Pühapäev, 24. jaanuar 2016

Normist ja normi sisust

Kehalise kasvatuse õpetaja lahti. Väidetavalt selle pärast, et keegi lapsevanem oli kaevanud tema peale. Et õpetaja kasutab vanamoodsaid meetodeid, mõõtes õpilaste võimekust ja pannes hindeid (hüppenööriga hüpatud) kordade ja sekundite ja sentimeetrite järgi.

Lastele ta meeldis väga, sest ta on tähelepanelik, hooliv ja väga armas inimene. Eriti meeldis õpetaja selle pärast, et ta andis igale lapsele individuaalse normi. Kui üldine viienorm oli mõne lapse jaoks lootusetult kaugel, siis ta alandas selle lapse jaoks normi ligipääsetavaks, nii et kõigil oli motivatsiooni pingutada ja hea meel kehalise kasvatuse tundides osaleda (või peagu kõigil, kellelgi ilmselt oli  ikka probleem, et selline ebaproportsionaalne lahendus võimalikuks osutus). Õpetaja alandas normi. Lastesse suhtus armastusega.

Meie lastel pole sentimeetrite ega kordade arvuga probleemi. Uurisin oma tütrelt, kuidas see tema jaoks on. Teda just motiveerib pingutama see, kas ta saab ühest oma sõbrannast parema tulemuse või mitte, sellisel juhul on sekundikümnendikel otsustav tähtsus. Sõbrannast parem olla tahtmine pole küll parim asi isiksuse  arengu  poolest, aga kui selle juures mängitakse läbini ausat mängu ja jäädakse igal juhul sõpradeks, nagu ma nende tüdrukute puhul usun, siis pole katki ka midagi. Probleemid on ikka mujal. Seal, kus mingite eeskirjade või juhtnööride või kaebuste pärast unustatakse ära inimlikkus ja vorm saab tähtsamaks kui sisu.

Nüüd pühib üks kena noor inimene Eestimaa tolmu  jalgadelt ja läheb võõrsile tööd ja õnne otsima. Minul on selle pärast väga valus ja kurb.
Kust küll meie oma õnne üles leiame?

Hiljem lisatud. Kahtlemata on see siin ühepoolne info. Täiesti kõrvalisena lisan konteksti mõttes loo, mille kuulsin mujalt. Ühes kehalise kasvatuse tunnis kõnnib üks poiss lihtsalt ümisedes ringi, ei pea vajalikuks osaleda, tegemist on mõjuka ja võimeka ja teisi kaasatõmbava noorega. Ja ega õpetaja väga ei tohi vist sundida ka. Kas me just sellist kooli tahtsime... Ja kuidas me sellise maailma oleme loonud?

TJT

Reede, 22. jaanuar 2016

Magamata ööd


Krooniliselt magamata ööd on klassikaline emade vaevus, mille all mina vanasti arvasin, et ei peagi kannatama, sest kaisus magasid meie väikelapsed rahulikult ega pidanud oma vajadustest nutuga märku andma, sest ma märkasin neid ka läbi une. Aga võta näpust, see tüüpiline emade vaevus sai mind hilinemisega ikka kätte. Nüüd, mil nad on keskmiselt varateismelised.

Alatihti magamamineku ajal selgub, et on vaja tegelda mitmesuguste emotsionaalsete teemadega. Vahel paar tundi. Tegelemata jätta tunduks veel hullem. Ja tõusta on vaja ikka vara, et hommikusöök valmis panna. Ma tahan üldiselt hommikul esimese aja endale võtta. Nii neid unetunde puudu jääbki. Ma olen uimane ja väsinud, nii tänagi näib.

Aga lastel on ilmselt veel raskem, sest nemad veedavad mh terve päeva mürarohkes keskkonnas rohkete inimeste keskel. Sellel pildil on palju asju valesti ja kuidas ma ka ei pingutaks, ma ei näe, kuidas seda harmooniliselt toimima saab. (Nii. Mina pean ka vajalikuks pingutada, et asju lahendada, märkan!) Olen proovinud absurdselt varasel kellaajal magamaminekuga alustada, aga nad ju ei lähe ja olukorrad ilmnevad ikka hilisemal tunnil. Mina teoreetiliselt võiks ju varem magama minna, aga praktiliselt on siis tagajärjed kehvemad. Meil kõigil siin ühiskonnas oleks vaja rohkem puhata ja olla, mitte nii palju teha ja pingutada.

TJT