kolmapäev, 31. oktoober 2007

Tütre kasvatamisest

Kui ma kohtun mõne naisega, kelle elu ei ole minu arvates hästi läinud, või nt naistevastase vägivalla statistikaga, mõtlen vahel, milline osa sellest ebaõnnest on kasvatusel. Usun küll saatusesse kui hinge valikusse ja geneetikasse ka, aga neile ei ole lapse vanematel mõju. Ainus õrn hoovake, mis vanemate käes veel üldse on, on kasvatus.
See on nagu too kardina taha peitunud kaheteistkümnes haldjas „Uinuva kaunitari” loos, kel oli võimu ära muuta kurja haldja surmaennustus printsessile. Nii et printsess ei surnud pärast kedervarrega kätte torkamist, vaid uinus saja-aastasesse unne, millest kaunis prints ta suudlusega äratas. Ja siis peeti kaunid pulmad.
Niisiis kasvatuse kaudu saab teha mõned korrektiivid – aidata õgvendada seda, mis muidu kipuks kõveraks kasvama, kasta, väetada ja toe(s)tada.
Elus see muidugi lihtne pole. Kuidas ma peaksin kasvatama oma tütart, et tema saatus oleks võimalikult armuline? Igal kenal tütarlapsel on vähemalt kümneid viise õnnetusse kukkuda mõne pahatahtliku, omakasupüüdliku või hoolimatu meesterahva käe (või mõne teise kehaliikme) läbi. Kui ainult üht sorti õnnetust nimetada. Samas tuleb minu meelest ka märkimisväärne osa naisterahva õnnest meeste läbi. Või õnnetoovate suhete läbi. Muud eneseteostust siinkohal vähendamata, lihtsalt kõigest korraga ei saa kirjutada.
Ma ei saa kasvatada kõiki neid poisse, kellega ta suurest peast kokku puutub, mitte kuidagi. Ainult oma last, ja iseennast. Niisiis kuidas?
Ja ma jõuan selle suure küsimuseni, et mida mina peaks tegema, et tema oskaks ja suudaks ebasoodsas olukorras toime tulla või söandaks lihtsalt „Ei!” ütelda. See viimane on ebamugav küsimus. Vastus viitab sellele, et ma peaks laskma tal ei ütlemist harjutada – kohe praegu, juba täna, kui ta on veel väike. Kui ta on veel väike ja oleks väga mugav, et ta „Ei!” ei ütleks, vaid teeks, mis vanemad ette panevad.
Ja mida mina peaks tegema, et tema tulevikus oma eluga hästi toime tuleks on veel raskem küsimus. Ma ei teagi ju veel, millega ta peab toime tulema. Ma tean ainult neid karisid, mis minu teele on jäänud, aga selge, et maailmamerel on neid võrratult rohkem.
Kui ma lõpuks selle kõik ehk teada saan, olen vana proteesidega eideke ja pole mul selle teadmisega enam midagi peale hakata. Kui noored teaks, kui vanad suudaks.
Tipp Ja Täpp

Ohvritalle elu

Lugesin Anatoli Nekrassovi „Emaarmastusest” kui kole on, kui emad pühendavad oma elu lapsele (pigem just pojale) ja toovad ohvreid ja jätavad oma elu elamata. Eestis see vast väga suur probleem pole? Mina pole õnneks selle all eriti kannatanud – minu ema sai ikka üsna hästi ka laste kõrvalt oma elu elada. Ja ma eriti ei tea, et eestlastel selliseid kombeid oleks, minu tutvuskonnas näited puuduvad. Aga ma usun tõesti, et see võib olla lapsele kole taak, kui ta peab eluaeg teadma, et tema ema on tema elule endaoma ohvriks toonud.
Kas ohvrilamba tallel ehk siis teise põlve ohvritallel saabki üldse oma elu olla?
Tipp Ja Täpp

Puhkama õppimisest

Viimasel ajal olen sageli kohtunud seisukohaga, et vanem kui kolmeaastane laps ei vajagi päevaund. Mind paneb see seisukoht imestama.
Meie suurem laps ka kolmeselt ei tahtnud päevaunele jääda. Aasta või paar oli tõesti suur pingutus ta voodisse ja magama saada (tunnistan, et mõnikord ma ei viitsinud seda teha), aga ma arvan endiselt, et see oli seda väärt. Ja enam me ei pea oma viiesele selgitama, miks päevaund on vaja või et seda üldse on vaja. Ta magab mitu korda nädalas ja tunnistab ise ka, et tema elu on toredam, kui ta on puhanud.
Miks vanemad ei taha oma lapsi päevaunele panna? Kas see on teadmatus, laiskus, hoolimatus või ehk veel midagi? Andekaid lapsi kirjeldades nimetatakse sageli nende keskmisest väiksemat unevajadust. Kas meie praegusel edukultuse ajastul üritatakse väikelapsi edukamaks puššida, omistades neile väikest unetarvidust? Ma oleksin nagu kuulnud uhkust emade hääles, kui nad räägivad oma lastest, kes päevaund ei vajavat. Et näe, minu laps on juba nii tugev / hästi arenenud / küps. Ma kardan, et see võib kurjasti kätte maksta, kuigi võibla mitte kohe.
Miks ma arvan, et seda und siiski vaja on? Kõigepealt kindlasti luustiku arenguks (laps kasvab magades) ja meele puhkamiseks. Beebi, tita ja koolieelik peab iga päev palju asju õppima, tema elu on intensiivne, millise perioodiga ka tegemist poleks: kes õpib kõndima, kes kõnelema, kes kingapaela kinni panema – need kõik on väga olulised ja rasked asjad, kui veel ei oska. Lisaks veel igapäevaelu oma kirjususes ja linnas ka stressirohkuses. Kahjuks on paljude laste vanemad ise ka üleväsinud ja vajaks abi. Või oleks neil endal vaja puhkama õppida?
Mina armastan ise ka teha sagedasi, aga lühikesi sügavaid puhkusi. Lõdvestav harjutus, mõtluseminut, tukastus – ja päev jätkub säravama ja rõõmsamana. Emadel on vaja varahommikust hilisõhtuni heas toonuses püsida ja nii seitse päeva nädalas (teistel ka, minugipärast). Sedasama puhkamise ja enese laadimise kunsti võiks õpetada ka lapsele.
Päevauni on kõige lihtsam vorm lapsele puhkamist õpetada: kuidas leida endas rahu, peatada mõtted, koondada ja minna mõneks ajaks uneilma. Ja võib-olla on hoopis huvitav ärgata ja vaadata, mis on maailmas vahepeal juhtunud. Kasvades usalduses, et kõik vajalik jõuab temani nii kui nii.
Tipp Ja Täpp

