Pühapäev, 31. juuli 2011

Elu nagu arvutimäng

Minu mõningate avalduste peale võiks ju arvata, et meie lapsed arvutit ei puutu, aga päris nii see pole. Eks meilgi ole mõnikord arvuti lapsehoidjaks (aga harva). Ja kui lapsed on isaga omapäi, siis on arvutis ja internetis tegelemine üsna tavaline. Vaatavad seal lastekat ja mängivad toredaid eakohaseid mänge ja vaatavad youtube’ist asjalikke ja ilusaid klippe. Näiteks seda, kuidas apelsinimahla tehakse või kuidas hambapasta tuubi sisse pannakse (ja need triibud sinna sisse) ja kunstilisi lastele sobivaid asju ja klassikalist ja moodsat muusikat. Mehe maitse on minu meelest väga hea ja ma usaldan, et ta lastele midagi sobimatut ei näita. See osa, mida mina olen juhtunud nägema, on tõesti põnev ja hariv. Mulle ka. Või kui mulle ei peakski meeldima, siis ma aktseptin, et lapsed selliseid asju vaatavad. Sellega pole probleeme. Pealegi juhtub seda mõõdetud määral.

Ja tagajärjena on nad sageli joonistanud paberile arvutimänge, et siit tuleb see pall ja põrkab siia ja nende nooltega juhime ja siis nii ja naa. Pliiatsitega võiduajamine on ka natuke sarnane mäng. Joonistatakse paberile sinka-vonka autotee. Võetakse pliiats kätte ja pannakse teravik vastu paberit, see on auto, siis lükatakse teed mööda liikuma. Nii kaugele kui joont on näha, auto sõitis. Siis on teise kord. Kes saab enne finišisse, on võitja.

Ja hiljuti kleepus mul männikoore tükike autoakna esiklaasile. Siis nad mängisid, et on vaja seda liiklusmärkidest ja muudest objektidest „mööda juhtida” (st et ühe silmaga vaadates ei satuks liiklusmärk männikoore tükiga kohakutti).

Ja veapunkte määratakse meil ka. Kiuslemise eest saab nt miinuse ja löömise eest kolm. Kui ühel päeval seitse miinust täis, ei saa külla või muud head, mis päevakorral (juhtub ka suhkrukeelde, põhjendusega, et see annab energiat pahade asjade tegemiseks nagu vahel tõesti on juhtunud). Heapunktide eest saab miinusi kustutada. Aitamise ja muu hoolivuse ülesnäitamise eest saab plusse. Need aitavad ikka hädast välja, kui miinusi kipub palju kogunema.

Minu jaoks on see punktivärk hea selle poolest, et saab ühe sõnaga oma seisukohta avaldada, et selline käitumine läks üle piiri (kiusikuga pikka juttu rääkida pole kerge ja keerulisest ta ei saa ju aru ka sellises meeleolus, pealegi tükib endal ka ärritus peale). Enne miinust annan vahel hoiatuse ka, et kui sa sellega jätkad, siis tuleb miinus. Siis on justkui tema enda valik. Kahe vanemaga on võimalik ühte last koju jätta päriselt ka ja seda vahel juhtub. Aga üldiselt ikka harva. Eks ma ikka püüan aidata lapsel head tuju üles leida, kui see väga kaduma on läinud. Alati ei jaksa ja ei viitsi. Ja vahel tõesti ei oska.

TJT

Laupäev, 30. juuli 2011

Reisipohmelus

Vene ajal ikka räägiti, et kes pikemalt kapmaale pääses, sattus pärast seda sageli joomatsüklisse. Et vahe kohaliku ja lääne tegelikkuse pärast ajas masendusse ja jooma. Mina jätsin joomise vahel ja astusin otse pohmakasse.

