Kolmapäev, 26. märts 2014

Vaheaeg


Koolivaheaeg peaks olema võimalus teha midagi teistsugust kui argiselt. Alustasime ka seda koolivaheaega valge paberiga, kuhu lapsed kirjutasid oma soovid. Poeg oli kaunis uhke, et kirjutab juba kirjatähtedega ja temal seisis seal kinoskäik, jalgrattasõit ja sõprade küllakutsumine. Tütre nimekirjas olid pannkoogid, pirukad, jäätis ja kook ja minu sõbra koeraga jalutamine. Me ise, vanemad, olime omavahel arutanud, kas minna lastega mäesuusatama. Mina ei ole siiamaale mäesuuski alla saanud ega olnud mul ka nüüd selleks isu, tahtsin oma igapäevaseid linnatoimetusi jätkata, ja lapsed on juba nii suured, et saavad isaga ka asjad aetud. Tundus, et mind polegi sinna kaasa vaja.

Tütar sai aegsasti plaani pühendatud. Ma polnud kindel, kas see reis oleks tema jaoks hea valik või eelistaks ta pigem puhata. Sedasorti reis on üsna väsitav. Poja suhtes oli selge, et tema eelistaks suusasõitu ja et tal ootamise aega lühendada, siis sai tema reisiplaanist teada alles sama päeva hommikul. Tütar kaalus kaalumiseaja lõpuni. Auto oli tütre asjadega pakitud, kui ta äkki söögi ajal otsustas, et jääb ikka minuga koju. Võtsime siis tema asjad jälle maha ja isa-poega asusid teele.

Meil oli imeliselt vaikne aeg. Tütar tahtis lõunani voodis lugeda, vahepeal mängis viiulit, tegi mõne maiustuse, kuulasime muusikat ja läks jälle lugema. Eks vahepeal selgund, et tema telefoni laadija oli koos teiste laadijatega ära sõitnud, aga see ei paistnud teda karvavõrdki häirivat. Selline vaikuse paast oli. Ja üks kontserdilkäik, üks viiulitund, üks kooriproov. Vahepeal tegime käsitööd ka, aitäh, kes uue võtte õpetas! Jube vähe koristamist ja söögitegemist. Mul ka täielik puhkus.

Pirukaid tegime enne poiste ärasõitu. Tütar oleks tahtnud kilost taignast juustupulki teha, aga see mulle hinge ei mahtund, liiga ränk kogus rämpstoitu isegi puhkuse ajaks. Leppisime kokku, et pool sellest on kapsapirukad. Ja lisasin täidisesse nõgest. Väga head pirukad olid ja mahtusid hädapärast minu ettekujutusse inimeseväärilisest toidust (ma valget suhkrut ega nisujahu üldiselt ei tunnista). Jäätist sai Mareti õpetuse järgi tehtud, et vahukoor ja kondenspiim. Tütrele see ei meeldinud, aga minu meelest täitsa tore viis vahukoort säilitada – ma tahaks seda just vähehaaval ja harva, aga pole ju võimalik lusikatäit koort vahustada ega vahustatud koort säilitada muidu kui sügavkülmikus. Koogi tegi ta ikka topeltsuure. Ütlesin, et siis tuleb külalisi kutsuda ja vanaemale-vanaisale ka kooki viia, muidu läheb liiale. Vanaema-vanaisa muidugi rõõmustasid koogi üle ja lapselapse üle.

Poja vaheaeg oli täiesti teistsugune: kaks pikka päeva Kuutsemäel, üks täistööpäev Tartu AHHAAs. Lisaks väike 4D kinohetk Lõunakeskuses. Ja ma usun, et sinna vahele mahtus ka omajagu arvutimänge isa telefoniga. Kõik olid õnnelikud.

TJT

Laupäev, 22. märts 2014

Waldorfnuku tegemise lugu

... ühes toredas blogis. Panen selle lingi siia ka. Äkki inspireerib kedagi.

TJT

Kolmapäev, 19. märts 2014

Vaheaja aeg


Kevadvaheaeg on käes. Ma olen eluaeg olnud seda meelt, et märtsi keskpaik või lõpp on kõige mõttetum aeg vaheaega pidada. Talve enam ei ole, kevadet veel ei ole. Vanal ajal logeles laps selle niisama maha, mina õppisin selle toel hiljem mediteerima, tänapäeva laps vedeleb oma tervist rikkudes arvutis. Inimese tervise aluseks on loodusega koostoimimine ja kohati tundub, nagu hävitaks haridussüsteem selle võimalusi lausa süsteemselt.