Mitte midagi

Nojah, nii ma siis sebisin kahe lapse meisterduste vahet, aidates neil materjale valida ja tööd teostada. Ja siis mu armas väike printsess ütleb: „Sina ei teinudki midagi!” Tema pidas sellega silmas, et ta tegi oma krooni ise valmis. Ja väikevend tegi ka üsna ise. Aga mul ei olnud küll tunnet, et ma oleks tunni mittemillegitegemisega veetnud. Hmm.
„Mina tegin võimalikuks, et teie saaksite oma tööd teha!”
Selline nõukaaegse lastejutu lõpulause. Ainult minu hääletooni saaks veel timmida. Soojemaks, rahulikumaks, sõbralikumaks, ehk ka eneseteadlikumaks. Ei tea, kuidas see neis vanades lastejuttudes kõlas? Paberi sahinana vist.
Tipp Ja Täpp

Kroon ja ilm

Tütrel oli vaja uut krooni. Printsessidel läheb neid nagu sooje saiu. Niisiis võtsime krooniteo ette. Alustada tuleb muidugi väikevennast – kui õde midagi teeb, on tal ka kohe midagi vaja. Keetsin tärklisest lasteliimi, panin ajalehed lauale.
Titapoisile andsin paberi ja pintsli kätte. Andsin talle sinise aluspaberi ja surtsasin natuke vedelat sinist ja valget guašši ka. Neid oli siis kena pintsliga mööda paberit taga ajada, kliistriliimi sees lippab veel eriti hästi. Ja sekka õe rebitud paberitükke ja supilusikatäie peent tangu, mida sinna peale panna. See viimane meeldib tittedele väga*. Üks sorgeldus sai valmis, aga tööisu veel otsa ei saanud.
Niisiis andsin teise paberi. Nõukasinise (nõukogude aegse sinise paberi, mis minu lapsepõlvest järele jäänud). Ja tita õde leidis ühe sinisekirju salvrätiku, mida oli mõnus rebida ja tööle kleepida. See pilt sai küll väga lahe, minu mõningase kaasabiga, möönan. Nagu novembriilm, sünge ja tuisune ja samas omamoodi rahulik ja helge. Või siis oktoobriilm.
Vahepeal tegeles õde omale krooni meisterdamisega. Seekordne pole mitte tavaline, vaid võilillehaldjaprintsessi kroon, niisiis peab ta eriti uhke olema. Aitasin tal kollasest kartongist sakilise kroonipõhja teha, millele ta kleepis siidipaberist nutsakaid kalliskivideks (ja kinnitas ka pealt liimiga, et nt tantsu ajal paremini koos püsiks). Ja siis ta lõikas kollasest paberist narmaid, mis on nagu võilille õielehed – hoolikalt, palju ja peenikesi. Need said kolmelt realt krooni serva kleebitud. Teisel päeval viimistlesime (tegin kuivanud krooni printsessile parajaks ja koolutasin õielehenarmad allapoole).
Vaatan neid töid ja tunnen, et olen oma laste üle uhke.
Tipp Ja Täpp

* Esimese lapsega käisin beebide loovustoas, sealt selle nipi sain, et miskit pudistada oma kleepetöö peale, arendab peenmotoorikat ja puha. Meie tita on küll ratsionaliseerijate tõust, kallas puditaldriku töö peale ümber. Selge see, et nii saab rutem. Eks ta arendab peenmotoorikat kusagil mujal.

Vaesuse vastu

Täiendasin oma varasemat vaesuseteemalist sissekannet ja jäin veel kord teema üle mõtlema. Selge, et vaesus on amoraalne ja ebatervislik, aga mida sellega ette võtta? Ja kes peaks seda tegema? Riik? Kas see pole mitte vastutuse enda kukilt ära veeretamine? Vaesuse vastu saab igaüks midagi ette võtta. Ja peakski võtma – nii enda kui meie kõigi huvides.
Sain inspiratsiooni Marianne Mikko kirjutisest Postimehe AK-s. Mikko kirjutab vägivallatust vastupanust ja selle võimalustest. Ja toob näiteid sellest, et see viib sihile. Mina ka usun vägivallatu vastupanu võimsusse. Seepärast annan oma panuse.
Niisiis vaesus, kust see tuleb? Maakeral on ju niipalju ressursse (kui vaadata kasvõi kohalikku reklaamitööstust: kui tarbetuid asju reklaamitakse, järelikult ka müüakse ja järelikult ka ostetakse) ja ikka on seal kõrval puudus. Ja hull lugu, et nii vaesus kui ka rikkus kasvavad. Liigne rikkus on hull selle poolest, et ennast juurde luues pillab ta maakera ressursse mõttetult, ahnusest, ökoloogilist jalajälge suurendades (loe Mareki blogist, Eesti on juba seitsmendal kohal riikide ökojalajälje suuruse poolest). Ahnusest on osa inimesi mõttetult suure osa vahendeid enda valdusse haaranud, ja püüab oma osa veelgi suurendada. Teiste arvelt. Nende arvelt, kes tahavad lihtsalt elada, olla, kogeda, võib-olla ka üht-teist saavutada – lihtsalt mitte nii otseselt ainelises vallas, vaid mistahes muus vallas kui üks mõttetu varandusekuhi.
Seega on esimene asi, mida saab igaüks vaesuse vähendamiseks teha – ohjeldada enda ahnust. Jätta kõik mittevajalikud asjad ostmata, täna, homme ja alati. Ja mitte hindama kaasinimesi nende asjade hulga või hinna järgi. Parema sissetulekuga rahval peaks keskmine või isegi suur hulk vara üle jääma. Kui me ei suhtu inimesesse tema varanduse järgi, vaid lihtsalt kui inimesesse, saame kogemuse võrra rikkamaks. Isegi ilu, tarkust ega lauluhäält ei pea inimeses oluliseks pidama. Selle ülejääva rahahunnikuga saab midagi teha nende heaks, kes rahapuudusel oma annet välja arendada või väljendada ei saa.
Vaest inimest aidata on muidugi jupi keerulisem. Aga võimalik. Mitte niivõrd kala andes, kuivõrd pakkudes võimalust õppida kala püüdma, kui kasutada hiina vanasõna metafoori. Isegi vägisi õpetada ei saa. Aga võimalust saab pakkuda.
Saab selle mõttelaadi järgi elada ja ise seda tutvustada. See on igaühe võimuses.
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 30. oktoober 2007

