Pühapäev, 24. veebruar 2013

Estonialt lastele



Käisime „Printsi ja kerjust” vaatamas. Priit Pajusaare ja Aapo Ilvese ooper. Meie lastele meeldis väga. Pakun, et see on u 8–14-aastastele lastele sobivaim (lavastaja soovitus 10+). Mulle üldiselt Pajusaare lastemuusika meeldib – ma olen seda väga palju tunde kodus plaadi pealt kuulnud. Ja ooperi muusika meenutas oma lihtsakoelisuses neid lastemuusika plaate, viisikäigud on lihtsad ja tuttavlikud (aga samas mitte liiga nakkavad).

Olen kunagi lapsena Mark Twaini „Printsi ja kerjust” lugenud, aga mõni asi jõudis nüüd selgemalt kohale – sisu pakub suurepärast elu üle järelemõtlemise võimalust (nt sedasorti kõrvutused, et nii printsi kui kerjuse isa on omamoodi röövlid – mõlemad saatsid inimesi surma; ooperis on alles ka raamatu verised kirjeldused nõidade põletamisest ja muusugusest inimeste halvast kohtlemisest 16. sajandi Londonis – võibla sobivaim viis seda lasteni tuua on just selline lustlik-mänguline vorm). Tütar luges ka raamatu suvel läbi, pigem igavusest – ja talle siis väga ei meeldinud, vist nagu vara oli veel, nüüd ütles, et ooperit vaadates sai sisust paremini aru.

Möllu oli omajagu ja põnevust ja kahetunnise etenduse vältel vist ei tundnud keegi, et aeg venib. Liikumine oli ka tänapäevane ja kostüümid moodsad. Vist. Ega ma tegelikult ju teagi, mis praegu moes on. Sedasorti moodsus tuli paarkümmend aastat tagasi, nii et lausa ei üllata, aga minule tundub jätkuvalt huvitavam kui klassikaline ballett. Esitus oli nii ja naa. Peaosatäitjate vähene lauluoskus mind veidi häiris – kas ei peeta vajalikuks lastele paremat pakkuda või on sel mingi asjalikum põhjendus.

Veel käisime balletiharidusprogrammi „Päikesekuningast Kratini” vaatamas: tunnine loeng tantsudega harjutussaalis, soovitatud vaatajaile vanuses 10–18. Mulle meeldis hästi. Jutt oli sisukas ja näited balletipaari esituses kõnekad. Esimest korda elus mõistsin, milline sisu on igal balletitantsija liigutusel – ega tavaliselt neid ju nii lähedalt näe ka. Minu jaoks avardav kogemus, laste jaoks pisut igav, nemad oleks tahtnud rohkem tantsu näha. Ja kuna neil pole eelteadmisi ajaloost, nt ettekujutust, mis võiks olla rokokoo või barokk, siis nende jaoks jäi sisu selle võrra nõrgemaks. Ma arvan, et mõnda asjalikku jäi meie lastele siiski ka külge. Tekst oli hästi, lastepäraselt koostatud ja meeldivalt esitatud. Aga soovitaks ikka neile, kel mingi kokkupuude balletiga olemas.

TJT

Kooliväsimus

Mäletan, et imestasin esimese klassi lapse vanemana, kui üks lapsevanem kooli üldaktusel viitas laste väsimusele. Arvasin, et võibla siis selle pere probleem. Et võibla laps ei söö / ei maga korralikult, on mõni tervisehäire, muu eluraskus. Minu tollases ettekujutuses ei peaks lapsed väsinud olema, pigem väsivad ära laste vanemad, kui neil pole võimalust end lastevabas kohas taastada.