Reisilt tulles pöörasime kuuma ilmaga sinnasamasse Paldiski kõrvale Kloogaranda. Ja mina märkasin palju hoolimatuse ja vägivaldse käitumise avaldusi. Ebaviisakad nimed kaaslasele, kõrvaliste inimeste pritsimine ja mis seal olidki. Õigupoolest märkasin ma neid vägivaldse käitumise avaldusi juba laevas, kus oli palju eesti peresid. Väga endastmõistetav on lastega kärkida, nende peale ärrituda ja teha seda avalikult iseenesesestmõistetavusega, mida ainult lugupeetud ühiskonnaliikmed võivad endale lubada. Jah, ma täitsa usun, et tegu oli tööl hästi edasi jõudvate pereemadega.

Ja masendus tuli siis, kui ma äkki aru sain, et mina ju kuulun ka siia. Mitte ainult elukoha, vaid ka automaatse käitumislaadi poolest. Eks minagi ole selle omal ajal omandanud ja ainult täieliku tähelepanu ja keskenduse olukorras valin midagi paremat. Väsinuna mitte. Ja ärritun ka. Ja siis nt näägutan. Vanem laps ütleb selle kohta pahandamise tuju. Mina siis püüan selgitada, et tema justkui tegi midagi valesti. No võibla tegigi. Eks ma ise ka ju teen asju valesti. Kõik teevad. (Vähemalt niikaua, kuni õige ja vale üldse olemas on.) Aga ei pea näägutama ega pahandama ega karistama. Nii arvab minu parem mina. Teine osa teeb, kuis juhtub, kui parem mina enne jaole ei saa: ütleb ja käitub halvasti ja elab end laste peal välja.

Rääkisin targemate inimestega, et millest see tuleb. See ärrituvus ja pinge ja nende tagajärjel vägivaldsed käitumised. Ja jõudsin arusaamisele, et need on „nii käib” (see peab olema selline) mõtteviisi tagajärg, mida edukultus omalt poolt toidab. Saavutus on tähtsam kui iseenda ja ümbritsevaga kooskõlas olemine. Teatavat sorti edu juurde käivad teatavad atribuudid ja mõned kohe üldse ei sobi. Ja tulemuse nimel vahendeid väga ei valita.

Püüan selle „nii käib” asemel öelda „nii on”: nüüd on siis selline olukord. Kui laps viskab palli vastu lampi või ajab vaasi ümber, võib ka öelda lihtsalt: ahah, sul juhtus nii, vaatame, kuidas selle tagajärjed on. Kõikepealt tuleb muidugi endas rahu leida, maandada meel ja lõõgastada keha. Seda ma olen ka nende waldorfiinimeste käest õppinud. Et on olemas ka mittenäägutamise võimalus. Ausõna, see oli minu jaoks millalgi väga uus ja imeline kogemus, siiani mäletan oma ahaa-elamust, et ka nii võib. Ja mulle meeldib sellist käitumist harjutada. Kuigi see alati välja ei tule.

Aga oli ikka mõtet reisima minna, et sellest asjast vähe selgemalt aru saada.

Hiljem lisatud. Eks ma saanud end ikka rea peale teagasi, poputan hea toiduga (hooajal nt suvikõrvits tomati ja sibula ja küüslaugu ja õliga pannil), käin looduses. Annan endale puhkust ja hoian mürast eemal. Tavaline värk. Toimib alati. Tasakaalus inime ei lähe teiste kallal ka võtma.

Aga see äratas seekord kuidagi eriti tähelepanu, kuidas nt Rootsis on kõiksugu asjaolud seatud nii, et inimesel on hea olla. Kui on vaja tund aega gondlijärjekorras seista ja oodata – väikeste lastega, siis tehakse selleks järjekorramaja, kus saba vonkleb sinka-vonka ja iga paari meetri pärast on midagi vaadata (egüptoloogiline väljapanek). Kogu aeg on tunne, et elu edeneb ja on huvitav. Eks mina muidugi vaadand inimesi, nagu ikka.