Süüdistav kõneviis

Lillevaas läheb ümber. Kas see on selle viga, kes ajas, või selle viga, kes selle vaasi sinna pani? Või on viga nõrgemas, sest temal pole jõudu vastu vaielda, end kaitsta?
Kuulen ümberringi palju süüdistavat kõneviisi. Vaat et sagedamini kui käskivat. Minu lapsepõlves oli nii lastel kui ka täiskasvanutel kombeks ajada süü teiste – pigem ikka nõrgemate kaela. Ja kuidas ma halvast kombest ka ei püüaks vabaneda, midagi sellest on mul senimaani küljes.
Märkan, et kasutan süüdistavat kõneviisi eriti just väsinuna. Miks sa seda niiviisi teed? Isegi kui ma ju otse ei ütle, et sina oled süüdi!, et nüüd on nii, on minu rahulolematus olukorraga üksi juba hinnang: see on halb. Ja kui ma küsin, miks, siis on ju siililegi selge, et see ON halvasti. Minu eas ju enam ei küsita, et miks siga ei lenda. See on ka siililegi selge.
Miks ma seda siis teen? Miks ma süüdistan?
Ma ei taha võtta vastutust oma eksimuste eest. Isegi kui need eksimused on nii väikesed nagu see valesse kohta pandud või ümberaetud lillevaas. Ma olen väsinud ja tüdinud ega leia jõudu empaatiliseks mõistmiseks – siis poleks ju miks-küsimust enam vaja, sest isegi mulle siilile oleks vastus niigi selge. Siis olekski mugavam, kui kõik, mis tülikas ja halb, oleks kellegi teise pärast ja minusse see ei puutuks. Ja lahendagu nad ise oma probleeme.
Aga ma ei taha ka seda olukorda, kus minu laps kasvab üles teadmises, et tema teeb alati midagi valesti. Nagunii. Niisiis tuleb välja, et ikka ise ja ikka mina pean tegelema. Puhkama, järele mõtlema, mõistma ja vasutust võtma.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 28. oktoober 2007

Maitsekad värvid

Kui mina laps olin, kehtisid väga kindlad ja kitsad maitsekriteeriumid. Täpselt oli paigas, mis värv millega sobib ja kui kirju tohib üks riidetükk teise kõrval olla. Minu mälu järgi pidi inimese väljanägemine olema üsna tagasihoidlik ja ühevärviline, toon toonis. Osa sellest maitseeelistusest on põhjamaise tagasihoidlikkuse tagajärg, osa ehk nõukogude kasvatuse vili. Iseasi, kui väga õnnestus seda maitsejuhist nõukogude tegelikkuses ellu viia.
Mäletan, kuidas tegin kord lasteaias naistepäevakaarti. Kasvataja nagu neid tollal nimetati oli välja valinud punase, oranži ja lilla värvi. Teisi kasutada polnud võimalikki. Tegin väga ilusa kaardi enda meelest. Emale üldse ei meeldinud. Sest need värvid ei sobivat kokku. Mulle jälle meeldis võimalus midagi nii hullu kokku panna. Väga rokk kogemus, siiani mäletan.
Suuremaks saades hakkasid mulle sootuks teised värvikombinatsioonid meeldima. Kunagi nt lugesin, et Hiinas (või Jaapanis?) olla kollase ja roosa kombinatsioon õnnetoov kooslus. Vaatasin esimest korda elus sellele värvikomplektile otsa ühes emadepäeva lillekimbus ja hakkas meeldima. Praegugi meeldib mulle kodus kanda neid värve koos. Tõesti kerge, rõõmus ja õnnelik on meeleolu, mis neid saadab.
Aga mida ma oma lapsele õpetan? Et need värvid sobivad ja mõned teised pigem mitte. Ja tema kasvab suureks teadmises, et ühed värvitoonid on teiste sõbrad ja teisi ära parem kokku pane. Et siis suurest peast sellesse omad muudatused sisse viia, ma väga loodan. Sest poleks ju suurem asi elu jäädagi ema värvieelistustesse pidama. Aga ma ei saa talle oma eelistust ka vahendamata jätta. On see siis nüüd enda või ehk kasvatuse viga?
Tipp Ja Täpp

laupäev, 27. oktoober 2007

Kehastunud armastus

Ma vaatan oma lapsi, kui nad magavad. See on mu lemmikvaatepilt juba oma laste eelsest ajast. Puhas rahu ja armastus. Vaatepilt, mis tekitab minus parimaid tundeid. Ja kuidas nad ärkavad... Esimesena ärkab väike poeg ja sageli on tema esimeseks tööks minna oma õde kallistama. Siis nad mängivad mõnda aega voodis, sest õeke ei taha kohe tõusta, talle meeldib pikkamisi ärgata. Ja ikka koos armsate inimeste ja kallistustega.
Mulle tundub, et väike laps on justkui tehtud armastusest (eriti just magav laps). Või on nad armastuse saadikud kusagilt mujalt, paremast ilmast? Vaatan ja mõtlen ja tunnen, et inimene on armastus.
Vist isegi see inimene, kes internetis koledaid kommentaare kirjutab.
Tipp Ja Täpp

reede, 26. oktoober 2007

Kallivedaja

Pahandasin oma laste isa peale, et ta ei paranda suure lapse ratast ära. Ja mina ei salli tehnikatöid. Järelikult peab tema tegema, sest tema on mees. Väike tuli ja tegi mulle kalli ja siis jooksis issi juurde ja tegi talle kalli ja siis jooksis jälle minu juurde. Pani sutsu oma armastust minu sisse. Vedas armastuse niidi isani ja pani sutsu tema sisse. Ja siis jälle minu ja siis jälle isa juurde. Kudus kallistades armastuse võrku nagu väike ämblik. See pani mu heldima ja minu pahameel läks üle.
Nojah. Siis ma sain aru küll, et kui mees ka ei taha tehnikavärkidega jamada, siis tema ka ei pea seda tegema. Ja et see on ikka minu probleem, et suurem laps saaks rattaga sõita. Läksin ja viisin ratta parandusse. Ratas korras ja rahu majas.
Mõnikord ta ikka parandab ka. Miks need rattad üldse katki peavad minema? Aga samas: võibla see oli seda väärt.
Tipp Ja Täpp

neljapäev, 25. oktoober 2007

Tita rollimängud

Olen kuulnud lasteaiaõpetajaid kurtmas, et tänapäeva lapsed ei oska enam rollimänge mängida. Või kui, siis kehastavad pigem seebiooperite kangelasi või poptähti. Aga päriselu ei ole moes. Ja see tundub halb, sest kui päriselu mängud jäävad mängimata, jääb lapsel kodu- ja koolimängu tunne saamata. Ja proovimata, mismoodi on olla ema või õpetaja nahas. Lasteaias pole ka tänapäeval enam aega mängimist õppida, peab kooliks valmistuma kõikse aeg.
Kuulsin rollimängu tähtsust ülistavaid jutte juba esimese lapse titapõlves, aga ei osanud nagu ise ka lapsele neid mänge õpetada. Tasapisi nüüd olen õppinud. Laste pealt. Meie suuremal lapsel käis varemalt üks koolitüdruk külas. Ja see koolitüdruk oskas imetoredasti titaga mängida. Vaatasin eemalt, nautisin ja rõõmustasin. Nii see meie laps need mängud ikka selgeks sai ja õpetab nüüd titale. Panen siia üht-teist kirja.
Esimene rollimäng, mille meie laste issi esimesele lapsele õpetas, oli kallikallimäng. Üks mõnus pehme mänguloom tuleb ja teeb lapsele kalli. Ja teisele mänguloomale kalli. Ja loomad teevad üksteisele kalli. Sellise mängu õpib juba nulliaastane selgeks. Ja mängib mõnuga. Peaasi, ta tunnetab, et kõige tähtsam on armastus.
Järgmiseks tulevad tänapäeva lastel teadagi helistamise mäng (mõne klotsitaolise abivahendiga, mis meenutaks mobiiltelefoni). Ja siis ehk mängulooma kõndimise ja söömise mäng. Lapse käes olev loom kõnnib. Või sööb. Ja laps annab talle toitu.
Meie pooleteisene armastab auhimängu. Õde paneb talle paela üle kere (kaela ümber on täiesti keelatud!; ja paelad on kõrgel, neid peab ema käest küsima) ja läheb auhiga jalutama. Vennake käputab rõõmsalt ringi ja ütleb, et ta on auhi. Ja siis läheb õde sööma ja paneb auhi ketti ukselingi külge. Nojah. Juhtub.
Milliseid rollimänge Sinu lapsed mängivad?
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Kas hunt on paha?