Praegu on pilt täitsa teine. Meie koolilaps on väsinud, vahel määral, mis mulle tõesti muret teeb. Ja ma eriti ei saa aru, miks. Ta ju sööb suht korralikku toitu – vähemalt äsja isetehtut, ilma sünteetiliste lisaaineteta jms (koolitoidus tõenäoselt küll on naatriumglutamaati, aga vast säilitusaineid ja muud jama ikka mitte nii väga). Ja magab suht korralikult. Sest me sunnime ta järjekindlalt õigel ajal voodisse. Lasteaiapõlves kees tal energiat ülegi, nagu praegu ka pojal. Kool justkui väsitaks. Kooliskäimine justkui imeks mahlad välja, kusjuures koduülesandeid meie tavakoolis õnneks eriti ei jää, peagu kõik saab koolis tehtud. Ja õpetaja suhtub pigem leebelt ja muretult kui liiga rangelt. Kindlasti ei ole tema stressi allikaks.

Ja asi ei peaks olema ka õppimises, selles ei paista raskusi olevat ja hinded on korras. Esimesed kolm klassi on läbi ja koolivägivalda hakkab ka vähemaks jääma. See ei paista enam morjendavat. Üldiselt on tal ikka kogu aeg koolis palju sõpru olnud, umbes pooled tüdrukud ja mõne poisiga saab ka hästi läbi. Koolist tulles on tal sageli hea meel, et oli tore päev, sai sõpradega koos olla. Ja ikkagi selline väsimus. Uisutada-suusatada ei jaksa (kuigi talle need väga meeldivad), muusikakooli läheb bussiga, jala käia ka ei jaksa. Halvematel päevadel ei jaksa viiulit ka mängida. (No mis elu see on, tahaks hüüatada, kui kogu aur läheb kohustuslike asjade peale! Inimene peab ikka lustida ja mängida ka saama.)

Nüüd sattusin lugema kiirguseteemalist artiklit, et võibla väsitab see kõiksugune kiirgus, mida kool väga tuubil täis on (peagu igal lapsel on telefon koolis kaasas - seda artiklit lugedes mõtlesin, et võiks nad oma telefonid riietehoidu kappi jätta). Või on asi milleski muus? Miks lapsed koolis nii ära väsivad? (Meenub, et waldorfpedagoogika on seisukohal, et tavakoolis õpetatakse osasid asju liiga vara ja mitte kõige paremal viisil. Nojah, teadmiseks hea küll. Aga mina ju ei väsinud oma lapsepõlve tavakoolis nii väga ära, kiirema taibuga lastel see nii väga ei vaeva. Praegu tundub asi kuidagi hullem olevat. Aru ma ei saa, miks?)

Koolivaheaeg ka veel ei paista. Õnneks oli meie koolis aktiivõppe nädal, mis seisnes selles, et kolm päeva olid spordipäevad (hüppamise, uisutamise ja suusatamise päev) ja neljas aktusepäev, mis ka veidi varem lõppes. See kõik oli suuresti abiks, et laps jõudis mõnevõrra taastuda. Jälle on nii palju jõudu, et õues mängida ja midagi ette võtta. Aga homme hakkab jälle kool.

TJT

Kolmapäev, 20. veebruar 2013

Uus Norra Lindgren

Ma just äsja kaalusin, millise suhtumise ma võiks valida, kui poeg on hädas. Ta tegi oma eelkooli kodutööle kogemata ühe palli rohkem kui vaja. Ülesanne oli joonistada 7-5 palli ja ta läks hoogu ja joonistas kogemata kolm. Ja sai siis kohe aru ja püüdis seda kolmandat palli igati kustutada, aga värvipliiats ei kustu. Ja ega ta eriti hellalt ei joonista ka, kui, siis ikka täiega. Ja siis ta viskles natuke aega lärmakalt ja dramaatiliselt, et kui on üks teatud õpetaja järgmisel korral eelkoolis tema juhendajaks, siis ta ütleb, et unustas kodutöö maha või kaotas ära. Sest ta hakkab iga kord pahandama. On selline pahandaja õps, juba kolmkümmend aastat laste peal pahandamist harjutand, ja see tuli tal juba siis väga hästi välja. Või siis halvasti. Aga mina tegin kala nägu ja muutusin kiviks ja nagu poleks kuulnudki. No minuga ta ju ei pahandanud ka. Ikka teistega. Nt mu poeg ajas kord veepudeli ümber. Pakkusin mingeid võimalusi tööd päästa, aga need ei sobinud. Sest päris ära seda palli sealt kaotada ei õnnestu. Nii ilus pall pealegi, hoole ja pühendumisega tehtud (aga selle eest kahjuks kiita ei saa, kui, siis ehk ema käest).


