Reede, 29. veebruar 2008

Mänge vaibaga

Veel mänge ruudulise kalduvusega kaltsuvaibal. Pane viis korda viis ruudustikku viis asja nii, et igasse veergu ja ritta jääks ainult üks asi. Ja siis kaks igasse veergu ja ritta (ja siis kolm, neli, viis ja siis tagasi, kuni jälle on viis klotsi mänguväljal). Umbes nagu sudoku. Meie lapsele meeldib. Kui isa teeb mängu, siis kõik kõlbab.
Kahe klotsiga on muidugi veel üsna lihtne. Aga kolmega on juba päris raske. Siis isa natuke aitab. Aga kõik, mis on isaga koos, on lahe. Ja matemaatiline mõtlemine areneb muidugi ka, nii et mürin taga. Mitte et seda oleks kuuestel niii irmsaste vaja arendada, aga kui neile koos meeldib toimetada, meeleolu on rahulik, rõõmus ja loov, siis ega ma vahele ka ei sega. Hoidku selle eest!

Teine lahe asi on teha mänguautotee juppidest pikk kõver joru, üks ots kõrgem kui teine ja lasta siis ülevalt väikseid autosid tulema. See on ka selline insenertehniline mõistatus, kuidas seda tee kallakut parajaks saab, nii et tee koost ei laguneks. Isa ehk natuke aitab, sätib karpe ja rullikeeratud vaipu teeosade alla, et paras saaks. Mõned sillad ka kaunistuseks üle tee. Lusti jätkub kauemaks. (Kui aus olla, siis oli natuke kisa ka selle ümber, et milliseid asju selle tee alla toestamiseks tohib panna, üks laps tahtis teisele olulisi raamatuid panna.)
Hiljem selgus, et samast rennist saab alla lasta ka klaas- ja puukuule. Pähklid päris hästi ei veere, aga ajavad ka asjad ära. Ja kastanimunadega on mingi omaette lugu. Uurige ise!
(Ainus häda, et tuba läheb jube segi.)
Mänguhimuline vanem on parem kui toatäis mänguasju. Aga mõni asi võiks ka ikka olla.
Tipp Ja Täpp

Haigusest

Tiiu blogis oli Steineri arusaam haiguste põhjustest üsna põhjalikult välja toodud (sissekande 2. osas). See arusaam sobib mulle ka. Toon ainult kirjeldava näite.
Meie suurem laps oli ka ükspäev miskis oksetõves. Terve pärastlõuna vahet pidamata oksendas. Kulgesin nagu miski oksekuller ainult kausiga vannitoa vahet ja püüdsin tütrele moraalseks toeks olla. Laps püsis voodis ega saanud õieti juuagi. Kuni see vaibus. Laps jäi magama ja magas vaikselt kogu öö, ainult joomas käis paar korda.
Hommikul ärkas, tõusis kohe üles, pani riidesse ja oli nagu uus laps. Särav ja kaunis. Rahulik ja jälle natuke tugevam kui varem. Tipp Ja Täpp

