Kolmapäev, 26. detsember 2007

Jõuluks koju

Vahel ma imestan, miks inimesed nt jõulude all kannatavad. Täiskasvanud inimesed ju ometi võivad elada nii, nagu ise tahavad. Aga mõned millegipärast ei ela ka. Ja veel tuleb mulle meelde, et mulle ka lapsena pühad ei meeldinud. Vanemad olid liiga väsinud ja liiga pinges vormiliste toimingute pärast. Et tuba ikka puhas oleks ja toidud just nii uhked nagu pühadele kohane. Mina pole tahtnud neid pingeid oma ellu võtta. Toidu teeme üsna lihtsa. Ja liiga palju ei söö. Sest pärast pole siis mõnus olla. Koristame just nii palju, et paras on. Ja põhiliselt ikka naudime lugusid või meisterdamist. Mulle tundub oluline luua sellised jõulud, et minu lapsed tahaks suureks saades jõuludeks koju tulla. Või no meile külla. Kodu on neil ikka seal, kus nad ise elavad. Tegelikult pole muidugi mõtet pingutada kaugete tulevikujõulude pärast, mida võibla kunagi ei tule. Oluline, et praegu oleks tore, et me oleme nii õnnelikud, kui just parasjagu välja kukub. Kaunite pühadesoovidega, Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. detsember 2007

Päkapikutööd

Võibla ma hakkan päkapikuks, kui suureks saan. Päkapikutööd mulle meeldivad. Kingitusi osta/teha, pakkida. Komme aknalauale panna. Ainus kurb asi selle juures on, et neid tuleb teha salaja. Et lapsed ei näeks, muidu nad hakkavad kahtlema, kas päkapikud on olemas, sest mina olen ju põhikohaga ema. Ja mitte päkapikk. Niimoodi võib usk imedesse kaduma minna ja et seda ei juhtuks, siis ma toimetangi salaja.
Ise ootan salamisi aega, mil saan seda kõike koos tütrega teha. Minna avalikult poodi kinke ostma – temaga koos. Ja temaga koos pakkida (ainult mitte meie pere kinke muidugi, need jääks ikka saladusse kuni jõuluõhtuni). Jagada seda tunnet, mis päkapikutööd tehes tekib. Avalikult. Ainuke häda, et kui kõiki jõuluettevalmistustoiminguid võibki avalikult teha, siis pole ju enam päkapikke.
Tipp Ja Täpp

Pühadeeelne

Meie alustame pühadega varakult. Et ikka jõuaks kõik südamest ära pühitseda. Ja südamelt ära pühitseda. Jõulud on minu jaoks suur rõõmu ja armastuse püha. Kuuse tõime tuppa ja kaunistasime juba ära. Ja nüüd loeme igal õhtul kuuse all jõulujutte. Mulle meeldib väga Astrid Lindgreni jõulujuttude raamat. Seal on jutte juba kolmesele, aga enamjaolt parajad just viie-kuuesele või vanemale. Maiustame mõnuga. Praegu just lugesin Bullerby jõuludest. Bullerby on minu lapsepõlve unistustemaa. Seal on kõik nii, nagu peab. Võtangi hea meelega just enne jõule need jutud ette, et midagi tähtsat ei ununeks.
Pealegi on tänapäeval kõik palju lihtsam. Mõne asja saab lihtsalt poest, kui ise teha ei jõua. Peaasi, et oleks see mõnus meeleolu ja koosolemise rõõm.
(Üks nipp on mul selle juures ka. Ettevalmistused tuleb teha oktoobris-novembris. Siis pole tõeliste pühade ajal enam vaja poodi suurt minna. Stress jääb ära. Toidupoes käin nagunii sel ajal, kui tööinimesed tööl on. Nii võivad ka maised asjad teenida hingeliste vajaduste huve.)
Vanasti armastasin pühade eel kontsertidel käia. Laste kõrvalt on raske selle jaoks aega leida, aga nüüd on teised rõõmud. Täna näiteks meisterdas tütreke virna kaarte. Istusin kõrval ja pidasin väikevennal silma peal. Ja jagasin paremaid materjale ette. Aga põhiliselt ikka nautisin seda kõike, mis ühe väikse lapse hingest pidurdamatult välja voolas. Täitsa õige tunne tekkis.
Teile ka kõike kaunist soovides,
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 20. detsember 2007

Teine lapsepõlv

Mõtlesin tükk aega, et mis imeliku jutu ma siia viimati kokku kirjutasin. Et tahaks tööle minna. Pole ju seda jõudugi nii ülearu, et ei tea, mis ära teeks. Vajadust tööle minna ka õnneks pole. Ei tea, kust selline mõte tuli, aga ära läks jälle. Pärast sain aru, et oma praeguse koduse eluga justkui teen omale uut lapsepõlve. Just sellist, nagu oleksin kunagi lapsena endale tahtnud. Ja see läheb täitsa asjaks, sest mu vanem laps on täitsa piisavalt minu moodi tüdruk, et osata neid asju hinnata ja nautida. Ja siis me saame neid asju nautida koos, tema ja mina väikse tüdrukuna ja mu praegune mina vaatab pealt, et kõik sujuks hästi. Lisaks on tütar õpetanud mulle veel palju häid asju, mida ma poleks osanud lapsena tahtagi. Et meil oleks veel toredam.
Ma arvan, et teine, ilusam ja parem lapsepõlv on just see kingitus, mille ma jõuluvanalt paluksin, kui ma üldse vanalt midagi paluksin. Nojah. Kingid ostan meile ise ja ilusama ja parema teise lapsepõlve teen ka ise. Teile ka ainult parimat soovides, Tipp Ja Täpp

PS Ma ei peaks vast oma lapsepõlve üle kurtma. Selline keskmine nõukaaegne lapsepõlv. Või isegi tore, kui on ema, isa ja õde täitsa olemas. Keegi ei joo ega laaberda. Isegi koera sain. Aga midagi oli ikka väga puudu ka. Soojusest, ma arvan. Eks vanemad olid ju tööl kogu aeg. Ja ema oli selle üle õnnetu, aga ega teha pold ka midagi. Nüüd on midagi teha. On võimalik lapsega koos tema lapsepõlve pidada. Ja enda oma. Siin on minu jaoks küll, mida tähistada.

Teisipäev, 18. detsember 2007

Imelik kripeldus

Poeg saab uuel aastal kaheseks. Justkui peaks tööle minema. Kuhugi. Selline abstraktne mõte. Nagu Pipil, et kõigil tuleb koolivaheaeg, aga temal mitte, kui ta koolis ei käi.
Nagu ei sobi enam kodus olla, kui noorimal jalad all ja keel kuigivõrd suus.
Aga kuhu minna? Ja kuhu laps panna? Ei raatsi teda veel käest ära anda. Üldse ei paku huvi ükski töömõte. Majanduslikult ka pole eriti mõttekas. Sest suure pingega tööle ma ei tahaks minna – tahan oma jõu veel koju ja lastele jätta. Väiksema lihtsama otsa eest suurt ei maksta. Sest selle koduse oma laste hoidmise tööga justkui teenib ka üht-teist toidu ja riiete ja lapsehoiu pealt kokkuhoidmise mõttes. Siis ei tule tööleminek enam lisatuluna, vaid lisakuluna, sest osa jõudu läheb perest välja.
Aga kripeldab ikka. Et nagu peaks minema. Õiged inimesed ju käivad.
Mõtlen oma eelmiste töökohtade peale. Mõnel pool on olnud inimestevahelisi probleeme, mind on need seganud isegi siis, kui ma ise pole selle all otseselt kannatanud (vahet pole, kas öelda, et probleemi tekitab loodus või kehv lastetuba või kehvad isiksuseomadused, kui probleem püsib, siis mind segab). Mõnel pool kehv ülemus. Ühes kohas oli kõik muu tore, aga mõne aja pärast raha ei tulnud suuremat sisse ja siis polnud ka eriti millestki palka maksta. Läksin siis minema, Tallinnas on ikka võimalik parem töökoht leida, kui endal liiga suuri ega spetsiifilisi nõudmisi pole. Ja ühest muidu täitsa enda unistuste kohast tüdisin lihtsalt ära. Ja siis tuli pääsemine lapsepuhkuse näol. Sinna ma pärast esimese kolmeseks saamist enam tagasi ei läinudki. Jäin hoopis teist ootama. Nii et ei oska kuhugi tahta. Võibla see on kauaks koju jäänud ema hirm. Hirm uute ja tundmatute olukordade ees. Võibla hirm enda vähese suutlikkuse ees. Võibla see on mugavus ka.
Mõneti olen ju rahul oma väikse koduse eluga. Probleemid on enamasti mulle jõukohased lahendada. Ja kui pole, olen ise alati küllalt suur ülemus, et asjatundjalt abi paluda. Kokkuvõttes asi toimib. Ma võin siin blogis endale igasugu asju kokku unistada. Ilusa suurema ja parema maailma näiteks. Päriselus on teistmoodi. Ei ole päris nii ilus ja suur ja hea, kui tahaks. Või pole ma ise nii suur ja ilus, et oma elu selles suures maailmas korraldada. Sest tähelepanu, mõtted ja tunded on kodus. Jõud ja ilu on nagunii kodus.
Ma vist jään veel oma kodusesse argiaskelduste ja laste mängude-muinasjuttude maailma edasi (kas see on kinnijäämine või oma õige koha äratundmine?). Kuigi kripeldab, et tuleks päris tööle minna. Ükskord ikka.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Printsessipiltidest

Väike laps on avali ja võtab kõike vahetult vastu. Kõik mõjub ja mõjutab otse. Seepärast oleks asjakohane, et valib täiskasvanu, kes on oma filtrid juba loonud. Ja mõtleb, enne kui valib. Millist mõju me oma lapsele tahame?
Tänapäeval ilmub üha enam printsessiraamatuid, kus nuditud sisu ja mannetu stiili kõrval on arvutiga tehtud pildid. Nende raamatute printsessid on haiglaselt piitspeenikesed ja meenutavad elutuid kahemõõtmelisi nukke. Selline on tänapäeva iluideaal. Huhhuh. Haige ja elutu.
Selle poolest meeldib mulle Larousse’i printsi- ja printsessiraamatu kujundus (raamat ise meeldib ka, üheksa klassikalist printsessijuttu nagu „Metsluiged”). Pildid on pigem kunstiteosed. Pitsilised volangid ja saledad pihad on jäetud täpselt välja joonistamata, oluline edastatud värvi ja kujundi kompositsiooniga. Ja need on kõnekad pildid. Soovitan.
Aga lapsena ma nautisin muidugi neid rokokoolikke kostüüme, mida Perrault’ muinasjuturaamatus nii ohtralt leida (vähemalt arvestas iluideaal paarkümmend aastat tagasi loomulike kehavormidega ja ilusaks peeti elusust). Enda üle olen uhke, et olen sellest vähemalt osaliselt välja kasvanud, ning pitsivahu kõrval on üha olulisem nii asjade kui inimeste sisu ja olemus. Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 16. detsember 2007

Printsessid ja haldjad

Vahepeal on väikesed tüdrukud printsessid ja haldjad.
Printsessid on ilusad. Paremal juhul ka head, aga võibla hoopis nipsakad, laisad või lausa õelad. Nende vajaduste eest hoolitsevad toateenijad, kokad ja kogu ülejäänud õukond. Mõni väga üksik neist teeb midagi. Tikib näiteks. Laulab-tantsib. Või kammib oma imetabaseid maani juukseid. Ülejäänute asi on lihtsalt pandav olla. Aga vähemalt on nad alati ilusad. Istuvad sirgelt ja nina ei noki.
Haldjal on oma asi ajada. Võibla ta on ilus ja hea, aga eelkõige on ta asjaneitsi. Õhtutaeva haldjas süütab tähti ja värvib loojangukuma. Pilvehaldjas paigutab pilvi. Lillehaldjas aitab lilledel kasvada. Haldjas võlub, seab ja korraldab. Ta vastutab isiklikult maailma asjade ilu ja korrasoleku ja võibla veel millegi eest. Ilu väljendub tasakaalus ning asjakohastes mõõtudes ja suhetes. Haldjas oskab need asjad paika panna. Teab, oskab ja teeb.
Tipp Ja Täpp

Valgus meie sees

Meile, kes me kurdame pimeduse üle.
Õues on pimedus jõudmas oma haripunkti. Päike käib madalalt ja üldse harva on teda näha. Aga kusagil on päike alati olemas.
Pimedat on palju meie ümber: kõikvõimalikke turunduskampaaniaid, mis väidavad, et nende toote tarbimine toob õndsuse. Aga tegelikult vale puha: ei too ühti.
Tõeline pimedus on vaevaks siis, kui valgus inimese sees kustub. Seepärast ma soovin meile valgust üha ja üha! Ma soovin seda kohe nii palju, et jaguks endale ja oma perele ja sõpradele-tuttavatele ja kasvõi võhivõõrale jagada!
Tipp Ja Täpp

Meie päkapikud toovad kommi alati

Kerttu Soans kirjutas Postimehe AK-s päkapikundusest. Pikk ja põhjalik lugu. Ja minu jaoks kurb. Sest see ongi nii paljude laste jaoks. Kõigi nende kurbade tagajärgedega, mis loos kirjas.
Mina vihkasin lapsena, kui mulle öeldi, et mõnel juhul ma võiksin jääda kingist ilma (päkapikukomme siis veel ei tuntud). Ühegi suure pahandusega ma pole mälu järgi hakkama saanud ja väikse asja eest nõnda karistada ähvardada käis mulle üle mõistuse. Viha ja trotsi tekitas. See tundus suure ülekohtuna. Siiamaale tundub. Mulle tundub siiamaale, et jõulukingid toob võõras taat just selle pärast, et kasvõi see üks kord aastas me oleks tänulikud lihtsalt niisama – eiteakellele. Et oleks üldse see võimalus siirast tänu tunda, mitte lihtsalt kohusetundlikult tänada ema või vanaema selle eest, et tema oma kohust täidab.
Nii on meil alati komm aknalaual ja kingitused juba ootamas. Ja ma ei ütle oma lapsele kunagi, et ta võiks mingil põhjusel kommist või kingist ilma jääda. Iga laps on alati kinki väärt. Ja ehk aitab see niisama saadud komm aitada kasvada teadmises, et oleme hoitud ja kaitstud.Tipp Ja Täpp

Ainult lauluga?

Eelmises postituses justkui heitsin ette, et lapsi jõuga paika pannakse. Kohe pärast seda panin tähele, et kuigi ma seda ei taha, siis mõnes olukorras kehtestan ise ka korra jõuga. Pooleteistaastane ei tee ju sugugi alati seda, mida vaja oleks. Üheski vanuses inimene ei taha alati seda, mis oleks kasulik ja vajalik. Waldorfpedagoogid õpivad välismaal aastate kaupa hääle seadmist nii, et lapse hing kuuleks õpetaja palvet ja laps läheks ise soovitud teed. Siis on sundi vähem. Ja sõnaga käskimist nad pigem ei kasuta, vaid teevad ise ette, et laps saaks jäljendada. Vähem vägivalda. Aga tavavanemad (nagu mina) ju nõnda laulda ei oska. Ei jaksa ka.
Jõuga korra kehtestamine pole siiski päris sama, mis vägivallaga. Mõtlesin, et kust läheb piir ja jõudsin samasse punkti, kuhu ikka. Küsimus on meeleolus. Millise meeleoluga vanem ütleb, teeb ja paneb. Viha viitab vägivallale. Ja järgmine küsimus on, kust leida kannatlikkust, kui kogu energia on kulunud muude vajalike asjade peale ära. Polegi teist nii väga - sellise sombuse ilmaga. Kas jääb üle ainult oodata kevadet?
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 13. detsember 2007

Jäta järgi või...!

