Esmaspäev, 28. november 2011

Advendiaeg

Täna on waldorflasteaedades advendiring, kus iga laps süütab oma küünla ühisest suurest valgusest, olles kuuseokstest spiraali mööda liikunud ringi südamikku, mis sümboliseerib tema enda keset.

Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.

MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek

9. detsember 2010

Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.

Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.

Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.

Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.

ADVENT

Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.

Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.

Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.

Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.

Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.

Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.

Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.

Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.

Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.

Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.

Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.

Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.

Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.

JÕULUD

Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.

Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.

Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.

Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.

Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.

Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.

ILUSAT JÕULUAEGA!

Heli

Pühapäev, 27. november 2011

Liiga lohakas ja liiga korralik

Minu ema nägi kurja vaeva, et mind koristama õpetada ja ega tal see suuremat õnnestunud. Ma õppisin kodutöid tegema pigem teiste naiste käest ja aastaid pärast vanematekodust lahkumist. Ema töötegemise meeleolu mulle ei meeldinud ja ma keeldusin sellega haakumast.

Nüüd olen mina oma elus samas kohas, ainult teisel pool. Olen ikka arvanud, et vanemate ülesanne võiks olla last eluks ette valmistada ja koristamine on üks osa sellest. Ja mul pole aastate jooksul õnnestunud talvel kümneseks saavale tütrele kätte harjutada riiete sirgupanemist, kui need seljast ära on võetud. Olen kümneid kordi ette näidanud, kuidas nt kampsunit kokku panna, sealjuures teadlikult jälgides oma meeleolu ja hääletooni selle juures. Kui olen sisemiselt rahulik, ütleb ta jajah ja sinnapaika see jääbki. Kui olen natuke tülpinud, et jälle see riie siin sõlmes, siis tõmbub endasse ja tulemus on ikka sama. Olen arvanud, et ju on taevasemad asjad tema jaoks köitvamad ja sellevõrra raskem maistele asjadele tähelepanu pöörata. Aga tundub, et tütar läheb kõigele vaatamata ikka samas suunas, kuhu mina tema vanuses (aga pikemate sammudega). No ja millega ma siis rahul ei ole?

Poeg seevastu on väga korralik. Paneb oma riided alati kenasti ja selleks tuleb aega varuda. Ja hommikul võib sobivate pükste leidmisele kuluda pool tundi, ükski ei sobi - ja plekid tulevad ka kergesti peale ja selliseid ta ka jalga ei pane. Ja jälle ma pole rahul. Tema ületab mu piire lihtsalt teiselt poolt. Ilmselt on viga ikka minus ja minu piirides. Aga kuidas seda parandada?

TJT

Neljapäev, 24. november 2011

Kadrilaulud

Täna on kadrilaupäev. Aeg katri jooksma minna. Panen huvilistele üles ka mõned kadrilaulud, mis Lätte kooli kandleõpetaja käest sain.

Ukse taga laulavad
Laske kadrid sisse tulla, katri, katri,
Kadri küüned külmetavad, katri, katri,
Kadri varbad valutavad katri, katri,
Kadri on tulnud kauge´elta katri, katri,
Alta läbi halli ilma, katri, katri,
Pealta päikese punase katri, katri.

Siis uurivad Kadrid, kas poisid ka töid mõistavad

Kadri tuli Märti katsumaie, katri, katri,
Kas need Märdid tööd on teinud, katri, katri,
Kas on Peetred piirge toonud, katri, katri,
Kas on Hansud halge toonud, katri, katri,
Kas on riidad rinnastikku, katri, katri,
Vanad halud vastastikku, katri, katri.

Õnnesoovimine
Kadri tõi talul karjaõnne,
Kadri tõi põlles põrsaõnne,
Linikus tõi lehmaõnne,
Rätikuga härjaõnne.
Kadri tõi sukas suure lamba,
Kindas kirju talle õnne.
Kadri tõi põues poisteõnne,
Nisa all tõi neitsiõnne.

Selle järgi võib lasta tantsulaulud, laulumängud ja mõistatused

Katri ei kerja kannikaida,
Katri kerjab kapukaida,
nurub linanukkisida,
valge villa vetukaida,
sinivilla sormikaida.

