reede, 5. juuni 2020

Täiskasvanuks saamise riitus

Mul on nii hea meel, et mingi ametlikum tähistamine tänavu põhikoolilõpetajatele ja gümnaasiumilõpetajatele ikka tuleb. Lõpetajad vist ikka lubatakse korraga saali, kuigi pered peavad vist mõnel pool koju jääma või lubatakse vähem inimesi osalema. Eks need asjad vist alles selguvad.

Vahepeal tundus, et üldse koolid ei tohi mingeid aktusi korraldada ja kuulsin tööversiooni, et koolilõpetajad sisenevad ükshaaval graafiku alusel kooli tagauksest, saavad tunnistuse ja lahkuvad eesukse kaudu, terve selle aja ikka 2+2 kinni pidades. Aktused iseenesest on tüütud, aga kooli lõpetamise tähistamine on oluline täiskasvanuks saamise riitus ja seda ei saa ära jätta. Tüdrukutel vast on hea meel uuest kleidist ja kingadest ka ja üldisest ilus olemisest. Poistel äkki siis on rõõmu neist ilusatest tüdrukutest? Mõnel maal peetakse suurejooneliselt 15-aastaseks saamist, mõnel maal on leerid tähtis sündmus. Meil on koolilõpetamine olnud aegade jooksul kõige olulisem verstapost ja seda tuleb tähistada.

Niigi me oleme kõige tähistamistega nii kitsid. Mina vähemalt küll tahaksin osata paremini tähistamisi korraldada. Südames tähistan küll kõiksugu asju, aga pidude korraldamises on kõvasti arenguruumi. Võib-olla nüüd muutub tähistamine ka rohkem sisemiseks, kui seda üleval hoidnud vormid ei saa enam senisel kombel jätkuda? Aga kui välist vormi pole, kuidas siis laps oskab aru saada, et tema täiskasvanuea alguse tähistamine ikka on?

Jäin nõutuks.

Oleme ilusad ja rõõmsad ja terved!
TJT

esmaspäev, 11. mai 2020

Emadepäevane

"Emake muuuud ei soooovi, kui ainult teaaateid saaaaks, lastelt, kus neeeed ka viiiiibiiiiks, ooootab neid iiiikka taaa". Selline kohutav ennemuistne laul kummitab praegu peas. Vaestest emakestest, kes on abitud ja võimetud ja lapsed on kuskil eemal. Emadepäeviti kunagi vanasti seda lauldi, ma ei tea, kas nüüd ka veel, sest ma olen meediapausil juba ammu. Ja ma olen siiralt tänulik, et tänapäevaste sidevahendite olemasolul on üsna lihtne saada lastest teateid, kus iganes need ka viibiks.

Igatahes tunnen südamest kaasa kõigile, keda selle laulu sisu päriselt kõnetab. Mind ajab vihaseks see abituse tunne, mida see väljendab. Parem muidugi, kui võtaks rahulikult. Nii et kõnetab mind ka. Ja ma ei taha sellega sugugi märku anda, nagu laulusõnad õigust ei teeks. Omal ajal istusin aastaid liivakasti serval või selle kõrval ja korduvalt on juhtunud, et põlvkonna jagu minust vanem naine on ligi astunud ja jaganud, kui hea meel tal on, et meie põlvkond sai oma lastega koos olla, samas kui tema pidi oma väikse hoida andma ja kohe tööle minema. Seda on minu ema ka rääkinud, see on suur tervendamata haav praeguste pensioniealiste emade hinges. Ja pärast viidi selle põlvkonna emade poegi Afganistani ja muudesse koledatesse kohtadesse ja mõni neist toodi tagasi tinakirstus, mida ei tohtinud avada. Nii et tegelikult ma saan aru, et see laulu asi oli tõsine, lastest ei olnud teateid ja võis tulla ka väga halbu teateid. Ja ma olen tänulik, et sellest olukorrast ehk võib jäädavas minevikus rääkida. (Saaks veel selle laulu ka peast välja, oleks täitsa tore. Keskendun nt õues sadavale lumele. Aga ikka ei aita.)

Mis minu seekordsesse emadepäeva puutub, siis hommik kulges linnast väljas metsas (tütar helistas kohe pärast ärkamist, kuulasime läbi minu telefoni koos linnulaulu) ja pärastlõunal läksin nurmenukkude ja omatehtud küpsetisega oma emale külla. Kui see tütre telefonikõne välja arvata, siis minu emadepäevahommik oli täiesti lastevaba, ühtlasi ka ilma selle stressita, mida lapsed paratamatult kaasa toovad. Sain omas rütmis minna sinna metsa, süüa seda toitu, olla nii, kuis tahtsin. Ja natuke armsa lapsega koos ka, kuuldel. Lastega koos minek tähendab ikka igasugu arvestamisi, nt noorte inimeste päev algab oluliselt hiljem kui minul. Nii et ma olin täitsa rahul, et tütar jäi ka selleks nädalavahetuseks teise linna, kus ta praegu omaette elab. Oli imeilus ilm ja imeilus mets ja mul oli hea olla ja lastel ka kõik hästi seal, kus nemad olid.

Paar nädalat tagasi sättisin riiulile kenasti nähtavale selle vineerist emadepäevakaardi, mille poeg paar (kolm?) aastat tagasi koolis meisterdas. Armas ja liigutav siiamaale ja meenutab mulle neid parimaid omadusi, mida ma temas näen. Nii et poeg mingil kaudsel moel oli ka olemas. Ja soovis pärastlõunal head emadepäeva, kui ma küsisin, kas ta tuleb kaasa vanaemale külla ja ta küsis, et miks ja ma ütlesin, et emadepäeva puhul. Ta vabandas, et tal ei seisa need tähtpäevad üldse meeles (aga kaasa muidugi ei tulnud, sest see oleks igav). Meil see nii käib. Meeste värk, ei ole vaja solvuda ega isiklikult võtta, tähistamised on naiste meelelahutus ja vähemalt täitsa lubatud meelelahutus. Nõud pesin ka ikka ise ära. Ma tean küll, et saaks ka paremini, aga hea, et niigi on.

Minu emadepäeva ideaalid nt on pärit sellest suurepärasest nõukaaegsest lastejutust, kus Lenini emal on sünnipäev ja kõik kuus lapsukest tulevad talle hommikul õnne soovima ja kingitusi üle andma. Volodjakesel* on keerdus saepurulaast kuldsetes juustes, kui ta oma armastatud emale linnu pesakasti ulatab ja suur õde oli tikkinud mooniõitega padja (üks õieleht tagurpidi, sest väike õde oli kääridega sinna kohta augu lõiganud ja siis nutma hakanud ja suur õde öeld selle peale leebelt, et pole viga ja tikkinud sinna õielehe peale, justkui oleks tuul selle niimoodi ajanud**) ja teine õde küpsetab kakukese jms. Ja kuigi ma mõtlesin, et kui palju sel emal pärast neid pesakaste ja patju võis olla, läks selline matrooni austamine mulle hinge ja tekitas igatsust*** sellise väikekodanliku idülli järele. Sarnaseid lastelugusid avaldati omal ajal "Tähekeses" jm ka, aga Lenini ema sünnipäeva jutuni need oma emotsionaalse sisu poolest ei küündinud.

Ja lapsena ma vähemalt proovisin seda emadepäeva asja kodus ise järele teha (ja üheks jõuluks ma tegin ägedad padjakatted meie vanadele diivanipatjadele, siiamaale need teevad mulle rõõmu). Tegime alati emale mingi söödava asja ja korjasime lilli ja soovisime hommikul õnne. Koolis ja lasteaias tegime kaarte ja kingitusi ka, mis sai siis pidulikult üle antud. Minu ema on hilisem ärkaja ka, temaga oligi lihtsam neid asju ajada kui minuga. Ja ma üldiselt kingitustest eriti ei hooligi. Küll aga kaartidest, kui on nõnda hoole ja armastusega tehtud.

Samas meie lapsed pole mulle ilmaski sellist emadepäeva korraldanud, kuigi poeg on ilusa pesakasti teinud küll tööõpetuse tunnis (aga see pole senimaale üles saanud). Ju nad pole õigesti välja õpetatud. Ma ise ei saa ju neile rääkida, et tehtagu mulle nii. Kaudselt ja vihjamisi võibla, aga ju siis mitte piisavalt selgelt ja otse. Aga eks ma tegelikult ju tahangi ilusal kevadhommikul end looduses hästi tunda ja olen tänulik, et saan seda endale võimaldada.
Ja nii ma soovin igale just seda, mida tema hing ihkab.

Ühtlasi ma olen jõudnud selgele äratundmisele, et teismeliste mässumeelne käitumine on väga abiks emale, et teda lastest võõrutada ja viimaks ometi enda elu peale suunata. Viimane aeg, kui seni veel pole seda juhtunud. Küll ikka looduses on kõik asjad hästi korraldatud.

* Hm, kas selle blogi lugejaskond on kõik küpses keskeas ja teab, et Volodjakene on meie toonane Vladimir Iljitš Lenin-kallis, kellest mina olen küll lasteaias ja koolis palju laulma pidanud ja veel rohkem neid laulukesi kuulma.
** Selle koha peal ma juba lapsena küll kahtlesin, kuidas üks laps suudab nii hästi õmmelda ja tikkida, et augu parandust üldse näha ei jää, ma olen ise käsitööd teinud u viieaastasest saadik ja ikka üsna hea mõnes asjas, aga see käiks mulle praegu ka üle jõu. Samas kirjutava inimesena antud kujundiloomet ma imetlen praegu ka.
*** ...ja pärast kunagi mõningast üllatust, kui selgus, et Lenini päritoluga olid asjad hoopis teistmoodi (ja tema emaga ka, midagi oli üsna pahasti, aga täpselt ei mäleta).

reede, 1. mai 2020

Kingseppadest ja arenguvõimest

Järgmises elus ma lapsi saada ei kavatse, selline kas just otsus, aga mõte küll käib peas ringi. Ühtäkki saavad lähedaseks kõik need kingsepad, kelle pojad on aegade jooksul otsustanud hakata reisisellideks või maamõõtjateks või põllumeesteks või jumal teab kelleks veel (ja oleks siis, et sadulsepaks, sellest võiks veel kuidagi aru saada). Liiga erinevate eluvaadetega on nii lootusetult raske kohaneda. Mu avardumise võimekusele tulevad piirid ette.

Mõnikord tundub, et meie poja elusihid on üsna vastupidised minu omadele ja kui ma sellise inimese arengut toetan, siis justkui töötaksin endale vastu, sest see toetus kulub mulle täiesti mõistetamatusse kohta. Tükk aega juurdlesin, mida selles olukorras teha. Siis meenus, et ma ise olen ju sarnasel viisil üsna erinev oma vanematest ja ikka saanud oma vanematelt arvestataval hulgal tuge, üldsegi hoolimata sellest, kui keeruline oli neil sellise lapse ema või isa olla. Ikka me kõik* tahame endasugust maailma juurde luua ja loodame salamisi, et meie järelpõlv astub meie jälgedes. Oma vanematele mõeldes olen arvanud, et iga järgmine põlv peabki eelmist ületama, selle nimi on progress ja et mina olen lihtsalt üks näide arengust. Ja et küll mina ikka hakkan kunagi avarameelseks mutikeseks, kui Jumal päevi annab.

Oma poja puhul mul on küll raske aru saada, kus see areng siin on (sama võiks öelda tegelikult suure osa ühiskonna kohta, aga ma jätan ütlemata, niivõrd-kuivõrd, sest ma üritan ju endale tulevase avarameelse mutikese moodi näida). Aga teisalt on selge, et puu otsa tagasi ta ka ei lähe. Ta ei vaata metsa poolegi, ei otse ega ülekantud tähenduses. Nii et siis ikka mingi mulle seni mõistetamatu edasiminek? Ja minu arenguvõimalus on seda mõista? Pigem arenguvõimetus?

Praegu tundub, et ma panustan sellele, et mu järgmine elu saabub mõne aasta pärast, kui poeg on kord oma elu peale saanud.

* No võibla mitte just Sina, armas lugeja, kes Sa praegu neid ridu loed, aga mina ja minu vanemad küll ja suur osa eelnimetatud kingseppi ka.

TJT

pühapäev, 26. aprill 2020

Kallis külaline

Koolivaheajal käis tütar kodus. Lahkudes ütles, et tore oli siin külas käia. Oli jah tore. Üldse ei olnud mingeid emotsionaalseid arvamustevahetusi, mis neil vennaga varem ikka juhtusid. Eks ma olen võtnud seda paratamatusena, et erinevatel inimestel on erinevad arusaamad (meie laste isal ja emal ka, mh ja ma olen korduvalt lastele rõhutanud, et see on pigem tore, et me tohime mõlemad oma arvamuse välja öelda, isegi kui alati nii meeldiv ei tundu, et teine teistmoodi arvab, emotsioonid on ka elu osa) ja meie poeg ja tütar on väga erinevad inimesed algusest peale. See on ka vist paratamatu, et tülitsemise kogemus saadakse eelkõige kodust ja eks meil ka, kuidas siis muidu. Nii hea, kui see erinevatest arusaamistest tekkivate tülide paratamatus on ajutine ja vähemalt praegu vaheajal, kuni tütar teises linnas elab, sest eriolukorra tõttu ei saa nagunii koolis ega kusagil mujal käia. Seekord nad tegutsesid terve päeva rõõmsalt koos ja vist olid kogu aeg samal lainel.

