Esmaspäev, 25. aprill 2011

Praktiliselt

Mõni päev tagasi lugesin Postimehest, et 70% Eesti inimestest vaatab igapäevaselt poes toidukaupade hindu. Ja seda oli tõlgendatud vaesusena: et vaat, kus paha lugu, inimestel pole võimalik endale kõike lubada ja peavad miskit odavat kraami (kräppi?) tarbima. Miskipärast on see ohvrit otsiv ja leidev ja seekaudu negatiivne tõlgendus hinge kripeldama jäänud kui rahva hingelisele tervisele ebasoodne: kui me arvame, et oleme vaesed, siis vaesus sellest ainult kasvab. Praktiline oleks mõelda positiivsemalt: ma valin küllusliku elu, mis ei välista kauba hinna-kvaliteedi suhte hindamist ja praktilisi valikuid.

Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.

Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)

Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).

Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.

Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.

Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.

Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?

Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.

Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).

Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.

Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.

TJT

Kolmapäev, 20. aprill 2011

Pestud porgand

Oma igapäevasel tururingil kuulsin ise köögivilja kasvatavalt müüjalt, et lasteaiad neilt enam kaupa vastu võtta ei tohi. Vähemalt mitte pesemata porgandit. No ma pole ajakirjanik ja ei täpsustanud. Nüüd tohtivat lasteaiad osta ainult pestud porgandit ja siis nad ostvat kõik Laheotsa oma, kes väidetavalt pesevat oma porgandeid mingis lahuses. Ja kahtlemata ei ole lahusega pestud porgand asi, mida mina tahaks oma lapsele pakkuda. Puhas vesi ja köögitöötajate hool on piisav ja lapsele parim. Ja kvaliteetne omamaine porgand.

Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.

Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.

Tänades,
TJT

Pühapäev, 17. aprill 2011

Idandid ja võrsed

Kui ma laps olin, armastasin hirmsasti idusid süüa. Vanaisa kasvatas nisuidusid. Kahe kulunud linadest lõigatud haisva lapi vahel taldriku peal. Neid oli seal vähe ja palju korraga ei tohtinud, ei tea, kas liiga tervislikud või kardeti, et muidu teistele ei jagu. Ja ega me nii sageli seal külas käinudki. Veel hullem lugu oli hernestega. Idandatud herned oleksin parema meelega kõik nahka pannud, aga tuli mulda panna. Et pärast rohkem saaks. Aga mina muidugi tahtnuks kohe. Ja minu vanematel oli jaksu minuga jännata. Nii et ma ikka pidasin neid piire ja kannatasin suveni.

Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.

Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.

Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).

Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.

Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.

Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.

Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.

Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).

Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.

Sarnasel teemal: "Roheline".

TJT

Esmaspäev, 11. aprill 2011

Lamborghini

Poeg sai eelmiseks sünnipäevaks paberautode raamatu. Sellise, kust tuleb ise auto tükid välja lõigata ja õigesti kokku kleepida. Tulemus on vist üsna päris auto sarnane - tegijad on tublisti vaeva näinud, et kõiksugu kerevigureid kartongis jäljendada. Ja lapsele meeldis väga -- kuigi nelja-aastane sellega veel ise hakkama ei saa ja viiesel on ka abi vaja. Vähemalt motiveeris see teda autotükke väga täpselt välja lõikama ja eks ta ikka vaatas, kuidas tasapinnalisest kujutisest kolmemõõtmeline saab. Minu jaoks oli ka põnev, kuigi mind autod ega geomeetria muidu üldse ei võlu.
Autode valik oli ka huvitav: hummer, lamborghini, limusiin, veoauto ja veel paar tavalisemat (mis küll varsti ka lagunesid ja kõige kaduva teed läksid).
Panin tähele, et poega huvitas nende kiirus. Ja mina ütlesin midagi nende hinna kohta. Jah, kuigi tahaks, ei saa materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna.

Mõnes mõttes meeldis mulle enda lapsepõlv rohkem. Kleepisin Tallinna vanalinna ja NL rahvaste riietega nukke. Ei olnud seda lugu, et üks oleks parem kui teine - kuigi me ikka arutasime, millised riided rohkem meeldivad. Seeliku laius ja värvid olid põhiliseks kriteeriumiks. Majad olid ka toredad: väärikad vanalinnamajad. Maestro pabermänguasjade hulgas on maju ka, nt bensiinijaam. Tänapäeval siis sellised objektid.

TJT