kolmapäev, 29. detsember 2010

Ilmar Tomuski lasteraamatud


Ma väga hästi enam ei tea, mida meie vanem laps loeb. Kooliväsimust puhkab ta välja raamatusse sukeldudes. Ja raamatuid kulub tal nii palju, et ma pole nendega enam eriti tuttav. "Karlssoniga" läks tal vist kolm päeva, aga enamik tänapäevasemat kirjavara on hästi suures kirjas ja rohke tühjaga kaunistatult toekale paberile pandud, nii et nende paksudegi raamatute peale kulub vähe aega. Aeg-ajalt käime raamatukogus ja laenutame väiksema virna lastekirjandust, sealhulgas uuemat. Ja mõne päeva pärast on see läbi loetud.

Aga millest ja kuidas need raamatud kõnelevad? Praegu võtsin end kätte ja lugesin ühe raamatu läbi. Ilmar Tomuski "Veli Johannese", mis jutustab 14-aastase poisi elust. Kuivõrd autor on tuntud keeleinimene, torkab kõigepealt silma mõnus, rikkalik ja noortepärane keel. Aga minu rõõmuks ei jää lugu sellest sugugi maha. Igas novellilaadses loos on mõnusaid arenguid ja tore puänt. Lapsevanemana rõõmustan eelkõige väärtuste üle, mida selle raamatu kaudu vahendatakse. Peategelane on igati eeskujuvääriv, aga samas oma inimlike puuduste tõttu mõistetav poiss, kes tekitab soovi ja võimalusi samastuda. Tänapäeva teismelistest poistest suuremat teadmata, tundub loomulik ja eluline see kõik (teemadeks on mh ka igihaljad vanemate kasvatamine ja õpetajate narrimine, aga rõõmsal viisil, mis ei satu kordagi minu taluvusläve lähedale.) Ja hästi eluterve. Oh kui mõnus on lugeda midagi positiivset ja jaatavat (probleeme on, aga neid on võimalik lahendada tänu enda sisemistele varudele).

Raamatukogus lappasin ka kirjanduslikus mõttes suurepärast tõlketeost "Kolmteist põhjust", mis jutustab üsna haaraval viisil koledast ameerikamaa elust ja mõtlesin, kas see oleks teos, mida ma oma lapsele soovitaksin (teemaks lapse enesetapp ja selle põhjused ja tagajärjed). Et kas sellist maailmakäsitlust tahaksin talle pakkuda? Pigem ikka rõõmsamat. Rõõm ja lihtsus on märgiks, et ollakse õigel teel. Tomuski raamatutes oli mõlemat (nelja-aastasele tuli küll palju intellektuaalsemaid asju ära seletada, sest tema sõnavara veel ei küüni kõike mõistma ja paljud täiskasvanule mõistetavad sisukäänud jäid talle hämaraks.)

Lapsele meeldis "Veli Johannes" kolmest Tomuski lasteraamatust kõige vähem - ja ma arvan, et "viga" oli lihtsalt talle kui väiksele tüdrukule arusaamatus keskkonnas ja võõrastes teemades - palju samastumisrõõmu ta sealt just ei leia, aga meeldis talle ikkagi. Lihtsalt hästi kirjutatud raamat sobibki lugemiseks paljudele. 10-15aastastele poistele võiks see olla eriti soovitav (aga jumala pärast mitte kohustuslik!) kirjandus.

Tomuski "Parakatku" kirjeldab sobival viisil maaelu, mida meie laps idealiseerib, ja "Tere, Volli" on Johannese väikevenna elust - siin võib näha paralleele meie väikevennaga. Neisse pole mina sisse vaadanud, aga küllap on hääd.


Hiljem lisatud. Lugesin nüüd Vollit ka, toimekast kuue-seitsmeaastasest poisist, kes oma katsetustega vahel kahjurit paneb (valab emale ostetud lõhnaõli kraanikausist alla, segab kodu puhastusvahendid kokku, paneb videomakki moosi) ja vahel asju ka parandab või eimillestki midagi valmistab (toimiva tuulelohe). Loen endamisi ja imestan, et kus selle lapse vanemad küll on. Lähevad hommikul tööle ja jätavad lapse omapäi koju. Et kuidas ta siis lasteaeda saab? Poiss on loomulaadilt meie pojaga paljuski sarnane, nii et eluline kuju.

