Esmaspäev, 31. märts 2008

Titest sirgub poiss

Meie titapoiss on juba kaks kuud üle kahe aasta vana. Ja hakkab iga päevaga üha poisimaks minema. Lahe on vaadata, kuidas ta oma häält meeste moodi madalalt jorutada kasutab ja aina raskeid asju tassida üritab ja patsaanitab muidugi ka. Tüdruk selles eas minu mälu järgi küll selline ei olnud.
Nt meeldib talle võtta mõni tops ja sellega kempsust vett võtta ja valada nt tuppa vaiba peale. Põranda pealt lasen tal lapiga vee ära kuivatada, aga vaibaga pole suurt midagi peale hakata. Varemalt oli tavaline, et kui kõht täis sai, siis hakkas ülejäänud toiduga määrimiskatseid tegema.
Need ettevõtmised tuletavad mulle meelde ühe dokfilmi, mida ma sügisel nägin. Enne filmi arutasid asjapulgad (minu eriti vabas tõlgenduses), et mõni laps on kohe selline, et temast kohe peab üks pätt tulema. Arvasin, et mis koolikiusamise lugu siit nüüd siis tuleb. Jäin huviga vaatama ja selgus, et too dokfilm oli hoopis sellest, kuidas lapsi suunata paremini käituma ja oma tegude eest vastutama ja mh ka nt sõpru leidma. Nö emotsionaalse intelligentsuse kasvatamisest. Peaks olema kohustuslik õppefilm kõigile, kes selles eas lastega kokku puutuvad. Iseasi, et igaüks saab maailmast aru oma moodi.
Pärast filmi tükk aega mõtlesin, et millise lapse kohta need eesti kommenteerijad siis nii karmilt arvasid ja jõudsin järeldusele, et ühe vallatu poisi kohta, kes aeg-ajalt midagi uppi ajas või kellel muud pahandust juhtus. Minu meelest täiesti süütud äpardused. Mis teeb selles mõttes murelikuks, et ilmselt hakkab mõne aja pärast keegi meie väiksest patsaanis ka paharetti nägema. Aga kui korralik üks poiss ikka peab olema? Ja kas tüdruk peab? Kas elu on elamiseks või korralik olemiseks?
Tipp Ja Täpp

Kes on süüdi?

Meil käis lapsega külaline. Suur laps oli juba, läks ise kempsu. Välja tulles tegi ukse hooga lahti ja meie titapoiss juhtus just sel kehval ajal ukse taga olema ja sai paraja kopsu. Sest meie ise teeme selle ukse ettevaatlikult lahti, teades, et keegi võib olla ukse taga ja varem pole nii juhtunud. Aga noor külaline ei teadnud ega osanud arvestada.
Muidugi hakkas tita nutma. Ja teine laps kohkus ka natuke ära. Tema ema siis lohutas oma poega, et pole hullu midagi. Seekord lihtsalt juhtus pahasti, sest tita oli ukse taga. Tema ei ole süüdi, et nii läks. Esimese hooga mul natuke kihvatas sees, et kuidas siis nii. Korralik laps peaks ju vabandust paluma ikka, kui tema teo tagajärjel keegi kannatas. Aga siis sain aru, et ongi nii õige. Vabandamine on mingit sorti süü enda peale võtmine. Ega laps ei pea omale igast väiksest äpardusest süütunnet kaasa võtma. Minu meelest ka mitte. Lohutasin oma tite ära ja elu läks rõõmsalt edasi. Tundsin, et olen jälle tera targemaks saanud.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. märts 2008