Andepalumine

Pereinaine peenikene, katri, katri,
Otsi Kadril vorstikesta, katri, katri,
Katsu Kadril karaskida, katri, katri,
Kui sa ei tiia, ma juhatan, katri, katri
Vorst on ahju otsa peal, katri, katri
Karask kambrin kapi peal, katri, katri.

Tänamine ja soovid

Olge trve, pereisa, katri, katri,
Kes see maksab kadri vaeva, katri, katri
Maksab kadri kargamise, katri, katri,
Jalatalla tantsimise, katri, katri,
Kadri kontsa kopsimise, katri, katri,
Mis ma jätan pereisal: katri, katri,
Hoovitäie hobusida katri, katri,
Mis ma jätanpereemal: katri, katri,
Käed lehma lüpsikusse, katri, katri,
Käed nisu taigenesse katri, katri.

Kasutatud allikad:
Põlvast, Kuusalust, Suure-Jaanist kogutu ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

Laupäev, 19. november 2011

"Karjase päev"


Sellistel pimedatel novembriõhtutel nagu praegu on paras aeg raamatu- ja plaadiriiulist värske silmaga üle käia, midagi ikka leiab. Meie uus rõõm on rahvalauluplaat Vanalinna muusikamaja tütarlastekoori esituses: uuemaid ja vanemaid rahvalaule lihtviisil ja Cyrillus Kreegi ning Veljo Tormise seades.

Kunagi sai see tütrele kingitud, aga jäi tähelepanuta. Meie koolilapse muusika kuulamise huvi on üldse palju väiksem kui lasteaiapõlves: pärast kärarikast koolipäeva on vaikus kõige armsam muusika. Aga tänasel üksildasel novembriõhtul on ilus ja rikkalik rahvalaul just paras kaaslane. Meile rahvamuusika meeldib. Mh on see algajale sobiv õppida. Isegi väiksema muusikaanniga inimene (nagu mina) saab hakkama. Käepärane spirituaalne eduelamus igaühele. Ja jälle on mul kahju, et plaadiümbrisele pole laulusõnu mahtunud. Sõnad on kaasategemiseks väga olulised, kuidas küll tegijad sellest aru ei saa, et kõige suurem muusikarõõm on ikka tegemisest. Neid laule muidugi igaüks ära ei laulaks, aga muusikahuvilisem ikka.

Mäletan, kuidas tütar oli kord väiksena tuliõnnetu, et kassetti ei saa kindla laulu algusse korduma panna. Sest tal oli kindel plaan ühe kasseti pealt mingi laul ära õppida. Ja eks ta ikka õppis ka, järjekindel nagu ta on, aga see oli tülikam. Kuulmise järgi nagunii. Kui sõnad on juures, on see ikka palju kergem. Ma peagu et paluks noote ka, kasvõi viidet, kust neid leida. Meie aasta aega muusikakoolis haritud laps mängib kandlel ja viiulil kõiki lihtsamaid palasid, mis talle parasjagu huvi pakuvad, kui kuskilt noodi saab. See on ütlemata ilus ja armas mu meelest.

Tütar ütles "Karjase päeva" plaadi kohta, et "Karjapoiss on kuningas" oligi ta ära tüüdanud - see viimane on samuti väga hea plaat, aga kohane väiksemale lapsele. Rahvamuusikasõbrast 9-aastasele sobib "Karjase päev". Kontrollitud.

(Karjalapsele sobib selga üks rõõmus kollane vilditud vest, hurraa, ma sain selle selgapandavasse korda, kuigi üht-teist tuleks veel sättida. Soe ja mõnus ja meie meelest ilus ka.)

Olen laste CD-dest kirjutanud veel siin, siin ja siin.

TJT

Pühapäev, 13. november 2011

Mardijooks

Mardilaupäeval käisime tütrega marti jooksmas. Lätte kooli kandleõpetaja Helle oli mardiemaks ja meil olid kandled kaasas. See sai õppinud ja pühendunud inimese juhatusel üks õige ja tõeline mardijooks, rikastav ja tore kogemus ja ohooelamus, millist rõõm meenutada ja jagada.

