Pühadeaeg

Pühadeaeg veel kestab, kuigi suuremad sündmused on möödas. Aga kuusk seisab veel toas ja suuremal lapsel on koolivaheaeg.
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT

Aasta kokkuvõte

Uus aasta hiilib lähemale. Algul läheb "kõlblik kuni" tähtaeg uude aastasse võipakil, siis munadel, hapukoorel ja lõpuks piimal. Aga enne, kui uus aasta päriselt käes, võiks vana kokku võtta.
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT

Kes on päkapikk?

Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp

Minu paradiis

Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp

Energia määrab kõik

Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT

Losakil

Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT

Kirik keset küla

Mõni vahel ikka ütleb mulle, et ma teen endale selle lapsepidamisega hirmsaste tüli. Nt siis, kui ma üritan kõigile seda sööki pakkuda, mis neile sobib ja mida nad vajavad*. Ja vahel on sellest tõesti hirmsasti tüli ja tagajärg eriti rõõmu ei tee. Aga on ka paremaid päevi, mil õnnestub pere nii ära toita, et kõigil tuju hää ja kõht täis.
Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!
Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.
Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.
* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.
TJT

Jumala kirik ohus

Meil oli teise lapse sünnini tavaks igal laupäeval kusagil looduses käia. Peagu igal aastaajal ja peagu iga ilmaga. Laupäeva hommik on iseenesest ju kodu koristamise aeg, aga mina kolisin koristamise muile päevadele/õhtutele. See looduseskäimine oli minu jaoks tähtis hingekoristamise päev ja seda ei saanud töine inimene sageli muil aegadel toimetada. Ja pühapäevani lihtsalt polnud võimalik kõigi inimlike pingete maandamisega oodata – pealegi peaks mõni päev ikka puhkamiseks ka olema.
Looduses käimine on minu jaoks tähtis siiamaale. Loodus on ainus jumala loodud kirik terves maailmas, kõik ülejäänud on inimeste tehtud ja natuke vähem täiuslikud. Ja mitte ainult mina ei pea looduses puhkamist oluliseks (nt siin blogis küsitlusele vastanuist üle poole arvab, et nende lapsel peaks olema rohkem võimalust looduses olla). Loodusturism on eestlaste jaoks tavaline vaba aja veetmise viis – peagu palverännak – paljud tahavad kohtuda mägede või ookeaniga või kogeda mingeid erilisi looduskohti. Loodusretk on tänapäeva linlase retk jumala ja iseenda juurde. Seepärast ma natuke mõistan neid inimesi, kes sõidavad nädalaks kuhugi sooja mere äärde liiva peale lebama. See on nende inimeste viis loodusega kohtuda – kui väheteadlik see kohtumine ka poleks. Ja just looduse kaudu on eestlased ka jumalaga suhelnud. Kui ainult sõnade tähendusi vaadata, siis kas pole nii, et loodus on looja looming? Või religioossemas variandis Loodus on Looja Looming.
Looduse abil on minu meelest võimalik inimkeskkonnast tulev pahameel ja negatiivsed tunded muuta millekski heaks ja ilusaks. Ja mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka pingeid. Seepärast on linnade sees ja ümber eriti tähtis kõiksugu rohealade olemasolu. Näiteks eile käisime korraks Pääsküla rabas jalutamas. Seal on nüüd uhke loodusõpperada. Kevadel valmis ilus vaatetorn, kuhu pääseb kasvõi karkudega. Praegu on puudealune võsast ja mahakukkunud okstest puhastatud ja rohetav samblavaip paitab silma. Tee läheb üle puhastatud kallastega allika. Nii puhtaid ja heas korras loodusparke just ülearu ei ole. Ja lõpuks ometi on meil ka laudteed, mis võimaldavad enam-vähem puhta ja kuivana ka märjemat raba ületada. Kas tõesti kõik see pingutus lastakse tuulde?
Parklas olid puude küljes, et sinna tahetakse nüüd maju ehitama hakata. Tundub uskumatu, et just äsja korda saanud roheala, mis on linnaliinibussiga saavutatavas läheduses (lähedal on busside nr 5 ja 33 lõpppeatus) võidaks linlaste jaoks jälle ära kaotada. Meenub 17. novembri artikkel Eesti Päevalehest, kus meie linnaosapealik Vakra ütles, et midagi pole veel kindlat ja otsustatakse hiljem ja tema üldse midagi ei tea. Ja nagu vanemad kodanikud mäletavad, pärast on hilja. Tuleval reedel on arutelu (vt info Tallinna kodulehelt). Siis otsustelu.
Selline suur ja uhke ja heas korras linnapark on koht, kus koolilapsed ja lasteaialapsed peaksid matkamas käima. Meie poeg on oma lasteaiaga juba käinudki. Tore oli, kuigi ilm oli vastu: tuuline ja vihma sadas. Peaasi, et lapsed said loodusega kohtuda. Eilegi oli vihmasel novembripäeval jalutajaid üksjagu.
Kelle pime mõte see küll oli kaaluda sinna eramajaehitust?
Linnaloodus peaks ikka kõigile kasutada olema.
TJT

Soojust ja valgust

Täna nõudis poeg jõulukaunistusi. Hakkasime siis koristama, mis tema jaoks muidugi liiga kaua aega võttis ja minu jaoks vajalikule tasemele ei jõudnud, aga kuhugile tuleb see kokkulepe teha ja lõpuks võis elektrilambid üles panna. Lapsed riputasid kodus innukalt kõik kuusekaunistused kuhugi rippuma ja sekka muid käepäraseid vidinaid ka (nt mänguhobune uksekäepidemele, suur punane muna kaelas). Kõik kapinupud ja ukselingid said ära tähistatud. Pärast ma siis käisin ja korjasin õrnemad ära, need, mis kindlasti varsti katki läheks.
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp

Munev kukk ja taksikass

Paar päeva tagasi joonistas poeg ilusa kana, munad kõhus ("see suur muna on õde ja see väike muna olen mina"), aga nimetas selle siis kukeks ümber ja tegi talle pika saba ja eriti uhke harja. Õde arvas selle peale, et see on paabulind.
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT