kolmapäev, 8. aprill 2009

Sündimuse piiraja

Lugesin tänasest Postimehest pikka ja sisukat intervjuud rahvastikuteadlasega ja ohkasin, et jälle nad räägivad ainult rahast. Raha on kahtlemata oluline, aga peale selle on veel hulk olulisi asju, mis mh ka sündimust määravad. Jäin mõtlema, et mis meie peres sündimust piirab. Jah, eks olen minagi mõelnud, kuidas oleks kolmandaga. Ja selget vastust ei ole. Ma oleksin ehk nõus selle lapse ilmalekandmise ja varaste aastate hoolitsemise töö enda kanda võtma, mehe mõningasel toetusel. Aga mis saab edasi?
Intervjuus oli mainitud, et oluline teema on laste ja perede elu kvaliteet ning jõukamad inimesed ja rahvad valivad pigem vähem lapsi, aga kvaliteetsema lastekasvatamise. See peab minu kohta ka paika. Elukvaliteedist ma tõesti ei tahaks loobuda. Ma olen kirjutanud, et meie oleme valinud oma laste jaoks vormilt perepäevahoiusüsteemis toimiva, sisult waldorflasteaia, kus ma olen veendunud, et laste jaoks on optimaalsed arengutingimused, vähemalt kombinatsioonis haritud ja hoolivate vanematega, nagu me seal kõik oleme.
Kui ma olen tavalasteaias kuulnud ja näinud, et lapsi koheldakse vägivaldsel viisil, siis ma ei julge oma lapsi sinna viia. Või ei taha, vähemalt seni, kui mu oma laps ise ei soovi sinna mingil põhjusel minna. Ja nad kumbki pole soovinud. Kui lasteaiaõpetaja käitub lastega näägutavalt või üleolevalt lapsevanema juuresolekul, siis mida ta teeb veel siis, kui lapsevanemaid ligi pole? Mina ei taha seda teada. Ma ei taha siinjuures süüdistada õpetajaid. Õpetaja töökoormus on suur ja palk väike, nõudmistel ja soovidel piire pole ja tänu kuuleb vist ka harva. Eks nad kustuvad ja kibestuvad selliste töötingimuste juures, saan aru ja tunnen kaasa.
Ma soovin, et mu lastesse suhtutaks täie lugupidamisega, mida me kõik minu arusaamise järgi väärt oleme (kindlasti on selliseid õpetajaid tavalasteaedades ka, aga töötingimused e laste arv on ikkagi lootusetult üle mõistliku piiri).
Ja selline koht maksab. Sest lapsi on õpetaja kohta vähem ja õpetaja tööaeg on lühem, aga söönuks tahavad ju nemadki saada. Pealegi toetavad riik ja linn perepäevahoiusüsteemi u kaks korda vähem kui lasteaiasüsteemi (litsentsitud perepäevahoius käiva lapse vanemad saavad taotleda linnalt tagasi raha, mis on võrdne munitsipaallasteaia pearahaga, aga lisaks teeb linn ka keskeltläbi samas suurusjärgus investeeringuid munitsipaallasteaedade rajatistesse ja korrashoidu, sedasorti tuge perepäevahoidudel kui tavaliselt MTÜ-dena töötavatel asutustel pole).

Ja koolis pole asi parem, kooliskäivate laste vanematel on palju muresid kooli kvaliteediga, just sellesama vägivalla osas näiteks. Need on asjad, mida mina elukvaliteedi all mõistan: et suhted on hoolivad ja arengut toetavad igal pool.
Ma oleksin nõus kasvatama ka kolme last meie alla 100 ruutmeetri suuruses korteris, ja imetabaseid tehnikavidinaid ega muid edevaid asju ma ei vaja, kuid ma ei taha, et mu laste peale karjutakse, et kellelgi pole nende jaoks aega ega tähelepanu, mida nad vajavad. Sedasorti elukvaliteeti ma tõesti ei taha alla lasta ja ma ei tea, kas meil jagub jõudu, et kõigi nende esilekerkivate probleemidega toime tulla, kui meid rohkem saab. Sest ühiskonda ja haridussüsteemi muuta pole minu võimuses. Või on siiski? Ainult enda jagu?
(Selles blogis samal teemal sünnituse teemasildi all.)
Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 6. aprill 2009

Väljasõit

Seekord me käisime tütre järjekindlalt väljendatud soovil järve ääres. Ja võtsime ööbimiseks kena toa, majutuse hinnad on mõnel pool kõvasti alla lastud. Oli mõnus puhata ja olla. Käisime päikese loojumise ajal jalutamas ja nägime paksu udu järve kohal. Ja tütar oli poole seitsme ajal hommikul valmis minema linnulaulu kuulama. Jätsime meespere magama ja läksimegi. Ja korjasime paadisillalt oksakestega järvest öist värsket jääd ja tegime neist pildinäituse. Jääkillud on väga ilusad.
Kella üheksaks oli kõigil hommikusöök söödud (oh mis kena lugu, keegi oli meile putru keetnud ja laua katnud) ja läksime hommikusse metsa jalutama. Varakevadine loodus on just hommikuti eriti mõnus. Väga libe oli ka ja väike kulges osa maad isa kukil. Suurem laps kogus endale jää peale pudenenud samblikest terve näituse. Samblikud on ka väga ilusad. Ja vastuseks tütre küsimusele püüdsin oma koolitunnist meenutada, mis vahe on samblal ja samblikul.
Ennelõuna puhkasime, mina lesisin voodis ja nautisin aknast avanevat vaadet ja magasin. Pidasin pühapäeva. Lapsed rahmeldasid ringi, sest nemad ju ei väsi kunagi, vahepeal me saatsime nad toast välja koridori, et rahu saada, sest teisi külastajaid polnud. Mõtlesin, et romantiline nädalalõpp kahele oleks täitsa tore asi, aga pole head kohta, kuhu lapsi jätta.
Siis andsime toa ära ja olime veel natuke aega järve ääres. Lapsed tükivad juba paljajalu olema. Tütar ei usu mul seda vanarahva juttu, et enne äikest on maa mürgine ja paljajalu ei käida. Aga eks ta enamjaolt oli ka päikesest köetud kuival puidust paadisillal, kus tõesti oli paljajalu mõnus. Mul ka, esimest korda sel kevadel. Tuulevaikses kohas saab juba päevitada.
Kui väike lõplikult väsis, tõstsime ta autosse, kus ta kohe uinus, ja sõitsime koju.

Tublid inimesed vahel küsivad meilt, et kas me oma suvekodu ei soetagi. Mina pole senimaani tahtnud. 8 kuud aastas on see tolmune, kütmata ja rõske, majutusasutuses ootab puhas soe tuba ja puhtad linad voodis, keegi teine teeb süüa. Oma lapsepõlvest mäletan, et see suvekodu pidamine on lõputu töö: jõudsime kevadel kohale, isa läks aiatööle ja ema hiiresitta kokku lükkama. Lapsed, kes selles osalemisest viilida üritasid, olid justkui mingid kahjurid. Eks mu ema oleks ka tahtnud puhata. Inimene ei jaksa lõputult tööd teha ja mul on kahtlus, et mitte selleks pole ta sündinud.
Oma suvekodu ei ole odavam ka, isegi kui see maja on valmis, tuleb seal ikka aeg-ajalt nt vahetada kardinaid, mis 11 kuud aastas seal lihtsalt omaette luituvad. Aeg-ajalt parandada katust või torusid. Kõik see kokku on lõputu töö. Lisaks veel vargusehirm. Mina vajan puhkust, vabadust ja aega olemiseks. Oma suvemaja sobib andekatele askeldajatele, kes naudivad millegi tegemist. Meie naudime pigem vaheldust puhata iga kord natuke eri kohas, jalutuskäike erinevatesse kohtadesse, ümbritseva tunnetamist. Ja see on öko ka. Kõik need päevad, mis meie seal ei ööbi, on kellelgi teisel seal võimalust puhata.
Tipp Ja Täpp

reede, 3. aprill 2009

Meisterdama!

Lustimaa mänguasjablogist leidsin viite, et hakkavad toimuma mänguasjade meisterdamise õpitoad. Ma olen vahel ise ka sellistes osalenud ja kõike nautinud: nii head seltskonda, uusi mõtteid kui iseenda ja teiste meisterdusi. Meie suuremale lapsele meeldib selline keskkond ka, (ma ei tea, kuidas laste kaasavõtmine seekord korraldajatele sobib). Kusjuures ma arvan, et selles seltskonnas pole mingit kohustust teha inglit või voodikaunistust, kui pole selle tegemise isu. Kes tahab, teeb karu ja kassi. Ma arvan (no mina just sõnakuulmisega ei hiilga, olgem ausad, aga selles seltskonnas ma tunnen, et ma tohin selline olla).
Ja mulle meeldib see tasustamise kord ka: igaüks panustab nii palju, kui parasjagu võimalik ja asjakohane tundub. 100g villapakk maksab poes päris mitukümmend krooni ja nt viltimiseks on neid ju palju eri värve vaja, et tore saaks - kodus ma sellist asja ette ei võtaks mh ka hinna pärast, aga sedasorti töötubades suurima rõõmuga. Ja mina vajan muidugi meistri juhendusi ka.
Tõeliselt lõõgastav ja rõõmustav ettevõtmine! Juba mõte üksi inspireerib.
Tipp Ja Täpp

Meie igapäevast vett ja pori...

Täna hommikul oli mul esimeseks tööks minna laste soojadesse kummikutesse uusi kuivi ajalehti toppima. Ja eile õhtul oli see kolmeks üsna viimaseks tööks - võtta märjad ajalehenutsakad välja ja käkerdada uued kuivad asemele. Päris kuivaks kas saabki.
Pärast pikka lasteaiapäeva olime õhtu õues. Algul nad ronisid ja kiikusid tükk aega. Siis leidsid lombi. Sellise mõnusa suure veepeegli, kust jää põhjast vastu paistis. Ja läksid sinna. Soojad kummikud peavad vett teadupärast ainult altpoolt, aga see lomp oli liiga mõnus, et mõistlikku joont pidada. Ja eks olnud õhtu ka juba käes ja tuppaminek ees, nii et mis seal ikka. Las siis sulistavad. Eks varsti hakanud jalgadel külm ka ja asusime kodu poole.
Aga siis leidsid nad veel mõnusama lombi, kus hüpates muda kahte lehte pritsis (olgu öeldud, et mina vaatasin seda mõõdukast kaugusest). Ega ma sellistest naljadest väga aru ei saa. Mina olin ju see, kes pärast need porised kombed ja sukapüksid kausis üle loputas (ma arvan, et selline muda hulk ummistaks pesumasina vee väljaviimise torud) ja kuivama pani.
Miks ma lasen neil nii teha? Ühelt poolt selle pärast, et vaja on ju kogeda, et jalad lähevad sügavas lombis märjaks ka kummiku sees. Siis nad saavad sellest teine kord ka ilma jututa aru ja alati pole ju kodu lähedal ja tuppaminek ukse ees (kui nad oma ainsad ilmakindlad riided nt enne loodusseminekut märjaks teevad, on ikka suht tülikas). Teiseks ma arvan, et vee ja poriga kohtumine hoiab lapsed vaimselt ja kehaliselt tervena. Ühelt poolt lihtne karastamine (eks nad kodus panid jalad sooja vette). Teiselt poolt aitab selline terav siin ja praegu kogemus tulla keha kaudu jälle endasse ja jätta leebelt kõrvale kõik väsimused ja stressid, mida päev on toonud. Umbes nagu talisuplus on väidetavalt tervendav (minu jaoks küll liiga äkiline, aga see ju ometi ei kahanda tema head mõju vapramatele).
Mul on valusalt meeles silma ees pilt emast kahe lapsega. U viie-kuueaastane poiss tahtis kangesti märja lume peal põlvili palle veeretada ja mängida, ning alles kõndima õppinud lapse juures olev ema tajus isegi seljaga, et poiss on jälle põlvili lumel ja käratas ta hirmsa häälega kükakile. Mõlemal lapsel olid täiesti ilmakindlad kombed seljas ja too lumi ei olnud isegi porine mitte. Ja see ema hääl keerab mul praegu ka kõhukoopas soolikad teistpidi, kui meelde tuleb. Ma väga tahaks, et minul õnnestub hoida leebemaid olekuid. Lilleoru kallakuga inimesed räägivad ingrammidest, mida meis kõigis varase kasvatusega leidub. Nt puhtuseõpetus: kui ikka hirmsa hääle või karistusega on midagi kästud-keelatud, siis jääb kehasse miski valus hirm sisse, mis hakkab justkui oma elu elama ja inimese elu juhtima seal ka, kus poleks vaja. Võimalikult vähe selliseid teravaid piiranguid, ma tahaks.
Ja rohkem loodust ja kohtumisi nelja stiihiaga, mis kannavad elu jõude.
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 1. aprill 2009

Voolimisest

Oma hiljutise voolimisteemalise sissekande täienduseks lisan, et esimesed saviloomakesed on meil juba utiili saadetud. Kellel murdus jalg, kellel kõrv.
Eks elu õpetab, et peenike jalg läheb kergemini katki. Mina tegin oma loomakesed masajalgsemad ja need peavad mängule paremini vastu. Tütar tegi ka teise ringi loomi toekamad. Nendega on hea mängida.
Ja veel õpetasin ma teda inimest tegema. Tütar oleks tahtnud teha seisvat meest, aga see oleks isegi mulle liiga suur kunsttükk saada kahejalgne savimehike seisma. Õigupoolest on see inimese kahe jala peal püsimine kah juba looduse ime. Seepärast tegin mina naisinimese: porgandikujulisele kehale kinnitasin pea, seeliku ja ühes tükis käed (selja tagant ühendatud savipulk), mis omakorda sai kinnitatud pikkade juustega. Kindel stabiilne memm tuli sellest. Tütar soovis jätkuvalt siredamaid vorme, moeasi teadagi on ju olla sale ja sihvakas, aga kui oli järele mõelnud, leppis ka sellise matsakaga.
Kui kunagi peaks seda savimeest ikka väga vaja olema, siis teen samas stiilis (või teeb tütar), tagant jätangi jalgade osa kokku (pikk karjusemantel on tal seljas) ja eest kujundan jalgade osa ainult natukene. Stabiilsus ennekõige.
Aga jah, mis praaki ja katki läheb, see ei lenda mitte prügikasti, vaid veetopsi ülessulatamisele ja vastu uutele ümbersündidele. Öko värk.
Tipp Ja Täpp

