teisipäev, 25. juuni 2013

Rattamatk Kõrvemaal: neljas päev


Hommikul sadas vihma. Nii et telki me märjana ei tahtnud kokku panna. Pääle hommikusööki võtsime kaasa ainult päeva söögi (porgand, värske hapukurk, leib, juust) ja ujumisriided ning sõitsime selle rabajärve äärde, kuhu me varem oma rattad olime jätnud. Ujusime. Poja ujumisoskus ja jaks on selle paari päevaga tublisti edasi läinud, aina pikemaid vahemaid jaksab ujuda. Mina tegin pikema tiiru ja nautisin äsja avanenud vesiroose.

Siis sõitsime ratastega teise rabajärve äärde – lastel oli vaja teada saada, mis on saanud selle järve ujuvatest saartest, kas nad on ikka alles ja kas neid saab ikka edasi nügida. Tee teise järve äärde oli hästi põnev. Kõrvemaa vaheldusrikas, ürgne ja ülendav loodus ümberringi. Täielik vaikus ja rahu. Väiksed teed ikka käänulised, liivased, sekka mõni palk üle tee – see Eesti metsamajandus on mulle kohati arusaamatu. Neid puid võiks ju ometi millekski kasutada? Peatusekohtades metsmaasikad. Palav oli juhtumisi ka. (Selle poolest meeldib kevad mulle rohkem, et pole palav.)

Koormust ja elamusi kuhjaga, kilometraaži mitte nii väga. Aga me polegi ju sportlased, mina küll mitte.

Järv oli oma endisel kohal oma tavalises rahus. Ujuvad saarekesed olid täitsa nügitavad. Mängisime siis neil saartel. Ja muudkui ujusime.

Siis tabas tütart mingi putukavapustus. Parme ja sääski oli muidugi igal pool ülearu palju, aga nüüd hakkas ta äkki ka ämblikke ja sipelgaid kartma. Nojah, selleks ju reisile minnaksegi, et midagi uut kogeda. Ja mõni üllatus võib ebameeldivaks osutuda. 

Siis sõime mustikaid ja juustu-leiba ja asusime tagasiteedele. Mees sõitis rattaga autole järele, meie liikusime oma ratastega hõlpsamat teed. Kui kokku saime, panime poja rattaga auto peale ja liikusime kolmanda järve poole. Seal sai veel ujuda, tugevas vihmas taaskord omaette ja oligi selleks korraks matk läbi ja tagasitee ees.

TJT

Rattamatk Kõrvemaal: kolmas päev

Hommikul oli see tavaline lugu, et pool peret tahtis veel puhata ja pojake oli aktiivne nagu ikka. Läksime siis fotoaparaadiga välja, et ehk puutub midagi põnevat ette. Olidki liblikad ja poiss sai tüki aega neid pildi peale jahtida. Pärast arvas, et võiks olla selline masin, mis teeb soovitud pildi. Ütlesin, et selline masin on juba olemas: arvuti. Internet on neid ja kõiki teisi pilte kuhjaga täis. Aga tore on ju ise teha. See tegi ta vähe mõtlikuks.

Pääle hommikusööki tahtsid lapsed muidugi kohe ujuma minna. Otsisime sobivat tee äärde jäävat järve. Vähem popid kohad olid ebamugavamad ja ikka inimestega asustatud. Läksime siis autoga ühte popimasse kohta, kus vähemalt ujutavat randa piisas. Seal üks suur venelaste laager korjas end kokku, aga inimesed on rahulikud ja sõbralikud. Ma ikka veel natuke üllatun selle peale. Mu kehamälus on vana hirm, et punt venelasi koos on midagi ohtlikku. Jaanipäevased venelased järve ääres ei ole, kogemus kinnitab.

Edasi veetsime päeva rabas kõndides. Imeline tuttuus rabarada oli. Vaatetornid alles saepurust lõhnamas soolõhnadega võidu. Ja ühes vaatetornis elas pääsupere. Sõime oma einet ja jälgisime nende toimetusi. Kuidas vanalinnud poegadele süüa tõid, järge ootasid, kuni teine vanalind pesal toimetas. Väga vaikselt olime ja linnud ei teinud meist väljagi.

Rabas on tore. Sirgete ja kidurate mändide vahel on mõni ka päris sõlmes. Nende nägemine teeb mulle rõõmu – et nii õige ja asjakohane on teistsugune välja näha. Ja õhk on nii magus, hingata õnnis.

Suur osa nähtud matkajatest tervitas. See on armas. Nagu väljamaal. (Kak na zapade, nagu minu lapsepõlves irooniliselt õhati.)

Käisime teeäärses rabalaukas ujumas. Soovesi on nii magus ja hea. Ja maapind seal ümber nii pehme ja armas. Kõik nii ennastunustavalt lembiv.

Siis jõudsime rabast välja, käisime teises vaatetornis ja jälle oli vaja ujuma minna. Teise järve ääres oli teine venelaste laager end juba üsna kokku korjanud. Prügikasti ümber oli kümneid kilekotte, aga muidu oli puhas, vaikne, sõbralik. Oleks, et RMK koristajad jõuavad enne kui tuul ja rebased... (Tallinna läheduses on palju imelisi looduskohti, mis on prahiga täiesti üle külvatud – just need Lasnamäe poolsed kohad on kohati prügimäestatud.) 

Ja meie lapsed muudkui ujusid, meie puhkasime niisama. Siis tuli jälle rabatee jalge alla võtta ja et jõudu ikka jaguks, andsin kõigile mustikašokolaadi. Kommi ma muidu eriti ei paku, aga retkede ajal ikka. (Ja ega lapsed seepärast ilma kommita ole, tütar suhkrust ei hooli, poeg on ise õppinud seda manifesteerima, nii et harjutusi iseseisvaks eluks.)

Tütar vigastas jalga ja õnneks oli mul esmaabi kaasas, sain talle teise soki jalga anda ja ikka kõndis. Edasi läksime üks sokk minu, teine tütre jalas.

Poeg uinus autos, tütar pärast kohalejõudmist telgis. Mina tegin toidu valmis ja keerasin ka magama.
Õhtul lapsed mängisid isaga ja mina lugesin.

TJT

Rattamatk Kõrvemaal: teine päev


Eks mees tahtnud hommikul välja puhata ja poeg ei lasknud tal rahus olla. Saatis siis lapse lõkkepuid tegema ja näitas koha kätte. Mina läksin kaasa. Poeg läks hea meelega, kui sai minuga koos. Mina murdsin kuuskede oksi ja tema pigem ronis puude otsas. Kui õde ka appi tuli, veeti oksad kohale. Lõkkepaiga kõrval kasvasid metsmaasikad.

Teistel jagus veel maja ümber toimetamist. Mina lugesin. Kunagi ammu käisime Soomes jalgrattamatkamas ja ühes kämpingus oli telk, kus üks paarike aina raamatuid luges. Vähemalt sellise ettekujutuse ma sain. Siis ma mõtlesin, et nii on ju igav. Kämpingud on enamasti loodusega võrreldes ikka koledad ja igavad, ringisõitmine on palju toredam. Aga aegamööda olen telgis lugemise võlu enda jaoks ka avastanud. Mugav, et ei pea ringi rassima ja tore, et putukad ei sega. Aga telgis on ikka mõnusam kui toas. (Kuigi ma olen ka selles kahtlema hakanud. Miskipärast ei tundu telgis enam esikohal mitte looduse emalik pehmus, vaid maapinna kõvadus... kas niimoodi jäädaksegi vanaks? järgmiseks on kükitamine ebamugav ja ongi matkamisel kriips peal?)

Vigastasin paljajalu kõndides jalatalda, aga taruvaigusalvi, plaastri ja soki toel sain ikka kõndida.

Siis sõime lõunat ja sõitsime ratastega ühe väikese järve äärde. Suure tee peal panime kollased vestid ka. Mulle tundus nii turvalisem ja lapsed järgisid vabatahtlikult mu eeskuju. Kiivrid olid kõigil. Me sõitsime vasakul pool teed. Nii tundub turvalisem. Suure tee peal sõidavad autod kahes suunas sajaga mööda ja vasakul sõites me vähemalt näeme, kas auto võtab tee keskemale – ja kas tal on selleks ruumi või on targem ise teepervele sõita. Kasvõi kraavi.