Ja kui teed Rootsis raadio lahti, tundub hääletooni järgi, nagu oleks kõik raadiohääled viisakad ja hoolivad. See äratas tähelepanu tõesti. Sama tundub mulle soome- ja venekeelsete jaamade juures ka (neid keeli ma mõistan hästi erinevalt rootsi keelest). Eestikeelsest raadiost kuulen kergesti lamedat mõmisemist või irooniat ja sarkasmi, mis on kõik lugupidamatuse ja vägivalla avaldused, kuigi meil pole kombeks neid sellena võtta. Ilkumist peetakse meie ühiskonnas miskipärast avalikult lubatavaks. Olen isegi mõelnud, et kas Eesti elu muutuks hoolivamaks, kui tuntav osa meediat koliks Tallinnast ära paremasse keskkonda. Sest mulle tundub, et just Tallinnas on jama kontsentratsioon suhteliselt suur ja see mõjutab inimesi, kes siin elavad ja töötavad. Kes sellele jamasusele ümbritsevas keskkonnas tähelepanu ei pööra, satub paratamatult selle mõju alla. Ja hakkab ise oma jamamisega teisi mõjutama. Meedia mõju on suurem kui tahame võibla tunnistada.

Ja üldse on keskkonnas igal pool palju pisiasju, mis kõik kogu aeg mõjutavad seda, kuidas inimene end tunneb. Lapse kasvatamine algab tema (vanavana)vanemate kasvatamisest. Seda teadsid juba vanad inglased (väidetavalt saab aadlikku kasvatada ainult vähemalt kolm põlve aadlik olnu, mudu tuleb ikka mats välja, püüa palju tahad). Aga kuniks keskkond järele jõuab, eks senimaale saab iga ema ise end aidata, jälgides enda tundeid ja hoides enda vajadused rahuldatuna. Annaks jumal, et on keegi, kes aitab ka seda ema.

TJT

Laupäev, 23. juuli 2011

Rootsis reisimas: Kolmårdeni loomapark

Reisi lõppu jäi meil veel Kolmårdeni loomapargis käik. See on taaskord hiiglaslik lustiasutus, kus sissepääsumaksu eest saab rohkelt igasugu meelelahutust. Sissepääs viiele maksab 1625 SEK (2800 EEK) + parkimine 50 SEK. Saaks osta ka kahe päeva pileti või esimese päeva lõpus enne kassade sulgemist piletit lisatasu eest pikendada. Seal oli juulikuu keskel ka nädala sees ikka väga palju rahvast. Rohkem kui Lindgreni maailmas. Aga need inimesed oskasid olla ja mahtusid ära.

Loomade vaatamiseks on kahtlemata paremaid kohti, Tallinnas näeb neid palju lähemalt, Kolmårdenis on palju muud lusti lisaks. Näiteks delfiinide ja hüljeste etendus, safari: vagunetiga üle lõvide ja kaelkirjakute lendamine (tund aega ootamist ja pool tundi sõitu) audiogiidiga; samuti kaamelisõit, karussellid, Ameerika mäed, turnimislinnak (Bamse), väike tiir elektriautoga. Ole ainult mees ja jaksa järjekord ära seista.

Delfiinid meeldivad mulle väga, aga see etendus oli nii ja naa, Särkänniemi oma meeldis mulle rohkem, haakus enam minu ettekujutusega delfiinide olemusest. Eks ta oli ikka meeleolukas, valgusmängud ja muu disko. Sekka video pealt peerunalja ja mõnda muud labast. Aga rahvale vist meeldis see ka. Delfiinid hüppasid igasugu vigureid ja pritsisid esimestes ridades istujaid. Tõstsid oma inimese nina peale püsti ja võtsid selga ja tegid sõitu. Delfiinid ise on jube armsad.