Mina vanemana vs minu vanemad

Perekooli vestlusringis lapse arengu all oli mõni aeg tagasi teema "Teie vanemana vs teie vanemad?" Seal oli palju asjalikke vastuseid, mille alla jupike minu omast ka ära mahtus. Aga üks osa mitte.
Minu vanemad teadsid alati, kuidas on õige. Spockieelse lapse vanematena neil ju polnudki muud valikut peale selle ühe ainsa, mis nad raamatu järgi olid omale püüdlike noorte vanematena selgeks teinud. Ja sama rida jätkus kasvatuses minu kodust lahkumiseni. Ema ütles, kuidas on ja isa oli temaga nõus (harva vastupidi), sest hiljem ilmunud Spockis vist oli vanemate üksmeele tähtsust toonitatud. Paljudes küsimustes nagu kodu reeglid jms on vist tõesti hea, kui kodus on üks seisukoht, aga nii läbiv ei pea see ka olema, et ema ja isa on kõiges ühte meelt, sest ema ja isa on ju ometi ise ka isiksused oma seisukohtadega.
Minu jaoks oli vanemate seisukohtade ühtsus nagu mingi masendav betoonplokk, mis mu pea kohal seisis ega lasknud end vaimselt välja sirutada ega kasvada. Polnud olemas ühtki seisukohta peale nende oma, ja olgu öeldud, et me pole väga sarnased inimesed. Nii, nagu nemad elasid, polnud minu jaoks mõtet elada (ei ole tänapäevani) ja teistsuguse elu võimaluski oli välistatud. Praegu mulle tundub, et küll on ikka tore, et see aeg on lõplikult möödas. Ja ma saan elada selles maailmas, mille mina olen enda jaoks valinud, nii, nagu ise valin. See on tõeline õnnistus.
Mulle tundub, et mul polnud vanematekohtust lahkumiseni võimalik üldse endaga kohtuda. Aru saada, kes mina olen ja mida mina tahan. Sest mu vanemate arvamus minust oli niivõrd üleüldine ja valdav. Seda ühte asja tahan mina teisiti teha algusest peale. Minu tütrel on algusest peale olnud oma seisukoht nii riide-eelistuste, toidu kui kõige muu osas. Ja pojal niisamuti, kuigi tema on leplikum. Ma püüan neid eelistusi arvestada. Teen ühe panni peal toitu nii, et üks nurgake on ühele, teine teisele ja kõik võivad sealt valida seda, mis neile sobib. Ja ma olen selle juures ise õnnelik, sest keegi ei pea sööma seda, mis talle on vastumeelt. Söömine on mh seotud keha füsioloogiaga, mis igal inimesel on isemoodi. Nii nagu me oleme isiksuselt erinevad, nii on ka meie söömisvajadused erinevad. Aga ühe panni pealt saame ikka kõik söönuks ja igale eraldi toitu ma ka lausa tegema ei pea. Kõigil on lubatud midagi mitte soovida. Mina nt sageli ei taha liha süüa, mees enamasti tahab palju liha. Lapsed vahel ei taha üldse. Aga vahel just tahavad, ja peagu ainult liha. Ja siis nii olgugi, ega mina ju nende kehas ei ela, et võiksin teada, mis neile parim on. Mis ei tähenda, et ma ei püüaks nende menüüd päeva või nädala lõikes tasakaalus hoida (rämpstoitu meil nagunii ei ole kunagi). Kui nad tervisliku mitmekülgse valiku seast valivad, siis pole hullu midagi. Vahel tuleb selle nimel küll köögiviljatoitu teha, et nad ikka vähemalt porgandi ja kapsaga kohtuksid. Näljaga läheb küll. (Singileiba kõrvale ei pakuta, muidu nad sööks ainult seda - mingid piirid selles liberaalsuses on minul ka.)
Ja mida vanemaks nad saavad, seda rohkem ma püüan mõista, miks nad midagi arvavad. Milline on nende väärtushinnangute süsteem. Ma väidan tõesti, et mu tütrel on see olnud juba kolmeselt olemas. Ja palju kõrgem kui meie ühiskonnas üldiselt. Ikka väga palju kõrgem. Mulle ei tundu õige väide, et väärtused on puhtalt õpitavad. Midagi on neis juba tulles kaasas. See võib olla väga kaunis ja vanema asi võiks olla seda hoida ja toetada. Eks neil ole muidugi üht-teist õppida ka. See on ka vanema asi, muidugi. Aga kindlasti ei ole vanem siin ainuke tark, kes midagi teab. Oma Mina on lapsel algusest saati olemas.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 28. veebruar 2008

Lasteaed

Tegelikult mul on oma lapse lasteaia üle ikka väga hea meel. Mina valisin oma lapsele sellise, kus ta saab hästi palju mängida. Selle võrra on tegevusi muidugi vähem, üks päevas (joonistamine, maalimine, voolimine, muusika, küpsetamine). Lugema ja kirjutama ka ei õpetata. Inglise keelest ja majanduseõpetusest ei unistagi mitte. Enne kui kunagi põhikooli keskpaigas. Praegu on lapsel mänguaeg.
Ta käibki lasteaias mängimist ja suhtlemist ja iseennast ja teisi õppimas. Täiesti eakohane programm ja saab loodetavasti hästi põhjalikult omandatud. Väga hea meelega käib, muide. See on õnnistuseks kogu perele. Ja laps püsib ka hästi terve ja rõõmus, kui tal on piisavalt niisamaolemise aega.
Tipp Ja Täpp

