Esmaspäev, 31. oktoober 2016

Eesti presidendist


Ma arvasin, et ma siin poliitikast eriti kirjutama ei hakka. Et mis mina koduperenaine ikka siin arvan, ma ju ei jälgi seda eriti. Aga silma puutus ja meelest ei lähe, niisiis seekord nii. Arvan ikka.


Meie vastne proua president arvas vist Postimehes, et eesti naine on tänu vanemahüvitisele liiga kaua kodus ja kaotab seetõttu tööturul. Kahtlemata pikalt kodus olnud naine kaotab tööturul, aga võidud on ikka ka. Meil ei oleks Kristina Šmiguni võite, kui tema ema oleks pidanud vajalikuks jätta oma aeg, anne ja energia tööpostile. Ja Eestis, nagu igal pool mujalgi on tuhandeid terviseprobleemidega ja erinevate hariduslike erivajadustega lapsi (sealhulgas siis ka andekad lapsed), kellel on vaja enda potentsiaali realiseerimiseks mittestandardseid tingimusi. Neid viimaseid saab üldiselt luua ainult pere, ükski ametkond ei hakka seda iialgi võtma oma südameasjaks (ja kas ametkonnal ongi südant?, kuigi kahtlemata on süda igal ametnikul). Meil ei ole vist eriti mingeid regulatsioone, mis oleks suunatud andekate laste toetamisele (mõned erilisemad koolid küll on) ja need keskkonnad tuleb igal perel vastavalt oma oskustele ja võimalustel ise luua (oskuste arendamine ja teadmiste kogumine võib ka olla suur töö). Ma arvan, et suur osa inimesi on sündinud mingi andega (äkki lausa kõik?), aga see anne enamasti jääb avastamata ja hoidmata ja kuhtub kuhugi jõudmata, sest suurele osale lastest pööratakse liiga vähe isiklikku tähelepanu. 

Enamik selliseid koduseid võite muidugi on palju väiksemad ja saavad vähem tähelepanu kui olümpiavõidud, kuid nad ei ole sellepärast vähem väärtuslikud neile inimestele, neile peredele. Ja ega naised ju ainult lapsi toeta, ka vanu ja isegi mehi, muide. Välismaa mehed nt tunnustavad oma kaasasid, et tänu nende toetusele nad oma saavutused said. Eesti naine saab vajadusel kõige muu kõrval hakkama ka koduste ehitusprojektide juhtimisega. Ma usun, et ega me kehvemad ole ka mehi toetades. Meil lihtsalt pole kombeks sellise tegevuse ja olemise viisi ja valikute eest naisi tunnustada.

Teisalt on mul väga hea meel, et meil on nüüd naispresident ja Kersti Kaljulaiu varasemad sõnavõtud raadios on mulle väga meeldinud. Arusaadav, et riigipeaks ei satugi minusugused koduse kallakuga naisterahvad, vaid ikka töise orientatsiooniga jõulisemad natuurid. Lihtsalt sain aru, et minu lootus, et naine presidendiametis toob Eesti ellu pehmemaid väärtusi, oli asjatu. Sellises maailmas elavad naised ei pane minusuguseid putukaid ja minu tegevuse tulemusi tähelegi. Ja see on ka täiesti arusaadav, sest me ei tea ju, kui kole oleks maailm, kui see töö tõesti kõik tegemata oleks jäänud. Kuigi sellised, võimalik, et täiesti tähelepandamatud naised hoiavad ka meie riigijuhtide kodud ja lapsed.

TJT

Päeva ettevaade ja tagasivaade

Eelmises sissekandes kirjutasin lastelaagrite rutiini osaks olevast päeva ettevaatest ja tagasivaatest. Ma olen kodus ka püüdnud võimalusel neid rutiine hoida. Mulle tundub, et teadmine selle päeva / koolivaheaja nädala / nädalavahetuse planeeritud sündmustest annab osalistele meelerahu ja selguse, samuti on vahel vaja aegsasti keskenduda sellele, et õiged asjad saaks pikaks päevaks kaasa pakitud ja asjad õiges järjekorras tehtud (sest vales järjekorras lihtsalt ei jõua õigeks ajaks valmis).