Tropicarium oli eraldi tasu eest (100/60 SEK) ja sinna me läksime teisel päeval. Maod, skorpionid, sisalikud, korallid, kalad, hai ja rai, papagoi ja väike ahviline. Helsinki veemaailm jättis mulle parema mulje, aga võibla ma olin seekord reisimuljetest natuke üleküllastunud. Eks oma osa ole ka sellel, et ma rootsi keelt mõistan ainult nii palju kui hea inglise ja soome keele oskusega inimene võib tuletada (soome keele slängis ja murretes on palju rootsi laene, sellest on sõnade äraarvamisel sageli abi), jutust ei saa midagi aru. Enamik silte on kohalikus keeles.

Edaspidi läheme vist väiksematesse loomaaedadesse, aga hea oli Kolmårdenis ka ära käia. Poeg oleks tahtnud sinna veel ja veel.

TJT

Rootsis reisimas: Astrid Lindgreni maailm Vimmerbys

Meil oli mehega üksjagu kahtlust, kas see Vimmerby atraktsioon väärib kohale minemist ja käimist (selle pileti vääringus) või mitte. Ühe päeva hind kahele täiskasvanule ja kolmele lapsele on u 1900 eesti kroonides (vist 1065 SEK + parkimine 40 SEK). Aga eks ma ole üksjagu Lindgreni-fänn ja lapsed just parimas eas, nii siis ikka läksime. Ja et mida me üldse neist disniländidest arvame. Astrid Lindgren Världi saab osta ka kahe päeva pileti, kusjuures võib osta hommikul ühe päeva pileti ja enne kassa sulgemist pikendada seda teiseks päevaks. Teise päeva hind on alla poole esimese päeva omast ja seda teise päeva piletit saab kasutada kolme järgneva päeva jooksul. Ette rutates võin öelda, et meist keegi sinna teiseks päevaks minna ei soovinud ja et me olime pärast seda ühte päeva ka puruväsinud. Ülestimuleerimiseks on seal võimalusi igaühele ja suuremad huvilised võivad kindlasti ka mitu päeva sisukalt mööda saata. Rahvast oli ka väga palju, aga ikka mahtus ära.

Astrid Lindgreni maailma teemapargis on tema tuntumate lugude keskkonnad ja paljudes neist etendatakse ka tükke Lindgreni loomingust. Enne lõunat kõndisime ringi ja vaatasime niisama (lapsed küll pigem tuiskasid ja tormasid ja turnisid). Tore koht oli ära puuduta maad mäng: sai puust-kivist rajal turnida ja veekogu ületada. Ja vitstest labürint. Paljudesse majadesse saab sisse minna ja ringi vaadata, osa tillukesi maju on lihtsalt vaatamiseks, mõned on suurema mängumaja mõõtu. Lastele meeldis üle kõige parv, mida sai nöörist vedades ühest kaldast teise tõmmata. Sekka on elusaid koduloomi ja mänguväljakuid.

Kõik välisilmed olid hästi läbimõeldult kujundatud. Mulle tegi isegi nalja see täpselt väljamõõdetud disainlohakus – no nunnu on see kahtlemata ka, aga eelkõige ikka ajas muigama. Rootsis on ju kõik nii üliväga korralik, et ka Pipi maja hooletu piirdeaed ja viltune rõduserv on täpselt välja mõõdetud. Aga ma saan aru, kui üliväga laps vajab mõningast korratust – minul oleks küll Rootsis raske elada – selline valdav lauskorralikkus murraks mu vist maha, ahistaks igal juhul, kui seal peakski elama. Et olgu siis vähemalt niigi palju segasumma. Majakesed olid seestpoolt pealiskaudsemalt lahendatud, rohkem väljastpoolt kasutamiseks ja läbi traavimiseks. Aga mõni sisekujundus oli ka nummi. No ei tule rohkem sobivaid sõnu pähe selle stiili kohta.

