esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõulurahu omaette

Meie 16-aastane tütar andis päev enne jõululaupäeva teada, et ta ei soovi osaleda minu vanemate juures peetaval jõuluõhtul, kus me alati oleme olnud. Ma sain temast täiesti aru, need koosviibimised on mulle ka aastaid rasked olnud ja ma ise õppisin selles olukorras end hästi tundma alles mõned aastad tagasi, neljakümnendates.

Nagu paljudes peredes, nii ka meil on suguvõsa kogunemistel tavaks arutada Eesti asju ja õige arvamus on see, mis tuleb õigest suust. Mina olen aastaid harjutanud vait olemist, kuulamist ja suunavate küsimuste esitamist. Ma ei muuda oma arvamust, aga ma ei taha valada õli tulle, kuigi vahel juhtub ka seda, kui hoolas ka ei oleks. (Nooruses oli ka suuri tülisid, mis arvamuste lahknemisse puutub, aga siiski mitte jõululauas, seal ma olen alati hoidnud madalat profiili ja jõulurahu, see on minu jaoks tõesti oluline.) Ja meie tütre jaoks pole küsimus ilmselt niivõrd õiges või vales ilmavaates (nagu minu jaoks, et kas ma tohin selline olla), vaid selles, millises emotsionaalses värvingus seda esitatakse. Meie tütar ei talu mingeid negatiivseid emotsioone, ammugi siis jõulisi negatiivseid emotsioone ükskõik kelle aadressil. Ei loe, et need keda kirutakse, pole üldse siin ja me neid isiklikult ei tunnegi. Ja suurem osa kirumist on umbisikuline, et mõned asjad on pahasti, mitte niivõrd kellegi konkreetse isiku tegemiste pihta suunatud.

Lisaks on meie tütar ka taimetoitlane ja kuigi ta on seda väga vaikselt ja omaette, ei esita ilmaski mingeid teadaandeid selle kohta, kuidas teised peavad elama (või no mulle kodus on vahel mõne asja öelnud, aga ma arvan, et sellega asi ka piirdub), siis ometi on see tema valik hoiduda kana, kala, liha  sisaldavast toidust pidevalt teistel hambus (muna ja piimatooteid ta sööb). Nii ta tunneb end isiklikult rünnatuna, kuigi selle taga on parimad kavatsused, et laps ikka terve püsiks ja kunagi edaspidi endale normaalse kaaslase leiaks. Sest taimetoitlasega elavat selle vaate järgi ju ainult mingid hädised tüübid ja oma toitumiseelistusega määravat taimetoitlased end eraldatusse ja võõrduvad inimestest* ja kasvõi oma suguvõsast, nagu sellel pildil näha. Nüüd saab empaatiline lugeja ka aru, miks laps eelistab sellesse seltskonda mitte minna. Ja mul tuleb seda valikut toetada. Korra kaalusin, kas peaksin ka ise siis koju jääma, aga poeg tahaks ju minna ja mulle tundus õige olla jõulude ajal koos oma vanemate ja õe perega.

Ma olen aastaid proovinud oma vanematele hästi õrnalt selgitada, mis meie tütart nende suhtlusstiilis häirib, aga vastus on ikka see, et nendel on õigus olla selline nagu nad on ja teised peavad kohanema**. Eks ma seda juttu ole ise ka lapsena kuulnud ja mäletan, et otsustasin kümneaatasena, et 30+ eas inimesed enam ei ole arenemisvõimelised (ma ikka väga loodan säilitada arenemise võime kuni võiduka lõpuni, praegu on see minu hinnangul mul veel olemas, järelikult peaks olema võimena olemas ka kõigil teistel, igaüks ise valib, mida ta selle võimega teeb).

