin omal ajal kõrgkoolieksamiteks vee, mitte ergutavate jookide abil). Ja sellele lapsele ei tule endale meelde vett juua. Ega iga vesi ei sobi ka. (Ma ise ka ei joo vale temperatuuriga surnud kraani- ega pudelivett.)

Veel üks oluline asi, mille hiljuti avastasin, on magneesiumivann. Magneesiumipuudus on mulle juba lapseootuse ajast tuttav (krampide näol), samas seda toiduga suurendatud kogustes omandada pole vist kerge. Sageli saunas või trennis käiv või higistav inimene peaks saama suuremaid magneesiumikoguseid, võib-olla kehtib see kuidagi ka teismeliste kasvuprotsesside kohta (ma tõesti ei viitsi teooriat uurida, aga tunne on selline, põhjendada ei julge, äkki panen puusse). Meile meeldib magneesiumkloriidi jalavann. Minu meelest võtab see ka stressi maha ja aitab päevast puhata. Aitäh, kes soovitas!

Õhtused rahunemised ja magamajäämised võtavad meie tütrel samuti palju aega ja jätkuvalt rohkelt vanemlikku tähelepanu. Tal on vaja oma ka emotsionaalselt tihedat päeva jagada. Mõnede teemade jagamiseks sobib isa paremini, aga sellega ole jälle oma hädad. Vahel tuleb minul kui meie pere „kurjal” lapsevanemal sellele „toredale” lapsevanemale meelde tuletada, et lõbusa mürgeldamise aeg on tänaseks otsas, sest koolilapse ärkamise ja koolisaatmise juures olen ikka mina ja mina näen, kui laps on väsinud ja end tahtejõuga e siis sisemise vägivallaga voodist välja ajab. Uinuda aitab liblikmassaaž ja nt roosiõli, veel on abiks olnud ka vaalade laul cd pealt jm rahustavad helindid, hämar valgus.

Nii et magama sageli kõrvalise abiga ja üles ka sageli kõrvalise abiga... kas sellisest kodust tulevadki need ületöötanud edukad täiskasvanud, kes uinuvad ühe tabletiga ja ärkavad teisega (sest pole ju enam ema, kes leebete tehnikatega sama saavutaks)? Ja kihutavad päev läbi ühest tegevusest teise, jõudmata neid läbi tunnetada ja jagada... ikka oma sisemises tungis parematele tulemustele püüdes... Alles eile tänas tütar mind äkki selle eest, et ma olen õpetanud ta looduses käima, selle asemel et sõpradega hängida.  Vast ehk leiab ta oma tulevases täiskasvanuelus siiski võimaluse end maandada terviklikel viisidel. Ja mulle tõesti tundub, et emaks olemine on tõsine töö ja tegevus, mis algab hommikul juba enne lapse ärkamist. Kui ematööd tõsiselt võtta. Laps vajab tuge oma unistuste täitmiseks, terviklikkuse taastamiseks ja hoidmiseks, enese leidmiseks. Kusjuures mina ka väsin sellest vahel ja tüdin. Vaheaeg pakub võimalust teistsuguseks rutiiniks ja nendes küsimustes lõdvakslaskmist.

Nüüd siis lõpuks saan lasta tal õhtuti viiulit mängida, raamatut lugeda või käsitööd teha nii kaua, kui ta ise tahab (arvutimänge öösi ma ikka ei luba). Või kui päris aus olla, siis ikka mitte. Aga tund-paar kauem ikka. Patt oleks ju lühike talvepäev lihtsalt maha magada. Mulle tundub, et hea ikka elus mingit struktuuri hoida. Päris vabatahtlikult see muidugi ei käi. Ja mõnikord ma mõtlen, et suuremas vabaduses kasvanud lastel on mingi sisemise vabaduse tunne rohkem. Aga selle hind tundub ka kõrge. Eks nad lähevad ükspäev oma elu peale ja elavad seda nii, nagu ise paremaks peavad. Senikaua mõtisklen mina, mis ühele või teisel parimaks toeks on.

Veidi hiljem lisatud. Muide, see sissekanne märgib olulist muudatust minu eneseteadvuses. Varem ma poleks julenud sellist postitust avalikus kohas üles panna, sest sellised hoolitsuse viisid märkisid minu jaoks mh ka vanema sisemist ebakindlust (mida mina avalikult kindlasti ei ole ka praegu valmis tunnistama) ja vanemlikku ebatõhusust, lapse ärahellitamist ja muusugust läbikukkumist. Nii et tegin ikka, aga häbelikult ja salaja, oletades, et see ei sobi kokku tavaarusaamadega edukast vanemlusest (millist ma siin üritan jätkuvalt ju endastki kuvada; vaatamata sellele, kui vähe ma mõnda tavaarusaama ka ei hindaks, elan nende mõjusfääris ikka). Varem ma tegelikult ikka arvasin, et laps kasvab imetabaseks täiskasvanuks lihtsalt oma imetabaseid vanemaid jäljendades ja muud polegi vaja kui lihtsalt selline olla (sellega ma olen jätkuvalt nõus, aga see on ikka ainult pool tõde). Praeguseks on minu arusaam edukast vanemlusest muutunud. Edukas vanem pühendab aega lapsele, lähtudes oma sisetundest ja kasutades kõiki, sealhulgas alternatiivseid teadmisi. Ja ta tohibki selline olla. Nüüd ma lähen ja juubeldan natuke.

