esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Raketiga ja õhutrammis

Noorte teadussaatel "Rakett 69" läheb juba kümnes hooaeg, võisteldakse teadusülesannete lahendamises kiiruse peale. Iga hooaja algul võisteldakse kolmes meeskonnas (igas viis liiget), igas saates langeb keegi välja ja alates teadusteatri voorust on võistlejad igaüks enda eest väljas.

Ma olen mõnel aastal kõik saated ära vaadanud, sel aastal olen kahte saadet näinud. Hooaja kolmandas saates oli palju stressi ja segaduse meeleolusid. Ühes võistkonnas oli järel kolm liiget, teises kahes viis liiget ja nii siis pingutati lingivistika teemalisi ülesandeid täita. Kõik ülesanded olid sellised, et tõenäoselt oleks kõik osalejad suutnud need mingi aja jooksul ka üksi lahendades õigesti ära teha. Kuna määravaks sai aeg, siis ikka jõudis mõni võistkond kiiremini ja keegi ei jäi kaotajaks. Paremusjärjestuse otsustas seega kiirus. Saate sõnum on juba kümnendat hooaega, et kiirus otsustab. Väljalangeja valimisel võetakse muid asjaolusid ka arvesse, aga ikkagi on lõpuks kiirus see, mis otsustab. Nojah. Ma olen siin vist juba nimetanud, et ma ei ole spordiinimene, kiirus ei ole minu sõber. Mulle meeldib olla aeglane. Mäletan, kuidas üks mu sõber kunagi nimetas enda positiivse omadusena aeglust ja see pani mind imestama, sest minusse kinnistatud mõttemallis oli positiivne ju kiire tegutsemine. Aastaid seda mõtet endas kandnuna ja tunnetanuna näen, kuidas just aeglus annab parimad tulemused maises elus asjade ajamisel. Aeglus koos armastava tarkusega toob võimaluse harmooniliseks arenguks, kõigi osapooltega arvestamiseks, täiuslikuks tulemuseks. Ma tahaksin rohkem aeglust. Kiirus annab, aeglus kannab.

Muidugi ei ole aeglus noortele (ja vanematelegi) teadust propageerida soovides atraktiivne. Noored tahavad kiirust, adrenaliini, põnevust. Mina tahan ilu ja tasakaalu. Mulle meeldiks, kui saaks lahenduse ilu nautida, mitte paanilist rabistamist pealt vaadata (see võimalus on õnneks ka täiesti olemas, "Raketi" kodulehel saab teadustoimetaja kommentaare ja lahenduskäiku jälgida). Mul on kahju, et alati peab keegi saatest lahkuma. Keegi armas ja tubli ja väga andekas. Keskpärased sinna saatesse üldse ei pääsegi, ainult nutikad ja võitjaloomuga inimesed läbi eelvõistluse.

Tallinna Linnaülikooli psühholoogiateadlane Grete Arro räägib oma loengutel, et tark on õppida aeglaselt ja seoseid leida püüdes. Siis saab õppimine olla tõhus, õpitu jääb kauaks meelde ja on kasutatav teistes olukordades ehk teisisõnu tekib uus teadmine (mitte lihtsalt järjekordne sooritatud kontrolltöö, millest järgmisel päeval midagi meeles ega tegelikult ka kasu pole). Oluline osa õppimisest on ka laste uskumustel enda kohta. Millise sõnumi võiks saada keskpäraste võimetega laps "Raketti" vaadates? Minule tundub, et hariduslikuks edenemiseks ebasoodsa mõtlemissüsteemiga õpilane leiab kinnitust oma ettekujutusele, et see asi on tema jaoks lootusetu, ta ei hakka kunagi sellise asjaga toime tulema. Mul on hea meel, et meil on noortesaade, mis on suunatud andekate noorte ambitsioonide kasvatamisele ja nende inspireerimisele (tavakool seda rolli eriti ei täida), usun, et "Rakett" sütitab armastust õppimise vastu ja võimalik, et see toob ka tippteadlasi juurde. Mulle nii väga meeldiks, et oleks sama kaasakiskuv saade keskmikele ja vähem sportliku hingelaadiga õpilastele, kes saaksid rahulikus tempos teaduse imedest rõõmu tunda ja uut hoogu teadmiste poole püüdlemisel. Ilmselgelt tuleks see suunata nooremale vaatajale, kes pole oma kutsumust veel ära tundnud (ja sobiva eeskuju puudusel halva õnne korral ei tunnegi). Ma väga loodan, et leidub ka nutikaid inimesi, kes sobiva formaadi välja mõtlevad ja teoks ka teevad. Ja vaataksin, mida on selleks vaja, et nt Tallinnas saaks hõljuktrammiga liigelda. Ja mis oleks sobiv sarnane lahendus Kohilas.

Vaatasin seda kirjutist ette valmistades ka neid Grete Arro videosid: ühe minuti loeng ja kahe minuti loeng miks mõned õpilased katkestavad haridustee liiga vara. Eks neid on seal veel ja ma olen teda saalis istudes ka kuulanud.

Hiljem lisatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks kritiseerijaks, täpsustan, millist "Raketi" formaati mina naudiksin. Üks asi jääks samaks: ülesanded on aastaid saatest saatesse mulle väga põnevad tundunud ja tunnustan, et ikka veel suudetakse millegi uue ja põnevaga välja tulla (oletan, et motiveeritumad saatesse pürgivad noored on kõik varasemad hooajad keskendunult ära vaadanud ja üksipulgi endale selgeks teinud). Paistab, et teaduse maailm on lõputu ja sellisel viisil on ka minul tore sellest osa saada. Siin ma ei muudaks midagi ja imetlen praegust olukorda. Kohtunike areng võrreldes algusaegadega pakub ka suurt rõõmu. Kuidas saaks veel parem olla?

  • Päris kindlasti ei kuku minu eelistatud "Raketis" keegi välja. Kui mõni kuldpea hakkab oma isiksuseomaduste tõttu kaaslastele närvidele käima, siis saab selle mingil kombel teemaks võtta ja leida talle rolli, kus tema panus on tervitatav. Võib-olla oleks võimalik kaasata ka psühholoogi, kes aitab vajadusel meeskonna suhteid mõtestada ja harutada.
  • Iga nt viie saate järel loositakse või koostatakse muul viisil uued meeskonnad, nii et tuleb uute kaaslastega kohaneda ja rollijaotus otsast peale teha. Uus olukord annaks võimaluse ilmneda seni varjul olnud annetel (ja muidugi ka varjukülgedel).
  • Auhindu oleks ilmselgelt rohkem. Nt igas viiendas saates võiks pakkuda praktikakohti ägedates ettevõtetes. Ägedad firmad ise valiksid, keda nad soovivad oma ettevõttesse. Ja preemiaks oleks ka kõiksugu muud kohtumised oma ala meistritega: mulle tuleb pähe kokakoolitus, mõne arhailise käsitööoskuse omandamine, loodusravi, looduses ellujäämise kursus, tuletõrjeõppus (sest ma tehnika ja loodusteaduste vallas olen lihtsalt harimata)... igatahes midagi sellist, mida see konkreetne inimene on ise soovinud auhinnaks saada ja see võib olla ka muu kui kitsalt erialaga seotud koolitus. Ega mina ei teagi, mida kõike Eestis ja lähimail õppida saab. Võimalusi oma silmaringi ja andeid arendada on igal juhul kuhjaga. Reisid ka muidugi. Pigem siis õppekallakuga reisid, nt teise maa firmasse. Auhindu võiks anda välja igas saates millegagi silma paistnud osalejale. Kuna selline formaat võimaldaks osalejatel end rohkem avada ja ka isiksuslikust küljest väljendada, oleks täitsa uus mõõde lisaks: osaleja kui inimene versus osaleja kui osav ülesannete lahendaja, praegu võib seda ainult aimata. 
Kahtlemata oleks selline hindamine subjektiivne, nagu elu üleüldse on (ma tegelikult siiamaale imetlen, et kohtunikud suudavad nii suure hulga noorte isiklikku panust iga ülesande juures märgata). Ega praegune formaat ka kõigi osalejate suhtes võrdselt õiglane ei ole, kuigi tulemuse määrab  eelkõige õige vastuse saamiseks kulunud aeg, mis tundub objektiivne.  Õnn jääb ikka oluliseks nähtamatuks osalejaks, aga ma arvan, et minu eelistatud viisil jagunes autasu ühtlasemalt ja vastaks võibla veidi enam osaleja soovile, sest oleks rohkem asju, mida võib auhinnaks saada. Mõnevõrra vast oleks kulukam ka, aga mitte kohutavalt palju. Kui praegu kulub 15 saate auhindadele 10 000 eurot ja kingitused reiside ja asjade näol, siis 70 euro eest eripreemiaid igas saates välja anda oleks sama suurusjärk. Sebimist oleks rohkem, aga eks noored võivad ise ka pingutada oma auhinna kättesaamiseks. Äkki koolitusfirmad pakuks saates osalejatele oma koolituste eest soodushinda, kui nad selle eest n-ö reklaami saaks? Nendest koolitustel osalemistest saaks lisasaate teha, et kus noored käisid ja mida kogesid. Võimalik, et ma vaataksin isegi mingeid spetsiifilisi tehnikakursustel osalemisi, kui keegi nende sisu mulle arusaadavalt lahti räägiks. Ma lubaksin küll endal rohkem teada.

Mina olen alati loova koostöö ja inimeseksolemise lõputu mitmekülgsuse jm hingeliste ja vaimsete rikkuste poolt, võistlemine pole mulle kunagi meeldinud. Sellegipoolest on "Rakett 69" haarav vaatemäng ja annab mh mulle võimaluse enda varjukülgedega tegelda, kui miski ei meeldi.

TJT

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Rännakud

Olen sügise algusest saati käinud üsna mitmel rännakul oma eelmistesse eludesse sooviga muuta olukordi, mis mind praeguses elus segavad. See on muutnud meie kõigi elu kergemaks ja armastuserikkamaks.

Miks ma seda tegin? Kindlasti mitte ainult soovist oma ellu põnevust ja sügavust tuua. Suhted laste isaga läksid ajapikku üha raskemaks, nagu vajuks tasapisi mutta ja keset seda lõputut muda polnud muud pidepunkti, kust tagasi kuivale maale saada. Me ei karju teineteise peale (mina küll vahel tõstan häält) ja püüame teha teise suhtes toetavaid valikuid, kuid ikkagi mul oli peagu pidevalt halb olla. Eks ma püüdnud teha erinevaid asju, et suhteid lugupidavana hoida. Parim oli vast otsus kaaslast iga päev seitsme asja eest tänada, vahel mõttes, aga võimalikult sageli ka otse või laste kaudu, et vaata, kui häid otsuseid teie isa meie jaoks teeb. See aitas hoida suhete välist vormi ja lugupidamist, aga mitte minu tundeid. Ja eks me kehvemal päeval ka väljendasime hääletooni või kehakeele või juhukähvatuste kaudu seda, mis ei lasknud end varjul hoida: kuidas me end teise suhtes tundsime. Kusagilt ikka kees pinnale see viha, häbi, alandus, pahameel, põlgus ja solvumine. Kõigil oli halb ja pojal ka käitumisprobleeme, mis end (eel)puberteediga välja vabandada ei andnud. Siit ja sealt abi otsides jõudsin rännakuni. Läksin mitu korda tagasi nendesse eludesse, kus olid mu halva enesetunde juured. Ühel õhtul tegin kaks rännakut kahte erinevasse ellu ja siis oli mitu nädalat vahet. See kulus vaikuses asjade üle järele mõeldes ja tundeid puhastades-setitades.

