neljapäev, 15. juuli 2021

Aegluse kiituseks

Ma olen väga tublide vanemate laps. Neil on kodu alati korras, tööd õigel ajal piisavalt hästi tehtud, tervislik toit õigel ajal laual ja nad jõuavad igale poole õigeks ajaks kohale, teadlikult on leitud ruumi ka suhtluse, mängu ja meelelahutuse jaoks. Mu isal ja emal on oma elu planeerimise anne ning vastavad oskused on täiuse lähedale lihvitud. Elu igapidi vinks-vonks.

Mina olen tunduvalt kaootilisem olnud, olen siiani. Kui mind miski haarab, siis ma üsna unustan oma kohustused, töö pole ju jänes, et ära jookseb (praeguseks olen küll õppinud, kuidas rahulikult õigeks ajaks kokkulepitud kohta jõuda ja enamasti see õnnestubki, aga ainult selle arvelt, kui jagub otsustavust need teised ahvatlused kõrvale lükata). Kuidagi nüüd saab ikka kohustustega ka, aga ilmselgelt mu anded avalduvad teistes valdkondades.

Loomulikult oli sellistel vanematel sellise lapsega raskusi (ja vastupidi). Minu lapsepõlves meie peres autot ei olnud, lasteaeda ja tööle käidi bussiga ja kogu hommikune liikumine oli täpselt välja arvestatud. Mul oli keeruline sellesse graafikusse lülituda. Ja ikka juhtus, et hakkasin jutustama ja unustasin samal ajal kingapaelu siduda või salli kaela panna. Eks sellised asjad ikka ajanud vanemaid närvi, sest nende graafikus polnud arvestatud aega minu kõrvalise jorutamise jaoks. Eks ma siis saanud pahandada. Igal juhul õppisin, et hea on olla kiire. Vaja on teha kohe kõik ära nii nagu vaja (kellel vaja, milleks vaja, selleks pole aega mõelda, nii ei tohi küsida). Tegelikult ma õppisin selle kõrvale, et minuga on midagi pahasti, sest mul ei tulnud see "kohe, kiiresti ja korralikult" välja, unistama jään senimaale iga nurga peal ja praktilised asjad ei edene (või no edenevad, aga mõni teine päev ja seda ei juhtu liiga sageli). Nüüd siis jagan seda endale sobimatut õpetust edasi oma lastele, nähes selle ebasoovitavaid tagajärgi.

Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogia" raamatust lugesin, et sellised omadused nagu asjalik tegutsemine või kalduvus unistada on sünnipärased. Oskusi saab muidugi õppida, aga mingid kalduvused on kaasa võetud ja parem on sellise endaga leppida. Sellise lapsega on ka parem leppida, missugune ta ka ei oleks, sest pahandamine kedagi paremaks ei tee. Midagi ehk õnnestub ajapikku sisse kasvatada (jõudu ja kannatlikku meelt!), midagi selgitada (mina näiteks olen vaatluste jm abil saanud aru, et kord on hea ja vajalik maailma koos hoidev asi, puhtus on lihtsalt mõnus ja see aitab mingit järge hoida). Üldiselt on, nagu on.

Kunagi u seitse aastat tagasi ütles mu sõber "Ava ja avasta" mängus, et tema positiivne omadus on aeglus. Ma endamisi pungitasin silmi, et mis mõttes. Kuidas saab aeglus olla positiivne? Kiire peab ju olema (jah, see kõlab minu jaoks umbes nagu "plaani peab täitma" või "tubli peab olema", aga ma aktsepteerisin neid seisukohti kui ühiskondlikke norme). Palju peab tegema ja jõudma, siis oled õige mees või naine. Meie ühiskonnas on ikka tegijad lugupidamise ära teeninud ja eks see külmas kliimas peabki nii olema. Ma tahan ka lugupeetud olla ja siis olen endasse aastakümneid kiirusi sisse harjutanud (küsimata, mis on selle hind). 

Mõni kiirus on kohe väga ebatervislik, nt kiiresti söömine. See on võimaliku naudingu ärajäämise mõttes veel kurb ka. Igal juhul ma olen aastaid keskendunud sellele, kuidas midagi kiiresti teha, nt ka võtan käsitööd tehes aega, kui palju mingi töölõigu peale kulub. Ja siis märkan, et püüan tempot hoida ja pinge on sees. Mis on täiesti mõttetu asi juba. Mina ei tee ju käsitööd raha pärast, ka selleks mitte, et oleks midagi selga panna (nagunii on). Käsitöö on mulle peamiselt naudinguks ja loovuse väljendamise kohaks (kas ma olen käsitööd tehes vastu võtnud ühiskondliku kokkuleppe, et  tegevusel peab mingi tulemus olema? niisama joonistamine, mis ka ju tore, oleks justkui vähem väärt...). Mis mõte on siis mõnueesmärgilist käsitööd teha kiiresti, nagu oleks tõhususe kontrollid kuklasse hingamas? (Jah, ma vaatan sageli seda ka, kui kaua mul mingi teksti koostamine aega võtab.)

Kui lapsed sündisid, sai selgeks, mis on minu jaoks tegelikult oluline: endaga olemise aeg. Ja selles on ausalt öelda äärmiselt vähe mistahes maiseid tulemusi. Samas sellest sõltub mu õnnetunne ja nagu vanasõna ütleb: happy wife, happy life e kogu perel on hea olla, kui pereema on õnnelik. Ma hakkasin hommikuti väga varaseks, et saaks enne lastega tegelemist tunnikse või paar enda ette olla. Ideaalis tunnikese omaette mõlgutada ja siis tunnikese omaette hommikusi toimetusi teha. Siis alles sobib nt oma lastega kohtuda ja alustada avalikku päeva. Esimese hommikuse tunni mõlgutused on päevas määrava tähtsusega, ma seda püha aega ei taha kellegagi jagada. Sageli vaatan üle varasemate päevade kohtumisi ja võtan vastu öö jooksul tulnud uued taipamised, mõnikord kirjutan üles (vahel jagan ka teistega). Minu jaoks on see hommikune tunnike targemaks saamise võimalus. Teisalt panen ka uue päeva tegemisi ritta, et need parimal moel (mh vähima aja- ja energiakuluga) saaks õnnestuda.

Päeva jooksul on mul ka vaja peatuda ja aega võtta. Endale aega anda, vahel ka teistele. Vaatamiseks, tunnetamiseks, mõistmiseks, mis nüüd juhtus ja mida mina millestki arvan. Kuulatamiseks. Hingamiseks. Keha märkamiseks. Need on kõige vajalikumad ajad minu jaoks. Ja õhtune aeg oma tagasivaadetes. Tegemiste aeg jääb kõige selle vahtimise jagu väiksemaks, aga mul on sellest üsna ükstapuha. Tegemised on sageli teiste jaoks. Tunnetamised on endale.

Sellelt vaatekohalt saan aru, et aeg on parim asi, mis mul on. Ja AEGlus on minu elu parim osa (fragmente sellest on jõudnud ka sellesse blogisse). AEGlus annab minu inimeseks olemisele mõtte, ja ideed, kuidas kasutada seda aega, mis meile kingitud.

Kaunist AEGA meile kõigile!

TJT


esmaspäev, 12. juuli 2021

Laste ja noorte enesetapp: üks surmaigatsuse võitmise lugu

Küllap mõne lugeja jaoks see blogi siin on liiga lilled ja liblikad, elus on tumedad värvid ka. Ma olen aastaid selles blogis hoidunud tumedama poole väljendamisest, valides siia kirja panna peamiselt heledamad varjundid. Praegu, aasta heledaimal ajal võib teha erandi. Mälestus ühest ennejaanisest ERR-i uudisest ei anna rahu ja ma panen siia oma teemaarenduse kirja. Niisiis, laste ja noorte enesetappudest*, enda kogetust lähtudes.

See teema kõnetab mind isiklikult, sest üle 30 aasta oli kohati väga intensiivne surmaigatsus mu lahutamatuks kaaslaseks.

Tuuli Roosma ja tema pere tegid kunagi sarja oma pere tegemistest Siberis. Mind Siberi teema kõnetas ja vaatasin kõik osad ära, mõnus oli. Ühes osas ütleb Tuuli selles väga harmooniliselt toimivas Siberi külas elava teismelise tütarlapse kohta, et kuidas saab inimesel olla depressioon, kui tal on oma hobune. Mina saan vabalt aru, kuidas. Inimese siseelul on oma teed ja rajad. Ma olen isegi mõelnud, et võib-olla ma sündisin selleks ühte maailma ilusamasse kanti, et oma rasked teed ja rajad siinse looduse armastavas rüpes läbi käia.