Jõuluvaheaja ja märtsivaheaja (kevadest ei ole ju praegu väga põhjust rääkida) vahele jääb pikk kooliaeg. Liiga pikk. Paljudes koolides on tänapäeval seitsmenädalased õppeperioodid, sügisel satub vaheaeg just selle järele ja siis tuleb pärast järgmist seitsmenädalast õppeperioodi jõuluvaheaeg. Oleks ju ülimalt loogiline, et sama jätkub ka talvel, periood lõpeb just vabariigi aastapäeva kandis, kus ongi paras aeg puhata. See on ka tore õuespordi aeg paljudel aastatel, päevad on juba pikad. Vähemalt mõned waldorfkoolid nii teevadki, peavad veebruaris vaheaega ja siis käivad suvel kauem koolis.
Olen südamest tänulik oma laste koolile, kes on leidnud võimaluse sel ajal korraldada aktiivõppe nädala, kus koolitundide asemel käiakse suusatamas-uisutamas ja saab hommikuti ka kauem magada. Ma arvan, et see on tervise hoidmisel väga suureks toeks, pealegi – kus see tänapäeva laps muidu üldse uisutama õpiks. Aga olen aru saanud, et paljudes koolides läheb õppetöö tavalisel moel edasi ja lapsed lihtsalt haigestuvad, väsimusest ja stressist. Kevadväsimus ei ole loomulik, vajalik ega normaalne. See on vale töökorralduse tagajärg. Põhja rahvad on alati osanud pimeda ajaga toime tulla – ka siis, kui toitu, soojust ja valgust oli oluliselt raskem saada kui praegu. Mitte külm ja pimedus pole probleemiks, vaid rumal elukorraldus.

Kui päris kevad peale hakkab, mõnel aastal lihavõtte aegu oleks tore looduses käia. Ammutada värsket energiat päikesest ja tuulest ja kõigest tärkavast, aga selle asemel närtsivad lapsed klassiruumis ja õpivad mingeid inimese väljamõeldud „tarkusi”. Looduse, kõige elava suure õpetajaga kontakti ei sünni. Ja koolisüsteem hoiab lapsed kuidagi väga süsteemselt looduse vaatemängudest eemal.

Tegelikult meeldiks mulle lausa kahenädalane vaheaeg nii sügisel, talvel kui kevadel lihavõtete aegu, jõuluvaheaeg nagunii. Selle arvel tuleks siis suvel muidugi kauem koolis käia, aga mulle tundub, et töö ja puhkuse vahekord oleks paremini paigas. See oleks muidugi suurem muutus, mis tooks kaasa riburadamisi palju teisi muutusi. Ja muutused on ikka tülikad, isegi siis, kui teenivad häid eesmärke.

TJT

Elu ja võitlused



Kuigi ma muidu olen tv-saadete lastele pakkumisega senimaani üsna kitsi, siis loodusdokid on ikka lubatud kavas olnud. Aga eks sealgi ole mõtlemise kohti.

Pühapäevases loomade rände filmis nt näidati haide rännet. Muljetavaldav, et nad liiguvad ligi viis tuhat kilomeetrit. Aga pikalt oli kaadris lonthülge tapmine ja söömine, verd lahmas ja elu ja surma võitluse kaadrid olid ägedad. Läksin kööki toimetama. Tagasi tulles oli kaadris meduusiparv, kes oli mangroovisohu sattunud ja suur osa neist jäi sinna, kõiksugu tegelased neid nokkimas ja nosimas.  Ja siis tuli elevandipere, kus noore elevandiema vastsündinud elevandipoeg suri. Paar nädalat tagasi ühes teises loodusdokis suri samuti elevandilaps. Jah, ka see on elu.

Loomade elu võib kahtlemata vaadelda ka lõputu olelusvõitlusena paremate elutingimuste ja järglaste saamise pärast. Aga mulle ei meeldi, et see on National Geographicu filmides kuidagi keskseks viisiks loomade elu kajastada. Looduses on ka imelise koostöö näiteid. Kasvõi needsamad meduusid, kes mangroovisohu sattusid, elavad sümbioosis vetikatega. Aga sellest toredusest me palju teada ei saa. Filmi tegijaid huvitab pigem kiskjalik elu hävitamine, võitlused, kannatused (ma kaldun arvama, et vabas looduses elav loom võtab ka söögipuudusest tingitud kannatusi rahulikult – nagu looduses elavatele inimrahvastele omane). Mina tunnen selles lääne inimese kiskjaliku elulaadi eelistust – ikka rohkem allutada ja kätte võita on ju meie praeguse maailmakorralduse alus. Ja see maailmakorraldus on huku äärel. Pole otstarbekas sellist suhtumist kultiveerida. See pole jätkusuutlik. Me vajame teistel alustel loodud kultuuri.