Vanal ajal, kui mardijooksud alguse said (äkki XIX sajandil?), oli inimestel rohkem aega ja talude vahed pikad, siis oli hea ikka mõnda aega talus külaliseks olla ja end soojendada. Ja kavad olid pikemad kui praegu, mil praktilise meelega mardilapsed laulavad ühe laulu ja ruttu järgmisse majja. Meil oli ka õige mitmeosaline kava.

Mardisandid laulavad kohe mitu laulu s.t. kombestik näeb välja selline -

sisselaskmise laul
teretamise laul
õnnesoovimine
mangumislaul
uurimissõnad-mõistatamine
tantsulaul/pillilugu
tänulaul ja teeleminek

Sisselaskmise laul
Laske Mardid sisse tulla, marti, marti
Mardi küüned külmetavad, marti, marti
Mardi varbad valutavad, marti, marti
Mart on tulnud kaugelt maalt, marti, marti
Üle soo sipa sopa, marti, marti
Läbi laane lipa lopa, marti, marti,

Teretamise laul
Tere-tere, perekene, marti, marti,
Tere, pere pihlakane, marti, marti,
Tere, rehi remmelgane, marti, marti,
Sauna saare juurikane, marti, marti,
Talu taputeibaline, marti, marti,
Elu heinakõrreline, marti, marti,

Õnnesoov
Mardid toovad viljaõnne,
ettetuppa eideõnne,
tahatuppa taadiõnne,
nelja nurka neiuõnne,
põrandale poisiõnne.
(ja soovija viskas iga soovi juures vilja põrandale selle õnne tähistamiseks)

Mangumislaul
Perenaine naisukene, marti, marti,
Kepsi minna kelderisse, marti, marti,
Katsu minna kamberisse, marti, marti,
Too see mardisaiakene, marti, marti,

Siis oli mõistatuste kord. Mardid küsisid ja pere vastas.
(tänapäeva folkloor: miin, mis ei plahvata?)

Siis tuli õnned põrandale kinni tantsida, et need Martidega kaasa ei tuleks.

Meie tantsisime ja laulsime
Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse (paarikaupa, väiksed sammud ühes suunas)
Kus on minu roosiõitse? (väiksed sammud teises suunas)
Teda pole siin (kaks sammu esimeses suunas)
Teda pole seal (kaks sammu teises suunas)
Ta on Tartus Toomemäel (käevangus keerutamine)

Siis vahetasime paarilisi ja pererahvas tantsis ka.

Kõik oma kaks kandlelugu, mida enam-vähem hästi oskasime, kandsime ka ette.

Tänulaul ja teeleminek
Aitüma pereema, marti, marti
Aitüma pereisa, marti, marti
Laske Mardid teele minna, marti, marti
Mardi tee on teademata, marti, marti

Marte oli üldse palju liikvel. Ühel teeristil oli korraga näha peale meie veel kolme seltskonda. Ja eks neid olnud mujalgi.

Täiskuu paistis ja hirmus tore oli, muudkui laulsime tähtedeni välja. Noosi sai ka uhkelt, lapsed rõõmustasid sellegi üle ja tütar hakkas kohe kadrijooksu plaane pidama. Koju jõudes selgus, et meil olid ka mardid käinud.

TJT

Veel sobivaid tantsulugusid, mida vanal ajal on Mardid tantsinud. Ikka eeslaulja ees ja teised järele.
Mart tantsib, maa müriseb
Põllupeenrad põrisevad
Rahavakad varisevad
Kotisopid kolisevad
(ühelt jalalt teisele kareldes ümber oma telje)

Uups-uups mardikene,
Siie, siie sandikene
Hüppa marti üksipidi
Karga marti kaksipidi
Mart tantsib, maa müriseb
Tallinna koda kobiseb.

Laupäev, 12. november 2011

Tava- või waldorfkool?

Meil on kahe aasta pärast teine laps ka kooliteel. Ja tuleva aasta sügisel tuleb see selles mõttes ära vormistada, et kui kohalikku tavakooli, siis eelkooli. Sest muidu on konkurss kõva ja tobe, kui laps peaks kuhugi kaugele minema hakkama. (Mingit sisulist vajadust ma eelkooli järele tõesti ei näe: laps on mõõdukalt sotsialiseeritud ja normintellektiga, saaks ka ilma alushariduseta esimeses klassis hakkama.)

Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.

Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.

Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.

Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.

Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.

Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)

Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.

TJT

Neljapäev, 10. november 2011

Päheõppimisest

Meil oli tütrega üks paras rongisõit ees ja võtsime kodutööd kaasa. Muusikas oli vaja üks tekst pähe õppida. Vaatasin, et ahah, marssi tutvustav tekst. Ja vaja pähe õppida. Ma pakkusin, et aitan lapsel sellest aru saada ja selle üle mõtiskleda, aga see ainult ärritas teda. Pähe on vaja õppida. Kevadel tuleb mingi tasemetöö ja e-koolis oli ka niiviisi kirjas. Nojah. Mis mul siis ikka öelda. Eks ta siis õppis selle teksti pähe, iseasi, kas aru ka sai. Aga mälu on lapsel ju hea.

Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.

Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.

TJT

Pühapäev, 6. november 2011

Villatööd

Meid on tabanud villastamishooaeg. Innustusin tuttava viltjakki nähes ja tegin endale ühest vanast kampsunist ümber vildise vesti. Kodukampsuni varrukad olid nagunii tobedalt laiad ja paha oli nendega kodutöid teha, istusid ka halvasti. Lõikasin siis varrukad maha ja katsin vestiosa värvilise villaga, kinnitasin nõelaga e kuivviltisin. Just selline sai, nagu tuju oli. (Ja kui uus tuju tuleb, saab võibla osa villa maha võtta ja uuesti katta.) Ise olen väga rahul, nii soe ja mõnus siuhti hommikul peale võtta. Eest käib lahti ja hea pikk on ka. Mugav. Pehme ja armas nagu kallistaks kogu aeg. No ja soe. Tali võib tulla.

Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.

Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt. Ja eriti kehval päeval juhtub, et saab ka köha.)

Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.

Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!

2013 jaanuaris lisatud. Olen nüüd oma viltvesti aasta aega mõnuga kandnud. Ikka meeldib. Hiljuti viltisin ta küll üle, sest oli topiliseks ja muidu ripakile läinud. Tütre vest sai tookord valmis ja läks juba ka uuendamisele, tema kollasele vestile kinnitasin turja peale  ühe vildist meisterduse, mille ta kunagi kotiks oli mõelnud, aga sinna vesti selja peale sobis see meie arust paremini. Ja ilus ja mõnus sai. No eks ta lihtsalt viltimise lustist selle tüki teinudki, kotte on niigi piisavalt. Nii me siis magame talveund, igaüks oma vildist pesas - või no poeg mitte, tema on kuum eesti mees, kes endale villa ümber ei vaja.

Ja vilditud sallid on mul ja tütrel ka kasutusel. Pojale kudusin soonikkoes salli, ta on eriti tundlik kareduse suhtes ja eesti lamba villa ei tahtnud. Sai siis eriti pehme väljamaa lõng valitud ja seda salli ta on ikka nõus kandma - vähemalt köha ähvardusel. Sest köhaga ei saa ju kuhugi toredasse kohta ja peab kodus passima.

TJT

Koolivaheaeg ja kodutöö

Möödunud nädalal oli koolivaheaeg ja huvitav oli vaadata, kuidas meie koolilaps nagu närbunud lilleke jälle elujõuga täitus ja ümbritsevaga haakuma hakkas. Tulid tagasi loovad mängud ja meisterdused. Sama märkasin ka suvise koolivaheaja algul, kui joonistused said äkki täiesti uue kvaliteedi.

Kooli ajal on meie lapse joonistused muutunud räpakateks kritseldusteks ja muusuguseks emotsionaalseks väljaelamiseks, mil pole minu jaoks esteetilist ega loomingulist väärtust. Käekiri, mis esimeses klassis oli eriti kaunis, on ka mõnevõrra alla käinud. Kiirus ajab peale ja lööb kvaliteedi alla, mis parata.

