Esmaspäev, 19. märts 2018

Jälle iseseisvumisest

Käisin „Lady Birdi“ vaatamas, see ema ja tütre teema kõnetas. Tütar on 17–18-aastane, lõpetab keskkooli ja eks sel ajal ole ju igasugu küsimusi. Põhiliteema paistab olevat iseseisvumine. Ema teeb kohati kaks vahetust psühhiaatriahaiglas, et peret toita, kuna pereisa lastakse parajasti töölt lahti. Ja vanem poeg töötab vaatamata heale iseloomule ja korralikule haridusele supermarketi kassas, koos oma teist nahavärvi pruudiga, kes elab ka selles peres, sest neil pole kuhugi minna. Ja lõpuks nad võtavad kodule hüpoteegi, et tütre vingeid ülikoolikulusid katta (kusjuures see tütar pole just kuigi tubli õppija). Nii et muresid neil jagub. Nii-öelda tavaline tore pere, kus lihtsalt olukorrad on filmile omaselt mõnevõrra võimendatud või siis ongi mõnes maailmanurgas selline elu.

Tore, et minu elu on praegu kergem, aga teemad on veidi tuttavad ikka (meie 16-aastane tütar lõpetab põhikooli ja tema iseseisvumise küsimused võtavad üllataval kombel minult rohkem tähelepanu ja energiat, kui mulle meeldiks; mõni asi teeb pahameelt ka). Filmis on ema üsna tõre ja suhtub tütre igasse ettevõtmisse negatiivselt: kord on kleit liiga roosa, kord pole tütar küllalt tubli, et paremasse kooli minna (ja mis see kõik Ameerikas maksab). Ma oletan, et filmiemale tundub, et tema pingutusi ei hinnata, sest tema enda kasvukogemused olid karmid ja tunnustus tundubki siis vaevaliselt tulevat või seda lihtsalt ei võeta vastu.

Ema justkui tahaks lähtuvalt enda turvatunde ja puhkuse vajadusest pidevalt tütre elu piirata ja vormi seada, tütar jälle nõuab avardumise ja laienemise õigust. Selline vastandlikes suundades, paisumises ja kokkutõmbumises liikumine tekitab vältimatult ebakõlasid. Mul endal on ka vahel tunne, nagu tuleks meie tütre tahtmised minu seljanahast. Et need nagu võtaks mul tüki välja – ja mingit tasu selle eest ei tule. Selles mõttes on minul hästi lihtne filmiemale kaasa tunda. Me lihtsalt ei suuda ühest punktist neid noorte laienemisi enam kinni maksta. Ja et need iseseisvumise ponnistused vastastikku lämmatama ei hakkaks, meil tuleb üksteisest lahti lasta.

Kunagi ma tundsin kaasa emadele, kelle tütred elavad kaugel. Tundus kurb, et nad harva näevad ja noortel pole ju oma vanemate jaoks aega. Ma arvasin, et ma tahaksin oma laste lähedal elada hiljem ka, kui nad on täiskasvanud. Praegu mulle tundub, et kui tal lihtsalt hästi läheks, mul oleks hea meel, kus ilmanurgas see siis ka ei juhtuks. Aga mitte veel. Praegu me peame sellega kuidagi hakkama saama, mis siin on. Vahel üldse ei meeldi.

Iseseisvumisest olen kirjutanud veel siin ja siin.

Hiljem lisatud. Mõtlesin järele, et need viha ja vimma teemad sealt filmist ema ja tütre vahelt on mulle ju isiklikult ka tuttavad. Koristamise teema. Miks mina pean nii palju koristama, kui lapsed on suured.... Miks need riided niiviisi nutsakusse jäetakse.... Märkasin enda hoiakus seda sama süüdistust, et te ei ole piisavad ja võtsin Bachi süütunde teemalist õietilka. Plaan on seda kuurina teha, kuni ma sellist süüdistust endas enam ei leia.
Aga see teine asi ikka jääb. Ma arvan, et noored peaksidki rohkem koristama selles vanuses (12 ja 16) ja ma ei suuda seda kehtestada - enda meelest täiesti objektiivsetel põhjustel. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa.
Kolmandalt poolt olen mina kolmkümmend aastat koristamist harjutanud - vanasti pandi lapsed varakult tööle ja minu vanemad olid minu hilisteismeeast väga hõivatud, neil oli abi vaja ja peeti enesesestmõistetavaks, et noor inimene teebki perele süüa ja rohib ja koristab ja osaleb ehitustöödel, enda ja koera eest hoolitsemisest rääkimata. Ja nüüd on minul kolmkümmend aastat kogemust ja ettekujutust, kuidas asjad peaks käima ja nendel on mingi teine ettekujutus ja need ei lähe üldse kokku. Kohati. Mõnes punktis ikka läheb ka, aga vimm tuleb sellest, kus ei lähe. Ma reaalselt ei saa elada ainult selles maailmas, mis on - kui see pigistab, mida ei ole. Ma ei taha nii palju kodutöid teha, mul on ka muud tegemised. Kuigi võiks ju olla tänulik, mida kõike jama ma ei pea läbi tegema. Nagunii on lapsed ainult külalised, kes ühel päeval minu elust suures plaanis ikkagi lahkuvad.

