Esmaspäev, 7. märts 2016

Soovilugu


Mõni aeg tagasi andis poeg teada, et ta sooviks, et temast selles blogis ei kirjutataks. Eks ma olen ju üldiselt proovinud teiste inimeste kohta võimalikult delikaatselt kirjutada, sest arusaadav, et inimene ei soovi, et tema kohta midagi väga isiklikku avalikus ruumis üleval seisaks. Aga nüüd  nagu on sedagi liiga palju. Algusest peale olen pidanud leppima ka sellele piiranguga, et laste isa soovib samuti oma privaatsust hoida. Seetõttu on jäänud kajastamata peagu kõik see, mida ta laste heaks on teinud.

Viimasel ajal olen juurelnud selle üle, mida selle blogiga peale hakata. Kas lõpetada ära või hoida mingite täitematerjalidega hingitsemas. Ja mis mõte sellel oleks? Mulle tundub, et asi hakkab ammenduma.

Olen nüüd suure osa oma vanu võlgu likvideerinud ja üles riputanud tekste, millest olen arvanud, et ka need võiks siin olla. Puudu on veel Steineri 12 meele arendamise teema, mida õigel ajal üles ei pannud ja pärast enam ei olnud seda õiget tunnet*. Praegu tundub, et suurelt jaolt on kõik üles kirjutatud ja blogi nagu valmis. Minu algses mõttes oleks võinud seda blogi kirjutada mitu inimest, nii oleks olnud rohkem vaatenurki, aga vaid üksikud tekstid on teistelt.

Kümne aasta jooksul on kirjutatud ligi 700 postitust, avaldatud üle 600. Stabiilselt on olnud ka lugejaid paarikümnest paarisaja kontaktini päevas (viimast ainult vahel harva, kui mõne loo link on ilmselt kuhugi üles riputatud). Vahel olen mõelnud, et kustkaudu Sa, armas inimene, siia sattusid? Mis Sulle huvi pakuks? Aga ma pole tahtnud küsida, sest siis tekiks justkui kohustus kellegi ootustele vastata. Nii ma olen jaganud oma väikesi äratundmisi ja avastusi lihtsalt enese väljendamise rõõmust.

Nüüd otsustasin, et panen siia lõppu üles küsimuse kõigile lugejatele: mida Sinu arvates võiks selles blogis veel kajastada? Kui tuleb teema, millega ma haakun, siis võimalik, et tuleb ka see postitus.

Ja kui ei tule, siis aitäh olemast ja kaasa mõtlemast ja head teed meile kõigile!

* Hiljem lisatud. Huviline saab kolmapäeval, 30.03.16 kl 18 kuulata Liivi Luhtaru meelte loengut  Tallinna Vabas Waldorfkoolis Tuulemaa 12, vt infot Kohtumiste Ruumi lehelt.

** Veel hiljem lisatud. Kuivõrd ka kuu aega hiljem on ikka blogis käijaid igapäevaselt üle 20, siis ma võibla panen siia edaspidigi midagi vahel kirja. Kui tuleb mõni selline mõte, mida siin juba varemast kirjas pole.

TJT

Looduses



Eile oli kena suusailm ja mõtlesime loodusse minna. Poja saime enam-vähem hõlpsalt kaasa räägitud, tütrega oli tükk tegemist. Lubasime siis talle, et suusatama ei pea (sama inimene,  kes kaks korda on kurvastanud, et suusatrennist peab loobuma). Ja võib Potterit lugeda (kõik seitse Potterit on korra ammu loetud, nüüd oli pool viimast tellist veel teistkordselt lugeda). Ja pirukaid ostame kaasa, juhtus, et kakaod ka. Ja poeg sai hommikusöögiks mannaputru. Me ikka pingutasime kõvasti, et lapsi kaasa saada, 18 aastat on võimalust olnud koostööd harjutada ja ära tegime. Üksi poleks see vist kummalgi õnnestunud.

Pärast mõtlesin, et see oli üks kahtlane võit, kui üldse. Lapsed olid vahepeal küll täitsa reipad ja õnnelikud, tuubitasid ja mängisid lumesõda ja poeg sai ronida, aga suure osa ajast mõtles tütar sellele, et kodus oleks mugavam olnud raamatut lugeda. Ega tal seal kuuse all ka viga olnud, vanasti ta nautis kuuse all mängimist väga, nüüd võtsin talle kuuse all lugemiseks leboaluse kaasa. Aga kodus olnuks parem. Kätel hakkas ka pika peale külm.

Nii et ka koos looduses käimise aeg on vist mööda saanud. Tagasiteel autos natuke arutasime selle üle, et mis siis edasi. Kui vanemad tahaks lapsi kaasa võtta, sest tore oleks koos olla, aga lapsed enam ei taha. Polegi nagu häid lahendusi näha. Ja üha enam tundub, et polegi nagu laste teemal suurt midagi siia enam kirjutada, sest lapsed on suureks kasvanud ja lähevad oma elu peale. Mina olen ka hea meelega muude asjadega hõivatud.