Aga mina suhtlen lastega igasugu teemadel, et milleks asju kasutatakse ja mis on raiskamine näiteks. Ja eriti sellest, mis on ohtlik. Meie poeg teeb ohtlikke katsetusi. Juba sellepärast ma ei jätaks teda üksi koju. See raamatupoiss teeb oma tükke ja vanemad ainult noogutavad, et mine nüüd magama või aitab küll. Või vaaruvad rohelise näoga voodisse. Aga selgitustele ei mingit viidet.

Ja siis mõtlen, et kas mina püüan lapsi liialt mõjutada, õpetades juba kaheaastasele, et kraanist niisama vett joosta on looduse jõu raiskamine ja et see on mingi nt koonerluse ingramm, mille ma oma esivanematelt kingiks olen saanud.

Nõus, et ma võiksin poisi katsetuste suhtes rahulikum olla. Aga no mingeid piire ikka peetagu. Seda raamatut ma pojale küll niisama kätte anda ei tahaks. Aga koos lugemiseks ja arutlemiseks vist kõlbab. Kuigi jääb mure, et ta saab sealt uusi ideid, mille elluviimise tagajärjed küll kedagi ei rõõmusta.

Veel hiljem lisatud. Lugesimegi koos läbi. Pojale väga meeldis. Ja arutasime kohe mitu päeva nende asjade üle järele - ta on neil päevil hästi mõistlikus ja armsas meeleolus olnud. Vahest on nii kõige parem. Kuigi see kahtlus ikka kripeldab, et kust läheb mõistliku piiramise piir. Ma naudin teisalt raamatu-Volli toimetamise vabadust ja täielikku hirmu puudumist. See on väga eluterve ja -jaatav.

"Parakatku" on juba raamatukokku tagasi viidud. See oli tütre lemmik neist kolmest.

TJT

neljapäev, 23. detsember 2010

Intuitiivpedagoogika link

Leidsin Evelini blogist huvitava intervjuu ja panen siia üles, et teinekord ka leiaks, kui vaja.
Intuitiivsus on minu jaoks põnev teema. Tore, kui keegi on midagi asjalikku öelnud.
Minu suurimad vaenlased on just kiirustamine ja normid, Solviki kool oskab neile teistmoodi läheneda - olen seda teistsugust lähenemist kogenud ka nende eestlaste juures, kes Solvikis on intuitiivpedagoogikat õppinud. Need kohtumised on minu jaoks olnud tervendav kogemus. Ja selles artiklis on paljud-paljud minu jaoks peened ja keerulised asjad imeliselt ja selgelt sõnastatud. Soovitan kõigile, kes otsivad uut maailma enda seest.
Tänades ja kõigile imelist pühadeaega soovides,
TJT

pühapäev, 12. detsember 2010

Lapse tunnetega kohtudes

Üks mu tuttav saatis oma läbielamised mulle lugemiseks ja ma soovisin selle blogisse panna. See on tema kirja pandud lugu, nagu ta seda tookord koges, kui tema täiskasvanud tütar hingeharimise seminarilt tuli ja oma tunnete kohta tagasisidet andis. Puudutas mind ja võib-olla pakub huvi ka teistele. TJT


Ja siis, ühel päeval see juhtubki - suurekskasvanud laps tuleb seminarilt ja ütleb ootamatult: „Ma olen su peale pahane sellepärast, et…“

Kolme aasta jooksul olin kordi ja kordi kuulnud-näinud, kuidas (SACH kooli rajaja ja terapeut. TJT) Jure julgustas meid seda sammu astuma. Kui omakorda mu laps otsustas Jure juurde õppima minna, siis ühtepidi tundsin heameelt, eeldades, et ta saab seal sama palju eluabi kui mina, aga teisalt tõmbas ainuüksi mõte sellest, mida see minu jaoks kaasa võib tuua, kõhu seest õõnsaks. Arvasin siiski, et olen edasiseks üsna valmis.

Ometi on see minu jaoks nüüd nagu välk selgest taevast. Uskumatu, kui palju võib ühe-kahe minuti sisse mahtuda. Kõik see toimuks justkui aegluubis ja tundub igavikuna.