Tagasivaatel on võibla veelgi olulisem roll. See aitab mõista ennast ja maailma toimimist. Waldorflasteasutuste õpetajatel on kindel rutiin lasta igal õhtul terve päev oma meelest läbi, lihtsalt jälgides sündmusi ja enda reaktsioone. Ma oletan, et peale enda reaktsioonide teadvustamise nad vahel võtavad nendega ka midagi ette. Vaikuseminutite juhendajad jt soovitavad päevasündmusi üle vaadata ka selleks, et näha, mismoodi minu käitumine maailma mõjutab. Inimene on eneseteadlik olend ja see on tema arenguvõimalus. Meditatsioon karistuse asemel. Päeva tagasivaates on hea võimalus ka last tunnustada kõige eest, mis ta hästi on teinud. Parim oleks muidugi tunnustada kohe, aga alati nii ei juhtu (vahel on vaja endal kõigepealt rahuneda ja aru saada, et see, mis toimus, oligi hästi). Kiitmist ma ei ole eluaeg sallinud, sellel on selline vastik manipulatsiooni maitse juures, aga tunnustamine e tugevuste märkimine ja tänu tehtu eest on alati asjakohased. Suurem laps on valmis vastu võtma ka infot enda annete kohta ja ma arvan, et elukutsevaliku ajaks on sel pika aja jooksul kogutud infol kullahind. Ka usinus, hoolsus, töökus, oskus oma aega planeerida või oma emotsioonidega toime tulla on suured anded või oskused, mida mina olen vajalikuks pidanud korduvalt eraldi ära nimetada, et kasvatada oma laste eneseteadlikkust ja turvatunnet maailmas toimetulemise suhtes.

Huvitav tähelepanek, et kui ma kodus nimetan neid vestlusi päeva ette- või tagasivaateks, tuleb laste poolt tõrksust ja trotsi (sest lastelaagris oli osalemine kohustuslik), aga kui me lihtsalt räägime, siis nad kuulavad hea meelega ja arvavad kaasa. Vahel kulub tagasivaatele paar tundi, sest sündmusi, mis meie hinge tegelikult puudutavad, on palju ja lapsel on vaja neid kellegiga jagada. Väljarääkimine toob rahu ja mõistmise.  Neid vestlusi nad algatavadki pigem ise. Ja teooria tagasivaadete kasulikkusest ma püüangi enda teada jätta (lõpuks enam ei pidanud vastu, lobisesin siin blogis välja, ma ei jaksa ju kõike seda head üksi kanda). Ettevaadetele ma olen neid suunanud küll, just selle teadaandega, et te tahate ju ise osaleda enda elu loomises, mitte olla mängukannid ja teiste valikute ohvrid. Teadlikkus ja loomine teevad õnnelikuks ning annavad rahulolu- ja turvatunde.

TJT

Ülitore lastelaager

Kolmteist aastat on mu head tuttavad korraldanud suviti erinevaid laste- ja perelaagreid ja muid lasteteemalisi kogunemisi. Meie oleme neist alati võimalusel osa võtnud, esimese lapsega alates sellest, kui ta oli kahene ja teine oli mul alles kõhus, kui laagriliseks hakkas. Ajapikku on mul kujunenud arusaam, milline on superhea lastelaager.


1. Koht. Asupaik võiks olla tore, looduslik. Ilma elektrita on lausa suurepärane, sest lapsed ei saa siis telefoniakusid laadida ja elavadki nädal aega ilma nutitamiseta. Läheduses võiks olla veekogu, et lapsed saaks iga päev kohtuda kõigi stiihiatega, isegi kui külmaga ujuma ei isuta. Lõkke tegemine on ju elementaarne. Maju pole vaja, telgis on toredam. Päris metsikut, ent siiski turvalist loodust võiks ka olla. Teadlik laagrikorraldaja teeb koostööd ka kohavaimuga. Mingi varjualune peaks koledama ilma eest siiski olema. 

2. Aeg. Suvel. Külmal aastaajal on lastega raske telkida. Optimaalne tundub olevat viis päeva, kuigi alati on nii neid, kes tahaks rohkem ja kauem, kui ka neid, kes kolmandal-neljandal päeva rasketest ilmaoludest väsivad ja koju lähevad. Inspireeriv laager on ka emotsionaalselt väsitav, sest elamusi on väga palju. Ja kes siis laagrisse magama läheb.

3. Inimesed. Minu meelest on ideaalne, kui laagris osaleb kuigivõrd lapsevanemaid, kes kõik annavad oma vabatahtliku panuse, et asjad sujuks. Keegi teeb süüa, keegi käib lastega ujumas või mängib palli. Keegi korraldab tegevusi, viib kaugemale matkama. Keegi hoiab suurematel asjadel silma peal ja keegi aitab lahendada erimeelsusi. Ja selleks, et niisuguse üsna vabavormilise laagri turvalisust hoida, kulub täiskasvanuid rohkem kui tavalistes lastelaagrites. Heal juhul osalevad ka laste armastatud targad ja toredad õpetajad (ma mõtlen seda täiesti siiralt, waldorfkoolide õpetajate hulgas on nii tarku ja toredaid, et mina otsin viimastel aastatel oma pojale sõpra kaasa, et ta ikka kindlasti sooviks osaleda ja et mina ka sellest elamusest osa saaks; meie lapsed armastavad ka neid toredaid täiskasvanuid). Ma olen endamisi ikka vaimustuses neist 40...50+ inimestest, kes on oma elu pühendanud enese arendamisele ja eks nad olnud ilusad juba selle tee alguseski.
Ilmselgelt on ideaalses laagris alla poolesaja inimese, anonüümsuse asemel on isiklikkus. Suhted on väga olulised, neisse tuleb panustada.