Nii hea, et tütar vahepeal külas käis. Olen end sageli tabanud mõttelt, et nii ihuüksi ei ole hea elada. Vähemalt mitte selles vanuses, 18-aastasena. Normaalne on ikkagi inimestega kohtuda ja selles eas inimese vaimne töö on end teiste inimeste peegelduste najal iseendaks ehitada. Varem oli tütar päevad läbi inimestest ümbritsetud, liigagi palju ja see kurnas ta emotsionaalselt ära. Nii et üksiolemine oli hea puhkus sellest, aga kui nüüd on üksinduses puhatud juba küllalt, siis kuskilt maalt see noore inimese üksiolemine ei ole enam hea. Mina ka ei tahaks kogu aeg üksi olla, kuigi ma vajan väga palju üksiolemist, et end hästi tunda. Liigne üksindus võib kuidagi vaimse tervise peale hakata või mingid arenguvõimalused jäävad kängu. Mina nt jään oma mõtetesse kinni, teise inimesega kohtumine aitab sellest ketramisest välja.

Huvitav oli näha, kuidas meie suhted tütrega on muutunud. Kui ma varem arvasin, et ta võiks kodustesse olmetegevustesse rohkem panustada, siis nüüd on ta seda saanud omajagu. Ja panustas praegugi kodus käies, tegi perele kotlette ja rullbiskviiti ja koristas köögi selle järelt ära (enda küpsetamiste järelt ta on küll alati koristanud) ja veel midagi. Aga meie suhted on muutunud üldse ka, mingil peenemal tasandil. Ja see teeb mulle rõõmu. Kunagi ma arvasin, et kui täiskasvanuks saanud lapsed lähevad kaugele maale elama ja neid on kodus vähe ja harva näha, siis küll see ema võib igatseda oma kallite järele. Praegu ma näen, et mingis eas see igatsus ja soov palju koos olla lõpeb. Eks me muidugi ole üsna pikalt telefoniga rääkinud, olmelised jutud mh, aga mingit ebamugavat igatsust ei ole. Lihtsalt ema ja lapse suhe on mingit otsa pidi läbi saanud. Ja ta sageli enam ei ütle mulle emme, vaid kõnetab nimepidi. See nagu annaks mulle mingi osa minust tagasi ja ma võtan tänuga vastu.

Nüüd siis nii. Kui laps tuleb koju käima, on ta kallis külaline. Panen paremat toitu lauale ja käime väljas, nagu ju ikka viiakse külalisi, kes vähe kauemaks jäävad, kuhugi ägedasse kohta. Meie pere on nagunii eelistanud looduses käia ja hoiduda teistest pigem 20 või 200 meetri kaugusele, nii et siin me mingeid piiranguid ei koge. Käisime Keila-Joal, mis on üks siitkandi ilusamaid kohti ja ma tahan sinna mitu korda aastas minna neid võrratuid puid ja jõge nautima. Madala päikesega on ka raagus Põhja-Eesti maastik imekaunis, loodushäältest ja värskest õhust rääkimata. Olen märganud, et mida vanemaks ma saan, seda peenemaks läheb mu värvivarjundite taju või oskus neid nautida. Nooremana olid lihtsalt puud, nüüd on vaimustav vormide ja värvitoonide sümfoonia. Ma olen metsaskäimist küll eluaeg armastanud. Lihtsalt praegu on tajud erksamad, näen ja kogen rohkem kui varem. Tütar on ka eluaeg armastanud looduses olla ja leiab endale tegevust, sellal kui mina lihtsalt vaatan ja kuulan ja olen. Me oleme omas vaikuses.

Ja siis me jõime teed ja istusime küdeva ahju ees ja lugesime luuletusi ette (Ave Alavainu "Koondatud" on võrratu, meenutab kohati Marie Underit, keda ma noorena armastasin). Tütrega meil on üsna sarnane maitse mõnes asjas ja saame samu asju nautida. Mul oli hea meel jagada. Tore, et ta koolis on kirjanduse tundides saanud oma sisemistele arengutele toitu ja toetust ja uusi huvisid. Ja viimati ta laenutas mulle raamatukogust ühe Mikita.

Vahel ma olen mõelnud, kui raske võib mõnel perel praegu olla. Neil, kes armastavad teistsuguseid, ekstravertsemaid asju, milleks on vaja palju teisi inimesi. Või kes on sunnitud liiga väiksel pinnal liiga paljukesi koos olema. Või kelle omavahelised suhted on liiga halvad (meil ka ju aasta tagasi veel olid, mäletan hästi, mis tunne see on). Või kellel on liiga palju tööd ja muudatusi asjakorralduses. Või kellel on valusad rahaprobleemid (mina olen tänulik, kui süüa ja sooja tuba saab ja minu meelelahutus ei maksa vahel üldse midagi, isegi käsitöötarbeid sain kuskilt, sest kellelgi jäi üle). Ja kui raske võib olla üksi elavatel inimestel. Siis ma lihtsalt palvetan. Ja tänan kõiki, kelle tegevuse tagajärjed meid on toetanud. Heaolu ei ole iseenesest mõistetav ja ilma heade inimesteta poleks elu kaugeltki see. Eestis on väga palju häid inimesi, kes pidevalt loovad meile kõigile paremat elu ja mh on loonud minusse usalduse, et kuidagi ikka saab.
Ma tänan, ma tänan, ma tänan!

TJT

reede, 10. aprill 2020

Tunnete vastuvõtmisest

Praegusel suurte muutuste ajal on paljudel raske. Osa inimesi on juba jäänud tööta ja paljudel on teadmata, kuidas edaspidi leiva lauale saab. Praegu on koroona võtnud vähe inimesi ja peamiselt vanade ja haigete hulgast, kelle lahkumine on looduslik paratamatus, aga ükskord me oleme mingis suuremate raskuste kogemuses kõik, sest kõik olud ümberringi muutuvad kiiresti ja sellega kohanemine on pingutus ka neile, kel tervis hea ja sissetulekud püsivad.

Ma usun, et paljud meist pääsevad isiklikest kannatustest, sest paljude jaoks see ongi lihtsalt üks haigus, mille saab läbi põdeda (ka kõige nõrgematest vanusegruppidest jääb enamik haigestunuid senise statistika põhjal ellu, kuigi me ei tea, millise elukvaliteediga), aga ümbritsev olukord ikka mingil moel puudutab meid kõiki. Ka need, kes praegu saavad kodus end mõnusasti tunda, võivad ühel päeval kohtuda vana tuttavaga, kel pole muutuste keerises nii hästi läinud. Ja tegelikult võivad end mitmel moel halvasti tunda kõik inimesed, ka need, kel objektiivselt on asjad hästi. Sest lihtsalt ja puhtinimlikult ei meeldi see, kuhu me oleme sattunud ja tahaks midagi muud. Nii on see isegi rahulikel aegadel, saati siis eriolukorras.

Ma tundsin end aastaid tagasi ebamugavalt, kohtudes inimesega, kes oli elus teinud läbi raske kogemuse. Kuidas temaga nüüd edasi suhelda? Kas rääkida ilmast või enda elust või üldse mitte rääkida? Ja piinlik tunnistada, aga ma valisin selle inimesega suhtluse vältimise, sest ma kartsin tema tundeid või pigem enda piiratust tema tunnetega toime tulla. Kuna ma ei osanud teha midagi, mida ma ise oleks heaks pidanud, siis ma hoidusin selle inimesega suhtlemast, et mitte tunda end nii küündimatuna ja samas, et mitte oma sobimatute sõnadega asja hullemaks ajada kui see niigi oli. Ma mäletan seda ebamugavust paljude aastate taha, sest see oli nagu lahenduseta mõistatus: kuidas sellises olukorras käituda?

Hiljuti oli mul kogemus, kus ma ütlesin oma vaimse elustiiliga tuttavale, et ma ärritusin ühe olukorra peale ja sain vastuseks kuulda, miks ma poleks pidanud ärrituma (no umbes, et vaimsed inimesed ju ei ärritu). Ma olen nõus, et ei peaks ärrituma, sest teistel asjaosalistel olid oma põhjused nii teha, nagu nad tegid, aga mõnes olukorras mina ikkagi ärritun ja võib juhtuda, et ma niipea veel nirvaanasse ei sukeldu. Ma luban endal olla täiesti maine inimene ja negatiivsete tunnete kogemine on osa sellest. Mida ma ise sellises olukorras sooviksin? Kuidas mina sooviksin olla vastu võetud, kui ma ütlen kellelegi, et minul oli selline negatiivse tunde kogemus? Ma ju soovin ehedalt oma kogemust jagada ja pole kellegi asi, mis kell ma arenen. Võibla pärastlõunal, võibla mõni teine kord.

Nüüd ma sattusin lugema Tuuli Vahtra artiklit tunnete valideerimisest ja seal on vastused mu uutele ja vanadele küsimustele olemas. Tuuli Vahtra kirjutab, kuidas toime tulla suhtlusolukorras, kus kellelgi on hingelised üleelamised ja ta soovib neid jagada. Mingil moel saab seda mõistmist ja hoidmist pakkuda ka endale, igatahes mingi selline lähenemine, mida ma endale tegin, aitas minu meelerahule tagasi.

Hiljem lisatud. Vaimses mõttes ei saa vist edasi minna ilma oma varjuga kohtumata. Ja koos teiste inimestega on minu meelest kõik palju kergem, nii edasiminek kui läbiminek. Kergem on, kui saab rääkida (õnneks on suhtlemiseks ju aparaadid kõigil olemas!). Teiste inimeste kaudu tulevad mulle taipamised ja edasiminekud ja info, mis leevendab pingeid ja annab rahu.
Ma soovin, et meil kõigil oleks jõudu ja tarkust olla koos nendega, kellel on päriselt raske. Et keegi ei peaks olema oma raskustes üksi. Ma soovin, et me saaksime olla koos ka siis, kui oleme oma üleelamiste tõttu mõnevõrra eraldatud. Ma mõtlen selle artikli üle järele.

11. mail lisatud. Vahepeal ma olen näinud, kui palju ma ise olen jätnud teiste tunded kinnitamata, kui mu jutukaaslased seda on vast ehk soovinud, püüdes paanikameistreid rahustada või jutu mujale viinud. Ikka tuleb neid olukordi meelde omajagu. Ma olen valinud tõrjumise ja eemalehoidmise, sest enda üleskerkinud tunnetega on sellises olukorras vahel raske toime tulla. Kui lihtsalt kinnitaks teise tundeid, siis vast läheks enda tunnetega ka ladusamalt. Seda tuleb muidugi enne praktikas järele proovida. Pigem palju.

Rõõmu ja meelerahu ja üksteisemõistmist meile kõigile!
TJT

pühapäev, 29. märts 2020

Püsime kodus

Mõni rida populaarse haiguse teemal, sest selle mõju ei jäta praegu kedagi puudutamata. Me kõik oleme selles kogemuses, igaüks omal kombel.

Enne arvutisse asumist ma desinfitseerin 80%-se viinaga arvutihiirt ja klaviatuuri. Poest tulles pärast kätepesu desinfitseerin muid asju ka. Viin on mul kodus alati olemas. Kevadsuvisel aastaajal teen sellega tinktuure, talvisel ajal siis tarvitan, hooti ja vähehaaval. Ma arvan, et see aitab terve püsida. Üldiselt võtan rahulikult, sest minu ja laste immuunsüsteem on alati viirustega hästi toime tulnud, me keegi pole eriti kunagi lasteaiast-koolist haiguste pärast puuduma pidanud. Vanavanemate pärast ikka püsime karantiinis ja hoidume kontaktidest, igaks juhuks. Ja mõtleme positiivselt (Kui 70+ elanikkonnast sureb 10-20%, siis ülejäänud, suurem osa jääb ju ellu. Surrakse pigem vähi või diabeedi vms tõtu. Ja ükskord me sureme kõik nagunii. Siis, kui on aeg. Peaasi on ikka ülejäänud aeg sisukalt elada.)

Ma arvan, et meie lapsed võidavad selliselt korraldatud koduõppest. Poja kool annab esmaspäeva hommikul nädala tööd koos tähtaegadega korraga kätte ja nii ta omas rütmis neid asju teeb (magab lõunani, siis natuke töötab, käib ehk õueski ja õhtupooliku veedab pigem arvutis mängides, öösi vaatab allalaetud filme, selline unistuste elu ühel teismelisel poisil). Aeg-ajalt me natuke kontrollime ka, et kas on tehtud ja esitatud. Tööde kvaliteeti kontrollivad õpetajad, 14-aastased oma vanemaid koolitöö ligi pigem ei lase (meil on selline kogemus, kuigi mina hea meelega tikuks nt vene keelt õpetama vms). Mõnda tööd on tulnud teha ka koos lapsevanemaga (ökoloogilise jalajälje arvutamiseks on vaja nt kulutatud veekoguseid). Põnevaid ülesandeid jagatakse ka, nt teha Goldbergi masin. Ma arvan, et mõnda sellist on iga laps kunagi põnevusega teinud ja "Raket 69" hooaegade lõputööna on see alati kõige vaatemängulisem osa olnud (mulle meeldib mh sellepärast, et telepildil on keskne rühma meeskonnatöö, mitte võit). Või kunstitöö kujutada abstraktses laadis oma emotsioone. Poeg vaatas ja uuris internetist tükk aega, mida see abstraktne kunst endast kujutab. Ükski loeng poleks sellist olukorda saavutanud. Ilmselgelt saab koolis mõnda teist asja paremini omandada, aga eks seda saab kunagi jälle, kui Jumal annab.