Ühele emale ei meeldi need muinaslood, kus hunt on paha. Näiteks sööb Punamütsikese ja vanaema ära. Või ajab põrsakesi taga. Või kimbutab kitsetallesid. Need lood õpetavat loomasse halvasti suhtuma. Tegelikult on hunt hea loom, elab metsas ja lihtsalt sööb oma toitu. Teisi loomi. Sellel pole kurjusega midagi pistmist. Pealegi on see asjakohane, et nõrgemad rohusööjad ära süüakse. Ikka nende enda huvides. Looduseolendeid ei peaks üldse hindama taoselt inimlike mõõdupuude järgi: et hea või paha.
Tõepoolest, ei saa vastu vaielda. Hunt on meie metsades tavaline loom ja tuleks temasse lugupidavalt suhtuda. Nagu igasse looma, taime ja inimesesse. Nõus.
Aga muinasjutud on ka vajalikud. Ma ei tahaks oma lapsele väga palju kommionujutte ajada ja rääkida kõigest halvast, mis ilmas leida. Aga ma pean väga vajalikuks, et ta siiski kindlalt teaks, et kurjus on olemas. Päriselt ka. Hunt on muinasjuttudes kurjuse kehastus ja minu meelest ka sellisena väga vajalik.
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 23. oktoober 2007

Mugav laps

Üks ema kurtis, et tema nelja-aastast poega sunnitakse lasteaias vaikselt voodis pikutama. Iga päev läheb kaks tundi lapse elust raisku. Sest tal pole üldse päeval und. Kui küsisin, kas ta ei tahaks last hommikul varem äratada, siis tal ehk tuleks päeval uni, see ema lausa ärritus. Sest see on nende elu ja mõnus on hommikul kaua magada. Ja mõnus on laps õhtul vara magama panna. Kui ta päeval magaks, siis ta kl 21 veel magama ei jääks. Aga emal on ju oma aega ka vaja. Õige küll. On vaja.
Ja nii on kõige mugavam, et laps magab hommikul kaua ja läheb õhtul vara magama. Siis pole vanematel vaja temaga tegelda. Ja tuba ei lähe ka sassi. Aga lasteaias võiks ta kogu aeg mängida – mis ta seal ikka muidu passib.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 21. oktoober 2007

Kleepetöö

Liimisin PVAga üht vidinat ja tita tahtis ka kohe asjale. Kõike ju vaja ise teha, teadagi. Lõpetasin oma kleepetöö ära ja keetsin lapsele titaliimi (tärklisest). Võtsin välja suuremast lapsest jäänud värvilisest paberist lõigatud lihtsad kujundid: ring, kolmnurk, nelinurk. Andsin titale pintsli ja aluspaberi kätte ja ta asus usinasti liimi paberile kandma. Ise lõikasin kõrval uusi kujundeid juurde. Nagunii olnuks riskantne midagi muud teha, suure koristamise oht nimelt. Kui suur osa aluspaberist oli liimiga koos, pani ta neid värvilisi kujundeid ka sinna peale. Ja siis jälle võttis küljest ära. Ja ladus ülestikku. Tükk aega omaette ametis.
Pärast ma ladusin ise liimist vettinud kujundid pildile laiali: täitsa tore sai ja laps sai ehk selle kogemuse ka, et võib teha nt kleepetöö, mis näeb mingisugune välja. Pool tundi läks nagu lennates. Mis jutt see on, et väike tegeleb ühe asjaga 90 sekundit? Võibla siis, kui lapsele lakkamatult uusi ja igavaid vidinaid ette anda. Ma arvan, et need värvilised plastmassist vidinad on enamasti kõik igavad, ka need, mis teevad (minu meelest koledat) häält või saab neis mingeid osi liigutada – nendega nad jah ei mängi kuigi kaua. Ise ka ju ei viitsiks sellisega jännata.
Kui laps leiab tegevuse, mis teda huvitab, siis ta tegeleb ka aastasena sellega pool tundi. Ma arvan, et seda peaks soodustama, sest see annab lapsele võimaluse keskendumist harjutada. Ja kõik saavutused tulevad hiljem ikka läbi pühendumuse, süvenemisoskuse ja võime teha tööd.
Tipp Ja Täpp

Meie matemaatika

Sain inspiratsiooni Merje koduõppe leheküljelt, eriti just matemaatika postitusest. Seega täna teemaks matemaatika meie kodus.
Kuivasime pärast ujulaskäiku ja viieaastasel hakkas hirmus igav. Mingi igavuse nakkuse on kusagilt saanud, viimasel ajal oleme sageli selles hädas.
Issi mõtles välja sellise mängu. Põrandal oli kaheksa pooleteisemeetrist ruutu - keraamilistest plaatidest muster, kui täiskasvanutele lihtsamas keeles öelda. Koos anti igale ruudule number nullist seitsmeni ja siis issi ütles ühe numbri ja laps jooksis sellesse ruutu. Nullist seitsmeni sai päris hästi joosta edasi-tagasi. Kui issi ära tüdis, võtsin mina numbrite ütlemise töö üle. Meie lapsed nii kergesti ei tüdi. Niisiis ütlesin numbreid. Ja siis ütlesin negatiivseid arve ka: miinus üks ja miinus seitse tavaliste arvude vahele. Väga suuri ei ütelnud, sest need miinusarvud olid trepiastmed ja pole vaja seal palju joosta. Ja ma olin uhke ja rõõmus, et ta hoobilt ühegi seletuseta ise jagas ära, et miinusarvud on nullist väiksemad. Kraadiklaas on meil väga tuttav asi juba ammu: laps läheb enne õueminekut ise vaatama, mitu kraadi on (mina siis ütlen, kui sooje riideid vaja). Eks ta selle pealt õppis.
Laternapostivahesid ta arvutab ka. Kui muidu hästi ei viitsi kõndida, siis läheb nii mitu postivahet edasi, kui mitu on kahe öeldud numbri vahe. Nii kõnnib päris nobedasti kohe, matemaatikahuviline laps.
Kui keegi arvab, et ujula või avalik tänav pole meie kodu, siis muidugi on neil õigus. Aga samas: väikese lapse kodu on ema(-isa) juures.
Pooleteiseaastane lahendab praegu eriti keerulist ruumilise mõtlemise ülesannet, kuidas saada sokki õigetpidi jalga – ikka tahab varvas minna kanna kohale. Ületamatult keeruline ja lahendamata mõistatus veel seni. Ja kuidas saada kaelusmüts õigetpidi pähe. Paneb pea näopoolt sisse ja siis jääb kogu see müts nagu elevandi lont talle ette rippuma.
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 17. oktoober 2007

Kust tuli inimene?