Paremaks inimeseks

Tänases Postimehes on kirjas, et emadus teeb naise paremaks inimeseks. Mõni kommentaar seal alguseotsas oli ka täitsa rõõmus, asjalik ja tore. Mina olen ka seda meelt, et lapsed on teinud mind targemaks, tervemaks, tublimaks ja võibla isegi ilusamaks. See viimane on muidugi maitse asi.
Vaimsus näib olevat midagi sellist, mida eri inimesed mõistavad väga erineval viisil. Meeste jaoks on see vist sageli võrdne intellektuaalsusega, aga minu jaoks sugugi mitte. Vaimsus on minu jaoks pigem hingetarkus. Või oma vaimu tarkuse äratundmine. Ja lapsega koos kasvamine on parim viis seda omandada.
Laps näitab kohe välja, kui midagi on valesti. Kui mina olen eksinud. Täiskasvanu tõmbab oma tavapärase viisaka sotsiaalse maski sügavamalt pähe, köhatab ja teeb teist juttu. Lapse vahetu reaktsiooni kaudu ma näen selgelt, kuidas asjad on, ja vahel ka seda, kuidas nad võiksid olla.
Täiskasvanuna olen harjunud, et mõni asi on kehvasti. Aga emana ma võtan sellega midagi ette. Sest ma ei taha, et minu laps kasvaks kehvades tingimustes.
Kui kõik inimesed mingist mõistlikust vanusest alates oleks vastutustundelised ja -võimelised lapsevanemad, siis oleks elu ikka päris ilus kohe. Vähemalt sellest päevast alates, mil nad mõistavad, mida on väärt hea kasvukeskkond, ja et heas keskkonnas pole kohta kurjusel ega ühelgi selle ilmingul (nt ahnusel, ihnusel, hoolimatusel, raiskamisel jne). Ikka oleks hea, kui kõigil oleks mõni hea põhjus olla parem inimene. Laps võib see põhjus olla küll. Inimene ise.
Hiljem lisatud: see jutt, et õnnelik võib olla igasuguses keskkonnas, kehtib minu meelest ainult iseseisvate täiskasvanud inimeste kohta. Laps vajab oma elus ja ka arenguks täiskasvanu abi ja toetust ning suhteliselt head keskkonda.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 10. märts 2008

Kakssarve ei ole

Meie tita naljad hakkavad ka juba kirjapandavale tasemele jõudma. Tütar arutas, et talle meeldib tema kaisu-Ükssarv. Titapoiss arvas selle peale, et õel on Ükssarv, Kakssarve ei ole. Palju asju ei ole õel.
Ikka hulka asju on puudu tõesti, Kakssarvega alustades ja Kaksmiljonitsarvega lõpetades, vahepealsetest kõnelemata. Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 9. märts 2008

Paksuksminemise jõud

Sõime lastega idandeid. Tütar küsis, et kus see kasvamise jõud idul on. Ja leidis ise, et seal tera sees ja siis idu tuleb sealt välja ja hakkab taimeks kasvama. Mina lisasin, et igas elusas asjas on kasvamise ajal kasvamise jõud. Temas ka ja väikevennas on kasvamise jõud.
"Aga Sinus on paksuksminemise jõud," lisas tema.
Nojah. Pikkusesse ma enam ei kasva. See on nüüd küll selge.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 8. märts 2008

Piiridele püüdes

Naistepäeva puhul ma kirjutan täna meestest. Mulle tundub, et mida vingem mees, seda suurem on tema soov ennast teostada. Või on see soov otsida ja tunnetada oma piire? Ja see soov võtab sageli ebatervislikke avaldusi, just meeste puhul. Millegipärast ma arvan, et naised oskavad end paremini hoida. Mehed vahel kohe üldse mitte. Ja vahel mulle tundub, et mida suurema eneseteostusvõimega mees, seda hooletumalt ta endaga ümber käib. Kindlasti ei käi see kõigi kohta, aga Eestis on kahetsusväärselt palju neid mehi, kes ei tee oma tervisehädadest välja. Enne kui häda nii suur, et vaja kiirabi kutsuda. Ja vahel on siis juba liiga hilja midagi ette võtta. Vahel suudab kiirabi ja meditsiin laiemalt selleks korraks abi anda, aga pärast, kui mees on jälle jalad alla saanud, läheb kõik vanaviisi edasi.
Võib-olla on naise roll ka mehe tervist hoida. Aga kui ta ei luba? Kui ta keeldub järjekindlalt kõigist nö tervislikest piirangutest? Kusagilt maalt alates ei saa ju keegi teise eest otsuseid teha, piirata kellegi vaimu vabadust? Oma elu, ise põletan, kui tahan? Samas on mehe rollis ju kusagil ka vastutus nende naiste ja laste eest - mida saab nende heaks teha üks läbipõlenud, invaliidistunud või hoopistükkis surnud mees? Mitte midagi. Või väga vähe. Kui miski muu ei motiveeri meest end hoidma, kas sellest teadmisest oleks kasu, et kellelgi on teda väga vaja?
Ma arvan, et naistele on mehi väga vaja - ühele naisele ühte meest ikka. Aga kui paljudele naistele tegelikult mehi jagub ja millises kvaliteedis need mehed suurelt jaolt on? Ja miks nad on sellises kvaliteedis? Miks nad ei hoia end, et pakkuda endast tegelikult parimat ja pikka aega, mitte vaid lühikeseks säravaks sähvatuseks?
Ma soovin meestele head tervist, aga mida ma õieti saan selle heaks teha? Ma ütlen igaks juhuks selgelt ja suurte tähtedega: MEHED, HOIDKE OMA TERVIST! KELLELEGI ON TEID VÄGA VAJA! Tipp Ja Täpp