Tütar kolis teise linna elama, sest seal oli üks vaba korter, mida oli võimalik ajutiselt kasutada, ja on selle võimaluse üle väga rõõmus. Saab nüüd omaette elamist harjutada, see on ju iga 18-aastase suur unistus. Mina läksin ka selles eas vanematest eraldi elama, tundub normaalne elu käik ja meie ka rõõmustame selle üle (mina olen arvanud, et vanema töö on toetada last eluküpseks saamisel ja ta suurele elule üle anda, mina panen muidugi kõik võimalikud kingitused kaasa). Praegu on tal just parim aeg saada endas selgusele, et kes ta olla tahab ja millega tegelda ja kuidas seda saab, keskkooli lõpetamiseni on veel aasta aega. Tütar käib pikkadel jalutuskäikudel ja õppetööst vabal ajal tegeleb muusika ja käsitöö ja lugemisega. Tavaelus on tal nagunii ebatervislikult palju kohustusi, tegelemisi ja suhtlemisi, nüüd oskab nautida üksindust ja omaette olemise aega ja ei paista sinnapoolegi, et ta sellest lähiajal tüdiks. Viisime talle kastitäie raamatuid ja pilli ja käsitöömaterjale ka, lisaks kodutarvetele. No ja muidugi 80%-list viina desinfitseerimiseks, ise ta seda ju poest veel kätte ei saa. Ikka tuleb lapsele abiks olla.

Peamine on püsida rõõmus ja rahulik. Mina hoian end hirmutavatest ja stressi tekitavatest uudistest eemal (ja siis pigem loen, autoraadiost sattusin kuulma väga mureliku häälega diktorit ja panin kinni, sest see emotsioon tikkus haakuma, nii et pidin sellega tegelema). Surm on alati olnud elu osa ja nii see jääb ka tulevikus. Surm on ka inimese parim õpetaja, osutades, mis tegelikult on väärtuslik. Rõõmustame elu väikeste imede üle ja tegeleme oma tavaliste asjadega. Mida suurem jama, seda rohkem on vaja rahu ja tasakaalu, et kuulda oma sisehäält ja teha arukaid tegusid. Jama just seda näitabki, mille kõige eest mul on põhjust otsatult tänulik olla.

PS. Ikka on oma raskused meil ka; kui midagi on kord põhjani läbi töötatud ja lahenduse leidnud ja see võib olla kellelegi toeks, siis võibla jagan kunagi, aga seni on parem keskenduda sellele, mis toob rõõmu ja rahu.

PPS. Lugesin nädalajagu hiljem Kätlin Konstabeli artiklit Tartu Postimehes ja palun vabandust kõigilt, keda mu empaatiapuudeline kirjutis on muserdanud, kurvastanud vms. Ühtlasi kinnitan, et kui armas lugeja oleks minu isiklike kannatustega lähemalt tuttav, siis ta tõenäoselt valiks ikka enda omad (nagu väidetavalt me kõik, mina tuletan seda anekdootlikku tähendamissõna endale aeg-ajalt meelde). Aga kannatused ei peaks olema põhjus, miks meelt heita ja mina nt hoian oma tuju üleval kirjutamisega. Rõõmsatest asjadest kirjutatut jagan teistega ja ülejäänud hoian endale või jagan tuleleekidega. Kõik, mis ei meeldi, on ümber tegemiseks (praegu on suurepärane aeg kõiksugu asjade uuendamiseks, alustades ikka ja alati sellest, mis on enda sees). Mulle endale nt ei meeldi lugeda tublide emade kaebekirju nende meeletutest kannatustest laste kasvatamisel, sestap ma ise ka selliseid lugusid ei tooda -- milleks jamale jõudu juurde anda? See ei tähenda, et mul lastega raskusi poleks -- kuivõrd lapsed on mulle vahest ehk olulisemadki kui paljudele teistele, kes emadust kergemalt võtavad ja end pigem teistes sfäärides teostavad, siis ma reageerin lastega seotud probleemidele pigem üksjagu tugevalt. Lausa nii tugevalt, et ma ei piirdu reageerimisega, vaid leian lahenduse. Kaebluskirjade kirjutamata jätmise arvelt saab selleks hulka jõuvarusid säästa. Mulle tundub laste vm olukorra üle kaeblemine ikkagi vingumisena ja ma ei soovi nii teha. Nii et ma palun vabandust, kui ma jätkan siin blogis nii, nagu ma seni olen teinud, pigem rõõmsas ja rahulikus toonis või siis kusagil mujal omaette hädas olles ja vahel ka lihtsalt norutades. Selline eesti värk, et muret jaga metsaga ja rõõmu terve ilmaga sobib mulle paremini.
Ja soovin ikka kõike kaunist, üha ja üha meile kõigile!

Rõõmu ja meelerahu meile kõigile!
TJT

reede, 20. märts 2020

Laiskusest

"Mis vitamiine te täna söönud olete?" küsisin ma täna õhtusöögilauas.
Tülpind pilgul...: "Emme, miks sa meie eest nii palju hoolitsed kogu aeg?"
"Lihtsalt laiskusest ja mugavusest. Palju kergem on hoida end tervena kui pärast ravida. Ma ei viitsi seda teha."
Selle argumendiga meil ei vaielda: kui ei viitsi haigusega jamada, tuleb terve olla. Ja võetakse vitamiine.
Ikka head tervist meile kõigile!

TJT

reede, 13. märts 2020

Tänulikkusest

Üks naine küsis midagi tänulikkuse kohta. Ma ei osanudki nii paukselt kuigi sisukalt vastata, jäin mõtlema ja vastus jõuab alles siia (ja tõenäoselt järjejutuna, nagu mul ikka siis mitu päeva hiljem veel meenub neid olulisi asju). Mu pikad juhtmed on ilmselt üks põhjus, miks ma seda blogi pean: vaja on endas teemad ära lõpetada ja vahel ma saadan asjaosalistele siis kirjaliku vastuse, kui suuline jäi poolikuks.

Ma arvan, et tänamine on õnne alus. Alati on põhjust tänada. Kõige mustematel aegadel ma olen näiteks tänanud võimaluse eest tänaval kõndida: et on jalad, mis mind kannavad, ja ma olen vaba ja et see kõik on turvaline. Tänava eest võib ka muidugi tänada, paljud on selle ehitamiseks ja korrashoiuks tööd teinud.

Ja kui miski ei meeldi, on ka põhjust tänada. Sest augu kõrvalt on ju terve, nagu üks vana mees armastas kantud riiete kohta öelda: kui üks asi on halvasti, siis see torkab silma, aga selle kõrval on tõenäoselt kümme asja hästi. Ma ei kiru kunagi valitsust ega poliitikuid. Vahel ma küll palvetan, et asjad saaks olla paremini, aga alati on põhjust tänada, et on nt selline meditsiinisüsteem ja et politsei sai keerulistel 1990. aastatel mõne aastaga Eestis suures plaanis korra majja ja on senimaale edasi arenenud sõbralikumaks ja toetavamaks. Nõukaaegse inimesema ma mäletan varasemaid aegu ka. Minu meelest ka teenindussfäär areneb, inimesed on sisemiselt lahkemad ja hoolivamad ja vabamad. See kõlab küll sovjetlikult, aga tegelikult on häid asju palju. Palju rohkem, kui jaksaks siia kirja panna.

Vahel tundub tõesti, et jama majas. Aga eks see on ka millekski vajalik. Enamik inimesi areneb läbi kriiside (mina kindlasti) ja jama on võimalus areneda. See on ikka põnev ka, kuigi vahel tüütu ja ebamugav ja võibla isegi ohtlik. Kui ma luban endal läbi kukkuda, siis vast see asi nii hull ei ole ja kuidagi ikka saab. Jälle on põhjust tänada. Seda enam, kui see kriis kord läbi on ja kõik on kogemuse võrra rikkamad. Eks minagi ju ajan vaikselt väikselt siin rikkusi taga ja tänan, kui miskit koguneb.

Enne päevatoimetustele asumist palun päevale õnnistusi ja konkreetsetele ettevõtmistele edu. Ja kui ma palvetan, siis ma ka tänan, et on võimalik, et asjad lähevadki nii hästi kui ma ette kujutan ja isegi veel paremini. On ju põhjust tänulik olla.

Puhas vesi ja puhas õhk on luksused, mida suurem osa maailma elanikkonnast ei koge. Ujulas ma vahel tänan ja õnnistan vett selle abi eest, mis ta inimesele igakülgselt annab, ja looduses ka, seda enam. Vahel mulle tuleb meelde ka toitu tänada ja neid, kes selle minuni tõid, alates kasvatajatest ja transportijatest. Ja meie koduplaneeti, ja päikest, kes on kõige elu aluseks. Tänutunne on lihtsalt hea.

Kõigi oma elu heade asjade eest mul kindlasti ei tule meelde tänada, aga mõne väikse asja leiab ikka pidevalt. Ja kõik hea, mis tuleb läbi teiste inimeste, on eraldi tänu väärt. Kuigi ma elan subkultuuris, kus inimesed ongi armastavad ja head, siis see ei ole iseenesestmõistetav, et nad sellised on. Nad kõik on pidanud selleks pingutusi tegema, sest iga lapski teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea. No vaata kasvõi nt netikommentaariumi. Nii hullusti käituvaid inimesi ju tavaelust ei leia ja jälle on põhjust tänulik olla. Ja kui keegi ärritab, siis on põhjust tänulikkuseks, sest see inimene näitab midagi minus, mille mina saan ära muuta ja jälle on maailmas üks asi parem. Kui aus olla, siis neid erineval viisil häirivaid ja ärritavaid inimesi ma ikka kohtan ka, nii et palju-palju tänu teile kõigile.

Eriti palju põhjust on tänada muidugi siis, kui mõni suurem asi korda läheb: iga väiksegi õnnestumise taga on tegelikult paljude inimeste panus, tunnetus ja armastus. Minu arvates muidugi ka kõrgem juhatus ja abi. Ja ma tänan, et kõik need panustajad on usutunnistusest sõltumata selle juhatuse vastu võtnud ja selle järgi talitanud (või no siis omaenese piiritust tarkusest midagi hästi teinud). Kuigi võibla oleks olnud mugavam kõik see tegemata jätta. Eks ole ju põhjust tänada nüüd ja alati.

Ennast on põhjust tänada nt siis, kui olen teinud pingutuse, mille võinuks ka tegemata jätta, aga parem ikka, et tegin. Või siis, kui jätsin tegemata midagi kahjustavat. Ja võibla ka sellest sõltumata.

Eestis on üsna kombeks tänada inimesi mingite tegude ja saavutuste eest, aga tegelikult võib inimesi tänada ka lihtsalt niisama, aitäh olemast! Vahel on kellegi olemasolu just see, mis päeva paremaks teeb. Ei peagi midagi tegema. Tegemine on üldiselt seotud ka kuludega ja see on mõneti ebaökoloogiline, ülerahvastatud maailmas on sageli parem vähem teha. Vähem tegemine annab võimaluse ettevaateks, tunnetamiseks, läbimõtlemiseks, tasakaaluks, iluks ja armastuseks. Nii et ka olemise eest võib tänada. Vahel see olemine võib ju tunduda väheväärtuslik, aga mida tean mina teise inimese sees toimuvast ja väärtusi on ju erinevaid (me ei peaks olema kohtumõistjad!). See praeguse olemise kogemus on tema jaoks sellisena vajalik ja sellisena väärtuslik.

Ma tänan, ma tänan, ma tänan, armas lugeja, et oled siia välja jõudnud. Ilma lugejata ei oleks ka seda blogi ja vahel ma tõesti tahan oma mõtteid ja olemisi kellegagi jagada. Sa oled väärtuslik sellisena nagu sa oled, aitäh sulle!

TJT

esmaspäev, 9. märts 2020

Vaikuseminutid

Vaatasime tütrega soisel metsaalusel õitsevaid lumikellukesi. Tütar ütles, et näe, seisavad seal jalgupidi vees, ema pole neile öelnud, et nii pole hea kasvada. Ja siis lisas, et oma ema ükski lill ei ole näinud, kust nad saaksidki teada, et vee sees pole hea kasvukoht. See "oma ema ükski lill ei ole näinud" on reake meie armsast laulust, mida me tütre lapsepõlves sageli laulsime.

Kõndisime ja nautisime ilusat ilma ja algavat kevadet. Ja vaatasime neid looduseasju, mida seal näha oli. Ma rõõmustasin, et me saaame oma 18-aastase tütrega nüüd niimoodi käia ja loodust vaadata. 14-aastane poeg sellises mõttes üldse loodusest ei huvitu, aga kui juhtume koos olema, siis ta ikka talub mu imetlemised ja rõõmustamised viisakalt ära, nagu ikka mõistlikud inimesed oma vanemate veidrusi taluvad. Ma olen eluaeg neile osutanud, et vaata, kui palju rohelise varjundeid siin on või et milline tore samblikumuster kivil, kõver puu.... Ja poeg on rõõmustanud oma lillede käekäigu üle ja jaganud minuga oma tähelepanekuid, muidu ikka tulevane jõrm eesti mees kõigi asjakohaste hoiakutega (selles ühiskonnas toimetulekuks peab mees vähemalt välja näitama, et tal sellised hoiakud on, et mitte olla mingi kahtlane).

