teisipäev, 26. juuli 2022

Kuidas päriselt on?


Tulin tädi matustelt ja mõtlesin ta elusaatuse üle. Kuidas oli kasvada neil sõja ajal sündinud lastel, kui keskkond oli selline, nagu ta oli ja mitmed asjaolud keerulised. Rääkisin oma tädiga seotud mälestustest sõbraga. Sõber ütles, et kurb, kui laps ei saa armastust, mida ta vajaks (nt selle pärast, et vanemad on eluraskustega nii hõivatud). Hetkeks küll protestisin selle arvamise vastu, aga siis see avas mu silmad. Ma polnud endale tunnistanud selle olukorra kurbust, kuigi tädiga kohtudes just seda tundsin. Mul lihtsalt oli tunne, et seda armastuse saamatajäämise kurbust ei tohi tunda, seda ei tohi olla. Me peame edasi minema ja hakkama saama, järele vaatamata ja mõtlemata, mida me tegelikult tunneme. See oli minu kasvukeskkonnast saadud õpetus ja see tegelikult häirib mind sageli, seni ma ei saanud sellest aru.

Nii ma hakkasin lugema "Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandit". Algul lugesin seda lapserollist lähtudes, siis hakkasin märkama enda vanemlikke puudusi. See on hea lugemine: toob nähtavale selle, mis tegelikult on. Ma olen senimaale täis kontseptsioone, kuidas vanemlus võiks heal juhul olla, aga tegelikkus on enamasti midagi muud. Kõik tulevased lapsevanemad võiks seda raamatut lugeda ja enda üle järele mõelda. Aga enne lapsi need inimesed muidugi veel ei tea, et neil seda vaja on - ja milleks. Nii me pärandame oma vigaseid mustreid üha edasi ja edasi.

Imelisi taipamisi!

Sarnasel teemal ma olen pikalt kirjutanud siin.


TJT

esmaspäev, 21. veebruar 2022

Poegadele armastust

Üks vanem tark naine ütles kord ammu, et poegadele peab andma väga palju armastust. Siis neil on seda hiljem kogu maailmaga jagada. Tütardega on lugu kuidagi teine. Naised leiavad ise tee armastuseni, aga mehed ainult naise kaudu või kuidagi nii. Ma täpselt ei mäleta ja ise veel ei tea.

Kohtusin hiljuti ühe mehega, kes joodikust ema juurest varakult ära võeti. Ta kasvas üles korralike hoolitsevate inimeste juures ja sai oma armastaval vanaemal külas käia, aga midagi jäi väga puudu. Selle emata kasvanud poja valu on üüratu, kui see kord paisu tagant välja pääseb. See valu on kasvanud destruktiivseks käitumiseks naiste vastu ja tal pole kunagi olnud häid suhteid naissoo esindajatega, ainult üürikesed kohtumised, mille tagajärjel naine on peagi põgenenud. Siis tükk üksindust ja uus katse, mis lõpeb samamoodi kui eelmine. Selline korduv muster. Nii mulle tema jutust mulje jäi. Ta ise kannatab ja on kannatanud vist paljud naised. Kui ma õigesti aru sain. Eks ma siin üht-teist ise oletan ja arvan.

Mõtlen nüüd selle targa naise ammuse jutu peale, et ema peab poegadele andma palju armastust ja mõistan seda hoopis uues valguses. Naised leiavad tee armastuseni ise ja otse ka siis, kui nende lapsepõlves seda vähe on olnud. Mehed jõuavad armastuseni naise kaudu. Kui nad on sellised mehed, kes naises armastuse äratavad. Kui nad oskavad seda teha.

Pojale andmata jäänud armastus võib muutuda raevuks kogu naissoo vastu ja iga naine võib sellega kohtuda, sest sellised mehed paratamatult liiguvad ringi ja otsivad head kogemust naiseliku energiaga, mida nad ju väga vajavad. Kas ma mõistan nende naiste valu, kes sellistele meestele lootusi panevad ja paratamatult peavad pettuma, sest neis meestes pole seda, mida need naised otsivad? See, mida need naised otsivad, on algusest peale jäänud nende meeste sisse panemata. Loova koostöö koht on jäänud rajamata. 

Emadel on suur vastutus ja kohustus tulevaste naiste, tulevaste emade ja kogu maailma ees: anda pojale palju armastust. Armastus on ainult see, mis ei sea tingimusi. Emadel on see vastutus, aga sellel hetkel, kui nende pojad on õrnas eas ja on aeg tulevase koostöö vundamenti laduda, on nende emad emarollis ka alles liiga õrnas eas, nagu äsja koorunud udusulis ematibud, kes neid suuremaid plaane ei adu ja lihtsalt toimivad kuidagimoodi, sageli inertselt halbade mustrite järgi, vahel halbade olude sunnil. 

Mina tolles eas ei osanud nii suurelt ja targalt mõelda. Mustrid ja olud saaks alati paremad olla, aga on nagu on. Midagi saab alati teha: valida enda suhtumist ja käitumist. Kui tänulik ma olen praegu, et kuulasin selle targa naise sõnu ja tegin nende järgi. Ma tänan selle võimaluse eest!

Ma soovin kõigile emadele tarkust ja armastust ja oskusi teha häid valikuid!

TJT