Muutused tulid. Võib küll tunduda hämmastav, aga laste isa suhtumine minusse muutus ja ma arvan, et asi polnud mitte selles, et ma ütlesin talle, millistes olukordades me eelmistes eludes kohtunud olime. Me oleme üksteisele teinud kõige hirmsamaid asju. Mina talle ja tema mulle. Ja need tunded, mida ma nende tegudega seoses olin varasemates eludes tundnud, olid viimastel aastatel hakanud pinnale kerkima. Ma ei osanud nende irreaalsete tunnetega tegelikult toime tulla (minu selle elu tegelikkuses polnud mingit põhjust selliseid tundeid tunda). Ma olen tänulik, et läksin oma praeguse arusaamise järgi lõpuni välja, sukeldudes igasse tookordsesse olukorda ning püüdes mõista, millest lähtudes ma tookord niimoodi tegin või miks teine seda tegi, millised olid need ühiskondlikud olud, kus me siis tegutsesime. Ja seda kõike nähes ma tõesti sain kõigile andestada ja võtta seda kui kogemust. Enne see teadmine oli mul teoreetiline, aga viha ja vastumeelsus ja kõik see muu hingesaast püsis mu sees pingutustest hoolimata, neile sai lihtsalt ajuti nagu teki peale tõmmata, et laseks hingata ja väikest viisi positiivses võtmes asju ajada võimalikult vähe halba juurde tehes. Eks ta parema puudusel üks virelemine oli. Ja ma näen neid vanu ühiskondlikke toimimise viise endiselt praeguses valgete inimeste ühiskonnas. Aga selle kogemuse pinnalt on kergem sellega toime tulla ja mitte ise sellesse lahustuda.

Nii et tõesti, kes selle blogi kommentaariumis on vahel harva tõstatanud küsimusi mu partnerlussuhte kohta, siis ma olen teiega nõus, et isa ja ema vahelisel suhtel on laste kasvukeskkonnale väga suur mõju. Nii kui muutusid rännakute tagajärjel minu arusaamised ja tunded, paranesid kohe ka minu suhted laste isaga, ning paari nädala jooksul tulid nähtavad muutused ka lastes. Tütar on praegu juba mõnda aega olnud jälle mu armsaim sõber (vahepealsetel aastatel meil oli üsna raske üksteist taluda ja ma arvan, et asi polnud mitte ainult teismeea iseseisvumises, sest mul sellega iseenesest pole probleeme, tore, et elu läheb edasi ja minu vastutus väheneb). Pojal on elu igal pool paremini sujuma hakanud. Lastel on silmanähtavalt parem olla ja meie suhted on lähedasemad ja armastuserikkamad. Ma ise tunnen end ka nende suhtes palju turvalisemalt. Meenutan ühte rännakut ellu, kus ma 15-aastase poisina ei kuulnud või ei saanud aru, et pean oma väikevenna järele vaatama, sest minu ja korralduse andnud vanemate vahel polnud sidet, ning väikevend hukkus. Seda nüüd teadlikult uuesti läbi elanuna saan aru, kui raske on olla lapsel, kellel pole oma vanematega sidet. Ja seda sidet takistavad oluliselt ema ja isa halvad omavahelised suhted.

Sarnasel teemal "Kivistunud valu".

Nii ma soovin meile kõigile kõigisse suhetesse lõputut armastust, valgust, puhtust, üksteisemõistmist ja koostööd.

Hiljem lisatud.

Minuni on muid kanaleid pidi jõudnud küsimus, kas ma ise tõmbasin end juukseid pidi parun Münchausenina soost välja. Palju tänu selle täpsustava küsimuse eest, ma ise ei taibanud, et ka nii võiks mu lugu lugeda, kuigi tõesti, eriti vinged inimesed saavad rännakuga ka üksi hakkama (mina ennast selles küll ei kahtlusta). Õige vastus on, et no kaugeltki mitte, ma ei hakkaks sellist asja üritamagi. Ikka erivõimetega inimese juures käisin juhendatud rännakul ja lisaks tema juhendustele oli abiks ka tema tunnetus, et kuidas mul parajasti iga üksikasjaga läheb, lisaks spetsiifilist lisainfot, mida mul oli hädasti vaja olukorra muutmiseks täiuslikul viisil (no kuidagimoodi saab ka, aga poolik lahendus hakkab uut jama arendama). Mõnikord ma saan ise ka selliseid infosid kätte, aga olukorras, kus ma olen mõnevõrra keerukas olukorras tolle eelmise elu kõverkohtades, jääks minu jõust ja võimetest ilmselgelt väheks, et saada kogu vajaminevat infot ja selle järgi talitada. 
Nii et kuigi ma väga tahaks öelda, et minge kõik oma eelmisi elusid korrastama, ma seda ei tee, sest seda asja saab poolikult või halvasti ka ajada ja tulemused on siis ka elus näha. Mul on tervendustega ka väga raskeid kogemusi, nii et olen sellega väga ettevaatlik. Ma tahtsin selle postitusega lihtsalt infot jagada, et kui suhte välised asjaolud paistavad korras olevat, aga sisemised ei ole, asjaosalised tunnevad end teise suhtes emotsionaalselt halvasti, siis võib olla asi eelmistes eludes kogetus. Ja see kehtib absoluutselt kõigi suhete kohta (sageli neid varasemate elude viltukiskunud suhteid silutaksegi praeguste töökaaslaste või ämmadega). Kui suhted on varasemas kehastuses jäänud pooleli, pole lõppenud armastuses ja koostöös, siis on praeguses (ja igas tulevases) elus võimalik seda korda ajada, et kõigil saaks parem. No ja mina isiklikult püüan elada nii, et jama juurde ei tuleks, vaid kõik mu suhted lõppeksid armastuse ja koostöösooviga ka siis, kui me enam ei suhtle. Ma soovin meile kõigil puhtust, armastust, valgust, üksteisemõistmist ja koostööd!

Veel hiljem lisatud. Mul on hea meel, et ma ei püüdnud neid olukordi lahendada emotsioonide vabastamise teel, vaid läksin algolukorra juurde. Emotsioonid on trepp toimunu juurde. Trepi ära võtmine ei muuda algolukorda. See on minu praeguse hetke arusaam.

Pärast eelmist lisatud (suhtlus offline'is jätkub). Sellest ka ei piisa, kui laste nähes ei tülitse. Meie nt ei tülitse üldse peagu kunagi. Saab ju aktsepteerida, et tema arvab nii. Kui mõlemad on sellise suhtumisega, siis tülisid ei tule. Ei pea olema ühel meelel mitte milleski ja ikka saab olla tülitsemata (meil pole kunagi ka religioossed ega poliitilised arusaamad kokku langenud, sellised pisiasjad ei sega armumist ega ühist elu). Kellegi jaoks võib-olla kibe tõde, aga ma arvan, et isegi lahkuminek leevendab olukorda ainult osaliselt. Oluline on see, et tunded teise inimese vastu oleksid puhtad ja lugupidavad. Seda tuleb igas suhtes püüelda. Puhtust, armastust ja valgust soovides üha ja üha.

TJT

reede, 5. juuli 2019

Ole piisav!

Käisin tantsupeo peaproovi vaatamas. Proovi lõppedes ütlesid liigijuhid kordamööda oma liigile tänusõnad kaasa. Pooled neist pidasid vajalikuks lisada, et päris etenduse ajal anna veel rohkem, ole veel rõõmsam. Ma istusin seitsmendas reas ja seal all staadioni serval oli mul terve kahetunnise etenduse ajal võimalik tantsijaid üsna isiklikult jälgida. Ma ei näinud, et keegi oleks üle nurga lasknud, poole teraga teinud. Tantsijad olid rõõmsad, pühendunud, andsid oma parima. Mina olin liigutatud. Mul oli huvitav vaadelda, kuidas igaüks neist oma isiksuse läbi seda ilu väljendas, näha uusi tantse ja sammukombinatsioone ja põnev mõelda arenguteele, mis meie rahvatants on kolmekümne aasta jooksul läbinud. Mulle meeldisid need moodsad käänakud, et kuidas Kosmikud Saaremaa neidu keerutasid ja kõik see juurteni küündiv arhailisus ja... Ma tundsin uhkust, et me rahvana suudame selliseid asju luua. Isegi kui mina loon ainult lapsevanema ja pealtvaatajana, ma tundsin isiklikult ka uhkust selle rahva üle. Vaatamine ja tunnetamine on ka tähtis töö. Nii ma arvan.

Tagasiteel arutasime kaaslasega, et see "ole rohkem!" seal lõpus justkui ütles, et tantsija, sa pole piisav. Mina kuulja ja kaasaelajana tundsin äkki nagu alandust, et see tuhandete loojate hiigelsuur panus ja pühendumine oli mitmegi suure pealiku jaoks veel liiga vähe. Tekitas jõuetuse tunnet ja kurbust. Tee, kuidas tahes, ikka pole küllalt hea. Eks ma ole seda terve elu igalt poolt kuulnud, see ka ju meie rahvusliku arhetüübi osa ja lõputu depressiooni allikas.

Meenutasin hea sõnaga neid meie igasuviseid lastelaagreid, kus mõnel aastal on üks ameerika eesti pere osalemas olnud. Pereisa on väga oodatud lastega jalgpalli mängima (nagu muidugi kõik teisedki laagris osalevad isad-emad). Ameerikas õpetajana töötav Peeter tunnustab lapsi igal sammu: hea sööt, hea löök. Istusin platsi serval ja iga minut sai keegi kiita, olgu siis oma või vastasvõistkonna liige. Lapsed mäletavad ja küsivad uuel aastal laagri algul, kas sel aastal ka Peeter tuleb. Kas see pere on sel aastal ka just sel ajal Eestis puhkamas ja astub meie laagrist läbi ja kas Peeter ikka tuleb meiega jalkat mängima. Selline tunnustamine on meie kultuuris midagi nii erilist. Olen minagi Peetriga tunnikese juttu ajanud. Lõpetuseks tunnustas ta mind viisil, mis võttis sõnatuks ja jäi aastateks meelde. Lihtsalt minu olemise viisi märgates, nagu ei keegi teine, andis Peeter mulle hingelist pidet, olgu ta selle olemise viisi eest isiklikult tänatud.

See tee rohkem ja ole rohkem on üks mantra, millega me end igipiisamatuse õnnetusse keerutame. Kui muud ei oska öelda, siis parem oleks lihtsalt tänada. Tänada selle eest, mis teine on teinud, milline on tema unikaalne olemise viis. Pole vaja olla tubli ega midagi rohkem. Vaja on lihtsalt olla ja märgata. Me kõik tahame ju elada rõõmus, et oleme vajalikud ja meie panus on ära tuntud ja vastu võetud.

TJT





laupäev, 4. mai 2019

Elu EKRE-ga: kollidega toimetulekust

Seniajani mulle oli tundunud, et pole nii väga oluline, mida poliitikud ette võtavad, usaldades, et asjad on enam-vähem hästi, olgu siis ühel või teisel moel. Hiljuti kuulsin aga ühest juhtumist, mis mind puudutas ja tegutsema pani.

Waldorfkooli õpilased valmistavad igal aastal ette näidendi. Sel korral tegid 11. klassi õpilased mugandatud versiooni, kus ühes episoodis kaks kaabuga tegelast, Mart ja Martin nimeks, arvasid, et naine ei sobi presidendiks (originaalis ütlevad need tegelased, et neeger ei sobi presidendiks, aga neegrit* neil polnud ju osaliseks võtta). Esietenduse päeva hommikul helistas kooli vihane lapsevanem, kes käskis selle koha etendusest ära muuta, sest poliitika ei sobi kooli, muidu ta helistab, kuhu vaja ja koolil läheb väga halvasti... Kool otsis abi õigusnõustajalt, kes arvas, et poliitika ei sobi kooli selles tähenduses, et õpetajad ega kooli kutsutud külalised ei või teha poliitpropagandat, kuid laste loodud kunstiteoses võib selline episood olla, looming on vaba ja pole piltlikult öeldes vaja ennast ise kägistama hakata.

Kui õpetaja kuulis, et ühel perel on näidendi selle kohaga probleem, siis ta uuris rahulikult sellelt õpilaselt, mis talle tegelikult muret teeb. Selle õpilase pere kuulub EKRE valijate hulka ja parteisse ka ning õpilase põhiprobleem oli see, et kaaslased ei olnud mõistnud tema vastumeelsust selle tekstiosa suhtes. (Vaatle olukorda empaatiliselt: noor on sattunud kahvlisse – ühel pool pere ja teisel pool kaaslaste väärtushinnangud, kuidas selles olukorras terviklikuna toimida?) Ilma õpetajata proove tehes oli ta oma vastumeelsust selle muudatuse suhtes kaaslastele väljendanud, kuid õpetaja kuuldes polnud seda jutuks võtnud ja õpetaja ei teadnud selle probleemi olemasolust. Nii oli õpilane kodus asjast juttu teinud ja asi ähvardas vanema sekkumise kaudu võtta halva pöörde. Vähemalt jäi selline mulje.