Emade tugivõrgustik

Bioneeris on artikkel emade tugivõrgustikust. Minu meelest äärmiselt vajalik ja positiivne algatus: tasuta vastastikune abi lapseootel ja väikse lapsega naistele.
Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Alguses kulub ära väike lapsehoiuabi ja hingeline toetus, aga kasvavad lapsed ja kasvavad ka vajadused. Ma olen huviga ise vaadelnud teiste naiste ja perede toimimissüsteeme. Iga pere lahendab oma probleemid talle omasel viisil ja ma arvan, et väga rikastav on pakkuda ka lapsele võimalust kohtuda teiste perede ja arusaamadega.
Suurem osa sellest, mida ma lapse kasvatamisest arvan, on tulnud just kohtumistest teiste emadega. Ma olen õppinud palju konkreetseid majandamiseasju, aga ka nö alustrajavaid arusaamu inimese kui terviku arengust. Mul on lihtsalt siiralt hea meel, et mõned noored emad on härjal sarvist haaranud ja sellele struktuurile ka nö juriidilise aluse rajanud. Aga kogukond on hea ja abiks isegi mitteformaalsena.
Edu teile! Edu meile kõigile, kes me märkame teise inimese vajadusi ja neile appi läheme.
Tipp Ja Täpp

Minu varakevad

Ma olen aastaaegade vaheldumisega vaat et rohkem seotud kui inimühiskonna ja riigiga, tundub vahete-vahel. Tuli just ühe ja teisegi tuttavaga arutelu, et kuidas kellegi jaoks kevad on.
Minu jaoks on varakevades päälmine see rahutus. Mulle meeldib teha keskendumist nõudvaid töid ja just keskendumisega on praegusel aastaajal kitsas käes. Samas ringi uhamiseks, kuhugi sõitmiseks on see parim aeg. Ainult et ringi sõitmine pole mul mingi meelistegevus, seda ainult niipalju, kui hädapärast vaja ja paluks lühemaid otsi. Kui saaks, ma rohkem kui tunni tee kaugusele üldse ei sõidaks.
Kevadväsimust on ka muidugi tunda, jõudu on vähem kui muul ajal. Igal aastal tabab mind vastu kevadet kööginduslaiskus. Kohe mitte ei viitsi mõistlikku sööki teha. Pikendatud purgisupp tükib olema selline keskmine tase. Mingit kummalist nälga juhtub ka, vanasti tegin siis ühe küpsisetordi teise järel, et maitsemeelte kaudu end kuidagi toniseerida. Ja kannatasin ilmselt vaegtoitumise e vajalike mineraalainete ja vitamiinide puuduse all. Praegu söön pigem purgitäite viisi idandeid, need hoiavad vaimu üleval, kuigivõrdki (ja seni on ikka tervena ka hoidnud). Idutamine ongi minu aiandusalane tippsaavutus, muuga ma üldse jännata ei taha, aga idud kasvavad mühinal.
Eks vahel läheb ka tuju kehvaks. Ja see on ka seotud lume sulamisega rohkem kui millegi muuga (kas oleks jabur arvata, et inimesed on sel ajal kuidagi eriliselt kurjad?). Igasugu ebamääraseid unistusi ja tahtmisi ujub pinnale. Hingelise segaduse ja korratuse aeg.
Ainus asi, milleks varakevad on tõeliselt hea, on koristamine ja suurpuhastus. Mulle tõesti need tööd ei meeldi, aga tänase ilmaga passivad hästi kokku. Ja aitavad maandada seda sisemist rahutust, mida kevad minus pidevalt üles toob.
Kevadise päikese käes kuivav pesu on täielik nauding. Korras kappidest rääkimata (korras tubadest ma ei unistagi, niikaua, kui lapsed väiksed), aga sinnani on veel hea jupp tööd teha (naudin siis igaks juhuks juba ette).
Tipp Ja Täpp