Siis äkki, neljapäeval meenus talle, et õpetaja oli käskinud selleaastase loovtöö koolivaheajal valmis teha. Ja päev enne olin raamatukogus kohanud tema klassikaaslast koos emaga, kes end loovtöö tegemiseks hariva kirjandusega varustamas käisid ja selle üle veidi mõtlikud olid.

Meie puhkasime mõnusasti edasi ja jätsime koolitööd hilisemaks, esitamise tähtaeg alles tuleb. Täna siis tegime miskit ära ja tulevail päevil jääb natuke viimistleda. Eks see olnud omajagu peamurdmist mullegi, et kuidas siis: juhend oli sama kõigile põhikooli lastele ja selge, et vanematelt klassidelt oodataksegi enam. Ja see mõte oli asja juures, et vanemad koos lastega miskit kasulikku teeks. Kurb näha ainult, et ka algklassilapsed ja nende vanemad kalduvad arvama, nagu peaks nooremadki juba teadusliku kallakuga referaate tegema. Mina tegin esimese referaadi kuuendas klassis ja seegi oli ainult vähestele nutikamatele antud ülesanne. Mulle üksi tegemiseks liiga raske, ema aitas. Ja uhke tunne oli, et nii targa jutu kokku sain. Aga kolmandas klassis on see küll liiga vara mu meelest.

Me siis pajatame kodulooainelises töös laste toimetustest 1950.-60. aastatel. Kusjuures mul on ka kõhklusi, et võibla kantakse see n-ö valede kilda, sest sündmusi seal eriti ei ole. No et millal miski asi rajati või nii. Aga minu meelest ei peagi kodulugu nii maskuliinne distsipliin olema. Mind on ikka huvitanud tavaliste inimeste elu kõigi nende ajaloosündmuste keskel ja loodevasti sobib selline naiselikum lähenemine ka.

Aga Keila waldorfpedagoogikal põhinevas erakoolis Lättes on kolmanda klassi laste kodutööks teha iga päeva õhtul koos vanemaga oma päeva tagasivaade. Selle mõttekuses ei ole mind vaja harida, päeva tagasivaade on kasulik oma mina tundmaõppimiseks ja minatunde tugevdamiseks.

TJT

Laupäev, 5. november 2011

Jõehobud minu sees

Keegi armas inimene tegi Tommy Hellsteni raamatust „Jõehobu töökohal” kokkuvõtte ja saatis mulle ka (vt all). Lugesin ja leidsin end mitmes kohas.

Kodus olin sageli patuoina rollis, sest keegi ju peab süüdi olema, kui päevatööst väsinud vanematel miski viltu läheb. Ja eks ma ole vähe vastalise loomuga ka muidugi. No mitte ei isuta elada nii, nagu mingi norm ette näeb. Keskkooliajal proovisin natuke joodikupõlve ka, nagu paljud noored. Ja valusat üksindust. Seda aega ma küll taga ei igatse.

(Ja oma vanemate juures näen kiirustava valesangari rolli, aga eks see ole eestlastel üldse väga tavaline olemise viis, mida ma isegi olen noores põlves läbi elanud – võibla on noorena lihtsalt vaja ringi tuuseldada ja end kuidagi teistest õigemaks ja eriliseks pidada?)

Koolis nägin-kuulsin, kuidas kõvema peaga poisile ikka alatasa korrutati, et kui ta seda või toda ära ei õpi, kõlbab ainult kraavikaevajaks. Olin siis vast algklassilaps ja mõtlesin, et kui õpetaja ikka nii ütleb, siis küllap see nii on ja lisasin oma panuse sellele negatiivsete mõtete kuhjale, mis teda niigi kattis. Ja omandasin ühtlasi nähtamatu lapse rolli, mida rakendasin hiljemgi hirmutavate õpetajatega ühes ruumis viibides ja edasi töökohal, kus naisi verbaalselt seksuaalselt väärkoheldi (no sealt ma lasin küll esimesel võimalusel jalga, niisugust asja on paha kuulata ja Tallinnas on ikka töökohti valida). Eks see nähtamatu laps annab minus siiamaale endast teada.