Kui mina olin laps, elasin suveti maal vanaema juures ja vanaemal oli kombeks päikesele lauldes kõnelda. Ta kooris kartuleid alati õues ja kui päike juhtus pilve taha minema, hüüdis nt et Päike, ära jäta meid maha! Mina olin materialistliku kasvatusega lapsena selle suhtes umbusklik, aga praegu olen sisimas samasugune. Räägin rohulibledega ka, kui nii tundub. Aga mina räägin ikka vaikselt, enda sees. Liiga friik ei ole julenud olla. Igatahes sellest vanaema kombest sain endale praeguseks enesestmõistetava harjumuse suhestuda ja suhelda kogu loodusega nagu hingega elusolenditega. Mingil kombel ma ikka jagan seda endast väljapoole ka, kuigi argselt. Palju olen lasknud hingetul materialismil oma olemist dikteerida, vähemalt väliselt, ma ka ju liiga kahtlane ei taha näida.

Teise vanaemaga me elasime koos ja temaga me pidasime videvikku. Kui oli liiga hämar, et lugeda enam ei näinud ja lampi ka ei tahtnud veel põlema panna, istusime lihtsalt vaikselt. Vahel vist kõnelesime ka, aga meelde on jäänud just vaikuses istumine ja aknast loojangukuma nautimine. Seda ma teen ka siiamaale. Ja ka see komme on avardunud igas suunas, nagu kõik ikka kasvab, millele me jõu ja tähelepanu anname.

Mu vanemad polnud üldse joogainimesed, aga meil oli kodus joogaraamat. Nõuka ajal ostsid inimesed igaks juhuks igasugu kraami ja raamatuid igatahes pidi korralikus kodus palju olema. Minu vanemad igatahes tunnevad standardeid. Niiisiis oli ka see joogaraamat ja mina kasutasin seda: pikkadel igavatel üksiolemise tundidel tegin raamatu järgi omaette joogaharjutusi ja rõõmustasin oma painduvuse üle (eks varateismelisel ongi ju kondid lahti), et sain ka end niimoodi sõlme keerata, nagu profid raamatu piltidel ja ma tõesti nautisin seda. Naudin siiamaale. Oma keha tunnetada, sirutada, venitada, pingutada on mõnus. Tollest joogaraamatust leidsin ka tasakaalustava hingamise õpetuse ja sain oma esimese teadliku hingamise kogemuse, mis mind elus on palju aidanud.

Nüüd siis käisin vaikuseminutite kursusel ja vaatasin, mida kõike veel oma tähelepanuga teha saab. Tasakaalu leidmise võimalused avardusid veelgi. Ja kui ma enne arvasin, et meie lapsed on selle kõige edasiandmiseks liiga vanad, no ma tõesti ei kujuta ette, et paluksin neil neid harjutusi enda etteütlemise järgi kaasa teha... üks on ikkagi juba täiskasvanu ja teine ikkagi võitlev teismeline, kes kogu täiskasvanute maailma ja arusaamised kahtluse alla paneb, siis neid väikseid asju me ikkagi saame teha ja teeme ka. Me saame koos vaadata ja kuulata. Ojavulinat ja loodusehääli tütrega igatahes küll. Ja pojaga õhtuseid linnahelisid. Kes teab, kunagi ehk teeme ka hingamisharjutusi ja keha tunnetamise harjutusi. Võibla isegi mõttebusside või maaühenduse tunnetamise harjutust või hoolimise kujutlusharjutust. Ja ärme kunagi unusta tänulikkust! Alati on, mille eest tänada ja see võiks olla enesestmõistetav ka meie laste jaoks. Eeskuju nakkab ja oma käitumist saab teadlikult suunata. Mõte sellest, et lapsed oskavad märgata oma ümbrust ja seda, mis nende sees toimub ja vajadusel pausi võtta igatahes tundub mulle väga oluline ja iga viide sellele teeb mulle rõõmu.
Aitäh, Vaikuseminutid!

Tänulikkusest ma olen kirjutanud siin.

TJT

neljapäev, 20. veebruar 2020

Päikest ja D-vitamiini

"Päikest ja D-vitamiini!" oli kombeks soovida mu tuttaval ja see on hea meeldetuletus ka tänasel päeval, mil päike veel madalalt käib ja kehas D-vitamiini tootmiseks võimalust ei anna.

Käisime pojaga D-vitamiini mõõtmas (veebruaris südameapteekides viie euroga, Synlabis muidu vist 13). Poja näit oli tugevasti alla normi, minul ülevalpool alumist piiri* (norm on 75...250). Ehmatava selgusega taipasin, et tema väsimuse põhjus on vitamiinipuudus. Me ülejäänud tarvitame D3-vitamiini tilkade kujul, mis pojale ei meeldi. Ja ma ei taibanud, et talle tuleb seda osta siis mingil teisel kujul, aga võtta tuleb igal juhul. Eks meil ole pidevalt see teismeea vastasseis, et eriti miski, mida ma palun tal teha, ei õnnestu ja ma olen lihtsalt tüdinud sellest pidevalt vaidlemisest, et üldse midagi oleks. Niisiis loobusin seal, kus oleks vaja olnud lihtsalt valida teine preparaat**. Seda teist ta nüüd hakkas võtma, sest õnneks ta usub meditsiini ja kiirtesti tulemusi.

Mulle tundub, et viimasel ajal on pojal tekkinud liiga suur isu piima järele. Võimalik, et see on ka keha appikarje: soov kasvõi tilgakest D-vitamiini saada. Mina piimajoomist õigeks ei pea***, kaltsiumi saamiseks on rohelised taimed, seemned, aga kui laps tahab, siis eks ma ohkan ja ikka annan. Valdavat enamikku neist muudest kaltsiumiallikatest (apelsini, kikerhernest ja kaunvilju, kala, chiat) ta ei soovi ka.

Meenutuseks: D-vitamiin on oluline kaltsiumi omastamiseks ja luude arenguks, immuunsüsteemi toimimiseks, selle puudumist seostatakse ka meeleolu languse ja väsimusega.

Palun ole targem kui mina: võta ise D-vitamiini ja anna lapsele ka. Sellist, mis talle sobib.
Head tervist ja jõudu ja jaksu!

Hiljem lisatud: paar nädalat hiljem näen, et meil piima enam nii palju ei kulu kui enne. Olen isegi mingid pakilõpud ära visanud, kui kuupäevad üle on läinud. Mulle tõesti ei meeldi toitu ära visata, aga tore ikka, et regulaarse D-vitamiini võtmise tagajärjel pole meeleheitel kehal enam vaja piimast seda vitamiinipiisakest püüda. Varude taastamine võtab arusaadavalt kuid aega, aga ehk saab nüüd poeg aru, miks ma palun teda suviti päikest püüda ja pimedal ajal tuletan vitamiini võtmist meelde (pidevat väsimust ta tunnistas ise ka ja oli nõus seda vitamiinipuudusega seostama). Ma olen selle muutuse eest väga tänulik. Ja soovin meile kõigile ikka head tervist!

* Eks mina saaks ka targemini majandada, hakkasin D-vitamiini aeg-ajalt lisaks võtma alles detsembris ja igapäevaselt mõni aeg tagasi, 4000 IU korraga.
** Apteekri soovitusel sai lapsele 2000 IU (soovitas tegelikult ka 1000 IU), perearst ja muud allikad väidavad, et kui kehas on liiga vähe K2-vitamiini, siis D-vitamiin (või kaltsium?) ei omastu ja kaltsium hakkab ladestuma valesse kohta, tekitades probleeme vist sidekoes. Või no midagi taolist. Palun otsi ise internetist täpset infot, kui vaja, ma neis asjus üsna umbkaudne.
*** Ma usun neid uurimusi, mis väidavad, et piimajoomine pärast väikelapseiga nõrgestab luid.

TJT

esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Raketiga ja õhutrammis

Noorte teadussaatel "Rakett 69" läheb juba kümnes hooaeg, võisteldakse teadusülesannete lahendamises kiiruse peale. Iga hooaja algul võisteldakse kolmes meeskonnas (igas viis liiget), igas saates langeb keegi välja ja alates teadusteatri voorust on võistlejad igaüks enda eest väljas.

Ma olen mõnel aastal kõik saated ära vaadanud, sel aastal olen kahte saadet näinud. Hooaja kolmandas saates oli palju stressi ja segaduse meeleolusid. Ühes võistkonnas oli järel kolm liiget, teises kahes viis liiget ja nii siis pingutati lingivistika teemalisi ülesandeid täita. Kõik ülesanded olid sellised, et tõenäoselt oleks kõik osalejad suutnud need mingi aja jooksul ka üksi lahendades õigesti ära teha. Kuna määravaks sai aeg, siis ikka jõudis mõni võistkond kiiremini ja keegi ei jäi kaotajaks. Paremusjärjestuse otsustas seega kiirus. Saate sõnum on juba kümnendat hooaega, et kiirus otsustab. Väljalangeja valimisel võetakse muid asjaolusid ka arvesse, aga ikkagi on lõpuks kiirus see, mis otsustab. Nojah. Ma olen siin vist juba nimetanud, et ma ei ole spordiinimene, kiirus ei ole minu sõber. Mulle meeldib olla aeglane. Mäletan, kuidas üks mu sõber kunagi nimetas enda positiivse omadusena aeglust ja see pani mind imestama, sest minusse kinnistatud mõttemallis oli positiivne ju kiire tegutsemine. Aastaid seda mõtet endas kandnuna ja tunnetanuna näen, kuidas just aeglus annab parimad tulemused maises elus asjade ajamisel. Aeglus koos armastava tarkusega toob võimaluse harmooniliseks arenguks, kõigi osapooltega arvestamiseks, täiuslikuks tulemuseks. Ma tahaksin rohkem aeglust. Kiirus annab, aeglus kannab.

Muidugi ei ole aeglus noortele (ja vanematelegi) teadust propageerida soovides atraktiivne. Noored tahavad kiirust, adrenaliini, põnevust. Mina tahan ilu ja tasakaalu. Mulle meeldiks, kui saaks lahenduse ilu nautida, mitte paanilist rabistamist pealt vaadata (see võimalus on õnneks ka täiesti olemas, "Raketi" kodulehel saab teadustoimetaja kommentaare ja lahenduskäiku jälgida). Mul on kahju, et alati peab keegi saatest lahkuma. Keegi armas ja tubli ja väga andekas. Keskpärased sinna saatesse üldse ei pääsegi, ainult nutikad ja võitjaloomuga inimesed läbi eelvõistluse.

Tallinna Linnaülikooli psühholoogiateadlane Grete Arro räägib oma loengutel, et tark on õppida aeglaselt ja seoseid leida püüdes. Siis saab õppimine olla tõhus, õpitu jääb kauaks meelde ja on kasutatav teistes olukordades ehk teisisõnu tekib uus teadmine (mitte lihtsalt järjekordne sooritatud kontrolltöö, millest järgmisel päeval midagi meeles ega tegelikult ka kasu pole). Oluline osa õppimisest on ka laste uskumustel enda kohta. Millise sõnumi võiks saada keskpäraste võimetega laps "Raketti" vaadates? Minule tundub, et hariduslikuks edenemiseks ebasoodsa mõtlemissüsteemiga õpilane leiab kinnitust oma ettekujutusele, et see asi on tema jaoks lootusetu, ta ei hakka kunagi sellise asjaga toime tulema. Mul on hea meel, et meil on noortesaade, mis on suunatud andekate noorte ambitsioonide kasvatamisele ja nende inspireerimisele (tavakool seda rolli eriti ei täida), usun, et "Rakett" sütitab armastust õppimise vastu ja võimalik, et see toob ka tippteadlasi juurde. Mulle nii väga meeldiks, et oleks sama kaasakiskuv saade keskmikele ja vähem sportliku hingelaadiga õpilastele, kes saaksid rahulikus tempos teaduse imedest rõõmu tunda ja uut hoogu teadmiste poole püüdlemisel. Ilmselgelt tuleks see suunata nooremale vaatajale, kes pole oma kutsumust veel ära tundnud (ja sobiva eeskuju puudusel halva õnne korral ei tunnegi). Ma väga loodan, et leidub ka nutikaid inimesi, kes sobiva formaadi välja mõtlevad ja teoks ka teevad. Ja vaataksin, mida on selleks vaja, et nt Tallinnas saaks hõljuktrammiga liigelda. Ja mis oleks sobiv sarnane lahendus Kohilas.

Vaatasin seda kirjutist ette valmistades ka neid Grete Arro videosid: ühe minuti loeng ja kahe minuti loeng miks mõned õpilased katkestavad haridustee liiga vara. Eks neid on seal veel ja ma olen teda saalis istudes ka kuulanud.

Hiljem lisatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks kritiseerijaks, täpsustan, millist "Raketi" formaati mina naudiksin. Üks asi jääks samaks: ülesanded on aastaid saatest saatesse mulle väga põnevad tundunud ja tunnustan, et ikka veel suudetakse millegi uue ja põnevaga välja tulla (oletan, et motiveeritumad saatesse pürgivad noored on kõik varasemad hooajad keskendunult ära vaadanud ja üksipulgi endale selgeks teinud). Paistab, et teaduse maailm on lõputu ja sellisel viisil on ka minul tore sellest osa saada. Siin ma ei muudaks midagi ja imetlen praegust olukorda. Kohtunike areng võrreldes algusaegadega pakub ka suurt rõõmu. Kuidas saaks veel parem olla?

  • Päris kindlasti ei kuku minu eelistatud "Raketis" keegi välja. Kui mõni kuldpea hakkab oma isiksuseomaduste tõttu kaaslastele närvidele käima, siis saab selle mingil kombel teemaks võtta ja leida talle rolli, kus tema panus on tervitatav. Võib-olla oleks võimalik kaasata ka psühholoogi, kes aitab vajadusel meeskonna suhteid mõtestada ja harutada.
  • Iga nt viie saate järel loositakse või koostatakse muul viisil uued meeskonnad, nii et tuleb uute kaaslastega kohaneda ja rollijaotus otsast peale teha. Uus olukord annaks võimaluse ilmneda seni varjul olnud annetel (ja muidugi ka varjukülgedel).
  • Auhindu oleks ilmselgelt rohkem. Nt igas viiendas saates võiks pakkuda praktikakohti ägedates ettevõtetes. Ägedad firmad ise valiksid, keda nad soovivad oma ettevõttesse. Ja preemiaks oleks ka kõiksugu muud kohtumised oma ala meistritega: mulle tuleb pähe kokakoolitus, mõne arhailise käsitööoskuse omandamine, loodusravi, looduses ellujäämise kursus, tuletõrjeõppus (sest ma tehnika ja loodusteaduste vallas olen lihtsalt harimata)... igatahes midagi sellist, mida see konkreetne inimene on ise soovinud auhinnaks saada ja see võib olla ka muu kui kitsalt erialaga seotud koolitus. Ega mina ei teagi, mida kõike Eestis ja lähimail õppida saab. Võimalusi oma silmaringi ja andeid arendada on igal juhul kuhjaga. Reisid ka muidugi. Pigem siis õppekallakuga reisid, nt teise maa firmasse. Auhindu võiks anda välja igas saates millegagi silma paistnud osalejale. Kuna selline formaat võimaldaks osalejatel end rohkem avada ja ka isiksuslikust küljest väljendada, oleks täitsa uus mõõde lisaks: osaleja kui inimene versus osaleja kui osav ülesannete lahendaja, praegu võib seda ainult aimata. 
Kahtlemata oleks selline hindamine subjektiivne, nagu elu üleüldse on (ma tegelikult siiamaale imetlen, et kohtunikud suudavad nii suure hulga noorte isiklikku panust iga ülesande juures märgata). Ega praegune formaat ka kõigi osalejate suhtes võrdselt õiglane ei ole, kuigi tulemuse määrab  eelkõige õige vastuse saamiseks kulunud aeg, mis tundub objektiivne.  Õnn jääb ikka oluliseks nähtamatuks osalejaks, aga ma arvan, et minu eelistatud viisil jagunes autasu ühtlasemalt ja vastaks võibla veidi enam osaleja soovile, sest oleks rohkem asju, mida võib auhinnaks saada. Mõnevõrra vast oleks kulukam ka, aga mitte kohutavalt palju. Kui praegu kulub 15 saate auhindadele 10 000 eurot ja kingitused reiside ja asjade näol, siis 70 euro eest eripreemiaid igas saates välja anda oleks sama suurusjärk. Sebimist oleks rohkem, aga eks noored võivad ise ka pingutada oma auhinna kättesaamiseks. Äkki koolitusfirmad pakuks saates osalejatele oma koolituste eest soodushinda, kui nad selle eest n-ö reklaami saaks? Nendest koolitustel osalemistest saaks lisasaate teha, et kus noored käisid ja mida kogesid. Võimalik, et ma vaataksin isegi mingeid spetsiifilisi tehnikakursustel osalemisi, kui keegi nende sisu mulle arusaadavalt lahti räägiks. Ma lubaksin küll endal rohkem teada.

Mina olen alati loova koostöö ja inimeseksolemise lõputu mitmekülgsuse jm hingeliste ja vaimsete rikkuste poolt, võistlemine pole mulle kunagi meeldinud. Sellegipoolest on "Rakett 69" haarav vaatemäng ja annab mh mulle võimaluse enda varjukülgedega tegelda, kui miski ei meeldi.

TJT

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Rännakud

Olen sügise algusest saati käinud üsna mitmel rännakul oma eelmistesse eludesse sooviga muuta olukordi, mis mind praeguses elus segavad. See on muutnud meie kõigi elu kergemaks ja armastuserikkamaks.

Miks ma seda tegin? Kindlasti mitte ainult soovist oma ellu põnevust ja sügavust tuua. Suhted laste isaga läksid ajapikku üha raskemaks, nagu vajuks tasapisi mutta ja keset seda lõputut muda polnud muud pidepunkti, kust tagasi kuivale maale saada. Me ei karju teineteise peale (mina küll vahel tõstan häält) ja püüame teha teise suhtes toetavaid valikuid, kuid ikkagi mul oli peagu pidevalt halb olla. Eks ma püüdnud teha erinevaid asju, et suhteid lugupidavana hoida. Parim oli vast otsus kaaslast iga päev seitsme asja eest tänada, vahel mõttes, aga võimalikult sageli ka otse või laste kaudu, et vaata, kui häid otsuseid teie isa meie jaoks teeb. See aitas hoida suhete välist vormi ja lugupidamist, aga mitte minu tundeid. Ja eks me kehvemal päeval ka väljendasime hääletooni või kehakeele või juhukähvatuste kaudu seda, mis ei lasknud end varjul hoida: kuidas me end teise suhtes tundsime. Kusagilt ikka kees pinnale see viha, häbi, alandus, pahameel, põlgus ja solvumine. Kõigil oli halb ja pojal ka käitumisprobleeme, mis end (eel)puberteediga välja vabandada ei andnud. Siit ja sealt abi otsides jõudsin rännakuni. Läksin mitu korda tagasi nendesse eludesse, kus olid mu halva enesetunde juured. Ühel õhtul tegin kaks rännakut kahte erinevasse ellu ja siis oli mitu nädalat vahet. See kulus vaikuses asjade üle järele mõeldes ja tundeid puhastades-setitades.

Muutused tulid. Võib küll tunduda hämmastav, aga laste isa suhtumine minusse muutus ja ma arvan, et asi polnud mitte selles, et ma ütlesin talle, millistes olukordades me eelmistes eludes kohtunud olime. Me oleme üksteisele teinud kõige hirmsamaid asju. Mina talle ja tema mulle. Ja need tunded, mida ma nende tegudega seoses olin varasemates eludes tundnud, olid viimastel aastatel hakanud pinnale kerkima. Ma ei osanud nende irreaalsete tunnetega tegelikult toime tulla (minu selle elu tegelikkuses polnud mingit põhjust selliseid tundeid tunda). Ma olen tänulik, et läksin oma praeguse arusaamise järgi lõpuni välja, sukeldudes igasse tookordsesse olukorda ning püüdes mõista, millest lähtudes ma tookord niimoodi tegin või miks teine seda tegi, millised olid need ühiskondlikud olud, kus me siis tegutsesime. Ja seda kõike nähes ma tõesti sain kõigile andestada ja võtta seda kui kogemust. Enne see teadmine oli mul teoreetiline, aga viha ja vastumeelsus ja kõik see muu hingesaast püsis mu sees pingutustest hoolimata, neile sai lihtsalt ajuti nagu teki peale tõmmata, et laseks hingata ja väikest viisi positiivses võtmes asju ajada võimalikult vähe halba juurde tehes. Eks ta parema puudusel üks virelemine oli. Ja ma näen neid vanu ühiskondlikke toimimise viise endiselt praeguses valgete inimeste ühiskonnas. Aga selle kogemuse pinnalt on kergem sellega toime tulla ja mitte ise sellesse lahustuda.

Nii et tõesti, kes selle blogi kommentaariumis on vahel harva tõstatanud küsimusi mu partnerlussuhte kohta, siis ma olen teiega nõus, et isa ja ema vahelisel suhtel on laste kasvukeskkonnale väga suur mõju. Nii kui muutusid rännakute tagajärjel minu arusaamised ja tunded, paranesid kohe ka minu suhted laste isaga, ning paari nädala jooksul tulid nähtavad muutused ka lastes. Tütar on praegu juba mõnda aega olnud jälle mu armsaim sõber (vahepealsetel aastatel meil oli üsna raske üksteist taluda ja ma arvan, et asi polnud mitte ainult teismeea iseseisvumises, sest mul sellega iseenesest pole probleeme, tore, et elu läheb edasi ja minu vastutus väheneb). Pojal on elu igal pool paremini sujuma hakanud. Lastel on silmanähtavalt parem olla ja meie suhted on lähedasemad ja armastuserikkamad. Ma ise tunnen end ka nende suhtes palju turvalisemalt. Meenutan ühte rännakut ellu, kus ma 15-aastase poisina ei kuulnud või ei saanud aru, et pean oma väikevenna järele vaatama, sest minu ja korralduse andnud vanemate vahel polnud sidet, ning väikevend hukkus. Seda nüüd teadlikult uuesti läbi elanuna saan aru, kui raske on olla lapsel, kellel pole oma vanematega sidet. Ja seda sidet takistavad oluliselt ema ja isa halvad omavahelised suhted.

Sarnasel teemal "Kivistunud valu".

Nii ma soovin meile kõigile kõigisse suhetesse lõputut armastust, valgust, puhtust, üksteisemõistmist ja koostööd.

Hiljem lisatud.

Minuni on muid kanaleid pidi jõudnud küsimus, kas ma ise tõmbasin end juukseid pidi parun Münchausenina soost välja. Palju tänu selle täpsustava küsimuse eest, ma ise ei taibanud, et ka nii võiks mu lugu lugeda, kuigi tõesti, eriti vinged inimesed saavad rännakuga ka üksi hakkama (mina ennast selles küll ei kahtlusta). Õige vastus on, et no kaugeltki mitte, ma ei hakkaks sellist asja üritamagi. Ikka erivõimetega inimese juures käisin juhendatud rännakul ja lisaks tema juhendustele oli abiks ka tema tunnetus, et kuidas mul parajasti iga üksikasjaga läheb, lisaks spetsiifilist lisainfot, mida mul oli hädasti vaja olukorra muutmiseks täiuslikul viisil (no kuidagimoodi saab ka, aga poolik lahendus hakkab uut jama arendama). Mõnikord ma saan ise ka selliseid infosid kätte, aga olukorras, kus ma olen mõnevõrra keerukas olukorras tolle eelmise elu kõverkohtades, jääks minu jõust ja võimetest ilmselgelt väheks, et saada kogu vajaminevat infot ja selle järgi talitada. 
Nii et kuigi ma väga tahaks öelda, et minge kõik oma eelmisi elusid korrastama, ma seda ei tee, sest seda asja saab poolikult või halvasti ka ajada ja tulemused on siis ka elus näha. Mul on tervendustega ka väga raskeid kogemusi, nii et olen sellega väga ettevaatlik. Ma tahtsin selle postitusega lihtsalt infot jagada, et kui suhte välised asjaolud paistavad korras olevat, aga sisemised ei ole, asjaosalised tunnevad end teise suhtes emotsionaalselt halvasti, siis võib olla asi eelmistes eludes kogetus. Ja see kehtib absoluutselt kõigi suhete kohta (sageli neid varasemate elude viltukiskunud suhteid silutaksegi praeguste töökaaslaste või ämmadega). Kui suhted on varasemas kehastuses jäänud pooleli, pole lõppenud armastuses ja koostöös, siis on praeguses (ja igas tulevases) elus võimalik seda korda ajada, et kõigil saaks parem. No ja mina isiklikult püüan elada nii, et jama juurde ei tuleks, vaid kõik mu suhted lõppeksid armastuse ja koostöösooviga ka siis, kui me enam ei suhtle. Ma soovin meile kõigil puhtust, armastust, valgust, üksteisemõistmist ja koostööd!

Veel hiljem lisatud. Mul on hea meel, et ma ei püüdnud neid olukordi lahendada emotsioonide vabastamise teel, vaid läksin algolukorra juurde. Emotsioonid on trepp toimunu juurde. Trepi ära võtmine ei muuda algolukorda. See on minu praeguse hetke arusaam.

Pärast eelmist lisatud (suhtlus offline'is jätkub). Sellest ka ei piisa, kui laste nähes ei tülitse. Meie nt ei tülitse üldse peagu kunagi. Saab ju aktsepteerida, et tema arvab nii. Kui mõlemad on sellise suhtumisega, siis tülisid ei tule. Ei pea olema ühel meelel mitte milleski ja ikka saab olla tülitsemata (meil pole kunagi ka religioossed ega poliitilised arusaamad kokku langenud, sellised pisiasjad ei sega armumist ega ühist elu). Kellegi jaoks võib-olla kibe tõde, aga ma arvan, et isegi lahkuminek leevendab olukorda ainult osaliselt. Oluline on see, et tunded teise inimese vastu oleksid puhtad ja lugupidavad. Seda tuleb igas suhtes püüelda. Puhtust, armastust ja valgust soovides üha ja üha.