Esimene reaktsioon on - Jess, lapsel on protsess käima läinud! Ja sellest tulenev rõõm. Kuhu juurde tilgub kohe ka kerge üleolekutunne - ma tean, mida sa tunned, olen seda ju korduvalt kogenud. Tagantjärgi saan aru, et positsioneerisin end temaga samasse paati. Sellesse, mis viimastest aastatest nii tuttav.

Siis äkitselt jõuab kohale teadmine, et ta seisab ikka veel seal ja ootab mingisugustki minu reaktsiooni. Sekundimurdosa jooksul üle näo valgunud rahulolev naeratus kaob, loodan südamest, et ta ei jõudnud seda märgata ja asemele tuleb ehmatav tõdemus – seekord ma ei kuulu enam sellesse paati. Avastan end seismas kaelani külmas vees. Kui lõpuks olen vaevaliselt aru saanud, et seekord olen hoopis mina lapsevanem, siis hakkavad minus rulluma erinevad laused:

- Ta on vihane, nojasiis? (kaitse)
- Millest ta räägib? (segadus)
- Mingi pisiasi tema lapsepõlvest? (segadus)
- Mina andsin ju endast tookord parima! (kaitse)

Kange kiusatus on olukorda ignoreerida, paari lausega oma tookordset käitumist õigustada ja ohvri tundega haavunult minema kõndida. (põgeneda)

Ja alles siis tuleb teadlikkus sellest, et ma pean kohale jääma. Tunnen, et ma ei suuda. Arusaamatu hirm on halvanud mu meeled. Peale pikka vaikimist pobisen talle midagi kohmakat, mida ma enam ei mäleta, et mingilgi moel märku anda sellest, et olen tema lauset vähemasti kuulnud.

Seepeale läheb ta oma tuppa ja ma jään üksi oma mõtete-tunnete- küsimuste virrvarriga. Tuhnin minevikus, püüan aru saada milleks? kuidas?

Korraga mõistan kõiki neid lapsevanemaid, kelle lapsed on Jure koolist tulles nende jaoks täiesti ootamatult midagi sarnast öelnud. See ei ole ju tavapärane pinnapealne pahameeleavaldus, vaid mitmepäevase sügava protsessi tulemus. Aga just sellisena võib see minu kui lapsevanema jaoks tunduda, sest mina toimetan parajasti oma argitasandil ja ei tea, millest kõigest ta viimaste päevade jooksul läbi on käinud. Kuidas küll saaksin ma osata sellisel hetkel ideaalse lapsevanemana käituda? Seda ei ole mulle mitte keegi õpetanud ja kogemust mul ka pole, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Isegi siis, kui olen Jure kooli läbi käinud. Ja oma sisemist last tundma õppinud. Sügav lugupidamine nende vanemate ees, kes suudavad lapse jaoks vähegi adekvaatselt reageerida. On ju lapsevanemas samuti olemas see väike laps, kellel ootamatu rünnaku vastu välja kujunenud omad kaitsemehhanismid.

Ehk on just seetõttu paljud meist pidanud pettuma – läksin ja väljendasin küll vanemale oma tundeid, aga edasi ei juhtunud nagu midagi. Ausõna, kui mul poleks olnud vanemaid süüdistava haavatud lapse kogemust, siis ma oleksin ka praegu minema kõndinud või üritanud lapsele lihtsalt selgeks teha, kuidas see tookord tema jaoks kõige parem lahendus oli. Ja siis minema kõndinud.

Peale pikka seedimist korjan ennast kokku ja lähen ning ütlen talle, et … Aga taas ma ei mäleta mida, igatahes püüan väljendada arusaamist, et see, mida ta tunneb, on oluline. Mul õnnestub siiski maha pidada ka ennastõigustav monoloog, kuidas see tema jaoks tookord parim lahendus oli. Ilmselt ootan temalt mõistmist. Alles nüüd, nagu pooljuhuslikult poetab ta, et tundis end tookord väga üksi. Silme ette kerkib väike armas laps, kes tõesti võis end tookord väga üksildasena tunda. Ja ühtäkki on mul seda taibates valusalt kahju. Ja süütunne on kohe hüppevalmis.