Õpetajale sobis, et sõnad muudetakse ka sellele õpilasele sobivaks – tegemist on ikkagi õpilaste ühise ettevõtmisega ja kooliteatri näitleja ei peaks esitama teksti, mis on talle vastuvõetamatu. Hilisemates etendustes võeti õpilase nõusolekul osa algul välja jäetud tekstist ettekandmisele tagasi. Enne etendust juhatab õpetaja saali ukse taga etenduse sisse, rääkides publikule selle lavastuse kujunemise loo ning seal ta võib kõnelda ka sellest, millised variandid antud episoodist veel kaalumisel olid. See sobis ka sellele EKRE valijate perest pärit õpilasele. Ja kui õpilane ise oli rahunenud, näinud, et tema veendumustega on arvestatud, samas ka ülejäänud osalejate soovidele liigseid piire seadmata, sai ta maha rahustada ka oma vanemad.

Ma olin sellest loost kuuldes sügavalt liigutatud. Kui palju on praeguses ajas neid, kes EKRE nime kuuldes leili lähevad, samas kui ärritumine on ebatervislik ega vii enamasti ühtegi sellisesse kohta, kuhu me päriselt ka minna tahame. Räägitakse vandenõudest nii- ja naapidi. Kas see aitab kaasa harmoonia ja terviklikkuse loomisele ühiskonnas? (Võib-olla. Oleneb, mida selle infoga peale hakatakse.) Kas viha või võitlus teeb kellegi elu paremaks? Mulle tundub, et viha ja võitlus pigem kahjustavad üksikisikut ja Eestit tervikuna, kuigi kahtlemata võib vihast ammutada jõudu enda eest seismiseks.

Meie kõigi võimuses on selliseid olukordi lahendada osalistega rääkides ja probleemide algpõhjusi otsides, püüdes mõista ja ära kuulata. Igal vihal on kusagil mingi põhjus. Meil on väga palju ärakuulamata inimesi ja ebaõnnestunud lahendusi juba niigi, ei ole vaja neid juurde teha. Samuti ei ole vaja rohkem hinnanguid.

Mitte mingil juhul ei tohi ka enda õigustest loobuda. Ma arvan, et EKRE tegevus annab meile kõigile ühise võimaluse tunda iseendas ära need kollid, mis meid tegelikult takistavad ja lasta need vabaks. EKRE tegevus annab igaühele võimaluse õppida hoidma oma piire. Väikeste asjade kaudu harjutades saame õppida tõeliselt suureks, tugevaks ja vabaks. Ja nii saagu!


Hiljem lisatud. Arutasime seda asja selle postituse esimese lugejaga ja ta arvas, et on äärmiselt ebaõiglane, et ühe inimese ähvarduse peale tehti see koht näidendis ümber (nagu on ka kohutav mõelda, et koolinäidendi peale võib kaebama minna ja et sellel võiks olla raskeid tagajärgi). Võib-olla oli osaliste hulgas veel allasurutuid, nt taimetoitlane või homoseksuaalse sättumusega inimene, kes lihtsalt peavad leppima maailmaga sellisena nagu see on, aga ähvardava vanema laps saab oma õiguse. See kindlasti ongi täiesti vale, et valitsejate lähedal olevatel isikutel on suuremad õigused ja teised lakkugu panni. Samas tundes seda õpetajat kaua, olen kümneid kordi näinud, kuidas ta inimestevahelisi probleeme ärakuulamisega lahendab. Küsimus ei ole mitte selles, mis meetodiga antud juhul asju aeti, vaid igal on õigus oma arvamust väljendada ja ära kuulatud saada. (NB! See lugu jõudis minuni muid radu, kui selle õpetaja kaudu.)

Mõtisklesime veel, kes on  need tuhanded, kes viimati oma hääle EKRE-le andsid ja leidsime, et mõned neist (keda meie ise teame), on kenad inimesed, aga viimaste kümnendite muutused on nende jaoks arusaamatud ja nad ei suuda leppida nt kooseluseaduse või avatuma suhtumisega mujalt tulnud (sealhulgas teistsuguse religioosse taustaga) inimestesse. Uueneva väärtusruumiga toimetulek käib neile üle jõu. Ja võib-olla ongi kusagil liberaalsusega liiale mindud. Ühiskond ei saa palju kiiremini areneda kui selle liikmed, muidu see lihtsalt rebeneb katki. Ja kusagil on ka otstarbekuse piirid (seda teab iga perenaine, kes on pidulikuks vastuvõtuks proovinud nelja erinevat kartulisalatit teha, et kõigil kallitel külalistel midagi head süüa oleks). EKRE valija tahab vanu aegu tagasi, igatseb väiksemat maailma ja turvalisust. Turvalisust vajame muidugi me kõik, aga igal on sellest erinev arusaam. Nagu erinevad ka arusaamad sellest, mis meile tegelikult turvalisust loob.

Ma väga soovin, et me ei jääks liiga pikalt probleemide üle mõtisklema, vaid liigume edasi tegudele, lahenemiste suunas!
Ma soovin meile kõigile meelerahu, jaksu inimene ära kuulata ja meelekindlust enda piiride eest seismisel!


Veel hiljem lisatud. Minu lapsepõlves ja noorukieas 30–40 aastat tagasi ei olnud kuigi palju turvalisi võimalusi vene võimule vastu hakata. Mida siis igaüks teha sai, oli hoida end ja oma lapsi õigel rajal. See oli omamoodi vaikne vastuhakk. Kui poiss juhtus tänavale sülitama või lapsed avalikus kohas liiga kõva häälega rääkisid, võis alati tulla mõni eestiaegne proua, ehk nooremgi ja öelda, et kes siis niimoodi teeb, ega te venelased ole. Ja tüdrukud ei tohtinud venelase moodi riides olla (püksid ja seelik või liiga palju kulda-karda või kuld- ja hõbevärvi ehted korraga... vist oli midagi ka sinise ja roosa kooskandmise kohta ja... no eks see läks laste folklooris päris keeruliseks kätte ära, aga ikkagi). Mis siis, et oleks tahtnud ka neid asju teha, ei tohtinud, sest venelane ei tahtnud siis keegi eesti lastest olla.
Praegu ka võib tekkida isu vihastada ja lärmata ja no nii mõndagi, sest kõik see on sügavalt inimlik, aga ei tohi, sest kui ise nii teed, oled nagu EKRE. Kui kõik hakkaks EKRE moodi käituma, siis olekski siin varsti EKRE riik. Seda suurem osa eestlasi ei taha. Ja siis tuleb olla ja elada teisel viisil. Püsida rahulik ja teha õigeid asju, olla õige inimene ja hoida Eesti elu õigel kursil.

Pärast seda lisatud. Siis ma suhtlesin inimesega veel ja lugesin seda artiklit EKRE valijatest (tegemist on inimestega, kes pole rahul riigi toimimisega või on muidu elu ja käimasolevate protsessidega rahulolematud) ja sain aru, et oleme suurema lahkheli valla päästnud. Inimesed jagunevad EKRE teljel meieks ja nendeks, nagu ka USA-s Trumpi pärast ja Suurbritannias Brexiti pärast. (Ja et kellele see õieti kasulik on?) Ma arvan, et igasuguse vihapidamisega me ainult kaevame kraavi nende kahe leeri vahel ja kuni see kraav veel nii väike on, et annab üle hüpata, tuleb kasutada kõiki võimalusi sildade loomiseks, alustades sellest, et hoida oma pere koos vaatenurkade erinevusest hoolimata.

* Ma loodan, et hea lugeja vabandab mu sõnakasutust. Keskealised inimesed nagu mina ei võta neegri sõna enamasti kuidagi pahatahtlikult, vaid see märgib meie jaoks lihtsalt teatud päritolu ja elulaadi. Minul on ka tõrkeid moodsa maailma reeglitega kohanemisega. 

TJT

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Rasedate imelikud mõtted

Üks lapseootel naine ütles, et tal on imelikud mõtted. Mulle tundus see täiesti normaalne, et lapseootuse ajal tulevad teistsugused mõtted kui muidu. Kui mina oma lapsi ootasin, siis nii üks kui teine võttis oma isiksusega mind mõneks ajaks üle ja ma mõtlesingi justkui selle inimesega koos neid tema mõtteid. Praeguseks on mul näha, kuhu ühe ilujanu ning teise võitlejameel neid on toonud, aga see ei ole uudis ega üllatus. Ma olen ise raseduste aegu selliste inimesetena elanud ja pärast sünnitust siis mõne aja jooksul mõnevõrra uuenenud iseendaks tagasi saanud. Kui on aega ja soovi märgata, siis ma arvan, et see juhtub teiste naistega ka.

Minu esimese lapseootuse ajal rohkem kui 17 a tagasi ütles üks tark naine, et lapse hing tuleb kehasse millalgi raseduse keskel ja sealtmaale saab lapsega telepaatilisel viisil otse suhelda. Eks suhelda saab muidugi enne eostamist ka, kui soovi on. Kui meie tütar oli umbes viiene, siis me rääkisime neist asjust, mida ta enne enda eostamist mõtles ja milliseid ühiseid elusid meil varem on olnud. Kui ema jaoks on see normaalsus, siis on lapse jaoks ka. Minu jaoks on see toonud selgust ja rahu ja mõistmist ja seda ma sooviksin igaühele, kes siin maailmas oma asjadega pusib.

TJT

esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Tunnetusest ja teadusest ja sidemest iseendaga

Kui mu eelmine postitus ehk midagi täienduseks küsib, siis seda, et mul on usaldus, et inimene, kelle side algenergiatega on puhas, teab, mis talle hea on. Nt inimene tunnetab ära, milline ravim või toit teda antud olukorras toetab. Seda tunnetamist saab tänapäeval ka Youtube´i vahendusel õppida, tunnetusekasvatus läheb hooga massidesse (ja kindlasti see on kellelegi tulus äri).

Hea tunnetusega inimesed saavad ka nt haldjatega rääkida. Ma olen seda meie laste lapsepõlves küllalt kogenud. Mina olen viimase paarikümne aasta jooksul saanud kinnitust, et haldjad on päriselt olemas. Mina tajun neid kui loodusobjektide hingestatud osa. Inimene "koosneb" kehast ja hingest ja vaimust ja elujõust, miks siis mitte ka puu... isiklikku vaimu taimel võib-olla tõesti pole, kuid hing ikka on, võimalik, et see on väljendunud liigiliselt (nagu antroposoofid väidavad) ja asub väljaspool keha. Hinge kaudu saame meie, inimesed, omavahel suhelda ja samavõrd saame ka suhelda teiste olenditega, tunnetuse kaudu. Hinge kaudu saame võtta vastu taimemaailmast tulevat tervendust (enamik teaduseusku eestlasi usub, et köha korral mõni tee aitab ja mina arvan, et see ei ole ainult füüsiliste aineosakeste tulem, vaid ka nähtamatute osade puudutus, mis meid aitab).

Ja see nähtamatu teise olendi hingeosa võib soovida inimesega suhelda. Ja inimeses võib olla see vastuvõtlikuse võime. Lapses pigem on, ma arvan, et see on sünnipärane antus väga paljudele. Täiskasvanul tuleb seda võimalust teadvustada ning sellist kontakti toetada, hoida. Ma arvan, et kanali vabana hoidmiseks oluline on hoida end ka puhtal toidul, nt vältida suhkru ja lisaainete söömist. Hoiduda liigsest infost, püsida vaikuses, et plinkivad tuled ei eksitaks. Teismelistel seetõttu neid kanaleid nii väga lahti enam pole - nagunii vahivad sotsiaalmeediat ja söövad mingit jama kusagil, ja elukaar tingib teised huvid. Teismeeas on maise maailmaga tutvumine normaalne ja arusaadav, et siis enam loodusolendite jaoks aega ei jää. Aga see võib hiljem muutuda. Hea, kui oleks kogemus, et suhtlemine nähtamatu maailmaga on võimalik, ja teadmine, et selline maailm ikka eksisteerib. (Mina olen pärit teaduseusku perekonnast ja materjalism oli nõukaajal minu kasvades kogu ühiskonnas valdav, aga ma lihtsalt ei läinud sellele liimile.)

