Teisipäev, 24. august 2021

Tühja pesa igatsus

Tulin poest, tuju paha. Poega oli kõik hästi, nagu alati. Poeg oli tuju pahaks ajanud. Nii pahaks, et nagu ei jaksa talle süüagi anda. Teoreetiliselt ma saan aru, et alaealisi lapsi peab toitma*, aga lihtsalt käsi ei tõuse. Selline emotsionaalne blokk.

Üldiselt ma olen seda meelt, et teismeeas peab noor saama kõike katsetada ja teha, nagu õigeks peab / sel hetkel tundub ja vanemad võiks oma sekkumist vähendada**. Mingist hetkest peab inimene ju kõigega ise hakkama saama ja teismeiga on selle harjutamise aeg. Kui see sünnib turvalises vanematekodus, saavad suurema kogemusega inimesed vajadusel nõu ja muu asjaga appi minna. Kui on vaja. Samas tähendab see vähenenud energiavõimekusega vanemate inimeste jaoks kohati tülikalt suurt energiakulu. Korduvalt olen tundnud, et ma tahaks oma elu teisel viisil kasutada.

Me oleme pojaga üsna erinevad inimesed. Praegu ei juhtunudki mingit erilist pahandust või maitea mida, jumal tänatud. Tavaline arusaamade lahknemine. Nagu neid iga päev, iga tund on juhtunud juba tükk aega. Ilmselgelt ta on algusest peale sündinud teede ja radade jaoks, mida mina ei mõista. Selle võrra on keerulisem toetada ka. Ja alati jääb küsimus ka minu suhtlemisvõimekusest ja kõikidest muudest vanemlikest ja inimlikest võimekustest, mis üldse olemas on. Lapselt ja noorelt ei saa ju eiteamida eeldada. Vanematelt ka tegelikult mitte. Tavaliselt ma ikka püüan oma piire avardada, aga täna tuli piiride avardamise võimekusele piir ette.

Tütar on minuga sarnasem oma väärtustemaailmalt ja elustiililt, aga ega tema pesast eraldumine mõni aeg tagasi ka tore ei olnud (eks ta mõnevõrra elab ikka siin meie leibkonna liikmena edasi, aga kuivõrd  ta liigub palju ringi ja hoolitseb oma asjade eest ise, siis mingis hingelises plaanis ma olen tütre poolt vabadust juurde saanud, võimalik, et tema elu eest vastutust ära andes; sest nüüd on tema aeg oma elu eest vastutada). Kehval päeval mul on siiski üsna paljude asjadega raske leppida, mida tütrega kooselu minu jaoks kaasa toob, ja siis need tulvavad mulle kõik korraga peale. Raske on oma piire hoida ja ennast kehtestada. Mulle tundub, et mina olen siin kõige väiksem ja nõrgem ja pean tegema kõige rohkem tööd ja see pole minu suhtes õige, aga erinevatel põhjustel on seda väga keeruline muuta. Eks mingist küljest ole ju iga olukord nagunii juba parim, mis ta antud asjaoludel olla saab. Parem siis olla selle eest tänulik. (Aga täna olen vihane jms ikkagi. Vahel võib.)

Võimalik, et ma ise olen endale liiga kõrged nõudmised seadnud: olla lastega lähedastes suhetes, neid mõista ja toetada ja lasta neil selle kõige juures oma teed minna, saada selleks, kelleks nad on sündinud. Sellesse olukorda on konflikt sisse programmeeritud. Ma ise programmeerisin ja saan seda muuta. Ma  lihtsalt praegu veel ei oska veel selle kõigega toime tulla. Frustratsioon murrab maha (aga juba on parem, sõrmed klaviatuuril liiguvad juba päris nobedasti, varsti saab käsi ka mitmel muul moel kasutama hakata: kui see siin on välja sõnastatud).

Seda ma mõtlesin poest kodu poole kõndides, et jõuaks nad juba oma elu peale, saaks sellega ilusti hakkama, ja jätaks nad minu enda elu elama. Siis meenus loetu: ma tänan, et mu unistused on saanud reaalsuseks. Ma muudan selle siinkohal selliseks: ma tänan, et mu unistused saavad reaalsuseks õigel ajal ja kõigile sobival viisil.