Kahtlemata tehakse võitlusele keskendunud loodusfilme ka selle pärast, et neid arvatakse publikule meelepäraseid olevat. Et justkui juhtub midagi, action käib. Lihtsalt looma elu oleks ju kuidagi igav vaadata, näksib rohtu, joob vett... – selle jaoks on metsseakaamerad jm, kust ju palju näha ei ole. Surma ja seksi teemad seevastu müüvad alati.

Selline näikse olevat lääneliku kultuuri vaade ja seda nad levitavad igal võimalikul kujul ka meile, kes me võibla eelistaks vaadata Marani filme, aga ei jaksa neid kuigivõrd toota. Ja miskipärast pole Marani filme kavas ka. Pealegi on eksootilised maad omamoodi põnevamad, selliseid loodusvaateid meil siin ju ei ole. Teisemaa asjad on huvitavamad ja sellega koos imbub sisse ka teisemaa mõtlemislaad.

Igal juhul on tegemist ühekülgse ja ohtliku eluvaatega, aga neid teisi vaateid – looduse imelist koostoimimist, mis miljoneid aastaid, kuni viimaste sajanditeni sel planeedil tavaline on olnud, meile ei tutvustata ja seepärast on neid arusaamu raske ka oma lastele edasi anda.

TJT

Laupäev, 8. märts 2014

Lähedus


Ma olen elanud ettekujutuses, et lapsed saavad suureks ja me jääme kaugeks, sest nii on asjad maailmas korraldatud. Ja et peabki nii olema, sest oleks ju kole, kui lapsed kaela peale jääksidki, või oma elu elamata jätaks. Ja püüdnud ühiseid armsaid hetki kui ainukordseid.

Praegu näen, et on muid võimalusi ka. Et lähedus ei pea kaduma, vaid võtab uusi kujusid. Praegu ma rõõmustan selle üle, kui tütar peab ajaloos jutustama õppima või vajab käsitöös minu abi või tahab kooki teha. Siis ta vajab minu abi ja teeme koos. (Vahel ma olen natuke armukade ka. Sest inglise keele ja matemaatika küsimustes pöördub ta isa poole – ja seda juhtub palju sagedamini.)

Ma pole kunagi nii väga ajaloohuviline olnud kui praegu. Viienda klassi ajalooõpik on ilus ja huvitav. Ja väga sisutihe. Õppida mõnd peatükki jutustama polegi nii kerge. Sest ühte põimlausesse on pandud tohutu palju infot, mida väga väikeste eelteadmistega inimesel pole kerge hoomata. Siis on tore, et minul on pisut rohkem taustateadmisi. Ja ma armastan jutustada. Ma loen peatüki läbi, jutustan tütrele ette ja minu jutustamise järgi on tal kergem jutustada (ma ise ka haakun pigem emotsiooni kui teadmisega, mul on kergem õppida isikustatud jutustamise kui teksti kaudu). Ma pole kunagi varem ajalugu niivõrd nautinud kui praegu. (Osalt ka teadlikult – et teha õppimine tütre jaoks nauditavaks. Sest ka viienda klassi laps võtab täiskasvanu suhtumisi vastu – vähemalt siis, kui need talle meeldivad. Ja igas tegemises on oluline seda nautida – või siis parem üldse mitte teha.)

Ja äkki on tütart minu eluvaated ka huvitama hakanud. Me oleme või teeme või kõnnime ja ma räägin. Ma võin pikalt ja ilma küsimuste abita rääkida, nagu raadio. Mulle meeldib rääkida ja talle kuulata. Ta võib pikalt küsimusi esitamata ja vahele segamata kuulata. Meil mõlemal on nii hea.

TJT

Käsitöö


Waldorfi pedagoogid kasutavad mh käsitööd kasvatusvahendina. Lasteaias ei tegele õpetaja päevad läbi laste harimisega, vaid laseb lastel omatahtsi toimetada ja istub nurgas nt käsitööd tehes. Ideaalis on nii ja olen sellist idülli oma silmaga ka lasteaias näinud. Igaühel on oma töö, kusjuures last innustab just täiskasvanu hõivatus oma tööga, millest ta suudab aru saada (lasteaiaealine laps ei saa aru täiskasvanu arvutis tehtava töö olemusest). Laps jäljendab täiskasvanut kõiges, ka tema olekutes ja suhtumistes ja meeleolus, imades neid endasse nagu käsn. Meid lapsena ümbritsenud täiskasvanute suhtumised ja hoiakud on miski, millega on täidetud meie kõigi alateadvused – ja seda muuta polegi nii kerge. Neist arusaaminegi eeldab tahtepingutust ja peegeldusi teistsuguste kogemustega inimestelt.

