Teisipäev, 24. aprill 2018

Lastega kunstinäitusele!

Konrad Mägi, Capri motiiv (1922–1923)

Tänapäeval inimesed väga ei julge kunstinäitusele minna, et mine tea, mis sitta seal kalli raha eest näidatakse (ok, näitusepiletid on pigem soodsad, aga kui ei meeldi, siis oma raha on ikka kallis). Suur osa tänapäeva kunsti ongi minu meelest lastele mittesoovitav (täiskasvanu võib sealt saada mõnda laadi pidepunkte enda ja keskkonna mõistmiseks, puhastuseks, enesearenguks, aga lapse otseselt vaatekohalt on need lihtsalt mingid käkid). Mina käisin lapsena palju näitustel, vanemad arvasid, et nii on kultuurne ja käidagu ja laste käest ei küsitud, kas nad tahavad. Ja ma ei kurda, mõnikord mulle täitsa meeldis. Mõnikord mulle meeldib praegugi, kui sada aastat vana kunsti näidatakse. 1. maini on Tallinna raekojas üks rõõmus näitus Enn Kunila kogudest ja seda ma soovitan küll lastega vaatama minna. (Ette rutates võin kinnitada, et meie kunsti suhtes leigetele lastele meeldis.)

Kunila on valinud oma kogusse pildid, mis on hästi värvilised ja kõnelevad rõõmust. Selle pärast ma tahaks, et palju inimesi seda näitust näeb, ja eriti just lapsed. Meie oma ettekujutus eestlusest ja kunstist on seotud lõputute kannatuste, vaesuse ja viletsusega ja eks me sellist ettekujutust tikume edasi andma ka oma lastele (kuigi ma püüan teadlikult, et seda oleks vähem, siis ikka juhtub). Rõõm ja kergus on ka olemas. Nendel piltidel on see sulaselge, ühtki morni ega rusuvat tööd ei ole. Nagu Konrad Mägi ühes kirjas ütles: „Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“

Paul Raud, Pargitee (1910)
Mõni mõte, kuidas lastega kunstinäitusel käia, nii et kõik oleks õnnelikud.
  • Kui lapsed ei taha näitusele minna, siis võib lapsele sõbra kaasa võtta. Või minna koos teise perega, kus on lapsi, kellega kohtumise üle lapsed rõõmustaksid. See ei tähenda, et näitusesaalis oleks sobiv hullata või kõva häälega juttu ajada, lihtsalt lapsed tahavad ka omasuguste seltsi. Meie lapsed käisid sellel näitusel ühe teise perega (kusjuures perepilet ei piira, mitu last kaasas võib olla, väga armas kultuurisõbralik suhtumine). Ja me ise võtame sellistesse kohtadesse hea meelega laste sõpru kaasa. Meie peres see nipp toimib alati (aga eks ole ka ootamatuid olukordi vahel).
  • Me ei sunni lapsi mingit kindlat pilti vaatama. Mina ütlen, et leia mõni pilt, mis sulle meeldib ja vaata seda.
  • Mõni laps ei taha niisama vahtida. Lapsele võib anda fotoka, ilma välguta võib enamasti igal pool pilti teha. Siis ta saab osaleda ja asi on palju põnevam.
  • Raekojas on praegu ka joonistustuba, kus saab Konrad Mäe moodi pilte värvida ja pärast Eero Epneri koostatud värvimisraamatu kaasa ka osta. Vt lisaks kunilaart.ee (aga minge ikka kohale ka, ükski foto ei asenda kaunilt eksponeeritud teosest otse saadavat naudingut).
Ado Vabbe, Järve kaldal (1945)
  • Mõni laps tahab omaette rahus vaadata, mõni teine jälle suhtlemist. Ma vahel ei suuda oma vaimustust tagasi hoida ja suunan selles laadis, et vaata, mitu värvitooni sa sellel majakatusel näed. Nooremale lapsele võib meeldida otsimismäng stiilis kus on punase kleidiga naine (see toimib pigem sada aastat vana kunsti puhul). Vaata pilti erinevalt kauguselt, pane tähele, kuidas pilt selle juures justkui muutub (mida sa ühest või teisest kaugusest vaadates näed?). See on täiskasvanu enesekasvatuse koht ka, et milliseid piiranguid me lastele sedasorti juhendamisega kaasa anname.
  • Liiga normeeriva kunstiõpetaja või lapse töödele antud negatiivse tagasiside mõju aitab tasakaalustada ka just selliste piltide nägemine: kuidas inimese figuur on antud mõne pintslilöögiga (polegi vaja kõike välja nikerdada). Ja lähedalt vaadates on mõni koht neil maalidel natuke plätserduse moodi, aga see just ongi äge.
Ilu ja harmooniat, rõõmu ja kergust!
TJT


Reede, 13. aprill 2018

Märkmik tulevikku


Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi nägin poes imeilusat märkmikku ja ostsin ta ära, teadmata, milleks seda kasutada. Aga ilus oli. Varsti hakkasin sinna kirja panema kirju oma tütrele sellesse aega, kui ta on suur. Märkmik jäi vahepeal pikaks ajaks unarusse, aga mõni aeg tagasi leidsin selle uuesti ja küllalt on, mida öelda.