Viisin siis lapse eelkooli ja panin õhtusöögi hakkama. Ja võtsin kätte raamatu, mille viimati tütrele laenutasin ja mis talle väga-väga meeldis. Maria Parr, „Vilgukivioru Tonje”. Norra keelest äsja tõlgitud vastne teos. Tagakaanel reklaam, et uus Lindgren. Mõnusas eesti keeles ka. (Pilti ei pane, sest pildid on minu ja poja arvates liiga koledad.)

Ma sain kohe aru, miks see raamat tütrele meeldis. Ürgne vaba loodus, talvine vaikus, suusatamine, viiulimäng. Need asjad on meie tütrele ka armsad. Norra mägedega ta veel kohtunud pole, aga nende kirjeldamisest tekkiv tunne raamatus on veenev. Sügavad loomulikud ja samas särtsakad karakterid meeldivad mulle. Peategelaseks varsti kümneseks saav tüdruk, kes on just selline, milline üks linnakooli laps vahel vist tahab olla. Kiire, kartmatu ja hakkamasaaja, muljetavaldava eneseusaldusega, veetlevalt avatud. Hakkama tuleb saada nt hirmsatest mägedest alla kihutamisega, olgu siis suusad või kelk all. Ja luurava naabritädi ja kurja kämpingupidajaga, kes arvab, et lapsed on nuhtluseks – vähemalt neile, kes tahavad Norra kõige vaiksemas nurgataguses orus loodust nautida.

Mulle meeldis ka, kuidas selle raamatu „head” – Tonje isa ja ristiisa sedasorti loodusõnnetusse suhtuvad – piiritu armastuse, huumori ja rahuga. Just paras õppetükk. Kust ma muidu oleks selle peale tuld, et poja pahandavasse õpetajasse võiks samamoodi suhtuda. Vähemalt mina, mul siin pole selliseid eeskujusid just jalaga segada. Lähen loen veel korra üle ja valin parema suhtumise. Parima, milleks võimeline olen. Ja pojale, et ei maksa tast suuremat välja teha. Mõned inimesed on sellised. Tal on tegelikult isegi hästi läinud, et alles eelkoolis sellistega kohtub, siis ka natukeseks vahel harva ja saab kodus suhtumist harjutada. Ma tänan selle eest!

Hiljem lisatud. Teisel päeval õnnestus rahulikus meeleolus see õnnetu eksitus poja kodutööl üle kleepida ja eelkooliõpetaja ei öelnud midagi (vist ka mitte kiitvat nt tasside kohta, mis olid hoolega ruumiliselt joonistatud, igal erinev pilt peal). Nii et lugu lahenes. Ja mina mõtlesin järele, et kui ma ikka päris närvis olen, siis võin ka mingi tühja asja pärast pahandada, ega mul nüüd tiivad küll ei kasva. Ja eks mul ole vast kergem ka enda vajaduste eest hoolt kanda kui õpetajal - jumal tänatud, et need teised õpetajad enamasti ei pahanda ka.

Seda raamatut loen nüüd pojale unejutuks ja lausa ootan võimalust talle järgmist peatükki lugeda - nii põnev on! Nii head Lindgreni ma päris Lindgrenite hulgast ei teagi. Eks vast see kaasaegsus ka võlub. Naudin üleni!



Veel hiljem lisatud. Me lugesime selle raamatu läbi ja ma annan sellele kõrgeima, enda lemmiklasteraamatu auhinna. Tütar arvas ka, et see on parimaid lasteraamatuid, mida ta teab, vahest ehk mõni Lindgren ainult pakub konkurentsi (ja nimetas neid: „Mio”, roheline „Madlike”, „Vennad Lõvisüdamed” või „Ronja”). Mulle meeldisid selle raamatu väärtused: et last kasvatab terve küla (ja taaskord räägin kasvatusest märkamise, hoolimise ja toetamise tähenduses). Mulle meeldib, kuidas kõik tegelased on tummised isiksused, kes talitavad oma parema äratundmise järgi (ja muidugi aeg-ajalt ka teiste varba peale astuvad, aga selline on elu ka minu meelest.) 