Viisin eile tütre huviringi. Kuna mul polnud selleks ajaks väikest kuhugi jätta, võtsin ta kaasa. Koju minna ja kohe uuesti lapsele järgi tulla poleks titaga hästi jõudnud ja nii siis pusserdasime seal nurga taga kaksi, kuni õde ringitas. Nägin ja kuulsin mõnda, mis jälle kasvatuse teemal mõtlema ja lausa sõna võtma pani.
Üks vanaema oli lapselapsele järele tulnud, aga poiss saatis ta avalikult pikalt. Isegi nurga taha oli koledasti kuulda. Vanaemal ei jäänud muud üle, kui minna õue teda ootama. Poiss jauras sees edasi. Vahepeal jooksis meist mööda koos paari sama vana tüdrukuga, kõik umbes 8-10aastased. Kuulsin, kuidas nad pisut eemal nägelesid omavahel. Ja nägin, kuidas pisut suuremat kasvu tüdruk sedasama turris olekuga poissi kinni hoidis ja kätega vaikselt klohmis. Kui küsisin, et mis toimub, sain tüdrukult kiiresti malbe vastuse, et eimidagi. Naeratas ja seletas, et see poiss ajab oma vanaema ja õpetaja närvi ning tema püüab lihtsalt asja parandada. Mind hämmastas, et see tüdruk julges peagu minu, võõra täiskasvanu kõrval ja minu nähes poissi klohmida - et ta oli nii kindel enda teguviisi õigsuses. Poiss oli sissepoole pööratud pahura olekuga, ilmselgelt teda miski vaevas, ja ilmselgelt see oli kõigile tülikas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Jõuga kord majja!
Eks nii ole vist meid kõiki kasvatatud, kui mitte ehk kodus, siis mõnes lastekasvatamise asutuses kindlasti. Täiskasvanud vast enamasti käsitsi kallale ei lähe, aga ega verbaalne vägivald parem ole. Skeem on ju sama: kui sa vait ei jää, siis annan pasunasse! Kui vähesest ei aita, siis kõvemini!
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Kas laps kasvab ise?

Olen kohanud seisukohta, et lapsed kasvavad ise. Eks nad kasvavad jah. Viskavad pikkust ja laiust, harjutavad tunnetust ning võtavad üle teiste inimeste mõtteid. Aga see ei peaks tähendama, et nad kasvavad omapäi (selliseid tulemusi enamik meist ei taha: vt omapäi kasvades).
Mõni aeg tagasi kirjutasin oma lapse lasteaias olnud suhteprobleemist. Üks kommenteerija arvas selle kohta, et see on lihtsalt loodus. Suurepärane tähelepanek! Looduses tõesti asjad nii käivadki. Vist. Turovski jt on loomade käitumise kohta raamatuid kirjutanud. Loomariigis on tõesti liigutavat hoolt järglaste eest, mõnda sorti eneseohverdust (üksikute värviliste putukate paratamatus langeda asjatundmatute noorlindude saagiks või mesilaste astlakaotus näiteks) ja palju muud põnevat. Hävitavat käitumist nt.
Aga inimestel on midagi, mis loomadel puudub. Eetikavõime. Inimesel on võime aru saada heast ja kurjast. Teised loomad (nojah?) on endiselt paradiisis. Meil ainsana on võimalus oma eetikavõimet kasutada. Nähes, et laste suhted kisuvad kiiva, on võimalik neid rea peale aidata. Enamasti on see kergem kui täiskasvanute hulgas. Ka minu lapse lasteaias aset leidnud olukorda sai leevendada hea tahtega lapsevanemaid ja õpetajaid kaasates. Vaja oli otsust, et sellised suhted jäägu loomariiki ja minu lapse suhtluskeskkonnas valitseb teine stiil. Veel oli vaja tegu ja mõnevõrra head õnne, möönan.
Igatahes olen üha enam veendunud, et inimeste seas on võimalik inimlikult, hoolivalt ja armastavalt suhelda. Ja seda saab õpetada ka lastele. Ma arvan, et nad õpivad seda ise ja hea meelega, kui ainult võimalust anda. Tegelikult ma arvan, et me kasvatame (nii oma kui võõraid) lapsi kogu aeg, vahendades iga minut oma suhtumise, ütlemise ja teoga enda väärtushinnanguid. Sellest pole pääsu, see on vääramatu nagu loodus.
Samas sageli mulle tundub, et vanemaid ei pane tähele, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. See kasvatamine on lihtsalt nii loomulik, enesestmõistetav ja ebateadlik. Siin on üks konks. Ebateadliku kasvatamisega vahendame vahel ka ebasoodsaid mõjusid. Mulle meeldib ka vahel ebapedagoogiliselt käituda. Mõnus! Ma lausa igatsen neid võimalusi (aga laste juuresolekul luban endale harva, sest ma ei taha pärast seista silmitsi nende tagajärgedega).
Samas on mind küll üsna teadlikult kasvatatud (minu varased aastad möödusid väidetavalt Spockieelses ajas), aga suurt osa sellest kasvatusest ma vastu ei võtnud, sest mulle iga jama ei sobi. Neid jamasid nähes mõtlen vahel, et võibla ajan ma ise ka oma lastele jama. Nende isiksuse ja tuleviku perspektiivist vaadates. See selgub hiljem. Et mis oli jama ja mis asjakohane. Praegu ma muudkui kasvatan. Eetikatundest lähtudes.
Või kui see pole see „päris” kasvatamine, siis las lapsed kasvada pealegi ise. Aga peaasi, et vastutustundelise täiskasvanu tähelepanu all.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Lauamäng „Lapsega tänaval”

Vaja läheb täringut, mänguvälja ja mängijaid.
Start. Paned väikese lapse ja enda ilmakindlasse õueriidesse, võtad käru, võibla ka asjakohast lisavarustust. Lähed.
Kui vihma sajab, saad vihmase ilma punkti. Aga võid sellele lisada ka paar tubli karastuskohustuse täitmise punkti. Kui vihm järgi jääb, saad tahke ilma punkti.
Laps tahab ise oma käru lükata. Jätad ühe viske vahele.
Silmitsed tuules kiikuvaid puid. Leiad rahupunkti.
Elava liiklusega tänava äärde jõudes tüdib laps käru lükkamisest. Kärus istuma pole ta nõus, kõnnib ise, sõiduteel sõitvaid autosid vaadates. Lülitad sisse kogu oma tähelepanu ja suunad selle lapsele. Lükkad käru kõrgendatud valmisolekus last kinni püüda, kui ta peaks hakkama autotee suunas liikuma.
Pöörate suure liiklusega tänavalt vaiksemale. Hingad kergendatult.
Kõnnitee on üksainus suur ja sügav lomp. Liigute sõiduteel. Valmisolek kiiresti reageerida on endiselt kõrge.
Aeg-ajalt möödub mõni auto. Mõni auto pritsib. Kui sopaveega pihta saades ütled (kasvõi mõttes) vandesõna – kukud taseme allapoole. Kui säilitad rahu – saad punkti.
Laps võtab maast oksa ja hakkab sellega lombis sorkima. Jätad ühe viske vahele.
Laps ujutab kooli kõrval lombis suitsukonisid. Jätad ühe viske vahele.
Kindad saavad märjaks. Viis karastuspunkti. (Hiljem selgub, kas mõni nohupunkt ka; kui karastuspunkte on piisavalt kogunenud, jääd nohupunktist ilma.)
Lähete edasi. Läbite puhtalt koerajulgastiku labürindi – viis sammu uljalt edasi.
Kohendate mütsi ja võtate märjad kindad ära. (Kui lisavarustuses leidub, saad panna lapsele kuivad kindad.) Jätad ühe viske vahele.
Laps vaatab tänavale pargitud autot. Jätad ühe viske vahele.
Laps sorgib oma heleda näpuga auto küljel õli-sopakihis. Jätad ühe viske vahele.
Viid ta sealt edasi. Viis kiiret sammu.
Kui laps peaks protestima hakkama, saad viis kehva ema trahvipunkti.
Jääd korraks unistama ja laps on vaateväljalt kadunud. Süda jätab kolm lööki vahele ja hingamine seiskub pikaks pingsaks hetkeks.
Jooksed paar sammu õiges suunas ja leiad lapse aiaposti tagant. Laps uuristab näpuga tellistest laotud aiaposti vuugivahesid. Jätad ühe viske vahele.
Laps hakkab väsima ja tahab sülle. Keeldud kindlameelselt ja pakud võimalust kärru istuda. Sellest võimalusest keeldub laps kindlameelselt ja astub aegamisi edasi. Veeretad täringut väga aeglaselt.
Laps laulab. Viis sammu uljalt edasi.
Laps märkab lombil õlilaiku, aga ei lähe seda sorkima. Hingad kergendatult.
Laps astub plärtsti järgmisse lompi, nii et vesi lendab kahte lehte. Ja veel paar korda. Kui püsti jääb, saate osavuse eest kolm punkti. (Kui laps kukub külma ilmaga kõhuli lompi ja peaks märjaks saama, minge koju tagasi ja alustage otsast peale, pärast kerget kehakinnitust või hoopis mõni teine kord. Aga asjakohase varustuse korral võib ta ise üsna kuivaks jääda.)
Laps märkab lindu. Jätad ühe viske vahele.
Laps tahab uuesti sülle, aga sa kinnitad, et kiigeplats on juba päris lähedal ja ta jätkab teed. Eduka motiveerimise eest saad punkti. Viskad täringut veel aeglasemalt.
Laps jälgib, kuidas vesi lombist teise lompi voolab. Jätad ühe viske vahele.
Jõuate mänguväljakule. Annad vajadusel lapsele oma kuivad kindad, kuivatad kiige ja aitad ta istuma. Laps kiigub, sina lükkad aeg-ajalt hoogu juurde. Tükk aega ei juhtu midagi. Soovi korral võid selle puhkuse ja rahu eest endale mitu punkti lubada. Kui hakkad kärsituks muutuma, siis saad kehva ema trahvipunkti.
Võid vaadata tuules kiikuvaid puulatvu. Selle eest saad rahupunkti.
Võid kuulata ümbruses kostvaid hääli. Iga ära tuntud linnuliigi eest saad ühe zooloogiapunkti.
Võid lihtsalt nautida olemist. Tühjust. Võimalust peagu mitte midagi teha. Saad suure tühja punkti, kui tahad.
Laps rõõmustab kiikumise üle. Rõõmu jagamise eest saad sina ka ühe punkti.
Kui on juba küllalt kiigutud, annad sellest lapsele teada, või annab ta ise. Paned lapse kärru ja sätid mõnusasti paika. Ei tee paha asendada porised kõndimisjalanõud pehmete unesaabastega. Siis katad lapse tekiga ja hakkate liikuma.
Põõsastes kõnnitee kõrval säutsub linde. Jääte neid vaatama ja jätad ühe viske vahele.
Vaidled lapsega, et need on varblased, mitte tuvid, ja jätad ühe viske vahele.
Kuulad varblaste säutsumist ja laulad ise järele. Jätad ühe viske vahele.
Siis lähete edasi. Mõõdukal sammul. Naudid liikumist enda tempos. Viimaks ometi.
Laps uinub. Lased käru seljatoe alla, sätid teki paremini ümber ja jätad ühe viske vahele.
Nüüd oled mõneks pikaks magusaks hetkeks üsna vaba. Naudid. Tunnetad, kuidas lihased pingulduvad, korrigeerid rühti. Hingad sisse-välja. Otsid taevast heledamat laiku. Imetled puuvõrade graafikalikke skulptuure. Võibla teed puhta mõnu pärast väikse lisatiiru. Saad täringu päris oma kätte jätta ja seda üksi veeretada nii kaua kui tahad. Aga võibla valid hoopis mängu lõpetada.
Siis jõuate koju.
Paned lapse akna alla magama ja lähed tuppa. Nüüd algab sinu aeg. Kümme punkti!
Te olete selle mängu võitnud! Te saite olla koos, kogeda, kuulata, vaadata, haista, katsuda, hingata värsket õhku (väikse süsihappegaasi lisandiga), te saite end liigutada ja sellest kõigest rõõmu tunda!
Kui see mäng hakkab liiga lihtsana tunduma, proovige sama kahe lapsega. Ja siis kolmega.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 8. detsember 2007

Hämara aja kingitus

Õue väga ei kisu. Enamasti käime ikka oma igapäevast karastuskohust täitmas, aga vahel jääb vahele ka. Vaadata pole õues suurt midagi ja kehvema ilmaga eriti mõnus ka ei ole. Ja ometi on sellel ajal oma kingitus. Kui miski väline enam tähelepanu endale ei tõmba, saan märgata ennast ja last. Me saame lihtsalt olla. Selles ajas ja ruumis. Koos. Vaikuses ja rahus.
Võibla on sel koosolemisel eriline sügavus ja sisu. Lihtsad asjad saavad loa omandada uue tähenduse. Võib näiteks vaadata, mitmel erineval viisil saab nupumosaiikmängu mängida. Nuppe saab laduda vabalt, värvi ja suuruse järgi, mustriks, nuppe saab teiselt poolt välja torkida, kuni õigele poolele tekib nupumets ja osa nuppe kukub aluselt välja, siis saab need nupud jälle sinna aluse külge tagasi vajutada ning sama korrata – näiteks nii kaua, kuni kõik nupud on lahti tulnud (viimased peab ise näpuga ära võtma). Liita ja lahutada saab ka, kui vanus välja veab. Ning kujundeid, pilte ja ridu moodustada. Selleks kõigeks on põhiliselt vaja tähelepanu. Kui lapse omast veel ei piisa, saab ema enda oma sinna juurde panna. Ja mängu jätkub kauemaks. Aga seda tunnet ma ei raatsi ära kirjeldada.
Hämar aeg annab võimaluse avastada oma sisemist elu. See on suur, ilus, põhjatu ja väga isiklik.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 19. november 2007