Taagakandja rolli olen ka proovinud, partnerlussuhetes ja mujal. Sest vahel ei tundu ma endale üldse olulisena, vähemalt võrreldes oma sugulaste ambitsioonikate töökohtadega ei ole mul karjääri mõttes midagi erilist ette näidata. Võttes ümbritsevalt vastutust kanda, saab end kindlasti tähtsamalt tunda (aga kuskilt otsast ma arvangi, et täiskasvanu ikka peabki vastutama oma ümbruse eest ka, vähemalt selles mõttes, et võtta vastu otsusi jõukohaseid asju muuta ja neid siis ellu viia). Oma vajaduste ja tunnetega hakkasin tegelema alles esimese lapse sünni järel. Meie mõlemad lapsed on mulle õpetanud mh enda eest seismist ja piiride pidamist, sest muidu nad paneks mu lihtsalt üleni „nahka”.

Ja naerutaja ikka ka. Turvalisem tundub naerda kui tunnistada oma valu.

TJT

Tommy Hellsten „Jõehobu töökohal“
Inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama olevikus.

VALESANGAR – kogub kangelastegusid. Teeb ohjeldamatult tööd, tal pole mitte kunagi vaba aega. Ta on sunnitud olema edukas, sest muidu pole ta mitte keegi. Ta jätab hooletusse enda, oma abikaasa, perekonna ja püüdleb edu poole. Väline on tema elu sisust olulisem, ise ta seda ei mõista.Ta valib kiirustamise, et poleks tarvis peatuda. Ta ei tea, mida tähendab olemine. Teiste edus ja kuulsuses näeb ta ohtu endale, st et ta valib alluvateks inimesi, kes oma ande ja võimetega teda ei ähvarda. Inimene ei saa täituda enne, kui ta ei ole kohanud oma tühjust, ega terveneda enne, kui ta puruneb. Valu kohtamine tähendab seda, et ta näeb oma pingutuste asjatust. Abielus ei anna ta endast midagi ja seepärast on ka temale raske endast midagi anda ja lähedus jääb tekkimata.Kuna lähedus hirmutab, siis parim strateegia, kuidas teisi endast eemal hoida on kiirustamine, sest see vabastab häirivast vastastikusest suhtlusest. Ta peab õppima enda tavalisust taluma, et ta on inimene, kes vajab perekonda, kes väsib ja vajab puhkust. Niisiis vajab ta armastust. Et inimene saaks armastust vastu võtta, peab ta alanduma. Oma nõrkuse tunnistamine vabastab muutuma. Armastama tingimusteta ja uskuma, et ka teda tingimusteta armastatakse. Kui ta toibub, siis hakkab ta nägema inimesi enda ümber, ta kuulab ja on ka tegelikult kohal.

TAAGAKANDJA – võtab enda peale vastutuse vanemate ülesannete eest. Mõtleb alati kuidas teistel parem oleks, ning nõnda hülgab enda. Pidev süütunne, et ta üldse olemas võib olla. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta, tegelikult otsib ta ennast ja oma tõelist identiteeti. Tavaliselt leiab ta üles need inimesed, kes ei suuda oma asjade eest vastu-tada ja ta usub, et nad ei saa ilma tema abita hakkama. Ta pole võimeline aru saama, et teised on juba täiskasvanud ning suudavad oma asjade eest ise hoolt kanda. Teisi valitsedes kasutab ta võimu. Ta takerdub aastateks olukorda, kus tema saab olla tugev ja teine on nõrk. Tal on raske vahet teha, kus ta ise lõpeb ja kus algavad teised. Ta ei ole eriti oskuslik, vaid tuleb teise inimese sisse, rikub tema piire ning mürgeldab teise hingemaailmas, saamata ise aru, mida ta teeb. Ta on täielikult teistele keskendunud ning otsib neis ennast ja oma olulisust, siis üritab ta anda teistele seda, mida tal endal ei ole. Teiste eest vastutust kandes jõuab ta eesmärgile: tal pole tarvis kanda vastutust enda ja oma elu eest. Toibudes saab temast tervel moel isekas ja ta annab loa ka oma vajadustele. Temas leiduv loovus jääb talle kättesaamatuks ja loovuse võiks ta leida viha tagant. Paranemine toimub, kui ta hakkab tunnustama iseennast, kellel on oma vajadused, tunded ja tegelikkus. Ta hakkab tajuma enda tühjust ja seda, et tal siiani pole olnud üldse oma elu ja see teeb valu, sellepärast lükatakse seda aina edasi. Kuid nähes, et valu tähendab arengut ja kasvu, jõuab ta eluterve isekuseni. Kui ta õpib piire tõmbama ja ei ütlema, riskib ta hüljatuks saada, kuid ta ei kahetse kunagi, kui on tegutsenud endale truuks jäädes. Ta suudab vahet teha, kus lõpeb tema ja algavad teised, ta on hakanud elama enda elu.