Pärastlõunal saabus esimene väsimus ja hakkasime etendusi vaatama. Meie pere jagunes kaheks. Mina vaatasin rohkem keskenduda sooviva pojaga Ronja etendust ja mees meie aktiivsemate tüdrukutega samal ajal Karlssonit ja Madlikest. Ronja lava on alles kuu aega tagasi valminud ja omamoodi tähelepanuväärne esituskoht. Etenduse ajal hakkab kosest rohkelt vett tulema ja Ronja ja ta isa ratsutavad hobustega. Röövlid laulavad ilusti mitmehäälselt.

Etenduste alla ja peale sehkendavad tegelased tükk aega kohapeal ja neid on võimalik lähedalt jälgida. Ronja röövlid on lihtsameelsed tobukesed, aga ikkagi 40. aastates mehed: kõik looduslikult habetunud (ja see habe on taaskord väga kaunilt kujundatud), hästi ilusates ja puhastes (triigitud-tärgeldatud) riietes. Üks paariaastane laps hõikus meie lähedal pärast etenduse lõppu röövlitel aa-aa. Ja neli röövlit vastas talle sarnasel intonatsioonil, hästi soojalt ja siiralt. Tükk aega hõikusid vastastikku, hästi nunnu. Väga soojad ja ilusad röövlid. Karlsson mängis pärast oma etenduse lõppu oma loo tegelastega kaarte. Hulkur Rasmuse etendusel oli palju laulu ja tantsu ja emotsioon oli täiesti rahvusvahelises keeles taharitta välja kehaliselt tunda. Kuigi väidetavalt on kolmandik Astrid Lindgreni maailma külastajaist välismaalased, käib kõik ikka rootsi keeles loomulikult. Emili etendus meeldis lastele kõige rohkem. Lihtne ja arusaadav – vähemalt meile, kes me neid lugusid teame. Üsna palju oli laulu ja ka tantsu. Südamlik, lihtne ja ilus. See haakus minu ettekujutusega Lindgreni maailmast.

Eriliselt torkas silma näitlejate kohalolu. Hästi tugev ja intensiivne olemine ja samas mitte kuidagi dramaatiline, vaid just loomulik ja õigeid meeleolusid loov. Intensiivne kohalolu pisiasjades sai minu jaoks keskseks veel mitmel pool selle reisi ajal. Rootsi ajalugu ja asukoht, mis võimaldavad süvenemist, pisiasja ja üldise plaani tunnetamist, on andnud võimalust kujuneda mingil sisemisel rahul ja väärikusel. Eks seda ole teistel skandinaavlastel ju ka. Seda ma ikka naudin ja ihaldan ennast sellisemaks luua ja minu meelest on mõtet sellist meeleolu põhjamaades õppimas käia ja pärast kodus omaette harjutada.

Mulle meeldis Astrid Lindgreni maailmas veel mitugi asja. Nt WC-de rohkus ja puhtus ja see, et neis polnud enamasti järjekorda, pikka kindlasti mitte. Ja paberit jagus päeva lõpuni. See, et oli palju erinevaid kohti, kus oma kaasavõetud toitu süüa, kuigi väidetavalt on neil kohapeal valmistatud ja tervislik toit. Tee-kohv-saiake-jäätis maksis 15-20 SEK. Koht pakkus võimalust puhata, enamik teemapargist oli puud-põõsad ja tehislikud veesilmad ning nende vahel Lindgreni lugude kohad nagu saarekesed. Ja vaatamata inimeste rohkusele ei saa öelda, et koht oleks olnud lärmine – Eestis ma väldin palju väiksemaidki rahvakogunemisi, sest laatade valjuhäälditest kostev lämin häirib mind. ALM teemapargis oli võimalust tunnetada ennast ja teisi ja siiski kostis etenduste heli kvaliteetselt ka taharitta välja. Ümberringi kasvavad suured puud summutasid liigse müra. Inimesed ise olid vaiksed ja rahulikud, neid mahtus palju ligistikku ja nad oskasid teisi märgata ja mitte häirida. Neil vist oligi hea olla. Jah, seda meeleolu ma kahtlemata naudin.

