Vaatasin,
kuidas meie poeg arvutis ühte tapamängu mängib. Jookseb väga
seksika naise kujulisena, püss käes, tulistab, vahepeal lehvitab
kirvest ja lõhub paari hoobiga suure kuuse pilbasteks, tormab
kaunilt kujundatud maastikul või majas edasi, tulistab vasakule ja
paremale teisi tegelasi e kusagil mujal teistes arvutites istuvaid
mängijaid...
Nojah.
Mehed peavad natuke võitlejad vist ikka olema. Poisid vist on
sellised. Väiksena mängis meie poeg puumõõkadega ja tegi
harjutusi vanalinna päevadelt ostetud hellebardiga, siis tulid
plastmassist püssid. Siis arvutimängud.
Nüüd
ta siis jookseb virtuaalsetel maastikel ja tapab teisi võitlejaid,
kellest osa on naise kehaga. Seeskin e väljanägemine
selles mängus lihtsalt antakse mängu alguses, seda ei saa ise
valida. Kord oled mees roosal barbiehobusel, kord naine.
Mind
häirib, et selles mängus on kasutusel ka nais-skinid.
Sellega on loodud pretsedent, sündinud on uus normaalsus tappa
naisi. Ma olen üsna palju üksi ringi kolanud ja tundnud end selles
suhtes turvaliselt, et naisi ei lööda. Muud ohud on, aga tappa ikka
ei anta. Minu põlvkonna jaoks oli see kuidagi nii
iseenesestmõistetav ja mulle andis see paljudes olukordades
turvatunde. Ma saan aru, et koduvägivald ikka on ja muud pahad asjad
ka, aga üksi ringi kõndivat naist sellised asjad seni justkui ei
ohustanud, sest tundus nii enesestmõistetav, et mehed kaklevad
meestega, kui on vaja kellegagi kakelda. Uus virtuaalsest ruumist
väljakasvav normaalsus on see, et iga vaenlast võib tappa. Pole
vahet, kummast soost ta on. Peatumata pikemalt sellel, mille alusel
sellistes mängudes vaenlase staatusse satutakse.
Mängudest
saab elu. Meie puumõõgaga vehkivast lasteaialapsest sirgus vägev
võitleja spordiradadel – tema vaim on ikka üsna murdmatu ka siis,
kui keha võimalused alati järele ei tule ja tuleb tugevamale
vastasele alla vanduda. Spordis võtavad mehed ikka meestega mõõtu
ja poisid poistega. Milliseks kujuneb edaspidi päriselu, kui paljude
poiste virtuaalne maailm on selline? (Ja mis on üldse nende loojate
peas, kes selliseid mänge loovad?)
„Kuidas
ma siia sain, no kuidas ma siia sain...,” ümiseb Silver Sepp ühes
laulus. Ma ümisen ka nüüd. Igal juhul on see hoop mu kohati üsna
androgüünsele mõtlemisele (vt seda lugu).
Mingi piir sai ületatud ja see teeb haiget.
TJT