Ussitamisest

Minu tütre lasteaias on üks tüdruk, kellele meeldib laste vahel valitsevaid suhteid korraldada. Sageli mitte just kõige paremas suunas. Lausa halvas suunas. Ta jagab lapsi omadeks ja mitteomadeks. Ja nõuab vahepealsetelt aru, kas nad on nende poolt või vastu. Sest erapooletuid ei saa olla. Kaaslased jagunevad sõpradeks ja vaenlasteks. Ja ta proovib läbi erinevaid kombinatsioone, kuidas tunne on, kui kellegiga sõber olla või vaenlane. See tüdruk on mingil põhjusel autoriteetne. Temaga sõber olemine tundub minu lapsele väärtuslik. Popimad poisid tahavad temaga tegemist teha (kas on vaja öelda, et ta on väga ilus tüdruk oma sileda näolapi ja heledate vööni juustega, ilusaid riideid kannab ka).
Minu lapsele see üldse ei meeldi. Ei see, kui teda mängu ei võeta, ega ka see, kui tal ei lubata teise lapsega rääkida (vähemalt ühe lapsega on ta pikemat aega keelanud teistel rääkida; ja mina olen näinud, et see avala olekuga laps oskab hästi näiteks väikestega tegelda – populaarsuse konkurent oma moodi). Minu lapsele meeldiks kõigiga sõber olla. Mulle ei meeldi, kui sellised asjad rühmas toimuvad. Võimumängud ja intrigeerimised. Õpetajaga olen sellest rääkinud, kui meie last teistest eraldati, ja ta kirjeldas, kui tõhusal ja ilusal viisil tema selle teemaga tegeleb. Läks hinge. Aga probleem püsib. Minu teada üle poole aasta juba.
Olen mõelnud, et millest see võiks tingitud olla. On see tema pere käitumisviis? Vanemad tunduvad sümpaatsed olevat, nii vähe, kui ma neid laste sünnipäevadel näinud olen. Või lapse enda olemus? Või peegeldab see käitumine mingeid mulle nähtamatuid lasteaiatöötajate omavahelisi suhteid?
Ja mida mina sellega ette saaks võtta? Suhelda otse selle lapse emaga? Mina näiteks ei tahaks, et minu laps nii käituks, ja ma tahaksin teada, kui ta midagi sobimatut teeb. Sõbraliku asjaliku teate eest oleksin tänulik, kuigi muidugi ka ebameeldivalt üllatunud. Aga ühel sünnipäeval, kui laste vahel midagi sellist avalikult juhtus, tundus, et see ema küll sugugi aru ei saanud, et tema tütre käitumises võiks midagi taunimisväärset olla. Iseasi, et polnud ka koht seda kõigi ees välja näidata. Ja mida mina teiste inimeste hingeasjadest tean.
Ammugi ei sobi kõnelda teiste vanematega. Mida see aitaks? Ja see oleks ju otsesõnu sama kole ussitamine. Siingi juba pika jutu kirjutasin – ussitan. Olen selle lapse ussi poja omale hinge võtnud. Seda need ussid ainult ootavadki, et saaks oma ussipoegi laia ilma laiali saata.
Ilmselt ongi parim võimalus ennast sellest emotsionaalselt lahti siduda. Aidata oma last, kus võimalik, olla valvas selle käitumise ilmingute suhtes endas ja oma peres. Ja ise mitte nii teha.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 11. november 2007

Isadepäevaline

Ma pole seda vist nii otsesõnu siin väljendanud: ma arvan, et laste olukord sõltub Eestis eelkõige nende isadest. Suurem osa mulle tuttavaid emasid on tublid või väga tublid. Ja kahetsusväärselt suur osa isasid vaatab, kui vähe on võimalik lapse ja perega tegelda. Sest muu tundub tähtsam.
Töö tundub tähtsam. Raha tundub tähtsam. Mehe oma elu ja eneseteostus tundub tähtsam. Mehele on sageli ka paarisuhe tähtsam kui lapsed (iseenesest võibla õige suhtumine, kui selle kaudu laste ema toetatakse, mitte ei sunnita valima mehe ja laste vahel). Tema harrastused on ka sageli tähtsamad kui oma pere. Mees ise on tähtis ja see, mis ta teeb, on tähtis. Ja laps on pigem naise asi. Sellist suhtumist on meil kahetsusväärselt palju.
Ühe lapse jaksab iga naine üles kasvatada (kuigi kehvemini kui see kahekesi õnnestuks). Kahega on juba üsna raske. Rohkem tavaliselt üksi või nõrgas paarisuhtes ette ei võetagi.
Seepärast ma tänan täna kõiki isasid, kes toetavad oma laste ema, ning hoolivad oma lastest ja tahavad nende ellu oma panuse anda. Ja annavadki. Kes vastutustundest, kes rõõmust, kes soovist jagada oma oskusi või teadmisi, kes uhkusest, et tema veri läheb edasi. Palju õnne teile kõigile! Ja saagu teid palju!
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 7. november 2007

Andsin toetusallkirja

ühele suurele üleskutsele. Internetist leidsin ainult väljamaakeelseid tekste. Eestikeelse teksti järgi peaks sisu olema selles, et individuaalse, hariduse ja meditsiini mitmekülgsuse tagamiseks on vaja raamtingimusi, mis võimaldavad luua paremaid tingimusi nt waldorfkoolide ja waldorfmeditsiini asutuste rajamiseks ja arenguks ning puhta põllumajanduse toodete müügiks. Lühidalt selleks, et minu väärtushinnangute järgi oleks lihtsam elada.
Praegu Eestis waldorfkoolid kiratsevad ja waldorfmeditsiin on vähetuntud. Ja riigi poolt on palju tõkkeid nende väärtuslike asjade edendamisel. Need tõkked on inimlikele jõuvarudele sageli kahjuks ületamatud. Aga see ei peaks nii olema. Ma tahaks võimalust valida oma lastele inimsõbralikku kooli, tervisesõbralikku meditsiini ja igapäevaselt puhtaid toiduaineid. Lastesõbralikust koolist kasvab sõbralik ühiskond. Seda on meile kõigile vaja. Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 1. november 2007

Vajan puhkust

Olen muutumas blogisõltlaseks. Napi kolme kuuga olen kirjutanud 84 sissekannet. Iga blogitud päeva kohta ühe. Ja suuremat osa neist kirjutistest olen teinud jupikaupa. Kui mõte tuleb, siis jälle hops arvutisse ja kirja. Poole koristamise ja keetmise pealt sealhulgas. Ja siis, kui see teema on end mitmekordse ülelugemisega minu jaoks ammendanud, pannud ta lugemiseks välja.
Märkan end üha sõnalisemana. Ilm, tegevus, tagajärjed ja kõiksugu hõlmamatu hõllandus – äkki on kõike vaja sõnastada. See hakkab liiale minema. Ma ei tahaks olla sõnasõltlane.
Ja aega on arvuti taga palju hakanud kuluma. Kui jupike kirjutatud, on vaja siit-sealt midagi lugeda, et väljakirjutatud oma mõtete asemele uusi leida. Aega kulub. Liiga palju mõtteid saab. (Palju mõtteid ei tähenda samas sisulist edenemist. Lõpuks on kõik need mõtted ainult üksteise variandid ja siin on tuhandel viisil kirjas üks ja see sama mõte. Tundub mõttetu.)
Kujutan ette, et kui nii edasi läheb, on mu elu varsti mõtteid pungil täis. Mõtlemine hakkab domineerima elamise üle, kirjutamine peremehetsema olemise ees. Seda ma ei taha.
Seepärast otsustasin, et novembris ja võibla ka hiljem ma siia midagi ei kirjuta. Hämarad sügiskuud on parim aeg süveneda, võibla iseendasse. Teha näputööd. Tunnetada. Mõtiskleda. Ja lihtsalt olla. Väliste tegevuste lõppedes on see suurepärane puhkus. Niisiis praegu lõpetan ja kunagi ehk kohtume taas.
Seniks on soovijal siin lugemist küllalt, 21 teemasilti ja 84 sissekannet, lugemist kasvõi mitmeks tunniks. Ja kirjutamist: kommentaarium jääb avatuks.
Tipp Ja Täpp
PS: Koera saba kergitus. Oktoobris on Google Analyticsi järgi seda blogi külastanud 520 lugejat 868 korral. Lisaks on lugejaid ka Eesti Päevalehe blogilehekülje kaudu. Aitäh teile kõigile!
Tipp Ja Täpp

Hiljem lisatud: mõnus oli kogu blogindus jätta. Lihtsalt elada. Nädalapäevad tundus elul täitsa uus mekk ja vaba aega nii palju. Ja siis tulid jälle mõtted, mis tahavad elu üle võtta. Sellest perspektiivist näen, et mul on ikka väga vaja kohta, kuhu mõni üleliigne mõte vahel maha jätta. Ikka selleks, et saaksin lihtsalt elada. Samas see mõtete jagamine annab täiesti erilise osaduse- ja koosolemise tunde, mida ma praegu mujalt ei leia. Niisiis: aitäh blogimise võimaluse eest ja aitäh lugejatele!

Viga ei ole vihmas

Vihma on sügiseti on alati sadanud. Ja kummaline, kui palju selle üle kurdetakse. Novembris. Eestis. Viga ei ole vihmas. Viga on selles, mida vihmase ilmaga tahetakse jõuda. Jõudu on vähem. Siis tuleb ka teha vähem ja algusest peale vähem plaanida. Elada võimaluste piires. Praegu on looduses puhkuse aeg, nii peaks ka inimene, looduse osa, praegu rohkem puhkama. Paljutehatahtmine on ka üks ahnuse liik. Kurjast.
Vihm on hea. Aitab keskenduda, aitab rahuneda, aitab tõeliselt puhata ja lõõgastuda.
Head vihmapüha ja mõnusat hingedeaega!
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Tütre kasvatamisest

Kui ma kohtun mõne naisega, kelle elu ei ole minu arvates hästi läinud, või nt naistevastase vägivalla statistikaga, mõtlen vahel, milline osa sellest ebaõnnest on kasvatusel. Usun küll saatusesse kui hinge valikusse ja geneetikasse ka, aga neile ei ole lapse vanematel mõju. Ainus õrn hoovake, mis vanemate käes veel üldse on, on kasvatus.
See on nagu too kardina taha peitunud kaheteistkümnes haldjas „Uinuva kaunitari” loos, kel oli võimu ära muuta kurja haldja surmaennustus printsessile. Nii et printsess ei surnud pärast kedervarrega kätte torkamist, vaid uinus saja-aastasesse unne, millest kaunis prints ta suudlusega äratas. Ja siis peeti kaunid pulmad.
Niisiis kasvatuse kaudu saab teha mõned korrektiivid – aidata õgvendada seda, mis muidu kipuks kõveraks kasvama, kasta, väetada ja toe(s)tada.
Elus see muidugi lihtne pole. Kuidas ma peaksin kasvatama oma tütart, et tema saatus oleks võimalikult armuline? Igal kenal tütarlapsel on vähemalt kümneid viise õnnetusse kukkuda mõne pahatahtliku, omakasupüüdliku või hoolimatu meesterahva käe (või mõne teise kehaliikme) läbi. Kui ainult üht sorti õnnetust nimetada. Samas tuleb minu meelest ka märkimisväärne osa naisterahva õnnest meeste läbi. Või õnnetoovate suhete läbi. Muud eneseteostust siinkohal vähendamata, lihtsalt kõigest korraga ei saa kirjutada.
Ma ei saa kasvatada kõiki neid poisse, kellega ta suurest peast kokku puutub, mitte kuidagi. Ainult oma last, ja iseennast. Niisiis kuidas?
Ja ma jõuan selle suure küsimuseni, et mida mina peaks tegema, et tema oskaks ja suudaks ebasoodsas olukorras toime tulla või söandaks lihtsalt „Ei!” ütelda. See viimane on ebamugav küsimus. Vastus viitab sellele, et ma peaks laskma tal ei ütlemist harjutada – kohe praegu, juba täna, kui ta on veel väike. Kui ta on veel väike ja oleks väga mugav, et ta „Ei!” ei ütleks, vaid teeks, mis vanemad ette panevad.
Ja mida mina peaks tegema, et tema tulevikus oma eluga hästi toime tuleks on veel raskem küsimus. Ma ei teagi ju veel, millega ta peab toime tulema. Ma tean ainult neid karisid, mis minu teele on jäänud, aga selge, et maailmamerel on neid võrratult rohkem.
Kui ma lõpuks selle kõik ehk teada saan, olen vana proteesidega eideke ja pole mul selle teadmisega enam midagi peale hakata. Kui noored teaks, kui vanad suudaks.
Tipp Ja Täpp

Ohvritalle elu

Lugesin Anatoli Nekrassovi „Emaarmastusest” kui kole on, kui emad pühendavad oma elu lapsele (pigem just pojale) ja toovad ohvreid ja jätavad oma elu elamata. Eestis see vast väga suur probleem pole? Mina pole õnneks selle all eriti kannatanud – minu ema sai ikka üsna hästi ka laste kõrvalt oma elu elada. Ja ma eriti ei tea, et eestlastel selliseid kombeid oleks, minu tutvuskonnas näited puuduvad. Aga ma usun tõesti, et see võib olla lapsele kole taak, kui ta peab eluaeg teadma, et tema ema on tema elule endaoma ohvriks toonud.
Kas ohvrilamba tallel ehk siis teise põlve ohvritallel saabki üldse oma elu olla?
Tipp Ja Täpp

Puhkama õppimisest

Viimasel ajal olen sageli kohtunud seisukohaga, et vanem kui kolmeaastane laps ei vajagi päevaund. Mind paneb see seisukoht imestama.
Meie suurem laps ka kolmeselt ei tahtnud päevaunele jääda. Aasta või paar oli tõesti suur pingutus ta voodisse ja magama saada (tunnistan, et mõnikord ma ei viitsinud seda teha), aga ma arvan endiselt, et see oli seda väärt. Ja enam me ei pea oma viiesele selgitama, miks päevaund on vaja või et seda üldse on vaja. Ta magab mitu korda nädalas ja tunnistab ise ka, et tema elu on toredam, kui ta on puhanud.
Miks vanemad ei taha oma lapsi päevaunele panna? Kas see on teadmatus, laiskus, hoolimatus või ehk veel midagi? Andekaid lapsi kirjeldades nimetatakse sageli nende keskmisest väiksemat unevajadust. Kas meie praegusel edukultuse ajastul üritatakse väikelapsi edukamaks puššida, omistades neile väikest unetarvidust? Ma oleksin nagu kuulnud uhkust emade hääles, kui nad räägivad oma lastest, kes päevaund ei vajavat. Et näe, minu laps on juba nii tugev / hästi arenenud / küps. Ma kardan, et see võib kurjasti kätte maksta, kuigi võibla mitte kohe.
Miks ma arvan, et seda und siiski vaja on? Kõigepealt kindlasti luustiku arenguks (laps kasvab magades) ja meele puhkamiseks. Beebi, tita ja koolieelik peab iga päev palju asju õppima, tema elu on intensiivne, millise perioodiga ka tegemist poleks: kes õpib kõndima, kes kõnelema, kes kingapaela kinni panema – need kõik on väga olulised ja rasked asjad, kui veel ei oska. Lisaks veel igapäevaelu oma kirjususes ja linnas ka stressirohkuses. Kahjuks on paljude laste vanemad ise ka üleväsinud ja vajaks abi. Või oleks neil endal vaja puhkama õppida?
Mina armastan ise ka teha sagedasi, aga lühikesi sügavaid puhkusi. Lõdvestav harjutus, mõtluseminut, tukastus – ja päev jätkub säravama ja rõõmsamana. Emadel on vaja varahommikust hilisõhtuni heas toonuses püsida ja nii seitse päeva nädalas (teistel ka, minugipärast). Sedasama puhkamise ja enese laadimise kunsti võiks õpetada ka lapsele.
Päevauni on kõige lihtsam vorm lapsele puhkamist õpetada: kuidas leida endas rahu, peatada mõtted, koondada ja minna mõneks ajaks uneilma. Ja võib-olla on hoopis huvitav ärgata ja vaadata, mis on maailmas vahepeal juhtunud. Kasvades usalduses, et kõik vajalik jõuab temani nii kui nii.
Tipp Ja Täpp

Mitte midagi

Nojah, nii ma siis sebisin kahe lapse meisterduste vahet, aidates neil materjale valida ja tööd teostada. Ja siis mu armas väike printsess ütleb: „Sina ei teinudki midagi!” Tema pidas sellega silmas, et ta tegi oma krooni ise valmis. Ja väikevend tegi ka üsna ise. Aga mul ei olnud küll tunnet, et ma oleks tunni mittemillegitegemisega veetnud. Hmm.
„Mina tegin võimalikuks, et teie saaksite oma tööd teha!”
Selline nõukaaegse lastejutu lõpulause. Ainult minu hääletooni saaks veel timmida. Soojemaks, rahulikumaks, sõbralikumaks, ehk ka eneseteadlikumaks. Ei tea, kuidas see neis vanades lastejuttudes kõlas? Paberi sahinana vist.
Tipp Ja Täpp