Peateemaks tundub olevat vanematele andestamine (kusjuures hädas pole mitte peategelane, vaid tema parim sõber ja ristiisa; peategelase vanemate vahel on suur armastus, mis kah on kena asi mh lapse kasvukeskkonna mõttes) ja keegi pole lausa otseselt paha, vaid tegelased mõtlevad igaüks oma mätta otsast ja isiklikud piiratused takistavad neil olukordi paremini lahendamast – aga kõige taga on ikka armastus, see peaks küll igas vanuses lugejale selgeks saama. „Tonje” on suurepärane raamat armastusest ja andestusest. Ja nii hoogsalt ja emotsionaalselt rikkalikult kirjutatud, et iga peatükk on nagu põnev novell, samas järgib kõik siiski tavaelu loogitakat, sellised asjad on päriselus ka põhimõtteliselt mõeldavad. Keel on täiesti nauditav. 

See raamat võiks küll iga lapse riiulis olla. 

Tonje meelest pidi Jumalal hea päev olema, kui ta tema tädid lõi.

„Täna tahaksin ma ühe üllatuse luua,” ütles Jumal, ja hakkas ühte tädi looma.

Ta tegi tädi piitspeenikeseks ja tedretähniliseks ja otsustas, et tõmbugu ta naerdes kõverasse nagu lõõtspill. Sejärel pistis ta temasse meeletult valju hääle. Tonjele meeldib mõelda, et Jumal polnud veel kunagi varem ühessegi tädisse nii palju häält toppinud. Jumal otsustas, et meeldigu talle kõik, mis on vahva, kõik, mis teeb kõva auku, ja kõik, mis liigub kiiresti. Sellega valmis saanud, astus ta sammukese tahapoole ning jäi ainiti tädi silmitsema. Ta polnud veel kunagi midagi taolist näinud. Ta jäi niivõrd rahule, et otsustas veel teisegi samasuguse meisterdada. Ning päeva lõpuks oli Jumalal valmis kaks täpselt ühesugust tädi. Täpiks i peale haaras ta oma tedretähtede kausist veel ühe korraliku peotäie tedretähti ja puistas nad sellega üle, eriti põlved.

„Tedretähed põlvedel on kõige ilusam asi, mida ma tean,” ütles Jumal.
 
TJT

Laupäev, 9. veebruar 2013

Waldorfpedagoogikast ja seksist



Ühel sünnipäevapeol küsis noor ema mu laste lasteaia kohta. Mind riivas, et ta nimetas seda eralasteaiaks ja ma ruttasin seletama, et päris waldorflasteaeda ei saa munitsipaalsüsteemis teha. Antud juhul polegi vast oluline, et tavalasteaial on sõltumata omandivormist (munitsipaal- või era-) raamõppekavade ja muu kaudu oma alushariduslikud nõudmised, mille tagamiseks on ette nähtud teatud pedagoogilised lähenemised ja meetodid, kuigi tänapäeval võib neid üha vabamalt tõlgendada. Ja võib-olla pole kõige olulisem isegi see, et meie ühiskond väärtustab laste kasvatamist nii madalalt, et topib kujuteldava kokkuhoiu nimel väikseid hulgaviisi ühte lasteaiarühma, kus on välistatud võimalus, et õpetaja jõuaks nende vajadustega tegelda. 