Lapse tunnetuse avali hoidmine on minu meelest üks olulisemaid asju kasvatuses üldse, see on inimese side iseenda ja kogu ülejäänud maailmaga. Täiskasvanu enesekasvatuses on see side sama oluline. Ja minu jaoks on see ka üks keerulisemaid asju. Ei tahaks nii otse öelda, aga pidevalt on süda mingit sitta täis ja kanalid umbes. No ela siis sellise endana. Aga paremat ka pole võtta.

TJT

Homöopaatiast rahulikult

Tollessamas Eesti Päevalehe artiklis, kus rasedate oksendamise teemal midagi arvati (vt mu eelmist postitust), oli teiseks teemaks homöopaatia tutvustamine tollessamas tasuta jagavas väljaandes. Lehes toodud näited olid kõige leebemad, et võib-olla aitab sellises olukorras last selline tera. Ja taustal ikka see mure, et oioi, pole teaduslikult tõendatud, kas homöopaatia aitab või ei aita.

Homöopaatia on Eestis lubatud, väikest viisi tegutsevad vähemalt Tallinnas ja Tartus arsti väljaõppega homöopaadid, lisaks veel lihtrahvale suunatud terviseklubid. Ma rõhutaksin siinkohal arsti haridust. Ma olen ise kolmega (või äkki neljaga?) neist kohtunud ja olen veendunud, et selles mõttes on tegemist tavaliste arstidega, et neil on teadmised, oskused ja kogemused ning nad siiralt püüavad inimest aidata, kasutades alternatiivseid meetodeid. Mina suhtun arstidesse suurima lugupidamisega. Tore, et igasugu muud tervisehuvilised ka alternatiivsete tervenduste vastu huvi tunnevad, aga arstid teevad seda ikka täiesti teiselt tasandilt. Just rohkem oleks vaja erinevaid alternatiivseid meetodeid kasutavaid arste, sest tavaravimitel on kõrvaltoimed ja nii aktiivset sekkumist ma püüan vältida. Vähemalt esimeseks asjaks peaks minu veendumuste kohaselt olema mingi muu kui tavaline apteegiravim, mina olen ise nii elanud ja meie lapsed on siiamaale peagu täiesti ilma apteegiravimiteta üles kasvanud (saavad kohe 13 ja 17 aastat). Eks nad ole õnneks terved ka olnud muidugi.

Mina olen ise ka homöopaatiat kasutanud. Ma arvan, et terad aitavad taastuda suurema kolaka korral (sain kunagi ammu autoõnnetusse sattudes mõõdukalt põrutada) ja aitab väikseid terviseprobleeme sättida. Meie tütar nt kannatas väiksena kõhukinnisuse all (ja meie kannatasime tema käitumiste pärast). Kaks aastat oli laps peamiselt rinnapiimatoidul, kuni homöopaatia tuli ja paari nädalaga olukorra lahendas. Kusjuures imetabane oli see, et kui lapse isa soostus samu teri võtma, siis kadus üldse vajadus lapsele neid teri anda (isal kehaliselt väljendunud terviseprobleeme polnud, aga hingetasandil midagi ikka oli, mille laps endale võttis ja me kõik kannatasime). See juhtus ligi 15 a tagasi, aga õnnetunne tuleb siiani meelde, kui tagasi mõtlen. Aitäh, homöopaatilised terad ja inimesed, kes meid juhendasid!

Minu usaldus homöopaatia vastu on isegi nii suur, et kui ma kunagi kaheaastase tütrega Prantsusmaal pargis jalutades kinnise puhta homöopaatiapakendi leidsin, võtsin selle üles. Tütar oli väga huviline seda kasutama, niisiis helistasin Eestisse ja uurisin tuttavalt teratargalt järele, mis ainega tegu. Oli just selline aine, mis meie tütart toetas (ega kaheaastasele tera määramine just kõige lihtsam ei ole, meil laps ise valis, mis teda toetab - madala potentsiga terad on minu kogemuse järgi väikelapsele ohutud). Ostsime neid mitu pakki koju kaasa ka. Prantsusmaal saab homöopaatiat suvalisest äärelinnaapteegist osta nagu meil nohurohtu. Milleks siis meil kogu see tsirkus selle asja ümber? Las need tarvitavad, keda see aitab.

Ma ei ütle, et tehke nii, nagu mina. Tehke ikka nii, nagu teie jaoks õige on. Võib-olla ma olen üldse peast soe, et sellise jutu siia kirja panen. Seni olen uhuumaid jutte pigem endale hoidnud, et seda blogi siin rahuliku ja vaiksena hoida. Samas on see varjamine ära ka tüüdanud. Miks teaduseusku inimesed võivad kõigile teistele oma eluviisi peale suruda ja tunnetuslikuma eluvalikuga inimesed peavad kuidagi põranda all elama ja tagantuksest käima? Et palun vabandust, et me nii oleme ja arvame.

Kordan üle, et meie perel homöopaatiaga halbu kogemusi pole, aga need kogemused on siiski mitmetised. Kui mu poeg oli väike, veel rinnalaps, siis proovisin oma keerulisemat terviseolukorda keerulisema protokolliga tervendada ning poeg sai sellest kas siis läbi rinnapiima vm moel mingid probleemid, nii et jätsin kõrgesti haritud tohtri välja kirjutatud terade võtmise pooleli. Hiljem tõdes teine arst, et ei oska mind aidata ja sellega tuli leppida. Aga midagi hullu sellest nüüd kindlasti sündinud ei ole. Kui keegi loodab ainult terade peale ja jätab vajadusel lapsele muu abi andmata, siis see on hoopis teine teema. Luumurdude korral on ikka kips esmatähtis (tera võib olla toetavas rollis)! Tavalisi väikseid terviseprobleeme on terade abil võimalik kenasti leevendada.

Hiljem lisatud. Kui vihane olemisel oleks mingit mõtet, siis ma oleksin vihane, et see teadus meil kogu elu tahab üle võtta. Et ei tohi enam apteegis müügil oleval taimeteepakile kirjutada köhatee või seedimise tee, sest pole teaduslikku kinnitust, et need taimed selle häda korral aitavad. Mina tean, et mind ja minu lapsi mõni taimetee mõnes olukorras aitab. Nad on enamasti alati koduste vahenditega tervisehädadele leevendust saanud ja peagu terve lasteaia- ja kooliaasta rivis olnud. Aga see pole muidugi teaduslikult tõendatud. Ja erinevaid inimesi erinevates olukordades aitavad erinevad taimed, see on ka päevselge, isegi ühe pere piires. Aga ikkagi oleks nii tore, kui teepaki peal tohiks kirjas olla, et salvei või raudrohi aitab nende hädade korral. Haige peaga ei jaksa raamatuid uurida ega internetti läbi lugeda.

Head tervist meile kõigile, ja usku võimaluste rohkusesse!
TJT

laupäev, 26. jaanuar 2019

Miks rasedad oksendavad?

Päevalehes oli hiljuti pealugu, et ühes sünnitusmajades tasuta jagatavas väljaandes oli kirjas, et  raseda oksendamine võib olla seotud asjaoluga, et keegi ei soovi sündivat last - võib-olla mitte lapse ema, vaid isa või vanaema. Ja et kuidas selliseid väljaandeid võib meditsiiniasutuses jagada, kus midagi nii teaduslikult põhjendamatut kirjas. Päh, ma ütleks, kui seda väidet kasvõi ainult tolles artiklis nii tõsiselt ei võetaks.

Mõtlesin selle üle, et eks minagi omal ajal oksendanud nii umbes sada korda - kolme esimese raseduskuu ajal iga jumala päev alustasin päeva oksendamisega ja nii see oli mõlema lapseootuse algusaegu. Mõlemad lapsed olid väga oodatud ja laste isaga oli ka laste saamine kokku lepitud (vanavanemad ja teised said sellest tõesti hiljem teada, nii et nende ootused minu olukorda kindlasti mõjutada ei saanud). Päevalehes pakutut ma seega endale kasutada ei võtaks. Mina ise leidsin asjale omal ajal targemate abil sellise seletuse, et kuna minu ootused mu emarollile on väga kõrged (siis kohe kindlasti olid, pärastpoole olen pidanud kohanema oma reaalse võimekusega) ja minu arusaamises on igal lapsel täielik õigus saada kõrgeimat, puhtaimat, parimat energiat, mida nende keskkond saab neile pakkuda, siis seda ma tahtsingi neile anda. Aga see, mida minul oli ja on pakkuda, pole sugugi alati nii kõrge ja puhas. Ma olen lihtsalt inimene.

Kui vaadata, millistest solgitorudest on eesti ajalugu ja meie isiklikud esivanemad viimased sada aastat läbi tulnud, siis need roppused elavad meis paratamatult edasi, see rüvedus ja tülgastus aktiveerub igal sünnitusel ema ja lapse vereliinides, DNA-s, edaspidi kasvatuslikes mustrites jne jne. See ka. Kuigi me kavatsused enamasti on ikka need parimad. Ja kuidagi me püüame end ju puhastada. Mina olen tubli oksendaja. Ma oksendan üsna kergesti ka väikeste tervisehäirete korral või emotsionaalsetel põhjustel (alkoholi ma pole nii palju tarvitanud, et see võiks kõne alla tulla), nii et see on minu jaoks tuttav ja turvaline viis end puhastada. Ma arvan, et see oligi minu rasedusaegsete oksendamiste põhjus. Selline seletus mulle sobib. Ja mõnele võib sobida ka päevalehes toodu - igal juhul ma tervitan, et keegi on söandanud sellise võimaluse avalikult välja pakkuda ja sellega algatada mõttevahetuse.

Ja ma loodan, et kõik need tublid maakonnahaiglate õendusjuhid, kes on sellest väljaandest teadlikud olnud ja seda tasuta jaganud, saavad oma tööd ikka issanda rahus edasi teha. Midagi pole ju hullu juhtunud ja vahest ehk sellelgi ajendil mõni noor ema on läinud otsima enda enesetunde probleemide põhjust, leidnud vastuse enda jaoks (mina liiga maiseid ja läbini teaduspõhiseid vastuseid ei usu ja ega ma ainuke selline ole). Kogu maailma ei saa mitte kunagi teaduse meetoditega ära seletada. Teadus on selleks liiga väike. Ja inimene suur. Isegi sündimata inimene on suur nagu terve maailm. Ja meil on lubatud oksendada, kui see õige tundub. Elagu vabadus!

TJT

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Mälupildike

Laps viskas palli õhku ja see tabas laelampi, mis lõi ohtlikult kõikuma. Minu peas läks kaagutamine lahti, et vaata mis kõik juhtus ja vaata, mis kõik veel oleks võinud juhtuda (minu lapsepõlves oli selline suhtlusviis norm -- ja ma olen paljus vanavanemate kasvatatud, oma lasteaiaõpetajaid meenutan heldimusega kui tundetarku ja kogenud kasvatajaid). Lasteaiaõpetaja jäi kõigutamatult rahulikuks, püüdis lapse tähelepanu (kes oli natuke ehmunud, et mis oleks võinud juhtuda ja mis nüüd saab) ja vaatles temaga rahulikult olukorda: viskasid toas palli, pall tabas lampi, lamp võib katki minna, killud kellelegi viga teha, parem oleks mängida õues. Ja nüüd lähemegi õue. See oli täiesti hinnanguvaba lugupidav suhtumine. Ma olin tunnistajaks imele, mis mu hinge senimaale meenutades liigutab.
See lugu juhtus ammu, kui mu lapsed veel lasteaias käisid ja ma olin riietusruumist lahkuma asutamas. Ma otsustasin, et mina tahan ka ainult niimoodi käituda. Eks ma olnud püüdlik ennegi, raamatuid lugenud ja gestaltteraapias oma asju uurinud ja puha. (Jah, ma tõesti soovitaksin enne vanemaks saamist selliste asjadega tegelda, et olla teadlikum, targem, parem. Me kõik saame inimesena areneda.)

Veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et meie lapsed käisid enamjaolt waldorfpedagoogikat kasutavas lastehoius on see, et kuna need vanemad pidid maksma tavalasteaiast rohkem, siis sinna juhuslikke peresid* ei sattunud. Kõik olid huvitatud oma lapse parimast arengukeskkonnast ja said aru, et see algab perest, kodust, vanemate isiklikust enesekasvatusest -- see on waldorfpedagoogika alus: täiskasvanu enesekasvatus. Tunnistan häbenemata, pigem tänutundes, et mul oli paljudelt vanematelt palju õppida ja ma tegin seda nii usinalt kui sain, ühtegi võimalust mööda laskmata.

