„Sul poeg läheb kooli sügisel? Ongi pidu läbi?” küsis mu
sugulane suvel. Mis mõttes pidu läbi? Mõtlesin mina. Lasteaed on läbi, kool
algamas. Meie lapsed ootasid suvel kooli. Mõlemad. Aeg-ajalt, kui midagi
huvitavat teha polnud. Aga nad olid veendunud, et kool on tore koht. Ja ma olin
selle üle õnnelik.
Mina mõtlesin, et minu pidu ju alles algab. Lapsed on
suured. Käivad ise koolis (ja kool on umbes nagu tasuta lastehoid, süüagi antakse ja puha). Ja koolilaps peab ju kõigega ise hakkama saama –
esialgu olen mina küll kõrval ja juhendan, kui vaja, aitan asjaolude ja
tunnetega toime tulla, aga töö teeb nüüdsest ära ikka koolilaps ise. Tosina
aasta pärast oleks ju aeg terve eluga hakkama saada ja paras on seda vähehaaval
harjutada. Mulle tundus, et just nüüd ja see on mu emapõlve parim aeg. Nii olen
ma tundnud küll väga erinevatel aegadel palju kordi juba. Ei midagi uut, aga
ikka hea õnnelik tunne. Nüüd olen ma ise väikeste laste ema ametist välja kasvanud ja see tundub
hea. Selline mõnus õhtune rammestus väsinud kehas, et ma olen oma töö teinud. (Selles tähenduses siis, et ema töö on hoida ja kasvatada last kuus-seitse aastat, panna kõigele alus või toetada kõigi algete arengut, edasi on üha vähem midagi ema teha.)
Sooja igatsusega meenutan, kuidas ma tütart iga päev hommikul kooli
saatsin, aknal lehvitades. Ja tema lehvitas vastu. Terve tee. Ja varemalt
hüppas veel nurga tagant vahel tagasi, et näha, kas ma olen ikka veel aknal. Ma
siis natuke aega ootasin. Igaks juhuks. Poeg on algusest saati palju
iseseisvam. Ei vaja lehvitamist, ei vaata köögiakna poolegi. Näen ainult tema
heledat kukalt, kui ta kaalutud rahulikul sammul läheb. Ja ma olen õnnelik tema
toeka iseseisvuse üle.
Ja nad saavad koolis süüa. Kasvõi kaks korda, kui juurde
maksta. Kaks korda korralikku sooja toitu. Lihaga pealegi. Minu jaoks tähendab
see suurt vabadust söögiga oluliselt vähem tegelda kui seni. (Nii olen ma tõtt
öelda alati sügist oodanud, et saaks lapsukesed kellelegi teisele üle anda,
alul lasteaiatädidele ja nüüd koolitädidele.) Rohkem aega iseendale ja oma
tegemistele. Ja lastega koos olla saab ikka ka, naudin võimalust nii enne kui
pääle kooli võtta end kõigest muust vabaks ja olla lastega. Õnneks nemad ka
ikka soovivad ja vajavad veel mu seltsi.
No ja siis, kui see ilus elu ongi juba terve nädala kestnud,
satun lugema seda
lugu, mis mulle meelde tuletab, mis mulle kooli juures ei
meeldi. Ka mitte selle muidu täitsa toreda kooli juures, mis on igapidi nii hea
kui üks Tallinna kool olla saab. Mõni pidu saab kooliga läbi tõesti.
Vigade parandus. Panin selle millalgi
siin niimoodi kirja ja ikka tuleb tunne ja mõte selle juurde tagasi, et
nii ei lähe mitte. Lisan vigade paranduse, nagus see praegu õige tundub. Arusaam,
et pääle keskkooli lõppu on inimene täiskasvanu, oli valitsev minu
lapsepõlves ja niimoodi kasvatati mind. See ei tundunud õige
siis ega tundu ka nüüd. Ma ei tundnud
end keskkooli lõpetades sugugi täiskasvanuna, pigem nii, nagu oleks vanemliku toe kadudes vaip alt
ära tõmmatud ja hilisemad teadmised ja arusaamad on pigem seisukohal, et küpsus
ja täiskasvanuiga saabub u kolmekümneselt, laiem vastutusvõime vast nii
neljakümnenda aasta kandis. Ja sellest lähtuvalt arvan ka, et noor inimene
vajab mõningast tuge ja hoidmist kolmekümnenda eluaastani. Ja alla neljakümnene
pigem ei ole valmis suureks vastutuseks väljaspool oma pere ringi (kuigi mõnel on õnneks läinud).
TJT