Edasi tundub mul olevat mitu valikut - võiksin pikaks ajaks uppuda süütundesse, kurbusse, tegelda õigustamisega või püüda tehtut kuidagi heastada. Mina valin analüüsimise ja süvenen endasse. Kohe pikalt-pikalt on iseendaga tegemist. Kuni tuleb laps ja teatab, et ta vajab praegu midagi, mida ta kodust ilmselt ei saa ja lahkub. Ja ma saan järjekordse ehmatusega aru, et taaskord ei olnud ma tema jaoks kohal.

Vastu hommikut meenub ühe koolikaaslase protsess suveseminarilt ja tema hilisem jagamine, kuidas vanema kohalolek ja hoidmine aitab hingehaavu tervendada. Olen talle südamest tänulik! Saan aru, kuidas ma ei ole osanud oma lapse jaoks kohal olla. Nagu ka minu ema ei osanud minu jaoks kohal olla. Ja tõenäoliselt tema ema tema jaoks…

Mida ma enese jaoks sellest loost välja noppisin

- Kui laps tuleb ja ütleb, et ta on sel või sel põhjusel vihane, siis see provotseerib mind kaitsesse, rünnakule, ignoreerimisele. Väheusutav, et ma vastavalt tema parimatele ootustele reageeriksin. Pigem vastavalt tema halvimatele ootustele.

- Kui ta lisaks viha väljendamisele kirjeldab oma silmade läbi tookordset olukorda ja räägib oma tunnetest, siis minus võib käivituda empaatia ja ilmselt ka süütunne. Mul võib olla kahju, ma võin paluda vabandust, aga ma ei saaks ilmselt ikkagi aru, mida ma praegusel hetkel tegema peaksin (vähemalt esimesel korral).

- Kui laps ütleks välja ka selle, mida ta minult praegusel hetkel vajab või mida ta tookord vajas, siis oleks see mulle suureks abiks, ent ometi ei pruugiks ma suuta tema ootustele vastavalt käituda (vähemalt esimesel korral). Sest ma võin vajada aega, et seda kõike seedida.

- Toimunu või see, mis toimumata jäi, võib jääda mind vaevama ja ma ei pruugi osata, julgeda seda teemat lapsega uuesti üles võtta, sest see teeks mõlemale haiget. Ometi tahaksin ma sellest rohkem teada ja oleksin tänulik, kui ta tuleks ja võtaks teema uuesti üles just siis, kui see tunne on taas aktiivne, sest ainult siis on võimalik seda energiat muuta. Vastasel juhul võib olukord sumbuda intellektuaalsesse teineteisemõistmisse, aga tundetasand jääb puhastumata.

- Kui laps ütles: ma olen pahane su peale, siis minu mälus oli kirjutama asudes selle koha peal lause: ma vihkan sind. Kui laps puudutatuna mu tähelepanu sellele juhtis, siis olin ise ka hämmingus. Meenub Jure lause – lapsevanemaks olemine võrdub süütunne. Kuuleme seda, mida oleme valmis kuulma.


Olen tänulik, kui kellelegi meenub oma vanema juurde minnes minu praegune jagamine. Tean, et haavatud väikeselt lapselt, kes läheb oma vanemale oma sügavamaid tundeid väljendama, oma hingehaavu avama ja temalt neile leevendust küsima, sellist teadlikkust oodata on ilmselgelt liiga palju. Aga siiski oleks hea teada, et täiesti ootamatult võib ta lapsevanema asemel kohtuda hoopis teise väikese haavatud lapsega. Ja siis võib liivakastis suur arusaamatus aset leida, sest ühtegi täiskasvanut pole parajasti silmapiiril...

Olen kaugel veendumusest, et kui mu laps peale järgmisi koolipäevi koos Jure või mõne teise õpetajaga tuleb ja järgmise teema (ootamatult) laiali laotab, siis olen valmis küpse ja empaatilise lapsevanemana paigale jääma. Aga usun end olevat grammivõrra rohkem valmis.

Näib, et mul on suurepärane võimalus õppida järgmised kolm aastat (kusjuures tasuta!) taas Jure koolis, aga seekord koduõppel ning kogeda medali teist poolt kogu selle ilus ja valus.

Armastusega,
ema E.