Linnale kuuluvas lasteaias on meie lapsed ka lühikest aega käinud ning õpetajate ega muu personali üle mina ei kurda, sain aru, et nad teevad oma tööd südamega ja on andekad ja kogenud inimesed, kes  teavad, mida teevad ning annavad oma parima, mida selles keskkonnas saab teha. Peredes oli vahe kahjuks tuntav. Nii palju laste kallal kaagutamist kui selles keskkonnas olen ma kuulnud ainult kohtades, kus tallinlased oma lastega aega veedavad. Üldiselt ma hoian sellistest kohtadest senimaale eemale. Ega stereotüübid ei ole tühja koha pealt tekkinud, mingil põhjusel on lõunaeestlaste ja saarlaste olek teistsugune. Keskkonnad kah. Aga elupõlise tallinlasena on ka minul selle keskkonna loomise eest oma vastutus. Me kõik saame paremini: seada silmale nähtamatud asjad kõrgemale katsutavatest.

* Need pered muide ei olnud sugugi puha rikkuripered. Meie päevahoidu võeti lapsi ka päevakaupa lepingut tehes ja enamik lapsi käiski oma päevadel, kohtudes seal siis igal päeval nendesamade lastega, kes veel sellel päeval käisid, ja selle päeva õpetajaga (ametlikus keeles perepäevahoidjaga). Meie lapsed käisid enamasti kaks-kolm päeva nädalas hoius hooaja alguses kokku lepitud päevadel. Ma arvan, et üsna tavaliste Tallinna sissetulekutega olid need pered (normaalne, et ka emad said riideid teiselt ringilt ja igal perel polnud autot). Väärtushinnangud olid Tallinna tavapärasest erinevad.

TJT

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Koos ja eraldi


Kui palju peab laps tulema ühiskonna (pere, suguvõsa, kogukonna) reeglitesse ja kust maalt me tohime olla need, kes me oleme? Kui palju teistsugust me suudame ära taluda? Kas teismeline laps peab vanavanematega suhtlema? Kuidas noort toetada, et ta oma eluga iseseisvalt toime tuleks – ja kuidas ta selle iseseisva elu peale saada? Ja kuidas tagauks ikkagi lahti jätta, et ta julgeks tulla abi paluma, kui asjad untsu lähevad...

Poeg rääkis hiljuti, et koolis oli õpetaja rääkinud sellest noormehest, kes aastaid tagasi keldris surnuks külmus ja nüüd hiljuti leiti (ajalehes oli kirjas, et noormees oli vanemate lahutuse järel läinud isa juurde elama, 19-aastaselt isaga liigse arvutikasutuse ja kodutööde tegematajätmise pärast tülli läinud ja edasi elanud aastajagu tänaval, kuni kadus, leiti mumifitseerununa tema ema tollase elumaja keldrist).

Poes rääkisin müüjaga noorte elluastumisest: jutt algas sellest, millisel viisil noor võiks või peaks end talvel soojas pidada. Keskealistena me pooldaks soojemat varustust kui see, mida meie noored on nõus kandma (meie tütar käib ka suvetossudes, madalates sokkides ja paljas ihu välgub õhukeste pükste vahelt ka krõbedama külmaga).

Minu vanemad olid nördinud, et meie 16-aastane tütar ei soovi nendega suhelda (küsimustele vastab liiga lühidalt ja viimasel ajal ei tule minuga kaasa, kui ma seal käin). Minu vanemate arvates teevad nemad suuremaid pingutusi ja lapselaps ei käitu vastutulelikult (ta on alati viisakalt vait olnud või teise tuppa läinud, kui miski ei meeldi). No ja siis see ka, et mina kui lapse ema pean lapsele mingid asjad selgeks tegema ja vist ka nõudma nende täitmist, vist midagi oli sel teemal ka, et kuna ma seda ei tee, siis on minu kasvatus minu isa hinnangul ebaõnnestunud. Nojah, eks mina ole omal ajal seda palju kordi nende kasvatuse kohta väitnud, meil ongi erinevad arusaamad ja kuigi ma olen ajaga õppinud vait olema, siis minu veendumused ikkagi ainult süvenevad. Teismelisena ma lihtsalt ei saanud sellest nii üksikasjaliselt ja sügavuti aru kui praegu, mil ma võin siin tundide viisi heietada. Probleemide korral oma vanematega kenasti käituda ei osanud noores eas kohe üldse mitte. Seekord lõppes meie vestlus ärritunud vaikimisega.

Kõik need teemad põimuvad üheks segapudruks, mille teema on üks: mida me võime noorte käest nõuda ja kus me peame laskma neil olla need, kes nad on. Mulle ka meeldiks, kui asjad oleks nii, nagu minu meelest on hea ja et kõik oleks üksteisega heas läbisaamises. Seda läbisaamist ei saa aga kuidagi sündida, kui ühel poolel on teisele nõudmisi*. Ühepoolsed nõudmised näitavad, et tegemist on allutava suhtega ja normaalne, et inimene sellisega ei lepi. (Samas vajab teismeline ikkagi vanematelt sooja tuba ja riiet selga, aga kas sellega kaasneb kohustus nendega suhelda, kui see suhtlus ei tundu toetav?) Mina olen seisukohal, et laste kasvatusele pannakse alus kolme aastaga ja kasvatamine lõpeb nende kooliminekuga. Edasi saab peamiselt infot jagada, suunata, toetada, aga ei enamat. Ei saa nõuda, et ta teeks nii, nagu mina tahan. Kuigi ausõna, ma vahel unistan ajast, mil nad on välja kolinud ega korralda minu ellu mingit segadust, asjad on seal, kuhu mina nad jätsin. Keskkooli lõpp on just paras aeg iseseisva elu pääle minna. Siis on selleks kõige rohkem energiat ja ehk kont juba nii palju kannab. Mina ka tõesti ei sooviks, et mul oleks kodus laps, kes ainult ekraane vahib ja muud elu ei olegi, süüa saab seda, mis vanemad on koju toonud. Jaapanis on väidetavalt selliseid miljoneid. Seni veel vanemad toidavad neid, aga mis siis ükskord saab, kui see enam võimalikuks ei osutu? Parem ikka õppigu kohe omadega toime tulema, kui Kuusõlmede ring täis (18 a ja 7 kuud e parajasti varsti pärast keskkooli lõpetamist).
Samas ei tahaks kedagi nii karmilt minema saata, et ta peaks valima hädas ja üksinduses virelemise kasvõi õnnetu lõpuni, kui ma saaksin teda aidata.

Kõige targem, mis ma olen osanud, on vaikselt oma elu peale siirduda ja püüda olemas olla, kui nad seda vajavad (tegelikkuses ma alati ei ole, aga üldisemalt on lapsed siiski esmane valik), vaadata vaikselt pealt, kuidas ta oma käru kummuli ajab ja vajadusel aidata siis jälle asi joone peale saada (eriti heal juhul ma keskendun enda tasakaalule ja aitan tal vaadata, mis siis seekord juhtus, mis oli enne, mis pärast, mis millest sõltub, eelkõige lihtsalt hoides oma tähelepanu ja kuulates, meie lapsed üldiselt soovivad oma muresid jagada). Soovitus häirivatest inimestest eemale hoida on päriselus vahel väga valus, aga mõnes olukorras paremat lahendust pole. Vaatasin sügisel Astrid Lindgreni filmi – tema isiklik Bullerby sai valusa lõpu, kui vanemad ta hülgasid, kui ta noorena abielumehelt lapse sai. Lindgreni võrratud raamatud said kirja pandud aastaid hiljem, kui ta oma eluga järje peale oli saanud ja valu läbi tunnetanud. Seda tausta teadmata ei saa tegelikult Bullerbyst ka täit kogemust kätte: sellisel ühtsusel on oma hind.

*... ja täiesti paratamatult on teistel inimestel heast teine arusaam kui minul

Järgmisel päeval saabus taipamine. Olen siin endamisi mõlgutanud, miks mu tütre väiksed valikud mu vanemaid nii palju häirivad. Nüüd sain aru, et see meenutab neile minu omal ajal tehtud valikuid ja siis läbi põdemata stress ja muud tunded tulevad selle päästiku mõjul pinnale ja otsivad väljapääsu. Eks minagi ole taimetoitlane olnud ja neid teisi asju. Tütar on mulle kohati üsna sarnane (vist maailma ainus inimene, kes täielikult mu huumorimeelt mõistab just nii, nagu mina olin mõelnud) ja siis see on ju arusaadav. Nüüd on mul hea pähkel välja mõelda, kuidas nendes olukordades 30 aasta võrra küpsemana käituda kui omal ajal teismelisena õnnestus. Selline kingitus. Ja proov. Ja samal ajal muidugi elan mina uuesti üle vanu olukordi ja kogen uusi vaatenurki ka endas. Ma tänan, ma tänan, ma tänan.

TJT




esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõulurahu omaette

Meie 16-aastane tütar andis päev enne jõululaupäeva teada, et ta ei soovi osaleda minu vanemate juures peetaval jõuluõhtul, kus me alati oleme olnud. Ma sain temast täiesti aru, need koosviibimised on mulle ka aastaid rasked olnud ja ma ise õppisin selles olukorras end hästi tundma alles mõned aastad tagasi, neljakümnendates.

Nagu paljudes peredes, nii ka meil on suguvõsa kogunemistel tavaks arutada Eesti asju ja õige arvamus on see, mis tuleb õigest suust. Mina olen aastaid harjutanud vait olemist, kuulamist ja suunavate küsimuste esitamist. Ma ei muuda oma arvamust, aga ma ei taha valada õli tulle, kuigi vahel juhtub ka seda, kui hoolas ka ei oleks. (Nooruses oli ka suuri tülisid, mis arvamuste lahknemisse puutub, aga siiski mitte jõululauas, seal ma olen alati hoidnud madalat profiili ja jõulurahu, see on minu jaoks tõesti oluline.) Ja meie tütre jaoks pole küsimus ilmselt niivõrd õiges või vales ilmavaates (nagu minu jaoks, et kas ma tohin selline olla), vaid selles, millises emotsionaalses värvingus seda esitatakse. Meie tütar ei talu mingeid negatiivseid emotsioone, ammugi siis jõulisi negatiivseid emotsioone ükskõik kelle aadressil. Ei loe, et need keda kirutakse, pole üldse siin ja me neid isiklikult ei tunnegi. Ja suurem osa kirumist on umbisikuline, et mõned asjad on pahasti, mitte niivõrd kellegi konkreetse isiku tegemiste pihta suunatud.

Lisaks on meie tütar ka taimetoitlane ja kuigi ta on seda väga vaikselt ja omaette, ei esita ilmaski mingeid teadaandeid selle kohta, kuidas teised peavad elama (või no mulle kodus on vahel mõne asja öelnud, aga ma arvan, et sellega asi ka piirdub), siis ometi on see tema valik hoiduda kana, kala, liha  sisaldavast toidust pidevalt teistel hambus (muna ja piimatooteid ta sööb). Nii ta tunneb end isiklikult rünnatuna, kuigi selle taga on parimad kavatsused, et laps ikka terve püsiks ja kunagi edaspidi endale normaalse kaaslase leiaks. Sest taimetoitlasega elavat selle vaate järgi ju ainult mingid hädised tüübid ja oma toitumiseelistusega määravat taimetoitlased end eraldatusse ja võõrduvad inimestest* ja kasvõi oma suguvõsast, nagu sellel pildil näha. Nüüd saab empaatiline lugeja ka aru, miks laps eelistab sellesse seltskonda mitte minna. Ja mul tuleb seda valikut toetada. Korra kaalusin, kas peaksin ka ise siis koju jääma, aga poeg tahaks ju minna ja mulle tundus õige olla jõulude ajal koos oma vanemate ja õe perega.

Ma olen aastaid proovinud oma vanematele hästi õrnalt selgitada, mis meie tütart nende suhtlusstiilis häirib, aga vastus on ikka see, et nendel on õigus olla selline nagu nad on ja teised peavad kohanema**. Eks ma seda juttu ole ise ka lapsena kuulnud ja mäletan, et otsustasin kümneaatasena, et 30+ eas inimesed enam ei ole arenemisvõimelised (ma ikka väga loodan säilitada arenemise võime kuni võiduka lõpuni, praegu on see minu hinnangul mul veel olemas, järelikult peaks olema võimena olemas ka kõigil teistel, igaüks ise valib, mida ta selle võimega teeb).