Lasteaeda või mitte: 30 aastat hiljem

Viimasel ajal tundub mulle, et meedia vahendusel edastatakse sõnumit, et iga laps peaks kindlasti lasteaias käima. Et lasteaed on hariduse andmise koht ja sotsialiseerumise koht ja üldse peagu et ainuke korralikke arenguvõimalusi pakkuv koht üldse lapsele, kes on liiga noor, et koolis käia. Ja siis on muidugi kurb lugu, kui selgub, et osa lapsi ei pääsegi lasteaeda, sest kohti ei jätku.
Mina olen lastesõimes ja aias käinud kokku kuus aastat. Täitsa tore oli, ei kurda. Oma armsamale kasvatajale mõtlen siiamaale tänuga tagasi, teine oli ka normaalne. Ja muidu polnud ka enamasti viga. Nii hea, kui ta nõuka ajal olla sai, kui kõrvutada teiste omavanuste inimeste mälestustega.
Meie laste isa pole kunagi lasteaias käinud. Või kui, siis õige noaotsatäie päris enne kooli. Ma arvan, et meie erinevustest üks osa on ka sellest, et meie lapsepõlved olid erinevad - pered olid hästi sarnased, aga mina käisin kogu aeg lasteaias, haigusekindel nagu ma olen, ja tema üldse mitte.
Tagajärjeks olen mina mõnevõrra korralik ja ebakindel (sest kellegi meelest on alati midagi valesti), tema lõputult loov ja enesekindel. Muidugi võib mõni asi olla ka loomusest ja geenidest. Aga mõni asi on ikka varase kasvukeskkonna mõju ka. Üksi kodus vanainimese seltsis olev laps lihtsalt on sunnitud omale ise lõbustusi välja mõtlema. Ja meie pere issi mõtleb neid vajadusel tervele perele, uusi mänge kasvõi iga päev. Mulle ka tema lõbustused väga meeldivad, muide. Ja sai tema ka koolid käidud ja haridused omandatud, nii et mingit arengupuuet mina pole seni veel täheldanud.
Seepärast käib meie suurem laps ka lasteaias ainult kolm päeva nädalas, ülejäänud kaks on minu ja titaga kodus, pärastlõunal käib kunstiringis maalimas ja meisterdamas. Mina ju ei suudaks talle lõbustusi välja mõelda, ja tema tahab ikka üksjagu põnevust ka. Aga vahel istub ta tunnikese puu otsas. Kui küsin pärast, et kas tal oli igav ka seal lihtsalt niisama olla, siis ta ütleb nt, et ta oli kass ja tal oli seal väga mõnus.
Tipp Ja Täpp

Uue aja laps

Tütar mängis autodega täringumängu. Meie kolm ruudulise kallakuga kaltsuvaipa olid kolmnurka säetud ja siis neid mööda ta kolme autoga kihutas, nii kuidas kellelgi täringuõnne oli. Kordamööda valge, sinine ja must auto. Ühe kaltsuvaiba ruudu pääle mahtusid kõik kolm väikest mudelautot ära ka.
Väike tuututas seal ka tal kõrval, luges rõõmsalt kaasa "üks, kaks, kolm". Mina andsin vahepeal head nõu, kuidas ta saaks suurel vähem jalus olla, et saab mööda sõita või mõne auto järel oodata. Väike tahab sageli kellegi lähedust ja see võib vahel suurele tüütuks muutuda.
Isa läks mööda (tema see järjekordselt selle mängu välja mõtles) ja imestas, et näe, sul lähevad kõik autod nii tasavägiselt kõrvuti.
Siis ütles tütar, see suurem, et ta veeretab vahel mõnele autole kaks korda, kui ta täringul vähem silmi saab ja teistest maha hakkab jääma.
Mõtlesin, et nii ju ei käi. Kord peab olema. Minu lapsepõlvest õpitud lugu. Et kord on üks tähtis asi. Aga sain endast võitu ja ütlesin, et "Sa tahad, et kõik liiguks koos?". Selle peale ta naeratas õnnelikult. Koosolemine on tähtsam kui võit. Sellest ma saan aru küll. Sõprus on tähtsam kui kord, minu jaoks ka.
Aga ta oli siis ka õnnelik, kui valge auto võitis.
Tipp Ja Täpp

Kas pintsel saab haiget?