Ma rääkisin siis sellest, kuidas tavalasteaias ei ole lastel piisavalt mänguaega, vaid suurem osa nende söömisest, kempsuskäimisest ja magamisest vabast ajast on sisustatud õpingutega. Selmet mängida ja elu kogeda, istuvad lapsukesed töövihikute taga. Viieaastaselt. Või ka varem. Selmet vabalt joosta ja hüpata, teevad nad valitud harjutusi loetud minutite jooksul liikumisõpetaja käe all. Muusika on see, mida tehakse saalis taaskord õpetaja juhendamisel. Kõik käib täiskasvanute initsiatiivil. Samas kui laps on loomupäraselt initsiatiiv ise. Nii kaua, kuni tal vähegi võimalik. Aga suures kollektiivis ei saa seda kuidagi lubada – me vajame ka korda ja rahu, laps ammugi. Kui Gunnar Aarma rääkis omal ajal, et täiskasvanud inimene peaks saama 8 tundi magada, 8 tundi tööd teha ja 8 tundi puhata, siis lapsel on vähemalt sama palju vaja juhendatud ja juhendamata tegevuste vaheldumist kui täiskasvanul. Aga tavalasteaia päevakava silmitsedes saab ju üpris selgeks, et vabal mängul seal kohta ei ole. On peamiselt töö täiskasvanu juhendamisel.

Ülepaisutatud rühmadest ja selle seostest lapse tervisega olen siin blogis korduvalt varemgi kirjutanud, vähem ilmselt sellise nähtuse hingelis-vaimsetest tagajärgedest. Ma olen veendunud, et lasteaiaõpetajal pole võimalik keskenduda iga lapse tõeliste vajaduste väljaselgitamisele, kui ta vastutab korraga rohkem kui 20 lapse heaolu eest. Üksikisikutest saab rühm, halvemal juhul ka kamp ja nii neid ka käsitletakse. Rahuldatud saavad lapse ainult madalamad vajadused söögi ja sooja toa järele, paremal juhul saab rahuldatud ka seltsi vajadus ja õpihimu. Nojah, ma ei välista, et lasteaiaõpetajad igal pool ikka lapsi armastavad - küsimus on lihtsalt selles, mis võimalused neil on oma armastust väljendada.

Tegelikult ma oleksin tahtnud seal sünnipäevapeol rääkida sellest, et tavaharidussüsteemil ja waldorfharidusel on umbes sama vahe, mis seksil ja armastusel.  Ma tegelikult ei söandanud, sest kahtlustan, et see pole tordi kõrvale aktsepteeritav jutt ühelt ontlikult koduperenaiselt, kes ma ju püüan olla. Tavaharidussüsteem keskendub väga väiksele osale inimesest, tema intellektuaalsusele – põhiliselt on see etteheide kooliharidusele, aga tänapäeval tungib kooliharidus üha jõulisemalt ka lasteaeda (mis asi see ettevalmistus kooliks õieti on – kas laps sellisena siis kooli jaoks ei kõlbagi – pealegi on üldhariduskool ju kõigile kohustuslik?!). Kooli huvitab inimese intellektuaalne võimekus, mälu, kohusetundlikkus, süsteemi sobivus ja teatud spetsiifilist laadi toimetulek. Mitte tema hing. Mitte tema vaim. Mitte inimene kui terviklik olend.

Waldorfpedagoogika lähtekoht inimesele lähtub Rudolf Steineri õpetusest ja on palju avaram. Tunnistan, et olen paaril korral püüdnud Steinerit lugeda ja üsna läbi kukkunud. See on liiga raske lugeda (küllap ka paljudele waldorflasteaednikele, ma ei heida seda kindlasti kellelegi ette). Aga kuskilt kaudu ma olen saanud selle tunde, mis tähendab inimene tervikuna. See on palju rohkem kui vaid intellekt, kohusetunne ja sobimine süsteemi. See on lõputult avar nagu armastus, mis on lõputult enam kui lihtsalt seks.

Mitte et seks oleks halb – või tavaharidussüsteem. Tavaharidussüsteem on nii hea kui ta suudab olla. Ma olen elu jooksul näinud väga paljusid häid õpetajaid – ja neid on ka mu lapsel tavakoolis. Ja munitsipaalmuusikakoolis. Lastega töötavad ikka kõige ilusamad ja targemad inimesed, kes meil on. Lihtsalt seks võib ju ka tore olla – aga ainult suguühtele (suguelunditele) keskendunud seks, mis on ilma jäetud armastusest pole vaatamata kõigile tehnikatele ja nippidele pooltki see, mis ta võiks olla. Tõeline ilu on ikka armastuses, mis leiab endale seksis ühe väljenduse. 