Alguses oli õhk. Kõik inimesed olid õhk, igaüks õhutükike. Siis päike paistis hästi palavasti ja need õhutükikesed läksid katki. Välja tulid inimesed.

pühapäev, 14. oktoober 2007

Rühi heaks

Mu viieaastane tütar tegi voodis kukerpalli ja hakkas nutma. Selg oli haiget saanud. Vaatasin voodi üle, seal polnud midagi kõva, mille vastu ta oleks võinud end vigastada. Selg valutas veel tükk aega, segas käimist, hüppamist ja jooksmist. Läksime siis perearstile, kes libistas käe üle selgroo ja osutas, et valutavas kohas on üks selgroolüli vale koha peal. Käisime röntgenis, mis näitas, et allpool on veel üks lüli teisele poole viltu. Perearst pani skolioosi diagnoosi, soovitas ujumistrenni ja saatis meid taastusraviarstile.
Juhtumisi rääkis üks tuttav yumeiho massaaži võimalusest – et parem enne selgroog massaaži abil paika panna ja siis alles ravivõimelda. Proovisime. Kolm pooleteisttunnist seanssi olid lapsele küll väsitavad, aga meeldisid. Ja valu pole pärast enam olnud. Massöör soovitas last palju riputada: kui ta ise käsipidi millegi küljes ripub, siis venib alaselg ja selja keskosa. Kui aga laps panna rippuma põlveõnnaldest (ise kinni hoides! ja pärast ettevaatlikult maha tõsta ning asetada külili puhkama, et selg saaks oma heas olekus pisut kauem olla), saavad venida ka kaela- ja turjapiirkonna lülid. Minu laps on eluaeg rippuda armastanud ja nüüd siis tuletab seda sageli meelde. Leiutas lausa, et ühel massiivsel toolil on tal võimalik ka üksi enda selgroo ülemist poolt riputada.
Siis läksime taastusraviarstile, kes arvas, et rindkere lihased on nõrgad. Mille peale vist pole muud, kui rõõmustada, et selgrookõverus, mida perearst ja algul ka massöör olid märganud ja mis oli ka röntgenipildil näha, on masseerimisega sirgeks saanud. Niisiis räägiti edaspidi rindkerelihaste nõrkusest. Arst kirjutas individuaalset ravivõimlemist ja arvas, et võimelda tuleks kogu elu. Eks meil kõigil, teadagi.
Võimlemisruumis olid suured pallid, suur osa harjutusi tehti pallidega. Oluline on harjutada end igapäevaselt pingutama. Kere lihaseid tugevdavad tasakaaluharjutused. Näiteks soovitas füsioterapeut lapsel arvuti taga või teleka ees hakata istuma suurel võimlemispallil (ikka hiljem, kui need istumiseajad jõuavad; praegu laps veel selliselt paigal ei istu rohkem kui söögilauas või joonistades-mängides ja loomulikult ei soovitanud keegi lapsel paigal istuda). Siis peavad kere lihased pidevalt tööd tegema. Hüppepalli soovitas ka osta. Ostsimegi, aga selgus, et „Disney kangaroo ball” on lubatud 45 cm asemel kõigest 30+ cm-ne ehk liiga väike ja jääb väikevenda ootama. Tütrele peaks uue ostma.
Proovisin ise ka kõik füsioterapeudi harjutused järele. Esimest korda elus sain aru, mis mõte on neil lapsepõlvestki tuttavatel tüütutel võimlemisharjutustel.

Perearsti hinnangul võib selline viga alguse saada liiga varasest istumisest-käimisest, liiga vähesest roomamisest või hüppekiigest – kõik need väsitavad esimesel eluaastal tita nõrka selga. Ja kõik spetsialistid kinnitasid kui ühest suust, et ujumine on hea spordiala, millega rindkere lihaseid tugevdada, samas kui ratsutamisest, suurest hüppamisest ja muust põrutamisest tuleks hoiduda.
Tipp Ja Täpp

neljapäev, 11. oktoober 2007

Liivakastiservajutud

Ma olen kohanud arvamust, et väikese lapse emale oleks vaja seltsiks teist väikese lapse ema. Et las nad siis pajatavad liivakasti serval oma titelapijutte.
Ma olen nõus sellega, et väga asjakohane on teiste väikeste laste emadega suhelda. Suur osa minu titenduses vajalikke teadmisi on tulnud teistelt emadelt. Nipid. Teadmisi ema ja lapse suhtest. Ja muidugi teiste laste väikseksjäänud asju. Ja kena veel, et väikese lapse ema saab teisest omasugusest mõnikord paremini aru. Sest teised ei tea või ei mäleta enam.
Aga ma ei tahaks, et mu maailm sellega piirduks. Need liivakastiservajutud on toredad ja vajalikud, kuid mulle sellest üksi ei piisa. Ma tahaks rääkida ka suurematel ja üldisematel teemadel. Haridusest. Tahte- ja tundeelu probleemidest. Inimesest nii ja naa. Ja sellest, mis on kahe inimese vahel. Ja sellest, mis on nende üle. Ma tahaks rääkida meie ühiskonnast üldse, kultuurist, majandusest, isegi poliitikast. Teistest ühiskondadest tahaks ka rääkida.
Aga häda on selles, et ei oska. Pole aega süveneda muusse kui oma titelapimajandusse. See võtab jõu ja aja. Ajalehtigi pole aega korralikult lugeda. Ammugi lisamaterjale uurida ja kõige üle järele mõelda. Ja vestluskaaslast pole ka. Kuulaja võiksin ehk ollagi, aga... Kõigi jaoks ma olen ju väikese lapse ema. Mis sellisega ikka rääkida. No kuidas teil ööd on, saad ikka magada? Kui vanalt ta kõndima hakkas? Mida ta praegu oskab? Kas ta sul juurvilja sööb? Mis te õue minnes selga panete? Küsivad minult need inimesed, kes enne rääkisid huvitavatel ilmaelu teemadel. Justkui oleksin teisele planeedile elama sattunud. Või on neil õigus?
Kohati tundub,justkui minu aju ehitus oleks muutunud. Näiteks ei saa ma enam pikki jutte kirjutada – pea ei võta suurt tükki infot korraga vastu. Jupitine magamine ja tuhanded tähtsad olmelist laadi pisiasjad on mu mäluruumi ümber jaganud. Töö kodumajanduses jaguneb väikesteks juppideks (supiainete tükeldamine, köögilaua koristamine, vahepealsed väiksed vahelepõiked ühe ja teise lapsega) ja see mõneti kaootiline rütm on tunginud ka minu ülejäänud mõtlemisse. Suudan korraga mõelda välja ja kirja panna väikese jutu. Nagu nt selle siin. Pika ja asjalikumaga läheks raskeks. Kardan proovidagi. Kardan läbi kukkuda.
Nüüd ma saan aru küll, miks vanasti naisi rumalamaks sooks peeti (mõni peab tänini). Vanasti oli naistel palju lapsi ja nad ei jõudnudki supipoti juurest kaugemale. Suurtel teemadel nad kaasa ei rääkinud. Isegi, kui oleks tahtnud. Kõik mehed ka ei taha oma ellu suuri teemasid. Ei peagi tahtma. Aga väikeste laste ema ainuke suur teema on tema lapsed. Ja seda pole meil ju suureks teemaks ei peetud. Külma põhjamaa asi, vaja palju pingutada ka esmaste vajaduste rahuldamiseks.
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 10. oktoober 2007