Kroon ja ilm

Tütrel oli vaja uut krooni. Printsessidel läheb neid nagu sooje saiu. Niisiis võtsime krooniteo ette. Alustada tuleb muidugi väikevennast – kui õde midagi teeb, on tal ka kohe midagi vaja. Keetsin tärklisest lasteliimi, panin ajalehed lauale.
Titapoisile andsin paberi ja pintsli kätte. Andsin talle sinise aluspaberi ja surtsasin natuke vedelat sinist ja valget guašši ka. Neid oli siis kena pintsliga mööda paberit taga ajada, kliistriliimi sees lippab veel eriti hästi. Ja sekka õe rebitud paberitükke ja supilusikatäie peent tangu, mida sinna peale panna. See viimane meeldib tittedele väga*. Üks sorgeldus sai valmis, aga tööisu veel otsa ei saanud.
Niisiis andsin teise paberi. Nõukasinise (nõukogude aegse sinise paberi, mis minu lapsepõlvest järele jäänud). Ja tita õde leidis ühe sinisekirju salvrätiku, mida oli mõnus rebida ja tööle kleepida. See pilt sai küll väga lahe, minu mõningase kaasabiga, möönan. Nagu novembriilm, sünge ja tuisune ja samas omamoodi rahulik ja helge. Või siis oktoobriilm.
Vahepeal tegeles õde omale krooni meisterdamisega. Seekordne pole mitte tavaline, vaid võilillehaldjaprintsessi kroon, niisiis peab ta eriti uhke olema. Aitasin tal kollasest kartongist sakilise kroonipõhja teha, millele ta kleepis siidipaberist nutsakaid kalliskivideks (ja kinnitas ka pealt liimiga, et nt tantsu ajal paremini koos püsiks). Ja siis ta lõikas kollasest paberist narmaid, mis on nagu võilille õielehed – hoolikalt, palju ja peenikesi. Need said kolmelt realt krooni serva kleebitud. Teisel päeval viimistlesime (tegin kuivanud krooni printsessile parajaks ja koolutasin õielehenarmad allapoole).
Vaatan neid töid ja tunnen, et olen oma laste üle uhke.
Tipp Ja Täpp

* Esimese lapsega käisin beebide loovustoas, sealt selle nipi sain, et miskit pudistada oma kleepetöö peale, arendab peenmotoorikat ja puha. Meie tita on küll ratsionaliseerijate tõust, kallas puditaldriku töö peale ümber. Selge see, et nii saab rutem. Eks ta arendab peenmotoorikat kusagil mujal.

Vaesuse vastu

Täiendasin oma varasemat vaesuseteemalist sissekannet ja jäin veel kord teema üle mõtlema. Selge, et vaesus on amoraalne ja ebatervislik, aga mida sellega ette võtta? Ja kes peaks seda tegema? Riik? Kas see pole mitte vastutuse enda kukilt ära veeretamine? Vaesuse vastu saab igaüks midagi ette võtta. Ja peakski võtma – nii enda kui meie kõigi huvides.
Sain inspiratsiooni Marianne Mikko kirjutisest Postimehe AK-s. Mikko kirjutab vägivallatust vastupanust ja selle võimalustest. Ja toob näiteid sellest, et see viib sihile. Mina ka usun vägivallatu vastupanu võimsusse. Seepärast annan oma panuse.
Niisiis vaesus, kust see tuleb? Maakeral on ju niipalju ressursse (kui vaadata kasvõi kohalikku reklaamitööstust: kui tarbetuid asju reklaamitakse, järelikult ka müüakse ja järelikult ka ostetakse) ja ikka on seal kõrval puudus. Ja hull lugu, et nii vaesus kui ka rikkus kasvavad. Liigne rikkus on hull selle poolest, et ennast juurde luues pillab ta maakera ressursse mõttetult, ahnusest, ökoloogilist jalajälge suurendades (loe Mareki blogist, Eesti on juba seitsmendal kohal riikide ökojalajälje suuruse poolest). Ahnusest on osa inimesi mõttetult suure osa vahendeid enda valdusse haaranud, ja püüab oma osa veelgi suurendada. Teiste arvelt. Nende arvelt, kes tahavad lihtsalt elada, olla, kogeda, võib-olla ka üht-teist saavutada – lihtsalt mitte nii otseselt ainelises vallas, vaid mistahes muus vallas kui üks mõttetu varandusekuhi.
Seega on esimene asi, mida saab igaüks vaesuse vähendamiseks teha – ohjeldada enda ahnust. Jätta kõik mittevajalikud asjad ostmata, täna, homme ja alati. Ja mitte hindama kaasinimesi nende asjade hulga või hinna järgi. Parema sissetulekuga rahval peaks keskmine või isegi suur hulk vara üle jääma. Kui me ei suhtu inimesesse tema varanduse järgi, vaid lihtsalt kui inimesesse, saame kogemuse võrra rikkamaks. Isegi ilu, tarkust ega lauluhäält ei pea inimeses oluliseks pidama. Selle ülejääva rahahunnikuga saab midagi teha nende heaks, kes rahapuudusel oma annet välja arendada või väljendada ei saa.
Vaest inimest aidata on muidugi jupi keerulisem. Aga võimalik. Mitte niivõrd kala andes, kuivõrd pakkudes võimalust õppida kala püüdma, kui kasutada hiina vanasõna metafoori. Isegi vägisi õpetada ei saa. Aga võimalust saab pakkuda.
Saab selle mõttelaadi järgi elada ja ise seda tutvustada. See on igaühe võimuses.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Süüdistav kõneviis

Lillevaas läheb ümber. Kas see on selle viga, kes ajas, või selle viga, kes selle vaasi sinna pani? Või on viga nõrgemas, sest temal pole jõudu vastu vaielda, end kaitsta?
Kuulen ümberringi palju süüdistavat kõneviisi. Vaat et sagedamini kui käskivat. Minu lapsepõlves oli nii lastel kui ka täiskasvanutel kombeks ajada süü teiste – pigem ikka nõrgemate kaela. Ja kuidas ma halvast kombest ka ei püüaks vabaneda, midagi sellest on mul senimaani küljes.
Märkan, et kasutan süüdistavat kõneviisi eriti just väsinuna. Miks sa seda niiviisi teed? Isegi kui ma ju otse ei ütle, et sina oled süüdi!, et nüüd on nii, on minu rahulolematus olukorraga üksi juba hinnang: see on halb. Ja kui ma küsin, miks, siis on ju siililegi selge, et see ON halvasti. Minu eas ju enam ei küsita, et miks siga ei lenda. See on ka siililegi selge.
Miks ma seda siis teen? Miks ma süüdistan?
Ma ei taha võtta vastutust oma eksimuste eest. Isegi kui need eksimused on nii väikesed nagu see valesse kohta pandud või ümberaetud lillevaas. Ma olen väsinud ja tüdinud ega leia jõudu empaatiliseks mõistmiseks – siis poleks ju miks-küsimust enam vaja, sest isegi mulle siilile oleks vastus niigi selge. Siis olekski mugavam, kui kõik, mis tülikas ja halb, oleks kellegi teise pärast ja minusse see ei puutuks. Ja lahendagu nad ise oma probleeme.
Aga ma ei taha ka seda olukorda, kus minu laps kasvab üles teadmises, et tema teeb alati midagi valesti. Nagunii. Niisiis tuleb välja, et ikka ise ja ikka mina pean tegelema. Puhkama, järele mõtlema, mõistma ja vasutust võtma.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 28. oktoober 2007

Maitsekad värvid

Kui mina laps olin, kehtisid väga kindlad ja kitsad maitsekriteeriumid. Täpselt oli paigas, mis värv millega sobib ja kui kirju tohib üks riidetükk teise kõrval olla. Minu mälu järgi pidi inimese väljanägemine olema üsna tagasihoidlik ja ühevärviline, toon toonis. Osa sellest maitseeelistusest on põhjamaise tagasihoidlikkuse tagajärg, osa ehk nõukogude kasvatuse vili. Iseasi, kui väga õnnestus seda maitsejuhist nõukogude tegelikkuses ellu viia.
Mäletan, kuidas tegin kord lasteaias naistepäevakaarti. Kasvataja nagu neid tollal nimetati oli välja valinud punase, oranži ja lilla värvi. Teisi kasutada polnud võimalikki. Tegin väga ilusa kaardi enda meelest. Emale üldse ei meeldinud. Sest need värvid ei sobivat kokku. Mulle jälle meeldis võimalus midagi nii hullu kokku panna. Väga rokk kogemus, siiani mäletan.
Suuremaks saades hakkasid mulle sootuks teised värvikombinatsioonid meeldima. Kunagi nt lugesin, et Hiinas (või Jaapanis?) olla kollase ja roosa kombinatsioon õnnetoov kooslus. Vaatasin esimest korda elus sellele värvikomplektile otsa ühes emadepäeva lillekimbus ja hakkas meeldima. Praegugi meeldib mulle kodus kanda neid värve koos. Tõesti kerge, rõõmus ja õnnelik on meeleolu, mis neid saadab.
Aga mida ma oma lapsele õpetan? Et need värvid sobivad ja mõned teised pigem mitte. Ja tema kasvab suureks teadmises, et ühed värvitoonid on teiste sõbrad ja teisi ära parem kokku pane. Et siis suurest peast sellesse omad muudatused sisse viia, ma väga loodan. Sest poleks ju suurem asi elu jäädagi ema värvieelistustesse pidama. Aga ma ei saa talle oma eelistust ka vahendamata jätta. On see siis nüüd enda või ehk kasvatuse viga?
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 27. oktoober 2007

Kehastunud armastus

Ma vaatan oma lapsi, kui nad magavad. See on mu lemmikvaatepilt juba oma laste eelsest ajast. Puhas rahu ja armastus. Vaatepilt, mis tekitab minus parimaid tundeid. Ja kuidas nad ärkavad... Esimesena ärkab väike poeg ja sageli on tema esimeseks tööks minna oma õde kallistama. Siis nad mängivad mõnda aega voodis, sest õeke ei taha kohe tõusta, talle meeldib pikkamisi ärgata. Ja ikka koos armsate inimeste ja kallistustega.
Mulle tundub, et väike laps on justkui tehtud armastusest (eriti just magav laps). Või on nad armastuse saadikud kusagilt mujalt, paremast ilmast? Vaatan ja mõtlen ja tunnen, et inimene on armastus.
Vist isegi see inimene, kes internetis koledaid kommentaare kirjutab.
Tipp Ja Täpp

Reede, 26. oktoober 2007

Kallivedaja

Pahandasin oma laste isa peale, et ta ei paranda suure lapse ratast ära. Ja mina ei salli tehnikatöid. Järelikult peab tema tegema, sest tema on mees. Väike tuli ja tegi mulle kalli ja siis jooksis issi juurde ja tegi talle kalli ja siis jooksis jälle minu juurde. Pani sutsu oma armastust minu sisse. Vedas armastuse niidi isani ja pani sutsu tema sisse. Ja siis jälle minu ja siis jälle isa juurde. Kudus kallistades armastuse võrku nagu väike ämblik. See pani mu heldima ja minu pahameel läks üle.
Nojah. Siis ma sain aru küll, et kui mees ka ei taha tehnikavärkidega jamada, siis tema ka ei pea seda tegema. Ja et see on ikka minu probleem, et suurem laps saaks rattaga sõita. Läksin ja viisin ratta parandusse. Ratas korras ja rahu majas.
Mõnikord ta ikka parandab ka. Miks need rattad üldse katki peavad minema? Aga samas: võibla see oli seda väärt.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 25. oktoober 2007

Tita rollimängud

Olen kuulnud lasteaiaõpetajaid kurtmas, et tänapäeva lapsed ei oska enam rollimänge mängida. Või kui, siis kehastavad pigem seebiooperite kangelasi või poptähti. Aga päriselu ei ole moes. Ja see tundub halb, sest kui päriselu mängud jäävad mängimata, jääb lapsel kodu- ja koolimängu tunne saamata. Ja proovimata, mismoodi on olla ema või õpetaja nahas. Lasteaias pole ka tänapäeval enam aega mängimist õppida, peab kooliks valmistuma kõikse aeg.
Kuulsin rollimängu tähtsust ülistavaid jutte juba esimese lapse titapõlves, aga ei osanud nagu ise ka lapsele neid mänge õpetada. Tasapisi nüüd olen õppinud. Laste pealt. Meie suuremal lapsel käis varemalt üks koolitüdruk külas. Ja see koolitüdruk oskas imetoredasti titaga mängida. Vaatasin eemalt, nautisin ja rõõmustasin. Nii see meie laps need mängud ikka selgeks sai ja õpetab nüüd titale. Panen siia üht-teist kirja.
Esimene rollimäng, mille meie laste issi esimesele lapsele õpetas, oli kallikallimäng. Üks mõnus pehme mänguloom tuleb ja teeb lapsele kalli. Ja teisele mänguloomale kalli. Ja loomad teevad üksteisele kalli. Sellise mängu õpib juba nulliaastane selgeks. Ja mängib mõnuga. Peaasi, ta tunnetab, et kõige tähtsam on armastus.
Järgmiseks tulevad tänapäeva lastel teadagi helistamise mäng (mõne klotsitaolise abivahendiga, mis meenutaks mobiiltelefoni). Ja siis ehk mängulooma kõndimise ja söömise mäng. Lapse käes olev loom kõnnib. Või sööb. Ja laps annab talle toitu.
Meie pooleteisene armastab auhimängu. Õde paneb talle paela üle kere (kaela ümber on täiesti keelatud!; ja paelad on kõrgel, neid peab ema käest küsima) ja läheb auhiga jalutama. Vennake käputab rõõmsalt ringi ja ütleb, et ta on auhi. Ja siis läheb õde sööma ja paneb auhi ketti ukselingi külge. Nojah. Juhtub.
Milliseid rollimänge Sinu lapsed mängivad?
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 24. oktoober 2007

Kas hunt on paha?