PATUOINAS – tema kaela veeretatakse perekonna probleemid. Temast saab perekonna-väline, normidega mittekohanenud indiviid. Häbi abil üritatakse panna laps oma ebaõiget tegu mõistma ja selle eest vastutust kandma. Ta ei liitu sisimas teiste inimestega, siis ei liitu ta ka oma kolleegidega. Vähehaaval toob ta joovastavate jookide juurde oma pettumuse, kurbuse ja mure. Kuid kuna tal ei ole kellegagi oma eluprobleeme käsitleda, siis ei soovi ta oma sõbrast loobuda. Ta hakkab ennast ja teisi veenma, et joomine ei ole talle probleem. Ta eitab sõltuvust, et säilitada ettekujutus oma tervemõistlikkusest, et tal poleks tarvis oma probleemi kohata. Ta ei ole lähedastes inimsuhetes tema ise, vaid keerutab, trikitab ja põikleb, sest tema isiksus on nii häbi täis. Tal on võimetus teistega arvestada, sest teda ei ole kunagi frustreeritud. Talle on antud liiga palju ning talle pole kunagi ei öeldud. Ta ei suuda ise endale silma vaadata, st ta ei suuda vaadata oma hinge, ta elab vales. Tema toibumine seisneb selles, et ta liitub teiste inimestega. Ta võtab omaks oma sõltuvuse alkoholist ja tunnistab, et ta vajab abi. Ta vabaneb, kui häbi hakkab süüks muutuma. Häbi räägib inimese väärtusetusest, süü aga, et inimene on midagi valesti teinud. Lõpuks andeks saades ja endale andeks andma õppides ta vabaneb.

NÄHTAMATU LAPS – ei taha kellelegi tüliks olla, vanematel ei ole tema pärast kunagi muret. Ta tajub vaistlikult, et ta saab olemas olla vaid siis, kui teda olemas ei ole. Maailmas ei ole tema jaoks kohta. Ta ei kuulu mitte kuhugi. Ta ei kuulu rühma, vaid on sellest väljaspool. Ta on ääretult hea ja tubli, ta ei taha tüli teha. Ta kardab oma viha ja kardab ka teiste viha, ei julge oma tundeid väljendada. Ta teeb teistele ruumi, tõmbub tagasi, kui tema huvid lähevad vastuollu teiste huvidega. Ta matab oma talendi nagu hõberaha maa sisse, selle asemel et see tulu teenima panna. Tulu teenimine tähendaks nähtavaks saamist, riskimist olla loov ja uue proovimist. Hirmul olev laps-täiskasvanu ei julge nähtavaks saada muul moel kui täiuslikuna, st et ei jääda vahele ebatäiuslikkusega ehk vigadega. Seevastu loovus eeldab vigade lubamist, kuid see on liiga ohtlik. Ta ei ole nii silmapaistev, et võiks taluda vigade tegemist. Ta saboteerib oma edukust, ise takistades oma heaolu ja kasvamist. Ta suhtub oma tunnetesse dramaatiliselt, suurendab või moonutab nende tähendust ja tõlgendab neid nõnda, et nad pole vastavuses oma sotsiaalse sisuga. Ta vahel ka ise ei mõista enda reageeringuid tunnetele. Viha on võõras komponent, mis hirmutab ja tekitab hämmingut. Viha on peidus headuse all. Ta on krooniliselt solvunud, kuid ei näita seda välja. Ta juskui ootaks, et teised teda tähele paneksid ja teaksid, mis tema sees liigub. Ta kannab enda sees suurt häbi, kui inimene ei saa armasta-tuks, siis saab ta häbistatuks. Ta igatseb saada nähtuks, tähele panduks, mõistetuks ja ühine-nuks, eelkõige tema oma isiksuse nähtavakssaamist. Tunnete tunnistamine ja väljendamine on turvaline ja normaalne. Ta peab julgema ennast piisavalt sageli blameerida, riskida, et üle saada häbist. Tegema läbi taassünni valu, enne läbi teiste pilkude surres. Tema tegelike tunnete ja mõtete avalikuks ja nähtavaks tegemine. Teda hüljatakse seal, kus on esikohal kiirus, ja hinnatakse seal, kus valitsevad tundlikkus, turvalisus, loovus ja vaimsus.