Nii ma tajun ka nende kahe süsteemi erinevust: waldorfpedagoogika taotleb hõlmama palju laiemat pilti inimesest, hõlmates nii kehalised, hingelised kui vaimsed vajadused ja suunates lastega tegelevad täiskasvanud süsteemse enesekasvatuse teele. Ja nii nagu ka noor inimene otsib seksi taga ajades tegelikult armastust, vajab laps omaksvõttu kõige sügavamal tasandil, aktsepti sellisena nagu ta on, oma sügavamate vajaduste äratundmist ja abi nende rahuldamisel. Me enamasti kõik vajame kaasinimeste tuge, käies oma teed. Mõistmine ja äratundmine on väiksed, aga väga olulised asjad, mis on toeks.

Nii pikka ja ilusat juttu ma seal sünnipäevalauas ateistide seltskonnas muidugi pajatada ei söandanud, ei siis ega söanda vist ka edaspidi. Ja ega mul lastakski. Sellest kõnest tõuseks liiga palju vastuhakku – tunnen praegugi, et mu kõne kõlab süüdistusena kõigi nende aadressil, kes inimese materialistlikuks nupukeseks tahavad alandada. Seepärast ütlesin mõne leebe lause, jäin varsti tasaseks, võtsin veel ühe tüki kooki ja rüüpasin ilusast tassist teed. Juttu jätkus niisamagi. Ma tänan, et sain end siin ära väljendada. Aitäh, kes interneti ja blogi välja mõtlesid.

TJT

Poja sünnipäevapidu


Ma tundsin end juba veidi süüdi, et pole senimaale osanud poja sünnipäeva tähistamiseks midagi targemat välja mõelda kui taas see kargamine. Valisime seekord Zelluloosi batuudikeskuse. Eelmiste kordade Sky Pargile ikka veidi vaheldust.

Zelluloosis on samuti nädalavahetuste ajad neli-viis nädalat ette kinni. Aga nädala sees on vabu aegu ikka. Iseasi, kas see on just hea mõte läbi tipptunni liikluse sinna pidutsema minna. Aga meie läksime ja oleme rahul. Jõudsime enne tipptundi kohale ka.

Maja oli veel täisvaikne. Kedagi polnud. Ainult tümakas oli kohal. Ja paar teenindajat. Palusime, kas võiks muusika vahetada millegi muu vastu, minu meelest olime väga sõbralikud ja lugupidavad tümakat muusikaks nimetades. See oli teenindajatele suur üllatus – mitte keegi pole kunagi veel sellise palvega tulnud. Oo jee, tublid kannatavad eestlased. Ega meie ju ainsad ole, kes tümpsu ei salli, aga vähe, kes ütlema läheb (samas on enamikus söögikohtades ikka kolemuusikaga midagi ette võetud, kui me oleme kenasti palunud, nii et soovitan vähem kannatada ja rohkem proovida, teistele ka abiks ja kolemuusikasõbrad saavad oma doosi ikka kuskilt kätte). Meil oli omal ka üht-teist muusikat kaasa varutud (mees käis korra paika ja parkimisolusid jms uurimas ja ütles kohe enne, et kole tümps käib). Meie varud käiku ei läinud, aga mõneks ajaks õnnestus netiraadio folgikanal peale rääkida. Pärast läks see tümakas peale tagasi, aga siis tegid lapsed juba nii palju lärmi, et see nii väga ei häirinudki. Eks me ole ka ju kannatlikud eestlased ikkagi ja kannatame ära.

Seadsime end oma tuppa sisse ja hakkasime külalisi vastu võtma. Lapskülalised tuiskasid pärast formaalsuste vahetamist kulli mängima ja hüppama ja suuremate laste vanemad seadsid end sisse. Meil vedas, tol päeval oli seal ainult kaks pidu, nii et ruumi jagus. Kui kõik neli peotuba hõivatud, siis läheb vist üsna tihedaks, sest ruum on poole väiksem kui Sky Pargis, kus on viis sünnipäevatuba ja rohkem atraktsioone. Aga Zelluloosi hüppemaja on uuem ja vuntsim ja mõnele meeldib just see. Ja et on väheke teistmoodi, isegi kui lahjem (ja kallim ja mõnes punktis ebamugavam, aga tühja kah).