Ühele emale ei meeldi need muinaslood, kus hunt on paha. Näiteks sööb Punamütsikese ja vanaema ära. Või ajab põrsakesi taga. Või kimbutab kitsetallesid. Need lood õpetavat loomasse halvasti suhtuma. Tegelikult on hunt hea loom, elab metsas ja lihtsalt sööb oma toitu. Teisi loomi. Sellel pole kurjusega midagi pistmist. Pealegi on see asjakohane, et nõrgemad rohusööjad ära süüakse. Ikka nende enda huvides. Looduseolendeid ei peaks üldse hindama taoselt inimlike mõõdupuude järgi: et hea või paha.
Tõepoolest, ei saa vastu vaielda. Hunt on meie metsades tavaline loom ja tuleks temasse lugupidavalt suhtuda. Nagu igasse looma, taime ja inimesesse. Nõus.
Aga muinasjutud on ka vajalikud. Ma ei tahaks oma lapsele väga palju kommionujutte ajada ja rääkida kõigest halvast, mis ilmas leida. Aga ma pean väga vajalikuks, et ta siiski kindlalt teaks, et kurjus on olemas. Päriselt ka. Hunt on muinasjuttudes kurjuse kehastus ja minu meelest ka sellisena väga vajalik.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 23. oktoober 2007

Mugav laps

Üks ema kurtis, et tema nelja-aastast poega sunnitakse lasteaias vaikselt voodis pikutama. Iga päev läheb kaks tundi lapse elust raisku. Sest tal pole üldse päeval und. Kui küsisin, kas ta ei tahaks last hommikul varem äratada, siis tal ehk tuleks päeval uni, see ema lausa ärritus. Sest see on nende elu ja mõnus on hommikul kaua magada. Ja mõnus on laps õhtul vara magama panna. Kui ta päeval magaks, siis ta kl 21 veel magama ei jääks. Aga emal on ju oma aega ka vaja. Õige küll. On vaja.
Ja nii on kõige mugavam, et laps magab hommikul kaua ja läheb õhtul vara magama. Siis pole vanematel vaja temaga tegelda. Ja tuba ei lähe ka sassi. Aga lasteaias võiks ta kogu aeg mängida – mis ta seal ikka muidu passib.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 21. oktoober 2007

Kleepetöö

Liimisin PVAga üht vidinat ja tita tahtis ka kohe asjale. Kõike ju vaja ise teha, teadagi. Lõpetasin oma kleepetöö ära ja keetsin lapsele titaliimi (tärklisest). Võtsin välja suuremast lapsest jäänud värvilisest paberist lõigatud lihtsad kujundid: ring, kolmnurk, nelinurk. Andsin titale pintsli ja aluspaberi kätte ja ta asus usinasti liimi paberile kandma. Ise lõikasin kõrval uusi kujundeid juurde. Nagunii olnuks riskantne midagi muud teha, suure koristamise oht nimelt. Kui suur osa aluspaberist oli liimiga koos, pani ta neid värvilisi kujundeid ka sinna peale. Ja siis jälle võttis küljest ära. Ja ladus ülestikku. Tükk aega omaette ametis.
Pärast ma ladusin ise liimist vettinud kujundid pildile laiali: täitsa tore sai ja laps sai ehk selle kogemuse ka, et võib teha nt kleepetöö, mis näeb mingisugune välja. Pool tundi läks nagu lennates. Mis jutt see on, et väike tegeleb ühe asjaga 90 sekundit? Võibla siis, kui lapsele lakkamatult uusi ja igavaid vidinaid ette anda. Ma arvan, et need värvilised plastmassist vidinad on enamasti kõik igavad, ka need, mis teevad (minu meelest koledat) häält või saab neis mingeid osi liigutada – nendega nad jah ei mängi kuigi kaua. Ise ka ju ei viitsiks sellisega jännata.
Kui laps leiab tegevuse, mis teda huvitab, siis ta tegeleb ka aastasena sellega pool tundi. Ma arvan, et seda peaks soodustama, sest see annab lapsele võimaluse keskendumist harjutada. Ja kõik saavutused tulevad hiljem ikka läbi pühendumuse, süvenemisoskuse ja võime teha tööd.
Tipp Ja Täpp

Meie matemaatika

Sain inspiratsiooni Merje koduõppe leheküljelt, eriti just matemaatika postitusest. Seega täna teemaks matemaatika meie kodus.
Kuivasime pärast ujulaskäiku ja viieaastasel hakkas hirmus igav. Mingi igavuse nakkuse on kusagilt saanud, viimasel ajal oleme sageli selles hädas.
Issi mõtles välja sellise mängu. Põrandal oli kaheksa pooleteisemeetrist ruutu - keraamilistest plaatidest muster, kui täiskasvanutele lihtsamas keeles öelda. Koos anti igale ruudule number nullist seitsmeni ja siis issi ütles ühe numbri ja laps jooksis sellesse ruutu. Nullist seitsmeni sai päris hästi joosta edasi-tagasi. Kui issi ära tüdis, võtsin mina numbrite ütlemise töö üle. Meie lapsed nii kergesti ei tüdi. Niisiis ütlesin numbreid. Ja siis ütlesin negatiivseid arve ka: miinus üks ja miinus seitse tavaliste arvude vahele. Väga suuri ei ütelnud, sest need miinusarvud olid trepiastmed ja pole vaja seal palju joosta. Ja ma olin uhke ja rõõmus, et ta hoobilt ühegi seletuseta ise jagas ära, et miinusarvud on nullist väiksemad. Kraadiklaas on meil väga tuttav asi juba ammu: laps läheb enne õueminekut ise vaatama, mitu kraadi on (mina siis ütlen, kui sooje riideid vaja). Eks ta selle pealt õppis.
Laternapostivahesid ta arvutab ka. Kui muidu hästi ei viitsi kõndida, siis läheb nii mitu postivahet edasi, kui mitu on kahe öeldud numbri vahe. Nii kõnnib päris nobedasti kohe, matemaatikahuviline laps.
Kui keegi arvab, et ujula või avalik tänav pole meie kodu, siis muidugi on neil õigus. Aga samas: väikese lapse kodu on ema(-isa) juures.
Pooleteiseaastane lahendab praegu eriti keerulist ruumilise mõtlemise ülesannet, kuidas saada sokki õigetpidi jalga – ikka tahab varvas minna kanna kohale. Ületamatult keeruline ja lahendamata mõistatus veel seni. Ja kuidas saada kaelusmüts õigetpidi pähe. Paneb pea näopoolt sisse ja siis jääb kogu see müts nagu elevandi lont talle ette rippuma.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

Kust tuli inimene?

Alguses oli õhk. Kõik inimesed olid õhk, igaüks õhutükike. Siis päike paistis hästi palavasti ja need õhutükikesed läksid katki. Välja tulid inimesed.

Pühapäev, 14. oktoober 2007

Rühi heaks

Mu viieaastane tütar tegi voodis kukerpalli ja hakkas nutma. Selg oli haiget saanud. Vaatasin voodi üle, seal polnud midagi kõva, mille vastu ta oleks võinud end vigastada. Selg valutas veel tükk aega, segas käimist, hüppamist ja jooksmist. Läksime siis perearstile, kes libistas käe üle selgroo ja osutas, et valutavas kohas on üks selgroolüli vale koha peal. Käisime röntgenis, mis näitas, et allpool on veel üks lüli teisele poole viltu. Perearst pani skolioosi diagnoosi, soovitas ujumistrenni ja saatis meid taastusraviarstile.
Juhtumisi rääkis üks tuttav yumeiho massaaži võimalusest – et parem enne selgroog massaaži abil paika panna ja siis alles ravivõimelda. Proovisime. Kolm pooleteisttunnist seanssi olid lapsele küll väsitavad, aga meeldisid. Ja valu pole pärast enam olnud. Massöör soovitas last palju riputada: kui ta ise käsipidi millegi küljes ripub, siis venib alaselg ja selja keskosa. Kui aga laps panna rippuma põlveõnnaldest (ise kinni hoides! ja pärast ettevaatlikult maha tõsta ning asetada külili puhkama, et selg saaks oma heas olekus pisut kauem olla), saavad venida ka kaela- ja turjapiirkonna lülid. Minu laps on eluaeg rippuda armastanud ja nüüd siis tuletab seda sageli meelde. Leiutas lausa, et ühel massiivsel toolil on tal võimalik ka üksi enda selgroo ülemist poolt riputada.
Siis läksime taastusraviarstile, kes arvas, et rindkere lihased on nõrgad. Mille peale vist pole muud, kui rõõmustada, et selgrookõverus, mida perearst ja algul ka massöör olid märganud ja mis oli ka röntgenipildil näha, on masseerimisega sirgeks saanud. Niisiis räägiti edaspidi rindkerelihaste nõrkusest. Arst kirjutas individuaalset ravivõimlemist ja arvas, et võimelda tuleks kogu elu. Eks meil kõigil, teadagi.
Võimlemisruumis olid suured pallid, suur osa harjutusi tehti pallidega. Oluline on harjutada end igapäevaselt pingutama. Kere lihaseid tugevdavad tasakaaluharjutused. Näiteks soovitas füsioterapeut lapsel arvuti taga või teleka ees hakata istuma suurel võimlemispallil (ikka hiljem, kui need istumiseajad jõuavad; praegu laps veel selliselt paigal ei istu rohkem kui söögilauas või joonistades-mängides ja loomulikult ei soovitanud keegi lapsel paigal istuda). Siis peavad kere lihased pidevalt tööd tegema. Hüppepalli soovitas ka osta. Ostsimegi, aga selgus, et „Disney kangaroo ball” on lubatud 45 cm asemel kõigest 30+ cm-ne ehk liiga väike ja jääb väikevenda ootama. Tütrele peaks uue ostma.
Proovisin ise ka kõik füsioterapeudi harjutused järele. Esimest korda elus sain aru, mis mõte on neil lapsepõlvestki tuttavatel tüütutel võimlemisharjutustel.

Perearsti hinnangul võib selline viga alguse saada liiga varasest istumisest-käimisest, liiga vähesest roomamisest või hüppekiigest – kõik need väsitavad esimesel eluaastal tita nõrka selga. Ja kõik spetsialistid kinnitasid kui ühest suust, et ujumine on hea spordiala, millega rindkere lihaseid tugevdada, samas kui ratsutamisest, suurest hüppamisest ja muust põrutamisest tuleks hoiduda.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 11. oktoober 2007

Liivakastiservajutud

Ma olen kohanud arvamust, et väikese lapse emale oleks vaja seltsiks teist väikese lapse ema. Et las nad siis pajatavad liivakasti serval oma titelapijutte.
Ma olen nõus sellega, et väga asjakohane on teiste väikeste laste emadega suhelda. Suur osa minu titenduses vajalikke teadmisi on tulnud teistelt emadelt. Nipid. Teadmisi ema ja lapse suhtest. Ja muidugi teiste laste väikseksjäänud asju. Ja kena veel, et väikese lapse ema saab teisest omasugusest mõnikord paremini aru. Sest teised ei tea või ei mäleta enam.
Aga ma ei tahaks, et mu maailm sellega piirduks. Need liivakastiservajutud on toredad ja vajalikud, kuid mulle sellest üksi ei piisa. Ma tahaks rääkida ka suurematel ja üldisematel teemadel. Haridusest. Tahte- ja tundeelu probleemidest. Inimesest nii ja naa. Ja sellest, mis on kahe inimese vahel. Ja sellest, mis on nende üle. Ma tahaks rääkida meie ühiskonnast üldse, kultuurist, majandusest, isegi poliitikast. Teistest ühiskondadest tahaks ka rääkida.
Aga häda on selles, et ei oska. Pole aega süveneda muusse kui oma titelapimajandusse. See võtab jõu ja aja. Ajalehtigi pole aega korralikult lugeda. Ammugi lisamaterjale uurida ja kõige üle järele mõelda. Ja vestluskaaslast pole ka. Kuulaja võiksin ehk ollagi, aga... Kõigi jaoks ma olen ju väikese lapse ema. Mis sellisega ikka rääkida. No kuidas teil ööd on, saad ikka magada? Kui vanalt ta kõndima hakkas? Mida ta praegu oskab? Kas ta sul juurvilja sööb? Mis te õue minnes selga panete? Küsivad minult need inimesed, kes enne rääkisid huvitavatel ilmaelu teemadel. Justkui oleksin teisele planeedile elama sattunud. Või on neil õigus?
Kohati tundub,justkui minu aju ehitus oleks muutunud. Näiteks ei saa ma enam pikki jutte kirjutada – pea ei võta suurt tükki infot korraga vastu. Jupitine magamine ja tuhanded tähtsad olmelist laadi pisiasjad on mu mäluruumi ümber jaganud. Töö kodumajanduses jaguneb väikesteks juppideks (supiainete tükeldamine, köögilaua koristamine, vahepealsed väiksed vahelepõiked ühe ja teise lapsega) ja see mõneti kaootiline rütm on tunginud ka minu ülejäänud mõtlemisse. Suudan korraga mõelda välja ja kirja panna väikese jutu. Nagu nt selle siin. Pika ja asjalikumaga läheks raskeks. Kardan proovidagi. Kardan läbi kukkuda.
Nüüd ma saan aru küll, miks vanasti naisi rumalamaks sooks peeti (mõni peab tänini). Vanasti oli naistel palju lapsi ja nad ei jõudnudki supipoti juurest kaugemale. Suurtel teemadel nad kaasa ei rääkinud. Isegi, kui oleks tahtnud. Kõik mehed ka ei taha oma ellu suuri teemasid. Ei peagi tahtma. Aga väikeste laste ema ainuke suur teema on tema lapsed. Ja seda pole meil ju suureks teemaks ei peetud. Külma põhjamaa asi, vaja palju pingutada ka esmaste vajaduste rahuldamiseks.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 10. oktoober 2007

Emmede mängumaa

Juhtus nii, et meile toodi üks suur papist kast. Õigupoolest toodi midagi selle sees, ja see suurepärane kast jäi üle. Sile ja sirge, kahju ära visatagi.
Võtsin siis vedelat guašši, pintslid, vee. Panin vanad ajalehed põrandale. Kasti tegin kaheks suurepäraseks papitükiks. Ja lapsed teine teise papitüki serva. Ise pidasin keskel vahti, et väike suurt ei segaks. Said jupi aega maalida. Kuni tüdisid.
Andsin puhtakspestud lapsed issi vastutavale hoiule ja läksin seda värvimist kokku korjama. Vaatasin, et väljavalatud värvi on üle jäänud. Ja jupike papi pinda ka täitsa lage alles. Mu koduperenaise mõistus ütles kohe, et ei saa ju lasta värvi raisku minna, tuleb ikka laiali määrida. See töö lihtsalt tuleb ära teha! Kohe! Võtsin, segasin, mässasin. Väga vinge! 20 minutiga sain täielise abstraktse taiesega hakkama. Peagu nagu Vano Allsalu (ma loodan, et ta seda kunagi ei loe). No võibla ka mitte. Igatahes: väga lahe oli. Värvidega plötserdada.
Veel tahaks kunagi möllata. Aga see on üsna tülikas ja keeruline. Tuleb lapsed sulgeda kuhugi, kust nad ei pääseks pooliku töö peale kõndima. Ja koht ja materjalid ette valmistada. Ja siis jälle kokku korjata.
Kui lahe oleks minna kuhugi, kus selliseid emmesid oodataks. Kus oleks kogu aeg värvid ja paberid valmis, et keegi tuleb ja teeb. Ja põrandale võiks ka natuke ajada. Mitte liiga palju. Veel tahaks midagi voolida. Ja teises toas kellegiga koos midagi mängida.
Ma ei tea, kas kusagil on selline võimalus. Igatahes võiks olla. Koht, kuhu emme saaks oma titadega minna, anda lapsed hoiule ja ise minna naaaaa-tuuu-kee-seeks kõrvaltuppa maalima, voolima, tantsima ja ringmänge mängima. Emmed tahavad ka vahel olla natuke lapsed.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 9. oktoober 2007

Lõputu väljahingus

Mulle sattus üks (värske) Eesti Naine ette. Peatoimetaja otsib seal taga kedagi imelist inimest, kes suudaks anda üha ja üha. Lõputult. Aina naerataks ja jagas ande vasakule ja paremale. Ja kulmu ei kortsutaks iialgi. Puhata tal ka vaja pole, sel imeinimesel, kes olekski hoopis ingel.
Mõttetu sellist inimeste seast otsida. Inglid on kindlasti olemas, aga neil pole keha. Neid ei saa tavalise ihusilmaga näha ega ihukõrvaga kuulda. Inimesed on inimesed. Ja nad ei saa lõputult anda. See on sama ilmvõimata, nagu kogu aeg ainult välja hingata. Ja sisse üldsegi mitte.
Nii ei saa ka ema lõputult anda. Milleks sellist asja üldse idealiseeridagi? Loodus puhkeb kevadel ja sügisel jääb puhkama. Majandus tõuseb ja langeb, börs kasvab ja kukub. Kuu kasvab ja kahaneb. Universum paisub ja ma arvan, et tõmbub ka kokku. Kunagi ikka.
Nii ka ema. Annab ja siis jälle võtab. Kui ehk on võimalik. Ja see võtmine on emaksolemises vaat et olulisem kui andmine. Või raskem. Andmine on lihtne. Lapsed (ja tõenäoselt ka mees) tuletavad pidevalt meelde, mida neile vaja anda: süüa, puhast pesu, aega, armastust. Ema muudkui võtab oma panipaikadest kõike seda ja annab.
Kuni panipaigad tühjad. Siis tuleb meeles pidada ja ise võtma hakata. Täitma oma salajasi varalaekaid, kust tuleb see tuul, mis puhub haige varba peale, ja päike, mis särab kaasa lapse naeruga.
See on elu sisse- ja väljahingus. Lõputu tants.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 6. oktoober 2007

Õige lause

Palju asju sõltub sellest, kuidas me olukordi hindame. Või lausa kõik. Ja mul on hea meel tõdeda, et üks õige lause võib päästa kogu elu. :-)
Vahel ma tüdin kodutöödest. Praegusel ajal näiteks peab kogu aeg lehti riisuma. Meil on palju suuri vahtraid. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mulle meenus ühe tuttava jutt. Ta rääkis mulle tšakratest ehk peamistest energiakeskustest*. Esimese tšakra puhastamiseks ja tugevdamiseks on hea teha lihtsat monotoonset tööd. Niisiis ei ole mul enam vaja „muudkui riisuda”, vaid mul on lihtne, odav ja käepärane võimalus tugevdada ja puhastada oma esimest tšakrat. Tänane päev on päästetud!
Tipp Ja Täpp

*Ma täpselt seda tšakrajuttu ei mäleta. Mõte oli umbes nii.