Andsin ühele natuke kannatadasaanud mänguasjale maalimisabi ja taastasin ligikaudu ta esialgse väljanägemise. Selle peale tahtis muidugi väike ka maalida.
Otsisin vesivärvid välja. Panin paberi ja muu valmis ja istusin kõrvale. Rääkisin nagu papagoi, et nüüd kasta pintsel vette ja nüüd võta värvi ja nüüd pane värvi paberile. Ja siis jälle otsast peale. Ta pole veel eriti suur maalija meil.
Vaatasin, kuidas pojake vahepeal pintsliga karmilt mööda paberit nühkis ja püüdsin meelitada teda leebemaid võtteid kasutama (et tee ikka pai paberile). Korraks aitas, aga siis jälle. Ütlesin siis, et pintsel saab haiget, kui seda nii karmilt hõõruda. See mõjus. Poiss hakkas nö korralikult maalima.
Mina jäin mõtlema, et kas see oli nüüd päris õige. Lapsel oli hea end välja elada pintsliga nühkides, peagu et paberisse auku kraapides ja mina veensin teda vanainimeselikult pilti tegema. Nii palju on enda väljaelamise viise, mida ma kuidagi ei saa toetada. Pintsli raspeldamine vastu paberit on suht süütu. Aga mina olen oma lapsepõlvest kaasa saanud arusaama, et asju peab hoidma. Üldse kõike peab hoidma.
Aga kuidas hoida iseennast, kui oma tugevaid tundeid mitte kuidagi välja ei tohi elada? Mahasurutud negatiivsete tunnetega inimesi on siin juba niigi kõik kohad täis.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 27. veebruar 2008

Maailma kuningas

Ma olen vahel natuke kadestanud inimesi, kes söandavad blogida oma nime ja pildiga. Kirjutada isiklikest asjadest avalikult. Mina ju ei julge.
Selles blogis on mitu minu isiklikku arvamust, mis mitmele minu tuttavale oleks täiesti vastuvõetamatud. Mõni asi ajaks mõne inimese tulivihaseks. Seepärast ma väldin nende seisukohtade esitamist nende nina all - et liigseid pingeid vältida. Seepärast ma muidugi ei tunnistagi neile inimestele avalikult, et taolist blogi siin üldse pean. Võib ju rääkida kõigest muust, kus kooskõla on saavutatav. Kui me juba tuttavad oleme, siis tõenäoselt on ka rahulikke ja meeldivaid jutuaineid.
Ja ikka ma imetlen inimesi, kes saavad endale lubada avalikult oma arvamusi avaldada. Ja taluvad tagajärgi, mida see endaga kaasa toob. Internetis käivad inimesed on sattunud ju vähemalt ühe korra anonüümsete kommenteerijate peale, kes lihtsalt ajuvabalt sappi pritsivad, isegi vist täpsemalt aru saamata, mis neile nõnda haiget teeb. Kusagil sees lihtsalt miski väga valutab ja siis kõlbab ettekäändeks ju peagu iga asi - kui see on oma kodust natuke eemal.
Ma unistan sellest tugevusest. Et ma võiksin öelda: Mina, Eesnimi Perenimi, arvan nii. Ja siis lihtsalt rahulikult pealt vaadata, milline torm sellest kusagil teeklaasikeses võib tõusta. See oleks vinge. Ma usun, et ma tunneks end siis maailma kuningana. Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 25. veebruar 2008

Väga V-tähega

Tütreke avastas, et vagun on V-tähega ja vagun on ka V-tähega: mõlemad vagunid on V-tähega. Ja siis veel viis voodit ja viis vankrit ja viis voodilina on ka V-tähega. Ja üht-teist veel.
Kokku sai neid V-tähega asju ikka terve hulk juba.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 17. veebruar 2008