Hiljem lisatud. Päevale tagasi vaadates märkasin, et tütar oli looduses stressis, hoidis kinni enda võetud lugemiskohustusest (see oli seotud tänase Potteri teemalise võistlusega koolis, sooviga võita klassi teist võistkonda) ega lubanud endale lõõgastumist ka õhtul kodus. Vaatasin üle mälupildid oma emast ja emaemast, siis sain aru, et meie suguvõsas ongi nii. Kohustused enne ja kui siis aega üle jääb, siis lõbu. Pinges olek on norm. Siis vaatasin-kuulasin üle enda mälupildid Eesti raadio- ja telejaamade naishäältest, nii palju kui meelde tuli ja leidsin, et enamik naishääli on tugevalt maskuliinsed, jõulised, teravad. Nii on nende saadetega, mida vaatan-kuulan. Naiselik malbe kõne on kõrvatorkav erand ja seostub mulle kasvatuslikult pigem millegiga, mida ei soovi nimetada. Nii sain aru, et minu tähelepanuruumis ongi normiks üsna maskuliinsed ja pingutavad naised (isiklik tutvuskond on erand sellest, selles seltskonnas esindan jälle mina mehelikku naist, aga ma pole kindlasti ainus selline). Ilmselt on ka minus rohkem pingesolekut kui vaja. Pinge, stress, väsimus on mingis osas kasvatuse ja ühiskonna tulem, mingis osas enda valitud.

TJT

Reede, 4. märts 2016

Terviktoit


„Inimkonna algus Aafrika savannides oli aegadel, mil toit oli lahja ja magus, söödi seda, mida parajasti õnnestus kätte saada, enamjaolt puuvilju,” alustas Sille Poola oma lapse toidu teemalist loengut. Lahjat toitu võib tänini süüa palju ja ega ennemuistsel ajal seda ju pidevalt saada olnud.

Tänapäeval on lood teised. Toidud on väga palju rammusamad. Külma maa inimestena me tahame süüa nagu meie vanavanemad omal ajal, unustades ära, et tollal polnud siledaid teid ega autosid ega poode. Kõik tuli ise teha ja igale poole minek oli eriti külmal ajal suur energiakulu. Suur petulõks on see, et tänapäeval müüakse poes palju piimatooteid, maitsestatud jogurteid ja kohupiimakreeme, mis maitsevad nagu puuvili, kuid on väga palju tihedama toitainekoostisega. Piim on kontsentreeritud toit, mis on mõeldud selleks, et vasikas poole aastaga suureks kasvaks. Suhkur on veel eriti kontsentreeritud energiaallikas. Sellist toitu süües saab inimesele energiat liiga palju. Ja mis saab ülejäägist? Mitte ainult rasv naha vahele, vaid ka allergia, hüperaktiivsus, diabeet ja paljud teised terviseprobleemid. Laps ei pea nii kiiresti kasvama kui vasikas ja kerge nälja olukorras hakkab keha parandama neid rakke, kus miskit on nihu läinud (kogu aeg miskit läheb, aga keha teeb enamasti selle korda, kui talle võimalus anda). Mulle oli uus teadmine, et laps võib natuke näljas olla. Kui järele mõelda, siis nad tegelikult ju ongi, kui lausa sööma ei sunnita ja lasta neil vabalt oma asjadega tegelda. Tegevus on üldiselt lapse jaoks ju põnevam kui toit. Ja see on normaalne.

Sille Poola loengult lapse toidust jäi meelde, et kõige olulisem on nn terviktoit, ilma koostisaineteta toit nagu porgand või õun. Parem oleks rohkem süüa taimset. Juttu oli ka sellest, et kuigi pakendil on märgitud liha päritoluks Eesti, võib tegemist olla välismaa lihaga, eriti hakklihade puhul. Sest päritolumaa tempel lüüakse peale pärast esimest töötlust.

Kui kevadel on laps väsinud, on tõenäoselt esmane põhjus stress, mitte vitamiinipuudus (eeldusel, et laps saab piisavalt puuvilju ja köögivilju). Stressi mõjul tegutseb keha liiga vähe taastumisrežiimil, vaid on pidevalt võitlusvalmis ja sellega kurnatakse organismi jõuvarud ära, tekib suhteline energiapuudus. Stressi põhjustavad peale kooli-lasteaia kõik eluolulised raskused, vanematevahelised probleemid, rahamured, ühiskonna üldine stress, millest lapsed paratamatult osa saavad. Oluline on hoida stressitase mõistlikult madalal.