Praegu tagantjärele tunnen uuesti, et see "Ma olen su peale pahane sellepärast, et..." ei olnud tegelikult õige lause algus. Mõtlesin tegelikult sellele lausele algust pikalt-laialt enne seda kui emaga rääkima läksin. Ja seda päris õiget algust pähe ei tulnudki. Samas tahtsin kindlasti emale väljendada, et ma ei olnud rahul sellega, mis tookord juhtus, ja seda enne kui see tunne üle oleks läinud. Ma ei teagi, võib-olla õigem oleks "Ma olen haavunud sellepärast, et...," kuid mitte "Ma olen solvunud sellepärast, et..."

Samuti armastusega,
tütar K.

laupäev, 11. detsember 2010

Oma arvuti

Meie noorem laps (4) on lihtsalt sisukate piltide kõrval joonistanud palju id-kaarte, oma raha ja arvuteid ka mitu tükki. Mõnel arvutil on politsei kutsumise nupp, mõnel välgunupp. Mida just parasjagu vaja. Sellel praegu valminul on palju nuppe, nagu ikka.

Üks teeb nähtamatuks, nii et isegi katsuda ei saa. Ja kui ei taha enam nähtamatu olla, tuleb vajutada teist nuppu.

Üks teeb peast lolliks, selle peal on kriipsujuku, kes lõhub midagi. Seda küll ei tohi vajutada.

Ühele nupule vajutades tuleb palju armastust – sellel on punane süda ja sellele tuleb kindlasti vajutada.

Musitamise nupp on ka. Ja teine selle väljalülitamiseks.

Oma nupp on kommisöömiseks. Kui vajutad, kukub komm suhu.

Veel on soolasesöömise nupp, kui seda vajutada, saab palju soolast süüa. See tõesti toimib, ma just hakkasingi vürtsikilu sööma. Poeg vajutas ka ja sõi ka natuke kilu.

TJT

reede, 10. detsember 2010

Liiklemisest

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.


Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT

kolmapäev, 8. detsember 2010

Eelarvamused peeglis

Lasteaialaste emad rääkisid koolist. Ühel emal oli hirm oma last, nutikat, hakkajat, kuid õrnahingelist poega tavakooli viia (näe, kuidas ma kirjutasin, nagu oleks tundlikkus häbiasi või lausa puue). Et mis nad temaga teevad. Ja kas ta saab hakkama. Arutasid, et kas (kaugel asuv) waldorfkool oleks parem lahendus.

See lähenemine mulle ei meeldi - kuigi paljugi sellest on mullegi vähemalt olnud omane. Tavakooli eest waldorfkooli põgenemine viib taaskord mingit sorti sisepaguluseni, enda ja ühiskonna eest peitu pugemiseni ja ühiskonnapaguluse puuduseks tundub mulle olevat annete ja võimete realiseerimata jäämine / jätmine. See viimane tekitab rahulolematust, olen ise kogenud. Hoopis teine asi oleks panna laps waldorfkooli usus, et see on parim koht tema arengu toetamiseks: ma usun, et see võib anda tiivad.


Seepärast ma jäin mõtisklema, mis minus vajas sellist peeglit: miks see vestlus minu tähelepanu äratas. Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.

Ma olen kahel käel waldorfkoolide poolt, aga kas see peaks olema varjupaik, tavakooli ja ühiskonna eest põgenemise koht? Ja miks üldse peab kooli eest põgenema? Ma mäletan väga hästi oma tavakooliga seotud hirme ja tavalasteaiast saadud negatiivseid kogemusi. Nende olukordadega toimetulekuks on paremaid viise kui põgenemine; lapsevanema vabanemine aitab igal juhul ka last.

Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama, et ta tugevaks ja võitlusvõimeliseks kasvaks. Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad. See maailm on osalt juba praegugi käes ja ma usun, et see laieneb veelgi, mahutades peagi kõik soovijad - need, kes on leidnud usu ja soovitu nimel tegutsevad.

Seni tuleb ilmselt vanematel võita oma hirmud ja muud hingepained, et lastel oleks võimalik rõõmsalt ja rahulikult kooliteed käia ja toetavas keskkonnas areneda. Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.

Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei saa tähelepanu need, kes seda vääriksid – nemad pigem peituvad tähelepanu kui sageli millegi negatiivse eest, ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab seda negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadeduses võimekamate vastu. Teine juur on enda enesetähtsus – kui ma ise ei tahaks olla see kõige võimekam, siis ma võiksin ju siiralt imetleda seda teist, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges ja ei saa.

Ja neid juuri on veel.

TJT