Ja selle jutuga ma üldse ei arva, et oh ma vaeseke, hakake nüüd mulle kõik kaasa tundma. Mul on aastaid pühade ja suguvõsa koosviibimiste aegu olnud võimalus tegelda oma varjuga (kakskümmend aastat tagasi ma seda küll nii ei osanud nimetada) ja ma olen selle võimaluse eest tänulik. Üle 22 aasta on mind õpetatud, et teisi inimesi ei saa muuta, nii ma olen pööranud tähelepanu enda sisse, keskendunud aegade jooksul igasugu asjadele ja õppinud oma emotsioonidega toime tulekut ja lihtsalt elu üle järele mõelnud. See on sedasorti kingitus suurelt elult ja ma olen selle eest tänulik. Ja see kingitus on tõesti võimalik igaühe jaoks, kuigi mõned inimesed on minust tõesti oluliselt raskemas olukorras. Mu ema osutas eile, kui rääkisime sellest, et meie tütar jõuluõhtule ei tule sellest, et mõnes peres on asjad palju hullemini. Ongi. Siis taipasin, milline õnn, et mina loen ajalehest, et kuskil on pühade aegu koduvägivald, inimesi lüüakse, naistel ja lastel tuleb enda kaitseks kodust lahkuda... Nii hullu asja minu teadvuses peagu et pole. Aga ma mõtlen praegu nende tuhandete peale, kelle jaoks normaalsus on selline ja soovin, et tuleks muutus paremuse poole. Võib-olla ma mõtlen selle peale ka täna õhtul, kui miski mind jõululauas kurvastab. Et hea, et niigi on. Tänan selle eest. Aga kui tundeid riivatakse, siis tuleb sellega ka midagi ette võtta.

Eks selles olukorras ole mul mõni pähkel veel lahendada: kuidas hoida aegade sidet tütre ja suguvõsa vahel, nagu see on minu arusaamises aegade algusest olnud naiste ülesanne? Kuidas lepitada oma vanemaid ja tütart, et nad saaksid rahumeelselt koos eksisteerida? Minu vanemad sooviksid väga, et lapselapsed nende juures käiksid ja tegelikult vajab ka tütar nende armastust. Vahel lihtsalt ajavad inimesed asjad keeruliseks. Praegu juhtus nii, aga see saab palju paremaks minna.

* Lisatud pärast järgmist märkust. Teise vaatekoha järgi tõrjutakse liiga teistsugused inimesed kogukonnast välja. Muidugi mitte ürgaja stiilis kividega pildudes, vaid vähehaaval haiget tegevaid lauseid öeldes, nt "sulle see toit ei sobi, siin on želatiin sees", mida siis kuulaja kogeb nagu "mine ära meie hulgast!".  Jah, naiste töö on ka kogukonda ühtsena ja mingites piirides hoida. Anna, Jumal, mõistmist, kus ja mida muuta ja kus hoida end toetavas olemises! Palun õpeta tingimusteta armastust olukorras, kus see on kohane, ning enda piiride leebet kehtestamist seal, kus see on kohane.

** Lisatud. Selles asjas ma saan oma emast täielikult aru. Mitmes asjas ma ei oska olla enda parem väljalase, aga mitmes kohas ei taha olla teistsugune, sest mina olen see, kes mina olen, kuigi ma saan aru, et minu olemiste või väljenduste või käitumiste tõttu osa inimesi välistab minuga suhtluse. Siis lihtsalt nii on ja kõigile on parem, kui need teised inimesed leiavad üles enda õiged inimesed. Nüüd on lugu uuel tasemel keeruline. Ma ei püüa olla kuldmuna, kes kõigile meeldib, mis puutub lihtsalt tuttavaid, aga mulle on oluline, et mu suhted vanemate ja lastega oleks lähedased. Ja ma ei tea, kuidas seda saab, kui meil kõigil on soov ja õigus olla need, kes me oleme.

Igasse peresse, igasse südamesse jõulurahu ja mõistmist, hoolimist ja märkamist soovides
TJT

Lisatud esimese püha hommikul. Mis siis pärast sai? Mõtisklesin jõululaupäeval omaette ja vahepeal tütrega mõtteid vahetades kodus selle kogemuse üle, mida jõuluõhtud (ja ka teised suguvõsa kokkutulemised) mulle on andnud ja leidsin, et tänu sellele, et ma aasta(kümne)id visalt püüdlesin Bullerbyliku jõulumeeleolu poole iseendas olen ületanud palju suhtetakistusi ka ülejäänud ajal teiste inimestega suheldes. Kui tulla toime kõige lähedasemate inimestega koos olemisest tuleneva stressiga, siis kõrvalisemad isikud enam ei häiri. See on suur võit ja kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Mul on elus ikka väga hästi läinud, et see suur võit ära tuli. Väike jõuluime, võiks öelda. (Ja minu jaoks ka elamise mõte üleüldse, saada paremaks iseendaks.)
Nende mh ebameeldivate olukordade meenutuste peale polnud mul pärastlõunal sugugi enam isu vanematekoju minna, kodus oli ju nii mõnus, aga võtsin seda minekut nagu tööd, mis tuleb ära teha. Bussis tegelesin hoolega oma meeleolu seadmisega, et olla enda parim versioon. Ja bussis oligi juba teiste loodud jõulumeeleolu, võõrad inimesed soovisid oma peatuses väljudes kõigile häid pühi ja see oli nii armas, lõi sellist ühtsusetunnet, kui teised siis vastasid ka. Vanematekodus oli seekord täiesti teistmoodi soojus ja armastuse õhustik. Ja tundub raske uskuda, aga tõesti: sel õhtul ei võetud ühtegi pingelist teemat jutuks, tegime nalja ja meenutasime vanu aegu ja kõik kohal olnud teismelised lapsed olid ka väga mõnusad. Ma olin oma vanemate üle väga uhke ka, et nad sellises vanuses sellise muutuse tahtsid ja suutsid läbi viia, kuigi alles mõne nädala eest olid kinnitanud, et nemad küll ei planai ennast muuta. Võtan eeskuju. Selline jõuluime.

Soovid jõuluimesid igasse peresse, igale inimesele! Soovin usku, et imed on üldse võimalikud!

TJT

esmaspäev, 3. detsember 2018

Iseenda päkapikud

"Kas meil sel aastal päkapikud ka tulevad?" uurisid mu 12-aastane poeg ja 16-aastane tütar. Kui ma protestisin, et mina küll sellesse ametisse ei taha, see luuramine on ikka hirmus tüütu ja mul läheb meelest ära ka. Selgus, et vaja oleks ikka hommikuti kommi pakkuda ja võib täitsa avalikult. Pojaga valisime poes kommid välja ja koos nad panid kommid kaussi. Ma olen nõus, et pimedal ajal on kommist tuge. Ise ka vahel võtan šokolaadi.

Kingid nad valisid ka endale ise. Pojaga käisime koos poes ja tütar ostis endale internetist kunstitarbeid. Poeg vormistas selle kohe imekauniks pakiks ja andis mulle tallele, tütar hakkas oma kingitust kasutama, kuigi ma energiaväheselt protestisin. Ei kõla võibla üldse ägedalt, aga kõik on rahul. Mina olen tänulik, et pole liigseid asju. Lihtsalt paki saamise kombe pärast tehtud kingitusi. Ja vajalikud asjad on nagunii olemas. Otsustasin, et ma vist sel aastal endale midagi ei kingigi (varem ma panin endale pakki mingi köögitarbe vms, et oleks pakk mul ka). Lihtsalt rõõmustan selle üle, et mul on kõik juba olemas ja et ma saan siis osta, kui just vaja on ja kohe kasutama hakata. Õe pere lastele olen aastaid elamusi kinkinud ja vahel teistele ka. Ma lihtsalt olen sedasorti öko ja tasapisi hakkab ka mu asjamaias poeg sellega leppima, tütar pole kunagi asjadest suuremat pidanud, pigem tühjast ruumist. Mõlemad saavad aru, et asjade hoidmisega tuleb tegelda isegi siis, kui neid ei kasutata (neilt tolmu pühkida või jalust ära tõsta või...)

Me oleme lastega sellest ka rääkinud, et asjade jaoks on mh ruumi vaja ja seda meie väikses kodus eriti pole. Juurde saab ruumi tulla igatahes ainult selle arvelt, et midagi välja saadetakse, aga seda on ka nii raske teha (vahel koristuste aegu ju nagunii saadan asju ringlusse või viskan ära, aga selleks et kingituste jaoks ruumi teha ei viitsi seda tööd ette võtta). Lihtsam on koristada ka, kui on vähem asju. Sellest nad saavad aru küll.

Jõulud võivad tulla.
Ma olen päkapikunduse teemadel varem ka kirjutanud ("Kes on päkapikk" ja "Päkapikuaeg sai läbi").

Hiljem lisatud. Kommikulu on küll ilmselt kõigi aegade suurim, aga tühja kah. Nii suur laps võib korra aastas oma tervist suhkruga rikkuda kah, eks see aitab pimedal ajal end vormi ajada. Suurem laps oma tervist suhkruga enam ei riku, oskab ise end hoida. Või siis sööb kommi kuskil mujal, nii et mina ei tea.

TJT

Ametlikult ja tunnetuslikult


Kas talv on ametlikult juba alanud?” küsis mu poeg mõni aeg tagasi. Talve ametliku alguseni oli veel aega. Aga tunne on täitsa talv ju tõesti: ammu pole kraadiklaasi näit üle nulli olnud, õhk on karge, maa kergelt valge, tänav libe ja päev enam palju lühemaks minna ei saa. See ju ongi talv.

Lapsena tekitas minus see kevade ja talve ja suve alguse asi segadust, lasteaias ja koolis õpetati „talvekuusid” ja „kevadkuusid”, mis eesti loodusega üldse kokku ei läinud. Täiskasvanueas aktseptisin määratlust, et kevad algab siis, kui Päike läbib kevadpunkti e läheb Jäära päikesemärki ning et talv algab siis, kui Päike läheb Kaljukitse märki, aga maalooduses on asi ikka hoopis midagi muud, tunnetuslikult ka. Mulle väga meeldis avastada, et hiinlaste jaoks on november juba talvekuu ja jaapanlastel on vist väike talv ja suur talv. Ja vanade eestlaste jaoks ka – talv algas vist kadripäeva kandis. See on kooskõlas minu tõetunnetusega. Söömine ja muu elukorraldus muutuvad ka talviseks millalgi novembris.

Mulle meeldiks, kui koolitarkused saaks ka olla enam ühenduses inimese sisemise tõetunnetusega. Praegu tuleb õppida, kellele millist tõde esitada ja nii võib inimesel endal segaseks jääda, kuidas ja mille järgi elada. See on mõnel juhul ikka üsna keeruline (ja inimestel on endaga hakkama saada ka kohati üsna keeruline). Ju on selline aeg. Kui see aeg kord lõpeb, kas siis tuleb jälle lihtsate üheste tõdede ajastu? Ainult et milliste...

TJT


Hinnasildiga inimesed


Lugesin päevalehe LP-st, et Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus, ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski, seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi. [Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga ikkagi...]

Kui ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd, et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks, palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi, siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud (muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka praeguses maailmas ja mitte vähe).

Tegelikult on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on. Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!

TJT

neljapäev, 15. november 2018

Isadepäeva järel

Lugesin esmaspäevasest Päevalehest isadepäevateemalisi artikleid ja ohkama võttis, et inimesed ei saa laste hooldusõigust jagatud (ja et homoseksuaalsetel on see veel eriti keeruline). Et emad ei lase oma lastel isadega kohtuda ja polegi nendega siis midagi ette võtta. Lasin pilgu üle selle pika rea, mida meie laste isa on neile andnud ja mida ma ise olen oma isa käest saanud ja mida minu vanemad on oma isadelt saanud.... seda kõike on väga palju. Need loetud isad on kõik saanud oma lastega koos olla ja me kõik oleme sellest palju rikkamad juba mitmendat põlve. Meie oleme isadelt saanud ka turvatunnet ja see pärandub põlvest põlve (mina laste emana olen ka turvatunnet saanud sellest, et laste isa meid igat moodi toetab). Koos on parem.