NAERUTAJA – peidab oma rolli taha perekonna probleemid. Teda vajatakse pingeid vallandama. Kui ise ta kannab neid tundeid enda sees, kujundades nende ümber vastandi: naeru ja lõbususe. Mida valusam probleem, seda suurem paistab olevat naer. Tal ei ole ühendust oma keskpunktiga, kus ta on tõsi ja tõeline. Tema unistuste amet on müüja. Ta ei kujuta ette, et keegi võiks soovida vait olla. Ta põgeneb oma valu eest, mistõttu on saanud temast oma kasvamise eest põgeneja. Üks ebapiisavuse tunne on, et teda ei vaja mitte keegi. Ainuke tunnustus on tulnud tola mängides. Tegelikult on ta väga kartlik ja ebakindel. Teda hirmutavad viha ja kurbus. Talle on töökoht lõbustuspark, kuid keegi ei jaksa ühe ja sama nalja peale mitu korda naerda. Vahel paneb ta ka teised uskuma, et just naeruga saadakse eluraskustega hakkama. Ta peab õppima, mis on siirus ja ehtsus. Ennast avades on ta väga haavatav ja häbi suhtes vastuvõtlik. Tema suurimaks probleemiks on nähtamatus, rambivalgus on nii ere, et see peletab pimeduse, elust saab karneval ja pimeduse salajane sõnum läheb kaduma. Seda, kes pääseb nägema naerutaja valu, valdab seletamatu hardus, tekib tohutu austus ja õrnus selle hüljatud lapse suhtes. See surmaheitlus on tegelikult sünnitusvalu. Ta muutub tõsiseks ja enne kui saabub tasakaal, peab ta ära käima ka selles äärmuses. Ta toibub, kui ta nõustub olema valuline, alandlikkus on enesetundmine.


Toibumine ei ole mitte kunagi täielik, see on elukestev protsess. Vanad rollid elustuvad, kui minna näit vanematekoju, kohtudes oma emaga. Kuid ajutised käigud vanadesse mallidesse ei ole tagasilangus.

Küsimus surmast seondub küsimusega elu väärtustest ja see omakorda inimese tõelisest identiteedist. Kes ma täiesti paljana surma ees seistes lõpuks olen? Kust olen ma tulnud ja kuhu ma lähen, või kas ma üldse olen olnud kuhugi minemas? Millised on minu sügavamad väärtused?

Tähendamissõna

Viimasel oktoobripäeval, mil mingite arvutuste kohaselt seitsme miljardes inimene maale sündis, pajatas meie viiene sellise hingedeajale sobiva loo.

Kui inimesed üldse ära ei sureks ja kogu aeg juurde sünniks, saaks varsti kõik kohad neid täis. Ja tuhandeaastased roniksid puude otsa ja kuuri katusele ja muudkui jätkaksid redeleid, kuni kukuksid taevasse. Ja pärast visataks nooremaid neile taevasse järele.

(Ei, me ei rääkinud seitsmest miljardist, minul polnud see tol hommikutunnil veel üldse meeleski.)

Tark seletas mulle ära, mis lapse jutt tähendab.

Hoidku Looja meie lapsi oma vanemate piiratuse eest, küll kõrvaliste piiratustega on kergem hakkama saada.

TJT