Väike tee oli liivane, künklik, killustikune. Poeg jäi liiva sisse kinni ja kukkus natuke. Ma lohutasin, et matkal ei jäeta kedagi maha ja lükkasin temaga koos ratast, kuni sealt liivast läbi saime. Poeg sai esimest korda teadlikuks, milleks ratastel käigud on (seni olid need tal ainult poose pärast vajalikud olnud). Mees ja tütar ootasid natuke eemal meid järele. Ma olin ise ka selle liivase teega üsna hädas. Ringi vaadata ei olnud üldse aega, ainult teed jälgida. Aga see on kahtlemata hea harjutus kogu kehale.

Kõrvemaa on jaanipäeviti tihedalt autosid täis. Iga teekäänaku taga paar ja popimates kohtades kümnete kaupa – venelased võtavad oma titad ja sukavarrastega vanaemad ka kaasa ja elavad paar päeva metsas. Kuulavad popmuusikat, söövad...

Väike soojärv oli õnneks asustamata. Ujusime seal paar tundi. Soojärved on jumalikud. Mina tegin väikse tiiru, jaheldane tundus, aga lapsed käisid pidevalt sisse-välja. Poeg veel hästi ujuda ei oska, ta peab iga vähese maa tagant puhkamas käima. Soojärved on ju põhjatud, puhkamiseks tuleb kaldale ronida. 

Siis sõime topsikohupiima ja röstitud kaerahelbeid.

Mees sõitis rattaga autole järele, et ei peaks lastega nii palju suurt teed mööda sõitma, ilusa ilmaga jaanipäeval veel pealegi. Peitsime siis rattad metsa ja läksime tagasi telgi juurde lõket tegema. 

Kohale jõudes tegin kiire juustuga makaronitoidu (+ salati maitsestamiseks võetud õlikaste, tomat-sibul). Kõhud olid jälle täitsa tühjad. Samal ajal panid teised lõkke valmis. Ilus lõke sai.

Siis süütasime lõkke ja grillisime liha. (Tore nagu juturaamatus.)
Ilus ilm ja ilus taevas oli.
Päriselt.

TJT

Rattamatk Kõrvemaal: esimene päev


Esimese päeva veetsin peamiselt poes käies ja kodus asju pakkides ja toimetades. Sekka käisin raamatukogus – viisin ära virna laste läbi loetud koomikseid ja võtsin endale suvelugemist (Aita Kivi „Üheksa avameelset naist”).

Siis pandi me rattad auto pääle ning rongisõitjad läksid väikse leivakoti ja ratastega rongile ja sõitsid Aegviitu. Mina panin kurgid hapnema, poeg tõi õuest jasmiiniõisi riidekappide lõhnastamiseks, et oleks midagi teha. Küll on tore, kui laps on nii suureks saanud, et oskab kannatlikult oodata (ainult kolm korda küsiski, kas ta ehk võib oma jalgratta esirattaga mootorratast mängida – ja ma ei söandanud lubada, sest kartsin, et kuhugi põõsa alla see ununebki. Koristasin veel köögi, viisin prügi välja. Tõstsime kõik asjad autosse ja läksime teele meiegi.

Kohtusime teise poolega perest ühe Nelijärve järve ääres. Matka esimene suplus. Seisime sillal ja nautisime õhtuseid päiksekiiri. Tütar jooksis suure hooga sillalt järve. Poeg vaatas ja hüppas ka. Ülepeavette. Enne kui ma üllatusest toibuda jõudsin või ehmudagi, nägin, et ta ujub täitsa tublisti koera. Ja matka edenedes rõõmustas ta mind täitsa tubli koeraujumisega - iga korraga ikka natuke rohkem kui enne. Selili lebamise õppis ka ära, kuigi see alul täitsa hull oli tundunud - aga nii sai vees natuke puhata, see koerasumamine on ikka kaunis väsitav. Ega ei saa ju kaldal passida, kui on selline päev ja selline järv ja õde nii isuäratavalt ujub.