Viimasel ajal on pop teema parasiiditõrje. Ühe koolkonna väitel on parasiite kõigil ja kogu organismis, neid leidub ka veres ja mujal, mitte ainult soolestikus. Parasiiditõrje kohta ütles Sille Poola, et ka looduslikud antibiootikumid (sipelgapuukoor, küüslauk) tapavad ka häid soolestikubaktereid (kusjuures head on pigem õrnemad), kuuridena ei ole hea neid võtta, sest headel bakteritel on raske taastuda (puuvili aitab). Aga kui tuleb küüslaugu järele isu, siis muidugi. Keha teab. Tuleb ainult teha vahet naudingule suunatud meele tahtmisel ja keha tõelisel vajadusel.

Sille Poola on juba tükk aega kõige peenemates Ameerika ülikoolides tarkust taga nõudnud ja jagab oma teadmisi päikesetoidu blogis.

TJT

Neljapäev, 3. märts 2016

Hariduse võimalused

See videolõik* ei ole sugugi ainult Hispaanias asuvast RAM koolist, see on ennekõike vaba hariduse võimalustest Eestis. Vaba haridus annab vabaks inimeseks kasvamise võimaluse ja loob uut, paremat tulevikku. Minu jaoks on vaba hariduse võimalus meie ühiskonnas väga oluline, kuigi meie lapsed käivad tavakoolis. Ma tean inimesi, kes on laste kooli pärast Tallinnast või Põhja-Eestist kolinud Rakverre (hea ja tasuta waldorfkool), Tartusse ja isegi Põlvamaale. Kõigis waldorfi koolides käib lapsi kaugelt ja veel kaugemalt, sest see on nende perede jaoks oluline. Minu jaoks on oluline, et Eestis oleks nende perede jaoks kohta ja sobivaid koole, kuhu oma lapsi panna. Need on säravad, targad ja ettevõtlikud inimesed, igaüks ju Põlvamaal või Rakveres oma elu-olu korraldamisega toime ei tule, Tallinnas on ikka lihtsam, sest raha liigub siin.


Ainus kord, kui ma üldse mäletan, et olen mõelnud, et tahaksin Eestist ära kolida oligi siis, kui mulle tundus, et erakoolide toetamisega läheb seaduse tasandil ikka täitsa võssa. Nagunii on palju inimesi, palju andekaid noori peresid kolinud laste inimsõbraliku hariduse pärast Rootsi ja Soome ja mujale Euroopasse – nad ei ole sugugi kõik ainult majandus- ja karjääripagulased, osa inimesi vajab teistsugust vaimset õhustikku nagu õhku, nad ei tule kitsarinnalistes oludes lihtsalt toime. Tegelikult läheb laste haridus ja üldse tulevik vanematele korda. Mõnda sorti haridusevõimalused on seni olnud ainult/pigem waldorfi jt erakoolides. Neid on vaja toetada. Nende ellujäämisest sõltub Eesti tulevik rohkem kui paljust muust. Ja mida rohkem siin on toredaid vaimseid inimesi, seda rohkem neid siia mujalt (tagasi) tuleb. Keskkond määrab.

Palju muutuks ka siis, kui erakoole enam ei toetataks. Mulle tähendab see perspektiivi ja tulevikulootuse kaotamist, depressiooni: Eesti jääks ilma veel paljudest säravatest vaimsetest ja erilise hingejõuga inimestest, kes oma igapäevase panusega meie elu tegelikult elamisväärseks muudavad – isegi kui nende otsene mõju ei ulatu praegu veel kõigi eesti inimesteni, on see kaudselt ikka tunda. Seepärast on oluline märgata kõiki imelisi algatusi, mis praegu on sündimas ja toetada kõike, mis seda väärib. Mõnes kohas me saame kõik midagi ära teha. Märka enda võimalust panustada ja kasuta seda!

* Mulle videolõigu algus eriti ei meeldi: näidatakse Eesti mõistes superrikkaid, kel on piisavalt raha, et aastaks palgatööst loobuda, perega lõunamaale elama minna ja mh ka laste haridusse investeerida. See video kujundab ettekujutusi veidi eksitavas suunas. Enamik erakoolide peresid elab täitsa tavalises jõukuseklassis ja vaatab, kust kokku hoida, et lapsed ikka valitud kooli saaks. Ma loodan, et blogi lugeja vaatab video ikka lõpuni ja kuulab ära ka Tamjärve arutlused kooli tasuvuse, Tallinna linnavalitsuse käitumise jm teemadel.
(Tallinna linnavalitsus pole aastaid täitnud oma kohustusi erakoolide ees, jättes tasumata laste pearahad ja pannes sellega koolid kohati üliraskesse olukorda ja sundides kohtuteed ette võtma.)

See ja järgnev lõik olid eetris "Radaris" 2015. a 15. ja 8. detsembril. 

TJT