Laupäev, 1. märts 2008

Sokipakihobune ja värvimöll

Kuueseks saanud tütrele käisime põhilist sünnipäevakinki valimas temaga koos. Et oleks üks hea asi, mis kindlasti pihta läheb. Sünnipäevahommikul sai ta ühe väikse kingi ka, Kivirähki "Kaelkirjaku" (tore väike jutu- ja pildiraamat paariks lugemiskorraks).
Aga päris kingi ostmise kohaks valisime kunsti- ja meisterdamisasjade poe Pirni tänaval. Seal on ikka valikut. Tütar valis välja erinevatele pindadele kantavad käsitöövärvid. Saab maalida tassile ja plastmassile ja kuhu iganes, katab üsna hästi juba esimese korraga. Valisime koos välja toonid: valge, paar kollast, punane, sinine, roheline.
Kodus oli vaja neist kohe miskit teha, teadagi. Tütar valis teha hobuse. Just oli uusi sokke ostetud ja Suva sokid on pakitud sellise tugeva papitükiga, mis on nagu loodud hobuse kehaks. Ja see hobune seisab ise väga hästi püsti ka. Lõikasin hobuse jalad sokipakist välja. Laps lõikas teisest kahekordsest papitükist kleepimisvaruga välja pea ja kaela, mis sai kleebitud kehasse tehtud prakku (varud jäid sissepoole). Lakk ja saba lõngast teadagi. Siis sai selle ära värvida ja teise hobu tegi ta juba täitsa ise. Väga kenad hobud said.
Käsitöövärv peaks olema veekindel ja läheb kohe kõvaks. Mingil määral sama mõju peaks saama ka siis, kui PVA-sse guašši lisada, aga sellega on lapsel üksi natuke raskem mökerdada. Mina pean suure lapse meisterduste ajal üldiselt väiksega midagi meisterdama. Ta tahab ka kääre ja nõela ja liimi ja värve oma kätte saada ja eks ma siis vaatan, et kõik ilusti sujuks.

Sama päev lõppes hoopis suurema maalimisega. Andsin väiksele vedelad guašid kätte ja ta lasi ühe paberi teise järel. Siis sai suurem oma hobustega ühele poole ja tahtis ka maalida. Maalisid mõlemad ühe suure paberi teise järel. Lõpuks läks juba üsna sodimiseks ja mätserdamiseks ja ma lasin neil lihtsalt aluseks pandud ajalehti täis maalida. Sest põhiline oli seda vedelat värvi seal laiali nühkida ja vaadata, mis sellest tuleb. Protsess oli palju olulisem kui tulemus, mis olgem ausad, läks otse ahju. Aga sedasorti eneseväljenduses on midagi erilist minu jaoks.
Mingil hetkel, kui kell oli täitsa palju juba, ma teatasin, et nüüd aitab ja rohkem värvi ei saa. Lapsed pessu ja magama. Eks koristamine võtnud ka aega.
Voodis teatas väike, et tal on nüüd juua vaja ja ma läksin temaga kööki kaasa, et talle vett anda. Siis ta jõi ja ütles, et emmel hakkab külm, mingu ma teki alla (selline hoolitsus on tema poolt tegelikult tavaline, aga muidugi ka liigutav). Ise jäi kööki edasi. Läksingi teki alla, täitsa asjakohane soovitus oli, aga siis ikka varsti vaatama, et mis ta seal nii kaua teeb. Oli leidnud ühe suure lusika ja ajas põrandale kuivama pandud piltidelt värvi kokku. Käed juba paksult värviga koos. Nii suur värviga mökerdamise isu oli lapsel. Ei saanud pidama enam.
Aga eks jõudnud lõpuks ka tollel päeval öörahu meie majja. Tipp Ja Täpp