TJT

Rootsis reisimas: toit

Reisil on lapsed kogu aeg näljased ja söövad peagu lakkamatult, ikka 5-6 korda päevas. Vaatasin, et toidus oleks piisavalt rasva (lisaks õlile läks umbes pool pakki võid päevas), liha ja piimatooteid kulus ka palju. Aga eks nad kulutasid palju energiat ka. Ja midagi värsket ja köögiviljalist ikka ka iga päev. (Suhkrut ma ei tahaks lastele sööta, aga hommikupudru peale seda ikka sai.)

Mida me reisil sõime?

Hommikusöögiks putru või eelmisest päevast jäänud toitu.

Ujumise juurde ja autosõitudel võileibu, õuna, porgandit, maisihelbeid ja müslit (avalikes randades on lauad-toolid), küpsist.

Paar korda sai jäätist.

Matkaelu juurde (pidev jahedas vees lobistamine ja ronimine-turnimine) kulub lastel lisaks näksimisele ka kaks korralikku toidukorda päevas. Mul oli kaasas priimus ja kaks potti, üks toidu, teine vee keetmiseks. Kodust võtsin kaasa soola-suhkrut, õli, maitseaineid ja erinevaid toiduaineid. Riknevaid asju ostsime umbes ülepäeviti kohalikust poest.

Sõime hakklihaga köögivilja; hakklihaga tatraputru (liha praetakse õli ja sibulaga ära ja tehakse puder peale); makarone juustu ja pesto ja ketšupi ja hakklihaga; hakklihaga köögiviljasuppi; kodujuustu, kartulit; köögiviljaga riisitoitu; kinoatoitu (porgand, sibul, kinoa, lillkapsas). Valmistoite ega pakisuppe ei söönud, ainsaks erandiks kalakonserv.

Toitudele lisasin sibulat ja küüslauku, soovijad sõid seda toorelt ka. Aitab ehk tervist hoida. Igatahes püsisime terved. Kõhuabiks olin kaasa teinud värsket hapukurki.

Joogiks oli tee, taimedega vesi, piim, keefir.

Toidu hoidmiseks olid kaasas suured plastkastid, mis kaitsesid toiduaineid vihma eest ja hoidsid autos korda. Lisaks külmkast, mis ka hiljem, kui elemendid üles sulanud, hoidis mõnevõrra paremini jahedust. Selle külmkastiga sai vahepeal ka sooja pesuvett veetud, sest joogivett kasutasime ainult söögi tegemiseks ja joomiseks. Ja ööbisime enamasti veest eemal.

Hindu: 1 kg karp hakkliha 99 SEK (170 EEK), 3% piim 9-10 SEK (17 EEK), keefir, hapupiim (filmjölk) 14 SEK, või-juust-pakijäätis natuke kallim kui Eestis, sibul 20 SEK, õun-pirn 20-24 SEK, kohalik imevärske spargelkapsas u 40 SEK/kg, puuvili-köögivili üldse kallis, aga väga värske. Makaron, pesto, kinoa veidi odavam kui Eestis.

TJT

Rootsis reisimas

Seekord juhtus nii, et mees leidis soodushinnaga Paldiski-Kapellskäri-Paldiski laevapiletid ja me käisime kümme päeva Rootsimaal ringi.

Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.

Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.

Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.

Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.

Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.

Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.

Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.

Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.

Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.

Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.

Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.

Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.

TJT

Pühapäev, 10. juuli 2011

Maale!

Sattusin ühe tuttava kolme lapse emaga meile vahetama. Ta kirjutab, kuidas nende pere suveks maale elama asus ja lambad võttis. Eveli loal jagan seda inspireerivat lugemist blogi lugejatega. Kaunist suve! TJT

Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.

Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.

Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.

Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.

Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.

Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.

Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.

Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.

Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.

Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..

Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.

Püüa päeva...
Eveli