Panin poekotid kööki (käsi parasjagu ei tõusnud asju ära panema) ja läksin oma tuppa kirjutama. Kass sai aru, kui paha tuju mul on ja tuli mulle nurruma ja mind silitama. Mõtlesin, kui mõnus võiks olla rahulik vanainimeseelu paari kassiga. Ma tänan selle võimaluse eest.


* Nii hull ka pole, et laps näljas peaks olema, meil kodus mingit sööki alati on ja kui see ei sobi, saab 15-aastane inimene ise olukordi lahendada.

** Vahel on keeruline aru saada, milline on sobiv toetamise/sekkumise määr ja kus on paras koht lasta inimesel oma vigu enda moodi teha, sest millest ta muidu õpiks. 

TJT

Pühapäev, 22. august 2021

Pärnu reisijutt

/See reisijutt on tugevalt tsenseeritud, kuna olen oma meessoost pereliikmetele lubanud nende tegemisi avalikult mitte kajastada ja üldse on igal õigus oma isikliku elu privaatsusele, niisiis harjutan kolmandatest isikutest mitte kirjutamist. Võib-olla kellegi jaoks mõni tera leidub./


Otsustasime kolmekesi Pärnu minna: mina, 15-aastane poeg ja laste isa. 19-aastane tütar leidis muid tegemisi.

Reede öö oli mul kõrvalistel põhjustel napivõitu, nii et vaevaliselt kulges, aga kuidagi ikka sain. Ajasime poja kl 10 üles, saime oma asjad pakitud ja heitsime veel koos kiire pilgu visit Pärnu lehele. Järgmisel korral tuleb see pilk paar päeva varem heita. Südapäeval asusime lõpuks Pärnu poole teele.

Esimese peatuse tegime veidi enne Pärnut Alpakafarmis. Alpakasid on seal umbes 70 looma: eraldi karjamaadel on emad alla aastaste lastega, aasta kuni neljased noored isased, täisealised isased, nendest alfad* eraldi emastele kõige lähemal karjamaal, lisaks laamad, merisead, kitsed. Müügil on täiesti imelised eesti ja peruu päritolu alpaka lõngad (hinnad u 240 ja 100...120 eurot kilo e hinnalised võrreldes tavalise lambalõngaga, mis maksab u 40 eurot kilo) ja kudumid. Noored giidid kõnelesid meile väga mõnusasti nende elust**. Kuulasime-vaatasime vist üle tunni.

Siis läksime Valgeranda võileibu sööma. Otse rannal kasvasid hiigelsuured tammed (suurema ümbermõõt vist u 2,2 täisinimese siruulatust) ja nende all on pingid ja laud. Seal on vaatetorn ka, aga mina sinna ei jõudnud, magasin sellal, kui teised käisid. Keegi meist käis vees ja teadis õnneks ette, et vee sees on seal mingid betoonjurakad, võib end vigastada. Valgerannas on seikluspark ka, aga poeg ei tahtnud sinna ilma kaaslaseta minna. Üksi polevat huvitav ja isa seltskond ei tulnud arvesse. Mina poleks ronima läinudki.

Jalutasime natuke Pärnus, ostsime jäätised, käisime muuli juures. Poeg tegeles pildistamise ja aegluubis filmimise võimaluste uurimisega.

Pimeda hakul jõudsime 60 km kaugusele turismitallu. Mina olin väsinud ja läksin kohe magama. Jõudsin veel märgata üle metsa tõusvat täiskuud ja lopsakat Mulgimaa aeda Halliste jõe kaldal. Lõuna-Eesti vaade on ikka teistsugune.

Laupäeval ärkasin kella kuue ajal ja läksin jõe äärde. Päike paistis madalalt ja vikerkaar säras taevas. Varsti hakkas sadama. Ilus oli kuulata, kuidas veetilgad jõevette kukuvad ja vaadata neid säravaid triipe ja ringikesi. Siis läksin sauna räästa alla varju, sest muidu oleks päris märjaks saanud. Nüüd oli ainult puulehtedele sadamise häält kuulda. Nägin uuesti vikerkaart. Vaatasin heinamaal askeldavaid lehmi. Nemad märkasid mind ja jäid kambakesi uurima, astusid mõne sammu lähemale, seisime nii vastakutti, kuni ma tüdisin. Tegin tiiru aias, vaatasin kõiki lilli ja maitsesin tikreid, hiliseid vaarikaid, puu alt leitud õuna. Täitsa teistmoodi Lõuna-Eesti maitse.

