Reede, 23. jaanuar 2015

Lindgreni Kati lood jm


Ma leidsin veel ühe Lindgreni! Enda jaoks uues raamatukogus 7.–9. klassi riiulit silmitsedes leidsin sellised raamatud nagu „Kati Ameerikas”, „Kati Itaalias” ja „Kati Pariisis” ning vinnasime need kohe koju ära ka. Ja ma lugesin esimese kohe samal õhtul läbi. Mõnus! Ma armastan Lindgreni tüüpe. Just selliseid inimesi tabab õnn, teised (nagu eesti kirjanduses) on liiga kurvameelsed ja enesega kimpus, et õnne märgata ja vastu võtta (eks tõele au andes olnud ajalooliselt ka raskem taust, aga aeg oleks sellest juba välja kasvada). Lindgreni enda elu ei olnud ju ka ainult lilledel tantsimine (minu teada vanemad ei aktseptinud tema noorepõlve valikuid), aga küsimus on eelkõige ikka, mida Sa oma elu materjaliga peale hakkad, mitte kui hea see alusmaterjal on. Ja tema võrratu elukogemus aitab ka kõigil lugejail oma südame õigesse paika saada.

Kati on noor, esimeses raamatus („Kati Ameerikas”) u 21-aastane neiu 1940. aastate lõpu Stockholmis (rootsi keeles ilmus 1951), kes töötab stsenografistina ühes advokaadibüroos (midagi sellist oli ka Lindgreni eluloos). Ja orb. Kui see oleks eesti kirjanduse tähtteos, oleks see tulvil kõiksugu õudusi. Aga Kati on lõbus ja enesekindel noor naine, kelle elu tabab üks õnnestumine teise järel. Ta ei igatse kordagi oma vanemaid (ehk ainult vahel võimalust oma isa päranduse eest kasukas osta), sest tal on armastav tädi, kellega ta on üles kasvanud. Ta ei piinle armuvaludes, sest tal on kolmat aastat juba oma poiss-sõber, noor arhitekt, kes sooviks temaga abielluda. Tal läheb tööl täitsa toredasti. Isegi lõbusalt. Seal on veel kolm rõõmsameelset naist, kellega töö vahele lõputult nalja heita. Oh, see kõik on nii väga tervendav ja tore. Ma samastun kordamööda noore peategelasega, kes alatihti armub ja oma ellu seiklusi otsib, ning tema pragmaatilise, isegi veidi kuiviku tädiga, kes teab, mis noortele hea on. Enda sisedialoog on vähemalt sama põnev ja nauditav kui raamat, aga on ikka ainult raamatu teene, et ma seda esimest sellisena nautida saan.

Teises raamatus „Kati Itaalias” räägib Kati kõigi noorte naiste vajadusest pesa punuda. Ja et paljud naised naituvad peamiselt selleks, et saaks seda teha. Aga tema tahab kõigepealt endas ja oma tunnetes selgusele jõuda ega kiirusta abiellumisega, kuigi poiss-sõber teeb seepeale vihjeid, et nii võib meesterahvas kellegi teise leida. Kui eluline ja sügav ja kui hea, et kõigil verinoortel naistel on võimalik see mõte raamatu abil oma peast läbi lasta. Ma olen väga päri, et noores eas võiks lustida ja pesa punuda alles siis, kui on selge, kellega ja milleks.

Mul on siiralt hea meel, et ma selle triloogia leidsin ja siiras heameel oma rõõmu jagada – teiega, kes te võibla väga sageli oma teismelistele enam raamatuid ei otsi. Seegi köide oli ammusest ilmumisajast hoolimata veel väga värske ja puutumatu. Sobivas eas noored väga tihti vist raamatukokku ei satu. Meie lapsed ka mitte, aga me käime ise neile raamatuid vinnamas, sest see aitab ära sisustada liigse vaba aja, millega nad muidu midagi meie mõõdupuu järgi mõistlikku peale ei hakka (hiilivad arvutisse ja kõik see tagajärg pärast). 12-aastase tütre lemmik on Hargla ja hästi lähevad ka teised krimkad (vanaema käest saab nt Päevalehe krimisarja laenata). „Ahvide planeet” tundus põnev, võibla läheb edaspidi Mirabilia sarja avastamiseks. 8-aastane poeg luges isukalt läbi Maija ja Lasse detektiivibüroo sarja (Martin Widmark) ja nüüd proovime Pettsoniga õnne, film talle meeldis.

Hiljem lisatud. Tütar ei viitsinud kolmandat raamatut läbi lugeda. Tema arust oli natuke igav. Ega see lugu vist tänapäeva lapsi enam nii väga ei kõneta. 

TJT

Reede, 9. jaanuar 2015

Aega on

Ootasime tütrega linna (äärelinnast kesklinna) minekuks bussi. Tütar vaatas pingsalt teekäänaku suunas, kust buss oleks juba pidanud paistma hakkama. Aga ei paistnud ikka veel. Ütlesin talle, et niimoodi ainiti passida on väsitav, palju lebom on imetleda nt vihmapiisku, mis laterna paistel tuulehoogudes keerutavad. Natuke ta siis vaataski. Ja et nagu sädemeid lendab, kui laternakuplilt suuri tilku maha potsab. Aga siis jälle seda käänakut, justkui oleks sellega midagi lahti.


Buss jäigi tulemata, aga varsti tuli järgmine. Tipptunni aegu nad käivad üsna sageli. Ja meil polnud kiire.

Meil enamasti ei olegi kiire. Või me saame elada nii, nagu poleks. Või saaksime. Aga päris ikka ei ela. Me läheme ikka kindla bussi peale, mille oleme sõiduplaanist välja valinud. Selleks tuleb täpsel kellaajal uksest välja saada. Kui hiljem lähed, jõuad järgmisega. Ja vahel tuleb midagi viimasel hetkel vahele. Meenub midagi, mille peaks ka kaasa võtma. Või ei meenu, kuhu võtmekimp sai pandud. Ja siis hakkab kiire.

Huvitav oli vaadata, kuidas naabrinaine neidsamu asju ajab, väiksemate lastega. Ta lihtsalt seab end aegsasti minekule ja ootab bussi nii kaua, kuni see tuleb. Kõiges rahus ja teadmises, et ükskord ta ikka pärale jõuab. Ma usun, et alati õigeks ajaks, sest ajavaru on piisav. Ja ära jääb kogu stress ja kiirustamine ja paanika, et jään bussist maha. Nii lihtne see ongi. Meil on terve maailma aeg kasutada, seda on kõigile piisavalt.

Heie Tuli kirjutab Muutuste Tuulte fb-d ja blogi ning nüüd peab ka videovestlusi, mis on kõik sellel teemal, et kui midagi ei meeldi, siis see mittemeeldimine tuleks ära muuta selleks, mis meeldib. Kui midagi on puudu, siis sellele ei saa oma elus toetuda. Toetuda saab ainult sellele, mis meeldib ja mis on olemas. Ja ainult hingerahu seisundis saame oma elu luua väekaks ja õnnelikuks ning toetada teisi sellel teel. Need videovestlused on Youtube´is olemas ja igal õhtul tuleb tuuletuli kasutajanime all juurdegi.
Toredat ja head!

TJT