Toeks olemisest

Kohtusin oma tuttavaga, kes varsti lapse saab. Rääkisime ühest ja teisest ning jutu vahele ta poetas, et on kuidagi imelik saada midagi inimeselt, kes nagu pole väga hea tuttav. Lausa käru ja veel mõne suurema titeasja inimeselt, kellega ta muidu tänaval kohtudes tervitab, aga pikemat juttu tavaliselt ei aja. Küllap see tõesti on imelik. Ja imeline.
See tundub mulle väga ilus ja õige, et aidatakse lapseootel naist. Kui ma mõtlen tagasi neile, kes mind esimest last oodates ja selle järel aitasid, siis see abi ei olnud mitte väike. Ja peale selle abi enda oli minu jaoks oluline hea tunne olla osa millestki suuremast. Mul on üsna tugev tugi mehe poolt ja üht-teist ka oma vanematelt (häda korral oleks see abi suuremgi, aga õnneks pole suuremat häda olnud), mehe vanemad on kuigivõrd olemas ja muid sugulasi. Palju väikest ja igat laadi tuge olen saanud väga paljudelt rohkem ja vähem tuttavatelt inimestelt ja selle eest ma olen nii tänulik, et ma kuidagi lihtsalt pean seda edasi tegema. Kui juhust on. Praegu minu tutvuskonda ikka tuleb lapsi juurde.
Ma arvan, et üksi ei saaks meist keegi lapsi üles kasvatatud. Või kui, siis üsna kehvasti. Mul on juhust olnud mõnda aega seda ka proovida ja ma ei kujuta ette ema, kes oleks rõõmus ja loov, teades ja tundes, et kogu maailma raskus seisab üksi temal. Aga õnneks meid ongi palju ja me saame üksteisele toeks olla.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 14. veebruar 2008

Sünnipäevapidustused

Laste sünnipäevad said ka peetud. Vanavanemad käisid väikse lapse õigel päeval (sai kaheseks). Suure lapse õigel päeval käisime botaanikaaia kasvuhoones jalutamas (sai kuueseks). Suurem laps viis lasteaeda torti ja kunstiringi küpsist. Ja teatris käisime titade etendust vaatamas (vanavanemate kingitus). Ja mürgliga lastesünnipäev oli ka. Neli tundi ringikargamist ja mängimist, süüa polnud suurt aega.

Mõtlesin, et sünnipäevapeol võiks midagi rahulikumat ka vahepeal olla ja proovisime koos muinasjutunäitemängu mängida. Selleks tuli muidugi varem üksjagu valmistuda. Mina lugesin sünnipäevalapse valitud loo korra lastele ette ja siis meisterdasime koos martsipanist kõrvaltegelasi (neid võis hästi palju olla). Panime kogu lava paika ja mängisime loo veel korra kõigi tegelastega ette: mina lugesin juttu ja lapsed liigutasid tegelasi (waldorflasteaedades tehakse niiviisi teatrit, sealt õppisin). Olin rekvisiidid ja peategelased aegsasti valmis pannud. Mulle ja tütrele hästi meeldis ja mõnele külalisele ka. Mõni külaline oleks parema meelega vist midagi muud teinud, aga kõik lõid ikka kaasa. Lõpuks söödi muidugi suurem osa martsipanist tegelasi ära - kõiki nad ei jõudnud, sest martsipani oli nii palju. Ja torti pärast eriti keegi ei tahtnud. Seda sai siis kaasa panna ja teine-kolmas päev ise süüa.

Järgmisel nädalal oli meie vastselt kuuene laps pidustustenädalast ikka silmnähtavalt väsinud: veidi tujukam ja jättis korra kunstiringi minemata, et omaette kodus olla (seda pole varem veel juhtunud). Väike tegi ka ühisüritused vaprasti kaasa, aga temal ei paistnud midagi erilist olevat.
Mõtlesin ise ka, et suurema jaoks läks liiale see lugu (väikesel olid ju enamasti ikka tavalised kodupäevad), aga lahe oli ikka ka. Meie mõlema jaoks ja ehk ikka külaliste jaoks ka.