4. märtsil lisatud. Kõige turvalisem on ilmselt kasutada Hawaii andestamise tehnikat e Ho'oponopono tehnikat ja lihtsalt andestada kõik, mis häirib. Mina veel selleni ei küündi, et võtta ise täielik vastutus tekkinud olukorra eest ja see ümber teha, aga see on võimalik. On inimesi, kes kõik hädad sellega korda ajavad.
Mul on kahju …
Palun andesta…
Ma armastan Sind…
Ma tänan Sind…
TJT

reede, 5. juuli 2019

Ole piisav!

Käisin tantsupeo peaproovi vaatamas. Proovi lõppedes ütlesid liigijuhid kordamööda oma liigile tänusõnad kaasa. Pooled neist pidasid vajalikuks lisada, et päris etenduse ajal anna veel rohkem, ole veel rõõmsam. Ma istusin seitsmendas reas ja seal all staadioni serval oli mul terve kahetunnise etenduse ajal võimalik tantsijaid üsna isiklikult jälgida. Ma ei näinud, et keegi oleks üle nurga lasknud, poole teraga teinud. Tantsijad olid rõõmsad, pühendunud, andsid oma parima. Mina olin liigutatud. Mul oli huvitav vaadelda, kuidas igaüks neist oma isiksuse läbi seda ilu väljendas, näha uusi tantse ja sammukombinatsioone ja põnev mõelda arenguteele, mis meie rahvatants on kolmekümne aasta jooksul läbinud. Mulle meeldisid need moodsad käänakud, et kuidas Kosmikud Saaremaa neidu keerutasid ja kõik see juurteni küündiv arhailisus ja... Ma tundsin uhkust, et me rahvana suudame selliseid asju luua. Isegi kui mina loon ainult lapsevanema ja pealtvaatajana, ma tundsin isiklikult ka uhkust selle rahva üle. Vaatamine ja tunnetamine on ka tähtis töö. Nii ma arvan.

Tagasiteel arutasime kaaslasega, et see "ole rohkem!" seal lõpus justkui ütles, et tantsija, sa pole piisav. Mina kuulja ja kaasaelajana tundsin äkki nagu alandust, et see tuhandete loojate hiigelsuur panus ja pühendumine oli mitmegi suure pealiku jaoks veel liiga vähe. Tekitas jõuetuse tunnet ja kurbust. Tee, kuidas tahes, ikka pole küllalt hea. Eks ma ole seda terve elu igalt poolt kuulnud, see ka ju meie rahvusliku arhetüübi osa ja lõputu depressiooni allikas.

Meenutasin hea sõnaga neid meie igasuviseid lastelaagreid, kus mõnel aastal on üks ameerika eesti pere osalemas olnud. Pereisa on väga oodatud lastega jalgpalli mängima (nagu muidugi kõik teisedki laagris osalevad isad-emad). Ameerikas õpetajana töötav Peeter tunnustab lapsi igal sammu: hea sööt, hea löök. Istusin platsi serval ja iga minut sai keegi kiita, olgu siis oma või vastasvõistkonna liige. Lapsed mäletavad ja küsivad uuel aastal laagri algul, kas sel aastal ka Peeter tuleb. Kas see pere on sel aastal ka just sel ajal Eestis puhkamas ja astub meie laagrist läbi ja kas Peeter ikka tuleb meiega jalkat mängima. Selline tunnustamine on meie kultuuris midagi nii erilist. Olen minagi Peetriga tunnikese juttu ajanud. Lõpetuseks tunnustas ta mind viisil, mis võttis sõnatuks ja jäi aastateks meelde. Lihtsalt minu olemise viisi märgates, nagu ei keegi teine, andis Peeter mulle hingelist pidet, olgu ta selle olemise viisi eest isiklikult tänatud.

See tee rohkem ja ole rohkem on üks mantra, millega me end igipiisamatuse õnnetusse keerutame. Kui muud ei oska öelda, siis parem oleks lihtsalt tänada. Tänada selle eest, mis teine on teinud, milline on tema unikaalne olemise viis. Pole vaja olla tubli ega midagi rohkem. Vaja on lihtsalt olla ja märgata. Me kõik tahame ju elada rõõmus, et oleme vajalikud ja meie panus on ära tuntud ja vastu võetud.

TJT





laupäev, 4. mai 2019

Elu EKRE-ga: kollidega toimetulekust

Seniajani mulle oli tundunud, et pole nii väga oluline, mida poliitikud ette võtavad, usaldades, et asjad on enam-vähem hästi, olgu siis ühel või teisel moel. Hiljuti kuulsin aga ühest juhtumist, mis mind puudutas ja tegutsema pani.

Waldorfkooli õpilased valmistavad igal aastal ette näidendi. Sel korral tegid 11. klassi õpilased mugandatud versiooni, kus ühes episoodis kaks kaabuga tegelast, Mart ja Martin nimeks, arvasid, et naine ei sobi presidendiks (originaalis ütlevad need tegelased, et neeger ei sobi presidendiks, aga neegrit* neil polnud ju osaliseks võtta). Esietenduse päeva hommikul helistas kooli vihane lapsevanem, kes käskis selle koha etendusest ära muuta, sest poliitika ei sobi kooli, muidu ta helistab, kuhu vaja ja koolil läheb väga halvasti... Kool otsis abi õigusnõustajalt, kes arvas, et poliitika ei sobi kooli selles tähenduses, et õpetajad ega kooli kutsutud külalised ei või teha poliitpropagandat, kuid laste loodud kunstiteoses võib selline episood olla, looming on vaba ja pole piltlikult öeldes vaja ennast ise kägistama hakata.

Kui õpetaja kuulis, et ühel perel on näidendi selle kohaga probleem, siis ta uuris rahulikult sellelt õpilaselt, mis talle tegelikult muret teeb. Selle õpilase pere kuulub EKRE valijate hulka ja parteisse ka ning õpilase põhiprobleem oli see, et kaaslased ei olnud mõistnud tema vastumeelsust selle tekstiosa suhtes. (Vaatle olukorda empaatiliselt: noor on sattunud kahvlisse – ühel pool pere ja teisel pool kaaslaste väärtushinnangud, kuidas selles olukorras terviklikuna toimida?) Ilma õpetajata proove tehes oli ta oma vastumeelsust selle muudatuse suhtes kaaslastele väljendanud, kuid õpetaja kuuldes polnud seda jutuks võtnud ja õpetaja ei teadnud selle probleemi olemasolust. Nii oli õpilane kodus asjast juttu teinud ja asi ähvardas vanema sekkumise kaudu võtta halva pöörde. Vähemalt jäi selline mulje.

Õpetajale sobis, et sõnad muudetakse ka sellele õpilasele sobivaks – tegemist on ikkagi õpilaste ühise ettevõtmisega ja kooliteatri näitleja ei peaks esitama teksti, mis on talle vastuvõetamatu. Hilisemates etendustes võeti õpilase nõusolekul osa algul välja jäetud tekstist ettekandmisele tagasi. Enne etendust juhatab õpetaja saali ukse taga etenduse sisse, rääkides publikule selle lavastuse kujunemise loo ning seal ta võib kõnelda ka sellest, millised variandid antud episoodist veel kaalumisel olid. See sobis ka sellele EKRE valijate perest pärit õpilasele. Ja kui õpilane ise oli rahunenud, näinud, et tema veendumustega on arvestatud, samas ka ülejäänud osalejate soovidele liigseid piire seadmata, sai ta maha rahustada ka oma vanemad.

Ma olin sellest loost kuuldes sügavalt liigutatud. Kui palju on praeguses ajas neid, kes EKRE nime kuuldes leili lähevad, samas kui ärritumine on ebatervislik ega vii enamasti ühtegi sellisesse kohta, kuhu me päriselt ka minna tahame. Räägitakse vandenõudest nii- ja naapidi. Kas see aitab kaasa harmoonia ja terviklikkuse loomisele ühiskonnas? (Võib-olla. Oleneb, mida selle infoga peale hakatakse.) Kas viha või võitlus teeb kellegi elu paremaks? Mulle tundub, et viha ja võitlus pigem kahjustavad üksikisikut ja Eestit tervikuna, kuigi kahtlemata võib vihast ammutada jõudu enda eest seismiseks.

Meie kõigi võimuses on selliseid olukordi lahendada osalistega rääkides ja probleemide algpõhjusi otsides, püüdes mõista ja ära kuulata. Igal vihal on kusagil mingi põhjus. Meil on väga palju ärakuulamata inimesi ja ebaõnnestunud lahendusi juba niigi, ei ole vaja neid juurde teha. Samuti ei ole vaja rohkem hinnanguid.

Mitte mingil juhul ei tohi ka enda õigustest loobuda. Ma arvan, et EKRE tegevus annab meile kõigile ühise võimaluse tunda iseendas ära need kollid, mis meid tegelikult takistavad ja lasta need vabaks. EKRE tegevus annab igaühele võimaluse õppida hoidma oma piire. Väikeste asjade kaudu harjutades saame õppida tõeliselt suureks, tugevaks ja vabaks. Ja nii saagu!


Hiljem lisatud. Arutasime seda asja selle postituse esimese lugejaga ja ta arvas, et on äärmiselt ebaõiglane, et ühe inimese ähvarduse peale tehti see koht näidendis ümber (nagu on ka kohutav mõelda, et koolinäidendi peale võib kaebama minna ja et sellel võiks olla raskeid tagajärgi). Võib-olla oli osaliste hulgas veel allasurutuid, nt taimetoitlane või homoseksuaalse sättumusega inimene, kes lihtsalt peavad leppima maailmaga sellisena nagu see on, aga ähvardava vanema laps saab oma õiguse. See kindlasti ongi täiesti vale, et valitsejate lähedal olevatel isikutel on suuremad õigused ja teised lakkugu panni. Samas tundes seda õpetajat kaua, olen kümneid kordi näinud, kuidas ta inimestevahelisi probleeme ärakuulamisega lahendab. Küsimus ei ole mitte selles, mis meetodiga antud juhul asju aeti, vaid igal on õigus oma arvamust väljendada ja ära kuulatud saada. (NB! See lugu jõudis minuni muid radu, kui selle õpetaja kaudu.)

Mõtisklesime veel, kes on  need tuhanded, kes viimati oma hääle EKRE-le andsid ja leidsime, et mõned neist (keda meie ise teame), on kenad inimesed, aga viimaste kümnendite muutused on nende jaoks arusaamatud ja nad ei suuda leppida nt kooseluseaduse või avatuma suhtumisega mujalt tulnud (sealhulgas teistsuguse religioosse taustaga) inimestesse. Uueneva väärtusruumiga toimetulek käib neile üle jõu. Ja võib-olla ongi kusagil liberaalsusega liiale mindud. Ühiskond ei saa palju kiiremini areneda kui selle liikmed, muidu see lihtsalt rebeneb katki. Ja kusagil on ka otstarbekuse piirid (seda teab iga perenaine, kes on pidulikuks vastuvõtuks proovinud nelja erinevat kartulisalatit teha, et kõigil kallitel külalistel midagi head süüa oleks). EKRE valija tahab vanu aegu tagasi, igatseb väiksemat maailma ja turvalisust. Turvalisust vajame muidugi me kõik, aga igal on sellest erinev arusaam. Nagu erinevad ka arusaamad sellest, mis meile tegelikult turvalisust loob.

Ma väga soovin, et me ei jääks liiga pikalt probleemide üle mõtisklema, vaid liigume edasi tegudele, lahenemiste suunas!
Ma soovin meile kõigile meelerahu, jaksu inimene ära kuulata ja meelekindlust enda piiride eest seismisel!


Veel hiljem lisatud. Minu lapsepõlves ja noorukieas 30–40 aastat tagasi ei olnud kuigi palju turvalisi võimalusi vene võimule vastu hakata. Mida siis igaüks teha sai, oli hoida end ja oma lapsi õigel rajal. See oli omamoodi vaikne vastuhakk. Kui poiss juhtus tänavale sülitama või lapsed avalikus kohas liiga kõva häälega rääkisid, võis alati tulla mõni eestiaegne proua, ehk nooremgi ja öelda, et kes siis niimoodi teeb, ega te venelased ole. Ja tüdrukud ei tohtinud venelase moodi riides olla (püksid ja seelik või liiga palju kulda-karda või kuld- ja hõbevärvi ehted korraga... vist oli midagi ka sinise ja roosa kooskandmise kohta ja... no eks see läks laste folklooris päris keeruliseks kätte ära, aga ikkagi). Mis siis, et oleks tahtnud ka neid asju teha, ei tohtinud, sest venelane ei tahtnud siis keegi eesti lastest olla.
Praegu ka võib tekkida isu vihastada ja lärmata ja no nii mõndagi, sest kõik see on sügavalt inimlik, aga ei tohi, sest kui ise nii teed, oled nagu EKRE. Kui kõik hakkaks EKRE moodi käituma, siis olekski siin varsti EKRE riik. Seda suurem osa eestlasi ei taha. Ja siis tuleb olla ja elada teisel viisil. Püsida rahulik ja teha õigeid asju, olla õige inimene ja hoida Eesti elu õigel kursil.