Isadelt tuleb annete sügavamat mõistmist ja toetust nende annete ellurakendamisele. Andeid tuleb hooldada ja minu kogemuses on see just pigem isade töö. Minu kogemuses on emade töö hoida lapsed tervena tervisliku toidu, mõistliku päevakava jms kaudu. Isad on need, kes viivad lapsi liikuma, innustavad maailma sügavamalt mõistma, süvenevad nende annete omapärasse ja vaatavad, mida nende annete hooldamiseks on vaja teha – ükski anne ei puhke õitsele ilma sobiva keskkonna ja mõtestatud sihipärase tegevuseta.  Mitte et emad ka ei võiks seda kõike teha, aga emad üksi kõike ei jõua ja ei peagi jõudma (või ei jõua nad selle kõrvalt enam enda elu elada). 

Isade olulisusest räägitakse liiga vähe. Kuidagi on juurdunud see arusaam, et ema on lapse jaoks a ja o. Minu kogemuses on isad vanemana sama väärtuslikud ja võimekad kui emad. Selle võrra veel eriti väärtuslikud, et ühiskondlik stereotüüp neid vanemarollist kuidagi kõrvale tõrjub ja vähemalt varem pidid isad tegema ekstrapingutuse, et oma vanemlikke andeid rakendada, sest ühiskondlik eelistus on emade poole kaldu. [Kui mina selles blogis siin isadusest liiga vähe räägin, siis selle pärast, et meie laste isa ei soovi, et ma tema tegemisi kajastaksin. Ma hindan väga seda, mida ta teeb ja olen iga päev paljude väikeste asjade eest väga, väga tänulik.]

Eesti meediat lugedes võib meel ikka nukraks muutuda: kui palju ära tundmata ja lahendamata valu maailmas ringleb ja kui palju uut jama see sünnitab. Tegelikult on elu palju ilusam... nende jaoks, kel kuidagi on õnnestunud jamade ringist välja murda. Mulle tundub, et just see enda jamade lahendamine, valu muutmine kerguseks võiks olla mõistlik sihtpunkt või ajaviide, kui üldse peab mingi sihtpunkt ja ajaviide olema. Ma olen tänulik kõigile isadele, kes oma lapsi ja nende emasid toetavad. See juba iseenesest tähendab, et edaspidi on meil siin vähem jama ja rohkem kergust ja rõõmu ja rahu ja koostööd ja kõike muud toredat. Sest ühes pajas mitut suppi ei keeda. Ühiskonna mõju puudutab kõiki inimesi.
Jõudu, edu ja rõõmu meile kõigile sellel teel!

TJT




Kuulamisi-taipamisi

Mu tütar heitis mulle ette, et miks ma tema peale pahane olen. Mulle tundus, et mu pahameel on õigustatud, sest asjad peavad olema nii, nagu mina arvan ja et tema korraldab segadusi, mis on mind kurnanud ja ära tüüdanud. Mitu päeva arvasin, et ma võingi pahane olla. Siis mulle tuli meelde, mida ma kunagi olin otsustanud. Kui mu tütar alles päris väike oli, lugesin „Targa lapsevanema” raamatust, et laps tajub pahameelt karistusena (ja muidugi paljud vanemad kasutavadki meelega pahameelt karistuse ja kasvatusvahendina). No ja et karistus ei vii elu edasi, ei aita last oma tegevuse tagajärgi ega teiste inimeste tundeid ega olukordi mõista ja kui laps ei mõista, siis ta ju ei saagi teine kord paremini käituda. Siis kunagi 15+ aastat tagasi ma igatahes arvasin, et mina küll lapse peale pahaseks ei saa. Tegelikult muidugi sain. Isegi kui püüdsin, ikka juhtus, et sain pahaseks. Aga niikaua, kui mu tähelepanu püsis emarollil, ma enamjaolt siiski suutsin seda vältida. Nüüd, kui mulle on sageli tundunud, et aitab küll sellest vanemlusest, oli see mul isegi meelest ära läinud. Enda lapsepõlvest saadud programmid on ikka nii palju enda soovidest üle.

Nüüd lugesin seda pikka ingliskeelset juttu ka ja panen siia lingi. Äkki kedagi aitab. Artikkel on sellest, et teismelised ei vaja kontrolli enda tegevuse üle, vaid toetust ja ühendust, ka siis, kui asjad untsu lähevad (ja siis veel eriti). Ja et ärgu vanemad võtku isiklikult, asjade untsukeeramine on täiskasvanuks saamise osa nagu kukkumine käis kunagi kõndimaõppimise juurde. Igas vanuses inimesel on abiks, kui keegi aitab neil vaadata, kuidas nad elavad ja mismoodi nad oma maailma loovad. Ja mida nad tegelikult sooviksid luua ja mida selleks tegelikult tuleks teha. Vahel mulle tundub, et emad peaks terapeutideks ka hakkama. Vähemalt iseendale küll. Et see kuulamine tuleks välja just nii tervislikult, nagu selles pikas artiklis kirjas on ja inimeste vahel saaks olla sellised suhted, nagu me tegelikult ju kõik sooviksime.

Mul ikka väga pikaliselt tuleb see taipamine, et vanemlus ei lõpe laste kooliminekuga, vist isegi mitte ülikooli minekuga (või mis iganes see ellu astumise verstapost kellelgi on).

Kokkuvõtteks. Igatahes mina sain selgeks, et pahameel on alati kohatu. Inimestel, eriti veel täiskasvanuikka samme astuvail inimestel on täielik õigus teha oma katsetusi ja eksida. Inimestel on õigus teistele eesmärkidele ja lähtekohtadele ja sellest lähtuvalt ka teistele valikutele ja eelistustele kui minul. Kõigil inimestel on õigus unistustele ja oma lahenduskäikudele. Ja meil kõigil on õigus oma tegemistega ebaõnnestuda, olgu siis enda või teiste vaatenurgast. Inimestel on rahuldamata vajadused, mis neid liikuma panevad. Inimesi käivitavad emotsioonid. Selles segapudrus on paratamatu, et inimesed, eriti lähisuhetes üksteist häirivad (kui nad on sellisel arengutasemel nagu mina praegu). Ja pahameel ei ole mitte kunagi mitte kellegi suhtes õigustatud, aga see on inimlik ja minul ka juhtub (ja ma saan aru, et ma ebaõnnestusin seekord ja proovin uuesti). Selline taipamine tuli selle pikaleveninud protsessi käigus, mille kohta on siin blogiski üht-teist lugeda.
Vanemaroll pakub lõputult arenguvõimalusi ja impulsse ja ma tänan selle eest. Ja ma tänan võimaluse eest siin lugejaskonna kaasabil selgemalt ja täpsemalt mõelda kui ma oma peas iialgi viitsiksin. 

Hiljem lisatud. Kui ma veel vaatasin oma tundeid ja mõtteid teismelise tütre emana, siis ma taipasin ehmatusega, et need polnud mitte minu, vaid mingid rollitunded ja -mõtted. Ma olin meediast võtnud vastu teismelise tütre ema rolli, programmeerinud end selle järgi ja hakanud tundma ja mõtlema nii, nagu teismelise tütre emal on „ette nähtud” – ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Igasugust meediat tuleks tarbida väga ettevaatlikult, tunnetades, mis on õige minu jaoks ja mis on vastavuses suure tõega. Kui mu tähelepanu läheb kuhugi mujale, siis käivituvad need automaatsed programmid, mis on hajameelsuse hetkedel minusse sisenenud. Neid programme on väga palju, eks ma ole suure osa oma elust hajameelne ja tähelepanematu, eraldatud endast ja suurest tõest. Nagu suur osa inimkonnast, kahjuks. See teebki meid manipuleeritavaks. Eks suhteteemalisi kirjutisi kirjutavad ka ju sellised inimesed, kes ei anna enda kallutatusest endale aru või lähtuvad kellegi välisest juhisest. Palju õnne meile sellises maailmas elamise puhul!

Veel hiljem lisatud. Ikka vaatan ja vaatan oma pahameelesid. Et neid tõesti on nii palju! Jah, eks ma omal ajal tekitand paljudes täiskasvanutes pahameelt ja nii on pahameel saanud mu sisekõne oluliseks osaks. Ma soovin selle ära muuta. Aitäh, et teada sain ja taipasin.

TJT

neljapäev, 18. oktoober 2018

Virtuaalse maailma lood


Vaatasin, kuidas meie poeg arvutis ühte tapamängu mängib. Jookseb väga seksika naise kujulisena, püss käes, tulistab, vahepeal lehvitab kirvest ja lõhub paari hoobiga suure kuuse pilbasteks, tormab kaunilt kujundatud maastikul või majas edasi, tulistab vasakule ja paremale teisi tegelasi e kusagil mujal teistes arvutites istuvaid mängijaid...

Nojah. Mehed peavad natuke võitlejad vist ikka olema. Poisid vist on sellised. Väiksena mängis meie poeg puumõõkadega ja tegi harjutusi vanalinna päevadelt ostetud hellebardiga, siis tulid plastmassist püssid. Siis arvutimängud.
Nüüd ta siis jookseb virtuaalsetel maastikel ja tapab teisi võitlejaid, kellest osa on naise kehaga. Seeskin e väljanägemine selles mängus lihtsalt antakse mängu alguses, seda ei saa ise valida. Kord oled mees roosal barbiehobusel, kord naine.

Mind häirib, et selles mängus on kasutusel ka nais-skinid. Sellega on loodud pretsedent, sündinud on uus normaalsus tappa naisi. Ma olen üsna palju üksi ringi kolanud ja tundnud end selles suhtes turvaliselt, et naisi ei lööda. Muud ohud on, aga tappa ikka ei anta. Minu põlvkonna jaoks oli see kuidagi nii iseenesestmõistetav ja mulle andis see paljudes olukordades turvatunde. Ma saan aru, et koduvägivald ikka on ja muud pahad asjad ka, aga üksi ringi kõndivat naist sellised asjad seni justkui ei ohustanud, sest tundus nii enesestmõistetav, et mehed kaklevad meestega, kui on vaja kellegagi kakelda. Uus virtuaalsest ruumist väljakasvav normaalsus on see, et iga vaenlast võib tappa. Pole vahet, kummast soost ta on. Peatumata pikemalt sellel, mille alusel sellistes mängudes vaenlase staatusse satutakse.

Mängudest saab elu. Meie puumõõgaga vehkivast lasteaialapsest sirgus vägev võitleja spordiradadel – tema vaim on ikka üsna murdmatu ka siis, kui keha võimalused alati järele ei tule ja tuleb tugevamale vastasele alla vanduda. Spordis võtavad mehed ikka meestega mõõtu ja poisid poistega. Milliseks kujuneb edaspidi päriselu, kui paljude poiste virtuaalne maailm on selline? (Ja mis on üldse nende loojate peas, kes selliseid mänge loovad?)

Kuidas ma siia sain, no kuidas ma siia sain...,” ümiseb Silver Sepp ühes laulus. Ma ümisen ka nüüd. Igal juhul on see hoop mu kohati üsna androgüünsele mõtlemisele (vt seda lugu). Mingi piir sai ületatud ja see teeb haiget.

TJT




Meie rikutud lapsed

"Ise me rikume oma lapsi," lõpetas oma jutu minuealine meesterahvas. Ta oli kuulanud, kuidas pealinna peenema kooli tütarlapsed oma tulevikuplaane arutasid. Üks arvas, et alla nelja tuhande tema küll midagi tegema ei hakka. Teine arvas, et tema üldse ei hakka midagi tegema, parem leiab rikka mehe. Kolmas arvanud selle peale, et mees võib ära minna, laps tuleb selle mehega saada. No ja siis see viiekümnele lähenev, oma elu ise üles ehitanud meesterahvas kuulas vaikselt pealt ja imestas, et kust sellised soovid tulevad. Tema on paarkümmend aastat pingutanud, enne kui võib endale ja oma perele midagi rohkem lubama hakata. Ja firmal on ikka veel võlad (ja sellel perel läheb materiaalselt tegelikult päris hästi).

Hiljuti kuulsin bussis, kuidas inimesed arutasid, et noored tahavad 1400 eurot kuus kätte saada. Esimese tööotsa eest. Et üldse midagi teeks.