Ja selle jutuga ma üldse ei arva, et oh ma vaeseke, hakake nüüd mulle kõik kaasa tundma. Mul on aastaid pühade ja suguvõsa koosviibimiste aegu olnud võimalus tegelda oma varjuga (kakskümmend aastat tagasi ma seda küll nii ei osanud nimetada) ja ma olen selle võimaluse eest tänulik. Üle 22 aasta on mind õpetatud, et teisi inimesi ei saa muuta, nii ma olen pööranud tähelepanu enda sisse, keskendunud aegade jooksul igasugu asjadele ja õppinud oma emotsioonidega toime tulekut ja lihtsalt elu üle järele mõelnud. See on sedasorti kingitus suurelt elult ja ma olen selle eest tänulik. Ja see kingitus on tõesti võimalik igaühe jaoks, kuigi mõned inimesed on minust tõesti oluliselt raskemas olukorras. Mu ema osutas eile, kui rääkisime sellest, et meie tütar jõuluõhtule ei tule sellest, et mõnes peres on asjad palju hullemini. Ongi. Siis taipasin, milline õnn, et mina loen ajalehest, et kuskil on pühade aegu koduvägivald, inimesi lüüakse, naistel ja lastel tuleb enda kaitseks kodust lahkuda... Nii hullu asja minu teadvuses peagu et pole. Aga ma mõtlen praegu nende tuhandete peale, kelle jaoks normaalsus on selline ja soovin, et tuleks muutus paremuse poole. Võib-olla ma mõtlen selle peale ka täna õhtul, kui miski mind jõululauas kurvastab. Et hea, et niigi on. Tänan selle eest. Aga kui tundeid riivatakse, siis tuleb sellega ka midagi ette võtta.

Eks selles olukorras ole mul mõni pähkel veel lahendada: kuidas hoida aegade sidet tütre ja suguvõsa vahel, nagu see on minu arusaamises aegade algusest olnud naiste ülesanne? Kuidas lepitada oma vanemaid ja tütart, et nad saaksid rahumeelselt koos eksisteerida? Minu vanemad sooviksid väga, et lapselapsed nende juures käiksid ja tegelikult vajab ka tütar nende armastust. Vahel lihtsalt ajavad inimesed asjad keeruliseks. Praegu juhtus nii, aga see saab palju paremaks minna.

* Lisatud pärast järgmist märkust. Teise vaatekoha järgi tõrjutakse liiga teistsugused inimesed kogukonnast välja. Muidugi mitte ürgaja stiilis kividega pildudes, vaid vähehaaval haiget tegevaid lauseid öeldes, nt "sulle see toit ei sobi, siin on želatiin sees", mida siis kuulaja kogeb nagu "mine ära meie hulgast!".  Jah, naiste töö on ka kogukonda ühtsena ja mingites piirides hoida. Anna, Jumal, mõistmist, kus ja mida muuta ja kus hoida end toetavas olemises! Palun õpeta tingimusteta armastust olukorras, kus see on kohane, ning enda piiride leebet kehtestamist seal, kus see on kohane.

** Lisatud. Selles asjas ma saan oma emast täielikult aru. Mitmes asjas ma ei oska olla enda parem väljalase, aga mitmes kohas ei taha olla teistsugune, sest mina olen see, kes mina olen, kuigi ma saan aru, et minu olemiste või väljenduste või käitumiste tõttu osa inimesi välistab minuga suhtluse. Siis lihtsalt nii on ja kõigile on parem, kui need teised inimesed leiavad üles enda õiged inimesed. Nüüd on lugu uuel tasemel keeruline. Ma ei püüa olla kuldmuna, kes kõigile meeldib, mis puutub lihtsalt tuttavaid, aga mulle on oluline, et mu suhted vanemate ja lastega oleks lähedased. Ja ma ei tea, kuidas seda saab, kui meil kõigil on soov ja õigus olla need, kes me oleme.

Igasse peresse, igasse südamesse jõulurahu ja mõistmist, hoolimist ja märkamist soovides
TJT