Head asjad

Jäin mõtlema, kui palju ma olen kirjutanud ajendatuna rahulolematusest ja kui vähe – rõõmust. Sama häirib mind ajakirjanduses ja inimeste igapäevases jutus. Kurdetakse vihma üle, ei räägita, kui mõnusasti lõhnab puhas õhk kahe vihmahoo vahel.
Ma praegu proovin seda viga parandada – kasvõi ainult selleks korraks.
Kaunil jahedal, aga päikselisel septembrihommikul (jah, sellest on juba paar nädalat) olin lapsega pargis. Kell oli vaevalt pool kümme, oli veidi rõske, aga lõhnas kenasti, värske sügise järele.
Keskkoolitüdrukutel algas seal kehalise kasvatuse tund (vrd teise looga). Õpetajat ma ei näinud, ilmselt oli ta suure pargi teises servas. Tüdrukud pidid ringe läbima (jooksma?).

Ja mul oli hea meel näha, et suur osa neist liikus tõesti mööda märgitud rada, ainult osa lõikas. Mul oli hea meel, et suuremat ringi joosta oli selles seltskonnas täiesti lubatav käitumine. Oma keskkooliajast mäletan, kuidas (oma maine huvides) oli kohustuslik igast kehalise õpetaja käsust viilida, kuigi mina oleksin tahtnud end pingutada – ma naudin kehalist tegevust. Ja üldse pingutust. Tollal nautisin siis jooksmist klassikaaslaste eest salaja õhtupoolikul. Aga need tüdrukud liikusid rõõmsalt igaüks endale sobivas tempos – kes jooksis, kes tegi kiiret kõndi. Avalikult. Keegi ei lonkinud ega suitsetanud.
Tipp Ja Täpp

Vahtraid tuppa

Laps korjas kauneid kirjusid vahtralehti. Valis ja imetles. Ja tahtis neid tuppa tuua. Kui kimbu suurust nähes veidi kõhklesin, siis lisas, et kuivatab ära ja siis kingib need mulle. Nojah. Lapse siirast, võibla ainult pisut kavalast kingitusest ju tõesti ei saa ära öelda.
Tõigi siis lehed tuppa, pani lauale ja sinna nad jäid. Mõne aja pärast oli kogu tuba sodi täis. Käisin nädal aega ringi, kortsutasin endamisi kulmu ja siis koristasin ära. Lapsele ütlesin ka, et vaata, kuidas tuba välja näeb, sai aru küll, aga see ei paistnud teda suuremat segavat. Tema tähelepanu oli juba uute asjade juures.
Aga ma ikkagi ei saa talle seda rõõmu keelata ka. Ma armastan ise ka neid värvilisi lehti sügisel. Ja kevadel toome tuppa õunapuuõisi ja kibuvitsaõisi. Suve hakul jasmiine. Ja siis kõrsi ja põllulilli. Sekka võililli ja naadiõisi. Looduse hõngu ja ilu.
Need on meie mõnusad ajanäitajad.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 4. oktoober 2007

Omapäi kasvades

Eelmise sissekande muinasloos tegutsevad lapsed kümnekesi kord ühe, kord teise pere õuel. Kas nad on seal üksi, ilma täiskasvanute järelevalveta? Kas see pole ohtlik? Millised eetikanormid ja tavad hakkavad valitsema sellises rühmas? Mul tekkis selline küsimus paar päeva tagasi pärast seda, kui ise naabrilaste „rünnaku” üle elasin.
Nimelt kutsusin pühapäeval tuttava ema lapsega külla. Tuttav ema vastas, et ei saa tulla, aga kui mulle sobib, siis ta saadab oma lapse ja tolle kaks sõbrannat. Vastasin, et sobib. Arvasin, et seltsis segasem. Lapsed ju üsna ühevanused.
Olin parasjagu lastega aias, naabrilaps veel meie suuremal külas. Külalised tulid sisse, tormasid tere ütlemata minust mööda, vallutasid minu lapse ja tema külalise mängumaa ja kehtestasid seal oma reeglid (tõuklesid nii väljakutsuvalt, et rahumeelsed lapsed olid sunnitud oma mängu katkestama, eemale minema ja pealt vaatama). Me olime ebameeldivalt üllatunud.
Uued külalised olid oma rüselusmänguga nii tõsiselt hõivatud, et neil polnud lihtsalt aega märgata minu ja teiste laste rahulolematust. Mõne aja jooksul õnnestus minul ja tütrel uued külalised siiski korrale kutsuda ja mäng jätkus sõbralikult ning rahulikumalt. Kuni nad üsna hüvasti jätmata lahkusid. Ebameeldiv tunne jäi.
Pärast rääkisin sellest tuttavaga ja ta möönis, et need kolm koos lähevad vahel käest ära – ja tuletas meelde, et oli kohe minult telefonis küsinud, kas ma saan nende järele vaadata. See ja enda valmisolek oli mul meeles küll, põhimõtteliselt ma ju arvangi, et peaks lapsi mitme pere peale kasvatama. Ma lihtsalt ei arvanud, et nende väikeste tüdrukutega võiks selline lugu juhtuda – ma ju natuke ikka teadsin neid. Tuttava esimesse klassi läinud laps on minu lapsest paar aastat vanem, tema sõbrannad samaealised. Kolm väikest tüdrukut ja lausa sõgedalt mürgeldavad, kui oma vanemaid ligi pole.
Siis hakkasin mõtlema, et ma ei mäleta, et ma oleks nende väikeste, viie-kuueaastaste tüdrukute vanemaid näinud. Tüdrukud liiguvad tänavail ja pargis kogu aeg üksi. Väikeste titade van(a)emad ja hoidjad siis tegelevad nendega, kui tahavad.
Selle näite varal näen, et koolieelne iga on üksi ringi liikumiseks ikka kaugelt liiga vara. Isegi, kui laps on valmis turvaliselt liiklema, on tal veel palju õppida käitumise ja inimsuhete kohta. Õppida elementaarsest viisakusest ja eetikast. Ja kõigest muust, mis inimeste vahel. Neid reegleid peaks õppima just vastutustundelise täiskasvanu kõrval – nähes, kuidas võiks teha (või kasvõi sedagi, kuidas võiks tegemata jätta) ja mida nad ühe või teise käitumisega ümbritsevais põhjustavad. Ma loodan, et tolle Inglismaalt pärit daami jutustatud loos oli alati laste kõrval ka täiskasvanu – see lugu tundus nii armastuseküllane ja turvaline. Armastust ja turvatunnet vajab laps kasvamiseks iga hetk. See annab võimaluse omandada ühiskonnas kehtivad reeglid ning sellelt pinnalt on lihtsam teismeliseeas leida endas sisemine vabadus.
Eestis on lapsed sageli ilma hooleks jäetud. Ilm nendega ei tegele ja tulemus ei rõõmusta kedagi. Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Sidususest

Ma olen endas kandnud ühte lugu nagu ilusat pilti muinasmaast, mis on päriselt kusagil olnud. Seitsme maa ja mere taga elanud kord üks küla, kus inimesed olnud omavahel sõbrad. Selle küla inimesed teinud palju asju koos. Nad elanud kenas ümbruskonnas ja nende lapsed jooksnud ringi, mängides kord ühe pere, kord teise pere õuel. Ja söönud nad seal, kus juhtunud söögiajal olema. Või leppisid ehk emad selles kuidagi kokku – sellistest üksikasjadest lugu vaikib. Ja lapsed hoidsid üksteist ning nende vanemad said suure osa oma ajast tegelda oma asjadega.
Selle loo rääkis mulle üks pensioniealine Inglismaalt pärit daam. Ja sarnast lugu rääkis ka mu Karjalast pärit vanaema üha ja üha.
Aga Eestis? Kas meil on elatud nii nagu oleks kogu küla üks pere? Kas eesti kirjanduses on sellise elu kirjeldusi? Meenub paar talgutöö kirjeldust – see on tänini tuntud koostöövorm. Aga kas meil on kunagi olnud kombeks mitme pere lapsi koos kasvatada? Pigem ikka igaüks oma koju sööma, sest omalgi vähe. Ja lapse järele metsa ei minda.
Kas me soovime võtta vastutust naabrilapse sirgena kasvamise eest? Mulle tundub see praegu küll hirmus võõras olevat. Aktuaalne tundub hoopis „Sügisball” oma kollektiivse üksiolemise teemaga. Ja argipäev ülepea kasvanud tiinekatega.
Kas kogukondlik elustiil on Eestisse mujalt sisse toodud? Eestis on siin-seal püütud ka kogukondlikul viisil – üksteist toetades - elada. Meenub Lilleoru ja Pahkla camphilli küla ja Maarja küla, aga need pole päris see, sest Lilleorus on tegu vaimse vennaskonna ja teistes erivajadustega inimestega ja nende asumite ideoloogia on piiri tagant pärit.
Vähe olen küll Eesti maaeluga kokku puutunud, aga selliseid kooskasvamise lugusid pole juhtunud kuulma. Kas meil sellist sidusat kogukonda kusagil üldse on? Pigem on olnud omaette see eestlase elulaad – maja ehitatakse naabri omast eemale, metsatuka taha. Või Andrese ja Pearu porimine üle aia. Tipp Ja Täpp

Kivi ema pihta

Hommikul Postimehe esilehte vaadates tuli mulle kohe silme ette sopavoog, mis nüüd kommentaatorite suust emade pihta lahti pääseb (ma ei julge seda lugeda). Isegi see kujutluspilt teeb haiget: nii palju verbaalset vägivalda abitute emade pihta. Sõna otseses mõttes on kahetsusväärselt paljud emad ilma kõige hädapärasemast abist enda ja lapse elu korraldamisel. Titade isad on tööl, vahel kaugel ära, vanavanemad ajavad oma asja. Pole kedagi, kes lapsel vahepeal silma peal hoiaks, et ema saaks end pesta, koristada, rahus puhata. Mõne lapsega on vaja lakkamatult tegelda. Lapse rahulolematus on emale tohutu stress.
Inimesed võtavad sõna, kujutamata ette, millises olukorras need oma lapsi raputavad emad on.
Mulle on see olukord tuttav. Väikelaps nutab ja karjub vahetpidamata tunde, päevi, nädalaid. Ei aita ükski abinõu. Ema on söömata-joomata, võibla ka magamata, sest kogu aeg tundub, et tuleb aidata last, kes karjub. Puhkusest ei räägigi. Saab küll mõõt täis, ja kuidas veel.
Mina lukustasin end aeg-ajalt vannituppa. Jätsin paarikuise karjuva lapse voodisse. Läksin vannituppa ja panin ukse ka lukku. Justkui see aitaks abitu lapse karjumise vastu. Tegin mitu pikka minutit hingamisharjutusi. Püüdsin palvetada. Ja ma olen surmani tänulik inimestele, kes seda mulle õpetasid. Kõik seda ei tea, ei oska.
Seepärast mina jätaksin selle kivi emade pihta viskamata.
Ma ei taha õigustada imikutevastast vägivalda. Ma tahan seda ära hoida. Seepärast ma palun Sind, mine oma tuttavale noorele emale appi!
Väikelapse käru või vankri lükkamine kusagil pargis ei nõua mingeid pedagoogilisi oskusi, vastupidi – võibla saad ise jalutades õhku hingata ja oma elu üle järele mõelda. Selleks on vaja ainult tahtmist. Aega pole? Sul on päev tähtsaid tegemisi täis? Siis täna jumalat, et see karikas Sinust mööda läks, aga ära süüdista neid, kes on hädas!
Tipp Ja Täpp

Lihtsaid mänge lapsega

Võibla peate kusagil vaikselt ootama ja laps hakkab nihelema. Ehk on käepärast mõni tasuta ajaleht või reklaamtrükis? Siis võib mängida piletite tegemise mängu. See käib nii. Kordamööda rebite selle paberi küljest ühe riba või tüki ja ütlete, mis pilet see on. Näiteks söömise, puulehtede langemise vaatamise või kojujõudmise pilet. Hingamise pilet. Ajalehe lugemise pilet ja loomaaias karu vaatamise pilet. Uksest sisse ja pärast jälle välja astumise pilet. Muudkui kordamööda ütlete ühe pileti sisu. Pärast korjate kõik kokku ja panete koos prügikasti.
Võibla mõni teine kord laps tahaks kangesti joosta ja vanem ühe koha peal olla, ehk miskit töödki teha. Siis võib vanema juurde panna ühe karbi. Ja teise karbi sealt hästi kaugesse kohta. Laps ja vanem saavad peotäie ühesuguseid asju. Vanem paneb karpi näiteks pesupulga. Laps jookseb oma karbi juurde kodu kõige kaugemas nurgas ja paneb oma karpi ka pesupulga. Siis jookseb tagasi. Vanem võtab pesupulga välja ja paneb oma karpi uue asja, nt sinise klotsi. Või õuna. Või ka mitu asja. Laps on üsna ametis ja vanem saab mõnd lihtsamat toimetust teha. Ja pärast pange palun need asjad jälle oma kohale.
Need mängud mõtles välja meie laste issi.
Kui väikses ruumis tahab liikuda kaks üsna ühevanust last, võib mängida muutumise mängu. Leppige kokku, et mõlemal lapsel on oma kodu, ühel ühe, teisel vastasseina ääres ja joostakse ainult ühe korra üle toa. Kordamööa üks laps on "sööja", teine "söödav". Nt algatuseks üks laps on hunt, teine lammas. Hunt püüab lamba kinni ja sööb ära. Siis vahetatakse osad. See, kes enne oli lammas, muutub näiteks lepatriinuks ja teine muutub tõuguks. Ja lepatriinu püüab tõugu kinni ja sööb ära. Ja siis too ärasöödud tõuk muutub gepardiks, kes püüab kinni gaselli ja sööb ära. Mängu lõpus võib ära kuluda magus jook mõlemale osalisele. Ja ettevaatust teravate nurkadega!
Seda mängu mängis meie suurem laps naabrilapsega.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 29. september 2007