Emmede mängumaa

Juhtus nii, et meile toodi üks suur papist kast. Õigupoolest toodi midagi selle sees, ja see suurepärane kast jäi üle. Sile ja sirge, kahju ära visatagi.
Võtsin siis vedelat guašši, pintslid, vee. Panin vanad ajalehed põrandale. Kasti tegin kaheks suurepäraseks papitükiks. Ja lapsed teine teise papitüki serva. Ise pidasin keskel vahti, et väike suurt ei segaks. Said jupi aega maalida. Kuni tüdisid.
Andsin puhtakspestud lapsed issi vastutavale hoiule ja läksin seda värvimist kokku korjama. Vaatasin, et väljavalatud värvi on üle jäänud. Ja jupike papi pinda ka täitsa lage alles. Mu koduperenaise mõistus ütles kohe, et ei saa ju lasta värvi raisku minna, tuleb ikka laiali määrida. See töö lihtsalt tuleb ära teha! Kohe! Võtsin, segasin, mässasin. Väga vinge! 20 minutiga sain täielise abstraktse taiesega hakkama. Peagu nagu Vano Allsalu (ma loodan, et ta seda kunagi ei loe). No võibla ka mitte. Igatahes: väga lahe oli. Värvidega plötserdada.
Veel tahaks kunagi möllata. Aga see on üsna tülikas ja keeruline. Tuleb lapsed sulgeda kuhugi, kust nad ei pääseks pooliku töö peale kõndima. Ja koht ja materjalid ette valmistada. Ja siis jälle kokku korjata.
Kui lahe oleks minna kuhugi, kus selliseid emmesid oodataks. Kus oleks kogu aeg värvid ja paberid valmis, et keegi tuleb ja teeb. Ja põrandale võiks ka natuke ajada. Mitte liiga palju. Veel tahaks midagi voolida. Ja teises toas kellegiga koos midagi mängida.
Ma ei tea, kas kusagil on selline võimalus. Igatahes võiks olla. Koht, kuhu emme saaks oma titadega minna, anda lapsed hoiule ja ise minna naaaaa-tuuu-kee-seeks kõrvaltuppa maalima, voolima, tantsima ja ringmänge mängima. Emmed tahavad ka vahel olla natuke lapsed.
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 9. oktoober 2007

Lõputu väljahingus

Mulle sattus üks (värske) Eesti Naine ette. Peatoimetaja otsib seal taga kedagi imelist inimest, kes suudaks anda üha ja üha. Lõputult. Aina naerataks ja jagas ande vasakule ja paremale. Ja kulmu ei kortsutaks iialgi. Puhata tal ka vaja pole, sel imeinimesel, kes olekski hoopis ingel.
Mõttetu sellist inimeste seast otsida. Inglid on kindlasti olemas, aga neil pole keha. Neid ei saa tavalise ihusilmaga näha ega ihukõrvaga kuulda. Inimesed on inimesed. Ja nad ei saa lõputult anda. See on sama ilmvõimata, nagu kogu aeg ainult välja hingata. Ja sisse üldsegi mitte.
Nii ei saa ka ema lõputult anda. Milleks sellist asja üldse idealiseeridagi? Loodus puhkeb kevadel ja sügisel jääb puhkama. Majandus tõuseb ja langeb, börs kasvab ja kukub. Kuu kasvab ja kahaneb. Universum paisub ja ma arvan, et tõmbub ka kokku. Kunagi ikka.
Nii ka ema. Annab ja siis jälle võtab. Kui ehk on võimalik. Ja see võtmine on emaksolemises vaat et olulisem kui andmine. Või raskem. Andmine on lihtne. Lapsed (ja tõenäoselt ka mees) tuletavad pidevalt meelde, mida neile vaja anda: süüa, puhast pesu, aega, armastust. Ema muudkui võtab oma panipaikadest kõike seda ja annab.
Kuni panipaigad tühjad. Siis tuleb meeles pidada ja ise võtma hakata. Täitma oma salajasi varalaekaid, kust tuleb see tuul, mis puhub haige varba peale, ja päike, mis särab kaasa lapse naeruga.
See on elu sisse- ja väljahingus. Lõputu tants.
Tipp Ja Täpp

laupäev, 6. oktoober 2007

Õige lause

Palju asju sõltub sellest, kuidas me olukordi hindame. Või lausa kõik. Ja mul on hea meel tõdeda, et üks õige lause võib päästa kogu elu. :-)
Vahel ma tüdin kodutöödest. Praegusel ajal näiteks peab kogu aeg lehti riisuma. Meil on palju suuri vahtraid. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mulle meenus ühe tuttava jutt. Ta rääkis mulle tšakratest ehk peamistest energiakeskustest*. Esimese tšakra puhastamiseks ja tugevdamiseks on hea teha lihtsat monotoonset tööd. Niisiis ei ole mul enam vaja „muudkui riisuda”, vaid mul on lihtne, odav ja käepärane võimalus tugevdada ja puhastada oma esimest tšakrat. Tänane päev on päästetud!
Tipp Ja Täpp

*Ma täpselt seda tšakrajuttu ei mäleta. Mõte oli umbes nii.