Mõtlesin, et eks ju meiegi ole oma lapsi rikkunud. Ja et kuidas me omal ajal ise kasvasime. Ja mis see hea oleks. Tänapäeval on internet täis neid õpetusi, kuidas tuleb end väärtustada ja kohe palju tahta. Kõike ja kohe ja palju. Ja küllus on kõigi jaoks olemas, tuleb ainult see vastu võtta. Lihtsalt pea end selle vääriliseks ja raha tuleb (ja need teised, vaesed, on ise end sellisele elule määranud, neist pole vaja midagi arvata, las arenevad omasoodu.) Selline n-ö vaimseks peetav lähenemine maisusest. Aga ikka et kohe ja palju ja elu on maiste mõnude nautimiseks.

Maistel väärtustel põhinev maailm on suur ja lärmakas. Tegelikud vaimsed väärtused nagu kaastunne, hoolimine, ausus, meelerahu... ei paista esmapilgul nii väga välja. Neid loosungite lehvides ei levitata.
Jäin mõtlema. Et kui oleme oma lapsed ära rikkunud, eks me ole siis vähe juhatust andnud või sellist juhatust pakkunud (vähemalt keskkonna loomise mõttes). Ja miks nii? Kas oleme ise samasugused? Vähe juhatust saanud, kuidas vaimsemalt elada? Kas seda tahab elu meile (praegu nt mulle) näidata? Ma olen nõutu.

Hiljem lisatud. Pärast ma mõtlesin seda ka, et ega seda paari episoodi pole vaja üledramatiseerida. Eks me kõik ole mõelnud, mida raha saamiseks teha ja võibla ka seda, mida suure rahaga teha – kui selleks peaks juhust olema. Pigem ma näen sedasorti rahanumbrite ihaldamises ohtlikku lõksu (räägitakse, et mida rohkem seda on, seda rohkem seda tundub puudu olevat, kuni kogu elu keskendub raha saamise või kulutamise peale mõtlemisele ja nendele tegudele... aga see on pigem raha orjuses elamine kui enda inimliku potentsiaali realiseerimine). Pigem ma suunaks lapsi külluse mõtteviisile – mul on piisavalt ressursse, et tunda end hästi ja teha seda, mis on minu tegemine siin ilmas.
Endas ma leidsin lapsepõlves kuuldud-loetud muinasjuttudest pärineva vaesuse idealiseerimise ja see pole kah õige. Vaesus ei anna võimalust oma potentsiaali välja arendada ega realiseerida, sest ka see sunnib liiga palju kõrvalisele keskenduma. Ma arvan, et parem oleks keskenduda sellele, mis on minu jaoks õige. Nii ma püüan oma lapsi ka suunata, aidata neil mõista, mis on nende jaoks õige. Ja see võib olla päris raske ülesanne.

TJT


kolmapäev, 22. august 2018

Emarolli muutumised

Viimasel ajal meil on kodus jutuks, et ma pole seda ja teist – mis emarolli puutub. Vahel kuuleb seda ka, et ma pidada lausa nõme olema (seda ma pean noorte inimeste ealiseks iseärasuseks ja väga tõsiselt ei võta). Mis laiemalt emarolli puutub, siis on kriitika mõnes mõttes õige, ma olen üsna palju muude asjadega tegelnud ja koduste asjadega pigem vähevõitu. Teisalt. Ma olen jätkuvalt arvamises, et suured lapsed peavad ise kodus oma panuse andma ja kui midagi on tegemata, siis tehku ära. Ise. Ilma minu kallal vingumata. [Seaduses on ka kirjas, et laps peab andma oma jõukohase panuse kodustes töödes.] Nojah. Üks suurem arvaja on nende isa, nii et eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Parimal juhul on see võimuvõitluse olukord, halvemal juhul lõhnab revolutsiooni järele. Ebameeldiv igal juhul.

Minu jaoks äärmiselt frustreeriv olukord. Nii hull, et ma üle pika aja tulin siia avalikku kohta podisema, selmet omaette pabereid täis kirjutada, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Sest mulle hakkab tunduma, et see olukord on laiem kui ainult meie kodus. Ja laiem ka, kui ainult lastekasvatuses. Lähtekohaks võetaks mingi ideaal ja kui siis miskit ideaalile ei vasta, võetakse jutuks see, mis on mitte nii hästi ja lausa valesti (kuskilt maalt on see õige, kriitika võib olla edasiviiv jõud, aga ainult teatud piires).

Ma tean, et ma olen olnud äärmiselt pühendunud ema – siis, kui lapsed olid väikesed ja minu arusaamise järgi seda vajasid. Nüüd ma arvan, et meil kõigil on aeg iseseisvust õppida ja ma jätangi mõned otsad lahtiseks. Kuigi see vahel tähendab ka hallitama läinud nõusid. On kole tõesti, aga vahel on nii. Muudmoodi ei ole osanud. Ma tahan, et kui neil keskkooliaeg läbi, on selge, kuidas need asjad käivad ja siis tuleb lihtsalt harjutada ja katsetada, mis saab, kui ei tee.

Ma ei tunne, et sellisena see kriitika minu emaksolemise puuduste kallal midagi edasi viiks. Ma tunnen, et ma üldse ei taha midagi teha, kui minu kallal vingutakse. Sama käib muidugi meeste ja laste kohta ka: mitte keegi ei taha, et tema kallal vingutaks. Ma püüan öelda ühe korra ja lasta sel asjal siis olla. Võib olla, et mõni teine taktika oleks parema tulemuse toonud. Kui liiga pikalt põhjendada, miks asjad peaks minu meelest just nii minema, tuleb väga tõenäoselt emotsionaalne vastasseis ja üsna tõenäoselt tegemata see jääbki. Võib-olla mõnda asja nad vanematekodus selgeks ei õpigi, alles siis, kui tõesti on olukorraga omaette jäänud. Ma igatahes püüdsin. Kuigi see näeb vahel välja, nagu ma oleks üldse vanemlikest kohustustest loobunud. Võibla natuke olen ka.

Tükk aega juba mõtlen, kuidas seda olukorda muuta. Kust see muster pärit on, pole vaja kaugelt otsida. Ma olin lapsena täitsa tubli: neljad-viied, erinevate aineolümpiaadide tulemused, keeltekoolid, trennid, igapäevased koerajalutamised (ikka kolm korda iga päev 11-aastasest alates) ja kodu koristamised oli elementaarsus, mille eest kiita ei saanud eriti kunagi. Tänada nüüd ammugi mitte. Ei sallinud ma lapsena tubliolemist, nüüd veel ammugi. Tahaks lihtsalt teha neid oma toredaid asju, puhata ja mängida. Aga mingi vastutus on kogunenud. Kohustused. Kumminaalmaksud. Kuidas need asjad korda saavad – et hundid söönud ja lambad terved?

Ma saan aru, et esiteks ei ole endal õige kelleltki tublidust eeldada, kui ise tubli olla ei taha. Nii. Aga kes siis ikkagi peaks selle köögi korda tegema?

Teiseks ma saan aru, et kui ma ise soovin olla pigem tunnustatud kui kritiseeritud, peaksin ise rohkem tunnustama.  Tunnustan siis ja püüan kõiksugu asju märgata ja tänada, kui keegi on midagi teinud. Aga ikka on mõned asjad tegemata ka. Ja rahulolematus suundub kuidagi minu suunas. Kas lahendus on leppimises / rahulolus olukorraga, mis üldse ei meeldi? Rahulolus sellise endaga, kes ei ole osanud asju paremini ajada? Mingi nipp on siin ikka veel, mida ma praegu ära ei noki. See on kuidagi seotud minu emaksolemise algmustriga. Sellega, milline ema ma kunagi tahtsin olla. Kusagil tuleb midagi teiseks teha, et saaks jälle rahus ja koostöömeeles elada. Ja äkki siis püsib köök ka korras, kuidagi iseenesest?

TJT

teisipäev, 24. aprill 2018

Lastega kunstinäitusele!

Konrad Mägi, Capri motiiv (1922–1923)

Tänapäeval inimesed väga ei julge kunstinäitusele minna, et mine tea, mis sitta seal kalli raha eest näidatakse (ok, näitusepiletid on pigem soodsad, aga kui ei meeldi, siis oma raha on ikka kallis). Suur osa tänapäeva kunsti ongi minu meelest lastele mittesoovitav (täiskasvanu võib sealt saada mõnda laadi pidepunkte enda ja keskkonna mõistmiseks, puhastuseks, enesearenguks, aga lapse otseselt vaatekohalt on need lihtsalt mingid käkid). Mina käisin lapsena palju näitustel, vanemad arvasid, et nii on kultuurne ja käidagu ja laste käest ei küsitud, kas nad tahavad. Ja ma ei kurda, mõnikord mulle täitsa meeldis. Mõnikord mulle meeldib praegugi, kui sada aastat vana kunsti näidatakse. 1. maini on Tallinna raekojas üks rõõmus näitus Enn Kunila kogudest ja seda ma soovitan küll lastega vaatama minna. (Ette rutates võin kinnitada, et meie kunsti suhtes leigetele lastele meeldis.)

Kunila on valinud oma kogusse pildid, mis on hästi värvilised ja kõnelevad rõõmust. Selle pärast ma tahaks, et palju inimesi seda näitust näeb, ja eriti just lapsed. Meie oma ettekujutus eestlusest ja kunstist on seotud lõputute kannatuste, vaesuse ja viletsusega ja eks me sellist ettekujutust tikume edasi andma ka oma lastele (kuigi ma püüan teadlikult, et seda oleks vähem, siis ikka juhtub). Rõõm ja kergus on ka olemas. Nendel piltidel on see sulaselge, ühtki morni ega rusuvat tööd ei ole. Nagu Konrad Mägi ühes kirjas ütles: „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“

Paul Raud, Pargitee (1910)
Mõni mõte, kuidas lastega kunstinäitusel käia, nii et kõik oleks õnnelikud.
  • Kui lapsed ei taha näitusele minna, siis võib lapsele sõbra kaasa võtta. Või minna koos teise perega, kus on lapsi, kellega kohtumise üle lapsed rõõmustaksid. See ei tähenda, et näitusesaalis oleks sobiv hullata või kõva häälega juttu ajada, lihtsalt lapsed tahavad ka omasuguste seltsi. Meie lapsed käisid sellel näitusel ühe teise perega (kusjuures perepilet ei piira, mitu last kaasas võib olla, väga armas kultuurisõbralik suhtumine). Ja me ise võtame sellistesse kohtadesse hea meelega laste sõpru kaasa. Meie peres see nipp toimib alati (aga eks ole ka ootamatuid olukordi vahel).
  • Me ei sunni lapsi mingit kindlat pilti vaatama. Mina ütlen, et leia mõni pilt, mis sulle meeldib ja vaata seda.
  • Mõni laps ei taha niisama vahtida. Lapsele võib anda fotoka, ilma välguta võib enamasti igal pool pilti teha. Siis ta saab osaleda ja asi on palju põnevam.
  • Raekojas on praegu ka joonistustuba, kus saab Konrad Mäe moodi pilte värvida ja pärast Eero Epneri koostatud värvimisraamatu kaasa ka osta. Vt lisaks kunilaart.ee (aga minge ikka kohale ka, ükski foto ei asenda kaunilt eksponeeritud teosest otse saadavat naudingut).
Ado Vabbe, Järve kaldal (1945)
  • Mõni laps tahab omaette rahus vaadata, mõni teine jälle suhtlemist. Ma vahel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida ja suunan selles laadis, et vaata, mitu värvitooni sa sellel majakatusel näed. Nooremale lapsele võib meeldida otsimismäng stiilis kus on punase kleidiga naine (see toimib pigem sada aastat vana kunsti puhul). Vaata pilti erinevalt kauguselt, pane tähele, kuidas pilt selle juures justkui muutub (mida sa ühest või teisest kaugusest vaadates näed?). See on täiskasvanu enesekasvatuse koht ka, et milliseid piiranguid me lastele sedasorti juhendamisega kaasa anname.
  • Liiga normeeriva kunstiõpetaja või lapse töödele antud negatiivse tagasiside mõju aitab tasakaalustada ka just selliste piltide nägemine: kuidas inimese figuur on antud mõne pintslilöögiga (polegi vaja kõike välja nikerdada). Ja lähedalt vaadates on mõni koht neil maalidel natuke plätserduse moodi, aga see just ongi äge.
Ilu ja harmooniat, rõõmu ja kergust!
TJT