Püha söömaaeg

Jäin jälle oma eelmise sissekande üle järele mõtlema – see mulle kirjutamise juures meeldib, et kui üks mõte on ära väljendatud, saab asemele uus tulla.
Waldorflasteaedades on laste taltsutamiseks terve rida rituaale. Võibla lugupeetavad pahandavad selle taltsutamise sõna peale, aga sisuliselt meil ju on vaja saada oma lapsed söögilauas viisakalt käituma ja mida rohkem neid koos on, seda kergemini korratusi juhtub. Ja seda kergemini need kuhjuvad.
Niisiis waldorflasteaia söömisrituaal on selline.
Kogunetakse vaibale ringi. Kui ring pole ümmargune, siis puhutakse see suuremaks (lapsed puhuvad selles suunas, mida on vaja ringi keskmest eemale viia; ja need lapsed siis lähevad tahapoole). Loetakse roosikese salmi – väljendatatakse tänu maale, vihmale ja päikesele, mis lasevad roosikesel kasvada ja avaneda. Iga laps saab täpi roosiõli peopesale, ajab peoga laiali, nuusutab. Keskendudes roosi tasakaalustavale lõhnale, mõtleb laps, millist värvi roos temal täna on. Siis kõik kordamööda ütlevad, mis värvi roos tal tuli (randmest kokkupandud peopesad on roos). Õpetaja ka.
Siis juhatab õpetaja iga lapse tema nime lauldes ja osutades oma kohale, fraasi kaks korda eri viisil korrates. Kõik istuvad vaikselt – seda peab meelde tuletama: käed vaikseks, jalad rahulikuks ja jutusuud kinni! (Pane tähele, et ei viidata sellele, et laps nihverdab või jutustab, ikka tema käed-jalad ja suu!!; laps on alati tubli, last mõistetakse tema kõrgema minana ehk siis vaadeldakse last või inimest üldse tema kõrgeimas väljenduses; alati.)
Siis süütab õpetaja küünla ja loetakse söögisalmi.
Maa on seda meile andnud,
päike seda valmistanud.
Armas päike, armas maa,
teid ma tänan lõpmata!
Ja soovitakse kõik koos jätku toidule.
Siis jagatakse toitu vastavalt lapse soovile ja asutakse sööma. Soovijad saavad juurde. Kiiremad sööjad ootavad, kuni aeglasemad on lõpetanud ja suu tühi.
Pärast sööki võetakse kätest kinni ja öeldakse koos: aitäh söögi eest! Ja õpetaja või tema poolt määratud laps kustutab kustutajaga küünla. Siis ütleb õpetaja, millises järjekorras lapsed viivad ära oma mustad nõud, et sebinat ei tekiks.
Kogu söögiaja valitseb ilus ja rahulik meeleolu. Lausa liigutav idüll. Tunnen suurt tänu, et võisin seda kogeda. Tunnen ise ka, kuidas olen hinges kasvanud, selg tahab sirge olla ja süda vaba.
Õpetaja juhtis hiljem mu tähelepanu sellele, et neid salme lugedes on tema enda hing ülespoole lahti. Ja õpetaja ise tunneb siirast tänu loodusele, kes meile oma ande heldelt jagab. Laps saab jäljendada õpetaja meeleolu. Tõepoolest, nad jäljendavad ju kõike ning miski oluline pole nende sisemise silma eest varjatud. Õpetaja vastutab ka enda meeleolu eest, mitte ainult käitumise eest, nagu mina olin harjunud arvama.
Ja ei tasu arvata, et waldorflasteaeda viiakse ainult eriti taltsad lapsed. Jah, siinkohal ma tõesti tahan kasutada sõna loomult rahulikud. Taltsutatakse pigem ikka loomi. Lapsed on inimesed, oma minatunde ja eetikavõimega kõrgemad olendid, võibla isegi suured isiksused algusest peale. Waldorflasteaeda jõuavad paljud sellised tundlikud ja eneseteadlikud lapsed, kes ei talu, et neid liiga kontrollivalt käsitaks. Ja miks peaks üldse keegi seda taluma? Tipp Ja Täpp

Jõust ja armastusest

Jäin oma eelmise postituse teema üle järele mõtlema. Kui palju me kasutame laste juhtimisel ja suunamisel armastust, kui palju kontrolli.
Vaatan oma tutvuskonnas ringi. Tundub, nagu väikelastega peredest oleks lihtsam ja rahulikum elu neil, kes rohkem käsivad ja nö jõuga asjad paika panevad. Vanem ütleb ja laps peab tegema. Seal on rohkem pinget ja jonni, aga süsteem töötab pealtnäha paremini. Need lapsed käituvad sageli väga hästi ja viisakalt.
Nendes peredes, kus ema on leebem ja vähem käsib, tundub ema mulle väsinum olevat (võibla hoopis vastupidi: ema ei käsi, sest on selleks liiga väsinud, et tagada, et lapsed tõesti ka teeks, mis kästud). Ja tuba rohkem segamini. Aga lapsed on ka rahulikumad. Ja suhted tunduvad soojemad ja lähedasemad olevat.
Kõige kehvem tundub mulle see, kui vanem üritab lapsele jõuga tundeid õpetada. Et sa ei saanud ju haiget, kui laps on end ära löönud ja ometi nutab. Eriti kehv, kui vanem ise seejuures viha vm kehva tunnet tunneb (või süüdistab endamisi last: meil on kiire ja nüüd ta veel nutab ka siin). Kas me tegelikult ei õpeta lapsele sellise käitumisega hoopis süütunnet (ajas vanema vihale, kui valu tundes nutma hakkas)? Justkui vastutaks laps selle eest, mida vanem tunneb. Kas pole sage? Ja kas pole sage, et me ise süüdistame enda kehvades tunnetes neid, kes justkui meile seda oma käitumisega põhjustasid?
Samas on paratamatu, et mõnda asja lihtsalt peab ja mõnda lihtsalt ei tohi. Ja paratamatult pole noorel maailmaavastajal aimugi paljudest ohtudest. Kuidas seda armastusega, jõudu kasutamata saavutada, seda tahaks mina küll teada. Või on nii, et hädaolukorras peaks lapse juhtimisel kasutama jõudu ja kogu ülejäänud aja armastust? Kuidas see ikkagi elus välja näeb - peale lihtsalt ellujäämise on ikka hulk asju, mida tahaks, et laps teeks või tegemata jätaks? Tipp Ja Täpp

Reede, 28. september 2007

Egost ja armastusest

Sellise loo kuulsin targema inimese käest ja mina ainult vahendan, kui ehk sobib end nii võõraste sulgedega ehtida.
Üks inimene ütles, et ego on hea. Ego aitab end kehtestada ja elus läbi lüüa.
Tark kuulas ja ütles, et siis need inimesed, kes sulle kuuletuvad, kuuletuvad hirmust. Egos valitsevad deemonlikud jõud. Egos on soovi alla suruda ja võimet haiget teha. Kes elab armastusega, juhib armastusega, seda järgitakse enda vabast tahtest. Miks mitte valida armastuse tee?
Tipp Ja Täpp

Kvantiteetaja kvaliteet

Nii palju räägitakse lapsega olemise ajast. Pigem siis sellest kvaliteetajast, mil piisavalt puhanud ja tasakaalukas lapsevanem lapsega mängib, spordib või ehk teda kultuuralisel viisil harib.
Enamuse ajast on lapsevanem hõivatud millegi muuga – sageli nt titade emad kodutöödega ja isad palgatööga ja oma asjadega. Enamust lapsega oldud ajast võiks nimetada kvantiteetajaks. Suurema osa ajast tuleb alla kolmeaastast lihtsalt sööta, pesta, riietada, potitada või mähkmeid vahetada ja hoida silma peal, et ta end mingil viisil ei ohustaks. Sinna väikelaste emade päev kulub. Ja mitte igaüks meist ja mitte igal päeval nädalas ei leia selle kõrvalt jõudu nö kvaliteetajaks, lapsega mängimiseks.
Aga see ei tähenda, et kvantiteetajal poleks mõõdetavat, vähemasti tuntavat kvaliteeti. Mina olen seda üha selgemini nägemas. Kuidas ema meeleolu mõjutab last. Ja kuidas last mõjutab see armastus, mida on võimalik igasse liigutusse panna. Või mitte.
Olin lummatud, kui nägin oma esimese lapse beebipõlves ujulas üht vene ema, kes tohutu armastusega oma titakesele hoolega triigitud puhtaid riideid selga pani. Isegi need riided tundusid mulle tõesti erilised. Sest selle ema armastus oli nii suur. Vaatasin ja tundsin kadedust. Tahaks ka osata niimoodi armastada. Harjutan iga päev.
Püüan naerda lapsega koos. Ka siis, kui pole tuju või on tegemist. Lapsega naermine on parim.
Tunnetan, kuidas mu süda on avatud ja kerge. See on täiesti uus võimalus kogeda armastust. Ja see on võimalus midagi jagada – anda midagi väga olulist kellelegi, kes seda väga vajab ja oskab vastu võtta.
See pole üldse nii iseenesestmõistetav, kui võiks arvata. Kunagi ma ju arvasin, et lapsi on vaja põhiliselt mähkida ja sööta ja vahel on tore nendega mängida.
Praegu mulle tundub, et põhiline on armastus ja see saab toimida ainult läbi ema ja lapse vahelise sideme.
Ja veel mulle tundub, et kui on see side ja on armastus, siis kvaliteetaeg või selle hulk polegi nii oluline enam. Mida Sina arvad? Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 26. september 2007

Kelle kord?

Mäletan, kuidas ma lapsena seisin emaga koos arbuusisabas. Saba oli pikk, nagu tollal ikka. Üks lahke vene tädi pakkus, et lastega naine võiks sabas ette minna ja oma arbuusi kätte saada. Aga mu ema arvas, et need lapsed jaksavad juba seista küll ja ootas oma korda. Mina mõtlesin, et me oleks ikka ette võinud minna küll.
Mina käisin lastega turul. Tahtsin ühest kioskist kogu vajamineva köögivilja ära osta – see on seal lahtiselt välja pandud, võta ja vali. Sellal, kui minu ees olevad inimesed maksid, jõudsin juba jao oma asju valmis panna, kui äkki märkan, et väike on kadunud. Üks mees ütles, kuhupoole ta läks ja mina lippasin järele. Polnudki veel kaugele jõudnud, jõudsal sammul aga astus. Väikemees on väga õnnelik, kui saab putku panna ja mina teda taga ajan. Püüdsin ta siis kinni ja tassisin tagasi.
Kohale jõudes üks proua kenasti veel vabandas, et ta tuli vahele, kui nägi, et ma ära kadusin. Nojah. Eks ma olin tõesti oma pool minutit ära. Ootasin siis veidi ja jõudis ka minu kord. Ja vahepeal jõudis poiss veel kord lahti pääseda ja mina järele lipata ja tagasi tassida. Poisil nägu nalja täis. Rahval nalja kui palju.
Ja müüja vabandas järgmiste ostjate ees, et ta lõpetab enne minuga arve ära. Osa kraami oli veel kaalumata. Võtsin tite siis oma jalgade vahele vangi, et saaksin ikka ostu eest tasuda ja kraami kotti. Siis tuli üks vanem proua teda sealt ära päästma. Et laps ju vangis. Ma siis seletasin, et ta muidu jookseb minema. Tädi leppis sellega ja mina seekord pahandada ei saanudki, et miks see ema lapsega nii teeb. Ja tulime tulema. Kaks suurt kotitäit igasugu veart kraami kaasas.
Selline õnnelik turulkäik.

Kokkuvõte. Kolm inimest üritas järjekorras vahele tulla (üks tuli) , kuigi minu valmispandud köögiviljade kaalumisega oli müüja hõivatud kogu selle aja, mis ma tite sabas ringi lippasin.
Mina mõtlesin, et küll oleks tore, kui lastega ema võetaks vähemalt täieõigusliku inimesenagi. Aga siin linnas ajab igaüks ju ainult oma taga. Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 24. september 2007

Vastuvõtmine

Jäin oma eelmise postituse üle mõtlema. Tore on anda. Oma parematel päevadel ma lausa naudin seda – jagada enda küllusest on tõeline õnn – tunnetada enda küllastatud olekut ja tunda end olevat koos teiste inimestega. Anda ja võtta, vahetada, jagada.
Aga kurb, kui heast südamest pakutut vastu ei võeta.
Olen vahel hädasolijat nähes pakkunud end appi. Ja sageli öeldakse, et pole vaja. Nojah, tubli, kui inimene tahab ise hakkama saada ja mis seal surkida. Aga kurb, kui mittehakkamasaamise all kannatavad näiteks lapsed. Ja ikka abi vastu ei võeta. Olgu siis uhkusest, häbelikkusest, kahtluste pärast või hoolimatusest. Mulle tundub, et põhihäda on selles, et inimene kardab võlgu jääda, tal on tunne, et tal ei ole midagi vastu anda. Inimesed peavad end kehvaks. Kel materiaalseid ressursse vähem kasutada, peab sageli end ka vähemväärtuslikuks. Kas see on meie ühiskonna kasvatuse vili? Mul on tunne, nagu ei leiaks need inimesed üles enda tõelisi väärtusi – seda, mida nemad võiks jagada. Võibla ka mulle endast anda. Või anda kellelegi teisele, lihtsalt andmise rõõmust. Mul on tunne, justkui kahtleks nad ka enda õiguses hüvesid kasutada. See on umbes nagu mingi õnnetuoleku või vaesuse vanne. Sellest on kahju.
Sest kasutamata armastus läheb lihtsalt raisku. Tipp Ja Täpp

Õigus mitte aborti teha

Lugesin perekoolist üleskutset koguda kokku naiste kogemused abordist. Ma olen ise ka mõne naise kogemustega kokku puutunud (endal see õnneks puudub). Abordi tegemisest räägitakse väga pealiskaudselt, vahel ei räägita üldse. Aga seda valusamad on need ärapööratud pilgud ja pikad vaikusehetked.
Olen mõelnud, kui hirmus, et naisi süüdistatakse mittesünnitamises ja aborditegemises. Justkui oleks see nende vaba valik ja isiklik tahe. Ja kui hea on lükata kogu vastutus laste ilmaletoomises naiste õlule. Just nende sünnitusealiste naiste õlule, kes võiks oma eluga ka kõike muud teha. Enne on mõneks muuks asjaks vara ja pärast, kui lapsed suured, jälle hilja. Selle parima aja oma elust annab suur osa naisi suurelt osalt oma lastele ja kuuleb harval vabal hetkel kõrvalt nö ühiskonna tänitamist, et miks nii vähe.
Samal ajal kui lasteta suguõed karjääri teevad või vaheldusrikast eraelu naudivad.
Mulle tundub, et võibla just naiste asi oleks naisi rohkem toetada. Lapse saamisel, kuid mitte ainult. Võibla me üldse võiks üksteist rohkem toetada.
Nojah, mehed ju ka. Võiks toetada naisi ja üksteist. Miks ma küll kahtlen, et meestele sellise toetuse mõtte ja vajaduse selgitamine käib suurele osale meist üle jõu? Tipp Ja Täpp

Helena Vooglaiu pikk lugu abordist ja naise eneseväärikuse kaitsmisest.