Lisatud esimese püha hommikul. Mis siis pärast sai? Mõtisklesin jõululaupäeval omaette ja vahepeal tütrega mõtteid vahetades kodus selle kogemuse üle, mida jõuluõhtud (ja ka teised suguvõsa kokkutulemised) mulle on andnud ja leidsin, et tänu sellele, et ma aasta(kümne)id visalt püüdlesin Bullerbyliku jõulumeeleolu poole iseendas olen ületanud palju suhtetakistusi ka ülejäänud ajal teiste inimestega suheldes. Kui tulla toime kõige lähedasemate inimestega koos olemisest tuleneva stressiga, siis kõrvalisemad isikud enam ei häiri. See on suur võit ja kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Mul on elus ikka väga hästi läinud, et see suur võit ära tuli. Väike jõuluime, võiks öelda. (Ja minu jaoks ka elamise mõte üleüldse, saada paremaks iseendaks.)
Nende mh ebameeldivate olukordade meenutuste peale polnud mul pärastlõunal sugugi enam isu vanematekoju minna, kodus oli ju nii mõnus, aga võtsin seda minekut nagu tööd, mis tuleb ära teha. Bussis tegelesin hoolega oma meeleolu seadmisega, et olla enda parim versioon. Ja bussis oligi juba teiste loodud jõulumeeleolu, võõrad inimesed soovisid oma peatuses väljudes kõigile häid pühi ja see oli nii armas, lõi sellist ühtsusetunnet, kui teised siis vastasid ka. Vanematekodus oli seekord täiesti teistmoodi soojus ja armastuse õhustik. Ja tundub raske uskuda, aga tõesti: sel õhtul ei võetud ühtegi pingelist teemat jutuks, tegime nalja ja meenutasime vanu aegu ja kõik kohal olnud teismelised lapsed olid ka väga mõnusad. Ma olin oma vanemate üle väga uhke ka, et nad sellises vanuses sellise muutuse tahtsid ja suutsid läbi viia, kuigi alles mõne nädala eest olid kinnitanud, et nemad küll ei planai ennast muuta. Võtan eeskuju. Selline jõuluime.

Soovid jõuluimesid igasse peresse, igale inimesele! Soovin usku, et imed on üldse võimalikud!

TJT

esmaspäev, 3. detsember 2018

Iseenda päkapikud

"Kas meil sel aastal päkapikud ka tulevad?" uurisid mu 12-aastane poeg ja 16-aastane tütar. Kui ma protestisin, et mina küll sellesse ametisse ei taha, see luuramine on ikka hirmus tüütu ja mul läheb meelest ära ka. Selgus, et vaja oleks ikka hommikuti kommi pakkuda ja võib täitsa avalikult. Pojaga valisime poes kommid välja ja koos nad panid kommid kaussi. Ma olen nõus, et pimedal ajal on kommist tuge. Ise ka vahel võtan šokolaadi.

Kingid nad valisid ka endale ise. Pojaga käisime koos poes ja tütar ostis endale internetist kunstitarbeid. Poeg vormistas selle kohe imekauniks pakiks ja andis mulle tallele, tütar hakkas oma kingitust kasutama, kuigi ma energiaväheselt protestisin. Ei kõla võibla üldse ägedalt, aga kõik on rahul. Mina olen tänulik, et pole liigseid asju. Lihtsalt paki saamise kombe pärast tehtud kingitusi. Ja vajalikud asjad on nagunii olemas. Otsustasin, et ma vist sel aastal endale midagi ei kingigi (varem ma panin endale pakki mingi köögitarbe vms, et oleks pakk mul ka). Lihtsalt rõõmustan selle üle, et mul on kõik juba olemas ja et ma saan siis osta, kui just vaja on ja kohe kasutama hakata. Õe pere lastele olen aastaid elamusi kinkinud ja vahel teistele ka. Ma lihtsalt olen sedasorti öko ja tasapisi hakkab ka mu asjamaias poeg sellega leppima, tütar pole kunagi asjadest suuremat pidanud, pigem tühjast ruumist. Mõlemad saavad aru, et asjade hoidmisega tuleb tegelda isegi siis, kui neid ei kasutata (neilt tolmu pühkida või jalust ära tõsta või...)

Me oleme lastega sellest ka rääkinud, et asjade jaoks on mh ruumi vaja ja seda meie väikses kodus eriti pole. Juurde saab ruumi tulla igatahes ainult selle arvelt, et midagi välja saadetakse, aga seda on ka nii raske teha (vahel koristuste aegu ju nagunii saadan asju ringlusse või viskan ära, aga selleks et kingituste jaoks ruumi teha ei viitsi seda tööd ette võtta). Lihtsam on koristada ka, kui on vähem asju. Sellest nad saavad aru küll.

Jõulud võivad tulla.
Ma olen päkapikunduse teemadel varem ka kirjutanud ("Kes on päkapikk" ja "Päkapikuaeg sai läbi").

Hiljem lisatud. Kommikulu on küll ilmselt kõigi aegade suurim, aga tühja kah. Nii suur laps võib korra aastas oma tervist suhkruga rikkuda kah, eks see aitab pimedal ajal end vormi ajada. Suurem laps oma tervist suhkruga enam ei riku, oskab ise end hoida. Või siis sööb kommi kuskil mujal, nii et mina ei tea.