Siis läksime öömajale – ikka ühed autoga ja teised ratastel. Panime telgi üles ja sõime kaasa võetud valmistoitu, aeg oli hiline. Sellal kui teised telki üles panid, istusin mina autos ja torisesin mõttes omaette. Et oleks tahtnud hoopis ilusate riietega teiste ilusate inimestega koos ilusas kohas olla (kusjuures nii, et lapsed on ka ilusti kogu aeg või mõnel teisel jaanipeol). Sellist jaanipäeva tahtsin, nagu ühes rootsi filmis. See oli midagi nii uut minu jaoks, et ise ka imestasin. Aga samas see muutus meeldis mulle. Oo, ma arenen!

TJT

Rattamatk Kõrvemaal: ettevalmistused


Sel aastal oli jaaniaegu nii imeline ilm. Mõtlesime teha ühe vana unistuse teoks ja läheme Kõrvemaale rattamatkama - nüüd, mil lapsed juba nii suured on. Tütar oli väga päri, ta armastab Kõrvemaad ja rattasõitu, poeg oli ka üsna huviline.

Plaan oli ööbida ühel sõbralikul majajäetud taluõuel. Telgis. Ja majas sees sai kempsus käia ja elektrit kasutada. Kaev on rikutud, nii et vesi tuli kaasa võtta. Rattasõiduks on muidugi vaja ka rattaid. Meie autosse ja auto peale mahub ühe suure ja ühe lasteratta panema, niisiis sõitsime meie pojaga autoga ja tütar isaga läks elektrirongi peale. Ülejäänud auto oli kõiksugu asju täis. Kusjuures riideid oli vähe vaja, sest ilmad olid kogu aeg soojad ja vähevihmased. Aga ikka ujumisriided ja rätikud, sääsetarbed (sääseriided, sääsetõrje ja sääsepunniasjad), kõik magamiseks, rattaparandus, esmaabi, seljakotid ja espandrid* pakkide rattale kinnitamiseks, rattalukud, prügikotid. Ja veel umbes sada asja. Rongiplaan. Mulle juturaamat. Elektripliit. Tikud lõkke süütamiseks. Kempsupaber.
Kogu söögi võtsin ka kaasa, sest ei taha matkapäevi poes käimisele kulutada ja (ebamugavustega) söögitegemise asemel sooviksin reisil pigem teistmoodi elu kogeda. Head toitu sõime. Värsket köögivilja ja marju. Küpsetasin kaht sorti küpsiseid ka, kuigi need pandi suurelt jaolt enne pintslisse. Klassikaline matkatoit (konserv + pudrud) mulle ei meeldi, tahaks ikka elavat toitu. Ja pere mul umbrohust suurt ei pea. Niisiis käib reisiettevalmistuste hulka ka omajagu toidutegemist.

Mõni asi ununes ka. Sool. Aga see polnudki nii hull, et oleks kaalund poodiminekut: osa toitu oli valmis tehtud ja soolaga, salatikaste oli valmis segatud ja soolaga ja lõpuks selgus, et hapukurgi soolveega saab ka toitu teha, makaronid on täitsa nämmad (ma nüüd hakkangi kruubisuppi hapukurgiveega tegema kodus ka). Joogivett sai vähevõitu, aga sellega tuli ikka välja – kui me pesemiseks järvevett olime toonud. Väikseid joogipudeleid matkadele oleks võinud rohkem olla... aga sai nii ka, olles tähelepanelik ja teadlik. Saag – sellega oleks mugavam olnud lõkkekraami koguda. Kirvest minu meelest polnud vajagi.

Elektroonikamängud jätsime teadlikult mõninga jõupingutusega koju.

* See minul ununeski, aga sai ikka kaasa. Ja siis ma rääkisin lastele ka koledat lugu sellest, kuidas mina noorena ilma espandriteta sõitsin. Päris matkal, kus kõik tuleb kaasa vedada - ja mul oli see heinapallinööriga pakiraamile kinnitatud. Ühel hetkel vajusid pakid libeda ja täiesti mitteveniva heinapallinööri vahelt välja tagarattasse ja ma olin siruli asfaldil.

TJT