Ilusad inimesed

Ma arvan, et inimene saab iseendaks paljus läbi teiste inimestega suhtlemise. Mina nt leian "oma" seisukohad sageli just kedagi teist kuulates. Kuulan, mõtlen kaasa ja äkki lihtsalt tean, mida ma ise sellest arvan. Vabalt võib olla, et midagi täiesti muud, kui mu vestluskaaslane. Igal juhul olen tänulik, et jõudsin jälle endas midagi ära tunda. Üksi ei jaksaks kuidagi näpuotsast ega ka südame sügavustest kõiki arusaamu lagedale kühveldada. Väga aeganõudev oleks.
Ma arvan, et pisut suuremale lapsele, kelle turvatunde mõõt on täis, kulub ka kõrvalist seltsi ära. Väiksemale vähem, suuremale rohkem. Aga see ei pea olema sugugi lasteaed, meie suurem laps sai lasteaiaküpseks kolmeselt. Inimesi on igal pool. Ma tahaks kirjutada mõnest inimesest, keda meie suurem laps on kohanud.
Kui meie tütar oli väike, tahtis ta väga minu ligi olla. See oli isegi väsitav, sest minul polnud endaks olemise ruumi. Seepärast ma püüdsin leida talle seltsilisi.
Üks seltsiline tekkis kiigeplatsilt. Umbes 11aastane lastekodutüdruk, kes koolivaheaegadel elab oma sugulaste pool meie lähedal. Väga ripakil ja ülearune laps, hiliste õhtutundideni polnud tal koju asja. Polnud üldse harv, et südapäevaks oli ta täiesti söömata, joonud ainult mingit sünteetilisest siirupist tehtud jooki, milles sisalduv suhkur aitas tal püsti püsida. Oli üsna lihtne ja loomulik teda meile kutsuda. Laps oli hästi seltsiv ja heatahtlik. Mängis meie väiksega ka minu silma all. Koos tegime süüa. Tema aitas nt köögivilja tükeldada, koos sõime. Ma tundsin end muide kohutava heategijana. Tal oli koht, kus olla. Ja meie lapsel oli, keda vaadata.
Veel on üks väike puhas vene pensionär. Tore tädi, kes lihtsalt armastab lapsi. Mängis meie lapsega tunde liivakasti serval ja käis pargis jalutamas. Keeleprobleeme neil polnud, said vabalt üksteisest aru, kuigi kumbki rääkis oma keeles. Mina tegin sellal omaette kodutöid, käisin juuksuris või remondikraamipoes. Raha ta keeldus vastu võtmast, ütles, et see solvaks teda. Aga mõne kingi sain vahel anda, lihtsalt tänust jäi endale väheks. Tõeline avar armastust täis hing, samas hästi lihtne ja loomulik.
Ma arvan, et head mänguseltsi on igale lapsele alati vaja. Kui meie tütar oli kahejapoolene ja vanem, käis meil üks tore algklassitüdruk temaga mängimas, hästi empaatiline ja tark laps. Mina olin ka samal ajal kodus, aga sain nt omasoodu keeta või koristada, ilma et laps oleks seganud (meie esimese lapse kõrvalt oli see väga väsitav, teise kõrvalt pole kunagi mingit raskust olnud kodutöid teha; lapsed on erinevad). Ja meie tütar õppis ilusti mängima. Nad mängisid aastate jooksul kõiki tavalisi klassikalisi lastemänge. Rollimänge sealhulgas. Ja tolle lapse emal oli ka hea meel, et ta laps oli siin kindlas kohas, hoitud ja korralikult söödetud, koolitükid tegi minu lapse uneajal ära. Neil päevil ma tegin ikka eriti korralikku ja rikkalikku toitu, meie armsa külalise eelistusi arvestades. Suur rõõm oli midagi pakkuda. Ja hiljem on see laps meil reisidel kaasas olnud. Ja vahel ööbinud, kui ema sõidus. Rõõm on vastastikune.
Üldse ma olen mõelnud, et eestlased hoiavad liiga omaette. See pere on ka lihtsalt natuke tuttav pere, aga meil olid ühised huvid ja koos oli parem. Ei pea olema lähisugulane või südamesõber, et mõnda asja koos teha. Aga tore ma arvan võiks küll olla. Iga päev, kogu aeg. Kõigil.
Tipp Ja Täpp