Väliselt on mu elu kenasti sujunud. Mul on olnud heatahtlikud kaaslased ja toredad sõbrad. Eestis on väga palju ilusaid inimesi ja mitmesugust toetust ka raskeid aegu läbi elavatele inimestele, hea meditsiinisüsteem, ma olen ise seda kõike kohanud. Mul on armsad lapsed (see on ka meeletu kingitus, et nad on terved ja andekad). Mul on kodu, mis mind parimal moel toetab. Mul on alati olnud vähemalt minimaalselt piisav sissetulek, et katta mu põhivajadused (ka  majanduslikult rasketel aegadel 1990. aastate alul, mil olin üliõpilane, leidus sobivaid tööotsi). Mul on võime näha elu olukordi läbi nalja, kah väga abiks omadus, peenendab, helendab, keerab uue külje... Vahest mu elu suurim õnn on olnud leida inimesi, kes on aidanud mul läbi minna mu hinge tumedamatest kihtidest. Tee oli pikk ja raske. Üksi ei suudaks. Ma olen jätkuvalt tänulik iga toetuse eest, kuigi ma ilmselgelt olen õnnesärgis sündinud.

Niisiis ma tahtsin siia kirja panna, mis mind on aidanud kõigele vaatamata elus püsida ja leida tee välja oma hinge pimedatest koridoridest. 15-aastaselt ma tegin otsuse, et ma mitte kunagi ei tee seda (mul on tänini keelatud suitsiidist mõelda, mina ise keelan, sest mõte ongi ühest otsast tegu; siin nüüd korraks tegin selguse huvides selle erandi). Veidi pärast seda ma palusin endale õpetajat inimeste hulgast ja leidsingi. Tema kõneles mulle, miks enesetappu ei tohi teha. Saatuse tahtel leidsin hiljuti selle video ja seal on suurelt jaolt need samad asjad kümne minutiga ära öeldud (Elu õppetunnid tuleb nagunii läbida; kui mitte selles kehastuses, siis järgmises, aga suitsiidi teinud inimesel on järgmises kehastuses õppetükkide lahendamist raskendavaid asjaolusid). Ma uskusin siis ja usun praegugi reinkarnatsiooni ja kuigi ma praeguseks tean, et on erinevaid viise möödunud elude eksimustega tegelda, siis oma kogemusest arvan, et parem on varasemate kehastuste emotsionaalset taaka puhastada nii palju kui võimalik. Sellel on tuntavad tagajärjed praeguses elus. Ma olen tänulik, et mul on siiamaale juhendajaid, kuidas seda teha. Ma tegin 15-aastaselt otsuse oma rasketest teemadest läbi minna ja olen senimaale sellel teel. Üle 30 aasta juba, ja kergemaks läheb iga tööga. Ma olen tänulik ka igale tuulehoole ja rohuliblele, kes aitasid mind jõuda teisele kaldale. 

(Ei, ma ei arva, et oleksin kuidagi eriliselt midagi head ära teeninud. Kõik on seda ühepalju väärt. Ma vajasin väga palju ilu ja headust, et omadega välja tulla. Ma imestasin teiste inimeste elutahet, kui enda oma ei paistnud kusagilt. Palju aastaid. Elu kandis hoolt, et muutus tuli ja ma ise andsin oma panuse. Ma tean, mis tunne see on, et Elu kandis, kui ma ise ei suutnud kõndida.)

Hiljuti lugesin Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogiat". Autor kirjeldab erinevaid inimtüüpe, lähtudes sellest, millise kehaosa tundlikkus on loomupäraselt enim väljendunud. Iga tundlikkusega kaasneb erinev iseloomuomaduste komplekt. Raske on nendel lastel, kelle vanemad on loomulaadilt erinevad ega mõista oma last ning püüavad teda kasvatusega suunata kuhugi, kuhu sellel lapsel poleks vaja minna. Selle raamatu lugemine aitas minul mingite teemadega rahu teha, mõista paremini ennast ja oma vanemaid ning nende parimaid kavatsusi. Kõigil erinevatel on raske. Paljud erinevused on silma eest varjatud. Samas püüd kellegi erinevusi normaalsemaks kasvatada viib vahel kohutavate tagajärgedeni. Las inimene olla see, kelleks ta on sündinud. Kui meil on see anne, oskus ja võimekus, siis aitame inimesel saada selleks, kelleks tal on vaja saada. Kui me seda ei oska, siis astume kõrvale ja las tulla keegi, kes seda tööd paremini mõistab. Hoidume kahjustamast. Vahel on parim mõjutus see, mis jäi tegemata. 

Eelkõige on minu meelest vaja tunnistada, et erinevad raskused on päriselt olemas, ka siis, kui meie teiste elu väljakutseid ei mõista. Hoidume negatiivsest suhtumisest, see ei muuda midagi paremaks. Neid inimesi, kelle elu ripub juuksekarva otsas, on niigi väga palju. Kuigi nad enamasti ei näita seda välja. Mina ei näidanud peagu kunagi. Ei kõnelnud oma rasketest asjadest peagu kellegagi, ainult selle isikuga, kellest uskusin ja lootsin, et tema saab mind aidata. Ma praeguseni näitan maailmale enamasti rõõmsamat ja rahulikumat palet, osalt ka hirmust veel rohkem valu tunda.

Ma arvan, et me võime endale lubada kõike head ja ilusat, mis Elul on pakkuda. Rõõmu ja rahu!

Ja veel on mind aidanud mõte teha oma eluga midagi head teiste jaoks. Või teha oma piiratuses neid häid asju nii targalt kui võimalik. Kuni kellegi teise jaoks heade asjade tegemine muutubki elu põhiliseks sisuks, nii et enam ei jää kohta sellele, mis on raske. Ma usun, et see on võimalik. Me saame teha midagi ilusat (see võib olla väike asi, kasvõi hea söök või kootud kindad). Me saame teha nalja, näidata elu koomilises valguses (kasvõi endale, keegi teine ei peagi sellest teadma). Me saame hoolitseda kellegi eest (valides endale jõukohase tüki, ei pea kohe ookeanist alustama, tavalised lapsed meie ümber vajavad ka märkamist, mõttes kellelegi hea soovimine ka juba muudab enda olukorda, seda tean kindlalt). Me saame leiutada uusi häid asju (kui palju vajalikke asju on veel leiutamata!). Me saame harjutada lahkust, eetilist eluviisi. Kellelgi on võimalik luua uusi institutsioone, parandada seadusi jne jne. Maailm on täis seni loomata ilu, headust ja armastust, see on igaühe võimalus. Ükski töö pole liiga väike. Hea mõte ja lahke sõna või naeratus on ka abiks, endale vähemalt. Seda me saame valida, kuigi vahel on ka selleks kellegi abi vaja. Mind on aidanud usk, et ilus ja hea on maailmas olemas (minu elu on seda kinnitanud ka miljoneid kordi, raskel ajal harjutame märkamist!). Väärtuslikke asju saab õppida ka majahoidjalt või riidehoiutädilt. Märkame teiste inimeste väärtusi! Kui lähtuda ainult enda väärtustest ja baasvajadustest, siis mulle on praeguseks enesestmõistetav, et õnn on võimalik ka minu jaoks.

(Praegu seda kirjutades mul on meeleolu hea ja asjad üldiselt hästi. Nõrgast eluhetkest ma ei jagaks midagi võõrastega, siis ma varjun isegi omade eest, sest kunagi ei tea, mis võib tulla ka parima kavatsusega inimeselt ja kui taluvuse mõõt on juba nt sisemistel põhjustel täis, siis on iga suhtlus  potentsiaalselt ohtlik. Ma tänan, et minu inimesed mõistavad seda ja on minuga õrnad, leebed ja kannatlikud. Ma loodan, et ükspäev ma muutun ise ka selliseks. Fake it until you make it.)


* Mõne aasta jooksul on see juhtunud ka mitme mu tuttava alla-30-aastase poja või lähisugulasega. Kirjutan, mõeldes teile kõigile, keda mu kirjutamine ehk veel saab aidata. Jääge ellu, armsad inimesed! Jätke end ellu, armsad ja kallid! Võib-olla pärast selgub, et sellel oli siiski mingi mõte. Mina usun teisse. Isegi kui ma teid ei tea. Mingil tasandil me oleme nagunii koos, nüüd ja edaspidi, kogu aeg. Armastust ja Valgust meile kõigile!


Hiljem lisatud. Üks töömesilane elab väidetavalt alla 40 päeva ja suudab selle ajaga kokku kanda väikse teelusikatäie mett, külmal ja vihmasel ajal ilmselt vähem. See panus võib inimesele tunduda väike ja väheoluline, kuid meetoomise kõrvalsaadusena tolmeldavad mesilased kõik meie taimed. Nende tööst sõltub ka õuna ja kaalika käekäik (nimetamata kõiki neid taimi, kelle nimesid ma ei tea, aga kes sellegipoolest on suure terviku olulised osad). Inimese elus on ka nähtav osa väiksem kui nähtamatu osa. Meie ise ei näe, mis on oluline, ja teised ka ei pruugi näha, aga see ei tähenda, et see poleks oluline.

TJT