Olid ajad, mil arvasin, et ma ütlen lapsele kõik ära enne, kui ta saab kümme ja piltlikult ületab Rubiconi jõe. Arvasin, et ega pärast ei tule eriti võimalust talle midagi öelda, kui puberteet juhtub ja et siis enam noored vanematega ei suhtle. Jumal tänatud, aga mul on jätkuvalt võimalik oma lastega suhelda ja olulistest asjadest kõnelda (tegelikult on laste kasvatamine palju toredam kui klišeedes, mille on loonud inimesed, kes ei saa või ei viitsi sellesse töhe eriti panustada). Enamasti näeb meie suhtlus välja küll selline, et nemad räägivad ja mina kuulan, aga on esinenud ka vastupidiseid näiteid. Häirivalt vähe, tuleb tõdeda, selle pärast ma jälle kirjutama hakkasingi. Meil on praegu küllalt teemasid ripakil, mida ma sellest teadvuse punktist, kus ma olen, lahendada ei oska. Siis ma panen oma arvamise sinna kirja. Võib-olla see kunagi leitakse ja seda loetakse – ja kui mitte, siis ma vähemalt andsin endale võimaluse, üritasin.

Veel olen ma olen aru saanud, et 12- või 16-aastasele ei saa paljusid asju rääkida, sest nad on enda elu ja arengu ja huvidega teises kohas kui mina oma keskealisuses. Neid asju, mida nad praegu ei ole valmis kuulama või mõistma, ma panen sinna märkmikusse kirja. Pojale ostsin ka hiljem sellise märkmiku, kuigi ilmselgelt need naisteasjad teda ei huvita. „Naisteasjad“ on siis need asjad, mida mina maailmast arvan, see on üsna helitapeet talle, näeb/kuuleb, aga ei märka ega tunneta. Ja mis meestejutte mul temaga nii väga ajada ongi, kui ma ise mees pole. Võibla see pojale märkmiku kirjutamine on mul lihtsalt mingist võrdsuse taotlusest, et kui juba, olgu siis mõlemale. No et ehk siis ei tule seda olukorda, et eit teadis, aga eit suri ära, nüüd pole enam kelleltki küsida. Tütrele kirjutan nt raseduse ja sündimise teemasid lahti. Äkki ma pärast enam ei mäleta või. Ja kui on need asjad kord kirja pandud ja loetud, eks siis saab juurde küsida, kui vajalik tundub.

Võib-olla ei ole see minevikuga jändamine üldse vajalik, aga tegelikult me nagunii ei oska hetkes elada ja hetkes kõiki olukordi lahendada. See on siis minu kohtumine enda surmaga. Soov kõike lõpetatuseni viia ja n-ö puhas tuba endast maha jätta. Kui jumal annab, siis muidugi alles tüki aja pärast. (Surmateadlikkusest pidas Argo Moor kunagi põlluakadeemias populaarse loengusarja ja sealt jäi meelde mõte, et oma surmaga igapäevaselt kohtudes saame endalt küsida, kas mu elu on mõtestatud. Aegade jooksul asju vaagides olen leidnud, et minu jaoks on lõpetatus oluline.)

Imelist elu!
TJT


„Seltsimees laps“

Härra laps soovis seltsimees last näha ja nii me lastega kinno läksime. Kõigile meile meeldis väga ja soovitan kõigile filmi vaatama minna (lugeda soovitan ka, mulle meeldivad raamatud sageli rohkemgi, kuigi seekord film äkki isegi ületas raamatut). Mind tõesti üllatas, et nii raske sisuga film on märgitud perefilmiks, aga maailmale avatum nutikam 5–6-ne saab ilmselt juba aru (ma pigem soovitaksin küll kooliealisele). Sügavsisukas, asjalik, ilus ja helge film. Teemad on rasked, aga meid nutma ei ajanud. Inimlik headus oli igas hetkes kurjusest üle ja minu meelest annab see pigem rahu- ja kindlusetunnet ja imetlust nende aegade inimeste tugevuse üle ja loob endas sellist tugevust, mida raha eest ei osta. Headuse ja kurjuse teemad meil siin tulevad vahel jutuks muu elu vahele ka. Ma arvan, et maailm püsib headusel ja seda võib lastele tuhandel eri viisil korrata.

Ma olen rahul, et see film andis meie perekondlikkele juttudele suurema plaani. Ma ise kuulasin lapsena vanaisa jutte, aga kildudest tervikut kokku ei suutnud panna. Eks meiegi lapsed ole mingeid kilde perekonnaloost kuulnud. Hea on näha, milline on selle taustal rahva lugu. Ja ehk ka meenutada neid, kellel neil rasketel aegadel kuidas on läinud. 

TJT

Kolmapäev, 4. aprill 2018

Keeruline protsess

Üks asi, mis on jätkuvalt minu jaoks keeruline, on öelda õigel määral ja õigel viisil. Et saada ära kuulatud ja arvestatud. Kui ma ütlen liiga lühidalt – tee seda või ära tee seda, siis nad ei pea seda oluliseks, kui nad asja mõttest aru ei saa. Kui ma liiga pikalt oma suunise mõtet ja võimalikke tagajärgi selgitan, tuleb pahameel, mis rikub suhteid ja tulemust ei pruugi ikka tulla. No et mis ma seletan nii palju või piiran nende elu. Kokkuvõttes jälle see sama iseseisvuse teema, et kui palju last ja noort mingis eluetapis toetada ja kuidas ta vabaks lasta.

Vastutuse vanemalt lapsele üleandmine on keeruline protsess mõlema jaoks. Kui 16 a tütar küsib, mida ta mingis olukorras võiks teha, siis ma küsin küsimusi vastu, et aidata tal mõista, mis on tema vajadused ja selle hetke prioriteedid. No mul pole isiklikku eelistust, kas ta läheb pererogainile* või mitte, kui mitte arvestada, et noore kunstiinimese väiksed, aga seda sügavamad draamad mind päris puutumata ikka ei jäta ja mõni olukord on mulle puht korralduslikult mugavam kui teine. Aga jälle sama lugu. Minu suunavad mõttearendused tunduvad talle kord liiga ebamäärased, kord takistavad. Mulle tundub see suht arusaamatu, sest mina olen eluaeg teiste arvamusi küsinud ja siis omatahtsi teinud. Nt väiksena ma küsisin ema käest, kas ma värvin tüdruku kleidi roheliseks või siniseks ja kui ema ütles, et no värvi siniseks (tal ilmselgelt oli ükskõik, mis ma valin), siis värvisin hoopis lillaks. Ema siis torises, et miks ma tema käest üldse küsin (= teda tülitan), kui ma nagunii ise valin, aga see on minu jaoks päevselge, et täies pliiatsikarbis on valikuid liiga palju. Kui mingi eelvalik ära teha, siis just selgub, mis see õige värv on. Nii ma kuulan tänini, mis teised mind puudutavatel teemadel arvavad, sest nende sõnade vahelt tuleb see tunne, mis on minu jaoks õige. Ja teiste arvamus mõnes mõttes ei puutu üldse asjasse. Aga see lähtekoht ei toimi meie tütre puhul. Inimestel lihtsalt on erinevad strateegiad oma asju ajada ja ma pole veel aru saanud, kuidas ma saaksin teda toetada nii, et see kõigile parim oleks. Kohati mulle tundub, et ta lihtsalt peab saama minu peale ärrituda – lihtsalt selleks, et oma päevaga kogutud pinged välja lasta. (Ja küllap on põhjust olla tänulik, et ta väljaspool kodu nii kenasti käitub.) Aga see muidugi on mulle ebamugav ja vahel teeb haiget ka. Nõutuid olukordi ikka koguneb. Ma saan aru, et minu peateema on õppida enda tundeid paremini juhtima. Eks see ole tütre emana mu teadlikke põhitegevusi olnud 15–16 aastat.

Hirmus varast ja suurt iseseisvust ma üldiselt pigem ei poolda. Tundub hea, kui noor saaks Kuusõlmede ringi jagu (18 a ja 7 kuud) pere turvalises pesas maailma tunnetada, enne kui kõik vana seljataha jätab ja oma teed läheb. Ja kaudsemat tuge võiks saada ikka Saturni tiiru jagu e ligemale 30 aastat.

Küll oleks tore, kui nad ise hakkaks oma päeva ette- ja tahavaateid tegema, aga seni ma lihtsalt kuulan, millest nad räägivad. Suunamist nad ei taha ja olgu siis nii. Eks teadlikkus tuleb omal ajal. Loodetavasti. Lähen tegelen parem oma asjadega.

*Rogain on orienteerumisjooks, kus etteantud aja piires tuleb kontrollpunkte leida. Perevõistkonna ajapiirang on kaks tundi. Päris rogainid on pikad või ülipikad (nt 8, 24 tundi), aga ka neid võib rahulikult omas matkatempos teha ja vahepeal end mõnusalt tunda. Keegi pole kohustatud võitma (selleks tuleb palju kümneid kilomeetreid läbida vööni mudas jms). Muidugi ei pruugi paari soojakraadiga tuule käes märgade jalgadega kuigi mugav olla. Või siis tühja kah, kui on õigesti valitud riided. Suhtumise asi. Aga mulle igal juhul sobib see, mis ta ise valib. Minu elus on küllalt asjaolusid, mida mõni teine võiks ebamugavaks pidada ja samas hoian ma end hoolega mõnda teist sorti ebamugavuste eest, mis mulle tunduvad liiga hullud, aga samas on rahvalikult üldlevinud.


TJT