Kui ma seda teksti siin vaatan, siis ma ei saa aru, miks mina ka selles olukorras teismeliseks muutun, kuigi mul ju on privileeg olla keskeas? Nagu ka filmist oli näha, siis täiskasvanul on kogemuse kaudu võimalus teist inimest mõista. Ta peab selleks ainult enda piiratusest ja kivistunud arusaamadest välja astuma. Lapsel ja noorel on kogemusi vähem ja tal on äärmiselt raske end teise inimese kingadesse asetada. Nii et mõistmise töö tuleb ikka endal ära teha. No ja siis kuidagi nagu need muud asjad ka. Saada nad koristama ja. (Aga millal? Me oleme toetanud tütre valikuid kogu ärkveloleku aja intensiivselt muusikaga tegelda. Ja ta peab ju saama süüa ja magada ka. See ühe inimese tasakaalustamata elu viib terve pere tasakaalust välja. Kusjuures maailmas kõlab loosung, et ainult nii üldse midagi saabki. Saavutada. Muusikuks muudmoodi ei saa jah, seda ma näen isegi. Kusjuures meil siin keegi ei aja taga suurt kuulsust ega raha, ainult eneseteostust, mis vahel tahab lämmatada kõik muu.) Mõni asi vist lihtsalt ongi jama ja sellega tuleb elada. Et siis vaadaku ma ise, kuidas oma vimmaga paremini ümber käia, et see nii väga ei segaks. Aitäh selle filmi eest! Sain võimalust asju üle vaadata.

Samal teemal veel hiljem lisatud.
Mulle sattus pihku üks teismelise kasvatamise raskusest kirjutatud ajaviiteraamat. Autor kasutab noorte kohta selliseid väljendeid nagu pubeloom, hüsteeriline amatsoon, haisev koletis. Olukordade kirjeldused on ka samas stiilis ikka üle võlli. Mõtlesin, et see, kuidas teismelist sageli ameerikalikus meedias ja populaarsetes kultuuritoodetes kujutatakse, ei tee noortele ega nende suhetele täiskasvanutega üldse head. Teismeline pannakse puuri ja näidatakse tema poole näpuga (unustades, et üks sõrm näitab osutatud suunas, neli näitaja poole).

Mulle meeldib waldorfpedagoogide lähenemine. Antroposoofid väidavad, et inimene sünnib mitu korda. Esimesena sünnib inimese keha (see on see tavaline sündimine), siis umbes seitsmeaastaselt sünnib inimese mõte ja 14-aastaselt tema tundeelu. Ja see tundeelu on siis 14-aastaselt sama õrn nagu vastsündinu keha, mida tuleb alles õppida kasutama. Tunded võivad olla suured ja mõnevõrra juhitamatud nagu vastsündinu liigutused. Aga igal ajahetkel on tegemist ikkagi inimesega, kes on ära teeninud lugupidava suhtumise. Jäin mõtlema ja tunnistan, et ma oma tutvuskonnas pole kohutavate teismelistega seni kohtunud. Kuulnud mõnest olen. (No ja meie lapsed võivad ka omade vahel täitsa kohutavalt käituda. Aga enamuse ajast nad on ikka toredad.) Minu tutvuskonna emad on üldiselt pigem väga kaua lastega kodus ja tegelevad ise erinevate enesearengu teemadega (kus ma nende hõivatud karjäärinaistega kohtukski). Nende üsna koduste emade lapsed on üldiselt väga meeldivad inimesed igas eas. Mitte et meil raskusi ei oleks. Kui ikka noor tahab oma ema šokeerida, siis ta seda teeb. Mina olen ka mõne emotsionaalse laksu saanud. Siis ma võtangi seda kui ebaküpse tundeelu väljendust (no tegelikult ma ikka olen šokeeritud ka ja võin häält tõsta ja ebaadekvaatselt käituda ja juhtub, et ka mõnda aega pärast siin vinguda – aga see kõik läheb mööda, pärast räägime asjad läbi ja oleme sõbralikud ja lugupidavad edasi). Mõned meist otsivad suuremate probleemide korral koduvälist abi. Nii olen minagi teinud, rääkimata teiste emade kogemuste kuulamisest. Ja ma olen tänulik, et mina olen meie probleemidele üldiselt abi leidnud ja asjad on jälle talutavasse korda saanud. Vahel see lihtsalt tundub võtvat liiga kaua aega.