Pärast seda lisatud. Siis ma suhtlesin inimesega veel ja lugesin seda artiklit EKRE valijatest (tegemist on inimestega, kes pole rahul riigi toimimisega või on muidu elu ja käimasolevate protsessidega rahulolematud) ja sain aru, et oleme suurema lahkheli valla päästnud. Inimesed jagunevad EKRE teljel meieks ja nendeks, nagu ka USA-s Trumpi pärast ja Suurbritannias Brexiti pärast. (Ja et kellele see õieti kasulik on?) Ma arvan, et igasuguse vihapidamisega me ainult kaevame kraavi nende kahe leeri vahel ja kuni see kraav veel nii väike on, et annab üle hüpata, tuleb kasutada kõiki võimalusi sildade loomiseks, alustades sellest, et hoida oma pere koos vaatenurkade erinevusest hoolimata.

* Ma loodan, et hea lugeja vabandab mu sõnakasutust. Keskealised inimesed nagu mina ei võta neegri sõna enamasti kuidagi pahatahtlikult, vaid see märgib meie jaoks lihtsalt teatud päritolu ja elulaadi. Minul on ka tõrkeid moodsa maailma reeglitega kohanemisega. 

TJT

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Rasedate imelikud mõtted

Üks lapseootel naine ütles, et tal on imelikud mõtted. Mulle tundus see täiesti normaalne, et lapseootuse ajal tulevad teistsugused mõtted kui muidu. Kui mina oma lapsi ootasin, siis nii üks kui teine võttis oma isiksusega mind mõneks ajaks üle ja ma mõtlesingi justkui selle inimesega koos neid tema mõtteid. Praeguseks on mul näha, kuhu ühe ilujanu ning teise võitlejameel neid on toonud, aga see ei ole uudis ega üllatus. Ma olen ise raseduste aegu selliste inimesetena elanud ja pärast sünnitust siis mõne aja jooksul mõnevõrra uuenenud iseendaks tagasi saanud. Kui on aega ja soovi märgata, siis ma arvan, et see juhtub teiste naistega ka.

Minu esimese lapseootuse ajal rohkem kui 17 a tagasi ütles üks tark naine, et lapse hing tuleb kehasse millalgi raseduse keskel ja sealtmaale saab lapsega telepaatilisel viisil otse suhelda. Eks suhelda saab muidugi enne eostamist ka, kui soovi on. Kui meie tütar oli umbes viiene, siis me rääkisime neist asjust, mida ta enne enda eostamist mõtles ja milliseid ühiseid elusid meil varem on olnud. Kui ema jaoks on see normaalsus, siis on lapse jaoks ka. Minu jaoks on see toonud selgust ja rahu ja mõistmist ja seda ma sooviksin igaühele, kes siin maailmas oma asjadega pusib.

TJT

esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Tunnetusest ja teadusest ja sidemest iseendaga

Kui mu eelmine postitus ehk midagi täienduseks küsib, siis seda, et mul on usaldus, et inimene, kelle side algenergiatega on puhas, teab, mis talle hea on. Nt inimene tunnetab ära, milline ravim või toit teda antud olukorras toetab. Seda tunnetamist saab tänapäeval ka Youtube´i vahendusel õppida, tunnetusekasvatus läheb hooga massidesse (ja kindlasti see on kellelegi tulus äri).

Hea tunnetusega inimesed saavad ka nt haldjatega rääkida. Ma olen seda meie laste lapsepõlves küllalt kogenud. Mina olen viimase paarikümne aasta jooksul saanud kinnitust, et haldjad on päriselt olemas. Mina tajun neid kui loodusobjektide hingestatud osa. Inimene "koosneb" kehast ja hingest ja vaimust ja elujõust, miks siis mitte ka puu... isiklikku vaimu taimel võib-olla tõesti pole, kuid hing ikka on, võimalik, et see on väljendunud liigiliselt (nagu antroposoofid väidavad) ja asub väljaspool keha. Hinge kaudu saame meie, inimesed, omavahel suhelda ja samavõrd saame ka suhelda teiste olenditega, tunnetuse kaudu. Hinge kaudu saame võtta vastu taimemaailmast tulevat tervendust (enamik teaduseusku eestlasi usub, et köha korral mõni tee aitab ja mina arvan, et see ei ole ainult füüsiliste aineosakeste tulem, vaid ka nähtamatute osade puudutus, mis meid aitab).

Ja see nähtamatu teise olendi hingeosa võib soovida inimesega suhelda. Ja inimeses võib olla see vastuvõtlikuse võime. Lapses pigem on, ma arvan, et see on sünnipärane antus väga paljudele. Täiskasvanul tuleb seda võimalust teadvustada ning sellist kontakti toetada, hoida. Ma arvan, et kanali vabana hoidmiseks oluline on hoida end ka puhtal toidul, nt vältida suhkru ja lisaainete söömist. Hoiduda liigsest infost, püsida vaikuses, et plinkivad tuled ei eksitaks. Teismelistel seetõttu neid kanaleid nii väga lahti enam pole - nagunii vahivad sotsiaalmeediat ja söövad mingit jama kusagil, ja elukaar tingib teised huvid. Teismeeas on maise maailmaga tutvumine normaalne ja arusaadav, et siis enam loodusolendite jaoks aega ei jää. Aga see võib hiljem muutuda. Hea, kui oleks kogemus, et suhtlemine nähtamatu maailmaga on võimalik, ja teadmine, et selline maailm ikka eksisteerib. (Mina olen pärit teaduseusku perekonnast ja materjalism oli nõukaajal minu kasvades kogu ühiskonnas valdav, aga ma lihtsalt ei läinud sellele liimile.)

Lapse tunnetuse avali hoidmine on minu meelest üks olulisemaid asju kasvatuses üldse, see on inimese side iseenda ja kogu ülejäänud maailmaga. Täiskasvanu enesekasvatuses on see side sama oluline. Ja minu jaoks on see ka üks keerulisemaid asju. Ei tahaks nii otse öelda, aga pidevalt on süda mingit sitta täis ja kanalid umbes. No ela siis sellise endana. Aga paremat ka pole võtta.

TJT

Homöopaatiast rahulikult

Tollessamas Eesti Päevalehe artiklis, kus rasedate oksendamise teemal midagi arvati (vt mu eelmist postitust), oli teiseks teemaks homöopaatia tutvustamine tollessamas tasuta jagavas väljaandes. Lehes toodud näited olid kõige leebemad, et võib-olla aitab sellises olukorras last selline tera. Ja taustal ikka see mure, et oioi, pole teaduslikult tõendatud, kas homöopaatia aitab või ei aita.

Homöopaatia on Eestis lubatud, väikest viisi tegutsevad vähemalt Tallinnas ja Tartus arsti väljaõppega homöopaadid, lisaks veel lihtrahvale suunatud terviseklubid. Ma rõhutaksin siinkohal arsti haridust. Ma olen ise kolmega (või äkki neljaga?) neist kohtunud ja olen veendunud, et selles mõttes on tegemist tavaliste arstidega, et neil on teadmised, oskused ja kogemused ning nad siiralt püüavad inimest aidata, kasutades alternatiivseid meetodeid. Mina suhtun arstidesse suurima lugupidamisega. Tore, et igasugu muud tervisehuvilised ka alternatiivsete tervenduste vastu huvi tunnevad, aga arstid teevad seda ikka täiesti teiselt tasandilt. Just rohkem oleks vaja erinevaid alternatiivseid meetodeid kasutavaid arste, sest tavaravimitel on kõrvaltoimed ja nii aktiivset sekkumist ma püüan vältida. Vähemalt esimeseks asjaks peaks minu veendumuste kohaselt olema mingi muu kui tavaline apteegiravim, mina olen ise nii elanud ja meie lapsed on siiamaale peagu täiesti ilma apteegiravimiteta üles kasvanud (saavad kohe 13 ja 17 aastat). Eks nad ole õnneks terved ka olnud muidugi.

Mina olen ise ka homöopaatiat kasutanud. Ma arvan, et terad aitavad taastuda suurema kolaka korral (sain kunagi ammu autoõnnetusse sattudes mõõdukalt põrutada) ja aitab väikseid terviseprobleeme sättida. Meie tütar nt kannatas väiksena kõhukinnisuse all (ja meie kannatasime tema käitumiste pärast). Kaks aastat oli laps peamiselt rinnapiimatoidul, kuni homöopaatia tuli ja paari nädalaga olukorra lahendas. Kusjuures imetabane oli see, et kui lapse isa soostus samu teri võtma, siis kadus üldse vajadus lapsele neid teri anda (isal kehaliselt väljendunud terviseprobleeme polnud, aga hingetasandil midagi ikka oli, mille laps endale võttis ja me kõik kannatasime). See juhtus ligi 15 a tagasi, aga õnnetunne tuleb siiani meelde, kui tagasi mõtlen. Aitäh, homöopaatilised terad ja inimesed, kes meid juhendasid!

Minu usaldus homöopaatia vastu on isegi nii suur, et kui ma kunagi kaheaastase tütrega Prantsusmaal pargis jalutades kinnise puhta homöopaatiapakendi leidsin, võtsin selle üles. Tütar oli väga huviline seda kasutama, niisiis helistasin Eestisse ja uurisin tuttavalt teratargalt järele, mis ainega tegu. Oli just selline aine, mis meie tütart toetas (ega kaheaastasele tera määramine just kõige lihtsam ei ole, meil laps ise valis, mis teda toetab - madala potentsiga terad on minu kogemuse järgi väikelapsele ohutud). Ostsime neid mitu pakki koju kaasa ka. Prantsusmaal saab homöopaatiat suvalisest äärelinnaapteegist osta nagu meil nohurohtu. Milleks siis meil kogu see tsirkus selle asja ümber? Las need tarvitavad, keda see aitab.

Ma ei ütle, et tehke nii, nagu mina. Tehke ikka nii, nagu teie jaoks õige on. Võib-olla ma olen üldse peast soe, et sellise jutu siia kirja panen. Seni olen uhuumaid jutte pigem endale hoidnud, et seda blogi siin rahuliku ja vaiksena hoida. Samas on see varjamine ära ka tüüdanud. Miks teaduseusku inimesed võivad kõigile teistele oma eluviisi peale suruda ja tunnetuslikuma eluvalikuga inimesed peavad kuidagi põranda all elama ja tagantuksest käima? Et palun vabandust, et me nii oleme ja arvame.

Kordan üle, et meie perel homöopaatiaga halbu kogemusi pole, aga need kogemused on siiski mitmetised. Kui mu poeg oli väike, veel rinnalaps, siis proovisin oma keerulisemat terviseolukorda keerulisema protokolliga tervendada ning poeg sai sellest kas siis läbi rinnapiima vm moel mingid probleemid, nii et jätsin kõrgesti haritud tohtri välja kirjutatud terade võtmise pooleli. Hiljem tõdes teine arst, et ei oska mind aidata ja sellega tuli leppida. Aga midagi hullu sellest nüüd kindlasti sündinud ei ole. Kui keegi loodab ainult terade peale ja jätab vajadusel lapsele muu abi andmata, siis see on hoopis teine teema. Luumurdude korral on ikka kips esmatähtis (tera võib olla toetavas rollis)! Tavalisi väikseid terviseprobleeme on terade abil võimalik kenasti leevendada.

Hiljem lisatud. Kui vihane olemisel oleks mingit mõtet, siis ma oleksin vihane, et see teadus meil kogu elu tahab üle võtta. Et ei tohi enam apteegis müügil oleval taimeteepakile kirjutada köhatee või seedimise tee, sest pole teaduslikku kinnitust, et need taimed selle häda korral aitavad. Mina tean, et mind ja minu lapsi mõni taimetee mõnes olukorras aitab. Nad on enamasti alati koduste vahenditega tervisehädadele leevendust saanud ja peagu terve lasteaia- ja kooliaasta rivis olnud. Aga see pole muidugi teaduslikult tõendatud. Ja erinevaid inimesi erinevates olukordades aitavad erinevad taimed, see on ka päevselge, isegi ühe pere piires. Aga ikkagi oleks nii tore, kui teepaki peal tohiks kirjas olla, et salvei või raudrohi aitab nende hädade korral. Haige peaga ei jaksa raamatuid uurida ega internetti läbi lugeda.

Head tervist meile kõigile, ja usku võimaluste rohkusesse!
TJT

laupäev, 26. jaanuar 2019

Miks rasedad oksendavad?

Päevalehes oli hiljuti pealugu, et ühes sünnitusmajades tasuta jagatavas väljaandes oli kirjas, et  raseda oksendamine võib olla seotud asjaoluga, et keegi ei soovi sündivat last - võib-olla mitte lapse ema, vaid isa või vanaema. Ja et kuidas selliseid väljaandeid võib meditsiiniasutuses jagada, kus midagi nii teaduslikult põhjendamatut kirjas. Päh, ma ütleks, kui seda väidet kasvõi ainult tolles artiklis nii tõsiselt ei võetaks.

Mõtlesin selle üle, et eks minagi omal ajal oksendanud nii umbes sada korda - kolme esimese raseduskuu ajal iga jumala päev alustasin päeva oksendamisega ja nii see oli mõlema lapseootuse algusaegu. Mõlemad lapsed olid väga oodatud ja laste isaga oli ka laste saamine kokku lepitud (vanavanemad ja teised said sellest tõesti hiljem teada, nii et nende ootused minu olukorda kindlasti mõjutada ei saanud). Päevalehes pakutut ma seega endale kasutada ei võtaks. Mina ise leidsin asjale omal ajal targemate abil sellise seletuse, et kuna minu ootused mu emarollile on väga kõrged (siis kohe kindlasti olid, pärastpoole olen pidanud kohanema oma reaalse võimekusega) ja minu arusaamises on igal lapsel täielik õigus saada kõrgeimat, puhtaimat, parimat energiat, mida nende keskkond saab neile pakkuda, siis seda ma tahtsingi neile anda. Aga see, mida minul oli ja on pakkuda, pole sugugi alati nii kõrge ja puhas. Ma olen lihtsalt inimene.