Head asjad

Jäin mõtlema, kui palju ma olen kirjutanud ajendatuna rahulolematusest ja kui vähe – rõõmust. Sama häirib mind ajakirjanduses ja inimeste igapäevases jutus. Kurdetakse vihma üle, ei räägita, kui mõnusasti lõhnab puhas õhk kahe vihmahoo vahel.
Ma praegu proovin seda viga parandada – kasvõi ainult selleks korraks.
Kaunil jahedal, aga päikselisel septembrihommikul (jah, sellest on juba paar nädalat) olin lapsega pargis. Kell oli vaevalt pool kümme, oli veidi rõske, aga lõhnas kenasti, värske sügise järele.
Keskkoolitüdrukutel algas seal kehalise kasvatuse tund (vrd teise looga). Õpetajat ma ei näinud, ilmselt oli ta suure pargi teises servas. Tüdrukud pidid ringe läbima (jooksma?).

Ja mul oli hea meel näha, et suur osa neist liikus tõesti mööda märgitud rada, ainult osa lõikas. Mul oli hea meel, et suuremat ringi joosta oli selles seltskonnas täiesti lubatav käitumine. Oma keskkooliajast mäletan, kuidas (oma maine huvides) oli kohustuslik igast kehalise õpetaja käsust viilida, kuigi mina oleksin tahtnud end pingutada – ma naudin kehalist tegevust. Ja üldse pingutust. Tollal nautisin siis jooksmist klassikaaslaste eest salaja õhtupoolikul. Aga need tüdrukud liikusid rõõmsalt igaüks endale sobivas tempos – kes jooksis, kes tegi kiiret kõndi. Avalikult. Keegi ei lonkinud ega suitsetanud.
Tipp Ja Täpp

Vahtraid tuppa

Laps korjas kauneid kirjusid vahtralehti. Valis ja imetles. Ja tahtis neid tuppa tuua. Kui kimbu suurust nähes veidi kõhklesin, siis lisas, et kuivatab ära ja siis kingib need mulle. Nojah. Lapse siirast, võibla ainult pisut kavalast kingitusest ju tõesti ei saa ära öelda.
Tõigi siis lehed tuppa, pani lauale ja sinna nad jäid. Mõne aja pärast oli kogu tuba sodi täis. Käisin nädal aega ringi, kortsutasin endamisi kulmu ja siis koristasin ära. Lapsele ütlesin ka, et vaata, kuidas tuba välja näeb, sai aru küll, aga see ei paistnud teda suuremat segavat. Tema tähelepanu oli juba uute asjade juures.
Aga ma ikkagi ei saa talle seda rõõmu keelata ka. Ma armastan ise ka neid värvilisi lehti sügisel. Ja kevadel toome tuppa õunapuuõisi ja kibuvitsaõisi. Suve hakul jasmiine. Ja siis kõrsi ja põllulilli. Sekka võililli ja naadiõisi. Looduse hõngu ja ilu.
Need on meie mõnusad ajanäitajad.
Tipp Ja Täpp

neljapäev, 4. oktoober 2007

Omapäi kasvades

Eelmise sissekande muinasloos tegutsevad lapsed kümnekesi kord ühe, kord teise pere õuel. Kas nad on seal üksi, ilma täiskasvanute järelevalveta? Kas see pole ohtlik? Millised eetikanormid ja tavad hakkavad valitsema sellises rühmas? Mul tekkis selline küsimus paar päeva tagasi pärast seda, kui ise naabrilaste „rünnaku” üle elasin.
Nimelt kutsusin pühapäeval tuttava ema lapsega külla. Tuttav ema vastas, et ei saa tulla, aga kui mulle sobib, siis ta saadab oma lapse ja tolle kaks sõbrannat. Vastasin, et sobib. Arvasin, et seltsis segasem. Lapsed ju üsna ühevanused.
Olin parasjagu lastega aias, naabrilaps veel meie suuremal külas. Külalised tulid sisse, tormasid tere ütlemata minust mööda, vallutasid minu lapse ja tema külalise mängumaa ja kehtestasid seal oma reeglid (tõuklesid nii väljakutsuvalt, et rahumeelsed lapsed olid sunnitud oma mängu katkestama, eemale minema ja pealt vaatama). Me olime ebameeldivalt üllatunud.
Uued külalised olid oma rüselusmänguga nii tõsiselt hõivatud, et neil polnud lihtsalt aega märgata minu ja teiste laste rahulolematust. Mõne aja jooksul õnnestus minul ja tütrel uued külalised siiski korrale kutsuda ja mäng jätkus sõbralikult ning rahulikumalt. Kuni nad üsna hüvasti jätmata lahkusid. Ebameeldiv tunne jäi.
Pärast rääkisin sellest tuttavaga ja ta möönis, et need kolm koos lähevad vahel käest ära – ja tuletas meelde, et oli kohe minult telefonis küsinud, kas ma saan nende järele vaadata. See ja enda valmisolek oli mul meeles küll, põhimõtteliselt ma ju arvangi, et peaks lapsi mitme pere peale kasvatama. Ma lihtsalt ei arvanud, et nende väikeste tüdrukutega võiks selline lugu juhtuda – ma ju natuke ikka teadsin neid. Tuttava esimesse klassi läinud laps on minu lapsest paar aastat vanem, tema sõbrannad samaealised. Kolm väikest tüdrukut ja lausa sõgedalt mürgeldavad, kui oma vanemaid ligi pole.
Siis hakkasin mõtlema, et ma ei mäleta, et ma oleks nende väikeste, viie-kuueaastaste tüdrukute vanemaid näinud. Tüdrukud liiguvad tänavail ja pargis kogu aeg üksi. Väikeste titade van(a)emad ja hoidjad siis tegelevad nendega, kui tahavad.
Selle näite varal näen, et koolieelne iga on üksi ringi liikumiseks ikka kaugelt liiga vara. Isegi, kui laps on valmis turvaliselt liiklema, on tal veel palju õppida käitumise ja inimsuhete kohta. Õppida elementaarsest viisakusest ja eetikast. Ja kõigest muust, mis inimeste vahel. Neid reegleid peaks õppima just vastutustundelise täiskasvanu kõrval – nähes, kuidas võiks teha (või kasvõi sedagi, kuidas võiks tegemata jätta) ja mida nad ühe või teise käitumisega ümbritsevais põhjustavad. Ma loodan, et tolle Inglismaalt pärit daami jutustatud loos oli alati laste kõrval ka täiskasvanu – see lugu tundus nii armastuseküllane ja turvaline. Armastust ja turvatunnet vajab laps kasvamiseks iga hetk. See annab võimaluse omandada ühiskonnas kehtivad reeglid ning sellelt pinnalt on lihtsam teismeliseeas leida endas sisemine vabadus.
Eestis on lapsed sageli ilma hooleks jäetud. Ilm nendega ei tegele ja tulemus ei rõõmusta kedagi. Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Sidususest