4. Tegevused. Tegevusi peab kuigivõrd ikka pakkuma ka, aga mulle meeldib, et lastel on ka endal võimalus otsustada, mida nad sel päeval teha soovivad, n-ö tegevus sektsioonides. Mõni laps soovib iga päev maalida ja mõni palli mängida ja pole vaja sundida neid tegema seda, mis ei huvita, siis on kõigil toredam, sest kõik teevad seda, mis neile meeldib. Nendes laagrites on aegade jooksul ka näitemänge tehtud ja juuksuri õpetuse järgi patse punutud, lisaks isetegevuse õhtu, kus soovijad esineda saavad. Ja ülejäänud lihtsalt kuulavad-vaatavad, jällegi – ei ole vaja sundida. Selle laagri lapsed on just tänulikud vaba aja võimaluse eest, sest tegevustes osalemine on ikkagi vabatahtlik, mõni laps jälgib terve laagriaja tegevusi eemalt ja see sobib (ka sellise lapse jaoks võib laager olla väga oodatud sündmus ja võimalik, et just selle vabaduse pärast aktiivselt mitte osaleda, kuid passiivselt seda sügavamalt ikkagi osa saada). Ja kui elatakse looduses, lageda taeva all, siis tuleb kõigepealt kuulatada ka ilma, sest pikka aega vihma ja suure tuule käes olla ei jaksa ning tuleb valida tegevusi, mida telgis teha saab (mis ei tähenda, et jalgpall vihmas ei pakuks unustamatuid elamusi).

5. Eraldi nimetan ka lõkke ääres ette kantud õhtujutte. Noorematele loetakse muinasjutte ja vanematele päriselu jutte. Parimal juhul neid jutte muidugi jutustatakse, mitte ei loeta. Ja parimal juhul on neis juttudes hingelist ja vaimset mõõdet, mis looduses elades omandab sügavama tähenduse. Jutustaja isik on ka oluline, tema südame puhtus ja meele selgus. Sellistel hetkedel on terve laager tihedasti koos ja kuulab vaikselt.

6. Toit. Sellises laagris kulub palju toitu ja toidupoti suurus määrab ka laagris osalejate arvu. Mulle meeldis, et on kindlad söögiajad, millest kaunikõlalise gongiga üle laagri märku antakse. Lastelaagri söögiajad annavad turvatunnet pakkuva rutiini. Hommikusöök alati kell 9, oode kl 11.30, lõuna kl 13.30, oode kl 17, õhtusöök kl 19 ja lõkkeleib lõkke ääres õhtul. Ideaalsel juhul teeb peakokk iga toidu armastusega värskest enda kasvatatud toorainest, pered toovad oma aiasaadusi. Iga laps võtab hommikupudru moosi laagrisse kaasa ja need kõik pannakse jaokaupa ühisele lauale. Sisseseatud köök ja korralik suur välipliit teeb elu palju mõnusamaks ka kokale.

7. Muud rutiinid. Iga päev algab päeva ettevaatega pärast hommikusööki ja lõpeb päeva tagasivaatega pärast õhtusööki. Ettevaates pakutakse tegevuste võimalusi ja igaüks saab otsustada, mida tema sel päeval teha soovib. Päeva tagasivaates räägitakse sellest, mida keegi päeva jooksul koges ja vajadusel võetakse ka probleemid arutusele. Laagri esimesel kogunemisel on mõned inimeste ja paigaga tutvumist võimaldavad mängulised tegevused (nagu rühmitumised ja reastumised vanuse ja kodupaiga jms järgi, laagrialalt erinevate objektide, nt erinevate puuliikide jms otsimised). Laagri lõpetamisel on küsimusteks, mis meelde jäi ja mida võiks järgmisel aastal teha teisiti. Need ette- ja tagasivaate kogunemised on kõigile kohustuslikud, aga osaleda võib ka passiivselt, oleks ületamatu piin kuulata, kui kõik peaks pikalt kõnelema. Väikesed töötoimkonnad on ka selle laagri osa, sest me kõik vajame maiste inimestena toimides toitu ja on täiesti asjakohane, kui kooliealine laps ka mõne lihtsa toimetuse teeb, samas on nooremad väga õnnelikud näiteks hagu korjates.

Sellises maailmas tahangi elada ja selline maailm tahan ise olla. Kõike kaunist Sulle ka!

TJT