Jooksupeo lapsed söövad teadagi põhiliselt õuna ja banaani ja joovad palju. Natuke kulus ikka võileibu ja saia ka. Vesi tuleb ka ise kaasa võtta, aitäh, kes meelde tuletas (sellist Tallinna kraanivett ei tahaks juua)! Vesi oli üsna sama popp jook kui morss. Limonaad oli kõige popim, aga sellega ma ei liialdanud. Natuke ikka said me higist tilkuvad janused pidulised. Tülikas (ja mõistagi ka kulukas), et kõik söögi-jooginõud tuleb ka sinna ise kaasa võtta – õnneks ma taipasin selle enne pidu järele küsida – nii harjunud juba Sky Parki n-ö käed taskus minema, et kõik on koha pealt võtta. Kujutan ette, mis olukorrast mõni muretum peokorraldaja end on leidnud (aga õnneks on suurpood naabruses ja saab ehk kuidagi ikka).

Tütar oli pärast kurb, et venna pidu oli ägedam kui tal ja üldse kõik on vennal ägedam. Kas see on nüüd eelpuberteet või mis? Ta pole endale ise kunagi hüppemaja pidu tahtnud - kuigi muidugi on neis omajagu käinud ka algklassides sõprade pidudel. Peod ja sünnipäevad on meil ikka väga emotsionaalne teema ja mõni asi teeb lihtsalt nõutuks.

Varasematest pidudest saab lugeda siit ja selle sissekande lõpust lähevad viited eelmistele sünnipäevapeoteemalistele lugudele.

TJT

Tütre sünnipäevapidu

Tütar kutsus oma peole 11 klassiõde. Kohale jõudis kuus ja osa laste puudumisest saime varem teada. Nagu ikka, tahtis ta liikumisvõimalustega pidu. Niisiis valisime seekord uisutamise. Laps oli just vanaemalt päris oma uisud saanud ja nende üle kangesti rõõmus. Ja me olime paar korda proovi jõudnud teha. Uued uisud istusid hästi jalga ja uisutamine tuli väga hästi välja. Pealegi on koos sõpradega uisutada ikka hulga toredam kui lihtsalt ema ja vennaga.

Siis läksime sisepiknikule. Õuest tulles on parim toit minu meelest soe supp, nii ma siis tegin hommikul supipõhja valmis, kohale jõudes lisasin frikadellid ja puljongi ja maitserohelise. Võileib juurde. Kõht täis, läksid lapsed mängima. Mulle meeldis, et terve see aeg nad muudkui mängisid ja mängisid, ei juhtunud igavust, et vaja kedagi klatšida või telefoni näppida. Mul ikka on natuke mureks, et osa tütre sõpru on oluliselt liikuvamad kui teised ja kuidas siis teha, et need vähem osavad ka end hästi tunneks ja ikka kaasa tahaks teha – kui mu tütre sooviks on just sõpradega koos liikumismänge mängida.

Mängisime natuke waldorfkoolitustelt tuttavaid mänge. Selliseid, kus pole võitjaid ega kaotajaid. On ainult uudsed elamused ja kogemused. Et peab seotud silmadega häältemerest üles leidma kõige kõrgema hääle. Ja need hääletegijad-ümisejad liiguvad vaikselt ringi. Ja täiesti kõik on vabatahtlik – silmad seotakse sellel, kes sellist kogemust sel hetkel soovib ja nii mitu korda, kui iganes huvi on.