Käsitööga tervendamise toredust olen oma kodus ka aina enam kasutusele võtnud. Kui meie last tabab pahameelehoog mõne maailmakorraldusliku puudujäägi pärast, võtan kudumise kätte. Isegi siis, kui olen ise ärritunud ja pean pärast selle kootud koha üles harutama (mida on ka juhtunud), aitab minu eemaldumine probleemist ja asjaliku asjaga tegelemine ka lapsel endas rahu leida ja pöörduda tagasi sisukasse tegevusse. Sest isegi noorem koolilaps veel jäljendab täiskasvanut.

Minule on käsitöö tore zen-harjutus. Eks minu endagi kunagises kasvatuses ole näägutamist ja ühe ainuõige elamisviisi kultiveerimist (mis ei jäta ruumi tingimatule armastusele, sest keegi ei vasta kunagi täiuslikult mingitele standarditele ega normidele – ja kas ongi vaja neile püüelda?). Minu lapsepõlve kogemused on salvestatud minu alateadvusse ja otsivad nüüd taas väljendust. Kududes või püksipõlvi paigates ma vähemalt keskendun teisele asjale kui oma pahameele väljendamisele.

Käsitöö on hea meditatsiooniharjutus. Lülitada end välja kõigest muust ja keskenduda mustrile või mõnele lihtsale liigutusele ja leida end peagi kosutavast tühjusest. Joogid kasutavad selleks hingamist. Minu jaoks jääb hingamisele keskendumine liiga kõrgeks ja kaugeks. Praktilisema kallakuga eestlase värk. Aga käsitöö aitab hädast välja. Ma arvan, et ka see tee viib Rooma.

Kolmandaks on suhtumine nakkav. Äsja pidi meie koolitüdruk traageldama neli ja pool meetrit seeliku alläärt. Tema esimene reaktsioon oli pahameel, aga kui ma meenutasin, et ta võib seda tööd ka nautida, siis ta valis uuesti. Ja tõesõna: nautis traageldamist ja oleks seda veelgi teinud. Pärast oli tulemuse üle ka õnnelik ja see saigi kena.

Neljandaks võib vist lisada, et meie tütre käsitööarmastuses on oluline osa ka minu mõningastel käsitööoskustel. Olen sageli imestanud, kuidas laps peaks sellise asjaga ise kodus hakkama saama. Korra näiteks pidi järgmisse tundi kaasa võtma valmis õmmeldud koti, ja õmblusmasinaga toimetamist polnud veel õpetatudki – kusjuures meie kodus pole õmblusmasinatki. Tänapäeval ei tehta kooli käsitöötunnis enam kollektiivselt sama riideeset, et õpetaja näitab võtted ette ja siis õpilased teevad koos ja korraga järele. Igaüks teeb ise asja ja selge see, et õpetaja ei jõua kahekümnele eri kohast appi rutata. Tulemus on hea ainult siis, kui kodus on abi võtta. Ja aitaja suhtumine loeb.



Hiljem lisatud.
Viiendaks meenub ühe kolme lapse ema lugu, kes kahe vanema lapsega sai ladusalt hakkama, aga kolmas oli hirmus elav ja tekitas ümberringi kaost ja nõudis palju tähelepanu. Kolmanda lapse varastel aastatel tikkis see ema tohutult palju, öeldes pojale, et teeb nüüd tööd ja sai niimoodi puhata. Samas tahtis see laps asjalikku päristööd teha ja parema puudusel värvis vahel aialippe suure pintsli ja veega, ülejäänud pere rõõmuks keskendunult töötades. Hiljem õppis noormees puutöömeistriks ja kogu pere oli uhke, et poeg on õigele rajale saanud (eks ta teinud neid tegusid omajagu, mis ohkama võtsid).

Kuuendaks meenub lugu sellest, kuidas ühe kooliklassi vanemad, vist pigem emad õpetajale ühiselt kingitust tehes (hm, kas tegu oli mingite lappide heegeldamisega suurema töö tarbeks?) sõbrunesid ja moodustus mõnus koostöine võrgustik.

(Seitsmendaks. Ma pole just paljudest oskustest nii palju puudust tundnud kui meestekäsitöö oskusest. Isa käest õppisin lapsena saagi ja haamrit kasutama ja elu on õpetanud ka kruvikeerajaga toimetamist, aga ikka jääb väheks. Mu pojale oleks rohkem täiskasvanu tuge ja juhendust vaja. Vanaisad on tublid, aga igapäevaselt neid pole. Ja minul pole seda õiget huvi ka. Olgu õnnistatud kõik, kes poistele puutööringe teevad ja nende aega sisukalt sisustavad.)

Igal sellisel juhul on käsitöö tore tasakaalustav ja tervendav tegevus.

TJT