Vahepeal ärkas laste isa üles, tegin talle putru ja sõin kaasa võetud suhkruvaba õunamoosi.

Siis läksin jõe äärde mõlgutama. Istusin mõnusal vette minemise trepil, jalad vees, vaatasin väikseid kalakesi. Millalgi hakkas jahe, tuli pikutamise isu. Mõtlesin just, et toon autost endale lebomati, aga märkasin, et tähelepanelik peremees oli mulle sauna kõrvale varikatuse alla lamamistooli pannud ja läksin sinna. Jäin peagi päikese käes magama, soe ja hea oli. Ärkasin kerge ehmatusega, et keegi on mu jala peal. Keegi väga suur (tavaliselt on ju kärbes vm). Oli väike lind, ja ma tundsin ta tiivapuudutust oma jalal. Jala liigutamise peale ta lendas kõrval oleva kase alumisele oksale ja jäi mind tükiks ajaks ainiti vaatama. Mina vaatasin teda. Väike hallikas-rohekas värvuline. Mul pole varem linnuga sellist kohtumist olnud. Siis tulid kiilid. Maandusid mu oranžile dressipluusile, kätele, kaelale ja pähe. See oli väga mõnus, nad surisesid seal vaikselt, mõni lendas vahepeal ära ja tuli varsti tagasi. Mõnda sain vaadata ka, oli punase kehaga. Mu pikutamispaigast avanes vaade jõele ja vihmajärgne lopsakas taimestik. Tundsin end üsna looduslikuna. Täielik paradiis.

Siis hakkas kõht tühjaks saama. Ajasime poja voodist välja ja tegin pudru soojaks, kell hakkas üks saama. Pärast nõudepesu läksime kanuuga jõe peale. Mina istusin keskmisel pingil ilma aerudeta, vaatasin niisama. Vihma enam ei sadanud, vahepeal oli päikest, aga mitte ülearu. Poeg ilmselgelt ei tahtnud allavoolu kuigi kaugele minna (sest mis allavoolu mindud, tuleb pärast tagasi sõuda, elementaarne) ja pöörasime siis varsti suuna tagasi. Keegi käis ujumas, vesi oli üsna jahe. Korjasin tagasiteel mõne jõemündi ja võitlesime end jälle läbi roostiku. Kokku vast poolteist tundi kopikatega.

Turismitalu peremees oli vahepeal lahkunud ja saabunud oli tema ema, kes mind oma uudishimu ja hoolitsusega nii kangesti tüütas, et see oli juba huvitav ja sai järgneva päevaosa enesearengu teemaks (kui miski teises häirib, siis see inimene ilmselgelt peegeldab midagi minu kohta, teisalt tuleb ebaõnnestunud suhtlusolukord üle vaadata ja panna paika strateegiad, et järgmine kord võiks sarnane asi paremini õnnestuda; mõnetunnise mõtlemise pääle leidsin paar sobivat lauset, mis järgmisel päeval ka kirja said).

Pääle kerget kehakinnitust panime kiiresti asjad kokku ja läksime tagasi Pärnusse. Mind viidi Pärnu muuseumi kleidinäitusele, teised läksid discgolfi mängima. Jõudsin kohale üsna viimasel hetkel, et Vassiljevi kogu vanu ja veidi uuemaid rannakleite ja kübaraid*** vaadata. Vaatamist ja lugemist oleks jagunud kauemakski, aga kell seitse pandi muuseum kinni. Seda intensiivsemalt ja kontsentreeritumalt tuli mul tegutseda, et vaimuvara kaasa ahmida. Näitus meeldis väga, hea on midagi vaadata täiesti teisest vaatenurgast kui tavaliselt: riie kui ilu-, mitte tarbeasi. Uute vaatenurkade leidmises reisimise mõte minu jaoks seisnebki (no ja muidu mind mood ju üldse eriti ei huvitagi). Tänan selle ilu ja inspiratsiooni eest!

Siis seadsin sammud Koidula muuseumi, kus tol päeval toimus Pärnu esimene kirjandusfestival (palju tänu info eest). Jõudsin kohale just selleks etteasteks, mille olin enne kava vaadates kindlasti kavatsenud vahele jätta. Pärnu luuletajate etteasteid kuulata oli tõesti mage, aga eks kõht oli jälle tühi, istusin pingil ja sõin kodust kaasa võetud õunu. Kui väga ära tüütas, läksin raamatulette kaema ja lugesin natuke siit-sealt.