Mõtlesin, et kas on õige lapse sünnipäeva nii suurejooneliselt tähistada - nojah, tähistasime ju mõlema oma ja nii neid üritusi kokku palju sai. Ja siis mulle tundus, et minu jaoks on nii õige. Et laps on tähtis ja tema sünnipäev on tähtis. Rõõmu ja armastust ei ole elus kunagi liiga palju. Mürglit pole muidugi nii palju vaja, aga enamasti me elamegi täitsa tavalist rahulikku elu. Üks kord aastas võib. Vähemalt on, mida mäletada.

Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 11. veebruar 2008

Uisutamas

Ühel päeval tõi mu tütar lasteaiast sünnipäevakutse koju. Uisutamisega sünnipäevapeo kutse lausa. Mõtlesin ehmatusega, et minu laps polegi veel elus uiske alla saanud ja kui esimene kord juhtub sünnipäevapeol, võib pidu sellest tema jaoks rikki minna.
Uurisin uisuhallide kohta järele ja seadsime sammud Premia poole. Kohapeal selgus, et info oli pisut vale ja tavakodanik pääseb jääle alles ligemale tunni aja pärast. Seni on võimalik hoki- ja iluuisutamistreeninguid jälgida. Vaatasime siis, kuidas lapsed uisutavad. Ühes saalis oli mitu trenni korraga, mitukümmend erinevas vanuses last. Suuremad tegid igasugu imevigureid ja pisikesed uisutasid ka väga tublilt. Imetlesin, kuidas lapsed oskavad tihedalt lähestikku sõeluda, ilma et kokku põrkaks.
Mina kiikasin silmanurgast üht vene aktsendiga ema, kes täiesti ennastunustavalt oma tütart toetas. Kuidas tema tähelepanu oli kogu aeg lapsel ja iga vajadus sai parimal viisil rahuldatud. Sellist suhtumist ma eesti emadel pole märganud. Täiesti tase omaette. Nagu ka hästikasvatatud vene lapsed on oma meeldivas käitumises, teadmistes ja oskustes sageli tase omaette. Aga kahjuks ei anna nad niivõrd tooni kui need teised.
Pealtvaatamisega meie esimene uisukord ka piirdus, sest aeg sai otsa.
Järgmisel korral saime uisud alla ka. Ja oh seda ehmatust, kui siis selgus, et püsti püsimine polegi nii lihtne, liuglemisest ja poognatest rääkimata. Esimesed pettumusepisarad nutetud, hakkas tütreke ikka punnitama ja tunni lõpuks püsis juba kenasti püsti ja liikus väheke edasi ka. Mina sain suurema osa ajast ikka üksi ringi uisutada - ja ma nautisin täiega võimalust vabalt suure kiirusega liikuda.
Järgmisel korral liikus ta algusest peale üllatavalt uljalt edasi ja minu tuge ei vajanud peagu sugugi. Vahepeal peatusin tema juures ja ehk soovitasin mõndamoodi, aga ta pusis aga ise ja oli tunni lõpuks ikka üsna mitu tiiru jääle peale teinud. Kukkus ka korra valusasti ja poetas pisara. Aga muidu läks väga hästi.
Kolmas kord oligi juba sünnipäevapidu käes. Ja lapsel uisutamine juba enam-vähem selge. Tore oli teiste lastega koos sõita. Nututa ei läinud aga seegi kord, sest üks tädi sõitis ta pikali ja selline asi tundub meie lapsele suurem õnnetus kui hinge mahub. Nädalavahetusel ongi Premias nii palju rahvast, et tõesti raske on mitte kellelegi pihta saada. Minul läks õnneks. Aga kiiresti sõita ma ei proovinudki, rahvast oli lihtsalt liiga palju.
Mul oli hästi hea meel, et mina sain üle tüki aja uisutada, ja et mu laps sai ka uisutamise kuigivõrd selgeks - nooremana ikka julgem õppida. Pealegi: mida küll tarka oleks sellise lõputult sombuse ilmaga niiväga ikka teha? Minge ka uisutama! Tööpäevahommikuti mahub lahedalt.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Varastatud lapsepõlv