Ja veel mängiti üht-teist raamatust „52 rolli- ja matkimismängu”, see on hea mänguraamat. Tütar töötas selle aegsasti läbi ja valis tosinajagu mängu välja, üks toredam kui teine (aga kõik polnud neisse oludesse päris sobivad). Sellise, kus üks mängija, kellamees seisab seotud silmi keset ja teised liiguvad tema ümber ja ümisevad. Kellamehe plaksu peale jäävad ülejäänud seisma ja kellamees võtab salli silme eest ära. Kelleni ta nelja tibusammuga jõuab ja puudutab, see on uus kellamees. Ja miski mäng oli muusika katkemisega, kusjuures muusika ei tulnud mitte kustki krapist, vaid meie pojake tegi seda ühe puupilliga. Kui seisu jättis, siis oligi vaikus. Veel mängiti üht pimesiku arendust ja telefoni ja seda mängu, kus tuleb loositud tähega kirjutada taime ja looma ja poisi ja tüdruku ja riigi ja tuntud inimese nimi ja kui teistel sellist nime pole, siis saab kaks punkti. Algustähe loosimine käis raamatust numbri järgi pimesi lehekülje, lause ja tähe valimisega.

Vahepeal käidi saia ja puuvilja söömas ja lõpuks kooki. Ja siis puhuti küünlad ära ja pidu sai läbi. Meie olime ka üsna võhmal. Aga meeldis ikka. Selline mõnus suure asja tunne oli. Kuigi hingamisruumi vähevõitu. Kogu aeg üks uhamine käis. Eks me siis järgmisel päeval puhanud kollektiivselt.

Varematest laste sünnipäevapidudest vt siit, siit, siit ja siit. Ja teiste perede pidudest siit. Rohkem sünnipäevapidude toidust siit. Neid vist on ka peo sildi alt leida.

TJT

Laste sünnipäevad



Selleks aastaks jälle möödas. Laste sünnipäevad on peetud. Kõigepealt oli vastuvõtt vanaemadele-vanaisadele. Meie kodus. Nagu ikka. Tegin sooja toitu ja mõtlesin programmi peale. Et kui vaataks laste tehtud pilte ja kui ehk tütar mängiks viiulit. Ta on viimasel ajal üsna usinasti ja kirglikult harjutanud ja tulemus teeb kõrvale rõõmu. Ja ta oli esiotsa nõus ka. Me ikka kujutleme asju mingil moel. Programm jäi ära, sest vanad tahtsid oma jutte rääkida ega paistnud kuigi vastuvõtlikud olevat laste tegemistest huvituma. Ja meie ei tahtnud väga pealetükkivad ka olla. Valisin jälle elada oma ettekujutusega imelisest õnnestumisest selmet silmitsi seista mõningase läbikukkumisega. Sest teised ei ole nii, nagu mulle meeldiks ja asjad kulgevad omasoodu. Tütar lihtsalt ei tahtnud enam pilli mängida ja ma sain tast täiesti aru. Piltide vaatamise ma lihtsalt unustasin. Polnud sellist kohta või seda pealehakkamist.

Niisiis veetsin ennelõuna vaaritades. Keetsin vanaaegset peedisuppi – mida me kõik armastame. Menüü valik on sellel peol alati keeruline. Minu vanemad eelistavad peenemaid roogi, mida ma teha ei oska ega viitsi ka ära õppida ja teised laste vanavanemad tahavad jälle hästi lihtsat talupojatoitu. Ma siis püüan nende soovide vahel laveerides võimalikult palju punkte koguda. Vahel on hea mõelda olukord mänguks, et mitte nii tõsiselt neid „lahendamatuid” olukordi võtta. Tütre soovil tegin makaronisalatit ka. Mais, sink, õun, paprika, konservhernes, hapukoor, majonees, sidrunimahl. Lihtne ja toimib. Ja õrnsoola vikerforell. Seda me armastame täiskasvanud kõik. Külalised sõid kõhud külma rooga täis ja suppi väga ei mahtunudki.

Kook oli ka. Meie armsa koogitädi tehtud. Ja küünlad. Ja kingitused. Ja pärast ka pisarad ja karjed, kui hommiku otsa ülesköetud emotsioonid vallanduvad mõne väikse apsu pärast. Sünnipäev on ikka üks raske asi üle elada. Aga me oleme üha suuremad ja meil tuleb üha paremini välja. Kõigil. Jumal tänatud. Ma nautisin peagu igat hetke sellest päevast.

TJT