Siis hakkas mu selja taga keegi ruuporist hüüdma, tuli välja, et üks vaktsimata luuletaja soovis tähelepanu. Ta suhtumine aias olevatesse vaktsitud kuulajatesse oli nii ebameeldiv****, et lahkusin majja (olgu too mulle teadmata luuletaja selle eest südamest tänatud!). Õnneks. Ma polnudki märganud, et vahepeal oli kell kaheksa saanud ja alanud oli kirjandusperekond Leelo Tungla ja Maarja Kangro tund, millest olin soovinud osa saada. Leelo Tungal on mu lemmik. See oli absoluutselt vaimustav ülepooltund, kuigi ma istusin tihedalt täis tuubitud klassiruumi põrandal ega näinud esinejat, eesruumis oli veel tubli kümmekond kuulajat tihedasti ukseava ümber. Lähen ostan endale mõne Tungla täiskasvanutele kirjutatud kogu (lugesin natuke tema lasteluuletusi, need on väga head tõesti, aga ikkagi). Maarja Kangro seevastu pole mulle kunagi meeldinud ega olnud ka seekord parem, vaatasin siis põgusalt Lydia Koidula ekspositsiooni, see oli tavaline igav muusjomivärk ja läksin aeda. Aed on seal tore ja praegu on tahvlikestel Koidula nunnusid taimeluuletusi.

Dagö oli peagi alustamas. Teised said ka oma discgolfiga ühele poole, aga neid kontsert ei huvitanud ja eks kõht oli ka tühi. Mulle kontsert meeldis. Saatpalu oli vaatamata kõrgele eale (sündinud u 1966) väga heas vormis, kuigi piiripealselt meesšovinistlik (aga see on juba hiljutiste #metoo lugude taustal ka omamoodi museaalne kogemus ja hästi leebe ikka). Kontsert oli meeleolukas nagu ennevanasti. Siis sai see kümne ajal läbi ja sõitsime koju. Olin jube väsinud, aga oma reisiga täitsa rahul.




* Alfad on need, kes võitlevad välja emastele kõige lähema koha ja siis passivad neid hommikuvarast õhtuloojanguni, emased käivad vahel neile sabaalust näitamas, kõigil on väga põnev. Vabas looduses hammustavad alfad teised isased viljatuks, aga farmis neil saetakse hammustamise hambad ära, et oleks võimalik saada ka teiste isaste järeltulijaid, olgu siis ilusa karva vm pärast. Sugutung on vist põhiline, mis alfasuse määrab ja teatav agressiivsus: kes on võimeline välja võitlema oma koha ja õiguse emaseid vaadata (sigitamise õiguse määrab siiski pererahvas ja lõppotsus on emasloomal).

** Alpakaemad kasvatavad oma järeltulevat põlve koos. Nad on väga suure seltsi vajadusega, üksi jäädes hukkuvad aasta-paariga ja veel rutem siis, kui lähedased kaaslased lahutatakse, aga sõpradega koos elavad need armsad kameliidid kuni 25-aastaseks. Eestis peagu pole veterinaare, kes kaameli sugu looma haigusi oskab ravida. Et hunt alpakaid kardab, sest nad võtsid end ringis niimoodi punti, et oleks koos hundi ära tapnud ja hunt käib nüüd teise talu lambaid piiramas, see on talle turvalisem valik. Lugusid loomadega sõpruse loomisest ja näiteid nende treenimisest, mis on oluliselt aeganõudvam kui koerte treenimine jpm. Ja et selle farmi rahvas ei tapa oma loomi, vaid nad surevad loomulikku surma nagu nende sugulased kodumaal Andides. Kõik see meenutas hiljuti loetud raamatut "Lehmade salajasest elust". Huvitav oli märgata, kui sarnased olid meile kõnelnud noor naine ja noor mees oma olemuselt / kõnemaneerilt alpakatele: hästi mahedad, sõbralikud, pehmed. Eks nad ole sellist olemise viisi pidanud harjutama, et õrnatundeliste alpakate südant võita. Giidide seltskond oli sama nauditav kui armsate karvaloomade oma.

*** Või lugeda... linnutopis kübarakaunistuseks... see viib „naine linnukesega” kujundi ikka täiesti uuele tasemele.

**** Kui nii edasi läheb, pole varsti enam eluvaldkonda, mis koroonateemalisest võitlusest puutumata oleks.

TJT