Tegelikult mul on kahju neist keskealistest inimestest, keda väikeste laste kohmitsemine ärritab. Millest küll nemad on pidanud ilma jääma, kui selline asi nõnna haiget teeb, et sunnib lausa sõna võtma? Millistes tingimustes on praegune keskealiste põlvkond pidanud üles kasvama, mida kogema, et lapse nägemine on ka mõnele neist vastumeelt?
Austraalias on praegu kõneks varastatud aborigeenipõlvkondade ees vabandamine valitsusjuhi tasandil (Austraalia põliselanike lapsed võeti aastatel 1870-1970 oma vanemate juurest sageli jõuga ära ja pandi internaatidesse või valgete peredesse, et need tsiviliseeritud viisil üles kasvatada, mistõttu suur osa inimesi on kaotanud sideme oma juurtega). Kui ma püüan heita pilku 1950. aastate lapsepõlve, siis mulle tundub, et nendelt lastelt on ka midagi olulist vägivaldselt ära võetud. Mis just täpselt, teavad selleaegsed inimesed ise paremini. Iseasi, et keegi ei vabanda nende ees selle pärast kunagi. Aga me vähemalt peaks püüdma seda mõista ja nende valuga arvestada. Kahju heastada pole meie võimuses.
Lihtsalt püüame ise targemalt elada ja anda oma lastele täna seda, mida nad vajavad. Et mitmekümne aasta pärast väikest last asjalikult kohmitsemas nähes võiks nemad meenutada praegusi aegu, muhedalt naeratada ja küsida heatahtlikult: kas sina aitad oma ema?
Artikkel Kanada ja Austraalia põliselanike teemal.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 9. veebruar 2008

Pudelivedu

Tuttav ema rääkis, kuidas ta läks lastega pudeleid ära viima. Ootas nelja-aastase ja kuueaastase pojaga, kaks suurt kotti pudeleid kaasas. Saigi järjekord otsa ja mõlemad automaadid vabaks. Rohkem keegi järjekorras ei oodanud.
Ühte hakkas ema pudeleid sisse söötma, teise pojad. Tegid kõik usinasti tööd. Siis sai ema oma koti tühjaks ja läks poistele appi pudeleid masinasse panema. Siis jõudsid kohale vigisejad. Tulid ka järjekorda ja teatasid sissejuhatuseks, et tehtagu neile üks pudelikogumismasin vabaks. Et miks nemad peavad ootama. Noor ema vastas lahkesti, et nemad ka ootasid oma järge, kuni jaole said. Aga tublid kodanikud ei jäänud sellega rahule kuidagi, pahandasid edasi, et kus selle häda ots, nemad peavad ootama, kui lapsed panevad pudeleid masinasse. Aeglaselt panevad, selles häda, kohmakad alles.
Selles ongi meil siin väikses toredas Eestis kogu häda, et üldse on mingeid lapsi, kes midagi teevad. Kui nad just parasjagu midagi valesti ei tee, siis vähemalt aeglaselt ikka.
Vanad joodikud, kes vaevu püsti seisavad ja pudelipõhjadest viimaseid tilku noolivad, teevad ka seda panditaara tagastamise tööd väga aeglaselt, aga neile me ei ütle ju midagi. Ikkagi täiskasvanud inimesed. Tuleb viisakas olla.
Tipp Ja Täpp

See, et lapsed tüliks, on meil igas vallas tavaline. Rahvarohkemas kohas on suure käruga liikuv ema sageli tagurlane, kes korralike kodanike liikumisruumi ära raiskab - vaadake näiteks, mismoodi suhtutakse üliharvadesse käruga bussis sõitvatesse emadesse. Kõik püüavad neist mööda trügida, abi pakuvad vähesed. Lääne-Euroopas on suhtumine sageli lausa teisest servast - lastega liikujaid märgatakse, toetatakse ja pakutakse abi. Meie võiks ka nii teha. Mina teengi.

