Esmaspäev, 18. juuli 2016

Raamatust ellu astudes

Kui kellelgi peaks olema küsimusi lastele loetava kirjanduse moraalsete väärtuste kohta, siis Marina Eberth kirjutab siin teadusuuringutele tuginevalt, et laps samastub väga tugevalt raamatutegelastega (Holistika Instituudi lehel ja Salasõna blogis on veel palju lugemist). Kuni seitsmenda eluaastani elab laps oma maailmas ja võtab ka kirjanduslikke olukordi tõesena, need ongi tema jaoks päris reaalsus. Kui ta saab samastada end õilsate ja headega, muutub ise selliseks. Poisid võiksid kuulda rüütlilugusid ja tüdrukud ilusaid lastejutte, kus alati hea võidab. Hea võit annab usku ja lootust, et selles maailmas on võimalik hakkama saada.

Me vajame täiskasvanuelus selles maailmas väga hädasti usku ja lootust, vahel ei ole ilma selleta üldse võimalik midagi ette võtta. Ja see maailm, mille praegused lapsed päranduseks saavad, on suht nigelas seisus (struktuuride surve, keskkonna olukord, kõiksugu võõrandumised). Ilma lootuseta pole ju üldse mingit võimalust ja see loob aluse destruktiivsele käitumisele. Kui nagunii on elu ümberringi lootusetult vilets, siis pole vahet, kui kehvasti me ise talitame, nagunii on hull ja sitt sitta enam kehvemaks ei tee. Siit saab alguse moraalne allakäik, mis mõjutab kõike ümbritsevat. Alati saab olla veel hullem, ütleb optimist ühes vanas anekdoodis (kus pessimist leiab, et enam hullem olla ei saa). Mina ei taha teada, kuidas saaks maailmas asjad olla halvemad, seepärast ma küsin ikka: kuidas saaks olla veel parem? Mõni asi on juba/veel hästi ja sealt saab minna edasi veel paremaks.

Ma olen raamatu teemasildi all kirjutanud paljudest raamatutest, kus mina olen seda head leidnud. Neid raamatuid, mille mina olen välja praakinud, on ikka kordades enam. Ma ei kirjuta neist, ei loe neid ette ja kuni sain, hoidsin need enda lastest eemal (esimesed kuus-seitse aastat ikka, siis valisin mina lastele raamatuid). Suur osa tänapäeval kirjutatavast tegelikult ei vääri jõudmist laste lugemislauale, sest nad ei loo maailma paremaks, vaid pigem vastupidi. Vastutustundlikke valikuid! Me loome maailma iga oma valikuga, kas me seda teadvustame või mitte.

TJT

Pühapäev, 3. juuli 2016

Isesisvumisest ja muust

Kodutööd on ikka lastega üks pingete tekkimise koht. Nemad arvavad, et võiks mina pigem kõik ära teha ja kui neil tuju on, siis panustavad. Aga seda tuju muidugi eriti tihti ei ole. Praegu nt arvas 10 a poeg, et tal on kõht tühi ja mina peaks talle pannkooke tegema. Mis on täitsa loll jutt. Meil on jah pühapäeviti sageli pannkoogid, aga lapsed teevad neid ise, kui nisujahust pannkooke tahavad. Mina nisu pigem ei söö ja selliseid küpsetisi ei tee. Teeb see, kes süüa tahab. Kui mul on pannkoogi isu, teen kaerajahust ja kõigile, kes soovivad. Tütrele maitsevad, pojale mitte. Tegin siis endale hommikusöögi ja läksin muile toimetustele.

Poeg läks pärast pikemat kiunu poodi mune tooma ja asus tainast valmistama. Ma põhimõtteliselt ei tee võileibu seitsmeaastasele inimesele ega pannkooke kümneaastasele. Juhendan, kui vaja. See on osa iseseisvumisest. Ma seletan neile, et ühel päeval ma neid enam ei toeta ja siis nad peavad ise kõigega hakkama saama, isegi raha teenimise ja kodu pidamisega. Et see liiga äkki ja ebameeldiva üllatusena ei juhtuks, siis harjutame tasapisi ja titaeast alates. Mingis vanuses ma lihtsalt lõpetan mingi toetuse ära ja punkt. See kiunumine tuleb üle elada, aga kuna ma sellistes asjades suht karm olen, siis väga kaua ei kiunuta. Enda tegevusele keskendumine on parim abi, vaidlema võib jäädagi.

Muidu juhtub see, et mina teen ja nemad on ikka rahulolematud, sest tahaks midagi muud ja paremat. Ise tegija saab aru, et vahel ei saa paremini. See käib eriti toitude kohta. Kui neil on oma söögieelistused, tuleb õppida neid toite ise valmistama. Tunnistan, et päris rõõmurikkalt see asi minu jaoks ei kulge, inimestevahelised suhted on vahel tülikad ja lapsed ajavad ikka kõige hullemini hinge täis (õnneks on välja mõeldud koolid ja huvitegevused ja lastelaagrid, ilma nendeta ma ikka üldse ei suudaks ema olla).

Ma metsikult imetlen ühte ema, kes suudab oma u sama vana poja panna aknaid pesema ja kõike muudki kodust toimetust tegema. Meil need aknad siis lihtsalt jäävadki pesemata, sest kõik muu on põnevam. Ja neid ei paista pesemata aken ka häirivat. Mõnda asja ma ikka üldse ei oska – motiveerida lapsi sellistele igavatele tegevustele, mõnel lihtsalt ei ole Tom Sayeri sarmi. Võib-olla siis polegi vaja seda akent igal aastal pesta. Ja kui mind häirib, siis ma lihtsalt ärgu seda akent vaadaku. Mul on ju suurepärae blogi, kus ma saan käia ennast välja elamas.

Aga toredat päeva Sulle!
 
TJT