Kui vaadata, millistest solgitorudest on eesti ajalugu ja meie isiklikud esivanemad viimased sada aastat läbi tulnud, siis need roppused elavad meis paratamatult edasi, see rüvedus ja tülgastus aktiveerub igal sünnitusel ema ja lapse vereliinides, DNA-s, edaspidi kasvatuslikes mustrites jne jne. See ka. Kuigi me kavatsused enamasti on ikka need parimad. Ja kuidagi me püüame end ju puhastada. Mina olen tubli oksendaja. Ma oksendan üsna kergesti ka väikeste tervisehäirete korral või emotsionaalsetel põhjustel (alkoholi ma pole nii palju tarvitanud, et see võiks kõne alla tulla), nii et see on minu jaoks tuttav ja turvaline viis end puhastada. Ma arvan, et see oligi minu rasedusaegsete oksendamiste põhjus. Selline seletus mulle sobib. Ja mõnele võib sobida ka päevalehes toodu - igal juhul ma tervitan, et keegi on söandanud sellise võimaluse avalikult välja pakkuda ja sellega algatada mõttevahetuse.

Ja ma loodan, et kõik need tublid maakonnahaiglate õendusjuhid, kes on sellest väljaandest teadlikud olnud ja seda tasuta jaganud, saavad oma tööd ikka issanda rahus edasi teha. Midagi pole ju hullu juhtunud ja vahest ehk sellelgi ajendil mõni noor ema on läinud otsima enda enesetunde probleemide põhjust, leidnud vastuse enda jaoks (mina liiga maiseid ja läbini teaduspõhiseid vastuseid ei usu ja ega ma ainuke selline ole). Kogu maailma ei saa mitte kunagi teaduse meetoditega ära seletada. Teadus on selleks liiga väike. Ja inimene suur. Isegi sündimata inimene on suur nagu terve maailm. Ja meil on lubatud oksendada, kui see õige tundub. Elagu vabadus!

TJT

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Mälupildike

Laps viskas palli õhku ja see tabas laelampi, mis lõi ohtlikult kõikuma. Minu peas läks kaagutamine lahti, et vaata mis kõik juhtus ja vaata, mis kõik veel oleks võinud juhtuda (minu lapsepõlves oli selline suhtlusviis norm -- ja ma olen paljus vanavanemate kasvatatud, oma lasteaiaõpetajaid meenutan heldimusega kui tundetarku ja kogenud kasvatajaid). Lasteaiaõpetaja jäi kõigutamatult rahulikuks, püüdis lapse tähelepanu (kes oli natuke ehmunud, et mis oleks võinud juhtuda ja mis nüüd saab) ja vaatles temaga rahulikult olukorda: viskasid toas palli, pall tabas lampi, lamp võib katki minna, killud kellelegi viga teha, parem oleks mängida õues. Ja nüüd lähemegi õue. See oli täiesti hinnanguvaba lugupidav suhtumine. Ma olin tunnistajaks imele, mis mu hinge senimaale meenutades liigutab.
See lugu juhtus ammu, kui mu lapsed veel lasteaias käisid ja ma olin riietusruumist lahkuma asutamas. Ma otsustasin, et mina tahan ka ainult niimoodi käituda. Eks ma olnud püüdlik ennegi, raamatuid lugenud ja gestaltteraapias oma asju uurinud ja puha. (Jah, ma tõesti soovitaksin enne vanemaks saamist selliste asjadega tegelda, et olla teadlikum, targem, parem. Me kõik saame inimesena areneda.)

Veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et meie lapsed käisid enamjaolt waldorfpedagoogikat kasutavas lastehoius on see, et kuna need vanemad pidid maksma tavalasteaiast rohkem, siis sinna juhuslikke peresid* ei sattunud. Kõik olid huvitatud oma lapse parimast arengukeskkonnast ja said aru, et see algab perest, kodust, vanemate isiklikust enesekasvatusest -- see on waldorfpedagoogika alus: täiskasvanu enesekasvatus. Tunnistan häbenemata, pigem tänutundes, et mul oli paljudelt vanematelt palju õppida ja ma tegin seda nii usinalt kui sain, ühtegi võimalust mööda laskmata.

Linnale kuuluvas lasteaias on meie lapsed ka lühikest aega käinud ning õpetajate ega muu personali üle mina ei kurda, sain aru, et nad teevad oma tööd südamega ja on andekad ja kogenud inimesed, kes  teavad, mida teevad ning annavad oma parima, mida selles keskkonnas saab teha. Peredes oli vahe kahjuks tuntav. Nii palju laste kallal kaagutamist kui selles keskkonnas olen ma kuulnud ainult kohtades, kus tallinlased oma lastega aega veedavad. Üldiselt ma hoian sellistest kohtadest senimaale eemale. Ega stereotüübid ei ole tühja koha pealt tekkinud, mingil põhjusel on lõunaeestlaste ja saarlaste olek teistsugune. Keskkonnad kah. Aga elupõlise tallinlasena on ka minul selle keskkonna loomise eest oma vastutus. Me kõik saame paremini: seada silmale nähtamatud asjad kõrgemale katsutavatest.

* Need pered muide ei olnud sugugi puha rikkuripered. Meie päevahoidu võeti lapsi ka päevakaupa lepingut tehes ja enamik lapsi käiski oma päevadel, kohtudes seal siis igal päeval nendesamade lastega, kes veel sellel päeval käisid, ja selle päeva õpetajaga (ametlikus keeles perepäevahoidjaga). Meie lapsed käisid enamasti kaks-kolm päeva nädalas hoius hooaja alguses kokku lepitud päevadel. Ma arvan, et üsna tavaliste Tallinna sissetulekutega olid need pered (normaalne, et ka emad said riideid teiselt ringilt ja igal perel polnud autot). Väärtushinnangud olid Tallinna tavapärasest erinevad.

TJT

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Koos ja eraldi


Kui palju peab laps tulema ühiskonna (pere, suguvõsa, kogukonna) reeglitesse ja kust maalt me tohime olla need, kes me oleme? Kui palju teistsugust me suudame ära taluda? Kas teismeline laps peab vanavanematega suhtlema? Kuidas noort toetada, et ta oma eluga iseseisvalt toime tuleks – ja kuidas ta selle iseseisva elu peale saada? Ja kuidas tagauks ikkagi lahti jätta, et ta julgeks tulla abi paluma, kui asjad untsu lähevad...

Poeg rääkis hiljuti, et koolis oli õpetaja rääkinud sellest noormehest, kes aastaid tagasi keldris surnuks külmus ja nüüd hiljuti leiti (ajalehes oli kirjas, et noormees oli vanemate lahutuse järel läinud isa juurde elama, 19-aastaselt isaga liigse arvutikasutuse ja kodutööde tegematajätmise pärast tülli läinud ja edasi elanud aastajagu tänaval, kuni kadus, leiti mumifitseerununa tema ema tollase elumaja keldrist).

Poes rääkisin müüjaga noorte elluastumisest: jutt algas sellest, millisel viisil noor võiks või peaks end talvel soojas pidada. Keskealistena me pooldaks soojemat varustust kui see, mida meie noored on nõus kandma (meie tütar käib ka suvetossudes, madalates sokkides ja paljas ihu välgub õhukeste pükste vahelt ka krõbedama külmaga).

Minu vanemad olid nördinud, et meie 16-aastane tütar ei soovi nendega suhelda (küsimustele vastab liiga lühidalt ja viimasel ajal ei tule minuga kaasa, kui ma seal käin). Minu vanemate arvates teevad nemad suuremaid pingutusi ja lapselaps ei käitu vastutulelikult (ta on alati viisakalt vait olnud või teise tuppa läinud, kui miski ei meeldi). No ja siis see ka, et mina kui lapse ema pean lapsele mingid asjad selgeks tegema ja vist ka nõudma nende täitmist, vist midagi oli sel teemal ka, et kuna ma seda ei tee, siis on minu kasvatus minu isa hinnangul ebaõnnestunud. Nojah, eks mina ole omal ajal seda palju kordi nende kasvatuse kohta väitnud, meil ongi erinevad arusaamad ja kuigi ma olen ajaga õppinud vait olema, siis minu veendumused ikkagi ainult süvenevad. Teismelisena ma lihtsalt ei saanud sellest nii üksikasjaliselt ja sügavuti aru kui praegu, mil ma võin siin tundide viisi heietada. Probleemide korral oma vanematega kenasti käituda ei osanud noores eas kohe üldse mitte. Seekord lõppes meie vestlus ärritunud vaikimisega.

Kõik need teemad põimuvad üheks segapudruks, mille teema on üks: mida me võime noorte käest nõuda ja kus me peame laskma neil olla need, kes nad on. Mulle ka meeldiks, kui asjad oleks nii, nagu minu meelest on hea ja et kõik oleks üksteisega heas läbisaamises. Seda läbisaamist ei saa aga kuidagi sündida, kui ühel poolel on teisele nõudmisi*. Ühepoolsed nõudmised näitavad, et tegemist on allutava suhtega ja normaalne, et inimene sellisega ei lepi. (Samas vajab teismeline ikkagi vanematelt sooja tuba ja riiet selga, aga kas sellega kaasneb kohustus nendega suhelda, kui see suhtlus ei tundu toetav?) Mina olen seisukohal, et laste kasvatusele pannakse alus kolme aastaga ja kasvatamine lõpeb nende kooliminekuga. Edasi saab peamiselt infot jagada, suunata, toetada, aga ei enamat. Ei saa nõuda, et ta teeks nii, nagu mina tahan. Kuigi ausõna, ma vahel unistan ajast, mil nad on välja kolinud ega korralda minu ellu mingit segadust, asjad on seal, kuhu mina nad jätsin. Keskkooli lõpp on just paras aeg iseseisva elu pääle minna. Siis on selleks kõige rohkem energiat ja ehk kont juba nii palju kannab. Mina ka tõesti ei sooviks, et mul oleks kodus laps, kes ainult ekraane vahib ja muud elu ei olegi, süüa saab seda, mis vanemad on koju toonud. Jaapanis on väidetavalt selliseid miljoneid. Seni veel vanemad toidavad neid, aga mis siis ükskord saab, kui see enam võimalikuks ei osutu? Parem ikka õppigu kohe omadega toime tulema, kui Kuusõlmede ring täis (18 a ja 7 kuud e parajasti varsti pärast keskkooli lõpetamist).
Samas ei tahaks kedagi nii karmilt minema saata, et ta peaks valima hädas ja üksinduses virelemise kasvõi õnnetu lõpuni, kui ma saaksin teda aidata.

Kõige targem, mis ma olen osanud, on vaikselt oma elu peale siirduda ja püüda olemas olla, kui nad seda vajavad (tegelikkuses ma alati ei ole, aga üldisemalt on lapsed siiski esmane valik), vaadata vaikselt pealt, kuidas ta oma käru kummuli ajab ja vajadusel aidata siis jälle asi joone peale saada (eriti heal juhul ma keskendun enda tasakaalule ja aitan tal vaadata, mis siis seekord juhtus, mis oli enne, mis pärast, mis millest sõltub, eelkõige lihtsalt hoides oma tähelepanu ja kuulates, meie lapsed üldiselt soovivad oma muresid jagada). Soovitus häirivatest inimestest eemale hoida on päriselus vahel väga valus, aga mõnes olukorras paremat lahendust pole. Vaatasin sügisel Astrid Lindgreni filmi – tema isiklik Bullerby sai valusa lõpu, kui vanemad ta hülgasid, kui ta noorena abielumehelt lapse sai. Lindgreni võrratud raamatud said kirja pandud aastaid hiljem, kui ta oma eluga järje peale oli saanud ja valu läbi tunnetanud. Seda tausta teadmata ei saa tegelikult Bullerbyst ka täit kogemust kätte: sellisel ühtsusel on oma hind.

*... ja täiesti paratamatult on teistel inimestel heast teine arusaam kui minul

Järgmisel päeval saabus taipamine. Olen siin endamisi mõlgutanud, miks mu tütre väiksed valikud mu vanemaid nii palju häirivad. Nüüd sain aru, et see meenutab neile minu omal ajal tehtud valikuid ja siis läbi põdemata stress ja muud tunded tulevad selle päästiku mõjul pinnale ja otsivad väljapääsu. Eks minagi ole taimetoitlane olnud ja neid teisi asju. Tütar on mulle kohati üsna sarnane (vist maailma ainus inimene, kes täielikult mu huumorimeelt mõistab just nii, nagu mina olin mõelnud) ja siis see on ju arusaadav. Nüüd on mul hea pähkel välja mõelda, kuidas nendes olukordades 30 aasta võrra küpsemana käituda kui omal ajal teismelisena õnnestus. Selline kingitus. Ja proov. Ja samal ajal muidugi elan mina uuesti üle vanu olukordi ja kogen uusi vaatenurki ka endas. Ma tänan, ma tänan, ma tänan.

TJT