pühapäev, 3. november 2013

Elu õppimas



"Sa võtsid lapse täiskasvanute peole kaasa?“ imestasid inimesed, kui sellest kuulsid. Võtsin ja olen selle üle uhke. Ma arvan, et 11-aastasel tüdrukul on just paras aeg laiemalt maailma ja eluga tutvuda ning isa ja/või emaga koos on seda kõige parem teha. Kusjuures see elu, mida mina elan ja oma lastele tutvustan, on kooskõlas minu väärtushinnangutega ja seetõttu minu arvates eriti väärt oma lastele tutvustamist. Pidu oli üsna alkovaba (kanget alkoholi joodi u 10–15 grammi inimese kohta) ja täielikult läbuvaba – eks see olnud ka ühtmoodi mõtlevate inimeste kinnine pidu. Väga lõbus ja tore ja mitmekülgne, reeglite suhtes mänguline ja vabameelne oli, vastas just minu ettekujutusele ühest toredast üritusest.

Mulle väga istub see idee, et teismeeas tüdrukud peaks saama võimalust erinevate peresüsteemide ja erinevate maailmavaadetega tutvuda, sestap ma ikka võtan tütart kaasa, kui on sobiv koht, kus ta saaks tarkade naiste seltsis olla ja ehk ka ühelt-teiselt midagi kõrva taha panna (ta ikka ise ka tahab kaasa, ei pea üldse meelitama). Kui ma kodus ehk kuulutangi mõne asja seaduseks ja nõuan nendest oma ukaasidest kinnipidamist ka teistelt, siis ehk on hea, kui ta kohtub ka teistsuguste arusaamadega ja valib midagi avaramat seal, kus mina olen piiratud – ja esialgu ikka minu jaoks tuttavates ja turvalistes piirides.

Pojal oleks seal peol ikka väga igav olnud ja see tema igavus oleks mind ilmselt segama hakanud, sestap jäi ta isaga koju (kes ka oleks igavust tundnud). Poistel on teised kohad, kus käia (täna ta oli väga uhke, et sai isaga käia vanaisa kuurikatuselt lehti alla ajamas ja püksid korralikult poriseks nagu õigele töömehele kohane). Ma loodan, et isa viib teda nendesse poiste kohtadesse, kui aeg käes. (Oma soorollide teemalisest piiratusest ma nt pole siiani välja kasvanud, aga miskipärast on kuidagi seaduspärane, et see, mis mind huvitab, huvitab veel paljusid naisi, aga üldse mitte mehi. Nii et ma kahtlustan jätkuvalt, et naised ja mehed on mõnevõrra erinevad.)

TJT

Tänapäeva tõutunnus



Meie esimeses klassis käiv poeg arvab, et tal peaks olema nutitelefon. Sest teistel lastel on ja tema telefon on kõige magedamate hulgast (küllap  ongi). Ja teine mure, et ta ei saa vaheaegadel enam kulli mängida, sest teised lapsed mängivad oma arvutitega. Ja paistab, et nii ongi. Kusjuures meie lapsed telefoni helistamiseks eriti ei kasuta, pole lihtsalt vaja, sest lepime oma toimetused koos olles kokku ja rohkem polegi vaja sellest rääkida, ainult erandjuhul.

Kiiresti on need arengud toimunud. Praegu viiendas klassis käiv tütar sai esimese telefoni teise klassi  talvel. Nemad ikka tegelesid vist jooksumängudega veel algklassides, nii palju kui mina aru sain, suhtlesid.
Praegu on telefon nagu mingi tõutunnus. Telefoni margi järgi siis tunned ära, kellega on tegemist.

See on miski, milles igatsen muutust, tagasipööret loomulikuma keskkonna ja tervislikuma elu juurde, aga kui nutitelefonid väikestel koolilastel, kes nendega suurt midagi teha ei mõista, nii levinud on, olen ilmselt tavakooli lapsevanemate seas erand. Igal juhul olen väga tänulik, kui oskad head nõu anda, mida nende koolivahetundidega teha. Kas üldse on võimalik suures koolis midagi muuta? Laste arengulised vajadused on ju teised.
TJT