Tulekul lapsed

Viimastel kuudel on mu tuttavate peredesse tulnud mitu uut titat ja lähikuudel tuleb neid veel: esimesi, teisi, kolmandaid ja isegi üks neljas laps. Mul on sellest alati hästi hea meel. Et lapsi tuleb. See on minu jaoks nii õnnis ja ülev uudis alati. Tulevaste ja värskete emade-isade jaoks on selles uudises muidugi ka omajagu muret ja pingeid, tuleb tunnistada. Vahel tundub siiralt, et äkki oleks õigem kaasa tunda kui õnne soovida, sest esimesel pilgul on raskusi rohkem kui rõõme.
Mulle meeldib lapseootajatega ja titaemadega juttu puhuda – see on nii eriline olek ja aeg ja tore on sellest kaude osa saada. Samas on see aeg omamoodi raske ka. Paljud lapsed sünnivad ebakindlatesse majandusoludesse või segastesse partnerlussuhetesse. Ühed ega teised poleks probleemiks naisele, kes on oma senise olukorraga vast harjunud, kuid (uue) lapse tulek pingestab olukorda. Vist alati. Ja võibla hoopis hästitoimivas peres on kindel kord, mille segi löömisest sündivast segadusest saab suurem muudatus kui niigi segaduses olevate inimeste jaoks see muudatus võib olla.
Kindlasti on rohkelt ebakindlust neis peredes, kus mõni asi väga hästi ei toimi. Ma olen seda omal nahal ka kogenud, et igasugune ebakindlus saab naise õrnast olekust kuidagi jõudu juurde. Seepärast olen ma pakkunud oma tuttavatele noortele emadele ja vahel ka isadele võimalust oma segadust väljendada. Mitte et ma naisi siin lausa eelistaks, vaid lihtsalt mehed pole eriti altid oma segadusest kõnelema; aga võibla tundub tulevase ema toetamine mulle tõesti olulisem ka – tema on algul lapsele ikka palju lähemal.
Sageli inimesed ise ka ei tea täpselt, mis neid vaevab, kuni nad pole saanud sellest rääkida. Minu kohta kehtib see täiesti. Üksi on raske oma asjus selgusele jõuda, kellegi heatahtliku kõrva, pea ja südame abiga palju lihtsam. Seepärast ma kuulan hea meelega. Teades, kui väga ma ise olen sellist abi vajanud siis, kui ise selles olukorras olin. Võibla on minu aitamise soovis tänutunnet selle eest, et mind on üle nende õrnade aegade kantud. Ja kindlasti on selles lootust, et kõik lapsed, kes tulemas, saavad nii headesse tingimustesse, kui iganes võimalik. Sest lapsed on seda väärt. Meie oleme seda väärt.
Tipp Ja Täpp

Reede, 8. veebruar 2008

Seksuaalsuse kujunemisest

Tahtsin eelmiste lugude jätkuks siia kirjutada seksuaalsuse arengust, aga märkasin, et teema käib mulle mitmeti üle jõu. Kui ma soovin vähemalt avalikus kohas hoiduda riivatustest ja moraliseerimisest, siis nagu ei oskagi kuidagi midagi kirjutada.
Sest pole ju asi selles, kuidas neid rohutirtse või minugi pärast inimeselapsi tehakse. Tehnika on selle juures see kõige väiksem asi. Aga seksuaalsus on inimese elu loomulik osa. See väljendub igal pool. Hea maitsega toit paneb mind ka end teistmoodi tundma kui lihtsalt omastataval kujul valgud, rasvad ja süsivesikud.
Ja samas on nende tunnete asjakohane väljendamine sageli mõneti keeruline. Me ei saa endale kunagi lubada rivitut seksimist kodus, tööl ja trollibussis. Mis oleks taose käitumise tagajärjed? Kusagil on sobiv viis ja asjakohane mõõt, aga seda sõnadega väljendada tundub uskumatult raske. Mina ei saanud isegi selle lühikese kirjatükiga hakkama, kaldumata korraks riivatustesse ja siis moraliseerimisse.
Kuidas küll nii ebaküps inimene oma lapsi saab õiges vaimus kasvatada?
Tipp Ja Täpp