Veel lapsega kõnelemisest

Minu ema arvas, et lapsega ei tohi pudikeeles rääkida, ja oli uhke, et tema lapsed rääkisid selgelt ja soravalt.
Hiljem olen leidnud viiteid, et võibla oleks siiski parem kõnelema õppiva lapsega veidi pehmemalt ja ümmargusemalt rääkida. Praegu saan sellest aru nii, et pigem on ümar ja pehme täishäälikute kõla. Selliseid on tital tema kehaliste iseärasuste tõttu kergem järele hääldada ja selline häälikuline kooskõla toetab üleüldist ema ja lapse kooskõla. Nii mulle tundub.
Ja oluline on ka hoida oma kõne rütm lapse tunnetamise ja mõtlemise rütmiga kooskõlas. Ehk siis kõnelda aeglaselt. Märgates, et teine jõuab kuulata. Need on lihtsad asjad, mida mina alles nüüd avastan. Sest keegi pole neid mulle varem öeld.
Igatahes kõneleb meie väike poisslaps jupi maad paremini kui ta õde samas eas. Muid erinevusi on muidugi ka, aga minu teadlikkus ja tähelepanu on neis asjus oluliselt suuremad.
Kätu-papu sõnad mulle endiselt ei meeldi. Aga need meeldivad meie titale. Tema on iseteadliku loomuga inimene ja nimetab maailma oma tahtmise järgi. Mina võin ju rääkida koerast või kutsust, tema ütleb ikka auh või auhi. Ja piisas tal vaid korraks kuulda kõrvalist täiskasvanut kinga papuks nimetamast, kui nüüd järjekindlalt ütleb ise ka nii. Ilmselt tuleb mul jälle ümber õppida ja loobuda oma tähtsuse tagaajamisest. Kui auh, siis auh. Kui papu, siis papu. Eks ta enne kooli ehk saab selgeks, et asjalikus maailmas on teisiti kombeks. Kas me peaks püüdma titasid juhatada asjalikku maailma? Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 23. september 2007

Kust leida sobivat meeleolu?

Tundub ju, et hea meeleolu kas on või siis teda pole.
Samas tundub mulle vastutustundetu oma meeleolu ilma hooleks jätta - et kas sajab või paistab päike või millisel toonil teised on minuga kõnelnud. Mina tahaksin alati olla kõnetatud armastaval empaatilisel toonil. Nii ka minu lapsed. Ja üldse kõik lapsed, vanusest sõltumata. Halb ilm ega turtsakas kõnetus ei peaks olema põhjuseks, miks ise nõnda käituda.
Niisiis, kust seda empaatilist armastavat kõnetooni leida - väsinult, kiirustades jne?
1. Mind aitab vaikuses olemine. Võimalikult sageli, mitu korda päevas. Vaatan puud. Näiteks lapsega mänguväljakul olles. Eestis vist pole veel kohta, kust ühtki puud ei saaks näha. Puu on nagu lootuse ja vastupidavuse sümbol. Iga ilmaga väljas, juured kindlalt mullas, ikka oksad taeva poole, tulgu siis rahet või paistku päike. Ei ole halba ilma, on ainult elu - paistab mulle, kui vaatan puud.
2. Teine võimalus on ebasoovitavad emotsioonid kuhugi turvaliselt välja valada. Sportimisse, kunstitegemisse, koristamisse. Teadlikku hingamisse.
3. Mind on õpetatud ka oma pahameelt tänama. Tänama, et ta tuli. See on ühelt poolt selle meeleolu omaksvõtt - ei saa enne lahti lasta, kui pole omaks võetud. Teiselt poolt on tänamine üldse üks imerohi, mis aitab teadmata hulga hädade vastu. Enda elu omaksvõtt. Ja ravi.
4. Armen Tõugu "Indigolaste" raamatus on kirjeldatud meetodit, kuidas väljendada oma meeleolu näiteks joonistamise, kirjutamise või voolimise läbi. Seejärel vaadata enda sisse, sinna kohta, kus enne oli see väljajoonistatud meeleolu - mis seal nüüd on. Ja siis joonistada välja ka see teine meeleolu. Panna nad kahekesi kokku ja saata allavett. Alles peaks jääma neutraalne rahulik meeleolu, mida saab oma soovi järele suunata. Mõningase harjutamise järel mingites olukordades töötab.
5. Gurud saavad oma meeleolu lihtsalt oma soovi järele ka muuta - lihtsalt keskendudes headele tunnetele ja juba suudavadki neid väljendada, aga seda ma pole kogenud. Oleks tõesti huvitav teada, kuidas see neil toimib. Gurudel peaks ju ometi olema ka suuremad hingelised takistused, mida ületada. Väiksest pahameelest saab igaüks ikka üle.
Aga peaasi on tahta. Tipp Ja Täpp

Kuidas lapsega kõnelda

„Lapsega tuleb kogu aeg kõnelda!” armastas mu ema ikka öelda. Minuga olla sünnist saati lakkamatult kõneldud, ajalehti ja hiljem raamatuid ette loetud ja kole vara olevat ma rääkima ka hakanud. Siiamaani ei saa pidama. Kui suuliselt ei ole kellegiga kõnelda, siiis ehk kirjalikult ikka :-)
Aga kuidas kõnelda, vaat see on hoopis iselugu. Ja mulle tundub see väga tähtis. Ma vist mitu aastat otsisin enda jaoks seda õiget pöördumise nooti taga. Kuulasin, kuidas teised emad ja lasteaiaõpetajad oma häält kasutavad ja mida mu vanem ja nüüd muidugi ka noorem laps sellest arvab.
Klassikaliselt ma arvan on Eestis lastega palju manipuleeritud. Laps tuleb saada porgandeid sööma, õue minnes kindaid kätte panema ja õigel ajal magama. Ja kuna nad ju keegi neid asju vabatahtlikult ei tee, siis tuleb rakendada leebeid, aga kindlaid sunnimeetodeid. Ma arvan, et selline õhustik oli minu lapsepõlves tavaline. Osa sellest on minugi jaoks praegu vältimatu. Tõesti ei saa lasta koolieelikul südaööni üleval olla (ma pole tahtnud proovida, mis saaks siis, kui ma ise / mehega lapsi magama ei ajaks).
Mulle tundub, et suur osa leebet, aga kindlat juhtimist on siiski varasest lapseeast peale suunatud sellele, et laps omandaks vanema seisukohad elule. Ja paratamatult mõned neist ei sobi talle sugugi, ta peabki ju olema ise inimene. Mina tahaks, et mu lapsed saaks oma vaated võimalikult ise leida, minu taluvuspiires muidugi. Aga neid taluvuspiire on suht lihtne selgeks teha – „Ma ei kannata, et sa söögiste kätega köögist välja lähed!” – üheaastane saab ka aru. Teised piirid on nende enda tervise eeldused. Üks kannatab külma paremini kui teine. Ja mõni põeb nohu, mõni kõhukinnisust või allergiat.
Aga riietumise maitse ei pea ju ilmtingimata sama olema, ega ka suhtlemise stiil, nii kaua kuni üldisi viisakusreegleid järgitakse või väiksema lapse puhul on selge, et tegu on hooliva kontaktiga. Ja vaba aja veetmise eelistused võiks ka igal omad olla. Või pead Sa õigeks, et lapsi ikka üldkultuurilisteks haritaks? Ma ei välista seda ka. Aga mulle tundub, et iseendaks olemine on siin ilmas üks keerulisemaid asju ja see tuleb paremini välja, kui lapsel lasta rohkem valikuid ise teha. Vähemalt väiksemal lapsel saab need enda jaoks ebasoovitavad valikud üldse silma alt ära korjata. Pole telerit, pole arvutit, pole poesjõlkumist – pole probleemi. Need ei ole minu meelest lapsele õiged asjad ja neile on meie koolieelikul minimaalne ligipääs.
Suunamise laadis on veel palju erinevaid nüansse. On kindlat käskimist, mis tekitab jonni ja trotsi. Kes meist ikka piiranguid armastaks. On ükskõiksust, mis tekitab eraldatusekurbust. Sest laps tahab tükk aega pärast sündi veel olla emaga üks tervik. Ja võibla ongi õige teadmine meie kõigi üksolemisest. On ärritust, mis taastoodab ärritust ja mõistmatusekurbust. On ka hoolimatut ja kiirustavat ja väsinut ja tüdinut ja ebakindlat ja veel mitut sorti mittesoovitavat kõnelemisviisi. Kõik need viivad ainult suuremale eemaldumisele lapsest. Ja vajaduste rahuldamisest ka eemale. Koosolemise vajadus on tegelikult ju vastastikune.
Hästi peen kunst on minu jaoks olnud leida üles see armastuse, empaatia ja rahu noot, mis lapse rõõmuga kaasa kutsub ja pakub talle tuge kõigi selle ilma uute ja vajalike asjade proovimisel. Ema selge minatunnetus on ka kindlasti toeks. Tipp Ja Täpp

Taimne toit

Väikese lapse õrna keha vaadates tunnen imetlust looduse ja elu üle. Nii õrn ja armas. Kulub aastaid, enne kui see suureks kasvab, ja omajagu tööd ja armastust tuleb sinna sisse panna. Ja see keha on kasvatatud ikka nende enda jaoks.
Kui ma pannil liha praen või kana liigestest lahti väänan, käivad mul külmajudinad üle kere. Eriti hirmus on see naksatus, kui kana koib keha küljest lahti murda. See on ka kellegi keha. Või oli. Nüüd me sööme selle ära.
Ma tunnen, et ma ei tahaks teiste olendite keha süüa, tahaksin olla taimetoitlane. Et ma ei peaks mõtlema nende olendite elu peale, kes on hävitatud selleks, et mina seda süüa saaksin. Praegu tundub see üle jõu käivat. Ja lapsed armastavad liha. Ei kujuta tõesti ette, kuidas neile nii palju ube annaks sisse sööta. Ühtegi nad ei taha. Aga ehk kunagi. Et ma ei peaks taluma mõtet, et need olendid armastasid oma keha sama palju nagu minu lapsed enda oma. Tipp Ja Täpp

Sisehääl ja nõuandjad

Jäin kord mõtlema, et mida mina esimese lapse värske emana tegin sellist, mida nüüd enam kindlasti ei teeks. Esimene vastus oli, et kuulasin liiga palju teiste inimeste nõuandeid.
Enne lapseootele jäämist ma polnud titenduse vallas millegiga kokku puutunud. Raseduse ajal tegelesin oma hetkeolukorraga ja tööasjadega. Niisiis sain ühel päeval tite nagu selgest taevast ega osanud temaga suurt midagi peale hakata. Ma ei arvanudki, et see mingi eriline kunst peaks olema. Kõik ju saavad hakkama. Mõtlesin, et asi piirdubki mähkmete vahetuse, söötmise ja väikse nunnutamisega. Et laps lihtsalt sööb ja magab algul. Tegelikkus osutus palju keerulisemaks.
Ja otse loomulikult oli mul nõnda vaja pigem hästi palju teiste inimeste nõu. Mida ma ka küsisin ja sain. Hästi erinevat. Kõikide järgi talitada oleks võimatu. Seepärast proovisin kordamööda erinevate nõuannete järgi talitada ja tegin n-ö katse-eksituse meetodil kindlaks, mis sobib.
Ja aegamööda õppisin juba enda sees nõuannetel vahet tegema, kuulates välise nõuandja – teise inimese – hääle kõrvale sisehäält. Et mida mu sisehääl selle jutu peale ütleb. Ja talitama nende nõuannete järgi, mille sisehääl oli heaks kiitnud. Ülejäänud sai ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta. Ja last vähem solgutada.
Üht panin veel tähele. Sageli ei tasu kuulata nende inimeste häält, kes jõuliselt üritavad oma arvamust peale suruda. Neil on mingi oma valu või häda ja nad üritavad ülejäänud maailmas sama häda näha. Aga minu küsimus võib olla hoopis teisest vallast, ja seda nad pole valmis kuulma. Sestap ei saa nad ka tegelikult mulle nõu anda. Nende nõu aitaks ikka ainult neid ennast – kui üldse kedagi. Õige nõuandja hääl on rahulik ja tagasihoidlik. Ta annab mulle võimaluse samal hetkel kuulata ka enda sisehäält ja talitada selle järgi. Aga õige nõuandja on kuulnud minu küsimust ja seda endas tunnetades püüab anda vastust sellele. Oma valuga saab ta ise hakkama. Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. september 2007

Normist ehk tõest ja valest koolis

Kaur Männamaa artikkel mõtlema õppimisest Eesti Päevalehes on minu meelest hästi kokkuvõtlik lugu meie kooli puudustest: me lähtume normist, mida püüame tuupimistehnikaga lastele sisse toppida. Last selle taga nägemata. Ma arvan, et see norm käib sageli keskmisele õpilasele üle jõu. Ja seda ülejõukäimist kompenseeritakse mitmesuguse valetamisega. Valetamise all ei pea ma silmas ainult spikerdamist, mis on meil pikki aegu koolielu juurde käinud.
Soomes ülikoolis õppides märkasin, et spikerdamine oli üliharv - õigupoolest mina seda aasta jooksul ei märganudki. Sest õpetamise laad erineb meie omast nagu öö ja päev. Loengu eesmärk on teha õppuritele asi selgeks. Ja enamasti loeng täidab oma eesmärgi. Eesti kool teeb õppurile selgeks, milliseid norme ta peab valdama ja kuidas suutma esitada. Keskmine õppur saab aru, millised need normid on (peab teadma sipelga silma ehitust) ja kuidas esitada, aga asja sisuliselt omandamiseks tal sageli puudub jaks. Ja need normipärased teadmised lendavad peast välja sama kiiresti kui laps üle kooli läve õue astub. Soome lapsele pole püütudki nii palju selgeks õpetada, aga ta vähemalt saab aru sellest, mida püüti.
Kui me arvame, et laps, kes on keskmiste või heade hinnetega koolist läbi käinud, tegelikult õpitu olemust mõistab, siis me valetame iseendale. Praegu tavaline koolitunni ülesehitus ei jäta õpetajal selleks võimalust. Sest me peame ju tubliks õpetajat, kes suudab võimalikult suure osa õpilaskonnast panna õppekavas etteantud norme täitma. Õpetajal ei jää enam muuks aega.
Õige oleks öelda, et see heade hinnetega õppur on aru saanud, kuidas kooli nõudmistele vastata. Iseendale valetades, et ta teab või mõistab seda, mida õpetati. Minu meelest on lahknemine tõe ja näilise tõe vahel valus. See on suur enesepettus. Tipp Ja Täpp

Tahte kasvatamisest

Peale jooga mulle meeldib nt ujuda ja käia ka. Mulle meeldib see, et mina ise annan oma tegevusele rütmi. Minu sammude rütm toetab mul mõtlemist, pinge lahutamist ja sageli ka probleemidega tegelemist. Iga sammu ja iga hingetõmbega on võimalik liikuda edasi ka mõtete-tunnete nõiaringis. Rütm on tahte arengus suur toetaja.
Päeval on rütm, nädalal ja aastal ka. Tundlik kooskõla väliste rütmidega annab sisemistele püüdlustele väe. Seepärast ma püüan need rütmid enda sisse vastu võtta, et nad minu sees minu püüdlustega kaasa tiksuksid. Ja luua uusi rütme, mis lisavad korrapära ellu.
Ja oma toimetuste rütmid püüan hoida kooskõlas enda sisemiste rütmidega. Kuigi pereliikmete rütmide kokkusobitamine mingi kerge töö nüüd küll ei ole. Aga vähemalt hoiab see ärkvel ja teadvel, kui seda teadvelolu tahta. Tipp Ja Täpp