TJT

Ametlikult ja tunnetuslikult


Kas talv on ametlikult juba alanud?” küsis mu poeg mõni aeg tagasi. Talve ametliku alguseni oli veel aega. Aga tunne on täitsa talv ju tõesti: ammu pole kraadiklaasi näit üle nulli olnud, õhk on karge, maa kergelt valge, tänav libe ja päev enam palju lühemaks minna ei saa. See ju ongi talv.

Lapsena tekitas minus see kevade ja talve ja suve alguse asi segadust, lasteaias ja koolis õpetati „talvekuusid” ja „kevadkuusid”, mis eesti loodusega üldse kokku ei läinud. Täiskasvanueas aktseptisin määratlust, et kevad algab siis, kui Päike läbib kevadpunkti e läheb Jäära päikesemärki ning et talv algab siis, kui Päike läheb Kaljukitse märki, aga maalooduses on asi ikka hoopis midagi muud, tunnetuslikult ka. Mulle väga meeldis avastada, et hiinlaste jaoks on november juba talvekuu ja jaapanlastel on vist väike talv ja suur talv. Ja vanade eestlaste jaoks ka – talv algas vist kadripäeva kandis. See on kooskõlas minu tõetunnetusega. Söömine ja muu elukorraldus muutuvad ka talviseks millalgi novembris.

Mulle meeldiks, kui koolitarkused saaks ka olla enam ühenduses inimese sisemise tõetunnetusega. Praegu tuleb õppida, kellele millist tõde esitada ja nii võib inimesel endal segaseks jääda, kuidas ja mille järgi elada. See on mõnel juhul ikka üsna keeruline (ja inimestel on endaga hakkama saada ka kohati üsna keeruline). Ju on selline aeg. Kui see aeg kord lõpeb, kas siis tuleb jälle lihtsate üheste tõdede ajastu? Ainult et milliste...

TJT


Hinnasildiga inimesed


Lugesin päevalehe LP-st, et Ott Tänaku abikaasa „oli enne ise ka keegi”, nüüd on kodune väikeste laste ema. Yana Toomilt samas lehes ligikaudu sama avaldus, ta pidi Venemaalt omal ajal ära tulema, et saada Eestis kellekski, seal oli ta lihtsalt tähtsa isiku pereliige (ja kolme väikese lapse ema). Mul oli kurb seda lugeda, et väikeste laste emad pole nagu mitte kedagist. Selles rollis on tohutu potentsiaal ja võimalus, aga naised ei taha seda tunnistada ega vastu võtta, ühiskond ammugi. [Jah, loomulikult ei pea see olema unistuste roll kõigi naiste jaoks, mõnele peabki olema ühiskondlik osa elust tähtsam, aga ikkagi...]

Kui ma kunagi lugesin „Mansfield parkist”, et esimeste asjade seas tutvustati meessoost isikute materiaalset tausta, siis oleks see nagu hinnalipiku külge panemine. Tundus võõrastav ja arusaamatu. Nüüd olen ringi vaadanud, mõtisklenud ja aru saanud, et ega me ole sellest arusaamast just kuigi kaugele arenenud (ehk ainult sedavõrd, et rahanumbritest rääkimist peetakse tänapäeval sobimatuks, palgad on sageli ka salastatud info). Ikka on inimestel hinnalipikud küljes ja ühiskondlikul tasandil on väärtuslikumad need, kes rohkem teenivad. Kui palganumber käiks moraalsete väärtuste järgi, siis võiks sellega ju leppida, aga need pole üldse kuidagi seotud (muinasjutud väidavad, et seos moraali ja raha vahel on olemas, aga see on pöördvõrdeline: rikkad on amoraalsed ja ilmselt on seda ka praeguses maailmas ja mitte vähe).

Tegelikult on paljud emad muidugi oma emarolli üle ääretult õnnelikud, aga mida kodusemad, seda vaiksemad nad selle juures justkui on. Ühiskondlik kuvand peab neid / oh ei, meid (?) pigem mandunud koduperenaisteks ja see näib tavateadvuses olevat pigem kuidagi inimliku läbikukkumisega seotud. No juhtus äpardus, andke andeks!

TJT