TJT

Kummuti ja kapi taga

Kui meil esimene laps hakkas maanduma, panime akna alla võrevoodi valmis ja selle kõrvale uhiuue kummuti titariietega. Kummuti sai pandud voodiga enam-vähem ühele joonele ja seinast mõnevõrra eemale. Kui võrevoodit enam vaja ei olnud, korjati ta kokku, aga kummut jäi ikka sinna, kus ta oli. Kummuti ja seina vahele jääb selline mõnus väike vahe. Meie poeg peab seda oma toaks.

Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.

Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.

Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.

TJT

Laste sünnipäevad

Selleks aastaks laste sünnipäevad jälle möödas. Poeg tahtis juba paar kuud tagasi Skyparki ja sellega oli lihtne. Selge see, et talvisel ajal jäävad siseruumid kitsaks ja lastel on hädasti vaja kuskil ägedamas kohas mürgeldamas käia - ja õnneks peetakse enim sünnipäevi just "hüppa-ja-karga" paikades. Paar päeva enne hakkas poeg küll arvama, et mõni ägedam koht võiks olla - ja leppis siis, et järgmisel aastal (Skyparki peab aja vähemalt kuu aega ette kinni panema). Eks siis jõua mõelda, kas mõni teine tormlemispaik nagu Jungle Jacks või midagi erilisemat nagu kardirada.

Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.

Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.

Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.

Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.

Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.

Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.

TJT

Tahan ja vajan

Meie pojal on alailma liiga vähe asju. Ta käib vanaemadele kaeblemas, kuidas neid on liiga vähe ja meile räägib, mis toredaid asju ta küla peal on näinud. Et neid kõiki on talle ka vaja. Praegu nt vaatas Apollo ajakirjast, et ta tahaks mingeid puslesid. Ma ütlesin, et no sul on jälle kõiki asju vaja ja siis ta parandas, et neid ja neid ei ole.
Tõesti, täiskasvanutele mõeldud atlasi ja sõnaraamatuid ta veel ei vaja. Vaatasin, et näe, arukas inimene, saab aru ja teeb märkuse, et ma liialdan, tehes üksikolukorrast alati-olukorra. Ja pärast ise imestan, et kust see laps tuleb selle peale, et öelda: „Mina ei saa kunagi... või miks mina pean alati... (käsi pesema / oma jopi nagisse riputama ja muid koledusi, mida lapsed ikka alati peavad)”.
Kui mu esimene argument läks vett vedama, rõhusin üha enam ärritudes sellele, et ma ei jõua sulle kõiki asju osta. Selle peale sai jälle tema vihaseks ja laamendas natuke (viskas väikse kuumanõu aluse maha). Ja mina ärritusin ja läksin köögist minema, koristamisega hakkas ühele poole saama ka juba.
Ma lausa ärritusin ja läksin telefonitsi targemale emale kaeblema, et näe, kus ahvatluste ohver, muudkui tahab midagi. Ja see teine ja targem ema ütles, et ära kunagi ütle lapsele, et ma ei saa seda osta. See ainult toidab tema ego ja ta tahab ikka rohkem ja rohkem. Teismeeas läheb veel päris lolliks oma tahtmistega. Lapsele tuleb selles vanuses selgeks teha, mis vahe on tahtmistel ja vajadustel. Ja tuleb öelda, et ma ei osta sulle seda, sest sul pole seda vaja. Ja siis see tark ema aitas mul oma ärritusega ka toime tulla. On ikka maailma õnnistatud heade inimestega.
Mulle tundub see tahtmiste ja vajaduste vahel vahettegemine praeguses ajas eriti oluline ja õige ning ma katsungi edaspidi selle soovituse järgi teha – ise ju arvangi teadvat ja tegevat, aga lapse puhul läheb kuidagi meelest ära. Ja kui jälle meelest ära läheb, käin siit üle lugemas. Aga need pusled ma võib-olla ostan talle ikka. Jõulu- või sünnipäevakingiks. Vähemalt on asi, mis talle rõõmu teeks.
(Siia juurde illustratsiooni otsides seda puslet ei leidnud, pani hoopis imestama, kui palju inetuid puslesid nt Rahva Raamatus müügil on - mingid surmainglid ja vampiirid. Jah, see lapse valitu oli täitsa ostetav.)
TJT