Ma olen endas kandnud ühte lugu nagu ilusat pilti muinasmaast, mis on päriselt kusagil olnud. Seitsme maa ja mere taga elanud kord üks küla, kus inimesed olnud omavahel sõbrad. Selle küla inimesed teinud palju asju koos. Nad elanud kenas ümbruskonnas ja nende lapsed jooksnud ringi, mängides kord ühe pere, kord teise pere õuel. Ja söönud nad seal, kus juhtunud söögiajal olema. Või leppisid ehk emad selles kuidagi kokku – sellistest üksikasjadest lugu vaikib. Ja lapsed hoidsid üksteist ning nende vanemad said suure osa oma ajast tegelda oma asjadega.
Selle loo rääkis mulle üks pensioniealine Inglismaalt pärit daam. Ja sarnast lugu rääkis ka mu Karjalast pärit vanaema üha ja üha.
Aga Eestis? Kas meil on elatud nii nagu oleks kogu küla üks pere? Kas eesti kirjanduses on sellise elu kirjeldusi? Meenub paar talgutöö kirjeldust – see on tänini tuntud koostöövorm. Aga kas meil on kunagi olnud kombeks mitme pere lapsi koos kasvatada? Pigem ikka igaüks oma koju sööma, sest omalgi vähe. Ja lapse järele metsa ei minda.
Kas me soovime võtta vastutust naabrilapse sirgena kasvamise eest? Mulle tundub see praegu küll hirmus võõras olevat. Aktuaalne tundub hoopis „Sügisball” oma kollektiivse üksiolemise teemaga. Ja argipäev ülepea kasvanud tiinekatega.
Kas kogukondlik elustiil on Eestisse mujalt sisse toodud? Eestis on siin-seal püütud ka kogukondlikul viisil – üksteist toetades - elada. Meenub Lilleoru ja Pahkla camphilli küla ja Maarja küla, aga need pole päris see, sest Lilleorus on tegu vaimse vennaskonna ja teistes erivajadustega inimestega ja nende asumite ideoloogia on piiri tagant pärit.
Vähe olen küll Eesti maaeluga kokku puutunud, aga selliseid kooskasvamise lugusid pole juhtunud kuulma. Kas meil sellist sidusat kogukonda kusagil üldse on? Pigem on olnud omaette see eestlase elulaad – maja ehitatakse naabri omast eemale, metsatuka taha. Või Andrese ja Pearu porimine üle aia. Tipp Ja Täpp

Kivi ema pihta

Hommikul Postimehe esilehte vaadates tuli mulle kohe silme ette sopavoog, mis nüüd kommentaatorite suust emade pihta lahti pääseb (ma ei julge seda lugeda). Isegi see kujutluspilt teeb haiget: nii palju verbaalset vägivalda abitute emade pihta. Sõna otseses mõttes on kahetsusväärselt paljud emad ilma kõige hädapärasemast abist enda ja lapse elu korraldamisel. Titade isad on tööl, vahel kaugel ära, vanavanemad ajavad oma asja. Pole kedagi, kes lapsel vahepeal silma peal hoiaks, et ema saaks end pesta, koristada, rahus puhata. Mõne lapsega on vaja lakkamatult tegelda. Lapse rahulolematus on emale tohutu stress.
Inimesed võtavad sõna, kujutamata ette, millises olukorras need oma lapsi raputavad emad on.
Mulle on see olukord tuttav. Väikelaps nutab ja karjub vahetpidamata tunde, päevi, nädalaid. Ei aita ükski abinõu. Ema on söömata-joomata, võibla ka magamata, sest kogu aeg tundub, et tuleb aidata last, kes karjub. Puhkusest ei räägigi. Saab küll mõõt täis, ja kuidas veel.
Mina lukustasin end aeg-ajalt vannituppa. Jätsin paarikuise karjuva lapse voodisse. Läksin vannituppa ja panin ukse ka lukku. Justkui see aitaks abitu lapse karjumise vastu. Tegin mitu pikka minutit hingamisharjutusi. Püüdsin palvetada. Ja ma olen surmani tänulik inimestele, kes seda mulle õpetasid. Kõik seda ei tea, ei oska.
Seepärast mina jätaksin selle kivi emade pihta viskamata.
Ma ei taha õigustada imikutevastast vägivalda. Ma tahan seda ära hoida. Seepärast ma palun Sind, mine oma tuttavale noorele emale appi!
Väikelapse käru või vankri lükkamine kusagil pargis ei nõua mingeid pedagoogilisi oskusi, vastupidi – võibla saad ise jalutades õhku hingata ja oma elu üle järele mõelda. Selleks on vaja ainult tahtmist. Aega pole? Sul on päev tähtsaid tegemisi täis? Siis täna jumalat, et see karikas Sinust mööda läks, aga ära süüdista neid, kes on hädas!
Tipp Ja Täpp

Lihtsaid mänge lapsega

Võibla peate kusagil vaikselt ootama ja laps hakkab nihelema. Ehk on käepärast mõni tasuta ajaleht või reklaamtrükis? Siis võib mängida piletite tegemise mängu. See käib nii. Kordamööda rebite selle paberi küljest ühe riba või tüki ja ütlete, mis pilet see on. Näiteks söömise, puulehtede langemise vaatamise või kojujõudmise pilet. Hingamise pilet. Ajalehe lugemise pilet ja loomaaias karu vaatamise pilet. Uksest sisse ja pärast jälle välja astumise pilet. Muudkui kordamööda ütlete ühe pileti sisu. Pärast korjate kõik kokku ja panete koos prügikasti.
Võibla mõni teine kord laps tahaks kangesti joosta ja vanem ühe koha peal olla, ehk miskit töödki teha. Siis võib vanema juurde panna ühe karbi. Ja teise karbi sealt hästi kaugesse kohta. Laps ja vanem saavad peotäie ühesuguseid asju. Vanem paneb karpi näiteks pesupulga. Laps jookseb oma karbi juurde kodu kõige kaugemas nurgas ja paneb oma karpi ka pesupulga. Siis jookseb tagasi. Vanem võtab pesupulga välja ja paneb oma karpi uue asja, nt sinise klotsi. Või õuna. Või ka mitu asja. Laps on üsna ametis ja vanem saab mõnd lihtsamat toimetust teha. Ja pärast pange palun need asjad jälle oma kohale.
Need mängud mõtles välja meie laste issi.
Kui väikses ruumis tahab liikuda kaks üsna ühevanust last, võib mängida muutumise mängu. Leppige kokku, et mõlemal lapsel on oma kodu, ühel ühe, teisel vastasseina ääres ja joostakse ainult ühe korra üle toa. Kordamööa üks laps on "sööja", teine "söödav". Nt algatuseks üks laps on hunt, teine lammas. Hunt püüab lamba kinni ja sööb ära. Siis vahetatakse osad. See, kes enne oli lammas, muutub näiteks lepatriinuks ja teine muutub tõuguks. Ja lepatriinu püüab tõugu kinni ja sööb ära. Ja siis too ärasöödud tõuk muutub gepardiks, kes püüab kinni gaselli ja sööb ära. Mängu lõpus võib ära kuluda magus jook mõlemale osalisele. Ja ettevaatust teravate nurkadega!
Seda mängu mängis meie suurem laps naabrilapsega.
Tipp Ja Täpp