Meie issi unejutt oli minu mälu järgi täna umbes selline. Elas kord üks kuu, kellel oli porgandist nina. Ja see kuu oli hirmus hädas, sest iga kord, kui ta läks jalutama, hüppasid jänesed ja hammustasid sellest tüki välja. Siis pani kuu omale soki nina otsa, et jänesed aru ei saaks, et see on porgand.
Jänesed ei saanudki aru ja küsisid, miks tal sokk nina otsas on. Kuu vastas, et ta on külmetunud ja jänesed jätsid ta rahule. Kuu sai rahulikult jalutada.
Aga siis nägi rebane, et tal on sokk nina otsas ja küsis ka, miks tal on sokk nina otsas. Rebasele rääkis kuu ära, et see on tal kaitseks hammustavate jäneste eest. Rebane tahtis ka sellist nina saada. Võttis oma nina ära ja pani endale porgandist nina. Aga hambaid tal ei olnud. Ta sai ainult sammalt süüa ja jäi hirmus kõhnaks nagu luukere. Jänesed hakkasid teda naerma.
Mul jäi midagi sellest loost arusaamatuks, ma küsisin üle, et miks siis rebasel hambaid ei olnud. Tütar seletas, et selle pärast, et tal oli porgand ninaks. Ma küsisin, et kas siis, kui temal oleks porgand ninaks, tal ka ei oleks hambaid. Tütar seletas, et tal ikka oleks, aga rebasel ei olnud, sest rebasel on suu ja nina koos koonus.
Loogiline, kas pole?
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Eriti taibukas!
Nagu oma isa suust kukkunud :)
Postita kommentaar