„Lady Birdi“ filmis on muidugi äärmiselt palju muudki peale ema ja tütre suhete ja suhtlemisprobleemide. Mulle see film meeldis, sest andis vaatajale võimaluse mõlemale poolele pöialt hoida ja kellelegi ei osutatud näpuga. Ma lihtsalt ei saa ühes väikses blogisissekandes kõigest kirjutada (mul kulub niigi mitu tundi või mitu päeva, et enda jaoks mingi teema läbi mõelda, et see siis poole tunniga blogi sissekandeks vormistada). Liiga pikki sissekandeid ei viitsita lugeda ja mitme fookusega lugu teeb sellega suhestumise veel keerulisemaks. Nii et seal filmis oli mõndagi muudki nagu heas filmis ikka.

Palju hiljem lisatud. Vastasseisud on muidugi vajalikud ja edasiviivad. Sellest ma saan nii aru, et kui poleks suuremaid vastasseise ema ja tütre vahel, ei tahaks ema võibla kunagi oma lastest lahti lasta ja siis nad ei saakski oma elu peale. Mind on minu ja tütre vahelised suhtlemisraskused igal juhul viinud sinna punkti, et ma olen tänulik kõige eest, mis annab mulle rahu tagasi. Las ta siis elab kusagil mujal nii, nagu ise õigeks peab. Peaasi, et mina saaks oma asjadega toimetada nii, nagu mina soovin. Siin on see üks punkt ainult juures, et kas ma saan talle sellesse oma ellu kaasa anda oma õnnistuse  nagu muinasjuttudes. Ja kas ta selle vastu võtab.

TJT

Murest ja kergusest


Ühe emaga tuli jutuks laste pärast muretsemine. Ma väitsin, et ei muretse. Põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et kellegi pärast muretsemine on üks halb asi, mida teisele teha, nagu koorem, mis teisele selga laotakse (ja mida ka endal kanda tuleb). Parem, kui vanemad ei muretseks oma laste pärast ja jätaks need halva õnne veskikivid neile kaela veeretamata, et lapsed saaks vabalt oma elu elada ja oma õnne sepistada. Pigem ma olen tänulik, et Eesti ja Tallinn on turvalised ja siin on palju häid inimesi, kellelt vajadusel abi paluda. Seepärast, kui ma märkan muremõtet lapse pärast, siis ma tühistan selle mõtte ja rahutumal hetkel püüan palvetada, et neil hästi läheks.

Teine ema saatis mulle Hedvig Hansoni artikli. Hm. Ma ei saa öelda, et üldse ei puudutaks. Kas ma teen äkki paljusid asju selle pärast, et enda tähelepanu muretsemiselt kõrvale juhtida? Et siis taustal ja alateadvuses ikkagi muretsen? Ja kas sel juhul oleks parem pigem muretsemisega kord põhjas ära käia, et siis uues teadmises selginenult ja ehk ka uues rahus edasi elada?

Kui kolmas ema ka laste pärast muretsemise jutuks võttis, siis see pani juba mõtlema. Miks mulle kolm korda järjest see teema sõltumatute allikate kaudu vastu tuleb? Vaatasin siis hoolega, mis mulle muret teeb. Nii üldisemas plaanis mõni asi ikka. Kas neil on küllalt hea iseloom, et leida kaaslane, kes nendega pikemalt koos olla tahab, kas neil on õnne ja tervist ja oskusi rajada endale selline kodu, mis poleks lihtsalt mingi hädapärane ulualune, vaid endale ka meeldiks? Kas nad oskavad endale vajalikul määral küllust luua? Kas nad leiavad üles oma anded ja rakendavad neid? Kas nad leiavad selle ala, mis neid huvitab – kas nad leiavad oma koha elus? Jah. Ei saa öelda, et ei muretse. Elus on ikka jube palju tööd ja õnne ja teadlikkust vaja, et kõik hästi läheks. Ja need väiksed asjad ka. Et kas poeg ikka läheb trenni ja kas tütar jaksab oma asjadega toime saada ja kas ta jõuab bussi peale. Ja kas nad panevad pärast söögikorra lõpetamist toiduasjad külma ja. Lisaks veel sisemised asjad ka.

Kuidas neist asjust siis mõelda. Ma arvan, et teisele – eriti veel noorele inimesele tulevikku ette mõelda on sama halb kui muretseda. Kuidas ma siis peaksin mõtlema nii noortest inimestest, kes ise ka veel ei tea, kes nad tahavad olla ja mida homselt tahta? [See on üks põhjusi, miks ma ei saa seda blogi enam kirjutada: kuidas kirjutada noori puudutavaist asjust neid endid mitte puudutades? No ja lapsed nad ju enam polegi, 12 a ja 16 a on juba midagi enamat.] Kas see ongi üks järjekordne kohaolu harjutus – hoida oma tähelepanu ainult praeguses hetkes?

Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.


TJT