laupäev, 28. märts 2009

Kellele me laulame?

Trehvasin tuttavat koolikoori juhti, kes tuli just viimasest proovist enne laulupeo repertuaari ettelaulmist ja rääkis, et 5.-9. klassi koori laulupeo repertuaar sobiks naiskoorile laulda. Viienda klassi lapsed pole selleks veel vaimselt valmis ja nende hääleaparaat ei tule ka järele: ei võta neid noote välja. Tublimad üheksandikud saavat hakkama, aga nooremad ja laisemad sageli mitte. Me ei pane ju 12-aastast tüdrukut tegema tööd, mis on jõukohane 21-aastasele naisele. See on lastekaitsmise seadustega lausa keelatud ja kvalifitseerub väärkohtlemiseks.
Mul oli kurb seda lugu kuulda. Kelle järgi see repertuaar õige valitud on? Kas väliskülaliste ees uhkustamiseks, et näe, mis imelapsed meil siin koos on? Mulle tundub, et üks neid asju, mida ma koolis õppisin, oli kuidas minimaalse jõukuluga jõuda vastastikku rahuldava lahendusi. Kire ja vaimustusega tööd tegema õppisin ma palju hiljem. Ja just see viimane on rahuldustpakkuva elu aluseks. Mõttetult rasket tööd ma kirega ei tee. Kui juba alguses on näha, et materjal käib üle jõu (või pole mõistliku töö ja jõukuluga saavutatav), vaatan, kust lõigata annaks. Ja terviklikkuse kogemus jääb saamata. Selle asemel on mingi optimeerimise kogemus.
Seepärast tundub mulle väga oluline, et lapsed saaks harjutada eakohase ja rõõmutoova materjaliga. See laseb nautida täiuslikku tulemust ja kogeda rõõmu, mis hiljem võiks olla tõe tundemärgiks. Mina olen alles üsna hiljuti õppinud aru saama, mis mulle tõeliselt rõõmu valmistab. Kuni tolle ajani oli mu põhiülesandeks olla minimaalse vaevaga võimalikult paljudele meele järele, aga see on tupiktee.
Elame ju lõppkokkuvõttes ikka endale.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: